KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 27.mai 2013 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-10760 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Maarika Kuusk Kriminaalasi Kadri Lõhmuse süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4, 8 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja) 19. märtsi 2013 otsus Apellatsiooni esitaja prokurör Marja-Liina Talimaa Prokurör Süüdistatav Marja-Liina Talimaa Kadri Lõhmus isikukood XXX ; aadress kriminaalkorras karistamata Kaitsja XXX ; töökoht XXX vandeadvokaat Margo Normann RESOLUTSIOON 1. 1. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Tartu Maakohtu 19.märtsi 2013 kohtuotsus muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. 2. KrMS § 185 lg 2 ls 2 alusel jätta valitud kaitsjale Margo Normannile seoses apellatsioonimenetlusega Kadri Lõhmuse poolt tasutud summa 240 eurot (sealhulgas käibemaks 40 eurot) riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu 1 ; 1. Maakohus mõistis K. Lõhmuse KarS § 199 lg 2 p 4, 8 järgi esitatud süüdistuses õigeks. 2. K. Lõhmust süüdistatakse selles, et tema ajavahemikul 01.02.2011-08.03.2011 tungis Viljandi linnas XXX asuvas XXX (praeguse nimega XXX
- i)direktori E.J. kabinetti ning varastas seal olevast lukustatud šeifist SA XXX nimelise XXX kuulunud sularaha 900 eurot. Seejärel ajavahemikul 10.-14.03.2011 tungis Viljandi linnas XXX XXX nimelise kantseleijuhataja A.U. kabinetti ning varastas seal olevast lukustatud raudkapist 10 013 krooni, s.o 639.94 eurot, millest 5513 krooni, s.o 352.34 eurot kuulus SA XXX nimelise XXX ja 4500 krooni, s.o 287.60 eurot oli A.U. a kätte hoiule toodud A.A. poolt kogutud õpilastele kuulunud sularaha. Süüdistuse kohaselt pani K. Lõhmus toime KarS § 199 lg 2 p 4, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 3. Maakohtu otsuse kohaselt K. Lõhmus kohtuistungil end süüdi ei tunnistanud. Maakohus leidis, et süüdistusaktis ei ole süüdistuse esimeses episoodi osas käsitletud, kuidas süüdistatav direktori kabinetti tungis ja lukustatud seifist raha varastas. Süüdistusaktis süüdistuse teises episoodis ei ole aga käsitletud, kuidas süüdistatav kantseleijuhataja kabinetti tungis ja lukustatud raudkapist raha varastas. Maakohtu otsuse kohaselt tõendab koopia kooli võtmete kasutamise vihikust seda, et K. Lõhmus on võtnud valvelauast universaalvõtme 04.03.2011 kell 16.02 ja 10.03.2011 kell 17.02. Sampo panga kiri tõendab, et ajavahemikul 01.01.2011-01.05.2011 on K. Lõhmus vahetanud Eesti kroone eurodeks. Maakohtu hinnangul ühtivad Sampo Panga konto väljavõtte kohaselt K. Lõhmuse poolt 25.02.2011 oma arvele tehtud sularaha sissemakse 915 eurot ja 11.03.2011 sissemakse 10086 krooni, ligikaudu varastatud summadega. K. Lõhmuse enda ütluste järgi kohaselt andsid talle raha isa ja ema. Kohtuistungil üle kuulatud K.L. ja T.L. andsid ütlusi, et nad on toetanud tütart ja andnud raha. Raha andmist tõendavad ka Sampo Panga K. Lõhmuse arveldusarve väljavõtted. Maakohus leidis, et kuigi tegemist on K. Lõhmusele lähedaste inimestega, on nende ütlused usaldusväärsed. Maakohtu hinnangul ei tõenda kannatanu avaldus usaldusväärselt sündmuse asjaolusid. Vaatlusprotokoll tõendab asjaolu, et varastatud raha tagastati. Ekspertiisiakti kohaselt ei võimalda direktori kabinetis olevalt seifilt võetud sõrmejäljed isikut identifitseerida. K. Lõhmuse tervisliku seisundi tõenditega on tõendatud, et tal on esmakordselt diagnoositud paanikahäire 2002. a ning ta on saanud sellest ajast pidevalt ja regulaarselt ravi. Maakohus leidis, et kohtuistungil uuritud tõenditega on tõendatud, et direktori kabineti seifist ja kantseleijuhataja seifist on kadunud raha. Maakohtu hinnangul ei tõenda aga tunnistaja V.H. selgitused universaalvõtme kasutamise korra kohta ning tunnistaja I.S. ütlused uurijana K. Lõhmuse ülekuulamise asjaolude kohta K. Lõhmuse süüd ning tunnistaja A.P. ütlused kaubamajas müüdavate kaupade kohta ei saa pidada selles kriminaalasjas asjakohaseks tõendiks. Maakohus märkis, et süüdistusaktis ei ole käsitletud K. Lõhmuse poolt varguse toimepanemisel kooli universaalvõtme kasutamist. Süüdistusakti järgi varastas K. Lõhmus raha direktori kabinetis olevast lukustatud seifist ja kantseleijuhataja kabinetis olevast lukustatud raudkapist. Süüdistusaktist ei nähtu aga, mil moel sai K. Lõhmus võtmed ja võis avada K. Lõhmus lukustatud seifi ja raudkapi. Ka kannatanu esindaja E.J. arvamust süüteo toimepanemise võimaliku viisi kohta võtme kasutamise teel süüdistusakt ei kajasta. Maakohus oli seisukohal, et isikut süüdi tunnistades saab tugineda vaid süüdistuses kirjeldatud asjaoludele. Kuna süüdistusaktis selliseid asjaolusid käsitletud ei ole, siis tõend universaalvõtme kasutamise kohta varguse toimepanekuks ei ole asjakohane ega usaldusväärne tõend tõendamaks raha varastamist K. Lõhmuse poolt. Maakohus leidis, et Sampo panga väljavõte K. Lõhmuse poolt raha arvele panemise kohta, K. Lõhmuse ütlused raha kogumise kohta Hispaanias ravi eest maksmiseks, prokuröri poolt välja toodud K. Lõhmuse pidev ja üliaktiivne huvi varguse menetlemise kohta, raha tagasi 2 toomine A.U. ale ümbrikus ja võtmete kasutamise vihikust nähtuv K. Lõhmuse võtmete kasutus, K. Lõhmuse viibimine koolis enne ja pärast õppetööd ning tunnistajate ütlused ei tõenda K. Lõhmusele esitatud süüdistust. Võtmete kasutamise vihiku väljavõtte järgi kasutas K. Lõhmus universaalvõtit 04.03.2011 ja 10.03.2011. Universaalvõtme kasutamine K. Lõhmuse poolt enne 25.02.2001 või 25.02.2011 ei ole tõendatud. Süüdistuse järgi toimus vargus direktori kabineti seifist ajavahemikul 01.02.2011-08.03.2011. Kohtuistungil on tõendatud kannatanu E.J. ütlustega, et ta avastas raha kadumise 08.03.2011. Seega ei ole süüdistusest arusaadav, kuidas on 25.02.2011 arvele makstud raha seotud raha varguse faktiga. Samuti ei ole süüdistusest arusaadav, kuidas K. Lõhmus varastas kantseleijuhataja kabineti lukustatud raudkapist raha. Kui ta kasutas selleks direktori seifi võtit, pidi ta sisse tungima ka direktori kabinetti ja seal asuvasse seifi võtme saamiseks. Sellist süüdistust K. Lõhmusele aga esitatud ei ole. Maakohus leidis, et K. Lõhmuse enda ütlused, et ta kogus raha selleks, et vajadusel Hispaanias ravi eest maksta, ei ole usaldusväärne tõend tõendamaks, et ta raha varastas. Ütlused raha kogumise kohta seoses tervisega on eluliselt usutavad, kuna kohtuistungil on tõendatud arstitõenditega, et K. Lõhmusel on tervise probleemid pikemat aega ja ta saab ka pidevalt ravi. Raha tagasi toomiseks kasutatud ümbriku vaatlusprotokoll ei tõenda samuti K. Lõhmuse süüd. Tunnistaja A.U. a ütluste järgi tundis K. Lõhmus peale raha tagasitoomist huvi raha tagasitoomise asjaolude kohta. Kas ümbrikule kirjutatud tekst on kirjutatud K. Lõhmuse poolt, selle kohta andmeid kohtule esitatud ei ole. Ümbrik iseendast ei tõenda, et raha tõi tagasi K. Lõhmus. Ainult huvi tundmine raha tagasitoomise asjaolude vastu ei ole piisav tõend järeldamaks, et K. Lõhmus selle raha tagasi tõi. Sampo Panga väljavõttest ei nähtu, et K. Lõhmus oleks arvelt võtnud välja suurema summa sularaha, et varastatud raha tagasi viia. Maakohtu otsuse kohaselt esitas prokurör kohtule tõendina K. Lõhmuse puhtsüdamliku kahetsuse. Kahtlustatava K. Lõhmuse eeluurimisel antud ütlusi kohtuistungil kohtule ei esitatud. Puhtsüdamlik kahetsus on väidetavalt K. Lõhmuse omakäeline kirjutis, kuid sellel puudub kirjutamise aeg ja kirjutaja allkiri. Maakohus leidis, et sellisel kujul esitatud puhtsüdamlik kahetsus ei ole asjakohane ega lubatav tõend ja kaudsete tõendi kogumi sisustamiseks ning süüdistatava süüdimõistmise otsustamiseks ei saa seda kasutada. Ka K. Lõhmuse eeluurimisel antud ütlused ei ole tõend, kuna neid kohtulikul uurimisel ei esitatud kohtule ja kohtuistungil neid ei uuritud. Maakohtu hinnangul ei käsitle süüdistusakt faktilisi asjaolusid, mis annaksid elulise ülevaate kuriteo toimepanemisest ja selle laiemast taustsüsteemist ning võimaldaks süüdistuse sisu paremini mõista. Süüdistusakt ei sisalda sellist elulist kuriteokirjeldust, mis muudab süüdistusversiooni terviklikult arusaadavaks ka isikule, kes ei ole kriminaalasja materjalidega kursis. Süüdistusversiooni tõendamiseks on küll kogutud tõendeid, mis on süüdistusega seotud rohkem või vähem kaudselt, kuid süüdistusakt ei kirjelda, kuidas kuritegu toime pandi ja millised on kuriteo seosed kogutud tõenditega. Tõendikogum, millele süüdistusversioon rajaneb, võimaldab küll teha järeldusi, et K. Lõhmus võiks olla seotud raha vargusega, kuid selle informatsiooni pinnalt ei saa täiendavate tõenditeta sisustada K. Lõhmuse süüdistuse aluseks olevaid fakte. Maakohtu otsuse kohaselt võivad kaudsetest tõenditest kõige rohkem viidata K. Lõhmuse seotusele raha vargusega tema poolt raha sissemaksmine oma arvelduskontole ja asjaolu, et varastatud ja arvele kantud summad on ligikaudu ühesuurused, samuti tunnistajate E.K. ning A.U. a ütlused, mille järgi K. Lõhmus tundis aktiivset huvi varguse menetlemise vastu, sealhulgas raha tagasitoomise asjaolude ja võimalike tagajärgede vastu. Maakohtu hinnangul ei ole ainult nende kaudsete tõendite pinnalt põhjendatud süüdistatavat süüdi tunnistada. Teised kohtuistungil uuritud tõendid on küll kaudselt seotud kuriteo toimepanemise faktiga, aga ei tõenda usaldusväärselt kuriteo toimepanemist K. Lõhmuse poolt. Maakohtu hinnangul ei saa süüdimõistvat kohtuotsus rajada oletustele, käesolevas kriminaalasjas puuduvad ka võimalused uute tõendite kogumiseks ning K. Lõhmus tuleb talle esitatud süüdistuse õigeks mõista. 3 Apellatsioonis esitatud taotluste sisu 4. Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist, K. Lõhmuse süüdimõistmist KarS § 199 lg 2 p 4, 8 järgi ja talle karistuseks 6 kuu pikkuse vangistuse mõistmist, mis jätta KarS § 74 lg 1 ja lg 3 alusel täitmisele pööramata katseajaga 18 kuud koos KarS § 75 sätestatud käitumiskontrollile allutamisega. Samuti taotleb prokurör SA XXX i tsiviilhagi rahuldamist summas 900 eurot. 4.1. Apellatsiooni kohaselt on maakohus jõudnud ekslikule järeldusele K. Lõhmusel süü puudumise kohta. Prokurör käsitleb maakohtu istungil uuritud tõendeid, mille kohaselt tegi K. Lõhmus oma arveldusarvele sissemakseid varastatuga sarnastes summades, tundis varastatud raha, selle tagastamise võimaluse ja kriminaalmenetluse käigu kohta aktiivset huvi ning K. Lõhmus tundis ka pärast raha tagastamist huvi kaebuse tagasivõtmise võimaluse kohta. Prokuröri hinnangul ei ole K. Lõhmuse ütlused raha kogumise kohta ravi jaoks usutavad arvestades pärast K. Lõhmuse poolt oma arvele raha sissemaksmist kuldketi ostmist väärtusega 491,48 eurot. Prokurör leiab, et K. Lõhmuse ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt ning tema ütlused ei lange kokku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Apellatsiooni kohaselt on K. Lõhmuse vanemate poolt viimasele tehtud ülekanded olnud väikestes summades ning ka K. Lõhmuse lähedaste ütlustesse tuleks suhtuda kriitiliselt. Prokurör leiab, et kriminaalasjas kogutud kaudsed tõendid moodustavad sellise kogumi, mille pinnalt on võimalik K. Lõhmus süüdi tunnistada. Vastus apellatsioonile 5. K. Lõhmuse kaitsja on seisukohal, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, tuleb jätta muutmata ning apellatsioonimenetluse kulud, s.o kaitsjale makstud tasu 240 eurot, sh käibemaks 40 eurot, jätta riigi kanda. 5.1. Kaitsja leiab, et prokuröri viide maakohtu poolt materiaalõiguse olulisele rikkumisele on alusetu ning maakohtu järeldused K. Lõhmuse süü tõendamatuse kohta on kohtupraktikaga kooskõlas. Kaitsja on valdavas osas nõus maakohtu järeldustega, kuid omab erinevat seisukohta küsimuses, kas kuriteosündmus on üldse toimunud ja kas tunnistajate E.K. ja A.U. a ütlused on põhimõtteliselt käsitletavad kaudsete tõenditena. Kaitsja on seisukohal, et usaldusväärselt ei ole tõendatud rahaliste vahendite olemasolu või kadumine üldse. Apellatsiooni kohaselt mitte ühtegi dokumenti rahaliste vahendite kohta olemas ei olnud, teadmata on väidetavalt kadunud rahaliste vahendite suurus, kadumise aeg, vara suurus ja päritolu. E.K. ütlused selle kohta, et K. Lõhmusel oli huvi varguse teema vastu ja selle avastamiste meetodite vastu, ei saa kuidagi olla kaudsed tõendid käesolevas kriminaalasjas. Kahtlusi vara päritolu, suuruse või olemasolu kohta üldse tekitab ka asjaolu, et kannatanu esindaja E.J. taotles esialgses hagiavalduses hüvitada rahasumma tema isiklikule kontole. Käesolevas asjas puudub üldse kannatanu seisukoht või avaldus vargusega kahju tekkimise kohta. E.J. või A.U. ei olnud kannatanu esindajad väidetava varguse ajal. Seoses menetlusega saadud E.J. esindusõigus ei tee olematuks asjaolu, et kannatanu SA XXX nimelise XXX ei ole üldse avaldust esitanud ja kahju tekkimist tunnistanud. Raha sissemaksed K. Lõhmuse kontole ei ole isegi kaudsed usaldusväärsed süüstavad tõendid, sest 01.01.2011 oli rahareform ja kroonide vahetamist ei saa pidada ebaharilikuks ja eluliselt mitteusutavaks. Tunnistajad K.L. ja T.L. on andnud ütlusi K. Lõhmuse rahaliste vahendite olemasolu kohta. Kuigi tegemist on lähikondsetega, pole kaitsja arvates põhjust nende ütlustes kahelda. AS Swedbank, kelle turuosa Viljandis on eeldatavalt üle 50 % on teatanud, et tema valuutavahetajaid ei registreeri. Seega pole Sampo Pangas toimunud rahavahetus usaldusväärne tõend selle kohta, et ainult K. Lõhmusel oli õpetajatest võimalik süüks arvatud ajal raha vahetada. Daktüloskoopiaekeperiisi arvamusest nähtub, et sündmuskohalt on leitud identifitseerimiskõlbulik sõrmejälje fragment, mis ei ühti mitte ühegi kontrollitud isiku, sh 4 süüdistatava, sõrmejälje fragmendiga ja registri andmetega. Nimetatud asjaolu viitab sellele, et eksisteerib isikuid, kes on olnud seifiga puutumuses, kuid kes ei ole tuvastatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 6. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasjas kogutud tõendusteavet, kohtuistungite protokolle, tutvunud prokuröri apellatsioonis esitatud motiivide ja põhjendustega, samuti kaitsja vastusega apellatsioonile, leiab, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu õigeksmõistev otsus süüdistatava K. Lõhmuse süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi muutmata. Sellest tulenevalt ringkonnakohus maakohtu otsuse põhiosas esitatud põhjendusi KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel kõiges üle ei korda, vaid käsitleb põhilist, mis on esitatud apellatsioonis. 7. Kohtupraktikast tulenevalt ja KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtuotsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d 3-1-1-23-11, p 18; 3-11-92-11). 8. Prokuröri apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu otsus süüdistatava õigeksmõistmises ja leitakse, et süüdistatava K. Lõhmuse süüdi tunnistamiseks on kaudsete tõendite kogum sedavõrd kaalukas, et süüdistatav tulnuks süüdi tunnistada. Ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse tõendite (tl 117-126) analüüsi ja leiab, et olemasolevatele kogutud tõenditele on antud põhjalik hinnang ning maakohtule ei saa ette heita vähest tõendite käsitlust. Siinjuures on jälgitav ka maakohtu siseveendumuse järkjärguline kujunemine, mis lõppotsustuses ei võimaldanud kohtul süüdistatava osas süüdimõistvat otsust teha. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega K. Lõhmuse õigeksmõistmises, sest ka ringkonnakohtul ei kujunenud antud kriminaalasjas süüdimõistva otsuse tegemiseks täielist kindlat siseveendumust, et just süüdistatav on süüdistuses märgitud asjaoludel varguste toimepanijaks. Sellest tulenevalt jääb prokuröri apellatsioon tagajärjetuks. Vastuses apellatsioonile on kaitsja õieti osundanud, et taotluses maakohtu otsus tühistada on prokurör viidanud KrMS §-le 338 p 2, s.o materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele, kuid apellatsioonist ei selgu, millist materiaalõiguse normi kohus valesti kohaldas. 8.1 Siinjuures viitab ringkonnakohus Riigikohtu praktikale, mille kohaselt vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo-d nr 3-1-1-48-11, 3-1-1-107-12). 8.2 Ringkonnakohus maakohtu otsuses taolisi põhimõttelisi vigu ei tuvastanud. Maakohtu otsuses esitatud siseveendumuse kujunemine on jälgitav ka ringkonnakohtule ja apellatsiooni lahendamisel järgib ringkonnakohus KrMS §-s 61 märgitud põhimõtet, mille kohaselt ühelgi 5 tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Süüdistusakti kohaselt süüdistatav ajavahemikul 01.02.2011-08.03.2011 tungis Viljandi linnas XXX asuvas XXX (praeguse nimega XXX
- i)direktori E.J. kabinetti ning varastas seal olevast lukustatud šeifist SA XXX nimelise XXX kuulunud sularaha 900 eurot. Samuti ajavahemikul 10. -14.03.2011 tungis süüdistatav Viljandi linnas XXX XXX nimelise Gümnaasiumi kantseleijuhataja A.U. kabinetti ning varastas seal olevast lukustatud raudkapist 10 013 krooni, s.o 639.94 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et süüdistusaktist ei nähtu ja ka kohtuliku uurimise tulemusena ei selgunud tõsikindlalt kabinettidesse sissetungimine, s.o mil moel sai K. Lõhmus võtmed ja võis avada K. Lõhmus lukustatud seifi ja raudkapi. Siinjuures maakohtu etteheited süüdistusaktile ei omagi aga määravat kaalu. Samas on õige järeldus, et direktori kabineti seifist ja kantseleijuhataja raudkapist on raha kadunud ja seetõttu ei saa nõustuda kaitsja vastusega apellatsioonile, et rahaliste vahendite olemasolu pole üldse tõendatud. Tõsi küll, rahasummade täpne määratlus on olnud kõikuv. 9. Ringkonnakohus leiab, et prokuröri apellatsioon ei sisalda taolisi põhjendusi, millised ajendaks ringkonnakohut maakohtu tõendite analüüsist tehtud järeldusi ümber hindama. Kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, kajastub tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 käesoleval juhul ka kohtuotsuse põhiosas. 10. Ringkonnakohus võib anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu üksnes juhul, kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang (RKKKo-d nr 3-1-1-41-11, p 25; nr 3-1-103-12 p 11). Maakohus on analüüsinud isikulisi tõendeid, samuti dokumentaalseid tõendeid. Tunnistajate V.H. u, I.S. ja A.P. ütluste osas leidis maakohus õigustatult, et need ei kinnita süüdistatava süüd. Samuti leidis maakohus põhjendatult, et võimalik universaalvõtme kasutamine süüdistatava poolt ei kinnita veel raha varastamist süüdistatava poolt. Maakohus on tuvastanud, et süüdistatav võiks küll seotud olla raha vargusega ja osundanud kaudsete tõenditena tunnistajate E.K. ja A.U. a ütlustele, samuti süüdistatava poolt sularaha sissemaksetele tema arvelduskontole. Nimetatud kaudsed tõendid ei anna aga veel maakohtu, samuti ringkonnakohtu arvates veendumust järeldada süüdistuse kohaselt K. Lõhmuse süüd varguse toimepanemises. 11. Apellatsioonis on osundatud ka Riigikohtule lahenditele nr 3-1-1-8-10 ja 3-1-1-16-04 seoses kaudsete tõendite hindamise ja süüdlase käitumisega enne kui ka pärast kuriteosündmust. Nimetatud lahendites sisalduv käsitlus ei anna aga kahe eelnimetatud tunnistaja ütluste ja süüdistatava kontole sularaha sissemakse näol alust väiteks, et konkreetselt süüdistatav on varastanud gümnaasiumi seifist ja raudkapist raha. Kaudsete tõendite olemasolul tuleb neid hinnata konkreetse kriminaalasja raames. Apellatsioonis on viidatud tunnistajate (E.K. , A.U. ) ütlustele, millised justkui kinnitaks süüdistatava süüd. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis nimetatud kaks isikulist tõendit ja viide pangakonto väljavõttele ning üldsõnalised järeldused ei kinnista veel kohtu arusaama ja siseveendumust süüdistatava süüst varguse toimepanemisel süüdistuse kohaselt. 6 11.1 Tunnistaja Eda Kivisillaga on K. Lõhmus olnud seoses koolis toime pandud rahavargusega korduvalt vestluses. Maakohtus läbiviidud küsitlusel varguse võimaliku toimepanija osas pole E.K. osanud seoses süüdistatavaga peetud selleteemalistest vestlustest kindlat järeldust teha, vastates, „ see on nii oletuslik, et ma jätaks sellele vastamata. Ma võin teha liiga ühele ja teisele poolele, kui ma oma oletused välja ütlen.“ (tl 96). 11.2 Kannatanu esindaja E.J. , SA XXX nim. XXX i esindaja ja gümnaasiumi direktor, teadis nimetada, et süüdistuses märgitud ajaperioodil hoidis ta seifi võtit vasakus töölaua sahtlis dokumentide all. Tunnistaja on nimetanud, et olemasoleva raha üle korrektset arvestust ei peetud aga ligikaudselt on see süüdistuskokkuvõttes ära märgitud. Samuti on tunnistaja selgitanud, et ta pole seifi avanud või seifi võtmeid võtnud K. Lõhmuse juuresolekul. Tunnistaja teada ei olnud K. Lõhmusel ka universaalvõtit, mis avas tema kabineti ukseluku (tl 91). Selgusetuks on jäänud samuti gümnaasiumi kantseleijuhataja A.U. kabineti lukustatud raudkapile ligipääs seoses sellest sularaha vargusega. Tunnistaja E.J. ütluste kohaselt oli raudkapil kaks võtit, üks oli A.U. a käes ja teine, tagavaravõti E.J. kui kooli direktori seifis. Tunnistaja arvates ei saanud A.U. a võtit keegi kõrvaline isik enda kätte. Ühe variandina kantselei raudkapile ligipääsemiseks pidas tunnistaja olukorda, kus tema seifi võti võeti tema kabineti laua sahtlist, tema seifist võeti kantselei raudkapi võti ning pärast toodi tema seifi kantselei raudkapi võti jällegi tagasi (tl 94). 11.3 Tunnistaja A.U. a ütluste kohaselt tundis süüdistatav huvi raha tagasitoomise asjaolude kohta (tl 100-102). Tema raudkapis oli huvijuhi hoiule toodud ümbrik rahaga, samuti matemaatika-füüsika süvaklasside vilistlaste raha. Huvijuhi jutu järgi oli tema ümbrikus 4500 eesti krooni ja vilistlaste ümbrikus kusagil 5000-6000 krooni vahel. Raudkapil oli kogu aeg kaks võtit. Üks võti asus A.U. a enda käes ja teine võti direktori käes. Ümbrik rahaga toodi tagasi tema laua peale, seal oli 620 eurot millegagi. Ümbrikul olev käekiri oli talle võõras. A.U. kinnitas, et tema raudkapist kadunud rahasumma toodi seega tagasi ja midagi kaduma ei jäänud. 11.4 Apellatsioonis osundatu, et raha toodi tagasi ümbrikus, millele oli kirjutatud. „Aitähh Age oli suureks abiks“, ei tõenda veel süüdistatava süüd varguse toimepanemises. Asjaolu, et K. Lõhmus oli varasemalt tunnistaja E. Kivisillaga vestelnud koolis toimunud rahavargusest ja muuhulgas käsitlenud umbisikuliselt kahju vabatahtlikku hüvitamist ja raha tagasitoomist, ei tõenda veel süüdistatava süüd varguses. 12. Olemasolevate tõendite (eelkõige isikulised) põhjal on tõusetunud põhjendatult küsitavusi ka kannatanul kahju tekkimise usaldusväärsusest konkreetses summas. Asjaolu, et seifis ja raudkapis hoiustatud rahasummade üle polnud korrektset dokumentatsiooni kinnitavad tunnistajate E.J. ja A.U. a ütlused. Seega on lõpuni ebakindel süüdistuses märgitud hoiukohtades asunud rahaliste vahendite suurus, samuti täpsem kadumise aeg. Maakohtule tõendina esitatud E.J. avalduses 15.03.2011 Viljandi politseijaoskonnale on välja pakutud, et seifist on võetud ligikaudu 900 eurot ja raudkapist umbes 9000 eesti krooni (tl 4). Apellatsioonis on leitud, et 25.02.2011 pani süüdistatav enda arvele 915 eurot. Miks peaks nimetatud rahasumma puhul olema tegemist direktori seifist kaduma läinud rahasummaga pole võimalik usaldusväärselt järeldada. Tunnistaja E.J. on ise kinnitanud, et raha oli kindlasti alles detsembri lõpus 2010 ja raha kadumise avastas ta naistepäeva paiku 2011. Samuti ei tõenda K. Lõhmuse poolt 11.03.2011 10 086 arvele panek, et ta oleks omastanud nimetatud rahasumma A.U. a kabineti raudkapist. Nagu eelnevalt nimetatud ei olnud kaduma läinud rahasummade puhul selgust palju raha konkreetselt ümbrikes oli, pakutud on ligilähedasi summasid ja väita, et K. Lõhmuse poolt pangakontole kantud rahasummad olid pärit kooli seifist ja raudkapist on siiski meelevaldne. Neid asjaolusid on detailselt käsitlenud maakohus. 7 Samuti ei saa nõustuda apellatsiooni seisukohaga, et pärast pangakontole raha sissemaksmist oma arvele ja hiljem Viljandi kaubamajast 491,48 euro väärtuses kuldketi ostmine tõendab süüdistatava poolt varguse toimepanemist. 13. Apellatsioonis märgitu, et süüdistatav tundis pidevat ja üliaktiivset huvi varguse menetlemise käigu vastu (tunnistajate E.K. ja A.U. a ütlused) ei pea veel koheselt tähendama, et ta ise oli süüdistuses kirjeldatud varguse toimepanija. Seega tuleb järeldada, et pole esitatud usaldusväärseid tõendeid kuidas täpsemalt toimus süüdistatava poolt süüdistuses märgitud seifist ja raudkapist rahasummade vargus, s.o millistel asjaoludel oli teada vajalike võtmete asukoht rahasummadele ligipääsuks ja kust need võeti. Tunnistaja E.J. pole samuti täie veendumusega teadnud kinnitada seifi ja raudkapi võtmete konkreetset asukohta kõigil ajahetkedel ja seega ka võõraste võimalikku kõrvalist ligipääsu rahasummadele süüdistuses märgitud perioodil. Ringkonnakohus leiab, et prokuröri apellatsioonis nimetatud kaudsete tõendite kogum ei kõrvalda siiski käesoleval juhul ka teisi versioone. Daktüloskoopia ekspertiisi arvamuse kohaselt ei kuulu ka sündmuskohalt (A.U. a kabinetist) leitud identifitseerimiskõlbulik sõrmejälje fragment K. Lõhmusele. Kuna kriminaalasjas on tõusetunud olulisi kahtlusi, siis KrMS § 7 lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. 14. Apellatsioonis palutakse kriitiliselt suhtuda süüdistatava vanemate K.L. ja T.L. ütlustesse ning arvestada, et tegemist on süüdistatavale lähedaste isikutega. Ringkonnakohus ei näe põhjust tunnistajate ütlusi mitteusaldusväärseks pidada ning maakohus on õigustatult nende ütlustest järeldanud, et nad on oma süüdistatavast tütart materiaalselt toetanud ja talle sularaha andnud ning pangakontole ülekandeid teinud. 15. K. Lõhmuse kaitsja vandeadvokaat M. Normann on apellatsioonile saadetud vastusega koos esitanud ringkonnakohtule taotluse kohtukulude hüvitamiseks summas 240 eurot (sisaldab käibemaksu 40 eurot). Ringkonnakohtu hinnangul on apellatsioonile esitatud vastuse eest (5 leheküljel) valitud kaitsjale makstud summa nimetatud ulatuses põhjendatud ja mõistlik. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et KrMS § 185 lg 2 ls-st 2 tulenevalt jääb valitud kaitsjale süüdistatava poolt makstud nimetatud tasu riigi kanda, sest ringkonnakohus teeb apellatsiooni osas KrMS § 337 lg 1 p 1 märgitud lahendi. Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 8 Maarika Kuusk