Obsah (8)

§ 184§ 63§ 418§ 4181§ 64§ 68§ 73§ 78

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 24. juuli 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-1999 Kohtukoosseis Paavo Randma, Mati Kartau, Maarika Kuusk Vaid

§ 184

lg 2 p 1, 2 ja § 392 lg 2 p 2 järgi ning

§ 63lg 1 alusel mõisteti talle karistuseks 5 aastat ja 8 kuud vangistust.

Samuti tunnistati E. Noorak süüdi

§ 418

lg 2 p 1 järgi ja karistuseks mõisteti 3 aastat vangistust ning

§ 4181

lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust.

§ 64lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja E.

Nooraku liitkaristuseks mõisteti 5 aastat 8 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati eelvangistus 14.-15.09.2012, s.o 2 päeva karistusaja hulka ja lõplikuks karistuseks mõisteti 5 aastat 7 kuud ja 28 päeva vangistust.

§ 73alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata osaliselt täitmisele, kui E.

Noorak ei pane 5 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. E. Nooraku koheselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määrati 7 kuud ja 28 päeva vangistust, mille kandmiseks kohustati teda ilmuma kinnipidamisasutusse 1.07.2013.

§ 78p 1 alusel arvestati katseaja algust alates kohtuotsuse kuulutamisest 3.04.2013.

Kohtuotsus jõustus 19.04.

2. E. Noorak esitas 14.06.2013 maakohtule taotluse lükata talle Tartu Maakohtu 3.04.2013 kohtuotsusega määratud karistuse kandmisele asumise alguskuupäev edasi kuni 16.09.2013 seoses perekondlike ja tööalaste kohustustega. Oma taotlust põhjendas E. Noorak sellega, et asus 8.04.2013 tööle XXX OÜ-sse. Ta töötab Tartu-Tallinn maantee Kose teelõigu rekonstrueerimisel ja kannab vastutusrikast ülesannet. E. Noorakul on 6-aastane tütar, kes elab emaga. Seoses ema täienduskoolitusega väljaspool Eestit 20.07.2013 kuni 14.09.2013 on tütar isa juures. E. Noorak alustas veebruaris taastusraviga, mis kestab augusti keskpaigani. E. Noorak avaldas soovi osaleda asja arutamisel kohtus.
3. Tartu Maakohtu 18.06.2013 määrusega jäeti süüdimõistetu taotlus vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks rahuldamata. 3.1 Maakohus lahendas taotluse KrMS § 432 lg 1 alusel kirjalikus menetluses E. Noorakut kohtusse kutsumata. Kohus selgitas, et KrMS § 432 lg 1 järgi lahendab täitmiskohtunik kohtulahendi täitmisega seonduvad küsimused määrusega kirjalikus menetluses kohtumenetluse pooli kohtusse kutsumata, kui sama paragrahvi lõikest 3 ei tulene teisiti. Antud juhul seal toodud erandeid ei esinenud. Vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamist reguleerib KrMS § 415, mille
4. lõike järgi tuleb suulist menetlust kohaldada juhul, kui taotluse põhjuseks on süüdimõistetu raskelt haigestumine ja vanglas ei ole võimalik teda ravida. Sel juhul võib prokuröri ja vangla esindaja arvamuse ärakuulamise kõrval kuulata ka süüdimõistetu arvamust. E. Nooraku taotluses oli märgitud küll taastusravi, mis kestab kuni augustini, kuid nimetatud asjaolu oli paljasõnaline ning dokumentidega kinnitamata. Ka ei ole taastusravi iseenesest maakohtu hinnangul võrdsustav raskelt haigestumisega. Taastusravi põhjust taotluses nimetatud ei olnud. Seetõttu leidis kohus, et käesoleval juhul ei tule kaalumisele vangistuse täitmisele pööramine KrMS § 415 lg 1 p-s 1 sätestatud alusel, mistõttu kohus jättis rahuldamata E. Nooraku taotluse osaleda asja arutamisel kohtus. 3.2 Maakohus asus seisukohale, et E. Noorakule mõistetud karistuse osaliselt täitmisele pööramise edasilükkamiseks ei esine ka muid KrMS §-s 415 ettenähtud aluseid. Ehkki E. Noorak on asunud tööle ja tööandja on tema tööga väga rahul, ei ole töölepingu olemasolu iseenesest vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamise põhjuseks. Seda enam, et hea töötajana võtab tööandja E. Nooraku pärast vangistuse osalist ärakandmist tööle tagasi. E. Noorak asus tööle pärast kohtuotsuse kuulutamist. Seega oli mõlemale osapoolele, s.o nii tööandjale kui ka töötajale teada karistuse kandmisele asumise tähtaeg 1.07.
5. Seega ei ole karistuse kandmisele asumine ootamatu asjaolu, vaid oli ette teada. Vanemlike kohustuste täitmisega ja taastusraviga seotud asjaolud aga jäid paljasõnaliseks, mistõttu maakohus ei leidnud põhjust neid kaaluda. Sellele vaatamata märkis kohus, et need põhjused ei ole mõjuvad vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks.
6. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse süüdimõistetu E. Noorak, kes taotleb määruse tühistamist ja vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamist. Esmalt jääb E. Noorakule arusaamatuks, miks arutati taotlust ilma tema osavõtuta, ehkki taotluses oli välja toodud, et ta soovib asja arutamisel kohtus osaleda. Samuti ei selgu määrusest E. Nooraku hinnangul taotluse rahuldamata jätmise põhjused. Süüdimõistetu leiab, et rikutud on tema õigust olla asja arutamise juures ja vaidlusalune määrus on jäänud põhjendamata.
7. Tartu Ringkonnakohtu 11.07.2013 määrusega määrati süüdimõistetu E. Nooraku määruskaebus lahendamisele kirjalikus menetluses ning prokurörile anti määruskaebuse kohta seisukohtade esitamiseks aega kuni 17.07.
8. Määratud ajaks ringkonnakohtule seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ja selle tühistamiseks määruskaebuses toodud motiividel puudub alus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses esitatud põhjendustega, mida ei pea vajalikuks korrata. Täiendavalt märgib kohtukolleegium järgnevat. 2
10. Ringkonnakohus ei nõustu E. Nooraku etteheitega, mille kohaselt on maakohus, lahendades tema taotlust kirjalikus menetluses, rikkunud tema õigust olla oma kohtuasja arutamise juures. Maakohus on oma määruses ka põhjalikult selgitanud, miks ta jättis rahuldamata A. Nooraku taotluse osaleda asja arutamisel kohtus. Ringkonnakohus kordab, et kuna kriminaalmenetluse seadustik ei näe
11. ptk
12. jao küsimuste kohtulikuks arutamiseks ette eraldi menetluskorda, tuleb KrMS § 415 alusel otsustust tehes juhinduda analoogia korras KrMS §-s 432 kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamiseks kehtestatud korrast. Nimetatud paragrahvi lõikest 1 tuleneb, et kohtulahendi täitmisega seonduvad küsimused lahendab täitmiskohtunik määrusega kirjalikus menetluses kohtumenetluse pooli kohtusse kutsumata. Erandid sellest reeglist sätestab KrMS § 432 lg 3, kus on toodud küsimused, millised täitmiskohtunik lahendab süüdimõistetu osavõtul. Samuti on nimetatud sättes loetletud juhtumid, millistel täitmiskohtuniku juurde kutsutakse prokurör, kaitsja või muud isikud. KrMS § 415 alusel vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamine selliste küsimuste hulka ei kuulu ning seega on maakohus, lahendades E. Nooraku taotlust kirjalikus menetluses, toiminud kooskõlas seadusega.
13. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta ka selles, et E. Noorakule mõistetud karistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks ei esine KrMS §-s 415 ette nähtud aluseid. E. Noorak pole oma taotluses esile toonud ühtki erakordset asjaolu, mille tõttu võiksid vangistuse kandmise viivitamatu alustamisega kaasneda rasked tagajärjed E. Noorakule endale või tema perekonnaliikmetele. Kohtukolleegium rõhutab siinkohal, et reaalse vangistuse kandmisele asumise puhul on paratamatu, et see mõjutab isiku senist elukorraldust, sh tema lähedasi, ning tingib teatud muudatuste tegemise. Sellised vältimatud tagajärjed ei anna aga iseenesest alust vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks. Viimane on õigustatud üksnes juhul, kui kaasnevad tagajärjed oleksid rasked ning karistuse hilisema kandmiseleasumisega välditavad. Selliste asjaolude tõendamiskoormis lasub süüdimõistetul.
14. Antud juhul on E. Noorak oma taotlust põhjendanud perekondlike ja tööalaste kohustustega. Nii asus süüdimõistetu alates 8.04.2013 tööle XXX OÜ-sse ning tegutseb Tartu-Tallinn maantee Kose teelõigu rekonstrueerimisel. Samuti on E. Noorakul 6-aastane tütar, kes elab lapse ema väljaspool Eestit viimise ajal, s.o 20.07.2013 kuni 14.09.2013 tema juures. Millegagi ei ole aga põhjendatud seda, miks nimetatud asjaolud on niivõrd kaalukad, et peaksid tooma kaasa karistuse täitmisele pööramise edasilükkamise. 9.1 Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult märkinud, et juba töölepingu sõlmimise ajal oli teada E. Nooraku karistuse kandmisele asumise tähtaeg ning seega pidid nii E. Noorak kui ka tema tööandja selle asjaoluga arvestama. Fakt, et tööandja otsustas sellele vaatamata lepingu sõlmida ja E. Nooraku tööle võtta, ei anna alust tema karistuse kandmisele asumise edasilükkamiseks. Asjaolu, et E. Noorakul tuleb vangistuses viibides töösuhe kas lõpetada või peatada, on vangistuse kandmisele asumisega möödapääsmatult kaasnev tagajärg ning seega ei võimaldaks ka karistuse täitmisele pööramise edasilükkamine seda vältida. 9.2 Alust vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks ei anna kohtukolleegiumi hinnangul ka E. Nooraku perekondlikud kohustused. Taotluses on küll välja toodud, et lapse ema viibib mõnda aega välismaal ja laps soovib sel ajal elada oma isa juures. Samas ei nähtu E. Nooraku taotlusest, et see oleks ainuvõimalik lahendus ja lapsel puuduksid muud lähedased, kes saaksid ema eemaloleku ajal tema eest hoolitseda. Kohus juhib tähelepanu ka sellele, et KrMS § 415 lg 3 võimaldab karistuse täitmisele pööramise edasilükkamist kuni kahe kuu võrra, millist tähtaega tuleb hakata arvestama alates päevast, mil süüdimõistetu pidi ilmuma vanglasse karistuse kandmisele. Antud juhul kohustati E. Noorakut vanglasse ilmuma 1.07.2013 ning seega oleks vangistuse täitmisele pööramist võimalik edasi lükata maksimaalselt kuni 1.09.
15. Lapse ema naaseb taotluse kohaselt Eestisse aga alles 14.09.
16. Seega ei võimaldaks ka E. Nooraku taotluse rahuldamine täielikult vältida 3 olukorda, kus lapse eest hoolitsemisse tuleb mõlema vanema eemalviibimisel kaasata kolmandaid isikuid.
17. Eelnevast lähtuvalt ning juhindudes KrMS § 415 lg-st 3 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Paavo Randma Mati Kartau 4 Maarika Kuusk