) § 4 lg 6 alusel maksti K. S-Kile vanemahüvitist perioodil 02.10.2009-26.11.2010 16 275 krooni kuus.
lg 7 sätestab, et kui hüvitise saaja saab hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast (
Oktoobri 2010 eest maksti K. S-Kile vanemahüvitist 10 655 krooni (680,98 eurot), mis on ilma seadusliku aluseta enam makstud vanemahüvitis. Et K. S-K tegi oma täiendavatest sissetulekutest teatades kõik endast oleneva, ei muuda asjaolu, et tekkinud on enammaks.
lg 11 sätestab, et pensioniamet kontrollib isikustatud sotsiaalmaksu andmeid hüvitise maksmise kalendrikuude kohta hüvitise maksmise perioodil ja nelja kalendrikuu möödudes pärast hüvitisele õiguse lõppemist. Haldusmenetluse seaduse kohaselt peavad pensioniametid rakendama hüvitise vähendamise otsuse tegemisel uurimispõhimõtet ning koguma täiendavaid tõendeid ega saa teha otsuseid ainult registriandmete põhjal. Kaebajalt nõutakse tagasi oktoobrikuu eest enamsaadud hüvitist, mille väljamaksmine toimus novembris 2010. Kaebajal lõppes hüvitise saamise õigus 26.11.2010, mistõttu viimane hüvitis maksti välja detsembris. Kaebaja teavitas Sotsiaalkindlustusametit kirjalikult oktoobrikuu laekumistest nii 01.11.2010 kui ka 19.11.2010, mistõttu tuli ametil kontrollida enne novembrikuu hüvitise väljamaksmist isikustatud sotsiaalmaksu andmeid, mille arvelt oleks võinud jätta novembrikuu eest makstava hüvitise
Novembrikuu hüvitise väljamaksmise kuul pidid Sotsiaalkindlustusametile olema sotsiaalmaksuseaduse § 9 lg 1 p-st 5 tulenevalt olema nähtavad hüvitise saaja oktoobrikuu tasudelt arvestatud sotsiaalmaksu ja tasude suurus. Kuna kaebaja teatas täiendavatest tuludest piisavalt enne järgmise hüvitise väljamaksmist, täitis ta hüvitise saaja
2) Kuna Sotsiaalkindlustusameti
lg-s 11 sätestatud kohustus on seotud hüvitise tagasinõudmisega, tuleb viidatud normis kehtestatud neljakuulist ajavahemikku tõlgendada ajavahemikuna, mille jooksul on Sotsiaalkindlustusametil õigus hüvitise tagasinõudmiseks. Vastasel juhul puuduks sättel mõte. Kuna kaebaja õigus hüvitisele lõppes 26.11.2010, lõppes viidatud neljakuuline tähtaeg hiljemalt 2011. a maiks. Seega on Sotsiaalkindlustusamet minetanud 2
01.11.2010 teavitas kaebaja, et tema arvele on oktoobris veel laekunud tasusid, mille väljatoomist ta peab vajalikuks, kokku summas 5700 krooni. Teatise saamisel puudus Põhja Pensioniameti Rapla büroo spetsialistil, kellele kaebaja poolt Sotsiaalkindlustusameti üldmeilile saadetud kiri edastati, võimalus uue väljamakstava summa arvutamiseks ja väljamaksmise teostamiseks edastatud nimekirjades paranduste tegemiseks. Riikliku pensionikindlustuse registri andmetel maksid tööandjad Sotsiaalministeerium, I Studium MTÜ ja Fortis Koolitus OÜ 2010. aasta oktoobrikuus kaebaja eest sotsiaalmaksu 9703 krooni, mille alusel arvutatud tulu oli 29 403 krooni, seega tegelikult oli 2010. aasta oktoobrikuus kaebaja tuludelt makstud sotsiaalmaks suurem kui 2010. a oktoobri algul ja 01.11.2010 edastatud teadetest nähtuv.
a oktoobrikuu eest ja enammakse summa on 10 655 krooni. 2)
lg 1 kohaselt nõutakse enammakstud summad tagasi.
lg 71 annab ammendava loetelu juhtudest, mille puhul hüvitise vähendamist ei rakendata.
ei anna haldusorganile õigust kaaluda, kas enammakstud summad tagasi nõuda.
lg 11 ei piira pensioniameti õigust alustada hüvitise enammaksu menetlust hiljem kui nelja kalendrikuu möödumisel hüvitise saamise õiguse lõppemisest. Analoogiliselt Riigikohtu poolt lahendis nr 3-3-1-7-07 pensioni kohta võetud seisukohale leiab vastustaja, et ka enammakstud vanemahüvitise tagasimaksmisele kohaldub TsÜS-s (§ 151 lg 1) sätestatud alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg – kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama oma nõudeõigusest. 5. Sotsiaalministeerium leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Sotsiaalministeerium ei nõustu kaebajaga, nagu oleks
lg-s 11 sätestatud aegumistähtaeg.
muutmise seaduse, millega viidi eelviidatud säte
-i sisse, seletuskirjas ei väideta, et
Säte on suunatud Sotsiaalkindlustusameti töö korraldamisele
Riigikontrolli 2005. a auditis „Vanemahüvitise maksmise korraldus“ toodi välja, et vanemahüvitise saajad ei täida tihti seadusest tulenevat kohustust teavitada pensioniameteid kõikidest hüvitise maksmist ja suurust puudutavatest asjaoludest ja andmed sotsiaalmaksuga maksustatava tulu teenimisest jõuavad Maksu- ja Tolliameti registritest pensioniregistrisse mitmekuulise hilinemisega. Nendest järeldustest lähtudes muudeti
-i ja pandi Sotsiaalkindlustusametile kohustus kontrollida nelja kuu pärast peale hüvitisele õiguse lõppemist sotsiaalmaksustatava tulu saamist hüvitise maksmise perioodil. Nelja kuu jooksul jõuavad üldjuhul maksukohustuslaste registri andmed pensionikindlustuse registrisse ning Sotsiaalkindlustusametil on võimalik kontrollida tulu saamist ka hüvitise maksmise viimastel kuudel. Samas ei tähenda see seda, et ka hiljem ei võiks kontrolli teostada ja hüvitist tagasi nõuda. Antud asjas on kohaldatav TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg, kuna
-s pole aegumise erisätteid. Tulenevalt RVastS § 22 lg-st 3, võib avaliku võimu kandja nõuda isikult õigusliku aluseta avalik3
6. K. S-K märkis Sotsiaalministeeriumi arvamuse kohta järgmist. Seaduse seletuskirjas pole tõesti märgitud, et
lg-s 11 sätestatud tähtaeg oleks aegumistähtaeg, kuid kui Sotsiaalkindlustusamet võiks teostada kontrolli ja nõuda hüvitist tagasi ka pärast nimetatud tähtaega vähemalt kuni nõude aegumiseni, jääb arusaamatuks, mis tähendust
S sätetele ei ole asjakohased, sest viidatud sätted reguleerivad olukordi, kus haldusorgan on tunnistanud kehtetuks haldusakti, käesoleval juhul mingit kaebaja suhtes antud haldusakti kehtetuks tunnistatud pole. Sotsiaalministeeriumi arutlus, kuidas oleks Sotsiaalkindlustusametil uurimisprintsiipi järgides võimalik olnud tegutseda paremini, jääb ebaselgeks. Olukorras, kus Sotsiaalkindlustusamet oleks võtnud arvesse kaebaja saadetud teateid tema sissetulekute kohta, oleks saanud kooskõlas
lg-ga 2 enammakstud summa järgmise/järgmiste kalendrikuude eest makstavast hüvitisest kinni pidada. Sotsiaalministeerium on ise kinnitanud Sotsiaalkindlustusametile
Sotsiaalkindlustusametil oli õigus ja kohustus kohaldada ettekirjutuse andmisel kaalutlusõigust. Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis nr 3-3-1-54-03 on kajastatud olukorda, kus õigusnormi (töötuskindlustuse seaduse § 46 lg 1) sõnastus sarnanes
lg 1 sõnastusega, ning leiti, et kuna vastav seadus ei reguleeri hüvitise maksmise aluseks oleva haldusakti kehtetuks tunnistamist, vaid puudutab üksnes hüvitise tagasinõudmist hüvitise saajalt, puudub selles seaduses eriregulatsioon hüvitise määramist puudutava haldusakti kehtetuks tunnistamise kohta, millele seaduses toodud viite alusel kohaldatakse haldusmenetluse seadust. See seisukoht on käesoleval juhul analoogia korras kohaldatav, sest sisulises mõttes soovis Sotsiaalkindlustusamet vaidlustatud ettekirjutusega tunnistada kehtetuks kaebajale 2010 oktoobris ja novembris hüvitiste maksmise (haldustoimingud). Haldusmenetluse põhimõtete hulka kuulub haldusakti väljaandmisel kaalutlusõigus. Imperatiivse normina oleks
Kaebajale pole selgitatud, mis põhjusel ei võetud tema esitatud andmeid aluseks kasvõi novembri hüvitise väljamaksmisel ja jäeti üldse tähelepanuta. Sotsiaalkindlustusamet on kahjustanud kaebaja õiguspärast ootust. Sotsiaalministeerium kui kaebaja toonane tööandja on arvamuse andmisel väljunud küsitu raamest ja võtnud vastustaja kui menetlusosalise positsiooni, mis on taunitav. 7. Tallinna Halduskohtu 09.07.2012 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. 4
lg 11 sõnastusest järeldada, et seadusandja on soovinud varasemaid põhimõtteid muuta. Kohus nõustub kokkuvõttes vastustaja ja arvamuse andmiseks kaasatud isiku seisukohaga, mis ühtlasi tähendab seda, et enammakstud vanemahüvitise tagasinõudmine ei olnud antud juhul aegunud ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Arvestades asjaolu, et tegemist on seadusest tuleneva 3-aastase aegumistähtajaga, ei ole usalduse kaitse küsimust vaja sisuliselt hinnata, sest eelnimetatu on seadusandja poolt kehtestatud tähtajaga hõlmatud. Vaidlustatud haldusakt on piisavalt põhjendatud. Antud juhul ei saanud ka võimalikud vorminõuete rikkumised mõjutada asja otsustamist, sest enammakses vaidlust ei ole ning Sotsiaalkindlustusamet pidi selle
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 8. K. S-Ki apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega „tühistatakse Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti 03.01.2012 otsus nr 1.1-6/1“ (ringkonnakohtu arvates on tegemist tähelepanematuseveaga, sest apellant muutis halduskohtus kaebuse eelviidatud vaideotsuse tühistamise nõudest Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti 07.11.2011 ettekirjutuse ja hoiatuse nr 6165 tühistamise nõudeks). Apellandi väited (vt apellatsioonkaebus ja 15.03.2013 täiendavad seisukohad) on järgmised. 1) Halduskohus on jätnud analüüsimata
lg-s 1¹ sätestatud 4-kuulise tähtaja õigusliku olemuse, viidates otsust põhjendades vaid Sotsiaalministeeriumi paljasõnalisele selgitusele, et tähtaja näol on tegemist Sotsiaalkindlustusameti sisemise töökorralduse reguleerimisega. Ka halduskohus on otsuse põhjendavas osas sellise käsitluse kahtluse alla seadnud, märkides, et „siinkohal tekib küsimus, kas sisemist töökorraldust on vaja reguleerida taoliselt seadusega, kuid see on teine teema“. Tegemist on käesolevas asjas asjakohase „teemaga“ ning kohus pidanuks hindama, kas Sotsiaalministeeriumi poolt antud selgitus sätte õigusliku olemuse osas on tegelikkusele vastav, usutav ja adekvaatne. Seadusega ei reguleerita asutuste ja ametite sisemist töökorraldust, kuivõrd seaduses väljendatud õigusnorm on juba ainuüksi definitsiooni kohaselt üldise iseloomuga, üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegel, mis kehtestatakse riigi poolt kindlas korras ning selleks pädeva institutsiooni poolt ja tagatakse riigi sunniga. Seega on ilmne, et Sotsiaalministeeriumi käesolevas menetluses väljendatud seisukoht tähtaja sisemise töökorraldusliku iseloomu kohta on kujundatud vaid käesoleva menetluse tarbeks selleks, et kaebus jääks rahuldamata.
muutmise seaduse eelnõu nr 1085 SE seletuskirjas ei ole kordagi viidatud § 7 lg-le 11 kui Sotsiaalkindlustusameti sisemist töökorraldust reguleerivale normile. Riik ei tohi oma tegevuses olla sõnamurdev ning isegi juhul, kui seadusandja on teinud Sotsiaalkindlustusameti sisemist töökorraldust seadusega reguleerides ja kodanikke seeläbi eksitades vea, siis sellise eksimuse riisiko (sh sellest eksitavast sättest tuleneva õiguspärase ootuse ja usalduse tekkimi5
7 lg-ga 1¹ on ebaveenev ka selle tõttu, et Sotsiaalkindlusameti töö korraldamiseks on kehtestatud terve rida põhimäärusi ja ametijuhendeid. Kümnete sisemist töökorraldust reguleerivate määruste ja juhendite hulgas on ka näiteks Sotsiaalkindlustusameti pensionide ja toetuste osakonna põhimäärus1, milles on detailselt määratletud osakonna eesmärgid, ülesanded, õigused ja kohustused. Arusaamatuks jääb, milleks viia läbi kulukas ja aeganõudev menetlus asutuse sisemise töökorralduse reguleerimiseks seadusega, kui seda on võimalik kiiresti ja odavalt teha ka nt asutuse juhi käskkirjaga või mõnda ametijuhendit muutes või täiendades. Mingit vajadust asutuse sisemise töö korraldamiseks tähtaegade seadusesse kirjutamiseks ei ole. Tulenevalt asjaolust, et seadusega (
7 lg 1¹) on pensioniametile kontrolli teostamiseks sätestatud 4-kuuline tähtaeg, pidanuks halduskohus hindama, millist õiguslikku tähendust omava tähtajaga on tegemist. Apellant esitab arutelu aegumistähtaegadest ja õigustlõpetavatest tähtaegadest, kuid märgib, et käesolevas asjas ei ole sisulist vahet, kas kohus loeb
7 lg-s 1¹ sätestatud tähtaja aegumistähtajaks või õigust lõpetavaks tähtajaks, sest tulemus on sama – ettekirjutus tuleb tühistada, sest tagasinõue on esitatud tähtaega oluliselt rikkudes. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kui riigil on õigus esitada kodanikule tagasinõue kolme aasta jooksul vastavalt TsÜS sätetele, on loogikavastane seadusega piirata pensioniameti õigust kontrollida andmeid hüvitise maksmise kalendrikuude kohta vaid nelja kuu jooksul pärast hüvitise õiguse lõppemist. Seadusandja tahte hindamisel on oluline ka
7 lg 1¹ asukoht seaduses ning see, et regulatsioon on viidud just nimelt hüvitiseks enammakstud summa tagasi nõudmist reguleeriva sätte koosseisu, mis on üheselt seostatav seadusandjapoolse sooviga piirata tagasinõude esitamise tähtaega, mis omakorda seostub nimetatud sättest tuleneva kodaniku õiguspärase ootusega. 2) Apellant ei nõustu kohtu käsitlusega, et seadusest tuleneva 3-aastase aegumistähtaja tõttu ei ole usalduse kaitse küsimust vaja enam sisuliselt hinnata. Usaldusprintsiip, s.h kaalutlusõigus ei ole mingilgi määral seotud nõudeõiguse või menetlustähtajaga. Apellant jääb seisukohale, et kui
lg 1¹ käsib igal juhul enammakstud hüvitis tagasi nõuda, hoolimata sellest, kas isik on enammaksmiseks andnud põhjust või mitte, ilma, et see lubaks haldusorganil teostada diskretsiooni enammakstud summa tagasinõudmisel, on see apellandi õigusi kitsendav ja vastuolus põhiseaduse §-ga
lg 11 lisamise eesmärk oli kohustada Sotsiaalkindlustusametit teostama sotsiaalmaksuandmete järelkontrolli, tagamaks kõigi enammakstud vanemahüvitiste kindlakstegemine ja tagasinõudmine. Sama seisukoht on väljendatud vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu 1085 SE seletuskirjas: „Eelnõu § 1 punktis 19 sätestatakse pensioniameti poolne jook1 http://www.ensib.ee/public/ska_ametijuhendid/pensionide_ja_toetuste_osakond/ptopohim2010oktoober.pdf 6
lg-t 11 õigesti.
muutmise seaduse eelnõu (SE 1085) seletuskirjas ei ole tõepoolest viidatud kõnealusele sättele kui Sotsiaalkindlustusameti sisemist töökorraldust reguleerivale õigusnormile. Siiski jääb Sotsiaalministeerium seisukohale, et aegumistähtaja asemel on tegemist Sotsiaalkindlustusametile pandud kohustusega. Samaaegselt kõnealuse muudatusega viidi
-sse ka üldine põhimõte selle kohta, et Sotsiaalkindlustusamet kontrollib sotsiaalmaksu andmeid kogu hüvitise maksmise perioodil ning ka nelja kalendrikuu möödudes hüvitisele õiguse lõppemist (ehk kogu lõige 11 oli uus lõige). Seega sätestati nii jooksev sotsiaalmaksu andmete kontroll hüvitise maksmise ajal kui ka pärast seda. Sotsiaalkindlustusameti pensionide ja toetuste osakond ise ei määra ega maksa isikutele vanemahüvitist ning sellise kohustuse reguleerimine selle osakonna põhimääruses ei oleks asjakohane (viidatud põhimääruse p-de 3.1 ja 3.2 kohaselt on selle osakonna ülesanne pensioniametite juhendamine ja praktika ühtlustamine). Ka pensioniameti põhimäärus ei oleks sellise küsimuse reguleerimiseks kohane (vt nt Põhja Pensioniameti põhimäärus: http://www.ensib.ee/pohja-pa-pohimaarus-ja-ametijuhendid/), sest põhimäärus on palju üldisema iseloomuga. Seega ei saa nõustuda apellandi seisukohaga, et selliste tähtaegade seadusesse kirjutamiseks ei ole mingit vajadust. Jääb arusaamatuks apellandi seisukoht, et tegemist on kas aegumistähtajaga või õigustlõpetava tähtajaga, sest
Viidatud lõige käsitleb üksnes sotsiaalmaksu andmete kontrollimist, et teha kindlaks, kas hüvitist on makstud ettenähtust enam või mitte (lõike 1 esimese lause kohaselt nõutakse hüvitiseks enammakstud summa tagasi). Lõikes 3 sätestatakse ettekirjutuse tegemine, kui hüvitise maksmise periood on juba läbi ning tekib vajadus saadud hüvitis tagasi nõuda. Kui seadusandja oleks tahtnud kehtestada hüvitise tagasinõudmisele mingeid muid piiranguid, kui on sätestatud TsÜS-s, siis oleks asjakohane seda sätestada hüvitise tagasinõudmise sätte juures. Võib ette tulla olukordi, kus info sotsiaalmaksu deklareerimise kohta mõne hüvitise saamise kuu osas laekub hiljem kui neli kuud peale hüvitise lõppu. Seega ei saa nõustuda seisukohaga, et
ÜS kontekstis loogikavastane.
lg 1 esimese lause kohaselt nõutakse igasugune hüvitiseks enammakstud summa tagasi. Vanemahüvitise maksmine ei ole riigile põhiseadusega pandud kohustus. Tegemist on riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava hüve või soodustusega, mitte abi andmisega põhiseaduse § 28 lg 2 alusel (vt Riigikohtu 27.12.2011 otsus nr 3-4-123-11, p 68). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Apellatsiooniastmes taandub vaidluse sisu sellele, kas ligikaudu aasta pärast apellandil vanemahüvitisele õiguse lõppemist apellandile tehtud ettekirjutus enammakstud vanemahüvi- 7
lg 11 kohaselt aegunud (I) ja kui ei ole, siis kas hüvitise tagasinõudmisel rikuti kaalutlusreegleid ja kaebaja õiguspärast ootust (II). I 12.
lg 11 sätestas vaidlustatud ettekirjutuse ja hoiatuse tegemise aja redaktsioonis: „Pensioniamet kontrollib isikustatud sotsiaalmaksu andmeid hüvitise maksmise kalendrikuude kohta hüvitise maksmise perioodil ning nelja kalendrikuu möödudes pärast hüvitisele õiguse lõppemist.“ Sätte sõnastus ei viita mingitele õiguslikele tagajärgedele, mis järgnevad sättes pensioniametile pandud kohustuste täitmatajätmisele, sealhulgas enammakstud hüvitise tagasinõudmise õiguse lõppemisele. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks sätet tõlgendada selliselt, et seda niisuguste õiguslike tagajärgedega täiendada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu, vastustaja ja Sotsiaalministeeriumi seisukohaga, et tegemist on Sotsiaalkindlustusameti tööd korraldava sättega. Sotsiaalministeeriumi sellesisuline selgitus ei ole paljasõnaline, nagu väidab kaebaja. Sotsiaalministeeriumi selgitus tugineb Riigikontrolli 2005. a auditile „Vanemahüvitise maksmise korraldus“.2 Selles auditis käsitles Riigikontroll muuhulgas
rakendamist hüvitise vähendamisel hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise saaja poolt hüvitise määrast suurema tulu teenimise tõttu ja selles osas põhjustas Riigikontrolli arvates probleeme Maksu- ja Tolliametist sotsiaalmaksu andmete pensioniametitesse laekumise aeglus. Seoses eeltooduga tegi Riigikontroll ettepaneku algatada
muutmine täpsustamaks, millise perioodi jooksul on pensioniametil kohustus sotsiaalmaksu laekumist kontrollida, ning Sotsiaalministeerium lubas auditi juurde lisatud 11.07.2005 vastuses auditiaruandele arvestada seda ettepanekut
muutmise seaduse eelnõu väljatöötamisel. Sätte eesmärki selgitab ka 22.02.2007 vastu võetud ja 01.09.2007 jõustunud vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse, millega säte seadusesse lisati, eelnõu (Riigikogu menetluses nr 1085 SE) seletuskiri3, millele vastustaja vastuses apellatsioonkaebusele viitas. Eeltoodu näitab selgelt, et seadusandja soovis
lg-ga 11 reguleerida vanemahüvitise määraja ja maksja tööd ja mitte anda õigusi või panna kohustusi vanemahüvitise saajatele. Sõltumata sellest, kas sätet pidada niisugusel kujul otstarbekaks, ei pea kohus võimalikuks sellele omistada apellandi soovitud tähendust, mida seadusandja sugugi silmas ei pidanud. Oma sõnastuse tõttu, mis ei viita enammakstud hüvitise tagasinõudeõiguse lõppemisele, ei saanud see säte ka vanemahüvitise saajas tekitada kindlust, et pärast nelja kalendrikuu möödumist tema hüvitisele õiguse lõppemist ei ole temalt võimalik enammakstud hüvitist tagasi nõuda. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus apellandi väitega, nagu oleks tegemist vanemahüvitise saaja õiguspärase ootuse rikkumisega seaduse eksitava regulatsiooni kaudu. 13. Riigikohtu praktikas (23.07.2007 otsus nr 3-3-1-7-07, p 17) on asutud seisukohale, et olukorras, kus pensioniõiguslikest aktidest ei tulene teistsuguseid aegumistähtaegu pensionärilt enammakstud pensionisumma tagasinõudmiseks, on kohaldatav TsÜS-s alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg (§ 151). Ringkonnakohtu arvates on see seisukoht kohaldatav ka enammakstud vanemahüvitisele, mille tagasinõudmise aegumistähtaega ei sätesta vanemahüvitise seadus ega riiklike peretoetuste seadus, mille alusel ja korras toimub vanemahüvitise määramine ja maksmine osas, milles vanemahüvitise seadus ei sätesta teisiti (
ÜS § 151 lg 1 esimeses lauses sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg ei ole antud juhul möödunud. 2 3 http://www.riigikontroll.ee/tabid/206/Audit/1889/Area/21/language/et-EE/Default.aspx http://www.riigikogu.ee/?op=emsplain2&content_type=text/html&page=mgetdoc&itemid=070430026 8
lg 71 annab ammendava loetelu juhtudest, mille puhul hüvitise vähendamist ei rakendata. Käesolevas asjas ei ole vaidluse all, et kaebuse esitaja vanemahüvitis 2010. a oktoobri eest kuulus vähendamisele summas, mida vastustaja kaebajalt tagasi nõuab.
lg-s 71 märgitud juhtudel, mil hüvitis ei kuulu seadusest tulenevalt vähendamisele, ei saa vähendamata jäetud hüvitise näol tegemist olla enammakstud hüvitisega sama seaduse § 7 mõttes ning selle tagasinõudmine ei tule kõne alla. Seetõttu ei puutu
lg 71 asjasse vaidluses, kas vastustajal on kaalutlusõigus enammakstud hüvitise tagasinõudmisel sama seaduse § 7 alusel. 15.
lg 1 esimene lause sätestab: „Hüvitiseks enammakstud summa nõutakse tagasi.“ Tegemist on erisättega riiklike peretoetuste seaduse § 30 lg 1 suhtes, mille kohaselt saab peretoetusteks enammakstud summad tagasi nõuda või tasaarvestada üksnes toetuste saaja teadliku valeandmete esitamise või peretoetuste saamist mõjutavate asjaolude mitteteatamise ilmnemisel.
lg 1 selliste tingimustega enammakstud vanemahüvitise tagasinõudmist või tasaarvestamist ei piira. Riiklike peretoetuste seaduse § 30 lg 1 ja
lg 1 koosmõjus hindamisel saab ringkonnakohtu arvates järeldada, et seadusandja sooviks ei olnud Sotsiaalkindlustusametile enammakstud peretoetuste ja vanemahüvitise tagasinõudmisel kaalutlusõigust jätta – seadusandja määras ise, millistel juhtudel ja millist toetust usalduse kaitse tõttu tagasi nõuda ei tohi. Eeltoodud tõlgendust toetab ka võrdlus analoogilise sättega töötuskindlustuse seaduses (TKindlS), mille § 46 lg 1 sätestab, et kindlustatule, töötajale või avalikule teenistujale õigusliku aluseta määratud ja makstud hüvitised nõuab Töötukassa hüvitise saajalt tagasi. Riigikohus tõlgendas eelviidatud sätet kaalutlusõigust mittevõimaldavana – kui hüvitise määramise kohta käiv haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kui hüvitist on makstud ilma selle aluseks oleva haldusaktita, paneb TKindlS § 46 lg 1 imperatiivselt hüvitise maksjale kohustuse hüvitis selle saajalt tagasi nõuda (vt 24.11.2011 otsus nr 3-3-1-74-11, p 13). Piisavaks põhjuseks tõlgendada
S § 46 lg 1 erinevalt ei ole asjaolu, et teatud juhtudel – töötuskindlustushüvitise käsitamine õigusliku aluseta määratud hüvitisena – eeldab TKindlS § 46 lg 1 rakendamine töötuskindlustushüvitise määramise haldusakti kehtetuks tunnistamist, mille osas TKindlS haldusakti kehtetuks tunnistamisel kaalutlusõiguse kasutamist sätestava haldusmenetluse seaduse § 64 lg 2 suhtes eriregulatsiooni ei sisalda, samas kui ebaõigesti vähendamata jäetud vanemahüvitise tagasinõudmine mingi haldusakti kehtetuks tunnistamist ei eelda.
lg 2 rakendamisel, mille kohaselt toimub enammakstud hüvitise tagasimaksmine enne hüvitise maksmise perioodi lõppemist kokkuleppel Sotsiaalkindlustusametiga kas ühe korraga või kinnipidamiste teel järgmiste kalendrikuude eest makstavast hüvitisest. Riigikontroll tuvastas, et pensioniametid sõlmivad kokkuleppeid ebamõistlikult pikkade tagasimaksmise tähtaegadega ning ebaseaduslikult saadud hüvitise tagasimaksmise aeg on sageli kordades pikem hüvitise saamise ajast. Enammakstud hüvitise tagasinõudmine ei kahjusta kaebuse esitaja usaldust ülemääraselt. Kaebuse esitaja ootus hüvitise saamiseks talle seni makstud summas ei põhine haldusaktil. Viivitamine ebaõigete haldustoimingute tagajärgede korrigeerimisega ei loo isikule sama tugevat usaldust senise olukorra püsimise suhtes, kui haldusaktiga siduvalt kehtestatud õigus. Võrdlusena viitab ringkonnakohus põhiseadusest tulenevat õiguspärase ootuse printsiipi konkretiseeriva haldusmenetluse seaduse § 67 lg 4 p-le 5, mille kohaselt ei saa isik isegi temale soodsa haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui ta oli haldusakti õigusvastasusest teadlik. Käesoleval juhul ilmneb kaebuse esitaja väidetest, et ta on kogu aeg olnud teadlik, et tal puudus õigus tagasi nõutavat vanemahüvitist saada. III
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.