KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 18. juuli 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-3203
(12240105225)Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Paavo Randma Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
- juuni 2013 kohtuotsus kokkuleppemenetluses Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdistatava Roman Apti (Apt) määruskaebus RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätta süüdistatava Roman Apti määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Viru Maakohtu 11.06.2013 otsusega tunnistati Roman Apt kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks kaks aastat vangistust. Karistuse kandmise algust arvestati alates R. Apti eelvangistuses viibimisest 7.11.
- Maakohus mõistis R. Aptilt välja kriminaalmenetluse kulud kogusummas 1688 eurot, sh 800 eurot sundraha, 588 eurot narkootilise aine ekspertiisi tasu ja 300 eurot DNA-ekspertiisi tasu. KrMS § 180 lg 3 alusel määrati menetluskulude tasumine ositi 10 kuu jooksul, kohustades R. Apti tasuma igakuiselt 168,80 eurot kuni summa täieliku tasumiseni. Ülejäänud menetluskulud, s.o 0,45 eurot toimiku paljundamise eest, 420 eurot tulirelva ekspertiisi tasu, 2151 eurot DNA-ekspertiisi tasu, 268,80 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest ning 129,60 eurot kaitsjatasu kohtumenetluses osutatud õigusabi eest jättis maakohus KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda.
- Süüdistatav R. Apt esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles vaidlustab kohtuotsust temalt välja mõistetud menetluskulude osas. R. Apt palub vabastada end kohustusest tasuda ekspertiisi eest, mis viidi läbi selleks, et välja selgitada tema DNA olemasolu narkootikumide pakikeste peal, kuna tema kahtlustatavana kinnipidamise hetkest ja kogu uurimise jooksul tunnistas ta puhtsüdamlikult oma süüd. Järelikult ei olnud nimetatud ekspertiisi läbiviimine R. Apti süü tõendamiseks vajalik. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
- Esmalt märgib ringkonnakohus, et käesolev kriminaalasi on lahendatud kokkuleppemenetluses, mistõttu kohtuotsuse apellatsioonikorras vaidlustamine on KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt piiratud. Nimetatud sättest koos KrMS § 318 lg-ga 4 tuleneb, et kokkuleppemenetluses tehtud otsuse peale ei saa apellatsiooni esitada, välja arvatud juhul, kui tegemist on KrMS
- peatüki
- jao sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. R. Apti kaebuses ei ole osundatud ühelegi KrMS § 318 lg-s 4 loetletud asjaolule. Samuti ei ole ringkonnakohus kriminaalasja materjalidega tutvudes tuvastanud ühtegi asjaolu, mis annaks käesolevalt alust kokkuleppemenetluses tehtud otsuse vaidlustamiseks. Seetõttu on kohus seisukohal, et R. Apti kaebus kuulub KrMS § 189 lg 3 alusel lahendamisele määruskaebe-, mitte apellatsioonimenetluses.
- Ringkonnakohus leiab, et R. Apti taotlus temalt maakohtu otsusega välja mõistetud DNA-ekspertiisi tasu riigi kanda jätmiseks ei ole põhjendatud. Oma taotlust on R. Apt põhjendanud asjaoluga, et ta tunnistas kogu kriminaalmenetluse kestel oma süüd, mistõttu süüdistatav leiab, et täiendavate tõendite kogumine DNA-ekspertiisi näol oli põhjendamatu. Ringkonnakohus süüdistatava eeltoodud seisukohaga nõustuda ei saa. Seejuures juhib kohtukolleegium tähelepanu Riigikohtu määrusele nr 3-1-1-120-12, kus on selgitatud, et „süüdistatava poolt teo ülestunnistamine kujutab endast süüdistatava ütlust KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Seega ei erine ülestunnistus põhimõtteliselt teistest isikulisest allikast pärinevatest tõenditest, mistõttu võib tõe väljaselgitamiseks kriminaalasjas olla vaja koguda ka muid objektiivseid tõendeid. Sealhulgas võib vastavalt KrMS § 105 lg-le 1 olla tarvis lähtuvalt tõendamisvajadusest korraldada teatud ekspertiise.“ Kuivõrd kuriteo asjaolude väljaselgitamist korraldavad prokuratuur ja uurimisasutus, kuulub nende pädevusse ka otsustamine, kas teostada tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Asjaolu, et süüdistatav ei pruugi selle otsustusega nõustuda, ei muuda iseenesest ekspertiisi tegemist põhjendamatuks.
- Viidatud Riigikohtu lahendis on leitud ka seda, et vaid teatud erandjuhtudel on võimalik kõrvale kalduda KrMS § 180 lg-s 1 sätestatust ja jätta ekspertiisikulud süüdistatavalt väljamõistmata. Sellise erandjuhuna on näiteks käsitletav olukord, kus määratud ekspertiis ei saa ilmselgelt aidata kaasa kriminaalasja lahendamisele. Kirjeldatud juhul ei ole ekspertiis teostatud tõendamisvajadusest lähtudes, nagu näeb ette KrMS § 105 lg 1, ja sellise ekspertiisi tegemise kulude väljamõistmine süüdistatavalt ei ole põhjendatud. Süüdimõistetule ei saa panna ka sellise ekspertiisi kulude hüvitamise kohustust, mida tehes on oluliselt rikutud menetlusõigust ja millest tulenevalt ei ole ekspertiisiakt tõendina lubatav (vt RKKKm 3-1-1120-12 p 6.1). Ringkonnakohtu hinnangul ei esine antud asjas kirjeldatud erandjuhtumeid ning seega puudub alus R. Apti kaebuse rahuldamiseks ja ekspertiisi maksumuse täielikult riigi kanda jätmiseks.
- Eeltoodud asjaoludel jätab ringkonnakohus süüdistatav R. Apti kaebuse temalt kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulude vaidlustamise osas rahuldamata. Aarne Sarjas Mati Kartau 2 Paavo Randma