2-13-1035 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Maire Lukk Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2013 kell 15.00, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number Tsiviilasi 2-

) § 143 alusel kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna kostja on kohtule esitanud aegumise vastuväite, siis annab kohus esmalt hinnangu nõude aegumise osas.

§ 146

lg 1 järgi tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat.

§ 147

lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest.

§ 147

lg 2 alusel nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.

§ 147

lg 3 kohaselt kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada.

§ 160

lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks.

§ 160

lg 2 p 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses või muus hagita menetluses. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt sõlmisid hageja ja kostja liisingulepingu 17.04.

1. Kostja jättis liisingulepingust tulenevad kohustused täitmata alates 2009.a juulist ja on jätnud tasumata esitatud arved kuni 2009.a septembrini (tl 52-57), mistõttu lõpetasid pooled liisingulepingu 3 2-13-1035 29.09.2009 ennetähtaegselt poolte kokkuleppel ja sõlmisid selle kohta lepingu lõpetamise ja vara tagastamise akti (tl 47). Nimetatud akti punkti 4 kohaselt rahuldab lepingust tuleneva nõude liisinguvõtja vastu liisinguandja eelkõige liisingueseme müügist laekuva vara arvel ning punkti 5 kohaselt juhul kui vara realiseerimisest laekuva raha arvel ei õnnestu katta lepingust tulenevat nõuet ning vara müügiks tehtavaid kulutusi, tasub liisinguvõtja puudujääva summa 10 kalendripäeva jooksul liisinguandjale vastava nõude esitamisest arvates (tl 47). Eelnimetatud aktis toodud alustel on seega pooled kokku leppinud, et millal on hagejal õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist ja millal algab liisingulepingu lõpetamisest tuleneva hüvitusnõude esitamise tähtaeg, s.o peale vara realiseerimist hageja poolt vastava nõude esitamist 10 päeva jooksul. Käesoleval juhul on tegemist liisingulepingu lõpetamisest tuleneva hüvitamisnõudega. Liisingueseme valdus taastati 30.09.2009 (tl 48). Liisinguese suunati müüki 06.10.2009 ning müüdi 13.11.2009 (tl 66). Vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulude eest esitati hagejale arve 10.11.2009 (tl 63), millise hageja on tasunud (tl 64). 22.01.2010 esitas hageja kostjale nõude, millises palus vara müügi arvelt rahuldamata jäänud summa tasumist 10 päeva jooksul (tl 49). Poolte kokkuleppe kohaselt sai hageja nõue sissenõutavaks muutuda peale seda, kui möödus hageja poolt kostjale 22.01.2010 esitatud tasu maksmise nõude tähtaeg 31.01.
2. Juhindudes

§ 147

lg-st 3 algas nõude aegumistähtaeg seega 01.01.2011 kl 00:00 ja lõppes 31.12.2013 kl 24:

1. Hageja on esitanud kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse 10.01.
2. TsMS § 486 lg 2 kohaselt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. Seega nõue ei ole aegunud.
3. Liisinguleping lõpetati poolte kokkuleppel 29.09.2009 (tl 47). Enne lepingu ennetähtaegse lõpetamise ajani oli kostja kohustuseks tasuda liisingulepingu alusel maksegraafiku järgi makseid täies ulatuses. Lisaks oli kostjal kohustus tasuda 18.03.2009 sõlmitud kindlustuslepete (tl 58-62) alusel kindlustuse eest. Hageja poolt esitatud arvetest nr 20090704611, nr 20090804791 ja nr 20090906213 (tl 52-57) nähtub, et kostjal jäid liisingulepingu alusel tasumata osamaksed koos intressi ja kindlustusega kokku summas 1 040,79 eurot ehk debitoorne võlgnevus 770,50 eurot + liikluskindlustus 270,29 eurot. Kostja ei ole debitoorse võlgnevuse ja liikluskindlustuse võlgnevuse suuruse osas vastuväiteid esitanud.
4. Vastavalt VÕS § 367 lg-le 4 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. VÕS § 367 reguleerib olukorda, kui liisinguleping öeldakse üles, kuid käesoleval juhul lõpetati liisinguleping poolte kokkuleppel 29.09.2009 (tl 47). Kohus leiab, et VÕS § 367 kuulub kohaldamisele analoogia korras, sest seaduses ei ole regulatsiooni, mis reguleeriks täpselt seda olukorda, kui liisinguleping lõpetatakse poolte kokkuleppel ning pooled ei sõlmi kehtivat kokkulepet selle kohta, kes liisingulepingu pooltest kellele mida hüvitama peab. Lisaks konkreetset õigussuhet reguleeriva sätte puudumisele õigustab analoogia kohaldamist ka see, et VÕS § 367 reguleerib sarnast olukorda. Liisingueseme valdus taastati 30.09.2009 (tl 48). Liisinguese suunati müüki 06.10.2009 ning müüdi 13.11.2009 (tl 66). Vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulude eest esitati hagejale arve 10.11.2009 kokku summas 14 333,60 krooni ehk 916,08 eurot käibemaksuga (tl 63), millise hageja on tasunud (tl 64). Hageja nõuab lisakulutuste hüvitamist summas 10 754,93 krooni ehk 687,37 eurot järgmiste arvel märgitud lisakulude eest: vahendustasu 7 940 krooni, so 507,46 eurot, transport 600 krooni, so 38,35 eurot, defekteerimine 1 131,60 krooni, so 72,32 eurot ja pesulateenus 1 083,33 krooni, so 69,24 eurot. Hageja on kohtuistungil märkinud, et loobub transpordikulust (tl 110). Hageja ei ole selgitanud, mis on arvel märgitud defekteerimine hinnaga 1 131,60 krooni sisu, seega on nimetatud teenus põhjendamata. Põhjendamata on ka pesulateenus. Kohtu hinnangul ei maksnud 2009 aasta sügisel auto pesemine 1 083,33 krooni ning hageja ei ole lahti seletanud, millega oli pesulateenus sisustatud. Ühtlasi on kostja kohtuistungil kinnitanud, et 4 2-13-1035 teostas liisingueseme pesu ise vastavalt lepingu tingimustele, muidu autot ei oleks võetud hageja poolt vastu (tl 110). Hageja ei ole selgitanud, miks oli vaja auto täiendav pesu. Tõendeid ja põhjendusi ei ole esitatud ka vahendustasu osas, milles vahendustasu seisnes ning, millistel alustel on vahendustasu määratud 7 940 krooni. Asjaolu, et hagejal on sõlmitud kolmanda isikuga teenuse osutamiseks leping ei vabasta hagejat tõendamise kohustusest. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja nõue lisakulude hüvitamiseks summas 687,37 eurot põhjendatud.
5. Vastavalt VÕS § 367 lg-le 1 peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 alusel, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingueseme jääkmaksumus lepingu lõpetamise seisuga 15.10.2009 oli 201 537,04 krooni, so 12 880 eurot (käibemaksuta) (tl 50-51). Hageja suunas liisingueseme müüki 06.10.2009 hinnaga 219 000 krooni käibemaksuga ehk 182 500 krooni käibemaksuta (tl 65). Liisinguese müüdi 13.11.2009 hinnaga 198 500 krooni (käibemaksuga), so 12 686,46 eurot (tl 66). Kostja on leidnud, et sõiduk müüdi alla turuhinna. Kostja leiab, et turuhind oli 255 000 krooni, kuna autol oli lisavarustusena toonitud klaasid, valuveljed koos suverehvidega, iluosa stangel, plekkveljed talvekummidega, auto läbisõit oli 42 268 km, auto oli poolteist aastat vana ja hooldused tehtud (tl 109). Lisavarustuse osas ei ole hageja vastuväiteid esitanud. Kostja on turuväärtuse tõendamiseks esitanud kõnealusel perioodil september 2009-2010 müügiportaali Kuldne Börs väljavõtted (tl 93-99) ning portaali auto24.ee müügikuulutuse (tl 100). Viimane ei tõenda liisingueseme turuväärtust, kuivõrd ei selgu, millisest perioodist nimetatud väljavõte on. Kuldse Börsi väljavõttest nähtub, et sarnane auto Nissan Qashqai oli müügis 255 000 krooniga (tl 93). Ülejäänud autod ei ole oma omadustelt ja auto margi poolest võrreldavad liisinguesemega. Kohus leiab, et müügis olemise hinna järgi ei ole üheselt võimalik määrata asja turuväärtust, kuivõrd teada ei ole, millise väärtusega nimetatud auto müüdi. Samas on kohus seisukohal, et hageja on liisingueseme müünud alla selle turuväärtuse. Liisinguese realiseeriti pärast müüki suunamist umbes kuu aega hiljem hinnaga 198 500 krooni (käibemaksuga), mis on 20 500 krooni vähem kui selle algne müüki suunamise hind. Kohus ei pea niivõrd lühikese aja jooksul sellist hinnalangetamist põhjendatuks, võttes arvesse sõiduki lisavarustust. Kohus leiab, et arvestada tuli ka 2009.a valitsenud ebasoodsat majanduslikku olukorda, mistõttu oleks pidanud sõiduk müügis olema kauem enne hinna langetamist. Kohus leiab, et põhjendatud on lugeda liisingueseme turuväärtuseks liisingueseme jääkmaksumust lepingu lõpetamise ajahetkel, milliseks oli 12 880 eurot (käibemaksuta).
6. Eeltooduga on tõendatud, et kostjal on hageja ees liisingulepingu lõppemisest tulenev võlgnevus summas 13 920,79 eurot (jääkmaksumus 12 880 eurot, debitoorne võlg 770,50 eurot, kindlustusmaksete võlgnevus 270,29). Liisingueseme turuhind selle tagastamise hetkel oli 12 880 eurot käibemaksuta. Seega on kostjal liisingulepingu alusel hageja ees võlgnevus 1 040,79 eurot. Hageja on märkinud, et kostja on 15.11.2010 teostanud makse summas 55,60 eurot, mille hageja on arvestanud vara jääkmaksumuse nõude katteks (tl 33). Eeltoodut arvestades on kostja võlgnevus hageja ees 985,19 eurot.
7. Hagiavalduse esitamise ajal kehtinud VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu põhitingimuste kohaselt on viivise määraks VÕS sätestatud viivise määr (tl 39), mistõttu arvestab hageja viiviseid seadusjärgse määraga 0,022% päevas. Hageja arvestab viiviseid põhisummalt 3 776,12 eurolt alates kostjale 22.01.2010 esitatud rahalise kohustuse tasumise 5 2-13-1035 nõudele märgitud tasumise tähtajast 31.01.2010 kuni hagiavalduse esitamiseni 20.03.2013 kokku summas 950,37 eurot. Võttes arvesse, et kohus pidas põhjendatuks hageja nõuet summas 985,19 eurot, millest põhinõue on 780,24 eurot (985,19 – intressid 204,95 eurot), on põhjendatud arvestada viivist perioodil 31.01.2010-20.03.2013 põhinõudelt 780,24 eurolt summas 196,37 eurot, so 780,24x0,022%x1144 päeva. Eeltoodut arvestades kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele kokku 1 181,56 eurot.
8. TsMS § 367 viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise 0,022% päevas põhinõudest (3 776,12 eurot) alates kohtuotsuse tegemisest. Võttes arvesse, et kohus pidas põhjendatuks põhinõuet summas 780,24 eurot, siis kuulub viivisenõue täpsustamisele. Kohus leiab, et kostjalt kuulub välja mõistmisele viivis 0,022% päevas põhinõudest summalt 780,24 eurolt alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud
9. Juhindudes TsMS § 163 lg 1 jätab kohus hageja menetluskulud 24% ulatuses kostja kanda ja 76% ulatuses hageja enda kanda. TsMS §-st 174 järgi on hagejal õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Tulenevalt TsMS § 177 lg 2 kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Maire Lukk kohtunik 6