lg 2 p 4, § 141 lg 2 p 6; § 121 järgi, Tiit Robase süüdistuses
jaanuari 2013.a otsus Apellatsiooni esitaja Kaitsjad Prokurör Ringkonnaprokurör Anneli Lumiste Süüdistatavad Indrek Sõõru ik: 37202190265, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, viibis eelvangistuses 2 kuud ja 4 päeva, Tiit Robas, ik: 36711090255, eluk: XXXXXXX, varem kriminaalkorras karistamata, eelvangistuses ei viibinud Kaitsjad Advokaat Andrus Repnau, Jurist Riho Friedrichs RESOLUTSIOON 1 Tühistada Harju Maakohtu 23. jaanuari 2013 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-09-2576 Indrek Sõõrule mõistetud karistuse osas. Uue otsusega: 1. Karistada Indrek Sõõrut
2. Karistusseadustiku § 65 lg 1 alusel lugeda Indrek Sõõrule
lg 1 järgi mõistetud karistusega – 2 aasta 6 kuulise vangistusega – kaetuks Harju Maakohtu
lg 1 järgi mõistetud karistust – 1 aasta vangistust -
lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse ärakandmata osa – 1 aasta 6 kuud vangistust - võrra ning mõista liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. 4.
lg 1 alusel lugeda karistusest kantuks eelvangituses viibitud 2 kuud ja 4 päeva ning Indrek Sõõrul kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 3 kuud ja 26 päeva vangistust. Karistusaja alguseks lugeda Indrek Sõõru karistuse kandmisele asumise päev. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. I.Sõõru kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. T.Robase kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Välja mõista Eesti Vabariigilt Indrek Sõõru, (ik: 37202190265, eluk: XXXXXXXXXXXX) kasuks 720,00( seitsesada kakskümmend) eurot apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu hüvitamiseks. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS: 1. Indrek Sõõru’le esitati süüdistus selles, et ta 02.05.2004.a kl 14 paiku Harjumaal XXXXX mnt läheduses asuval tühermaal, kasutades füüsilist vägivalda, tekitades kannatanule valu, astus kannatanu T. V i tahte vastaselt temaga suguühendusse. Samuti selles, et ta ööl vastu 4.02.2007.a Tallinnas XXXXX korteris, kasutades kannatanu suhtes vägivalda, astus vähemalt kahel korral T. M uga viimase tahte vastaselt suguühendusse. 2 Oma tegevusega pani Indrek Sõõru toime
lg 6 järgi kvalifitseeritava kuriteo, see on inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumise vägivallaga isiku poolt, kes on varem toime pannud vägistamise. 2. Indrek Sõõru´t süüdistatakse veel selles, et tema, 03.03.2010.a. kella 22:00 paiku, viibides aadressil XXXXXXX, lõi A R i korduvalt pea piirkonda - ühe korra jalaga vastu pead ning seejärel käega vähemalt 3 korda pea ja lõua piirkonda, põhjustades A R ile sellega füüsilist valu ja tervisekahjustusi – pealaenaha pindmise vigastuse. Oma tegevusega I.Sõõru, lüües ja kahjustades teise inimese tervist pani toime
3. Indrek Sõõrule ja Tiit Robasele oli esitatud süüdistus sellest, et nad 04.11.2007.a kl 7.00 ajal Tallinnas XXXX maja trepikojas üheskoos ründasid ilma põhjuseta, huligaansel ajendil nendele varem tundmatuid S. T i ja T. K it. Indrek Sõõru lõi S T ile mitmel korral rusikaga näkku samal ajal, kui Tiit Robas peksis T K i rusikaga näkku, mille tagajärjel T K kukkus ja kaotas teadvuse. S T i peksmise ajal käskis Indrek Sõõru tal näidata dokumente ja öelda, kes tal praegu kodus on. Kui S T tõstis taskust raha näitamaks, et tal dokumente ei ole, võttis Indrek Sõõru temalt ära 600 krooni. Seejärel käskis Indrek Sõõru sama päeva kl 13-ks tuua 100 000 krooni ähvardades, et keeldumise korral läheb S T il väga halvasti, ja lisaks lõi jalaga S T ile kubeme piirkonda. Seejärel võttis Indrek Sõõru T K i telefoni ja helistas sellelt oma numbrile, käskides raha üleandmiseks temaga samal telefonil ühendust võtta. Peksmise käigus tekitati S T ile valu, huule ja suuõõne lahtise haava ja hambamurru, T K ile põhjustati valu, marrastusi ja verevalumi ülahuule piirkonnas. Oma tegevusega panid I.Sõõru ja T.Robas toime varalise kasu üleandmise nõudmise füüsilise ja psüühilise vägivallaga, samuti võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, grupis, so panid toime
HARJU MAAKOHTU OTSUS: 4. Maakohus mõistis Indrek Sõõru õigeks
järgi ja
episoodis). Tunnistas Indrek Sõõru süüdi
lg 1 järgi ja karistas 1 aastase vangistusega,
lg 1 järgi ja karistas 3 aastase vangistusega.
lg 1 alusel luges kergema karistuse kaetuks raskemaga ja kandmisele kuuluvaks karistuseks luges 3 aastat vangistust.
11.01.2008.a., see on 2 kuud ja 4 päeva karistusaja hulka, kandmisele kuuluvaks vangistus 2 aastat 9 kuud ja 26 päeva. Indrek Sõõru suhtes K datud tõkendi – elukohast lahkumise keelu – tühistas kohtuotsuse jõustumisel. Karistusaja alguseks luges I.Sõõru karistuse kandmisele asumise päev. 5. Maakohus mõistis Tiit Robas’e õigeks
Tunnistas Tiit Robas’e süüdi
3
lg 1 alusel määras, et rahalist karistust võib kanda ositi 10 kuu jooksul, tasumisele kuulub igakuuliselt 80 eurot. Tiit Robase suhtes K datud tõkendi – elukohast lahkumise keelu – tühistas kohtuotsuse jõustumisel. Maakohus leidis, et I.Sõõrule esitatud süüdistus T.M u korduvas vägistamises ja A.Ri väärkohtlemises pole piisavalt tõendatud, mistõttu mõistis ta nendes süüdistusest õigeks ja selle osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Maakohus kvalifitseeris T.Robase poolt toimepandu
APELLATSIOONID: 6. T.Robase kaitsja vaidlustab kohtuotsuse menetlusnormide olulise rikkumise ja materiaalõiguse seaduse ebaõige K damise tõttu ja taotleb otsuse tühistamist. Süüdistuses
6.
Kohus on jätnud tõendite kogumisel põhjendamatult välja ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ja –seksuoloogilise kompleksekspertiisi akti nr 105, mis kaitsja arvates kummutab kannatanu loodud kuvandi I.Sõõrust kui vägivaldsest ning vägivalda kasutades seksuaalvahekordasid harrastavast isikust, samuti kinnitab see tõend apellandi ütlusi. Kohus hinnanud kannatanu ütlusi ebaõigesti. Kannatanu koheselt politseisse ei pöördunud. Tegi seda järgmisel päeval, mil oli sündmusest möödunud juba pikk ajavahemik ning toimunud vahepealseid sündmusi. Kaitsja esitab kannatanu poolt erineval menetlusstaadiumites antud ütlusi, leiab, et kannatanu ütlused on vastuolusid, millised ühel või teisel viisil taanduvad mälu ja mäletamisega seonduvateks probleemideks. Apellant ei saa aru miks kohus kannatanu ütluste hindamisel ei arvestanud asjaoludega, millistega on arvestanud karistuse mõistmisel. Samuti on maakohus jätnud tõendite hindamisel tähelepanuta kaitsja poolt kaitsekõnes viidatud Tl 198 AS Ida Tallinna Keskhaigla arstitõendi osas selle tõendusliku sisu kohta. Suguühte vägivaldsuse osas objektiivseid leide suguühte toimumise piirkonnas läbivaatust teostanud meditsiinitöötaja ei leidnud. Seega neid polnud. Mingeid täiendavaid sellekohaseid ekspertiise ei teostatud. Kannatanu näol olev hematoom ja rektaalne suguühe ei ole omavahel automaatselt seotud. Neid seob vaid kannatanu enese seletus. Hematoomide tekkimise täpset aega ei ole tuvastatud. Apellant leiab jätkuvalt, et kriminaalasjas ei ole tema süü vägistamises tõendatud, kannatanu poolt avalduse tegemine ja selle asjaolud on arusaamatud. Kaitsja esitab kokkuvõtte kannatanu ütlustest. Süüdistatava ütlused on kohus põhjendamatult lugenud ebausaldusväärseteks ning arvestatud tõendite kogumist välja. Kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil antud erinevaid ütlusi on süüdistatav arusaadavalt selgitanud. Kaitsja ei saa aru, miks kohus leiab, et kõnealuse episoodi puhul ei ole minetatud mõistlik menetlusaeg. Kuriteosündmusest on möödunud üle 8 aasta. Kohtusse jõudis kriminaalasi 23.02.2009.a. Seega kestis ainuüksi kohtueelne uurimine ligi 5 aastat. Korduvalt on kriminaalasja arutamist edasi lükatud, sealjuures kohtust sõltuvatel põhjustel üks kord (rahvakohtunik ei saanud eelnevalt kokkulepitud ajal osaleda kohtuistungil) ning süüdistatava puhul vaid südamehaigusest tingitud seisundist tuleneval põhjusel. Kaitsja esitab Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-84-10 p 17sedastatust ja leiab, et kannatanu on selgelt väljendanud oma vähest huvi antud asja lahendamise osas, süüstavad tõendid on antud asjas vastuolulised ning nende usaldusväärsus kahtluse alla seatud, samas täiendavate tõendite hankimiseks kriminaalmenetluse jätkamine on selgelt nii menetlusökonoomia kui reaalse tõendamisväärtuse saamise tõenäosuse osas võimatu. Apellant taotleb menetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Viidates Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-17-03 3-1-1-85-00 apellant leiab, et kohus on rikkunud KrMS § 312 p 2, millise kohaselt kohtuotsuse põhiosas esitatakse tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks, põhjendus, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Kui kohtu esitatud põhjendus ei ole jälgitav, veenev ja on puudulik, tuleb asuda seisuK e, et vastav põhjendus puudub. Samuti on kohus rikkunud KrMS § 312 p 1 selles, et on kohtulahendis 6 tõendite kogumist jätnud välja tõendi, mida kohtulikult tegelikkuses uuriti-1 kd lk 157-159) ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ja –seksuoloogilise kompleksekspertiisi akti nr 105 Eeltoodu alusel ning tuginedes KrMS § 339 lg 2 palub apellant tunnistada ülaltoodud rikkumised kogumis kriminaalmenetluse oluliseks rikkumiseks, milline tõi kaasa põhjendamatu ja ebaseadusliku kohtuotsuse. 7.2. Süüdistus
Kannatanud ei kõrvaldanud kohtulikul uurimisel kohtueelses uurimises tekkinud vastuolusid. Vastuolusid selles, keda peeti väljapressimisnõude adressaadiks, kohtulikus menetluse kõrvaldatud ei ole, sellist erinevust aga kannatanud seletada ei oska. Apelleeritavast kohtulahendist ei selgu, milline oli siis see konkreetne ähvardus, millest nõude adressaat pidi aru saama, et mis siis juhtub, kui raha ära ei maksta. Kannatanute ütluste vahel on erinevus selles, kui reaalne ähvardus tegelikult oli. Vastuolu ei ole kohtus kõrvaldatud. Kohus jätab tunnistaja T. T i ütluste hindamisel tähelepanuta uurimisel tõusetunud ning korduvalt kriminaalasja materjale läbinud versioon sündmuste algusest ja eelkõige sellest, et kannatanud võisid ise olla algselt konflikti tekitajaks. Apellant viitab toimiku materjalidele. Kohus ei ole otsuses põhjendanud oma järeldust selles, miks konflikti algatajaks peab kohus just süüdistatavat. Süüdistatava väidetav vägivaldsus ei haaku ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ja – seksuoloogilise kompleksekspertiisi aktiga nr 105 , millisega on tuvastatud et, apellandil ei ole kalduvust vägivaldsusele. Kaitsja esitab oma versiooni kannatanu S. T i suundumusest vägivaldsusele ja toimunud sündmustele ja leiab, et olulisim siin K on aga kannatanute allajäämine olukorras, kus ise on oldud olukorra algatajad s.o. konflikti põhjustajad ja esilekutsujad. Esitab nägemuse T. T i poolt olukorra juhtimist. 600 krooni võtmise osas S. T ilt puuduvad igasugused tõendid. Kannatanu T.K mingit rahavõtmist ei näinud, kannatanu S. T ainukesena räägib, et temalt on 600 krooni ära võetud või et tal on seda üldse olnudki. Siin on selgelt süüdistus sõna-sõna vastu ning miks peab selles olukorras kohus Kannatanu ütlusi usaldusväärseks, ei ole kohtulahendis selgelt arusaadav. Kaitsja esitab Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-94-04 väljendatud seisukoha. Märkides, et süüdistatav on kogu menetluse vältel läbivalt eitanud 600 krooni äravõtmist kannatanult S. T ilt. Millega seoses süüdistatava sellekohaselt ütlused ebausaldusväärseks tunnistatakse, kohtulahendist ei selgu. Jälitusprotokolli hindamisel on kohus otsuses jõudnud ebaõige järelduseni. Kohus on selgelt eksinud faktis, et ajal mil süüdistatav oli Haabersti masti piirkonnas, helistas tema Tiit Robasele, see kõne tehti tegelikkuses K. Motiveeritud otsuse lk 9 ülalt 7 rida esitatud hinnangu kohaselt /..Kõneeristusest nähtub, et tegelikult I.Sõõru ei viibinud Ratsu baaris nagu tunnistaja K.J väitis.../ kasutas kohus kõnealust ebaõiget järeldust ka tunnistaja K J i ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Ka siinK on ebaõige tõendi hindamine viinud ebaõige järelduseni tunnistaja usaldusväärsuse hindamisel. Tunnistaja K J i ütlustele antud hinnang on ebaõige. 7 06.10.2009 kohtuistungi protokollist nähtuvalt tunnistaja ei kasutanud väljendit jõhker peksmine. Tegemist on kohtu poolt antud hinnangulise mõõtega, mida kohus on omistanud tunnistaja ütlustele. Kohtulahendis on kohus ise ka möönnud, et apellandile võidi kehavigastuse tekitada. Seega on kohus ise jõudnud seisukohale e, et kehavigasuste esinemist apellandil ei saa välistada. Samuti ei ole kohus arvestanud asjaolu, et asja materjalidega on tõendatud, et kannatanu kannatanul S. T oli enne konflikti näpp katki. Seega oli kannatanul vähemalt ühel ning vähemalt kinnisidumist lähiajal vajanud käevigastus, millist patisendikaart ei kajasta. Seega oli kannatanutel enne konflikti kehavigastusi. Küll aga ei ole kriminaalmenetluses kindlaks tehtud, millised kehavigastused tegelikult kannatanu(tel) olid enne konflikti ja millised tekkisid konflikti tulemusel. Kaitsja leiab, et süüdistatava kehalisele suurusele ei saa omistada kohtu poolt omistatud kaklusomaduste- ja vajadustega, millist kohus on pidanud oluliseks tunnistaja K J ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Süüdistatav on kõnealuses episoodis esimesel ülekuulamisel (09.11.2007) viidanud sõbranna Kle (tl 58), kelle perekonnanime ja telefoninumbrit ta ülekuulamise ajal lihtsalt ei mäletanud. Seega kohtu poolt ei ole õige väide selles, et tunnistaja olemasolust apellant pole kriminaalmenetluse algusest peale menetlejat teavitanud ning seda ei saa ka tunnistaja K J i ütluste usaldusväärsuse hindamisel aluseks võtta. KrMS § 61 lg kohaselt kohtu jaoks ei tohi olla ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Seega ei saa olla kohtu jaoks ka usaldusväärsuse hindamisel kindaks ettemääratud jõudu tõendil, mida kohus saab hinnata alles kohtumenetluses. Seega viide tõendi usaldusväärsusele seetõttu, et tõendit saab hinnata alles kohtumenetluses, on asjakohatu. Kohtul ja teistel menetlusosalistel oli ka reaalne võimalus küsitleda tunnistajat kohtus kõikide asjaolude kohta. Õigeks ei saa pidada ka kohtu etteheidet selles, et kuivõrd oli tegemist süüdistatava tuttavaga, siis soovi korral oleks kindlasti olnud võimail tuvastada tunnistaja isikuandeid varasemalt. Süüdistatava enese poolt tunnistaja K J kohta avaldatu (nii selle aja kui sisu osas) tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseks. Apellant ei pea õigeks ka seda kohtu esitatud järeldust, millise kohaselt jälitusprotokoll seab kahtluse alla tunnistaja K J ütluste usaldusväärsuse seetõttu, et protokoll ei kajasta apellandi telefonilt tehtud vastamata kõnet kannatanu T K telefonile. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, millise kohaselt kannatanu S. T ütlustest tuleneb, et tunnistaja K J ei saanud olla sündmuse tunnistajaks ning kogu sündmust algusest pealt näha. Tunnistaja kirjeldas kohtuistungil mida ta reaalselt nägi – ta nägi kaklust algusest lõpuni. Kannatanu S. T kinnitab tunnistaja K J i trepikotta sisenemise ajaks aega, mil kakluse füüsiline osa oli lõppenud. Selline olukord on ka eluliselt mõistetav, kuivõrd alles kakluse lõppedes on turvaline samast ruumist läbi minna, kus kaklus aset leiab. Kokkuvõtvalt ei sea kannatanu S. T ütlused kahtluse alla tunnistaja K J ütluste usaldusväärsust selles, et ta ei saanud kogu sündmust pealt näha. Vastupidi, kannatanu S. T ütlused haakuvad tunnistaja K.J ütlustega selles, mida ja millal tunnistaja näha võis. Kohus on menetluse käigus korduvalt jätnud rahuldamata kaitsjate taotlusi, millised koostoimes apelleeritava kohtulahendiga moodustavad selgelt kallutatud tõendite kogumi ja mis kokkuvõttes toob kaasa ka ebaõige lahendi. 8 Kokkuvõtvalt kriminaalmenetlust puudutavalt teinud alljärgnevaid menetluslikke otsuseid: keeldus kaaskohtualuse T.Robase arstitõendit tõendina vastu võtta, keeldus T.Robase poolt esitatud fotod – kus kannatanud propageerivad vägivalda ja alkoholi- tõendina vastuvõtmisest keeldus tunnistaja M.P ülekuulamise taotluse rahuldamisest, viitega samale tõendamiseväärsusele tunnistaja K J iga ning viimasena tunnistas tunnistaja K J i ütluste sisuliselt põhjenduseta ebausaldusväärseks. Selliselt kohus järjepidevate menetluslike otsustega kujundas protsessis selgelt ühekülgselt s.o. süüdistatava kahjuks olukorda, kus toetavad tõendid on võimalusel menetlusest välja jäetud ja allesjäänud tõendid tunnistanut ebausaldusväärseks. Apellant selgitab, hoolimata kehtivas seadusandluses deklareeritud võistlevuse printsiibist ei ole apellandil prokuratuuri ja kohtuga võrreldavaid ressursse ja võimalusi oma õiguste teostamiseks. Kui kohus järjepidevalt välistab süüdistatava kasuks rääkivaid tõendeid kriminaalasjast, ilma neid sisuliselt hindamata, rikub see kaitseõigust. Süüdistataval on võetud võimalus end kaitsta. Maakohus rikkus sellega kriminaalmenetlusõigust. Apellant palub selline rikkumine lugeda oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Tunnistaja M.P näol oli tegemist taksojuhiga, kes nägi vahetult kogu toimunut pealt. Takso sündmuskohal viibimist kinnitab ka Kannatanu S. T oma 07.01.2008 ütlustes (tl 5). Tunnistaja on ka menetluse kestel kohtusse tunnistajana ilmunud ning ta on 08.08.2011 kohtuistungi protokolli kohaselt ka tunnistajana registreeritud ja tema isikusamasus tuvastatud (juhiluba XXXXXXXX), kuid tollane istung lükati edasi rahvakohtuniku avalduse tõttu. Apellandile ei ole apelleeritavast kohtulahendist jälgitavalt arusaadav, kuidas kohus, olles isikut käsitlenud tunnistajana ja seega sisuliselt rahuldanud tema ülekuulamiseks varasemalt tehtud taotluse, hilisemalt sama taotlust hakkab uuesti käsitlema ning jätab selle sootuks rahuldamata. Maakohus läks vastuollu võistlevuse põhimõttega ja riivas kaitseõigust kuna ei võimaldanud kaitsjal kohtule tõendit esitada ega ka sellele kaitsmisel toetuda. Maakohus rikkus sellega kriminaalmenetlusõigust ning apellant palub selline rikkumine lugeda oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Eelnevast tulenevalt taotleb apellant ka tunnistaja M P ülekuulamist. Andmed tunnistaja kohta: M P Isikukood: XXXXXXX, juhiloa nr XXXXXXXXX Telefoni nr +XXXXXXXXXXXXXXXXX Viimane teadaolev töökoht XXXXXXXXX Kohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti ja on jätnud osa tõendeid üldse hindamata. Apellandi hinnangul on kohtuotsuse tegemisel oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust, milline on KrMS § 338 p 3 alusel kohtuotsuse apellatsioonikorras tühistamise iseseisvaks aluseks. Apellant esitab uuesti oma seisukohad KrMS § 312 p 2 rikkumisest ja toob ära Riigikohtu lahendid analoogselt apellatsiooni põhistusega puudutavalt
MS § 339 lg 2 palub apellant tunnistada ülaltoodud rikkumised kogumis (tõendite ebaõige hindamine, hindamata jätmine ja tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmine) kriminaalmenetluse oluliseks rikkumiseks, milline tõi kaasa põhjendamatu ja ebaseadusliku kohtuotsuse. 9 Eelnevast tulenevalt ning tuginedes KrMS § 321 lg 6, 337 lg 1 p 4, § 338 p 2 ja 3, § 339 lg 2 , § 340 lg 2 p 1 palub 1. kohtuistungil üle kuulata tunnistaja M P 2. tühistada 23.01.2013 Harju Maakohtu otsus kriminaalasjas 1-09-2576 täielikult ning teha uus kohtuotsus, millega I.Sõõru mõistetaks õigeks
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
järgi ning I.Sõõru poolt toimepandu on kohus sellest tulenevalt kvalifitseerinud
Süüdistusest erineva kvalifikatsiooni järgi süüdimõistmist pole kannatanute ega prokuröri poolt vaidlustatud. Kaitsjad on leidnud, et kannatanute ütlused ei ole usaldusväärsed kuna on vastuolulised rahanõude adressaadi osas. Kolleegium ei nõustu I.Sõõru kaitsja väitega T.K i poolt vastuoluliste ütluste andmise kohta ja täielikult soostub maakohtu seisukohaga, et kannatanu ütlustes ei ole selliseid vastuolusid, mis annaksid aluse tema ütluste ebausaldusväärseks tunnistamiseks. Nii on ta andnud ühetaolisi ütlusi sellest, et alguses oli hirm kuid hiljem järele mõeldes ja rahunedes tundus 100 000 krooni nõudmine absurdne. Samas oli aga nõudjatel olemas tema telefoninumber ning polnud teada mis võib juhtuda. Kannatanu ütlused avaldatud osas on kogu menetluse käigus kattuvad, seega vastuolu puudub. 12 Ka on T.K andnud asjakohaseid ja arusaadavaid selgitusi sellest, kuidas ja millal ta tajus seda kes siis peab raha tooma. Raha nõudmine toimus ajal, mil oli tarvitatud mõlema kannatanu suhtes vägivalda ja kui nad olid koos, räägiti mitmuses. Intsidendi lõpus öeldi talle, et sõber peab raha tooma. Samas just T.K ile anti edasi ka number millele helistada kui raha koos oli. Asjaolu, et T.K andis ütlusi, et lõpuks sai ta aru nagu temalt otseselt raha ei nõutud, ei anna kuigivõrd alust seada kahtluse alla tema kui tõendiallika usaldusväärsust ega muuda maakohtu poolt I.Sõõru käitumisele antud juriidilist hinnangut. Samuti ei väära see ka fakti, et T.K on kriminaalasjas kannatanuks kuna juba mõlema kannatanu suhtes vägivalla kasutamisel oli esitatud rahaline nõue millega oli ka väljapressimine lõpule viidud. Kaitsjad on ette heitnud kohtule, et pole tuvastatud milline oli täpne ähvarduse sisu. On viidanud Riigikohtu lahendile ning leidnud, et kannatanute ütluste vahel ähvarduse reaalsuse osas on vastuolu. Esmalt kolleegium peab vajalikuks märkida, et
lg-s 1 sätestatu kohaselt on varalise kasu üleandmise nõude esitamine kuriteona karistatav, kui selline nõudmine on esitatud ähvardusega piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda. Viimane, füüsilise vägivalla kasutamine, on aga maakohtu otsusega üheselt tõendite kogumile tuginevat tõendamist leidnud ja seda nii kannatanute kui tunnistaja A. G ütlustega, kes nägi kannatanuid vahetult pärast sündmusi. Samuti on nende vigastused kinnitust leidnud, AS IdaTallinna Keskhaigla teatise ja patsiendikaartidega, kus on vigastused fikseeritud/ 1 kd. t.lk. 16-19a/. Kaitsjate poolt esitatud väited tunnistaja T. T i mõjust kannatanute politseisse ja arsti juurde minemisel pole antud juhul olulised. Asjaolu, et ühe noormehe isa soovitas minna nii politseisse kui ka traumapunkti on eluliselt mõistetav ega anna vähimalgi määral alust seada kahtluse alla ei kannatanute ütlusi ega ka dokumentaalseid tõendeid kannatanutel vigastuste olemasolust. Kannatanu S. T on andnud ütlusi sellest kui reaalne oli tema jaoks psüühiline vägivald olukorras kus tegemist oli tema elukoha koridoriga, mis muutis reaalseks ka lubaduse teda üles leida, samuti ähvardati teda raha mittemaksmisel ka Männiku karjääri viimisega. Kolleegium leiab, et juba füüsilist vägivalda tundnud kannatanu jaoks, kes sündmuste toimumise ajal oli 18 aastane, oli ähvardus veenev vähemalt tervisekahjustuse tekitamise tasemel. Kaitsja poolt on apellatsioonis esitatud Riigikohtu lahendi seisukohad olukorras nö sõna-sõna vastu. Kaitsja leiab, et selline olukord oli 600 krooni hõivamise osas. Kolleegium peab vajalikuks osutada, et 600 krooni hõivamine pole eraldi kvalifitseeritud. Kohus on kannatanu ütlused hinnanud tervikuna usaldusväärseteks ja süüdistatava I.Sõõru ütlused ebausaldusväärseteks. Sellekohast järeldust on maakohus põhistanud, ning on lugenud tõendatuks ka kannatanu ütluste alusel I.Sõõru poolt temalt 600 krooni hõivamise. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et kohus ei saa isikulise tõendiallika ütlustele tugineda valikuliselt, vaid peab andma hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele tervikuna, seega on kohus seaduslikult võtnud nimetatud asjaolu tuivastamisel aluseks usaldusväärseks tunnistatud kannatanu S. T i ütlused. Maakohus on andnud hinnangu tunnistaja K.J i, kes on esmakordselt üle kuulatud alles kohtuistungil, ütluste usaldusväärsusele. Kolleegiumi veendumuse kohaselt pole välistatud, et kohus arvestab tõendi usaldusväärsuse hindamisel muu hulgas selle esitamise aega ning ka ütluste andmise ning sündmuste 13 toimumise ajavahemikku. Kolleegium leiab, et maakohus on tegelikkuses tuvastanud, et K.J sündmusi pealt ei näinud ning tuli maja koridori hiljem nagu on rääkinud kannatanud. Otsusest nähtuvalt on kohus tuvastanud tunnistaja K.J i ja kannatanute ütlustes vastuolu. Leides, et kannatanute ütlused sündmuste toimumisest on usaldusväärsed ja andes tunnistaja ütlustele hinnangu, oli kohus õigustatud järeldama, et tunnistaja ütlustele ei saa tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tõsikindlaks tuvastamiseks toetuda. K.J on väitnud, et nägi väljas suitsetades, kuidas pikem noormees, kellel oli veel käsi kinni seotud, lõi uksel seisnud I.Sõõrut. I.Sõõru poolt kannatanu löömise osas pole tunnistaja ütlusi andnud. Samas on aga I.Sõõru poolt kannatanu löömine tuvastatud ja seda on kinnitanud ka I.Sõõru ise. Samuti on tunnistaja andnud ütlusi, et teine noormees tahtis I.Sõõrut seljatagant pudeliga lüüa. Selle noormehe tõmbas jopest kinni hoides eemale T.Robas, mille tõttu noormees ise kukkus ja pudel läks puruks. Samas on kannatanu T.K andnud ütlusi, et teda lõi rusikaga T. Robas näkku, mille tagajärjel ta kukkus ja kaotas mingiks ajaks teadvuse. Kannatanute vigastused on tõendatud juba eelpool esitatud tõenditega. Seega ka T.Robase poolt toimepandule on tunnistaja andnud tõenditega vastuolus olevaid ütlusi. Tunnistaja ei ole ka andnud ütlusi sellest, et I.Sõõru oleks T.Robasele sündmuste ajal vahetult helistanud nagu annavad ütlusi kannatanud, et I.Sõõru helistas ja kohe saabus majja T.Robas, kes lõi T.K ile rusikaga näkku. Nimetatud helistamine on fikseeritud ka jälitusprotokollis, millest nähtuvalt I.Sõõru on helistanud I.Robasele kell 7:08 nagu on kannatanud oma ütlustes sündmusi kajastanud/ 1 kd. t.lk. 93/. Kolleegium leiab, et tunnistaja ütlused saab hinnata vastuolus olevateks teiste usaldusväärsete tõendite kogumiga ning kohus on õigesti sündmuste tehiolude ja süü tuvastamisel jätnud tunnistaja ütlustega arvestamata. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et pole usutav, et nooruk, kellel on käsi niigi juba vigastatud, oma koduukse ees, tungib kallale temast tugevamale mehele, kellel on kaasas süüdistatavate ütluste kohaselt naisterahvas. Kaitsjate väited kannatanutest kui vägivaldsetest ja alkoholi tarbivatest noorukitest on maakohus juba asjakohaselt kummutanud. Kolleegium leiab, et tõendite kogumile hinnangut andes on maakohus juba tõlgendanud väiksemagi kahtluse süüdistatavate kasuks. Nimelt on maakohus väljapressimise süüdistuses T.Robase õigeks mõistnud ning leidnud, et kahtlusteta on tuvastatav vaid T.Robase poolt kannatanute löömine, kvalifitseerides tema poolt toimepandu vaid
järgi ja seda grupilises kuriteos, kus iga süüdistatava käitumise kvalifitseerimisel tuleb lähtuda teovalitsemise teooriast. Kolleegium leiab, et hädakaitse olemasoluks
lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu. Antud menetluses on tuvastatud juba maakohtu otsusega, et kannatanute poolt igasugune oht ja vahetu rünne puudus, konflikti algatajaks oli I.Sõõru, seega pole hädakaitseseisund tuvastatav, mistõttu pole alust ka rääkida hädakaitsest. Samuti ei nõustu apellatsioonikohus kaitsjate etteheidetega poolte võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise osas. Selliseks aluseks ei ole täiendavate tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmine. Kohtul lasub seadusega pandud kohustus anda hinnang kaitsjate poolt esitatud taotlusele täiendavate tõendite kogumise osas ja seda kriminaalmenetluses ettenähtud sätete alusel. Ka menetluspooled peavad tõendite esitamisel lähtuma seadusest. Kaitsjad on viidanud tunnistaja kohtuistungile kutsumata jätmisele kui olulisele menetlusnormi rikkumisele. Samas pole kaitsjad kohtule teatanud tunnistaja täpset asukohta. 14 Ise on kaitsjad väitnud, et neile teadaolevalt viibib tööl välismaal. Nimetatud tunnistaja ülekuulamise taotluse esitamisel on kaitsjad lubanud tagada tunnistaja kohtuistungile toimetamise. Asjaolu, et ühel korral ka tunnistaja on viibinud kohtusaalis, kui arutamist ei toimunud, ei takista ega sea piirangut kohtuliku uurimise lõpetamiseks kui esinevad seaduslikud alused täiendava tõendi kogumata jätmiseks. Ka apellatsioonikohtus esitasid kaitsjad analoogse taotluse. Samas aga kinnitas I.Sõõru, et on telefonis rääkinud välismaal töötava ja elava tunnistajaga. Viimane avaldas , et ei saa ega taha kohtuistungile tulla. Tunnistaja asukohta ei avaldatud ka apellatsioonikohtus, mistõttu ka ringkonnakohus jättis KrMS § 2861 lg 2 p 1 alusel taotluse rahuldamata. Samas on aga maakohus rahuldanud I.Sõõru kaitsja taotluse juba küsitletud kannatanute uuesti kohtuistungile kutsumiseks ja ka uuesti ristküsitlemiseks kuigi asjaolu, et kaitsja on vahetunud sellist kohustust kohtule ei pane. Kannatanute küsitlemise võimalus oli nii süüdistataval kui ka kohtuistungil osalenud kaitsjal. Kokkuvõtvalt kolleegium märgib, et maakohtu poolt menetlusõiguse ja viidatud kaitseõiguse rikkumine pole tuvastatav ja nimetatud põhistusel kohtuotsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad. I.Sõõru kaitsja on kohtule ette heitnud, et kohus on jätnud tõendite hindamisel põhjendamatult välja ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ja –seksuoloogilise kompleksekspertiisi akti nr 105, mis kaitsja arvates kummutab kuvandi I.Sõõrust kui vägivaldsest ning vägivalda kasutades seksuaalvahekordasid harrastavast isikust. Kolleegium peab selles osas vajalikuks märkida, et viidatud ekspertiis oli tehtud kriminaalasjas, kus kannatanuks oli T.M . Ekspertide käsutuses olid vaid selle kriminaalasja materjalid. Nimetatud süüdistuses mõistis maakohus I.Sõõru õigeks, mistõttu akti hindamata jätmine pole käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena. Kolleegium leiab, et süüdistatava tervislik seisund on olulise tähendusega süüvõimelisuse tuvastamisel, samuti on võimalik neid arvestada ka karistuse mõistmisel. Asjaolu, et eksperdid ei tuvastanud I.Sõõrul seksuaalsuunitluse ega psüühikahäireid ega kalduvust vägivaldsusele ning, avaldasid arvamust, et ta oli teo toimepanemise ajal süüdivusseisundis ja on võimeline karistust kandma/ 1kd t.lk. 157-159/, näitab tema süüdivust ega anna alust õigeksmõistva otsuse tegemiseks ega antud juhul ka karistuse kergendamiseks. 10. Mõistetud karistuse ebaõigsusele ei ole apellatsioonides viidatud. T.Robasele on maakohus mõistnud karistuseks sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistuse- rahalise karistuse. On kohaldanud
Kolleegium leiab, et T.Robasele mõistetud karistuse muutmiseks seaduslikud alused puuduvad. Kohus on arvestanud kõikide võimalike ja tuvastatud karistust kergendavate asjaoludega. I.Sõõrule on maakohus üksikkaristustena mõistnud vangistused.
lg 1 sanktsioonis ettenähtud rahalise karistuse mõistmata jätmist on maakohus põhistanud ja kolleegium sellise järeldusega nõustub.
lg 1 mõistetud karistus 1 aasta vangistust jääb alla sanktsioonis ettenähtud keskmist määra.
lg 1 ettenähtud kuriteo eest on maakohus karistanud I.Sõõrut 3 aastase vangistusega, seega sanktsiooni keskmises määras.
lg 1 järgi mõistetud karistus on kooskõlas nii toimepandud teoga kui tagajärjega, mistõttu süü suurusest lähtuvalt on mõistetud karistus seaduslik.
loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ei ole maakohus tuvastanud, neile ei viidata apellatsioonis ja neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. 15 Samas on aga maakohus otsuses
lg 1 järgi karistuse mõistmise osas märkinud, et karistusmäära otsustamisel tuleb arvestada, et nimetatud kuriteo toimepanemisest on möödunud küllaltki pikk aeg. Samuti on kohus märkinud, et arvestab ka kannatanu käitumist ning kannatanu enda hinnangut teo ebaõigusele ja nimelt seda et kannatanu tajus enda suhtes toimepandut ebaõigust suhteliselt leebena. Seega on maakohus esitanud asjaolud, mida arvestab
Samas aga mõistetud karistusmäär nimetatud asjaoludega arvestamist ei näita, kuna mõistetud 3 aastane vangistus peaks olema algorientiiriks karistusmäära valikul. Seega karistust raskendavate asjaolude puudumisel ja kahe karistust leevendava asjaolu tuvastamisel, peaks mõistetud karistusmäär jääma alla sanktsiooni keskmist määra ehk alla kolme aastat. Kolleegium leiab, et võttes aluseks maakohtu enda seisukohad tuleb mõistetud karistusmäära lühendada ja mõista I.Sõõrule
Eripreventsioonist lähtuvalt tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka I.Sõõru isikuga. Kolleegiumi veendumuse kohaselt näitab süüdistatava varasem süütegude toimepanemine tema negatiivset suhtumist õiguskorda ning ka seda, et varasemad karistused pole teda mõjutanud seaduskuulekusele. Selline I.Sõõru käitumine annab aluse järelduseks, et I.Sõõrul tuleb temale mõistetud karistus ka reaalselt ära kanda nagu on leidnud ka õigesti maakohus. Samas kolleegium märgib, et maakohus on jätnud karistuse mõistmisel tähelepanuta asjaolu, et pärast 2004 aastal toimepandud kuritegu on I.Sõõrut kriminaalkorras karistatud 09. märtsil 2006 aastal, mil talle on mõistetud ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 1 aastane reaalne vangistus. Tegemist on
Riigikohus on korduvalt oma lahendites/ nt otsus 3-1-1-16-11/ märkinud, et olukorras, kus süüdistatav paneb kuritegudest ühe teo toime enne varasemas asjas tehtud kohtuotsuse kuulutamist, siis hiljem tuvastatud kogumi tõttu tuleb süüdistatavale selle teo eest mõista eraldi karistus ning moodustada
lg 1 alusel liitkaristus varasema kohtuotsuse järgi mõistetud karistusega.
lg 1 sätteid ei saa jätta kohaldamata ainuüksi põhjusel, et süüdistatav on talle eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse täielikult ära kandnud. Seega kuna
märtsi 2006 aasta otsust tuleb antud juhul mõista liitkaristus
Kolleegium leiab, et liitkaristuse mõistmisel tuleb arvestades asjaolu, et apellatsioonimenetlus toimub vaid kaitsja apellatsiooni alusel, kohaldada kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise põhimõtet ning
lg 1 , 64 lg 1 alusel mõista liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud vangistust, millest tuleb maha arvestada Harju Maakohtu 09. märtsi 2006 aasta otsusega mõistetud, ärakantud karistus. Seega jääb I.Sõõrul liitkaristusest kandmata 1 aasta 6 kuud vangistust. Seda ärakandmata osa on Riigikohus oma otsuses nr.31-1-112-04 nimetanud eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osaks, mis annab sama otsuse kohaselt aluse
Peale eelmise kohtuotsuse tegemist toimepandud
Kujunenud olukorras tuleb kohaldada Riigikohtu otsuses 3-1-1-112-04 väljendatud seisukohti e. siis lõpliku liitkaristuse mõistmisel
Kohtukolleegium ei halvenda liitkaristuse mõistmisega süüdistatava olukorda kuna arvestades juba eeltoodud asjaolusid vähendas ringkonnakohus I.Sõõrul kandmisele kuuluvat karistust, mis ka liitkaristuse mõistmisel ei muutunud.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.