← Eesti

3-12-1304/38

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2013, Tallinn Haldusasja number

) § 11 lg 2 p-le 1 tegutsema avalikes huvides, mis tähendab, et tema tegevus peab olema kasulik kogu ühiskonnale tervikuna või kasusaajate sihtgrupile. Avalik huvi tähendab maksimaalselt laia isikute ringi kaasamist ühiskonna kui terviku eesmärkide saavutamisele. Taotluse esitamise ajal on ühingul vaid 2 liiget, kes tulenevalt põhikirjast otsustavad ühingu tegevuse üle ja juhivad selle igapäevast elu. Avalikes huvides tegutsev ühing võib oma ühiskondlikke tegevusi toetada majandustegevusest saadud tuluga, mis samas ei või olla peamiseks tegevuseks. Vabariigi Valitsuse 22.12.2006 määruse nr 279 „Tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste nimekirja koostamise kord, nimekirja koostamiseks esitatavate dokumentide loetelu, ühingu nimekirja kandmise ja sealt kustutamise kord ning asjatundjate komisjoni moodustamise kord, selle töökorraldus, samuti liikmete nimetamise ja tagasikutsumise kord” (edaspidi Kord) lisas 1 toodud vormi TMIN kohase taotluse andmetel tegeleb ühing ettevõtlusega, mis seisneb etenduste andmises, mis ei toimu tasuta ega turuhinnast madalama hinnaga. MTÜ Kinoteater tegevus ei toimu avalikes huvides, vaid oma erialaga seotud kitsa isikute ringi huvides. Seda kinnitab ka ühing oma nimekirja kandmise taotluses, märkides, et lavakunstikooli lõpetajatele, kes ei leia kohta olemasolevates teatrites, luuakse võimalused loovaks tööks ja eneseväljenduseks. Järelikult ei toimu ühingu tegevus

§ 11lg 2 p l mõistes avalikes huvides.

Vastavalt

§ 11

lg 2 p-le 2 kantakse nimekirja ühing, mis on heategevuslik, s.t pakub sihtrühmale, mille toetamine tuleneb tema põhikirjast, kaupa või teenust peamiselt tasuta või muul kasumit mittetaotleval viisil või maksab sihtrühma kuuluvatele isikutele toetust. Põhikirja kohaselt on MTÜ Kinoteater eesmärgiks viljeleda ja arendada kultuurialast tegevust ning teenindada sellega elanikkonda. Oma eesmärgi saavutamiseks teostatakse kasumit mittetaotlevalt järgmisi tegevusi: töötatakse välja ja arendatakse erinevaid kultuuriprojekte; rikastatakse teatrikeelt uute väljendusvahenditega; organiseeritakse seminare, festivale, 2

(13)3-12-1304 konkursse, konverentse, etendusi, õpikodasid ja muid põhikirjalise eesmärgi saavutamisele kaasaaitavaid üritusi. Taotluse p-s 11 on tegevusi kirjeldatud järgmiselt:
  1. a suvel esimene lavastus „Püstijalukomöödia“, sügise jooksul anti kümmekond etendust väikesearvulisele publikule Märzi projektiruumis ja Tartu Uues Teatris, algasid ettevalmistused suurema etenduse andmiseks jaanuaris Sõpruse kinos;
  2. a olid etenduste andmised, organisatsiooni ülesehitamine, meeskonna laiendamine, püsiva tegevuskoha otsimine; järgmisel aastal endiselt etenduste andmised, organisatsiooni arendamine, noorte loovtegelaste toetamine. Taotluses pole välja toodud ühtegi heategevuslikku projekti ega tegevust. Asjaolu, et tegeletakse kultuuri edendamisega, ei muuda heategevuslikuks tegevuseks etenduste andmist, millele võib pileti osta igaüks. MTÜ Kinoteater pole võrreldav harrastusgruppidega (laulukoorid, tantsuseltsid), mis on üldiselt isikute hobitegevus ning mille poolt antavad kontserdid ja etendused on külastajatele kas tasuta või sümboolse tasu eest. Ühingu tegevus pole aga suunatud isikute hobitegevusele ja selle tutvustamisele laiemale publikule, vaid noortele algajatele näitlejatele, lavastajatele ja teistele lavakunstikooli lõpetajatele eneseväljendusvõimaluse ehk töö leidmisele. MTÜ Kinoteater üheks tegevuseks põhikirja p 4.1 järgi on tegeleda kasumit taotlemata majandus- ja koolitustegevusega. Peamiselt tasuta või kasumit mittetaotleval viisil tegutsemist põhjendatakse sellega, et pakutava teenuse (avalikult antavate etenduste) piletihinnad on vahemikus 5-7 eurot, mis on selgelt kasumit mittetaotlev tegevus, sest ei kata kulusidki. Võrdlusena tuuakse, et kutseliste teatrite piletihinnad on kuni 20 eurot. Kirjeldatud tegevus ei tee ühingut heategevuslikuks, kuna mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 1 lg l kohaselt ei või mittetulundusühingu põhitegevuseks olla majandustegevuse kaudu tulu saamine. Lisaks võib internetist leida peale taotluses toodud projekti, millega ühing seni on tegelenud, ka 11.05.2012 Kõue Mõisa ja ühingu ühistöös toimunud „Püstijalakomöödia“, mille piletihinnaks on märgitud ilma õhtusöögita 15 eurot. Seega ei saa öelda, et ühingu poolt pakutavate etenduste piletihinnad on märgatavalt madalamad kutseliste teatrite piletihindadest. Kindlasti ei saa aga liigitada sedalaadi ettevõtmisi heategevuslikeks, sest isikute ring, kes endale 15-eurost piletihinda lubada saavad, on piiratud. Põhikirjast ei selgu sihtrühma, kelle heategevuslik toetamine on tegevuse eesmärgiks, samuti ei nähtu põhikirjast ega ka taotlusest muud heategevuslikku tegevust

§ 11lg 2 p 2 mõistes.

Mõne üksiku ürituse või tegevuse korraldamine, mida võib heategevuslikuks lugeda (senise tegutsemisaja jooksul ei kvalifitseeru ükski neist selliseks), ei muuda ühingut veel heategevuslikuks, niisugune tegevus peab olema valdav. TMIN taotluse tulude ja kulude aruandest nähtub, et kogutulust 14 800 eurot moodustab ettevõtlustulu 71%, mis laekub põhiliselt tasuliste ürituste korraldamisest ja tasuliste teenuste osutamisest. Oluline on, et ühingu registreerimisest 21.12.2011 kuni taotluse esitamiseni on tasutud töövõtu-, käsundus- või muu võlaõigusliku lepingu alusel töö- või teenustasudeks 2000 eurot. Seega ei tegele ühing heategevusega, vaid ettevõtlusega. PMTK esitas asjatundjate komisjonile põhjendused, miks ühingut ei esitata nimekirja kandmiseks. Asjatundjate komisjon soovitas küll 27.02.2012 esitada ühing nimekirja kandmiseks, kuid ei põhjendanud, mis asjaoludel komisjoni liikmed PMTK arvamusest erinevale järeldusele jõudsid. Kuna PMTK on tuvastanud ilmselgeid vastuolusid

§-ga 11, ei saa ühingut nimekirja kanda. 4. MTÜ Kinoteater esitas 22.06.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PMTK 31.05.2012 otsus nr 12.2-6/69-3 ja kohustada vastustajat esitama MTÜ Kinoteater tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste nimekirja kandmiseks. Kaebuse kohaselt on MTA veebilehel toodud selgitustes nimetatud kunsti ja kultuuri avalikes huvides tegevusaladeks. Kultuuriühingu sihtrühmaks ei saa olemuslikult olla üksnes loovisikud või tehniline personal, vaid eelkõige on selleks publik. 3

(13)3-12-1304 Kaebaja ei nõustu väitega, et tema tegevus on suunatud kitsale ringile inimestele põhjusel, et taotluses mainiti tegevusena loova töö ja eneseväljendusvõimaluste loomist lavakunstikooli lõpetajatele. Sellest justkui järelduks, et nimekirja ei kantagi ühinguid, millel on palgalisi töötajaid, kuna niisuguse ühingu töötajad saavad alati teatavat isiklikku kasu. Sellist tingimust seadus ette ei näe.

§ 11

lg 2 p 6 kohaselt ei tohi töötasud ületada samasuguse töö eest ettevõtluses harilikult makstavat tasu. Taotluses toodud prognoositavas eelarves moodustasid tööjõukulud koos maksudega vaid viiendiku, esimesel poolaastal pole töötasusid vahendite puudumisel üldse makstud. Kitsaks ei saa pidada ka võimalike toetusstipendiumide saajate ringi, kuna sellist infot MTA-le esitatud pole ja saajate ring pole veel väljagi kujunenud, sõltudes vahendite mahust, ning vaid ühes kultuurivaldkonnas tegutsedes ei saagi toetatavate isikute hulk olla lõputu. Seadusest, otsusest ega vastustaja senisest praktikast ei selgu, kuidas defineeritakse MTA loetletud „kasulikku tegevust”, „ühiskonda tervikuna” ja „ühiskonna kui terviku eesmärke” ning milliste tunnuste järgi neid avalikes huvides tegutsemise hindamisel mõõdetakse. Samuti on küsitav, kas mõistete defineerimine on üldse vastustaja pädevuses, sest ühiskonna ja sihtrühmade vajadusi ritta seadma hakates astub maksuhaldur poliitika kujundaja rolli. Seadusandja on lähtunud

§ 11

puhul kodanikuühiskonna põhimõtetest ja eeldanud, et tegusad kodanikud teavad ise, mida nemad, kogukond ja ühiskond vajavad ning maksuhalduri rolliks jääbki hinnata vaid ühingute formaalset vastavust seaduse nõuetele. Nii tavatähenduses kui põhiseaduse valguses on kultuuri säilimine riigi ja ühiskonna huvides, sellega kaebaja tegeleb – järelikult on avalikes huvides tegutsemise kriteerium täidetud. MTA ei täpsusta, mida ta peab või ei pea „heategevuslikeks projektideks ja tegevusteks”.

§ 11

lg 2 p 2 sätestab, et ühing on heategevuslik, s.t pakub sihtrühmale, mille toetamine tuleneb tema põhikirjast, kaupa või teenust peamiselt tasuta või muul kasumit mittetaotleval viisil või maksab sihtrühma kuuluvatele isikutele toetust. Kaebaja vastab sellele nõudele, kuna taotluses ja kaebuses esitatu põhjal tegutsetakse üheselt kasumit mittetaotleval viisil, makstakse sihtrühma kuuluvatele isikutele toetust, tehakse soodustusi vähemkindlustatud isikutele ja hoitakse piletihind madalal. Ühe või teise tunnuse osakaalu kogu tegevusest seadus ette ei näe. Vaidlustatud otsuse põhjendustest pole võimalik tuletada, milline peaks ühingu tegevus olema, et olla avalikes huvides ja heategevuslik. Kõue mõisas 11.05.2012 toimunud etendus oli ühekordne tellimustöö, mis polnud kaebaja enda organiseeritud ning kus põhiteenuseks oli kõrvalises kohas asuva mõisa avamise puhuks korraldatud 4-5-tunnine õhtusöök hinnaga 45 eurot, millest etendus oli üks 1-tunnine osa. Seda ega teisi üksikuid näiteid ei saa kuidagi laiendada kaebaja tegevusele tervikuna ja sügisest 2012 toimunud kümnekonna ürituse hinnad pole kunagi ületanud 7 eurot. Kuid kaebaja tegevust ei saaks pidada kasumit taotlevaks isegi siis, kui pilet maksaks 15 eurot, sest reeglina peaks teatrite rahastamispoliitika järgi teenitama omatuluga (sh piletihind, sponsorlus ja reklaamitulud) tasa 1/3 kõigist kuludest. Sellest järeldub, et kui kõik kulud katta vaid piletitulust ja tahta ka kasumit teenida, peaks piletihinnad olema 50-100 eurot. Seega on kaebaja hinnad vastavuses

§ 11lg 2 p 2 nõudega.

Mingeid toetusi maksumaksja rahast pole kaebaja saanud. Kaebaja põhikirja p-dest 1.2 ja 1.3 on selgelt loetav või tuletatav, et ühingu sihtrühmaks on elanikkond laiemalt ja noored kultuuritegelased kitsamalt, samuti märgiti taotluses sihtrühmana noorem publik. Laiemalt on kultuuriorganisatsiooni sihtrühmaks ju kõik huvilised, keda ei annagi teistmoodi kirjeldada, ning huvilistele kättesaadavate kultuurielamuste pakkumises seisneb mõneti ka nende toetamine. Toetusi pole seni makstud nii vahendite puuduse kui ka selle tõttu, et maksuvabade stipendiumide maksmise üheks eelduseks on nimekirja kuulumine. Asjakohane pole põhjendus, et kuna ühingu tuludest 71% moodustub tasuliste ürituste korraldamisest ja tasuliste teenuste osutamisest, ei tegeleta 4

(13)3-12-1304 heategevuse, vaid ettevõtlusega.

§ 11

lg 2 p 2 alusel saab heategevuslikkust hinnata üksnes kulutatud ressursside, mitte tulude struktuuri järgi ning ressursside juures tuleks arvesse võtta vabatahtlikku tööd, mida TMIN vorm ei võimalda näidata, kuid mille alusel on kaebaja seni tegutsenud. Selgelt mõeldamatu on „mõõdetavalt ja koguseliselt“ tõendada, missugust kasu Eesti rahvas saab kultuurist või ka keskkonnast, spordist või loomakaitsest. Vastustaja on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, sest ka piiritletud liikmeskonnaga seltsidele pole omane mingisugune erilisem toetamine ja vajaduste rahuldamine, vaid ikkagi ühe kunstivormi viljelemine ja avalik esitamine, kusjuures teenus pole oluliselt „heategevuslikum“. Õige ei ole vastustaja väide, et vahemikus 21.12.2011 - 15.01.2012 on kaebaja maksnud töövõi teenustasudeks 2000 eurot. Taotluse p-s 22 on kaebaja ekslikult märkinud 2000 eurot, mis on kogu aasta eelarve ja eeldatav töötasumaht, tegelikult töötasusid kellelegi ei makstud. Aastas kokku 2000 euro töötasudeks maksmine, kusjuures tegu pole juhatuse liikmete ega palgatöötajatega, ei välista nimekirja kandmist. Kohtumenetluses kaebaja esindajaks oleva Alari Rammoga sõlmitud tööleping näeb ette tasustamise tehtud töötundide alusel. A. Rammoga sõlmitud töölepingu alusel pole viidatud perioodil väljamakseid tehtud, seega pole tekkinud ka maksukohustust ega võlgnevusi deklaratsioonide esitamisel ja maksusummade tasumisel. Isegi kui kaebaja tegeleks ettevõtlusega, poleks seegi vastuolus seaduse nõuetega, sest kuni 90% kasumist kasutatakse vastavalt

§-le 11 lg 4 p 3 põhikirjalistel eesmärkidel. 2011. aasta 7 tööpäeva jooksul (arvates kaebaja registrisse kandmisest 21.12.2011) ei olnudki kaebajal kulusid, seega pole tulemit kasutatud põhikirjale või seaduse nõuetele mittevastavalt. Jooksva aasta osas saigi kaebaja taotluse esitamise aega (16.01.2012) arvestades esitada üksnes prognoositavaid tulusid ja kulusid. Ebapiisav on MTA selgitus, miks ei arvestatud asjatundjate komisjoni soovitusega kaebaja nimekirja kanda. Ekslik on vastustaja väide, et komisjon ei põhjenda oma arvamusi: arutelu toimub, ent seda ei protokollita. See ei muuda aga komisjoni seisukohta olematuks või tähtsusetuks, kuna komisjon ja maksuhaldur tegid oma otsused sama informatsiooni põhjal. Kuigi

§ 11

lg 1 näeb ette komisjoni arvamuse soovituslikkuse, kinnitab komisjoni kaalukamat rolli vastava seadusemuudatuse seletuskiri: „Komisjon määrab kindlaks, kas ühing tegutseb avalikes huvides heategevuslikel eesmärkidel. Praktika lubab järeldada, et ainuüksi maksuhaldurile esitatud avalduse ja muude dokumentide põhjal ei ole seda alati võimalik kindlaks teha.” Eelnõu esimesel lugemisel 05.04.2006 Riigikogus selgitas rahandusminister, et komisjon on maksuhaldurile ja valitsusele abistavaks organiks, sinna hakkavad kuuluma ainult mittetulundusühingute ja nende liitude esindajatest koosnevad eksperdid, kes annavadki sisulise hinnangu selle kohta, kas konkreetne nimekirja saada soovija tegutseb avalikes huvides või mitte. 5. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Üksnes kultuurivaldkonnas tegutsemine pole piisav kinnitamaks, et ühing on loodud ja tegutseb avalikes huvides. Üheks avalikes huvides tegutsemise tunnuseks on, et tegutsemisega hõlmatakse maksimaalselt laia isikute ringi, kuid kaebajal on ainult kaks liiget, kes tegelevad ühingu kaudu peamiselt tasuliste etenduste andmisega, mis pole turuhinnast madalama hinnaga ja moodustab 71% kaebaja tuludest. See pole kooskõlas

§ 11

lg 4 p-ga 3, mille kohaselt tuleb ühingu poolt ettevõtlusega tegelemisel vähemalt 90% kasumist kasutada põhikirjalistel eesmärkidel. Taotluse p-st 22 nähtuvalt ei kulutanud kaebaja

  1. a ettevõtlusest saadud kasumist midagi põhikirjalistel eesmärkidel.
  2. aasta osas kajastab taotlus aga üksnes prognoositavaid tulusid ja kulusid, mille pinnalt ei saa tõsikindlalt väita, et reaalselt kasutab ühing vähemalt 90% kasumist põhikirjalistel eesmärkidel. 5

(13)3-12-1304 Taotluse järgi on ühingu tegevus suunatud eeskätt kitsa isikute ringi huvide rahuldamisele – lavakunstikooli lõpetajatele loova töö ja eneseväljenduse võimaluste loomisele. Üldsusele tasuliste etenduste andmine on nende isikute huvide rahuldamise vahendiks ning puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et kaebaja tegevuse peamiseks eesmärgiks on teatrikultuuri kui ühiskonnale olulise valdkonna edendamine. Kuigi kaebaja tegeleb raha eest etenduste andmisega kõigile huvitatud isikutele ehk enda sõnul tegutseb seega avalikes huvides, viitavad muud tegurid pigem erahuvides tegutsemisele.

§ 11

lg 2 p-s 2 sätestatud heategevus on määratlemata õigusmõiste, mida tuleb sisustada konkreetseid asjaolusid arvesse võttes. Ühingu heategevuslike eesmärkide tõendamiseks peab põhikirjast selgelt tulenema sihtrühm, keda heategevuslikult toetatakse, kaebaja põhikirjast seda ei tulene. Kaebusest nähtuvalt pole kaebaja ka ise suuteline sihtrühma selgelt määratlema.

§ 11

lg 2 p 2 kohaselt peab ühing nimekirja kandmiseks olema heategevuslik, s.t peab juba taotluse esitamise ajal tegutsema heategevuslikult. Taotluses toodud varasemate ja tulevikus planeeritavate tegevuste seas pole aga ühtegi heategevuslikku projekti ega tegevust. Taotlusest ja põhikirjast ilmneb pigem, et ühing tegeleb ettevõtluse eesmärgil etenduste andmisega ja püsiva tegevuskoha otsimisega, tegemist on erateatriga. Seni pole ühing kellelegi toetusi maksnud. Kaebaja väitel teeb ta soodustusi vähemkindlustatud isikutele, kuid pole esitanud andmeid, kellele soodustusi on tehtud. Tegutsemine kasumit taotlemata ei muuda ühingu tegevust heategevuslikuks, selline tegutsemisviis on tavapärane kõikidele mittetulundusühingutele. Heategevuslik tegutsemine tähendab seda, et konkreetne sihtrühm saab ühingu tegevuse tulemusena mingit reaalselt tuvastatavat kasu. Ühingu tegevust ei muuda heategevuslikuks üksnes laiemas mõttes ühiskonnaelu edendamisega tegelemine. Kaebaja etenduste eest võetav tasu pole selline, mida saab pidada heategevuslikuks. Arvestades, et ühing on andnud vähe etendusi, on piletihinna heategevuslikkuse määratlemisel oluline võtta arvesse iga etendust, sh ka 11.05.2012 15-eurose piletihinnaga etendust. Otsuses toodud väide, mille kohaselt vahemikus 21.12.2011-15.01.2012 on kaebaja maksnud töövõtu-, käsundus- või muu võlaõigusliku lepingu alusel töö- või teenustasudeks 2000 eurot, tuleneb kaebaja taotluse p-st 21, kus kaebaja on märkinud, et taotluse esitamise seisuga on 2012. a makstud töö- või teenustasusid kokku 2000 eurot ja 2011. a 0 eurot. Nimekirja kandmine on õiguspärane üksnes

§ 11

nõuete täidetuse korral, mistõttu asjatundjate komisjoni soovituse järgimine oleks viinud õigusvastase otsuse tegemiseni. Kõik komisjoni liikmed, sh kaebaja esindaja A. R on allkirjastanud protokolli ning sellega kinnitanud, et protokoll on õige ja sisaldab koosolekul arutatut. Kui mõni komisjoni liige leidis, et protokoll polnud täielik, oli tal võimalus jätta protokoll allkirjastamata või esitada omapoolne eriarvamus protokolli sisu kohta. Seda pole aga tehtud. Vastustaja arvestas otsust tehes kõiki asjaolusid, sealhulgas asjatundjate komisjoni soovitust. Kuna aga tuvastati ilmselged vastuolud

§-ga 11, siis polnud võimalik komisjoni soovitust järgida.

§ 11

lg 1 annab asjatundjate komisjonile üksnes soovituse andmise õiguse, seadus ei sätesta, et see soovitus oleks kohustusliku iseloomuga. Kaebaja ja A. R vahel sõlmitud töölepingust nähtub, et ühingul on alates 01.04.2012 olnud töötaja, kellele töölepingu p 2.

  1. ja 2.
  2. järgi makstakse igakuiselt töötasu 1,8 eurot tunnis 8 tunni eest kuus. Kuna A. Rammo esindab kaebajat selles vaidluses kaebaja töötajana, võib eeldada, et töösuhe pole seisuga 21.09.2012 veel lõppenud. Vastavalt

-le on tulumaksu kinnipidaja kohustatud hiljemalt väljamakse tegemise kuule järgneva kuu 10. kuupäevaks kandma kinnipeetud tulumaksu üle MTA pangakontole ja esitama maksudeklaratsiooni (§ 40 lg 4 ja lg 5). Tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste nimekirja ei kanta ühingut, kes on korduvalt jätnud esitamata aruande või deklaratsiooni õigusaktides ettenähtud tähtajal või korras või kes on korduvalt hilinenud maksusumma tasumisega (§ 11 lg 4 p 6). Maksuhalduri andmetel pole kaebaja 21.09.2012 6

(13)3-12-1304 seisuga esitanud perioodi aprill-august 2012 kohta ühtegi vormi TSD ja selle lisa nr 1 ega ole viie kuu jooksul tasunud töölepingu järgi makstud töötasudelt ka tulumaksu. See kinnitab, et kaebaja ei vasta nimekirja kantavatele ühingutele seatud tingimustele. Kuna vastustaja sai kaebaja ja A. R vahel sõlmitud töösuhtest teada alles kohtumenetluses, polnud seda fakti võimalik arvesse võtta vaidlustatud otsuse tegemisel. Kaebaja väited võrdse kohtlemise printsiibi rikkumise kohta pole asjakohased, kuna puudub võimalus võrrelda nimekirja kantud laulukooride ja tantsuseltside tegevust (põhikirjalist ja taotluses kajastatud) kaebaja omaga, mistõttu puudub ka võimalus ühinguid võrdseks pidada. 6. Tallinna Halduskohus jättis 16.10.2012 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. Vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud. Vastustaja on õigesti tuvastanud, et kaebaja ei vasta MTÜ-le tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste nimekirja kandmiseks

§ 11lg 2 p-des 1 ja 2 kehtestatud nõuetele.

Kohus nõustub otsuses selle seisukoha kinnitamiseks esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid HKMS § 165 lg 2 alusel korrata. MTÜS § 1 sätestab, et mittetulundusühing on isikute vabatahtlik ühendus, mille eesmärgiks või põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine (lg 1); mittetulundusühingu tulu võib kasutada üksnes põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks, kasumit ei või jaotada oma liikmete vahel (lg 2).Vastavalt

§ 11

lg 2 p-dele 1 ja 2 kantakse tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste nimekirja mittetulundusühing, mis tegutseb avalikes huvides ning on heategevuslik, s.t pakub sihtrühmale, mille toetamine tuleneb tema põhikirjast, kaupa või teenust peamiselt tasuta või muul kasumit mittetaotleval viisil või maksab sihtrühma kuuluvatele isikutele toetust. Etenduste andmisega kultuuri edendamine iseenesest ei tee ühestki ühingust heategevuslikku ühendust – kultuuri edendamisega tegelevad ka kutselised teatrid, mis pole heategevuslikud asutused. Ka kutseliste teatrite piletihindadest mõnevõrra madalamate piletihindadega etenduste korraldamine ei tee kaebajast heategevuslikku ühingut, kasumit taotlemata tegutsemine ongi MTÜS § 1 lg 1 ja 2 järgi omane kõikidele mittetulundusühingutele. Heategevuslik on niisugune tegutsemine, kus konkreetne sihtrühm saab ühingu tegevuse tulemusena mingit reaalselt tuvastatavat kasu. Kaebaja tegevus pole suunatud isikute hobitegevusele ja selle tutvustamisele laiemale publikule, vaid noortele algajatele näitlejatele, lavastajatele ja teistele lavakunstikooli lõpetajatele eneseväljendusvõimaluse ehk töö leidmisele. Ent näitlejatele, lavastajatele ja teistele töötajatele töö võimaldamine on ka kutseliste teatrite ülesanne. Algajate loomeinimeste poolt antavad etendused pole kunstiliselt kvaliteedilt kindlasti võrreldavad kutseliste teatrite etendustega, ka puuduvad seal publikut juba ainuüksi oma nimega ligi meelitavad tippnäitlejad ja -lavastajad. Just nendel põhjustel – ja mitte väidetava publikule suunatud heategevuse pärast – ongi kaebajate korraldatavate etenduste piletihinnad kutseliste teatrite omadest mõnevõrra madalamad (v.a Kõue mõisa etendus), sest potentsiaalne publik lihtsalt poleks nõus kõrgemat piletihinda maksma. Ekslik on kaebaja seisukoht, et asjatundjate komisjoni soovitus esitada kaebaja Vabariigi Valitsusele kõnealusesse nimekirja kandmiseks oli vastustajale täitmiseks kohustuslik, kuna komisjoni kaalukamat rolli kinnitavad vastava seadusemuudatuse seletuskiri ja rahandusministri selgitus eelnõu esimesel lugemisel. Kui seadusandja soov oleks olnud asjatundjate komisjonile kõnealuses küsimuses otsustusõiguse andmine, siis oleks seaduse tekstis komisjoni soovituse asemel kirjas komisjoni otsus. Komisjoni 27.02.2012 koosoleku protokollist nähtuvalt pole komisjon enda soovitust kaebaja osas põhjendanud, mistõttu 7

(13)3-12-1304 polnud vastustajale ega ole ka kohtule teada, mis asjaoludest lähtudes komisjon kaebajat nimekirja kanda soovitas. Kohus nõustus vastustajaga, et kaebaja ja A. R vahel sõlmitud töölepingu p-de 2.1 ja 2.3 järgi peab A. R olema saanud iga kuu 1,8 (tunnitasu) x 8 (töötundide arv kuus) = 14,4 eurot. Niisugused tingimused on üheselt mõistetavalt kirjas kaebaja enda poolt esitatud töölepingus. Kohtuotsuse tegemise ajaks oleks kaebaja pidanud olema A. Rammole 6 kuu eest maksnud kokku 86,4 eurot ning kooskõlas

-ga hiljemalt väljamakse tegemise kuule järgneva kuu 10. kuupäevaks kandma kinnipeetud tulumaksu üle MTA pangakontole ja esitama maksudeklaratsiooni. Kui kaebaja seda teinud pole, on ta rikkunud nii töölepingut kui ka

. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. MTÜ Kinoteater palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja jääb kaebuses toodud seisukohtade juurde ja märgib täiendavalt järgmist. Halduskohus on ebaõigesti tuvastanud

§ 11sätestatud maksuerandi eesmärgi ja kohaldamisala ulatuse.

Antud maksuerand ongi mõeldud mittetulundusühingutena ja sihtasutustena tegutsejatele ehk kodanikuühiskonna ja kodanikualgatuse toetamiseks, avaliku ja erasektori poolt pakutava täiendamiseks ja ühiskonnaelu rikastamiseks. Seega vastab suurem osa mittetulundusühingutest juba olemuslikult

§ 11

lg 2 p 2 nõuetele, kui nende pakutav on potentsiaalsele sihtrühmale eelkõige rahaliselt kättesaadav ning tegevuse kasumit taotlev iseloom pole tuvastatud. Kaebaja leiab, et kultuurivaldkonnas tegutsejate sihtrühmi täpsemalt piiritleda ning tegevusest elanikkonnale tõusvat „reaalselt tuvastatavat kasu“ tõendada on raske. Sellise tõendusmaterjali kogumine uuringute või küsitluste näol oleks selgelt ebamõistlik nii kuluva ressursi kui kasuteguri juures. Kui selline täpne info olnuks seadusandja soov, oleks märgitud see TMIN taotlusvormis. Kaebaja hinnangul tuleb

§ 11

lg 2 järgi leida või tuletada nii avalikes huvides tegutsemine kui heategevuslikkus suuresti põhikirjalisest eesmärgist. Vastuolulised on halduskohtu põhjendused, kus ühelt poolt leitakse, et heategevuslikkus eeldab konkreetset sihtrühma, aga teiselt poolt, et laiemat publikut. Samuti on kohus jätnud põhjendamata, miks justkui oleks heategevuslik vaid suunatus isikute hobitegevuse tutvustamisele ning miks kaebaja sellele tingimusele ei vasta. Kaebajale jääb arusaamatuks kohtu mõttekäik, kus kohus kinnitab korduvalt, et kaebaja ei ole kutseline või professionaalne teater, olemata samas nimekirja sobiv ka algajana. Põhjendamatult on üle tähtsustatud asjaolu, justkui kaebaja tegevus on suunatud töökohtade loomisele, jättes arvestamata, et kultuuriseltsi tegevus on vähemalt teatrikunstis olemuslikult publikule suunatud. Kohus on jätnud põhjendamata, miks ei ole töötajaid omav ühing heategevuslik. Kaebaja puhul ei esine ka asjaolusid, mis kinnitaks kuidagi tavapärasest suuremat erahuvi, näiteks suuri palkasid. Töötasudeks oli taotluses ja selgitustes näidatud aasta peale eeldatavalt 2000 eurot.

§-s 11 ei näe ükski tingimus ette, et nimekirja ei kanta ühinguid, kus makstakse töötasusid. Ebapiisav on kohtu põhjendus, millega tuvastati, ent jäeti arvestamata asjaolu, et oma hinnatasemelt vastab ühing

§ 11lg 2 p 2 nõudele.

Kohus leidis, et võimaluse avanemisel oleksid kaebajal piletihinnad kõrgemad, millega ei vastaks ühing enam nimekirja kandmise nõuetele. See väide on meelevaldne. 8

(13)3-12-1304 Kohus on tähelepanuta jätnud asjatundjate komisjoni soovituse ja sellega mittearvestamise põhjendamata jätmise vastustaja poolt, mida ei õigusta, et komisjoni soovitus ei sisaldanud protokollitud põhjendust. Kohus on pidanud haldusasjas nr 3-11-2352 vastavat asjaolu oluliseks kaalutlusveaks. Kaebaja volitatud esindajaga sõlmitud töölepingu alusel pole 2012. a oktoobrikuuni väljamakseid tehtud, seega pole rikutud

§ 11lg 4 p 6.

Nimetatud leping on tänaseks kokkuleppel lõpetatud ja töötaja nimetatud ühingu juhatuse liikmeks selle eest tasu saamata. 8. Maksu- ja Tolliamet palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtukulud kaebaja kanda. Sarnaselt kaebajale on nii kohus kui ka vastustaja mõistnud, et

§-s 11 sätestatud maksuerand on nähtud ette mittetulundusühingutele ja sihtasutustele ning usulistele ühendustele. Samas ei tähenda see, et antud maksuerand kohaldub kõigile mittetulundusühingutele, sihtasutustele ja usulistele ühendustele, vaid üksnes neile, kes täidavad

§-s 11 sätestatud nõudeid. Kohtuotsuses on õigesti märgitud, et ainuüksi tegutsemine kasumit taotlemata ei muuda ühingu tegevust heategevuslikuks, kuna selline tegevus ongi omane kõikidele mittetulundusühingutele. Vastasel juhul puuduks

§ 11lg 2 p-l 2 sisu.

Samuti on kaheldav, kas pakutava rahaline kättesaadavus potentsiaalsele sihtrühmale muudab tegevuse automaatselt heategevaks.

§ 11

lg 2 p 2 tuleb mõista nii, et pakutav peab olema kättesaadav tasuta või äärmisel juhul sümboolse tasu eest. Ühtlasi on kohus leidnud, et see, et kaebaja piletihinnad on madalamad kui kutseliste teatrite piletitehinnad, ei ole põhjustatud väidetavale publikule suunatud heategevusest, vaid asjaolust, et potentsiaalne publik ei oleks nõus algajate loomeinimeste etenduste eest rohkem maksma. Samuti tuleb lisada, et

§ 11lg 2 p 2 nõuetele vastavus eeldab kaebaja sihtrühma selgelt määratletavust.

Kui ei ole võimalik määratleda konkreetsemat sihtrühma ning nende saadavat kasu, siis jääbki endiselt üles küsimus, kas sellist tegevust saab pidada heategevuslikuks

§ 11lg 2 p 2 mõistes.

Vastustaja hinnangul tuleb avalikes huvides ja heategevuslikult tegutsemise tuvastamisel vaadata kaugemale põhikirjalisest eesmärgist ning lisaks hinnata ülejäänut põhikirjas sätestatut ja tegelikke asjaolusid. Käesoleval juhul on vastustaja otsust tehes lisaks põhikirjas sätestatule võtnud arvesse ka muud kaebaja kohta teadaolevat informatsiooni ning kohus on olnud sellise käsitlusega nõus, nõustudes haldusaktis toodud põhjendustega. Kaebaja on valesti mõistnud kohtu põhjendusi ja need kontekstist välja rebinud. Kohtu hinnangul eeldab heategevuslikkus sihtrühma selgelt määratlemist, kuid samas tegevus ei tohiks olla suunatud liiga kitsa ringi huvide rahuldamisele. Ühtlasi tuleb lisada, et liiga kitsa ringi huvide rahuldamine seab kahtluse alla ka avalikes huvides tegutsemise. Kohus on põhjendanud, miks ei erine tema arvates kaebaja tegevus kutseliste teatrite tegevusest, mistõttu puudub alus pidada erinevalt kutselistest teatritest kaebaja tegevust heategevuslikuks. Kui kaebaja ja kutseliste teatrite tegevus oleks erinev, siis võiks seal esineda ka heategevuslikkuse element. Kui nende tegevused on samasugused, siis jääb küsitavaks, mistõttu just kaebaja tegevust peaks erinevalt teistest pidama heategevuslikuks. Kohus on leidnud õigesti, et kaebaja ei tegutse kutselise teatrina. Seda kinnitab asjaolu, et kaebaja on vähe aega tegutsenud ja etendusi annavad hiljaaegu kooli lõpetanud näitlejad. Samuti on kohus selgitanud, miks tema arvates ei sobi kaebaja nimekirja ning seda hoolimata sellest, et tema teater alles alustab tegevust. Arusaamatuks jääb, mille alusel leiab kaebaja, et kohtu arvates ei ole töötajaid omav ühing heategevuslik. Kohus ei ole sellist väidet esitanud, mistõttu puudub tal ka vastav põhjendamiskohustus. Samas on kohus selgitanud, et publikule etenduste andmine iseenesest ei tee 9

(13)3-12-1304 ühestki ühingust heategevuslikku ühendust. Veelgi enam ei tee seda kitsale ringile töökohtade loomine. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, nagu oleks kohus tuvastanud, et oma hinnatasemelt vastab kaebaja

§ 11lg 2 p 2 nõuetele.

Seetõttu on asjakohatu ka etteheide, et kohus seda asjaolu ei arvestanud. Kohus üksnes põhjendas, et tema arvates on kaebaja poolt kutselistest teatritest mõnevõrra madalamate piletihindade kehtestamine tingitud asjaolust, et tegemist ei ole kutseliste teatrite poolt antavate etendustega, kus inimesed oleksid nõus rohkem maksma, mitte väidetavale publikule suunatud heategevuse pärast. Vastustaja arvestas otsust tehes kõiki asjaolusid, sealhulgas komisjoni soovitust, kuid komisjoni soovitust ei olnud võimalik järgida, mida vastustaja vaidlusaluses otsuses ka põhjendas. Asjakohane ei ole kaebaja viide haldusasjale nr 3-11-2352, kuna seal heideti ette asjaolu, et MTA ei põhjendanud haldusaktis, miks asjatundjate komisjoni soovitust ei järgitud. Antud juhul on vastustaja vaidlusaluses otsuses põhjendanud, miks komisjoni soovitust ei järgitud, mistõttu puudub alus väitmaks, et vaidlusaluse otsuse andmisel oleks tehtud kaalutlusvigu, mis tingiks haldusakti tühistamise. 9. MTÜ Kinoteater selgitas 24.01.2013, et Vabariigi Valitsus on 27.12.2012 korraldusega vaatamata maksuhalduri ja Rahandusministeeriumi ettepanekutele leidnud, et VAT Teater, Fine 5 Tantsuteater, Muusikute Täiendõppe Keskus ja Ühendus R.A.A.A.M kustutamine nimekirjast pole põhjendatud. MTA poolt oli nimekirjast kustutamise alusena toodud

§ 11

lg 4 p 4 ja mittevastavus

§ 11lg 2 p-dele 1 ja 2.

Vabariigi Valitsus leidis sellega, et teatri-, tantsu- ja muusikaetenduste andmine, sealhulgas piletitasu küsides ja töötasusid makstes, on avalikes huvides ja heategevuslik ning tegu ei ole kellegi kutsealase tegevuse või ettevõtluse soodustamisega. Seda kinnitab ka Vabariigi Valitsuse 27.12.2012 pressikonverentsil öeldu.

  1. Maksu- ja Tolliamet esitas 25.02.2013 ringkonnakohtule taotluse kontrollida MTÜ Kinoteater kaebeõiguse olemasolu. Vastustaja viitab Riigikohtu 10.01.2013 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-70-12, milles Riigikohus leidis, et maksuhalduri otsustega ei otsustata kaebaja nimekirjast kustutamist, vaid tehakse rahandusministrile üksnes vastav ettepanek. Kaebaja õiguste muutmine ja lõpetamine on võimalik alles Vabariigi Valitsuse korraldusega kaebaja nimekirjast kustutamisel. Maksuhalduri otsus (ettepaneku tegemine) on Riigikohtu arvates menetlustoiming, millega kaebaja õigusi või kohustusi ei looda, muudeta ega lõpetata. Tegemist ei ole ka sellise toiminguga, mida iseseisvalt vaidlustada saaks. Riigikohus asus seisukohale, et isikul puudus kaebeõigus maksuhalduri ettepaneku vaidlustamiseks. Viidatud Riigikohtu lahend käsitles küll olukorda, kus isik nimekirjast kustutati, kuid Tallinna Halduskohus on leidnud, et kaebeõigus puudub ka isikutel, kelle kohta on maksuhaldur teinud esialgse otsuse neid jätta nimekirja kandmata. Halduskohus on 20.12.2012 määruses nr 3-12-2602 sarnaselt Riigikohtule selgitanud, et maksuhalduri esialgne otsus isiku nimekirja mittekandmise kohta ei ole haldusakt, mille tühistamist saaks halduskohtumenetluses nõuda.
  2. MTÜ Kinoteater esitas 27.02.2013 ringkonnakohtule taotluse Vabariigi Valitsuse 28.06.2012 korralduse nr 282 tühisuse tuvastamiseks. Kaebajal on põhjust eeldada, et ringkonnakohus tagastab tema kaebuse kaebeõiguse puudumise tõttu. Kujunenud olukorras on kaebajal raske mõista, kuidas oma õigusi kaitsta, kuna Vabariigi Valitsuse korraldus ei sisalda kaebaja kohta tehtud nimekirja mittekandmise otsust. Vabariigi Valitsuse korraldus sisaldab üksnes tegelikke muudatusi nimekirjas ja kustutamisi, aga mitte otsust nende isikute taotluste kohta, kes jäeti nimekirja kandmata. Samuti puudub korralduses põhjendus või viide sellele (HMS § 56) ja haldusakt pole kaebajale teatavaks tehtud (HMS § 62 lg 5). Kaebaja leiab, et korraldus on tühine, kuna sellest ei selgu haldusakti adressaat. Tühisuse tuvastamine võib aidata kaebajal oma eesmärki saavutada. 10

(13)3-12-1304 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 12. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 10.01.2013 otsuses asjas nr 3-3-1-70-12, et maksuhalduri otsus, millega tehakse ettepanek isiku tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute nimekirjast kustutamiseks, ei ole eelhaldusakt, millega tehtaks siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu, kuna rahandusminister ega Vabariigi Valitsus ei ole maksuhalduri ettepanekuga seotud. Maksuhalduri otsus (ettepaneku tegemine) on menetlustoiming, millega kaebaja õigusi või kohustusi ei looda, muudeta ega lõpetata. Sellise menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamiseks puudub isikul, keda nimekirjast kustutada soovitakse, kaebeõigus, sest tal on võimalik vaidlustada lõplikku haldusakti nimekirjast kustutamise kohta. Käesolevas asjas ei ole kaebust esitatud üksnes maksuhalduri otsuse, millega jäeti rahuldamata isiku taotlus sellesse nimekirja kandmiseks, tühistamiseks, vaid ka kohustamisnõue edasise menetlustoimingu – taotluse esitamine rahandusministrile kaebaja nimekirja kandmiseks – sooritamiseks. Ringkonnakohtu arvates ei saa Riigikohtu eelviidatud lahendist teha järeldust, et kaebeõigust sellise kohustamisnõude esitamiseks kaebajal ei ole. Maksuhalduri 31.05.2012 otsus on käsitletav menetlustoiminguna, sest see ei ole rahandusministrile ega Vabariigi Valitsusele siduv.

§ 11lõikest 9 ja Korra § 4 lõikest 7 tulenevalt on maksuhalduri otsus esialgne.

Korra § 4 lg 5 kohaselt esitab Maksu- ja Tolliamet komisjonile nende ühingute loetelu, kes on esitanud taotluse nimekirja kandmiseks, kuid keda nimekirja kandmiseks ei esitata. Ettepaneku korral ühingut nimekirja mitte kanda lisab Maksu- ja Tolliamet nimekirja kandmata jätmise põhjuse ja märgib õigusliku aluse. Sellise loetelu rahandusministrile ja tema poolt Vabariigi Valitsusele esitamist

ega Kord sõnaselgelt ei sätesta. Nagu nähtub Vabariigi Valitsuse 28.06.2012 korraldusest nr 282, ei ole maksuhalduri ettepanekut kaebaja nimekirja kandmiseks Vabariigi Valitsuse korraldusega ka lahendatud. Seetõttu on kaebaja õiguste kaitseks kohustamisnõude esitamine kohane.

  1. Kaebuses halduskohtule ei ole kaebaja esitanud Vabariigi Valitsuse 28.06.2012 korralduse tühisuse tuvastamise nõuet. Sellist nõuet ei saa kaebaja esitada ka apellatsioonimenetluses. Apellatsioonimenetluses saab kaebust muuta HKMS § 49 lõikest 2 tulenevalt üksnes juhul, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav ja üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui seda tingib asjaolu, mida kõrgema astme kohus peab käesoleva seadustiku kohaselt arvestama, või menetlusnormi rikkumisel madalama astme kohtu poolt. Sellise olukorraga tegemist ei ole, sest kaebaja õiguste kaitse on juba esitatud nõuete alusel võimalik ning uue nõude esitamine ei ole otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks, samuti pole selleks mõjuvat põhjust. Taotlus tuleb seetõttu jätta rahuldamata.
  2. Rahuldada tuleb apellandi taotlus täiendavate tõendite juurdevõtmiseks, sest neist nähtub, et sarnastel eesmärkidel tegutsevaid mittetulundusühinguid kantakse nimekirja. Need tõendid tõendavad

§ 11

lõike 2 p-des 1 ja 2 kasutatud avaliku huvi ja heategevuse mõistetele praktikas antavat sisu. 15. Ringkonnakohus ei jaga vastustaja seisukohta, et kaebaja ei tegutse avalikes huvides. Teatrikunstist osasaamise võimaluste loomine on ringkonnakohtu arvates käsitletav avaliku huvina, sest see aitab luua ja edasi anda Eesti kultuuri. Küsimus sellest, kas eneseväljenduse võimaluste loomine ja töö pakkumine algajatele kutselistele näitlejatele on seejuures samuti avalikes huvides või mitte, pole taotluse lahendamisel määrava tähtsusega.

§ 11

lg 2 p 1 ei nõua, et avalikes huvides tegutsemisel ei võiks nimekirja kantava mittetulundusühingu tegevuse tulemuseks olla mõju ka mõnele üksikisikule ilma, et seda kõrvalist mõju saaks pidada samuti avalikuks huviks. Erateatri huvi ei ole üksnes töö pakkumine isikutele, kes lavastuses osalevad, seda ette valmistavad või ette valmistamist aitavad. Teatrikunsti eesmärk on 11

(13)3-12-1304 pakkuda kultuurilist elamust ka publikule. Arvestades, et tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute nimekirjas on ka teisi erateatreid, kelle suhtes maksuhalduri poolt tehtud nimekirjast kustutamise ettepaneku on Vabariigi Valitsus jätnud rahuldamata, ning teatrikunsti publikule pakkumist korraldavad ka riigiasutustena tegutsevad teatrid, tuleb asuda seisukohale, et lavakunsti võimaluste loomine ja publikule pakkumine on avalikes huvides.

§ 11

lg 2 p 1 alusel taotluse nimekirja kandmiseks esitamata jätmine oli seetõttu õigusvastane. 16. Heategevuslikkuse kriteeriumit, nagu ka avalikku huvi, ei ole

§ 11lõikes 2 täpsemalt selgitatud.

Olukorras, kus

§ 11

lõikes 1 nimetatud asjatundjate komisjon pole selgitanud, miks ta peab kaebaja tegevust heategevuslikuks, on maksuhalduril ja Vabariigi Valitsusel kaebaja nimekirja kandmisel ulatuslik hindamisruum selle määratlemata õigusmõiste sisustamisel.

  1. Halduskohus asus seisukohale, et etenduste andmisega kultuuri edendamine ei tee ühestki ühingust heategevuslikku ühendust, sest kultuuri edendamisega tegelevad ka kutselised teatrid, mis pole heategevuslikud asutused. Heategevuslik on niisugune tegutsemine, kus konkreetne sihtrühm saab ühingu tegevuse tulemusena mingit reaalselt tuvastatavat kasu. Halduskohtu otsuse põhjendustest nähtub, et kohtu arvates ei saa tegevust pidada heategevuslikuks, kui etenduste piletihind on madalam teiste kutseliste teatrite piletihindadest, ent seda saab põhjendada näitlejate vähesemate oskuste ja lavastuste madalama kunstilise tasemega. Maksuhaldur põhjendas oma esialgset otsust ja taotletud ettepaneku tegemata jätmist sellega, et lavastuste vaatamiseks on vajalik soetada pilet.
  2. Ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu seisukohti ei jaga. Olukorras, kus lavastuste piletite hinnad ei kata lavastuste ettevalmistamiseks tehtavaid kulutusi ligi 30 % ulatuses, ei saa asuda seisukohale, et ühingu tegevusel ei ole heategevuslik iseloom. Heategevuslikkuse mõiste on laiatähenduslik, hõlmates ringkonnakohtu arvates igasuguse sellise tegevuse, kus ühing korraldab üritusi, mis on avalikes huvides ja mille korraldamise kulusid ei kanna neist üritustest osavõtjad täiel määral. Maksuhaldur on otsuses tuvastanud, et piletite hinnad neid kulutusi ei kata. Ringkonnakohtu eelkirjeldatud tõlgendust toetab ka asjaolu, et kuigi maksuhaldur on apellatsioonimenetluses esitatud tõenditest nähtuvalt ka teiste kutseliste teatrite kustutamist nimekirjast pidanud vajalikuks seetõttu, et teatrid ei maksa toetusi, abirahasid jms, tegutsetakse ettevõtluse soodustamisega ja osutatakse teatri- ja muusikaalaseid teenuseid elanikkonnale, teenides tulu, puuduvad kulud avalikes huvides ja heategevuslikel eesmärkidel, on sellised teatrid jäetud nimekirjast kustutamata. Sellest nähtuvalt peab Vabariigi Valitsus teatrite tegevust olukorras, kus nad teenivad tavapäraselt piletite müügist tulu ega maksa stipendiume vms konkreetsele sihtrühmale, heategevuslikuks. Pole põhjust kaebaja nimekirja kandmata jätmiseks, kui tema tegevus samadele kriteeriumidele vastab. Konkreetse, piiritletava sihtrühma tuvastamine ei ole ühingu tegevuse heategevuslikkuse tuvastamiseks vajalik, sest selleks võib olla kes tahes ühingu poolt korraldataval üritusel osaleja.
  3. Küsimuse lahendamine, kas kaebaja on teinud töötasu väljamakseid ja jätnult neilt tulu deklareerimata, pole asja lahendamisel oluline, sest nimetatud asjaolu on maksuhalduril võimalik tuvastada ka edasise menetluse käigus. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et maksuhaldur pole esitanud kohtule eelmärgitud väidete tõendamiseks asjakohaseid tõendeid, mis kinnitaksid, et kaebaja on A. R tegelikult töötasu maksnud.
  4. Eeltoodud põhjustel tuleb kaebus rahuldada osaliselt ja kohustada maksuhaldurit kaebaja taotluse uueks läbivaatamiseks. Kohus ei saa käesoleva asja lahendamisel asuda maksuhalduri asemel tuvastama, et muud alused kaebaja nimekirja kandmata jätmiseks puuduvad, sest maksuhaldur ei ole kaebaja muudele nõuetele vastavust hinnanud. Halduskohtu otsus tuleb osaliselt tühistada. 12

(13)3-12-1304 21. Kaebaja tasus halduskohtus riigilõivu 15,97 € ja apellatsioonimenetluses 15 €. Muude menetluskulude kandmise kohta pole menetlusosalised kohtukulude nimekirja ega kuludokumente esitanud. Arvestades kaebuse osalist rahuldamist, tuleb ringkonnakohtu arvates vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista pool menetluskuludest, s.o summas 15,48 €. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.