Obsah (5)

§ 50§ 33§ 35§ 6§ 25

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. aprill 2013, Tallinn Kriminaalasja number 1-12-6700 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika

§ 50

lg 3 p 1/, ei olnud piisavalt tähelepanelik liikumispuudega jalakäija /jalakäija kasutas liikumiseks tuge/ suhtes /

§ 33

lg 1, § 35 lg 1/, kes oli lubava rohelise fooritule ajal asunud Punast tänavat mööda reguleeritud ülekäigurada ületama, kuid lõpetas seoses liikumispuudega, sõidutee ületamist punase fooritule ajal, ei arvestanud, et mööda ülekäigurada vasakult paremale liikuvat jalakäijat varjavad teisel sõidurajal ülekäigurajale mitte liikunud mootorsõidukid, mistõttu ei vähendanud ülekäiguraja ees piisavalt sõidukiirust, sõites ülekäigurajale välja, andmata jalakäijale teed /

§ 35

lg 2 p 2/, üritades küll otsasõitu vältida manöövriga vasakule, kuid tabas oma sõiduki parempoolse esiosaga jalakäijat Z Z jat, kes otsasõidu tulemusel paiskus mootorsõiduki esiklaasi ja kukkus sealt asfaldile, saades rasked kehavigastused, millesse ta suri /

§ 35lg 1/.

Maksim Mišin rikkus järgmisi liiklusnõudeid:

§ 33

lg 1 /juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist/, § 35 lg 1 /juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat, tasakaaluliikuri juhti ega jalgratturit. Eriti tähelepanelik peab juht olema lapse, vanuri ning haigustunnustega, liikumispuudega ja pimeda inimese suhtes/; § 35 lg 2 p 2 /juht peab andma teed jalakäijale, kes lõpetab sõidutee ületamist, kuigi juhile on süttinud foori lubav tuli/; § 50 lg 3 p 1 /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama/. Maksim Mišin pani toime KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest, kui sellega on põhjustatud inimese surm. MAAKOHTU OTSUS:

1. Maakohus tunnistas Maksim Mišin’i süüdi KarS § 423 lg 1 järgi ja mõistis karistuseks 1 (üks) aasta ja 3 (kolm) kuud vangistust. 2 KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jättis mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata, kui Maksim Mišin ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust luges kohtuotsuse kuulutamise päevast. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võttis lisakaristusena Maksim Mišinilt mootorsõiduki juhtimisõiguse 1 (üheks) aastaks. Liiklusseaduse § 127 alusel kohustas Maksim Mišin’it 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama juhiloa Maanteeametile. APELLATSIOON:
2. Kaitsja on apellatsioonis esitanud alternatiivse taotluse. Esiteks on palunud kohtuotsuse tühistamisel saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule uurimiseksperimendi ja autotehnilise ekspertiisi tegemiseks ja teiseks uue, õigeksmõistva otsuse tegemist ringkonnakohtu poolt. Põhjendustes on kaitsja leidnud, et kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik, mis tõi kaasa materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Maakohus ei ole arutanud koosseisulist subjektiivset külge. Objektiivse külje kirjeldamisel pole arvestanud rida tehnilisi asjaolusid ja faktoreid, mis viis kohtu järelduste mittevastavusse asja objektiivsete tehioludega. Kaitsja, esitades küsimuse jalakäija asukohast punase tule ajal, annab ülevaate sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud skeemist. Leiab, et jalakäija käsutuses oli tee ületamiseks 21,8 sek, seega pidi ta jõudma ületada sõidutee osa. Võib välja arvestada, et hetkel kui jalakäija jaoks süttis punane tuli siis kas lähenes eraldussaarele või oli sellel. Kohus on valesti tõlgendanud teekattemärgiste ( nr 915-917) mõtet. On ilmne, et kui kannatanu jaoks süttis punane tuli, oli ta eraldussaare juures, kui jätkas punase tule ajal liikumist. Jalakäijate ülekäigukoht on varustatud helisignaaliga. Tunnistaja A.Ru ütlused pole kooskõlas kaitsja poolt esitatud arvutusega ja tekitavad kahtlusi. Objektiivse külje uurimisel on kohus teinud ebaõiged järeldused. Subjektiivne külg on jäänud uurimata. Küsimusele, kas sõiduauto juhil oli tehniliselt võimalik vältida otsasõitu, tuleb välja selgitada millisel vahekaugusel võis M.Mišin näha jalakäijat ja kas ta selle vahemaa pealt sai pidurdada või teha muud ohutut manöövrit. Kaitsja taotluse osas uurimiseksperimendi korraldamiseks lähtub kaitsja kohtu seisukohast ja ka kohtuistungil ülekuulatud spetsialisti seisukohast, millised kohus aga jättis tähelepanuta. Apellant viitab liiklusseaduse paragrahvidele 35, 58 lg 2 , mis kohustavad andma teed jalakäijale, kes sõidurajal lõpetab ülekäiku. Kaitsja leiab, et tegemist saab olla vaid tahtliku eeskirja eiramisega, milles süüdistust pole aga esitatud.

§ 50lg 3 ei saa eelmistega koos kohaldada.

Kohtu järeldused on vastuolulised. Kui kohus on kindel, et M. Mišin ei näinud jalakäijat, siis millisel alusel tal lubava fooritule ja vaba tee puhul on ette aimata takistuse tekkimist. Jalakäijat nägi M.Mišin alles vahetus läheduses ja tegi manöövri vasakule. Seega puuduvad M.Mišini tegevuses subjektiivsed tunnused. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

1. Süüdistatav toetab esitatud apellatsiooni ja palub see rahuldada. 3 Apellant- kaitsja toetab apellatsiooni ja palub käsitada põhitaotlusena kohtuotsuse tühistamist ja saatmist maakohtule uurimiseksperimendi ja autotehnilise ekspertiisi teostamiseks. Sellekohase taotluse rahuldamata jätmisel palub õigeksmõistva otsuse tegemist. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus piisava selgusega põhistatud ja seaduslik. Palub jätta kohtuotsus muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
2. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni väidetega, ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja selle tühistamiseks alused puuduvad. 5.
3. Kaitsja on esmalt taotlenud otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uurimiseksperimendi ja autotehnilise ekspertiisi tegemiseks. Kuna kriminaalasja saatmine esimese astme kohtule uueks arutamiseks on sätestatud KrMS § 341, siis taotlusest tulenevalt võib järeldada, et kaitsja on leidnud, et nimetatud eksperimendi ja ekspertiisi tegemata jätmisega on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõigust. Samas seaduses kehtestatu alusel tühistab apellatsioonikohus otsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks juhul kui on tuvastatav KrMS § 339 lg 1 p 1-11 ettenähtud menetlusõiguse oluline rikkumine. Tuvastades KrMS § 339 lg 1 p 12 või § 339 lg 2 nimetatud rikkumise, tühistab ringkonnakohus otsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks vaid juhul, kui tuvastatud rikkumist pole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Antud juhul ei ole kaitsja sidunud uurimiseksperimendi ja ekspertiisi tegemata jätmist ühegi seaduses ettenähtud menetlusõiguse olulise rikkumisega. Samuti pole taotlenud ringkonnakohtul rikkumise kõrvaldamist ja uute tõendite kogumist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatu ei anna alust tuvastada, et maakohus oleks kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkunud, mistõttu kaitsja taotlus maakohtu otsuse tühistamiseks ja asja uueks arutamiseks maakohtule saatmiseks rahuldamisele ei kuulu. 5.
4. Uute tõendite kogumise vajaduse osas märgib kolleegium järgmist. Apellatsioonis viidatud ja maakohtus uurimiseksperimendi ja autotehnilise ekspertiisi läbiviimise taotluse esitamisel on kaitsja toetunud asjatundja selgitustele. KrMS § 1091 näeb ette, et asjatundja võib kaasata menetlustoimingusse ja asjatundja võib üle kuulata tema osavõtul tehtud menetlustoimingu kohta või muude asjaolude kohta, mille kohta ta oskab anda selgitusi oma eriteadmiste tõttu, kui see on vajalik tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks. Antud juhul, vastavalt kaitseaktile, oli asjatundjana kohtusse kutsutud riiklikult tunnustatud ekspert J.Luppin, kes kohtueelsel uurimisel kriminaalasja menetlusse ei olnud kaasatud. Kaitsja taotlusel oli asjatundja eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega ning oli koostanud eelanalüüsi kokkuvõtte, kus leidis, et liiklusõnnetuse tehniliste asjaolude tuvastamiseks ning objektiivseks hindamiseks, on vajalik teostada liiklusõnnetuse toimumise detailne rekonstruktsioon. Koostatud eelanalüüsi osas on asjatundja selgitusi jaganud ka kohtuistungil. Kolleegiumi veendumuse kohaselt ei ole antud juhul asjatundja ütlused hinnatavad eriteadmistele põhineva selgitusena tõendamiseseme asjaolude kohta nende paremaks 4 mõistmiseks, vaid asjatundja on sisuliselt esitanud põhjenduse täiendavate tõendite kogumise vajalikkusest. Kohus on protokolli kantava määrusena taotluse rahuldamata jätmist põhjendanud juba kohtuistungil, mistõttu pole kohtule etteheidetav otsuses asjatundja selgituste kajastamata jätmine. Uurimiseksperimendi läbiviimise võimaluse ja vajaduse osas on maakohtus J.Luppinit küsitletud ja maakohus on sellise täiendava tõendi kogumise taotluse jätnud kolleegiumi veendumuse kohaselt seaduslikult rahuldamata. Kaitsja on uurimiseksperimendi taotluse sisustanud kannatanu käitumise väljaselgitamise vajadusega. On seadnud eesmärgiks kontrollida kannatanu liikumiskiirust ja asukohta hetkel, kui tema jaoks süttis punane foorituli. Kolleegium leiab, et olukorra taastamine ja sellekohaste tõenduslike andmete saamine, on antud juhul siiski võimalik liiklusõnnetuses kannatanuks oleva isiku aktiivse osalemisega, mis aga kannatanu surma saabumise tõttu on võimatu. Käesoleval juhul uurimiseksperimendi läbiviimisel tugineksid algandmed ikkagi vaid tunnistaja ütlustel ja kriminaalasjas juba kogutud tõenditel, milliste kogumis hindamise võimalus kohtul juba oli. Sündmuskoha vaatlusprotokollis on vahetult pärast liiklusõnnetuse toimumist esitatud kõik andmed, mida oli võimalik õnnetuse järgselt koguda ja tuvastada. On ka märgitud, et sõidutee asfalt on märg, sajab vihma, on pime, valgustus põleb, nähtavus halb. Mingeid muid jälgi, ka mitte pidurdusjälgi, ei tuvastatud kuna neid ei olnud, mistõttu pole võimalik olnud ka teha mõõtmisi. Seega pole võimalik taastada situatsiooni sedavõrd, et oleks kindlustatud uurimiseksperimendi olustiku vastavust uuritava sündmuse olustikule oluliste tingimuste osas, millest sõltub aga otseselt uurimiseksperimendi tulemus. Seejuures kolleegium leiab, et maakohus on õigesti määranud, et sellise uurimistoimingu järelmiks saab olla vaid kaudne tõend, ehk üks kaudne tõend tõendite kogumis ja uurimiseksperimendi järelm ei saa kajastada vahetult kuriteosündmust ennast. M.Mišini poolt juhtud sõiduki paiknemine pärast liiklusõnnetust on sündmuskoha vaatlusprotokollis fikseeritud ja see on tuvastatav ilma eksperimendita nagu ka süüdistatava enda ja tunnistaja A.Ru ütluste alusel asjaolu, et hukkunu liikus jalgsi reguleeritud ülekäigurajal ja süüdistatav juhtides mootorsõidukit sõitis talle otsa. Jalakäija kokkupõrkejärgse asendi tuvastamine pole antud juhul samuti olulise tähtsusega kuna süüdistatava enda ütluste alusel pärast jalakäijale otsasõitu paiskus viimane vastu esiklaasi ja kukkus sealt teele. M.Mišini poolt juhitud mootorsõiduki vaatlus on läbi viidud vahetult pärast sündmust ja seal on fikseeritud ka auto tehnilised vigastused. Samuti on tehtud liiklusvahendi täiendav vaatlus ja seda juba päevavalguses, mille käigus on sõidukit ka pildistatud / t.lk. 46-51/. Autotehnilise ekspertiisi läbiviimise taotluse osas kolleegium peab vajalikuks märkida, et nimetatud ekspertiisi valdkonda kuuluvad küsimused, mis on seotud sõidukite tehnilise seisukorra kontrollimisega ja rikete olemasolul rikke põhjuse ning tekkimise aja tuvastamisega. Antud juhul ei ole kaitsja nimetatud küsimusi tõstatanud. Süüdistatav ega kaitsja ei ole esitanud versiooni, et jalakäijale otsasõidu põhjuseks oli M.Mišini poolt juhitud sõiduki tehniline rike. Sõiduauto ülevaatuse protokollist nähtuvalt ei ole avastatud sõidukil tunnuseid, mis viitaksid sõiduki tehnilisele rikkele, mistõttu puudus maakohtul ja puudub ka antud juhul ringkonnakohtul igasugune vajadus autotehnilise ekspertiisi määramiseks. 5 Kolleegium peab vajalikuks veel osutada, et ka kaitsjaaktis taotletud uute tõendite kogumise küsimuse lahendamisel kohalduva KrMS § 2861 lg 1 alusel korraldab kohus sellise tõendi kogumise, millel on kriminaalasjas tähtsust ning sama paragrahvi lg 2 p 1 kehtestab, et kohus võib keelduda tõendi kogumisest ka juhul, kui tõendi tähtsus ei ole vastavuses tõendi kättesaamiseks mineva ajakulu või sellega seotud muude raskustega. Sisuliselt ongi maakohtu protokollist nähtuvalt kohus nimetatud asjaoludel jätnud kaitsja taotluse rahuldamata. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et täiendavate tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmine oli seaduslik. Samuti puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonis äranäidatud eksperimendi ja ekspertiisi tegemiseks. Kriminaalasjas tõendamisemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamisel tuleb lähtuda ja arvesse võtta juba kogutud ja vahetult kohtuistungil uuritud tõendeid nende kogumis. 5.
5. Kaitsja on leidnud, et maakohus on valesti tõlgendanud teekattemärgistuse mõtet, ning teeb järelduse, et saarekesel on mitmefunktsionaalne tähendus. Vastavalt

§ 6

lg 6 ja § 7 lg 11 on liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusega „Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele“ Nii on määruse § 25 lg 6-s kehtestatud, et antud kriminaalasjas viidatud märgised nr 915, 916 ja 917 „Eraldussaar” tähistavad sõitmiseks keelatud alasid ja osutavad oma kaldjoontega sõidusuundadele järgmiselt: 1) märgis 915 eraldab suunavööndeid 2) märgis 916 lahutab pärisuunavööndi sõiduradasid 3) märgis 917 liidab pärisuunalisi sõiduradasid. Märgistest 915, 916 ja 917 üle sõita ei tohi. Seega on tegemist teekattemärgistega, mis reguleerivad sõidukite liikumist. Kolleegium märgib, et vastavalt sündmuskoha vaatlusprotokollis kajastatule ja lisatud fotodele on tegemist teekattemärgisega nr 915, kuna see eraldas suunavööndeid. Tegemist on eraldussaarega, mitte ohutussaarega, mis

§ p2 p 47 kohaselt on jalakäijate ohutust sõidutee ületamisel suurendav teerajatis.

§ 25

lg 5 kehtestab, et kui jalakäija sõiduteel olles süttib jalakäijafoori punane tuli, selle foori puudumisel sõidukifoori kollane tuli või reguleerija annab üldise liikumist keelava märguande, peab jalakäija sõltuvalt oma asukohast sõiduteel jätkama liikumist ainult kuni lähima ohutussaareni, selle puudumisel viima lõpule sõidutee ületamise. Nõustudes maakohtu järeldusega kolleegium leiab, et kuna tegemist ei olnud ohutussaarega, kus teed ületav isik pidi talle punase fooritule süttimisel peatuma jääma, pole jalakäijale etteheidetav, et ta ei peatunud keset sõiduteed, kus seismine ei olnud talle kindlasti ohutu. 5.

1. Kohtukolleegium leiab, et puudub alus kahelda tunnistaja A.Ru ütluste usaldusväärsuses. Tunnistaja on andnud üksikasjalikke ütlusi tema poolt vahetult nähtust. Nii on ta kinnitanud, et tema sõiduk seisis jalakäijate ülekäiguraja ees esimese autona, seega oli tal ülevaade kogu raja osas. Nägi liikumispuudega vanemat naist ületamas sõiduteed. Tema seisis teises reas suunaga Mustakivi poole ja vastassuunavööndis seisis teises reas maastur. Talle oli arusaadav, et naisterahvas ei jõua rohelise fooritulega sõiduteed ületada. Nägi, et ajal, mil naine oli jõudnud vastassuunas seisva maasturi ette, süttis jalakäijatele punane foorituli. Kaitsja poolt esitatud seisukoht, et tunnistaja ütlused kannatanu asukohast ei ole õiged ja arvestus, et punane tuli pidi süttima jalakäijale ajal, mis ta kas lähenes eraldusrajale või pidi sellel viibima, on kolleegiumi veendumuse kohaselt ekslikud. Sellise kaitsja poolt esitatud versiooni korral oleks jalakäija pidanud saama löögi kas siis tunnistaja A.Ru autolt kuna oli 6 alles tema sõidurajal, seisma eraldusrajal, või siis saama löögi maasturilt, kui oli viimase sõidurajal. Midagi sellist aga ei juhtunud. Seega ei anna kaitsja väited alust seada kahtluse alla tunnistaja A.Ru ütluste usaldusväärsust. 5.
2. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistusega süüdistatava poolt liiklusseadusnõuete rikkumise osas ja leiab, et ka viited seaduse erinevate, süüdistuses kajastatud, sätetele on asjakohased. Samuti nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega, et tegemist oli ettevaatamatusest toimepandud kuriteoga ja seda nii liiklusnõuete rikkumise kui ka teise isiku surma põhjustamise suhtes. Kolleegium ei nõustu kaitsja poolt apellatsioonis esitatud seisukohaga, et vaid

§ 50

lg 3 nõudeid saab juht rikkuda ettevaatamatusest, teisi viidatud sätteid aga ainult tahtlikult. Kolleegium leiab, et tuvastades liiklusnõuete tahtliku rikkumise, millega ettevaatamatusest põhjustati teise inimese surm järgneb vastutus KarS § 422 järgi. Kui aga juht suhtus tahtlikult ka tagajärge, vastutab ta juba isikuvastase kuriteo eest. Maakohus on piisava selgusega tuvastanud M.Mišini poolt hoolsuskohustuse rikkumise ehk koosseisulised subjektiivsed tunnused, mistõttu ei nõustu kolleegium apellandi väitega, et kohus pole üldse subjektiivset koosseisu põhistanud. Kolleegium nõustub järeldusega, et liikluses tähelepaneliku ning kohusetundliku käitumise korral, tuli M.Mišinil veenduda kas kõik rohelise, lubava fooritulega tee ületamist alustanud jalakäijad on jõudnud ka tegelikult tee ületada. Seda enam, et süüdistatava enda ütluste kohaselt sõidab ta sellel tänaval pidevalt ja tegemist oli küllaltki laia, neljarealise sõiduteega, kus rajatisena ohutussaar jalakäijatele puudub ning kohe teeääres asub meditsiinisasutus. M.Mišin aga, eeltoodus veendumata, ei valinud sellist sõidukiirust, mis oleks taganud sõiduki peatamise ja õnnetuse ärahoidmise. Vastupidiselt, M.Mišin hoopis, lähtudes vaid lubavast fooritulest, kiirendas esimeses reas liikudes sõitu ja seda juba enne ülekäiguraja juurde jõudmist ning seda ka vaatamata asjaolule, et teises rea seisvad autod ei olnud alustanud liikumist ega ületanud jalakäijate ülekäigurada. Kaitsja on ka väitnud et M.Mišini käitumises pole

§ 50

lg 3 rikkumist, mis nähtub sellest, et ta tegi manöövri vasakule ja jõudis teha seda enne kui teises reas transpordivahendid alustasid liikumist. Nimetatud väidet on maakohus juba käsitanud ning kolleegium nõustudes maakohtu järeldusega osutab, et kui juhul, kui kannatanu oleks väljunud maasturi, ehk siis teises reas seisnud sõiduki eest vahetult enne M.Mišin ülekäigurajale jõudmist ja kui süüdistava ütluste kohaselt maastur veel ka liikus, ei saanud M.Mišin teha manöövrit vasakule, kuna sellisel juhul oleks ta sõitnud külje pealt maasturile otsa. Asjaolu, et sõidukite kokkupõrget ei järgnenud ja M.Mišini sõidukil kõik vigastused asusid paremal pool, nii stangel kui klaasil ja arvestades ka kannatanu rasket liikumispuuet, nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et kannatanu ilmumine vasakult poolt M.Mišini sõiduki ette ei olnud niivõrd ootamatu, et hoolsa ja tähelepaneliku ning käitumise korral poleks osasõitu saanud vältida. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et maakohus on M.Mišini käitumises õigesti ja kooskõlas kogutud tõenditele tuvastanud KarS § 423 lg 1 ettenähtud koosseisulised tunnused, õigusvastasuse ja süü ning on oma järeldusi ka piisava põhjalikkusega otsuses kajastanud. Kolleegium ei tuvastanud süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise ja M.Mišini õigeksmõistmise seaduslikke aluseid. 7

1. Mõistetud karistuse, karistusest tingimisi vabastamise ega ka lisakarituse kohaldamise ebaseaduslikkust ei ole apellatsioonis eraldi argumenteeritud. Kaitsja on vaid märkinud, et mõistetud karistus ja juhtimisõiguse äravõtmine on olnud ülemäärane ega vasta konkreetsetele asjaoludele. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et mõistetud karistust on maakohus nii liigi kui ka määra osas piisava selgusega põhjendanud ja kolleegium ei tuvastanud mingeid vigu, mis annaks aluse selles osas maakohtu otsuse tühistamiseks ja uue karistuse mõistmiseks. Samuti on kohus asjakohaselt vaaginud ka lisakaristuse kohaldamist ning on jõudnud kohtupraktikaga ja Riigikohtu lahendites sedastatuga kooskõlas olevale järeldusele, et M.Mišini suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust. Ringkonnakohus ei tuvastanud KarS § 57 lg 1 loetellu kuluvaid karistust kergendavaid ega ka muid arvestamist vajavaid asjaolusid, mis annaksid aluse maakohtu poolt juba mõistetud karistuse muutmiseks.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
3. jaanuari 2013 aasta otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Ivi Kesküla Meelika Aava Pavel Gontšarov 8