← Eesti

1-12-6026/23

Obsah (8)§ 217§ 61§ 62§ 312§ 297§ 295§ 7§ 337

1-12-6026 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. aprillil 2013. a Tallinn Kriminaalasja number 1-12-6026 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov

§ 217

alusel kahtlustatavana kinni peetud 12.03.201214.03.2012.a., alates 14.03.2012.a. kohaldatud tõkendina elukohast lahkumise keeld; Varem kriminaalkorras karistamata Advokaat Argo Küünemäe Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus Apellatsiooni esitaja Prokurör Süüdistatav RESOLUTSIOON

  1. Harju Maakohtu
  2. jaanuari
  3. a kohtuotsus Heiki Grünberg’i suhtes jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  4. aprillil
  5. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Harju Maakohtu 07.01.2013 otsusega tunnistati Heiki Grünberg süüdi KarS § 142 lg 1 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõisteti karistuseks tähtajaline vangistus 3 (kolm) aastat. Heiki Grünberg tunnistati süüdi KarS § 266 lg 1 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõisteti karistuseks tähtajaline vangistus 6 (kuus) kuud. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristus, lugedes kergem karistus kaetuks raskeimaga ning lõplikuks karistuseks mõisteti tähtajaline vangistus 3 (kolm) aastat. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 3 (kolm) päeva, s.o 12.03.2012 – 14.03.2012.a., mõistes lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 2 (kaks) aastat 11 (üksteist) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva. KarS § 74 lg 1, 2, 3 alusel jäeti Heiki Grünbergile mõistetud tähtajaline vangistus 2 (kaks) aastat 11 (üksteist) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva tema suhtes osaliselt tingimuslikult kohaldamata, koheselt ärakandmisele kuuluvaks vangistuseks määrati 4 (neli) kuud. Ülejäänud osa mõistetud karistusest, s.o 2 (kaks) aastat 7 (seitse) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva, jäeti KarS § 74 lg 1 ja lg 3 alusel Heiki Grünbergi suhtes tingimuslikult kohaldamata, jättes selle karistuse täitmisele pööramata tingimusel, et Heiki Grünberg ei pane temale määratud 3 (kolme) aasta pikkuse katseaja vältel toime tahtlikult uut kuritegu ning täidab talle KarS § 75 lg 1 pdes 1-6 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid Tallinna Vangla Harju Kriminaalhooldusosakonna järelevalve all.
  7. Heiki Grünberg anti kohtu alla selles, et tema, ajavahemikus 10.07.2011.a. alates kella 21:00 kuni 11.07.2011.a. kella 14:00, tungis valdaja tahte vastaselt ebaseaduslikult E N ´ile kuuluvasse eramusse aadressil XXXXXXXXXXX ukseluku lõhkumise teel. Seega, Heiki Grünberg, tungides valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse ja ruumi, pani toime omavolilise sissetungi, s o KarS § 266 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti tema, ajavahemikus 10.07.2011.a. alates kella 21:00 kuni 11.07.2011.a. kella 14:00 E N elamus, aadressil XXXXX XXXXXX XXXXX, püüdis astuda kõrges eas 86-aastase E N iga viimase tahte vastaselt suguühendusse vägivallaga, pannes voodis lamavale kannatanule labidatera kõri peale, ähvardades kannatanu ära tappa. Seejärel peksis Heiki Grünberg kannatanut korduvalt rusikatega pea ja keha piirkonda, tiris kannatanu voodist välja ja võttis temalt seljast ära dressipüksid, aluspüksid, särgi ja rinnahoidjad, lohistas mööda põrandat ja nõudis suguühendusse astumist ning lõi maas lamavat kannatanut jalaga. Kui Heiki Grünberg oli kannatanu oli juba alasti võtnud, katsus ta oma käega kannatanu suguelundeid, rindasid ja tuharaid. Kuna kannatanu osutas vastupanu, rabeledes vastu ja tõmmates oma jalgu kaitseks kõverasse ja ütles, et hakkab karjuma, nii et naabrid kuulevad. Sellepeale lõpetas Heiki Grünberg oma tegevuse, mistõttu temast mitteoleneval põhjusel jäi kuritegu lõpule viimata. Sellise tegevusega põhjustas Heiki Grünberg kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi – parema õlaliigese nihestuse, selja alaosa ja vaagna põrutuse, hulgaliselt nahaaluseid verevalumeid erinevates kehapiirkondades (otsmikul, vasaku silma laugudel, paremal õlavarrel, paremal labakäel, vasaku õla- ja küünarliigese piirkonnas, vasakul abaluu piirkonnas, mõlemapoolselt selja alaosas nimme piirkonnas, reitel, põlvedel ning paremal säärel). Seega Heiki Grünberg, alustades vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumist ning vastavalt oma ettekujutusele teost tegi kõik endast oleneva süüteo lõpuleviimiseks kuid jättis süüteo lõpule viimata oma tahtest sõltumata, pani sellega toime vägistamise katse s. o. KarS § 141 lg 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2

(13)2.
  1. Maakohus nõustus süüdistatava tegevuse kvalifitseerimisega KarS § 266 lg 1 järgi, kuid kvalifitseeris H. Grünbergi tegevuse talle inkrimineeritud seksuaalkuriteos KarS § 142 lg 1 järgi sugulise kire vägivaldse rahuldamisena.
  2. Maakohus on tõendeid nende kogumis hinnates kokkuvõtlikult sedastas, et DNA tõenäosusuuringust nähtuvalt on majast leitud esemete puhul kõige suurem süüdistatavale H. Grünbergile kuuluva DNA tõenäosus tuvastatud teise proovil rinnahoidjalt ja proovil tagumise toa lambi lülititelt – 5,9 x
  3. Süüdistatava DNA sisaldumine selles proovis on 590 000 000 000 (viissada üheksakümmend miljardit) korda tõenäolisem kui mõne kolmanda isiku oma. Nimetatud tõenäosus on kohtu jaoks täielikult piisav tuvastamaks Heiki Grünbergi viibimine kannatanu majas. Kuivõrd Grünberg oma sõnul kannatanu majas kunagi viibinud ei ole, on see koosmõjus kannatanu ütlustega nende samade esemete puudutamise kohta sissetungija poolt tõendiks, et H. Grünberg’ile inkrimineeritud teod pani toime süüdistatav. ESITATUD APELLATSIOON
  4. Süüdistatava kaitsja leiab oma apellatsioonis, et Harju Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigusnormi ja oluliselt rikkunud menetlusnorme. Kohus on vääralt leidnud, et süüdistatava süü on tõendamist leidnud. Kaitsja leiab, et maakohus on vääralt leidnud, et Heiki Grünbergi süü talle inkrimineeritavates süütegudes on tõendatud.

§ 61

lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et uuritud tõendite alusel kujundab kohus endas veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta.

§ 62

p 1 valguses tuleb selle all mõista eelkõige seisukoha kujundamist küsimuses, kas ja kuidas kuriteosündmus aset leidis ning kas teo pani toime süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus süüteo tõendatuks luges, peavad tulenevalt

§ 312p-st 1 obligatoorselt kajastuma kohtuotsuse põhiosas.

Kriminaalmenetluse seadustiku nimetatud sättest tulenevat põhjendamiskohustust peab kohus täitma viisil, et tema siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Maakohtu otsus ei vasta eelnimetatud kriminaalmenetluse põhimõtetele. Kohus ei ole motiveerinud, miks ta kaitsja poolt esiletoodud asjaolusid ja esitatud tõendeid otsuse tegemisel ei arvesta ehk miks kaitsja poolt esitatud tõendid ja väited ei ole asja lahendamisel olulised, objektiivsed ning asjakohased. Maakohus on arusaamatult asunud otsuses seisukohale, et kaitsja poolt esiletoodud asjaoludele ja vastuväidetele ei ole kohus võimeline iseseisvalt järeldusi tegema ja seda puudutavalt ekspertiisiakti uuringute osas, kuna nimetatu nõuab mitteõiguslikke eriteadmisi. Kaitsja aga leiab, et kohus peab kohtuliku uurimise käigus igakülgselt tõendeid uurima ja kõrvaldama kõik kahtlused, nende hulgas ka kõik kahtlused tõendamisasjaolude hulgas mis sisalduvad ekspertiisiaktides. Kaitsja on seisukohal, et süüdistatava süü ei ole kohtumenetluse käigus tõendamist leidnud ja süüdistatav tuleb talle inkrimineeritavates süütegudes õigeks mõista ning seda alljärgnevatel põhjustel. 4.2. Kaitsja leiab, et maakohus oluliselt rikkus kriminaalmenetluse norme sellega, et rahuldas prokuröri taotluse ning määras täiendava DNA ekspertiisi enne kohtumenetluse poolte esitatud tõendite uurimise lõpetamist, mis on vastuolus

§ 297

lg 1, kusjuures prokurör esitas kohtule valeinformatsiooni sellest nagu eitaks süüdistatav viibimist kannatanu krundil. Selleks ajaks ei olnud kohus veel teadlik süüdistatava positsioonist, kuid rahuldas taotluse. Seega rikkus kohus oluliselt menetlusnorme juba sellega ja võttis süüdistuse poolt esitatud taotluse, täiendavate tõendite 3

(13)kogumiseks vastu enne, kui kõik kohtumenetluse poolte esitatud tõendid olid uuritud. Samuti rikkus kohus oluliselt menetlusnorme sellega, et ei järginud

§ 297

lg 2 sätestatut, mis sätestab, et kohtumenetluse pool peab taotluses põhjendama täiendavate tõendite kogumise vajadust ja miks ta ei ole nende kogumist varem taotlenud. Prokuratuuri taotlusest ei selgu, miks prokuratuur ei ole kõiki kriminaalasjas tähtsust omavaid asjaolusid välja selgitada saanud ehk miks see ei olnud varem võimalik. Kindlasti kuulub nende asjaolude juurde fakt, et süüdistatav on perekonnainimene ja elab koos elukaaslase ja alaealise lapsega kannatanu naaberkrundil, mis oli eeluurimisele kogu aeg teada. Uurimisasutus ei ole eeluurimise käigus aga pidanud üldse vajalikuks süüdistatava elukaaslast üle kuulata ametlikult, kes on eeluurimisele teatanud H. Grünbergi alibist. Kohtulikul uurimisel on prokuratuur jätnud aga mulje, et K K poolt väljendatu on prokuratuurile teadmata ja uus. Samuti on prokuratuuri väide, et süüdistatav on kohtueelsel uurimisel eitanud kannatanu kinnistul viibimist, lausvale. Süüdistatav on kohtueelses menetluses kinnitanud, et ei ole kunagi viibinud kannatanu eramus. Taotluses on esimesed kaks küsimust suunatud kannatanu ja süüdistatava DNA tõepära suhte väljaarvutamisele. Süüdistusakti kohaselt oli prokuratuurile teada, kes on asjas kannatanu ja kes süüdistatav ning prokuratuur oleks saanud juba kohtueelsel uurimisel esitada eelnimetatud tõepärasuhte küsimused eksperdile, mida aga ei tehtud. Taotluses toodud täiendava ekspertiisi vajadus kohtumenetluses on ilmselgelt hilinenud ja taotluses puuduvad ka põhjendused, miks prokuratuur ei ole nende kogumist varem taotlenud ehk miks neid ei saanud varem teha. Maakohus ei ole taotlejalt ka selgitust nõudnud, millega on rikkunud

§ 297lg 2 sätestatut.

Samuti ei olnud menetlusosalised veel ka süüdistavat küsitlenud, et välja selgitada, kas ja millal süüdistatav kannatanu kinnistul ja eramus viibinud on või ei ole ning mis asjaoludel. Prokuratuur ega ka kohus ei teadnud veel (enne taotluse esitamist), kas süüdistatav kinnitab, et käis kannatanu kinnistul talle kuuluvat kassi otsimas või mitte? Kaitsja juhtis nimetatud asjaoludele ka kohtu tähelepanu 24.09.

  1. a istungil, kuid kohus jättis kaitsja poolt toodu tähelepanuta ja asus põhjendamatult ning lubamatult süüdistuse poolele, millega rikkus menetluse võistlevuse printsiipi ja täiendavate taotluste esitamise aja määratlust kohtumenetluses. Seega tuleb eelnimetatud täiendav ekspertiisiakt nr 12E-GE1053 (03.12.
  2. a) jätta tõendite kogumist välja, kuna selle kogumisel on oluliselt rikutud menetlusnorme. 4.
  3. Kohtu seisukoha kujundamise küsimustes, kas ja kuidas kuriteosündmus aset leidis ning kas teo pani toime süüdistatav, on ebaloogilised, objektiivseid asjaolusid mittearvestav. Samuti ei ole kohus arvestanud tunnistajate ütlustega, mis lükkavad ümber süüdistusaktis toodu. Kohtu põhjendused süü tõendatuse kohta ei ole veenvad, jälgitav ja kõik võimalikud süüdistatava süüd puudutavad kahtlused on kõrvaldamata. Maakohus märgib otsuses, et kõige tõenäolisem ründe aset leidmine on just õhtul kella 22 paiku, pärast seda, kui süüdistatav külastas alkoholi ostmise eesmärgil XXXXXX tanklat. Samuti leiab kohus, et kuna kannatanu kuulis vahetult enne sündmust muruniiduki häält, siis on tõenäolisem, et muru niideti õhtutunnil, mitte öösel ehk sündmus toimus kella 22 paiku. Samas on kohus veendunud, et ründaja ehk süüdistatav puudutas ekspertiisiaktis loetletud esemeid sh valguslüliteid ja taskulampi. Kaitsja soovib siinjuures juhtida kohtu tähelepanu, et kohtu seisukohad ei ole loogilised ja kooskõlas objektiivsete asjaoludega. Nimelt süüdistatava konto väljavõttelt nähtub, et süüdistatav sooritas sisseoste tankla poest kell 21.19 (tl 221). Kui oletada, et sündmus toimus kella 22 paiku, siis 10.07.
  4. a on sellel ajaperioodil kell 22.00 täiesti valge ja puudub igasugune vajadus otsida ruumides lambilüliteid sh puudub vajadus taskulambi järele. Seega on kohtu järeldused meelevaldsed, põhjendamatud ja objektiivsetele asjaoludele mittetuginev ning ebaloogiline. Samuti on maakohus märkinud, et tunnistaja K K on kohtus kinnitanud, et süüdistatav viibis 10.07.
  5. a öösel kodus ja süüdistatav käis õhtul ühe korra ära – õlut ja siidrit ostmas. Eelöelduga on kohus püüdnud näiliselt kõrvaldada süüdistatava alibi, tunnistaja K K ütluste näol, asudes seisukohale, et kuriteosündmus leidis tõenäoliselt aset siis, kui süüdistatav oli tanklast õlut ostnud ja ei olnud veel koju tagasi jõudnud. Kaitsja soovib juhtida ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et süüdistatav käis tankla poes kell 21.19 ja sõitis sinna 4

(13)autoga. Õlut ja siidrit ostis süüdistatav selleks, et koos elukaaslasega tähistada diivani ostu, mille oli enne tanklas käimist Lääne-Virumaalt ostnud ja autoga koju toimetanud. Kuna see oli ainuke periood, kui tunnistaja ei olnud õhtusel ajal koos süüdistatavaga, siis pidas kohus vajalikuks poetada sündmus just sellesse perioodi. See aga ei ühti kuidagi sündmuse teiste oluliste asjaoludega ehk vajadusega valgustada kannatanu tuba lambivalguse ja taskulambiga. Kui kohtu arvates oli väljas juba pime ja valitses vajadus taskulambi järele, siis pidi sündmus toimuma vähemalt kella 24.00 paiku või hiljem. Tunnistaja K K kinnitas kohtus, et pärast seda kui süüdistatav oli ostnud õlut ja siidrit, istusid nad kodus, rääkisid juttu ja kella 23.00-23.30 paiku läksid magama. Samuti ei ole eluliselt usutav, et pärast seda kui süüdistatav oli tanklast õlut ja siidrit ostnud, tarbis süüdistatav tanklas koheselt õlut ja istus joobnuna autorooli, et koju sõita. Süüdistatava karistusregistrist nähtub, et isik ei ole varem karistatud ja puuduvad igasugused andmed, et süüdistatav oleks mingitki moodi hälbiva või õigusvastase käitumisega silma paistnud. Seega puuduvad ka igasugused eeldused, et süüdistataval oleks olnud vajadus ja komme tarvitada autoga sõites alkoholi. Samuti, kui elukaaslased otsustasid koos midagi tähistada, siis miks pidi süüdistatav eelnevalt nurga taga õlut jooma hakkama ja siis purjuspeaga autoroolis koju sõitma ja andma elukaaslasele üle järelejäänud siidri. Eelöeldu ei ole kuidagi loogiline ja eluliselt usutav. Samuti ei ole menetluse käigus tõendamist leidnud, et süüdistatav oleks autoroolis sõites või enne koju jõudes olnud alkoholi tarvitanud. Samuti kinnitas tunnistaja K K , et on süüdistatavaga 11 aastat koos elanud, neil on alaealine laps ja elavad regulaarset suguelu. Seega on maakohtu otsuses toodud põhjendused, mis peaksid kuidagiviisi sündmust toetama otsitud, ebaloogilised, eluliselt mitteusutavad ja objektiivsete asjaoludega mittekooskõlas (päevavalgus 10.07.
  1. a kella 22.00 paiku). 4.
  2. Riigikohus on senises kohtupraktikas põhimõtteliselt aktsepteerinud tõendina kategoorilise ekspertarvamuse kõrval ka tõenäolikku arvamust. Kehtivast kriminaalmenetlusõigusest ei tulene iseenesest nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu võivad kohtud tugineda kriminaalasja lahendamisel ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele. Käesolevas kriminaalasjas on 22.02.
  3. a koostatud ekspertiisiaktis nr 12EGE0124 ekspert arvamuse p-s 1 seisukohale, et välisukselingilt, väljaspoolt, võetud proovist saadi DNA analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Eramu välisukselingil leitud süüdistatava DNA proovi osas puudub ka antud asjas vaidlus, sest süüdistatav andis kohtus selgituse, millal ja kuidas tema DNA võis kannatanu eramu välisukse lingile sattuda. Antud asjas on vaidlus nimetatud ekspertiisiakti eksperdiarvamuse p-s 2, 3 ja 4 toodud järelduste osas. Nimelt märgib ekspert akti arvamuse p-s 2, et proovidest saadi täisprofiilid, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Tulemuste põhjal ei saa välistada süüdistatavalt pärinevat DNA-d. Arvamuse p-s 3 märgib ekspert, et saadud tulemuste põhjal ei saa kindlalt välistada süüdistatava DNA-d. Arvamuse p-s 4 märgib ekspert, et saadud tulemuste põhjal ei ole usaldusväärselt seostatavad süüdistatava võrdlusproovist saadud DNA-ga. Riigikohus on varasemates lahendites märkinud, et ekspertarvamuses toodud ja ülalnimetatud vastused – „/.../ ei saa välistada süüdistatavalt pärineva bioloogilise materjali olemasolu” ja „ ei saa kindlalt välistada” ja „ei ole usaldusväärselt seostatavad süüdistatavalt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist nendes segaproovides” – ei ole siiski käsitatav ka tõenäoliku eksperdiarvamusena, kuna selles ei sisaldu ühtegi järeldust. Antud kriminaalasjas on prokuratuur püüdnud kohtumenetluse käigus tekitada ekspertarvamusele juurde oletuslikke järeldusi tõepära suhte kaudu. Maakohus on menetlusnorme rikkudes prokuratuuri taotlusega kaasa läinud ja otsuses tõendikõlbmatule täiendekspertiisile ka tuginenud. Siinjuures ei ole kohus pööranud tähelepanu kaitsja poolt väljatoodud seisukohtadele, et antud asjas on kohtueelses menetluses tehtud kolm DNA ekspertiisi ja kõikides ekspertiisides väljatoodud asjaolusid ja järeldusi tuleb arvesse võtta, sest ekspertiisiaktides toodu on vastuoluline ja ebaloogiline. Ka täiendekspertiisi tegemisel on ekspert tuginenud eelnevalt tehtud kolmele ekspertiisile. Sealjuures on eksperdi poolt erinevates ekspertiisiaktides toodud järeldused omavahel 5
(13)vastuolus ja vasturääkivad. Näiteks märgib ekspert 03.11.
  1. a. a läbiviidud ekspertiisiaktis nr 11E-GE0767 p-s 1, et nimetatud kolmes proovis saadi DNA analüüsil täisprofiilid, mis on pärit ühelt isikult, kelleks on kannatanu. Samas on ekspert 22.02.
  2. a läbiviidud ekspertiisi aktis nr 12E-GE0124 arvamuse p-s 4 märkinud, et ülejäänud kriminaalasja raames määratud DNA ekspertiisi käigus (vt ekspertiisiakt nr 11E-GE0767) analüüsitud proovidest määratletud DNA profiilid ei ole usaldusväärselt seostatavad süüdistatava võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga. Ehk kuigi ekspert esimeses ekspertiisiaktis leiab, et kolmas proov kopsikult näitab täisprofiili ja on pärit üksnes ühelt isikult, kelleks on kannatanu, leiab ekspert 22.02.
  3. a ekspertiisis, et see proov ei ole süüdistatavaga usaldusväärselt seostatav. Seega eksperdi poolt ühele ja samale proovile on erinevates ekspertiisides antud erinev järeldus ehk tulem. 03.11.
  4. a läbiviidid ekspertiisiaktis nr 11E-GE1016 aga on viie isiku osas läbi viidud DNA ekspertiis ja ekspert on asunud järeldusele, et DNA profiilid ei ole usaldusväärselt seostatavad sündmuskohalt võetud proovidega. Alljärgnevalt toob kaitsja välja tabeli, millelt on näha, et sündmuskohalt leitud DNA proovid ühtivad Heiki Grünbergi DNA profiiliga samapalju kui H K või H S DNA proovidega. H K viibimine kannatanu eramus on tuvastatud, kuid mitte H S viibimine. Oma järeldustes on ekspert aga asunud samade asjaolude juures erinevates ekspertiisiaktides erinevatele seisukohtadele. Kui Heiki Grünbergi osas nimetab ekspert kolme erinevat tulemi varianti (ei saa välistada, ei saa kindlalt välistada, ei ole usaldusväärselt seostatavad),siis näiteks H K ja H S osas jõuab ekspert tulemini, et DNA profiilid ei ole usaldusväärselt seostatavad. Samas on alltoodud tabelist üheselt jälgitav, et nimetatud isikute alleelid sisalduvad pea kõikides väljatoodud proovides, kuid eksperdi järeldused võrreldes süüdistatavaga on erinevad. Kuna H K ja H S alleele sisaldub samuti kõikides 22.02.
  5. a ekspertiisiaktis toodud tabeli proovides, siis on ka kohtu poolt esiletoodud tõenäosuse määr samane või vähemasti sarnane süüdistatava omaga. Seega jääb arusaamatuks, kuidas ekspert on nimetatud isikute DNA alleelide esinemise puhul proovides jõudnud erinevatele järeldustele ja kuidas kohus annab tõenäosuse määrale sellise arusaadava kaalu, mis selgelt eristaks süüdistatava ja H K ning H S DNA alleelide ja tõenäosuse vahetegemise? Maakohus on põhjendamatult jätnud otsuses eelnimetatud võrdluse analüüsimata ja ümber lükkamata viidates üksnes asjaolule, et kohus ei ole võimeline iseseisvalt tegema järeldusi ekspertiisiaktide osas. Kaitsja leiab, et tabelis väljatoodud võrdluse analüüsimiseks ei ole vaja selliseid oskusi, mis vajaksid eriteadmisi. Lihtne alleelide võrdlus näitab nimetatud isikute DNA sarnasust sündmuskohalt leitud DNA proovidega. Kaitsja leiab, et kui kohtul jäi midagi arusaamatuks või kohus ei ole võimeline ekpertiiside osas järeldusi tegema, siis oli kohus kohustatud kohtuliku uurimise käigus kõrvaldama kõik vastuolud ja kahtlused ning määrama täiendava ekspertiisi tuginedes

§ 295ja 297.

Kriminaalasjas on tehtud DNA analüüsid ka Kaido Roosimägi ja H P osas ja ka nende isikute DNA alleelid esinevad võrdlusel DNA proovidega, mis leiti sündmuskohalt. Seetõttu on eksperdi poolt väljatoodud järeldused - ei saa välistada, ei saa kindlalt välistada, ei ole usaldusväärselt seostatavad – sellise ebamäärase ja kahtlusi tekitava astmega, mis ei luba neid võtta kui selgepiirilisi järeldusi, millele tuginedes saaks väita, et kõik kahtlused süüdistatava süü tõendatuse osas on kõrvaldatud. Proov LOOKUS D3S1358 vWA D16S539 D2S1338 D8S1179 D21S11 D18S51 E N ’i võrdlusproovist määratletud DNA profiil: Z110356 14,16 15,18 10,13 18,25 12,14 30.2,32.2 16,21 Heiki Grünberg’i võrdlusproovist määratletud DNA profiil: Z120138 14,15 17,19 11,12 17,24 12,13 30,31.2 13,17 H K võrdlusproovist määratletud DNA profiil: Z110556 15,18 14 11,13 19,20 11,14 30,31 15,18 D19S433 TII01 FGA AMEL 13,14 6,8 22,23 X 13,14.2 6,9.3 24,26 X,Y 14,15 X,Y 7,9.3 20,25 6

(13)H S võrdlusproovist määratletud DNA profiil: Z110554 15 18,19 11,14 17,23 13,14 30,31 14 13,14 7,8 21,23 X,Y Segaprofiil peamise DNA profiiliga, mis langeb kokku Heiki Grünberg’i võrdlusprofiilist määratletud DNA profiiliga: A113750 14,15 15,16, 20,21, X,Y 11E-GE0767 16,17 17,18, 11,12 17,24 12,13, 30,31.2 13,14, 13,14, 6,7, 23,24, 19 14,15 15,17 14.2 9.3 26 Segaprofiilid, milles on olemas kõik Heiki Grünberg’il ja E N ’il esinevad alleelid: A113741 14, 15, 14,15, 10,11, 17,18, 12,13, 30,30.2, 13,15, 13, 14, 6,7, 20,22, X,Y 11E-GE0767 16 16,17, 12,13
(19), 14,15 31,31.2, 16,17, 14.2 8,9.3 23,24, 18,19 24,25 32.2
(20),21
(25),26 A113747 14, 15, 15,17, 10,11, 17,18, 12,13, 30,30.2, 13,
(14), 13, 14, 6,8, 20,22, X,Y 11E-GE0767 16 18,19 12,13 24,25 14,15 31.2,32.2 16,17, 14.2 9.3 23,24, 21 26 A113746 14, 15, 15,16, 10,11, 17,18, 12,13, 30,30.2, 13,16, 13, 14, 6,8, 22,23, X,Y 11E-GE0767 16,
(18)17,18, 12,13 24,25 14 14.2 9.3 24,26 31.2,32.2 17,18, 19 21,
(22)A113748 14, 15, 15,17, 10,11, 17,18, 12,13, 30,30.2, 13,16, 13, 14, 6,8, 22,23, X,Y 11E-GE0767 16 18,19 12,13 24,25 14 31.2,32.2 17,21 14.2 9.3 24,26 A113749 14, 15, 15,17, 10,11, 17,18, 12,13, 30,30.2, 13,16, 13, 14, 6,8, 22,23, X,Y 11E-GE0767 16 18,19 12,13 24,25 14 31.2,32.2 17,20, 14.2 9.3 24,
(26)21 A113756 14, 15, 15,17, 10,11, 17,18, 12,13, 30,30.2, 13,16, 13, 14, 6,8, 22,23, X,Y 11E-GE0767 16 18,19 12,13 24,25 14 31.2,32.2 17,
(21)14.2 9.3 24,26 Maakohus on süüdimõistvas otsuses tuginenud üksnes eelnimetatud ekspertiisiaktile ehk ühele tõendile. Seega oleks maakohus pidanud eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe kaudselt süüdistava tõendi uurimisel tõstatatuid kahtlusi ja need veenvalt kummutama. Kuna süüdistatav oli käinud kannatanu kinnistul oma kassi otsimas ja puudutanud kannatanu välisukse linki, siis on ainuvõimalik, et kannatanu või nende isikute vahendusel, kes olid käinud kannatanu kinnistul või kelle osas oli kriminaalasjas tehtud DNA ekspertiis, kandus süüdistatava DNA vahendatud ülekande teel (sekundaarne ülekanne) kannatanu eramus olevatele esemetele. Eelöeldut peab võimalikuks ka ekspert 01.12.2012. a ekspertiisiaktis. Samuti on senises kohtupraktikas aktsepteerivaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Kannatanu eramust leitud DNA, mille osas on ekspert asunud seisukohale, et leitud DNA kuulumist süüdistatavale ei saa välistada või ei saa kindlalt välistada või ei ole usaldusväärselt seostatavad on äärmiselt teoreetilise tõenäosusega ja sisaldab endas üksnes kahtlusi ning tegemist on tõendite põhiliigituse kohaselt tõendiga, mis täiendava liigituse kohaselt kuulub kaudsete tõendite hulka. Kannatanu ega ka ühegi tunnistaja ütlused eelnimetatud kahtlusi ei kinnita. Vastupidi, süüdistatava ja tunnistaja K K ütlused kummutavad süüdistusaktis toodu.

§ 7

lg-s 3 sisalduvast kriminaalmenetlusõiguse põhimõttest lähtuvalt tuleb kõrvaldamata kahtlussüüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks. 4.

  1. Maakohus ei ole pööranud mingit tähelepanu tunnistajate E S ja K N ütluste vastuolule tunnistaja M L ütlustega. Kannatanu on 09.03.
  2. a ülekuulamisel kinnitanud, et „E S rääkisin ma kohe, mis juhtunud oli ning tema teab kõike kohe algusest. Samuti olen ma rääkinud nendest sündmustest sotsiaaltöötajale Kairile ja seda korduvalt. Pärast sündmust oli mul kõik väga selgelt meeles ja sai neile kohe räägitud”. Tunnistajad E S ja K N ei rääkinud kohtuistungil sõnagagi ega 7

(13)kinnitanud, et kannatanu oleks kunagi, ei vahetult pärast sündmust ega ka hiljem maininud, et ründaja oleks teda vägistanud, püüdnud vägistada või seksuaalselt kuidagi ahistanud. Tunnistaja M L on kohtuistungil väitnud, et kannatanu oli ajas, isikus, kohas ja situatsioonis orienteeritud. Kannatanu oli tunnistajale väitnud, et tema kallal oli toime pandud seksuaalset vägivalda. Sündmus oli toimunud öösel. Kuidas kannatanu seksuaalset kallaletungi kirjeldas, tunnistaja ei mäleta. Kannatanuga jutuajamise juures viibis ka proua, kes teda sündmuskohale kutsus. Vastavalt 11.09.
  1. a protokollile kutsus tunnistaja M L i sündmuskohale tunnistaja K N . K N aga ei nimetanud kohtus ühegi sõnaga, et kannatanu oleks sõnagagi nimetanud vägistamist või seksuaalset väärkohtlemist. Seega on arusaamatu ja ebaloogiline maakohtu väide, et eelöeldu ei sea kahtluse alla sündmuse toimumist. Olukorras, kus kannatanu kinnitab ülekuulamisel, et rääkis kõik tunnistajatele ja tunnistajad kinnitavad, et viibisid kõik koos kannatanu juures kui kannatanu sündmusest rääkis, ei ole loogiline, et tunnistajate omavahelised ütlused ja kannatanu poolt väljendatu sellisel määral erinevad. Kaks tunnistajat kinnitavad, et mingist seksuaalsest ründest kannatanu ei rääkinud vahetult pärast sündmust ega ka pärast sündmust. Fakti, et tunnistajad olid kannatanu juures, kui viimane sündmusest rääkis kinnitas istungil ka tunnistaja M L . Tunnistaja M L kinnitas istungil, et pani kiirabikaarti vägistamise sõnastuse sisse üksnes põhjusel, et hiljem kannatanut selles osas kontrollitaks. Sellest sissekandest sai aga eeluurimisasutus eelarvamuse, et ju oli ikkagi tegu vägistamise katsega ja kogu uurimine viidi läbi juba sellisel eelarvamusel, mis aga ei ühtinud kuidagi kriminaalmenetluse käigus ülekuulatud tunnistajate ütlustega. Seega on põhjendamatu ja otsitud maakohtu väide nagu oleks kannatanu rääkinud sündmusest üksnes M L ile kuna tundis piinlikust seksuaalsest tegevusest rääkides. Mis põhjustel on kannatanu poolt politseis antud ütlustesse tekkinud vägistamise ainelised asjaolud on arusaamatud, kuid on tõenäoliselt seotud prokuratuuri taotlusega, mitte kuulata kannatanut vahetult üle kohtumenetluse käigus. Kannatanu ütlused on vastuolus ka tunnistaja E S ütlustega. Kannatanu kinnitas ülekuulamisel, et viimati neljapäeval või reedel käis tal majas abis üks noor mees H K (korstnat pühkimas). Samuti kinnitas kannatanu 09.03.
  2. a ülekuulamisel, et „mäletan, et päev enne minu ründamist käis Eino minu juures korstnat pühkimas“. Tunnistaja E S aga kinnitas kohtus, et nädal enne sündmust käis korstnapühkija. E.S käis neljapäeval, korstnapühkija aga teisipäeval enne seda. Eelöeldu kinnitab, et nii kohtueelse, kui ka kohtumenetluse käigus ei ole kõrvaldatud olulisi vastuolusid kohtumenetluse käigus uuritud tõendite vahel. Ka korstnat pühkinud H K DNA-d leiti kannatanu eramust nagu nähtub ülatoodud tabelist, kuigi ekspert nagu välistab selle või vähemasti seab kahtluse alla. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 07.01.
  3. a otsus ja mõista süüdistatav KarS § 142 lg 1 ja 266 lg 1 süüdistuses õigeks, hüvitada süüdistatava menetluskulutused õigusabile. PROKURÖRI VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE
  4. Prokuratuur leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu 07.01.2013.a. otsus, millega mõisteti süüdi Heiki Grünberg KarS § 142 lg 1 ja KarS § 266 lg 1 järgi on seaduslik ja põhjendatud ning märgib apellatsioonis esitatu kohta alljärgnevat: Kaitsja esitab oma apellatsioonis neli põhiväidet: 1) kohus rahuldas põhjendamatult prokuröri taotluse täiendekspertiisi määramiseks ja tugines seega kohtuotsuses tõendile, mille saamiseks on rikutud seadust; 2) kohus hindas ebaõigesti DNA ekspertiisiaktides väljatoodud eksperdi arvamust; 3) süüdistatava poolt kuriteo toimepanemine ei ole eluliselt usutav; 4) tunnistaja M L ütlused ei ole usaldusväärsed kuna need on vastuolus teiste tunnistajate ütlustega. 8
(13)Ekspertiisi määramise osas prokuratuur leiab, et antud juhul ei ole asjakohane keskenduda küsimusele kas oli põhjendatud, et kohus rahuldas prokuröri taotluse ekspertiisi määramiseks või mitte. Antud asjas, vaatamata sellele, et kriminaalasi käsitles kannatanu ja süüdistatava vahel aset leidnud intsidenti, keskendus kaitsja kohtuliku uurimise käigus põhjalikult kannatanu ja kohtualuse kasside tervist ja toitumist puudutavatele küsimustele. Kriminaalasjas ei olnud seni käsitletud selliseid koduloomade eluolu puudutavaid küsimusi ja kaitsja ei avaldanud ka ei kaitseaktis ega ka vahetult istungil, mis on sellise teemapüstituse eesmärk. Kuna kaitse küsimused puudutasid kasside liikumist kannatanu ja kohtualuse kruntide vahel, võis eeldada, et kaitse püüab kohtualuse DNA leidumist kannatanu krundil seostada kassidega. Kuna see asjaolu ei olnud eelneva menetluse käigus tõusetunud, taotleski prokurör täiendava ekspertiisi määramist. Kriminaalmenetluse seadustiku § 295 lg 1 kohaselt, kui kohus leiab, et vaidlusaluse küsimuse lahendamine nõuab mitteõiguslike eriteadmiste rakendamist võib ta määrata ekspertiisi nii kohtumenetluse poole taotlusel või ka taotluste esitamisest sõltumata ka omal algatusel. Seega ei ole kohus ekspertiisi määrates rikkunud kriminaalmenetluse norme ega ka tuginedes selles ekspertiisiaktis sisalduvale eksperdi arvamusele, tuginenud ebaseaduslikul teel saadud tõendile. Arusaamatuks jääb apellatsiooni see osa, kus vaidlustatakse ekspertiisiakte. Apellatsioonis on esitatud tsitaadid ekspertiisaktidest, kuid on jäetud täielikult tähelepanuta eksperdi kui eriteadmistega isiku poolt toodud selgitused ekspertiisiaktis kasutavatele mõistetele ja sõnastustele. Nii ei ole DNA profiil lihtsalt numbrite jada, „kus sisaldub alleele“, vaid see on uuritud lookuste alleelne koosseis. Seega olulised ei ole mitte üksnes nende numbritena väljendatud alleelide esinemine vaid see, kas ja kus lookustes need alleelid esinevad. Ekspert on aktis kasutatavate mõistete ja sõnastuste kohta lisanud aktidele ka selgitused. Nii võib selgitustest ka lugeda, et kuigi keeleliselt kõlavad „ei saa välistada“, „ei saa kindlalt välistada“ ja „ei saa teha usaldusväärseid järeldusi“ küll sarnaselt kuid DNA-ekspertiisi mõttes on neil mõistetel täiesti erinev kaal ja tähendus. On õige apellatsioonis esitatud viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-63-08, kus „kolleegium märgib, et Riigikohtu senises praktikas on põhimõtteliselt aktsepteeritud tõendina kategoorilise eksperdiarvamuse kõrval ka tõenäolikku arvamust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 1997. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-121-97 - RT III 1998, 1, 7). Kehtivast kriminaalmenetlusõigusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu on kohtud õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele. Kolleegium märgib, et käesolevas kriminaalasjas koostatud ekspertiisiarvamuses toodud ja eelpool tsiteeritud vastus - "/--/ ei ole võimalik teha usaldusväärseid järeldusi R. Pärnalt ja/või A. Kalmerilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumise/mittesisaldumise kohta nendes segaproovides" ja "ei saa kindlalt välistada P. Vaherilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist nendes segaproovides" - ei ole siiski käsitatav ka tõenäoliku eksperdiarvamusena, kuna selles ei sisaldu ühtegi järeldust“ Siit nähtub, et Riigikohus samuti jagab seisukohta, et tõenäoliku arvamusena ei ole käsitatav eksperdi vastus kus ta leiab, et „ei ole võimalik teha usaldusväärseid järeldusi“ ja "ei saa kindlalt välistada". Vaadates nende mõistete tähendust, on see ka arusaadav, kuna neil juhtudel ei ole segaproovides esindatud kõik võrdlusisikul esinevad alleelid. Teine olukord on kui ekspert annab vastuseks, et „ei saa välistada“, kuna sellisel juhul on esindatud kõik võrdlusisikul esinevad alleelid. Sellisel juhul ongi tegemist tõenäoliku eksperdiarvamusega. Kannatanu ütluste põhjal saab järeldada, mis esemeid majas pidi süüdlane puutuma (ukselink, labidas, lüliti, taskulamp, rinnahoidja) ja nende esemete puhul ekspert leidis, et „ei ole välistatud“ Heiki Grünbergi DNA sisaldumine neis segaproovides. Ukselingi puhul leidis ekspert kohtualuse 9
(13)prooviga kokkulangevuse. Ei ole usutav, et kaitsja poolt viidatud viisil – ukselingi kaudu kandus neile esemetele kohtualuse DNA nii, et esindatud olid kõik tema võrdlusproovis esinevad alleelid. Ekspert leidis ka, et tõenäosus, et nimetatud DNA pärineb Grünbergilt, on kordi tõenäolisem kui see, et see pärineb kelleltki tundmatult seni tuvastamata isikult. Süüdistatava poolt kuriteo toimepanemise elulise usutavuse osas prokuratuur märgib, et antud juhtum ongi ebatavaline. Kannatanu oli üksikuna elav väga kõrges eas naisterahvas, kellel ei olnud intiimsuhteid juba aastakümneid. Kohus on otsuses selgitanud, et süüdistatava ja tema elukaaslase versioon, et sel päeval kui kuritegu toime pandi, nad koos hoopis tähistasid õlle ja siidriga uue diivani ostu, ei välista kuriteo toimepanemist süüdistatava poolt kannatanu suhtes. Tunnistajad E S , K N ja M L ütlused ei ole omavahel vastuolus. Nad saabusid sündmuskohale erinevatel aegadel, vestlesid kannatanuga nii eraldi kui ka koos olles. Neile kõigile rääkis kannatanu temaga toimunust, olles veel sündmuse mõju all, neile tundus see jutt usutav ja nad nägid ka kannatanu vigastusi, lõhutud ust. E S le, kellega kannatanul on usalduslik suhe kuna tunnistaja on tema hooldaja, kes külastas kannatanut 2 korda nädalas, rääkis kannatanu kõik põhjalikult kuid ei rääkinud siiski otsesõnu seksuaalsetest toimingutest, kuid tunnistaja nägi, et kannatanu ei ole riides tavapäraselt vaid üksnes pealevisatud kitliga ja tunnistaja nägi ka kannatanu purunenud rinnahoidjat. Kannatanu on niivõrd eakas, et tahtevastastest seksuaalsetest toimingutest rääkida ta ilmselgelt ei soovinud, olukorras, kus kannatanul oli viimane seksuaalvahekord kohtuarstliku ekspertiisi põhjal aastakümnete eest. Seega on arusaadav, miks ta rääkis sellest ainult kiirabiarstist tunnistajale M L , kuna arstile on toimunust rääkimine vajalik. Selle kohta tegi tunnistaja märke ka kiirabikaarti ja kinnitas, et kannatanu sõnul teda rünnati seksuaalselt ning süüdlane soovis temaga astuda suguühendusse. M L selgitas ka, et tema ja kannatanu vestluse juures ei viibinud kogu vestluse vältel teised isiku ja vahepeal viis ta kannatanu ka enda autosse, kus tema ja kannatanu vestluse juures tunnistajaid üldse ei viibinud. Seega on usutav, et detailsed ja ebamugavad üksikasjad usaldas kannatanu üksnes kiirabitöötajale M L . See on seda enam usutavam, kuna kiirabitöötaja ka küsitles kannatanut selle kohta kui samas teised tunnistajad jäid selles osas palju delikaatsemaks ja seetõttu on loogiline, et sel põhjusel kannatanult nemad ka täpsemat informatsiooni ei saanud. Prokurör palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 6. Käesoleva kaasuse puhul on tegemist olukorraga, kus süüdistatavat on maakohtu poolt süüdi mõistetud seksuaalkuriteos ning ebaseaduslikus sissetungimises kannatanu majja sisuliselt ühe ainsa tõendi põhjal – DNA leidmise alusel kannatanu rinnahoidjal ja tagumise toa lambi lülititelt, milles ei saa välistada Heiki Grünberg’ilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist segaproovides. Seejuures süüdistatava DNA sisaldumine nendes proovides on 590 000 000 000 (viissada üheksakümmend miljardit) korda tõenäolisem kui mõne kolmanda isiku oma. Nimetatud tõenäosus on maakohtu arvates täielikult piisav tuvastamaks Heiki Grünbergi viibimine kannatanu majas. Kuivõrd H. Grünberg oma sõnul kannatanu majas kunagi viibinud ei ole, on see koosmõjus kannatanu ütlustega nende samade esemete (rinnahoidja ja lülitite) puudutamise kohta sissetungija poolt tõendiks, et H. Grünberg’ile inkrimineeritud teod pani toime süüdistatav. 7. Esmalt kohtukolleegium juhib tähelepanu varasemalt kohtupraktikas omaksvõetud seisukohale, et kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese 10
(13)astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist (vt RKKKo nr 3-1-1-16-04; nr 3-11-89-06; 3-1-1-85-07). Ringkonnakohtu arvates ei ole eelnimetatud puudused maakohtu otsuses tuvastatavad. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Alljärgnevalt vastab kohtukolleegium kaitsja apellatsioonis toodud etteheidetele. 8. Kaitsja apellatsiooni etteheitele, et maakohus rahuldas põhjendamatult prokuröri taotluse täiendekspertiisi määramiseks enne kõigi tõendite uurimise lõpetamist ja tugines seega kohtuotsuses tõendile, mille saamiseks on rikutud seadust, vastab kohtukolleegium järgmist. Vastavalt Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-52-09 sedastatule, on tõend lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-33-06, p 6.2).

§ 295

ja 297 eesmärgiks on täiendavate tõendite kogumine kohtumenetluses, silmas pidades kohtuliku uurimise võistlevuse põhimõtteid. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest prokurör on põhjendanud täiendava DNA ekspertiisi määramise taotlust sellega, et kohtueelsel menetlusel on H. Grünberg eitanud viibimist kannatanu eramus. Kohtulikul uurimisel aga seletas süüdistatava elukaaslane, et H. Grünberg käib tihti naabri krundil kassi otsimas, mis ei olnud süüdistusele varem teada asjaolu. (T lk 153). Maakohus nõustus prokuröri taotlusega ning on oma põhjendatud määruses asjakohaselt märkinud, et kaitseakt ei sisaldunud seisukohti H. Grünberg’i DNA võimaliku sattumise kohta E. N i elamusse. Asjakohane oli maakohtu määruses sedastatu, et kohtuistungil ei selgitanud kaitsja, millist eesmärki kannavad tema hulgalised küsimused seoses kannatanu ja süüdistatava perekonna lemmikloomadega. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldustega, et kaitsja rakendas tõendite uurimisel üllatustaktikat – s.o. viitas asjaoludele, mis ei olnud vastaspoolele teada ega kajastunud kaitseaktis. Sellest tulenevalt poolte võrdsuse tagamiseks kriminaalmenetluses oli igati põhjendatud ning seaduslik täiendava DNA ekspertiisi määramine kohtus ka enne teiste tõendite uurimise lõpetamist.

  1. Kaitsja seab kahtluse alla DNA ekspertiisides toodud järeldusi ning märgib oma apellatsioonis, et DNA ekspertiisiga nr 12E-GE1053 ei ole välistatud vahendatud sekundaarne ülekanne ukselingilt teistele eramus olevatele objektidele. Samuti märgib kaitsja, et ekspertiisiakti nr 11E-GE1016 kohaselt sisalduvad võetud proovides Heino Koigi ja H S DNA alleelid ja need vastavad samal määral kui Heiki Grünberg’i DNA alleelid. Kohtukolleegium nende kaitsja seisukohtadega ei nõustu ning märgib järgmist. 9.
  2. Eelkõige kohtukolleegium osundab, et ekspertiisiaktis nr 12E-GE1053 ei olnud püstitatud küsimust, kas on võimalik H. Grünbergi DNA kandumine eramus olnud objektidele vahendatud sekundaarse ülekandega eramu ukselingilt. Küsimus oli formuleeritud H. Grünbergi DNA edasikandumisest kassi poolt. Vastuseks konkreetsele küsimusele saadi arvamus, et „ei ole võimalik tõepära suhte arvutuse abil võrrelda hüpoteese, kus võrdlusaluse isiku DNA sattus objektile otsese kontakti kaudu või läbi vahendatud ülekande. Eelnevast tulenevalt ei ole võimalik võrrelda hüpoteesi, mille kohaselt H. Grünberg’i DNA sattus (…) proovidesse läbi vahetu kontakti, vastandhüpoteesiga, mille kohaselt H. Grünbergi DNA on sattunud ekspertiisiobjektile läbi kassi poolt vahendatud sekundaarse ülekande“ ehk vastatakse, et ei ole võimalik määratleda isiku DNA ülekannet kassi poolt. Kohtukolleegium märgib, et esitatud apellatsioonis kaitsja väidab, et ainuvõimalik, et süüdistatava DNA kandus kannatanu eramusse läbi varasemalt süüdistatava poolt puudutatud ukselingi. Samal seisukohal oli kaitsja ka kohtulikul uurimisel. Kohtukolleegium märgib, et eluliselt ei ole usutav, et kass oleks puudutanud ukselinki ja seejärel ülekandnud süüdistatava DNA-d kannatanu rinnahoidjale ja majas põrandalt oluliselt kõrgemal olevatele elektrilülititele. Sellele vaatamata kaitsja omapoolseid küsimusi DNA ekspertiisi jaoks 11

(13)formuleerinud ei ole, ega küsinud, kas on võimalik H. Grünbergi DNA vahendatud sekundaarne ülekanne ukselingilt eramus olnud objektidele. Samas kohtukolleegium märgib, et on äärmiselt ebatõenäoline ja eluliselt mitteusutav süüdistatava DNA vahendatud sekundaarne ülekanne objektilt, mis ei ole ohtralt määrdunud süüdistatava bioloogilise materjaliga (nt. veri, sülg jne). Käesolevas kriminaalasjas puuduvad andmed, et süüdistatav, puudutades E. N i eramu ukselinki, oleks seda määrinud oma bioloogiliste vedelikega. 9.
  1. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et erinevate isikute DNA profiilide võrdlemiseks alleelide järgi on vajalikud mitteõiguslikud eriteadmised, seega üksnes osaliselt kattuvate alleelide numbrite järgi ei ole võimalik ilma eriteadmisteta teha järeldusi DNA profiilide kokkulangevuse ulatuse osas nagu kaitsja oma apellatsioonis on üritanud teha. Kohtukolleegium märgib, et ekspertiisiaktist nr 11E-G1016 tulenevalt Heino Koigi ja H S määratletud DNA profiilid ei ole usaldusväärselt seostatavad sündmuskohalt saadud proovidega (T lk 106), seejuures Heiki Grünberg’ilt pärinevat bioloogilist materjali eramust saadud segaproovidest ei saa välistada. (T lk 124) Ekspertiisiakti selgituste kohaselt see tähendab, et segaprofiilis on esindatud kõik võrdlusisikul esinevad alleelid ja DNA profiili geomeetria arvestamisel ei ole võrdlusisiku DNA sisaldumine selles segaproovis ebatõenäoline. Antud kaasuse puhul sisuliselt on tegemist Riigikohtu lahendis nr. 3-1-1-63-08 viidatud kõige tugevama kahest võimalikest tõenäolikest vormidest ehk arvamusega, et isiku DNA sisaldumist ei saa välistada. 9.
  2. Järgnevalt kohtukolleegium käsitleb maakohtu järelduse õigsust seoses DNA ekspertiisis tehtud tõenäosusuuringutega selle kohta, milline on majast leitud esemete proovidel süüdistatava DNA olemasolu tõenäosus võrreldes sellega, et DNA jälg on jäetud kolmanda isiku poolt. Maakohus, tuginedes eksperdiarvamusele tuvastas, et süüdistatava DNA sisaldumine proovis rinnahoidjalt ja tagumise toa lambi lülititelt on 590 000 000 000 (viissada üheksakümmend miljardit) korda tõenäolisem kui mõne kolmanda isiku oma, seega tuvastas kohus Heiki Grünbergi viibimise kannatanu majas. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu järeldusega leiab, et nimetatud tõendikogumiga on tõendatud süüdistatava poolt seksuaalkuriteo toimepanemine kannatanu suhtes. Nimelt tõenäosus, et just Heiki Grünberg puudutas kannatanu rinnahoidjat, mis on 590 000 000 000 korda suurem, kui seda tegi keegi kolmas isik, lubab teha tõsikindla järelduse, et just Heiki Grünberg on süüdi kannatanu suhtes seksuaalkuriteo toimepanemises. Kohtukolleegium rõhutab, et sellise tulemuse saamine just rinnahoidjalt – kannatanu aluspesult, viitab antud kaasuse kontekstis üheselt ka kannatanu seksuaalsele väärkohtlemisele. Kohtukolleegium samuti nõustub maakohtu seisukohtadega süüdistatava tegevuse kvalifitseerimise osas KarS § 142 lg 1 järgi ning ei pea vajalikuks neid korrata.
  3. Käesoleva kriminaalasja materjalidega on tuvastatav, et kannatanu E. N i eramusse tungiti sisse, tiriti kannatanu voodist välja, peksti läbi, võeti temalt seljast ära dressipüksid, aluspüksid, särgi ja rinnahoidjad, nõuti suguühendusse astumist, samuti katsuti käega kannatanu suguelundeid, rindasid ja tuharaid. Kohtukolleegium märgib, et kannatanu ütlustes ja tema poolt tunnistaja M L ile räägitus kannatanu seksuaalväärkohtlemise osas puudub alus kahelda ka seetõttu, et kannatanu oli praktiliselt pime, ei tundnud tema majja sissetunginud meest ning ei süüdistanud kedagi konkreetset enda ründamises. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis toodud seisukohaga, et tunnistajate E S ja K N ütlused on vastuolus tunnistaja M L ’i ütlustega ja kannatanu eeluurimisel antud ütlustega. Eelkõige kohtukolleegium märgib, et kaitsja apellatsioonis toodud väide, et tunnistaja M L pani kiirabikaarti vägistamise sõnastuse sisse üksnes põhjusel, et hiljem kannatanut selles osas kontrollitaks, ei vasta kriminaalasja materjalidele. Tunnistaja M. L rääkis nii eeluurimisel kui ka kohtulikul uurimisel, et kannatanu oli selge teadvuse juures ning väitis järjekindlalt, et teda on seksuaalselt väärkoheldud. Kahtlusi kannatanu psüühilises seisundis tal ei tekkinud. Asjaolu, et tunnistaja M. L nimetas 12
(13)eeluurimisel väärkohtlemist vägistamiseks ei oma tähtsust, kuna „vägistamine“ on juriidiline termin ning selle tähendus karistusõiguslikus mõttes ei pruugi olla kiirabiarstist tunnistajale teada. Vastuoluks ei saa nimetada ka kannatanu poolt eeluurimisel antud ja kohtulikul uurimisel avaldatud ütlusi selles osas, et ta rääkis toimunud sündmustest koheselt nii E S le, kui ka sotsiaaltöötaja K N le, kuid need tunnistajad oma ütlustes kannatanu seksuaalset väärkohtlemist väidetavalt ei maini. Kohtukolleegium märgib, et nii tunnistaja E S , kui ka tunnistaja K N ütlustest tuleneb üheselt, et kannatanu sõnadest teavad nad, et kallaletungija rebis kannatanul riided seljast. Tunnistaja K. N ütlustest nähtub, et tema kahtlustas kannatanu suhtes seksuaalset väärkohtlemist, mistõttu küsis kannatanult oma kahtluste kohta, kuid vastust ei saanud. Kohtukolleegium nõustub selles osas maakohtu järeldusega, et eakal kannatanul oli piinlik kõikidest detailidest kõigile tunnistajatele rääkida. Väärib ka tähelepanu, et tunnistajad E. S ja K. N seletasid, et kannatanul oli ainult kittel seljas ja aluspesu jalgadel, teisi riideid tal seljas ei olnud – reeglina, kui kannatanu juurde keegi tuli, siis ta oli viisakamalt riides. (T lk 13) Kuigi tunnistaja M. L seletas, et kannatanu rääkis endaga toimunust E. S juuresolekul, mis on tõendatud ka E. S enda ütlustega, kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et otseselt seksuaalsest väärkohtlemisest rääkis kannatanu ilmselt arstist tunnistaja M. L ile. Nimetatud asjaolu ei ole kuidagi vastuolus eelnimetatud tunnistajate ütlustega, kuna moodustas kõigest kannatanu jaoks ebameeldivaima detaili, mis samas absoluutselt riimub tunnistajate poolt kirjeldatud olukorraga ja kontekstiga.
  1. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja apellatsiooni seisukohtadega, et maakohus ei ole veenvalt ümber lükanud süüdistatava väidetava alibi, et tema viibis õhtul 10.07.2011 kuni 11.07.2011 hommikuni abikaasaga, v.a. lühike ajaperiood 10.07.2011 õhtul, kui süüdistatav käis autoga alkoholi ostmise eesmärgil XXXXXX tanklas. Kaitsja märgib, et süüdistatav käis tankla peos kell 21.19 (mis on tõendatud süüdistatava pangakonto väljavõttega) ning maakohus poetas kuriteosündmuse just sellesse perioodi, mis on aga vastuolus vajadusega kannatanu tuba valgustada. Kohtukolleegium märgib, et kontrollitava asjaoluna (allikas: www.ilm.ee) on teada, et
  2. juulil päike loojub kell 22.33, s.t. et mõned minutid enne loojangut saabub hämarus, mis aga üldteada ajaoluna pilvise ilma korral (kannatanu ja tunnistajate ütlustest oli seoses äikesega kannatanu majas elekter ära) oluliselt võimendub – seda enam maja siseruumide tingimustes. Seega maakohtu järeldused, et süüdistatav võis kuriteo toime panna kella 22.00 paiku on eluliselt usutavad – sellisel kellaajal on täiendvalgustus siseruumides vajalik. Loogiline on ka maakohtu järeldus, et sellisel kellaajal võis aga väljas töötada muruniidukiga, mille mürinat kuulis kannatanu. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et süüdistataval puudub alibi 10.07.2012 õhtuks alates kellast 21.19 (+mõned minutid) kuni tema saabumiseni koju elukaaslase juurde. Tunnistaja K K ütlustest nähtub, et käis toomas XXXXXX tanklast alkoholi, kuid tema ütlustest ei nähtu mis kell ka koju alkoholiga saabus. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt läksid nad koos magama kella 23.00 – 23.30 paiku.
  3. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 07.

jaanuari 2013. a otsuse Heiki Grünberg’i suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Pavel Gontšarov Ivi Kesküla Malle Preimer 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.