4-13-3139/11

4-13-3139 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2013, Tallinn Väärteoasja number 4-13-3139 Kohtukoosseis eesistuja Meelika Aava, liikmed Malle Preimer ja Pavel Gontšarov Kohtuistungi sekretär Alina Koop Väärteoasi S–E Kväärteoasi liiklusseaduse (LS) § 227 lg 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 20.05.2013 otsus Kaebuse esitaja S–E K (ik: XXXXXXX, elukoht: XXXXXXXXXXXX) Istungil osalenud isikud S-E K RESOLUTSIOON
2. Harju Maakohtu 20.05.2013 otsus S–E K väärteoasjas nr 4-13-3139 jätta muutmata.
3. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on ringkonnakohtu kantseleis kättesaadav alates
4. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liikluspolitseinik Margus Hunt koostas 18.05.2013 väärteoprotokolli nr AB1346234 selle kohta, et S-E K juhtis 18.05.2013 kell 16.17 Harju maakonnas Rae vallas Tallinn-Tartu-VõruLuhamaa mnt
6. km-l mootorsõidukit XXXXXx, reg. märgiga XXXX, asulavälisel teel kiirusega 196+-6 km/h, kus lubatud sõidukiirus on kuni 110 km/h, ületades seega kiirust mitte vähem kui 80 km/h. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus S-E K eelpoolkirjeldatud tegevusega LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid, pannes sellega toime LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo. Pidades vajalikuks karistada S-E K arestiga, saatis kohtuväline menetleja väärteoasja väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 71 alusel Harju Maakohtule arutamiseks. Maakohtu otsus
7. Harju Maakohus mõistis 20.05.2013 otsusega väärteoasjas nr 4-13-3139 S-E K i süüdi LS § 227 lg 4 järgi ning karistas teda 15 päeva pikkuse arestiga, millest loeti kantuks S-E K i kinnipidamise aeg 18.-20.05.2013, s.o 2 päeva. Arvestades S-E K i tööalast olukorda võimaldas kohus kanda aresti ositi, määrates, et järjest ärakantava aresti kestvus peab olema vähemalt 2 päeva. Kohtuotsusega kohustati S-E K it aresti ära kandma hiljemalt
8. juuliks
9. Kohtuotsusega võeti S-E K ilt KarS § 50 lg 1 p 2 ja LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 6 kuuks. Maakohus luges menetlusaluse isiku süü temale inkrimineeritud väärteos LS § 227 lg 4 järgi tõendatuks liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga, tunnistaja R R i ülekuulamise protokolliga, menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolliga, samuti tema enda poolt kohtuistungil antud ütlustega, millega tunnistab end süüdi, väärteoprotokollis tooduga ning toimiku teiste materjalidega. Kohtuotsuse motiivides karistuse mõistmise osas märkis maakohus, et karistust raskendavad asjaolud puuduvad, karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Karistuse mõistmisel arvestab kohus seda, et S-E K i poolt on tahtlikult toime pandud väärtegu, mis oma olemuselt on väga raske, kiirust ületas ta tiheda liiklusega peamaanteel väga suures ulatuses, pannes ohtu nii enda, kui ka kaasliiklejate elud. Isikut on varem kiiruse ületamise eest karistatud rahaliste karistustega, millest isik ei ole järeldusi teinud, jätkab väärtegude toimepanemist, tema poolt sooritatavad teod lähevad järjest raskemaks. Seega leiab kohus, et isikut ei ole mõistlik karistada rahatrahviga, kuna seda liiki karistused ei ole hoidnud teda seaduskuulekal teel, seega tuleb talle karistuseks mõista arest. Arvestades, et isikut süüdistatakse ühe raskeima liiklusalase väärteo toimepanemises, ei saa arest olla miinimumilähedane, samas ei ole isik varem aresti kandnud, seega ei ole põhjendatud mõista arest suuremana sanktsiooni keskmisest määrast. Samas, arvestades isiku tööalast seisu, on põhjendatud määrata aresti kandmine ositi, kohustades teda arestipäevad ära kandma nädalavahetustel ja tööst vabal ajal hiljemalt
10. juuliks
11. Kohus leidis, et arvestades S-E K i poolt toime pandud teo raskust ja laadi on põhjendatud kohaldada tema suhtes lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist KarS § 50 lg 1 p 2 ja LS § 227 lg 5 p 3 alusel. Lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud sanktsiooni miinimummääras. Apellatsioon
12. Harju Maakohtu 20.05.2013 otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusalune isik S-E K , kes vaidlustab kohtuotsust karistuse osas ning sisuliselt taotleb maakohtu otsus karistuse osas tühistada, paludes asendada arest rahatrahviga või muu alternatiivse variandiga. Apellandi väitel põeb ta alates
13. aastast generaliseerunud ärevushäiret ja klaustrofoobiat ning võõras keskkonnas ning kinnises ruumis viibimine halvendab oluliselt tervist (raviarst dr M M). Samuti palub apellant lühendada talle lisakaristusena kohaldatud 6 kuu pikkust juhtimisõiguse äravõtmist, kuna tööst sõltuvalt tuleb tal liigelda üle Eesti erinevate objektide vahel ning pikk juhtimisõiguse puudumine põhjustab töökoha kaotuse. Apellant märgib, et arestimajas viibimine põhjustas talle raske hingelise trauma ning näitas elu pahupoolt, millega ta enam iial kokku puutuda ei taha. Ta on teinud väga tõsised järeldused oma rikkumise kohta ning on sügavalt veendunud, et edaspidi peab nooruse rumalusest tähtsamaks seaduskuulekat suhtumist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4.1 Ringkonnakohus, vaadanud toimiku materjalid ja esitatud apellatsiooni läbi ning kuulanud ära apellandi seisukoha, leiab, et apelleeritud Harju Maakohtu otsus ei ole vastuolus seadusega ja apellatsioonis esitatu ei ole selle tühistamise aluseks, mistõttu esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Apelleeritud maakohtu otsuse tühistamiseks S-E K ile karistuseks mõistetud aresti osas ei anna alust apellanti väide oma tervisliku olukorra kohta. Seoses apellandi niisuguse väitega märgib ringkonnakohus järgmist. Isiku kinnipidamist arestimajas reguleerivad vangistusseaduse
14. ja
15. peatükk. VangS § 86 lg-st 1 tulenevalt kehtivad aresti täideviimisel samad tervishoiukorralduse nõuded nagu vanglas kinnipeetavate puhul. VangS § 53 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt suunatakse kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Lisaks vangistusseadusele reguleerib aresti täideviimist VangS § 156 lg 5 alusel kehtestatud siseministri määrusega kinnitatud arestimaja sisekorraeeskiri. Eeskirja § 30 lg 1 kohaselt jälgitakse kinnipeetu füüsilist ja vaimset tervist arestimajas pidevalt ning kontrollitakse vastavalt vajadusele ning haigestunud kinnipeetut ravitakse arestimaja võimaluse piires. Sisekorraeeskirja § 30 lg 2 kohaselt tagatakse kinnipeetule ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus, kutsudes vajadusel kiirabiteenuse osutaja või saadetakse kinnipeetu terviseteenuse osutaja juurde. Lõige 3 kordab VangS § 53 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt saadetakse kinnipeetu, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub arestimajas võimalus, tervishoiutöötaja saatekirja alusel valve all ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde tervishoiuasutusse või vanglasse. Eeltoodust tulenevalt tagatakse aresti kandmise ajal S-E K ile vajadusel kvalifitseeritud arstiabi ning tema elu ja tervis ei ole ohus. Lisaks on Harju Maakohus karistuse mõistmisel võtnud arvesse seda, et S-E K it on varem kiiruse ületamise eest karistatud rahaliste karistustega, millest ta ei ole aga järeldusi teinud, jätkates väärtegude toimepanemist. Seejuures on tema poolt toimepandud väärteod muutunud oma olemuselt raskemaks. Seega ei ole varem kohaldatud karistused S-E K i puhul täitnud KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, mistõttu ei pidanud maakohus põhjendatult võimalikuks karistada S-E K it rahatrahviga. Arvestades liiklusalaste rikkumiste korduvust, on põhjendatud tema suhtes raskemaliigilise karistuse – aresti – mõistmine. Arvestades seda, et S-E K i poolt toimepandud väärtegu on oma olemuselt väga raske - kiirust ületas ta tiheda liiklusega peamaanteel väga suures ulatuses, pannes ohtu nii enda, kui ka kaasliiklejate elud – samas aga võttes arvesse ka asjaolu, et S-E K it ei ole varem arestiga karistatud, mõistis maakohus põhjendatult talle aresti sanktsiooni keskmises määras, s.o 15 päeva. 4.2 Võttes arvesse S-E K i poolt toimepandud väärteo raskust ja laadi, pidas maakohus õigustatult vajalikuks seepärast kohaldada S-E K ile ka KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud lisakaristuse eesmärk on isiku mõjutamine hoidumaks edaspidi süütegude toimepanemisest ning seda eesmärki ei kaalu kuidagi üles apellandi väited seoses oma tööalase olukorraga. Sellele, et sõiduki juhtimise õigusest ilma jäädes võib ta sattuda raskesse olukorda seoses oma tööalase olukorraga, pidanuks S-E K mõtlema juba enne süüteo toimepanemist ja sellest tulenevalt süüteo toimepanemisest hoiduma. Pannud aga kirjeldatud süüteo sellele vaatamata toime, ei saa niisugune põhjendus süüdlast vabastada temale kohtu poolt mõistetud õiglasest karistusest. Lisaks on apellandi väide, et pikk juhtimisõiguse puudumine põhjustab talle töökoha kaotuse, ka tõenditele mittetuginev ja seetõttu paljasõnaline. Seoses apellandi taotlusega vähendada talle kohaldatud lisakaristuse määra, märgib aga ringkonnakohus, et LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo eest, milles S-E K käesolevas asjas süüdi mõisteti, võimaldab LS § 227 lg 5 p 3 kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Apelleeritud kohtuotsusega on Harju Maakohus kohaldanud S-E K ile lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuueks kuuks, seega seaduses sätestatud sanktsiooni miinimummääras, mistõttu ei ole S-E K kohaldatud lisakaristuse määra vähendamine ka võimalik.
16. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu poolt S-E K ile karistuseks aresti mõistmisega ning samuti ka lisakaristusena kohaldatud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise määraga ning leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. Mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Apellatsioonis esitatu ei anna alust vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 20.05.2013 kohtuotsuse väärteoasjas nr 4-13-3139 muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata. Meelika Avva Malle Preimer Pavel Gontšarov