KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 234 lg 7 p-st 1 tuleneva täiendava tingimuse, st metsamaa võõrandamise piirangu erinevalt seaduses määratuga. Kaebuse kohaselt võõrandas kaebaja ühest kinnistust eraldiseisva lahustüki. Seega on jagatud kinnistu, kuid ei ole tükeldatud maaüksust. Kaebaja lähtus otstarbekusest, kuna tal puudus juurdepääs lahustükile. Vastustaja oleks pidanud formaalsete tunnuste kontrollimisel lähtuma ka regulatsiooni kehtestamise sisulistest eesmärkidest. Lisaks on vastustaja rikkunud hea halduse põhimõtet, selgitamiskohustust ja haldusakti põhjendamiskohustust.

1. Tartu Halduskohtu 22.03.
2. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kaebaja taotlus Korra § 6 lg 1 kohaldamata jätmiseks ja põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks on jäetud rahuldamata juba Tartu Ringkonnakohtu 05.02.
3. a otsuses haldusasjas nr 3-07-
4. Halduskohus nõustus nende põhjendustega ja jättis uuesti esitatud samasisulise taotluse rahuldamata. Korra § 6 lg 1 viimase lause kohaselt peab erastaja vastama maareformi seaduses kehtestatud tingimustele kogu erastamisprotsessi vältel. Asjaolu, et maareformi seaduses pole seda otseselt sätestatud, ei saa tõlgendada nii, et vastava õiguse saamiseks piisab, kui tingimused on täidetud vaid nimekirjade kinnitamise ajal.

§ 234

lg-s 7 sätestatud piirang metsamaa võõrandamise keelu kohta jõustus 15.03.2003, so enne Alajõe Vallavolikogu poolt vaba metsamaa erastajate nimekirja kinnitamist 19.02.2004. Seega oli kaebajal kohustus ja võimalus oma tegevuses sellega arvestada ning asjaolu, et Vabariigi Valitsus kehtestas

§ 234

kohaldamiseks vajaliku korra alles 27.01.2005, ei saa rikkuda kaebaja õigusi või vabadusi. Korra § 6 lg 1 muudatustega, mis jõustusid 02.03.2007, tehti regulatsioon selgemaks, mitte ei seatud täiendavaid piiranguid. Kohus leidis, et metsamaa otstarbeka kasutamise eesmärgil müümiseks ei saa pidada selle müümist isikule, kes ei ole kunagi metsandusega tegelenud ega ka müümist põhjusel, et kaebaja soovis osta traktorit. Kaebaja väited võõrandatud maale juurdepääsu tagamiseks naabritega kokkuleppele mittejõudmisest on paljasõnalised ning väide kinnistu mittevastavusest metsamaa tunnustele on ekslik. Kaebaja ei ole ka selgitanud, milles seisneb läbiviidud haldusmenetluse erapoolikus. Asjaolu, et kaebaja pöördub kohtu poole neljas kord samas küsimuses, ei näita haldusorgani erapoolikust. Kohtu hinnangul on vastustaja täitnud abistamis- ja selgitamiskohustust, selgitanud välja haldusmenetluses olulise tähendusega asjaolud, kogunud tõendeid, võimaldanud kaebajal väljendada oma seisukohti ja teavitanud teda haldusmenetluse käigust. Vastustaja on järginud hea halduse põhimõtet, hinnanud otsuse tegemisel olulisi asjaolusid ning põhjendanud haldusakti piisavalt. 2 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. G. Asmuse apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega apellatsioonkaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, ebaõigesti hinnanud tõendeid, alusetult jätnud rahuldamata kaebaja taotluse Korra § 6 lg 1 osaliselt põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks ja kohaldamata jätmiseks. Halduskohus on jätnud tähelepanuta kaebaja viidatud kohtupraktika ja argumendid seoses maavanema kohustusega lähtuda formaalsete tunnuste kontrollimisel ka regulatsiooni kehtestamise sisulistest eesmärkidest. Kaebaja on 18 aasta jooksul võõrandanud ühe kinnistu osa, täpsemalt lahustüki, st kinnistu koosnes kahest iseseisvast maaüksusest. Antud tegevus ei ole vastuolus normi sisulise eesmärgiga, kaebaja ei ole variisik ega maade kokkuostja ja edasimüüja. Juurdepääsu puudumine kinnistule võib olla ajutine, kuid tegemist on siiski takistusega. Maad saab otstarbekamalt majandada isik, kellel on juurdepääs maaüksusele, mistõttu käitus kaebaja maaüksust võõrandades selle majandamise seisukohalt otstarbekalt. Kohtu väide, et metsamaa omandaja ei ole kunagi metsandusega tegelenud on arusaamatu, selle kohta puudub teave ja see ei puutu asjasse, kuna käesolevaks ajaks puuduvad faktid, mille pinnalt saaks väita, et metsa majandamine võõrandatud lahustükil on olnud ebaotstarbekas. Kaebaja hinnangul ei vasta haldusorgani tegevus vaidlustatava korralduse andmisel haldusmenetluse seaduses sätestatud nõuetele.
2. Ida-Viru maavanem vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuse põhjenduste kohaselt on kaebaja väide tema taotluse alusetust rahuldamata jätmisest asjakohatu, kuna kaebaja on Korra § 6 lg 1 kohaldamata jätmist selle väidetava vastuolu tõttu põhiseadusega taotlenud ka eelnevalt haldusasjades nr 3-07-38, 3-09-1291 ja 3-10-
3. Halduskohus on nõustunud eelnevate kohtuotsuste põhjendustega ning ei ole pidanud vajalikuks neid üle korrata, kuna taotlused on olnud identsed ning pooled ja vaidlus on samad. Korra § 6 lg-s 1 on täpsustatud ja selgitatud, et erastaja peab vastama maareformi seaduses sätestatud tingimustele kogu erastamisprotsessi vältel. Tegemist ei ole lisatingimuse sätestamisega, kuna nimetatut kohaldati juba enne vastava sätte kehtestamist. Mh leiti kohtupraktikas juba enne vaidlusaluse sätte jõustumist, et vaba metsamaa erastajate nimekirja kinnitamise otsusest ei tulene isikule veel õiguspärast ootust vaba metsamaad erastada ning erastamisavalduse esitanud isik peab vaba metsamaa erastamise õiguse säilimiseks vastama seaduses sätestatud tingimustele üldjuhul kogu erastamismenetluse kestel. Kaebaja poolt metsa võõrandamine ei toimunud

§ 234

lg 7 p 1 kohaselt metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks, kuna metsa terviklikkus oli tagatud juba enne metsamaa müüki ning väide metsamaa müümisest selle otstarbeka majandamise tagamiseks ei leidnud haldusmenetluses kinnitust. Käesolevas vaba metsamaa erastamise menetluses on haldusmenetluse ja kõikide kohtuasjade (3-07-38, 3-09-1291, 3-10-664) käigus saanud kinnitust asjaolu, et kaebaja võõrandas talle kuulunud metsamaa põhjusel, et ta ei saanud läbi naabritega, mistõttu jäi sõlmimata kokkulepe kinnistule juurdepääsu osas ning ta tahtis osta traktorit, mille ta ka peale kinnistu võõrandamist ostis. Kaebajal oli naabritega oma kinnisasja juurde pääsemiseks kokkuleppe mittesaavutamise korral võimalus pöörduda kohtusse. Kaebaja ei ole välja toonud, miks ei ole vaidlustatud halduskohtu otsus õiguspärane ega põhjendanud, milles seisneb vastustaja poolne haldusmenetluse seaduse sätete rikkumine. 3 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ja Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
2. Käesoleva asja põhisisuks on olnud vaidlus selle üle, kas Ida-Viru maavanema 14.09.
3. a korralduse nr 1.1-2/971 p 1, millega lõpetati vaba metsamaa erastamise menetlus Alajõe külas asuva vaba metsamaa maatüki nr 13 osas on olnud õige ja põhjendatud, kuna G. Asmus võõrandas pärast vaba metsamaa erastajate nimekirja kinnitamist tema omandis olnud metsamaad ja ka selle üle, kas see metsamaa müük on toimunud metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks või mitte. Varasemates haldusasjades on maavanema analoogse lõpptulemusega haldusakte tühistatud põhjusel, et see ei olnud piisavalt motiveeritud, esinesid kaalutlusvead ja ei järgitud uurimisprintsiipi ning ühel juhul oli kontrollitud vale katastriüksusega seotud asjaolusid. Toimiku materjalidest ja vaidlustatud käskkirja põhjendustest nähtuvalt asus maavanem asja uuel läbivaatamisel täitma haldusmenetlusest tulenevaid nõudeid kaebaja väidete (metsamaa asub sooalal, puudub ligipääs, maatüki omandamisel ja võõrandamisel ei vastanud see metsamaa tunnustele, praktiliselt puudus kasvav mets, metsamaa võõrandamine toimus metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks) kontrollimiseks ja koguma täiendavaid tõendeid. Samuti arvestas maavanem vaidlustatud korralduse tegemisel Tartu Ringkonnakohtu 05.02.
4. a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-07-38 ning Tartu Halduskohtus menetletud haldusasjades nr 3-09-1291 ja 3-10-664 tehtud otsuste ettekirjutustega järgida HMS-st tulenevaid põhimõtteid haldusmenetluse läbiviimiseks (hea halduse põhimõte, uurimisprintsiip, haldusakti põhjendamise nõue, kaebaja väidete kontrollimise ja hindamise kohustus). 18.04.2011 pöördus maavanem kaebuse esitaja poole, et anda talle seoses menetluses oleva Käosulase maaüksuse erastamisega võimalus soovi korral anda selgitusi ja arutada metsamaa erastamise menetluse edasist käiku. 28.06.2011 taotlusega edastas maavanem nii omapoolsed kui ka kaebaja küsimused Keskkonnateabe keskusele ja sealt saadi ka 28.07.2011 vastus. Täiendavalt kogutud info põhjal asus maavanem põhjendatult seisukohale, et G.Asmuse väide, mille kohaselt oli võõrandatud maatüki näol tegemist soise alaga, ei muutnud võimatuks metsamajandusega tegelemist vaidlusalusel maatükil. G. Asmus on oma 27.11.2008 selgitustes ka ise märkinud, et juurdepääsu olemasolu korral oli nimetatud maatükil metsa majandamine perspektiivikas. Majandamise võimalikkust tõendas ka see, et eelnevalt on nimetatud maatükk olnud aktiivses kasutuses, so maatükil on teostatud ulatuslik raie, mida kinnitas Keskkonnateabe keskuse 28.07.
5. a vastus. Nimetatud raie on metsakorralduse spetsialisti hinnangul toimunud väga lühikest aega enne selle maatüki võõrandamist kaebaja poolt ning maaüksuse seisukord ei saa nii lühikese ajaga kardinaalselt muutuda, so muutuda soiseks maatükiks, millel ei ole metsamajandusega tegelemine võimalik. Samuti nähtub Viru Maaparandusbüroo 09.12.
6. a teatest nr 1-2/217-1, et kaebaja ei ole perioodil 23.08.2000 kuni 12.08.2004 pöördunud nende poole sooviga teha maaüksusel näiteks metsakuivendustöid. 23.08.2000 omandatud Vahevälja kinnistu ostu-müügilepingus on kaebaja kinnitanud oma allkirjaga, et ta on teadlik lepinguobjektiks oleva kinnistu seisukorrast ja on tutvunud kinnistu, kinnistu plaani ja piiriprotokolliga ning ta ostab kinnistu seisundis, millises see on käesoleva lepingu sõlmimise päeval. Kuigi G. Asmus on korduvalt väitnud, et ostis Vahevälja maaüksuse
7. a talvel, mistõttu polnud näha juurdepääsu olemasolu ega ka seda, et seal oli vesine maa, kinnitab ostu-müügileping, et nimetatud tehing toimus 23.08.2000, mis andis 4 kaebajale võimaluse huvi korral maatükiga tutvuda ka suvel. Kaebaja oleks pidanud enne kinnistu omandamist välja selgitama, kus asub juurdepääs nimetatud kinnistule ning kuidas on fikseeritud selle kasutamise õigus. Samuti ei saanud kaebajal jääda kinnistuga tutvumisel märkamata, et seal praktiliselt puudus kasvav mets, sest Keskkonnateabe keskuse 28.07.
8. a vastuse nr 15.-13/1753 kohaselt olid nimetatud maaüksusel toimunud ulatuslikud raietööd ja enamus metsast oli praktiliselt lagedaks raiutud. Maatüki ostja N.V. 18.11.
9. a seletuskirjast tuleneb, et maatükk võõrandati talle põhjusel, et G. Asmus ei saanud maale juurdepääsu tagamiseks naabritega kokkuleppele ning, et lisaks tahtis kaebaja osta traktorit, mille ta N.V. kinnitusel saadud raha eest ka ostis. Kuna N.V. tunneb naabreid, siis oli ta nõus maa ära ostma ja ise naabritega kokku leppima. Eeltoodust sai järeldada, et metsamaa võõrandamine toimus pigem ajendatuna soovist osta traktor, kuna kinnistule juurdepääsu saavutamiseks annab maaomanikuga kokkuleppe mittesaavutamise korral seadusliku võimaluse AÕS § 156 lg 1, mis tähendab, et juurdepääsu puudumine kinnistule sai olla vaid ajutine takistus. AÕS § 156 lg 1 sätestab, et omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Seega, kui G. Asmus ei saavutanud naabritega kokkulepet juurdepääsu saamiseks oma kinnisasjale, oli tal juurdepääsu saavutamiseks võimalus pöörduda kohtusse. G. Asmuse 27.11.2008 esitatud selgituste kohaselt olid metsamaa võõrandamise põhjuseks asjaolud, et kinnistu omandamisel jäi tähelepanuta, et maatükil praktiliselt puudub kasvav mets, see asub soisel alal, maatükile puudub juurdepääs ning kokkulepet juurdepääsu tagamiseks naabritega ei saavutatud. 21.07.2009 toimunud kohtuistungil tõdes ka G. Asmuse esindaja, et: ,,Probleeme tekitas enamjaolt juurdepääs ja mitteläbisaamine naabritega”. Kontrollimaks G. Asmuse väidet, et Vahevälja kinnistu omandamisel puudus sellel praktiliselt kasvav mets ning maatükk ei vastanud ei selle omandamise ega ka võõrandamise ajal metsamaa tunnustele, pöördus maavanem kõlviku liigi täpsustamiseks ja metsainventuuri teostamiseks taotlusega Keskkonnateabe keskuse poole. Keskkonnateabe keskuse 28.07.
10. a vastuse nr 15.-13/1753 kohaselt oli maaüksus katastritunnusega XXX metsamaa nii
11. a kui ka
12. a, so nii selle G. Asmuse poolt omandamise kui ka võõrandamise ajal. Eeltooduga on maavanema poolt kontrollitud ja ümber lükatud G. Asmuse väide, et tema poolt
13. a omandatud ja
14. a N.V. võõrandatud maatükk ei vastanud metsamaa tunnustele.

§ 234

lg 7 p 1 kohaselt oli metsamaa võõrandamine lubatud vaid juhul, kui see toimus metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks. Keskkonnateabe keskuse 28.07.

1. a vastuse kohaselt ei mõjutanud võõrandatava maaüksuse (katastritunnusega 12201:002:0040) müük metsa terviklikkust, kuna tegemist oli eraldi seisvate metsaosadega. Ka eeltoodust järeldub, et G. Asmuse poolt metsamaa võõrandamine ei saanud tagada metsa terviklikkust ning seetõttu ei ole arvestatav kaebaja väide, et metsamaa müük oli vajalik metsa terviklikkuse tagamiseks. G. Asmus võõrandas N.V. metsamaa 12.08.
2. Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse 03.11.
3. a vastusest nr 32-2-1/49333-2 maavanema teabenõudele nähtub, et rohkem kui neli aastat hiljem ei olnud ostja teinud nimetatud maatükil metsahooldustöid ega täitnud metsa uuendamise kohustust. N.V. kinnitas ka ise oma 18.11.
4. a seletuskirjas, et: “Praegu ma ei ole selle maatükiga tegelenud seoses ajapuudusega, kuid naabritega olen jõudnud juurdepääsu osas kokkuleppele.“ Keskkonnateabe keskuse 28.07.
5. a vastuse kohaselt ei 5 ole
6. a juulis inventuuri teostanud T.B. ütluste järgi maatükil peale 2004 a. märgatavaid inimtegevuse jälgi, vaid loodus on toimetanud oma parema äranägemise järgi (tekkinud on korralik kase looduslik uuendus). Vastuse kohaselt märgid, et seal on tehtud istutustöid puuduvad, kuid samas ei saada 100% kindlusega väita, et neid ei ole tehtud. Kuna vaidlusalusel metsamaal praktiliselt puudus kasvav mets, siis oli võimalikuks hooldusviisiks metsa uuendamine. Keskkonnateabe keskuse 28.07.
7. a vastuses nr 15.-13/1753 on märgitud, et: ,,Praeguses olukorras puudub otsene vajadus metsa uuenemisprotsessi sekkuda, kuid mõne aasta pärast on soovitav teostada valgustusraiet, et reguleerida uuenduse arvukust”. Eeltoodu kinnitab, et G. Asmuse poolt metsamaa võõrandamise ajal ei olnud otsest vajadust metsamaad võõrandada selle otstarbeka kasutamise tagamiseks. Nimetatud maatükil oli teostatud ulatuslik lageraie, mis hõlmas enamuse maatükist ning metsamaa olukorda arvestades ei olnudki seal vaja muid metsahooldustöid teha, tuli vaid oodata metsa loomulikku uuenemist, mis ei eeldanud metsaomaniku tegevust. Kuna metsa uuenemisprotsessi on soovitav metsaspetsialisti arvamust arvestades sekkuda alles paari aasta pärast, siis saab sellest järeldada, et kaebaja võõrandas
8. a sellises olukorras metsamaa, mis tegelikult ei eeldanud lähima kümne aasta jooksul mingit omaniku poolset tegevust sellel metsamaal. Seetõttu ei saanud antud juhul rääkida metsamaa võõrandamisest N.V. selle otstarbeka kasutamise tagamiseks, so metsamaa müügiga ei taganud kaebaja tegelikult metsamaa otstarbekamat kasutamist.
9. Vaidlusaluse 14.09.
10. a korralduse andmisel on haldusorgan täitnud ka abistamis- ja selgitamiskohustust, st on juhtinud kaebaja tähelepanu sellele, millises osas soovitakse täiendavat informatsiooni. Nimetatut tõendavad Ida-Viru maavanema poolt kaebuse esitajale saadetud 24.10.
11. a kiri nr 1.2-25/3770, 30.11.2009.a kiri nr 1.2-25/4157-5, 14.12.
12. a kiri nr 1.2-25/4157-8, 18.04.
13. a kiri nr 1.2-25/1663 ja 02.08.
14. a kiri nr 1.2-25/1663-6, milles on kaebajalt küsitud täiendavaid dokumente tema väidete tõenduseks, selgitusi ja vastuväited maavanema poolt kogutud tõenditele, tehtud ettepanek arutada menetluse edasist käiku jne.
15. Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et tema poolt vaba metsamaa erastamise menetluses ei kuulu Kord üldse kohaldamisele, kuna see on vastu võetud 27.01.2005, so pärast vaba metsamaa erastajate nimekirja kinnitamist ning metsamaa võõrandamist 12.08.
16. Kaebaja on jätnud tähelepanuta, et

§ 234

lg-s 7 sätestatud piirang jõustus juba 15.03.2003, so enne Alajõe Vallavolikogu poolt 19.02.2004 vaba metsamaa erastajate nimekirja kinnitamist ning kaebuse esitajal tuli oma tegevuses sellega arvestada.

§ 234

lg-s 7 on lisaks MRSi §-s 234 lg-le 2 kehtestatud vaba metsamaa erastajate suhtes täiendavad tingimused ning osundatud sätteid tuleb kohaldada nende koostoimes. Seadusandja ei ole

§ 234lg 7 puhul teinud vahet, mil viisil on metsamaa omandatud.

Tähtis on olnud see, et vaba metsamaad saab erastada isik, kes viimase 10 aasta jooksul ei ole enda omandis olnud metsamaad võõrandanud ning see, et vaba metsamaa erastamist taotlev isik peab vastama

§ 234

lg-s 2 ja ka lg-s 7 sätestatud vaba metsamaa erastamise õigust omava isiku tingimustele nii avalduse esitamise ajal, volikogu poolt erastajate nimekirja kinnitamise ajal kui ka erastamise otsuse vastuvõtmise ajal, so kogu erastamismenetluse vältel. Seega isikul, kes on võõrandanud tema omandis olnud metsamaad pärast erastajate nimekirja kinnitamist, on õigus metsamaa erastamiseks vaid juhul, kui vaba metsamaa erastamist taotlev isik on viimase 10 aasta jooksul võõrandanud enda omandis olnud metsamaad abikaasale, alanejatele sugulastele ja vanematele või kui toimus metsamaa müük-ost metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks. Ka juba jõustunud Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusest haldusasjas nr 3-07-38 või ka Tartu Halduskohtu otsustest haldusasjades nr 3-09-1291 ja 3-10-664 ei tulenenud, et maavanem 6 oleks vaba metsamaa erastamise menetluse lõpetamisel eksinud

§ 234lg 7 p 1 tõlgendamisega või poleks tohtinud seda sätet üldse kohaldada.

Juba viidatud Ringkonnakohtu otsuses on märgitud, et: ,,

§ 234

lg-tes 2 ja 7 sätestatud nõuded ja eeldused kehtivad vaba metsamaad erastada sooviva isiku suhtes kuni erastamismenetluse lõpuni, sest neid sätteid tuleb nende sisust tulenevalt kohaldada koostoimes ja

-ga. Ka Kord ei sätesta, et

§ 234

lõikes 7 sätestatud nõuded ei kehtiks taotleja suhtes kuni erastamismenetluse lõpuni. Seda seisukohta, et ka

§ 234

lg 7 tulenevad tingimused kehtivad taotleja suhtes kuni erastamismenetluse lõpuni, toetab Korra § 6 lg 1, mis annab maavanemale kui erastamise korraldajale õiguse enne vaba metsamaa erastamise otsuse tegemist veelkord kontrollida taotleja vastavust

§-s 234 lõikes 2 sätestatud vaba metsamaa erastamise õigust omava isiku tingimustele kui ka taotleja suhtes

§-s 234 lg 7 sätestatud vaba metsamaa erastamist välistavate asjaolude puudumist.“ Riigikohus on oma 12.10.2006. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-46-06 samuti selgitanud, et: ,,ainuüksi kohaliku omavalitsuse volikogu otsusest vaba metsamaa erastajate nimekirja kinnitamise kohta ei tulene nimekirja kantud isikule veel õiguspärast ootust vaba metsamaad erastada. Volikogu poolt erastajate nimekirja kinnitamine on eeltoiming vaba metsamaa erastamise menetluses. Nimekirja kinnitamise otsus on eelhaldusakt HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses, millega otsustatakse, et nimekirja kantud isik vastab tingimustele, mis on Maareformi seaduse järgi vaba metsamaa erastamise õiguse olemasolu eelduseks.“ Nimetatud otsuses rõhutab Riigikohus ka asjaolu, et nimekirja kandmisest ei teki isikul veel subjektiivset õigust nõuda, et erastamist korraldav maavanem sõlmiks isikuga vaba metsamaa erastamise ostu-müügilepingu ning selgitab, et

§ 2

kohaselt on selle seaduse eesmärk kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks ja luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks, millest on lähtutud ka

§-s 234 vaba metsamaa erastajate suhtes nõuete kindlaksmääramisel. Kolleegium on samas otsuses leidnud, et vaba metsamaa erastamise õiguse säilimiseks peab erastamisavalduse esitanud isik vastama seaduses sätestatud tingimustele üldjuhul kogu erastamismenetluse kestel ja sellest tulenevalt vastab seadusele ka Korra § 6 lg-s 1 ettenähtud erastamist korraldava maavanema õigus ja kohustus veelkord kontrollida erastamisavalduse esitanud ja vaba metsamaa erastajate nimekirja kantud isiku jätkuvat vastavust Maareformi seaduses vaba metsamaa erastajatele esitatavatele nõuetele. Eelviidatud lahendist nähtub ka see, et Riigikohus on juba enne Korra § 6 lg 1 viimase lause (erastaja peab vastama kogu erastamisprotsessi vältel

-s sätestatud tingimustele) jõustumist 02.03.2007 andnud oma seisukoha ja tõlgenduse

§-le 234 ning selgitanud, et vaba metsamaa erastamise õiguse säilimiseks peab erastamisavalduse esitanud isik vastama seaduses sätestatud tingimustele üldjuhul kogu erastamismenetluse kestel. 12. Korra § 6 lg-st 1 tuleneb, et pärast katastripidaja poolt Korra § 5 lg-s 2 nimetatud dokumentide saamist kontrollib erastamise korraldaja veel kord vallavolikogu poolt kinnitatud vaba metsamaa erastajate nimekirja kantud isikute vastavust maareformi seaduse § 233 lg 2 ja § 234 lg 2 sätestatud vaba metsamaa erastamise õigust omava isiku tingimustele ja

§ 234

lg-s 7 ja lg-s 8 sätestatud vaba metsamaa erastamist välistavate asjaolude puudumist ning teiste talle maa erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust.

§ 234

lg 7 p 1 kohaselt ei kanta vallavolikogu poolt kinnitatavasse nimekirja isikuid, kes on viimase kümne aasta jooksul võõrandanud enda omandis olnud metsamaad, välja arvatud abikaasale, alanejatele sugulastele ja vanematele või kui toimus metsamaa müük-ost metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks.

§ 234

lg 7 p-s 1 sätestatud metsamaa võõrandamise võimalused on seatud teenima seaduse eesmärki, milleks on maa efektiivse ja otstarbeka kasutamise tagamine. Kui isik võõrandab enne maa erastamise ostu-müügilepingu sõlmimist tema omandis olnud metsamaad teistele isikutele (välja arvatud abikaasale, alanejatele sugulastele ja vanematele) 7 ja võõrandamine ei ole toimunud metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks, siis kaotab ta õiguse vaba metsamaad erastada ning erastamise menetlus tuleb lõpetada. G. Asmusel oli vaba metsamaa erastamise õiguse säilimiseks võimalus tema omandis olev metsamaa võõrandada N.V. vaid metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks. Kuna haldusmenetluste läbiviimise käigus ei leidnud sellise aluse esinemine kinnitust, siis lõpetas maavanem õigustatult vaidlusaluse korraldusega vaba metsamaa erastamise menetluse Alajõe külas asuva vaba metsamaa maatüki nr 13 osas. Arvestades seda, et maavanema 14.09.2011. a korralduse nr 1.1.-2/971 puhul ei ole selle andjale enam põhjust ette heita varasemaid rikkumisi, siis jättis halduskohus õigesti esitatud tühistamiskaebuse rahuldamata. 13. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et

§ 234

lg 7 p-is 1 sätestatud nõue on seotud konkreetselt vaid vaba metsamaa nimekirja kinnitamise aja hetkega, mitte kogu erastamismenetluse ajaga ning Korra § 6 lg 1 on seetõttu vastuolus Põhiseadusega ja tuleks jätta kohaldamata, sest tegu on lisatingimusega, mis on sätestatud hiljem, kui kaebaja osas kinnitati metsamaade erastajate nimekiri ning mis seetõttu ei saa omada tagasiulatuvat jõudu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, mille järgi on kaebaja tegelikult Korra § 6 lõike 1 kohaldamata jätmist selle väidetava vastuolu tõttu Põhiseadusega samadel põhjendustel taotlenud ka haldusasjades nr 3-07-38, 3-09-1291 ja 3-10-664 ning kõikides neis haldusasjades on nii Tartu Halduskohus kui ka Tartu Ringkonnakohus jätnud selle taotluse rahuldamata, asudes seisukohtadele, et Korra § 6 lg 1 ning

§ 234

lg 7 p 1 kohaldamine maavanema poolt on olnud õiguspärane ning ei ole rikkunud G. Asmuse Põhiseadusest tulenevaid õigusi või vabadusi. Samuti on Tartu Ringkonnakohus 05.02.

1. a otsuses 3-07-38 (jõustunud 07.03.2008) selgelt leidnud, et puudub alus eelviidatud seadusesätte kohaldamata jätmiseks ning põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks. Lisaks eeltoodule ei ole tegemist ka uue lisatingimuse sätestamisega, vaid pigem täpsustuse lisamisega selle kohta, et vaba metsamaa erastamine ei lõpe vaba metsamaa nimekirja kinnitamisega vallavolikogu poolt, vaid see on üksnes üheks kohaliku omavalitsuse poolt tehtavaks eeltoiminguks, millele järgnevad maa erastamise korraldaja toimingud. Seega on tegemist ühe tervikliku protsessiga, mis tähendab, et kui menetlusosalisele on mingi hüve saamiseks sätestatud teatud tingimused, siis ta peabki nendele tingimustele vastama, kuni on hüve andmise kohta tehtud vastav otsus. Nimetatud otsuse teeb antud juhul erastamise korraldaja, mitte kohalik omavalitsus. Vaba metsamaa erastaja peab seega vastama vaba metsamaa erastajate tingimustele ka tegelikult, mitte ainult näiliselt. Samuti kohaldati nimetatud põhimõtet enne, kui vastav säte Korda sisse viidi, sest nagu juba varem märgitud, on Riigikohus 12.10.
2. a kohtuotsuses 3-3-1-46-06 selgitanud, et vaba metsamaa erastamise õiguse säilimiseks peab erastamisavalduse esitanud isik vastama seaduses sätestatud tingimustele üldjuhul kogu erastamismenetluse kestel.
3. Õige ei ole ka kaebaja väide, et temal kui vaba metsamaa erastajate nimekirja kantud isikul on sellest tekkinud õiguspärane ootus ja usaldus, et ta on loetud seaduse nõuetele vastavaks. Nagu juba viidatud, on Riigikohus oma 12.10.
4. a lahendis leidnud, et nimekirja kandmisest ei teki isikul veel subjektiivset õigust nõuda, et erastamist korraldav maavanem sõlmiks isikuga vaba metsamaa erastamise ostu-müügilepingu, märkides siiski ka seda, et nimekirja kantud isikul võib iseenesest tekkida õiguspärane ootus, et ta on loetud seaduse nõuetele vastavaks ning ilma kaaluka põhjuseta seda küsimust uuesti ei otsustata. Antud juhul on aga kaebaja ise oma tegevusega (metsamaa võõrandamisega

§ 234

lg 7 p-is 1 toodud alust omamata) toonud kaasa kaaluka põhjuse, miks on haldusorgan vaba metsamaa erastamise menetluse käigus leidnud, et kaebaja ei vasta enam vaba metsamaa 8 erastajatele seatud tingimustele ning ei oma õigust vaba metsamaa erastamiseks. Kaebajale kuuluva kinnistu võõrandamine oli tema enda otsustada ning seega oli ka tema enda otsustada, kas ta võõrandab maatüki ja kaotab vaba metsamaa erastamise õiguse või ta seda ei tee ja vaba metsamaa erastamise õigus säilib. Seega ei ole antud juhul asjakohased kaebaja viited usalduse kaitsele ja õiguspärasele ootusele. Sellele, et haldusorgan on enne 14.09.

1. a korralduse tegemist seekord piisava põhjalikkusega ja HMS-i nõudeid järgides välja selgitanud, et erastamismenetluse käigus metsamaa võõrandamine G. Asmuse poolt N.V. ei toimunud metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks, on ringkonnakohus viidanud käesoleva otsuse p-des 9 ja
3. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata, tuleb HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda. Einar Vene Madis Ernits 9 Maili Lokk