Obsah (5)

§ 69§73§ 33§ 224§ 207

4-13-1266 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04. juuni 2013, Tallinn, kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-13-1266 Kohtukoosseis eesistuja

) § 207 ja § 224 lg 2 ning liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 661 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 03.04.2013 otsus Kaebuse esitaja H M (ik: XXXXXXX) RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 03.04.2013 kohtuotsus H M i väärteoasjas nr 4-13-1266 jätta muutmata.
2. H M i apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lõuna politseijaoskonna patrullpolitseinik Rainer Kriisa koostas 13.02.2013 väärteoprotokolli nr AB 1328980 selle kohta, et H M 13.02.2013 kell 13:27 Tallinnas Mustamäe teel juhtis mootorsõidukit Rover 620 reg. märgiga XXXXX juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,68 mg/l kohta; juhtis mootorsõidukit, millel on nõuetekohaselt läbimata korraline tehnonõuetele vastavuse kontroll; juhtis mootorsõidukit, mille suhtes puudub kohustusliku liikluskindlustuse lepingu alusel väljastatud kehtiv poliis. Kirjeldatud tegevusega rikkus H. M

§ 69

lg 5,

§73

lg 2 ja

§ 33

lg 2 p 9 nõudeid, pannes sellega toime

§ 224

lg 2,

§ 207ja LKindl

S § 661 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Leides, et H. Mi tuleks karistada arestiga, saatis kohtuväline menetleja väärteoasja vastavalt VTMS §-le 71 Harju Maakohtule arutamiseks. Maakohtu otsus 2. 03.04.2013 kohtuotsusega väärteoasjas nr 4-13-1266 mõistis Harju Maakohus H. Mi süüdi

§ 224

lg 2,

§ 207ja LKindl

S § 661 lg 1 järgi ning KarS § 63 lg 1 kohaselt mõistis talle

§ 224

lg 2 alusel karistuseks 10 päeva pikkuse aresti, kohustades teda aresti ära kandma hiljemalt

1. maiks
2. Kohus luges aresti kandmise alguseks H. Mi poolt aresti kandmisele asumise ning määras H. Mi poolt aresti tähtaegselt kandmata jätmisel kohaldada tema suhtes sundtoomist arestimajja. Kohtuotsuse motiivides karistuse mõistmise osas asus maakohus seisukohale, et H. Mi suhtes on kohane karistuse liik arest. Isikut on varasemalt korduvalt karistatud KarS § 424 järgi, mis näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Karistusest vabastamine isiku allutamisega käitumiskontrollile ei ole tulemusi andnud – ta jätkab samaliigiliste tegude toimepanemist. Käesolev tegu on toime pandud katseajal. Alkoholisisaldus isiku väljahingatavas õhus on olnud lähedane piirile, mil tegu käsitletakse kuriteona. Sellise isiku karistamine kergemaliigiliste karistusega ei ole põhjendatud. Samuti on aresti määramine põhjendatud tulenevalt karistuse üldpreventiivsetest eesmärkidest. Sarnaste süütegude toimepanemine ühiskonnas on laiaulatuslik – igal hommikul teavitatakse meedia kaudu ligemale paarikümnest isikust, kes on alkoholi tarvitanuna asunud mootorsõidukit juhtima. Tulenevalt väljahingatavas õhus tuvastatud alkoholisisalduse määrast luges kohus isiku süüd suureks. Toime on pandud tegu, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule. Kergendava asjaoluna kuulub arvestamisele puhtsüdamlik kahetsus. Kehtivad väärteokaristused puuduvad. Eeltoodut arvestades luges kohus kohaseks aresti määraks 10 päeva. Riigikohus on asunud seisukohale, et isiku karistamisel korduvalt mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (RKKKo nr 3-1-1-10-03, p 7, RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p 50, RKKKo nr 3-1-1-20-06, p 9). Erandlikke asjaolusid käesoleval juhul ei esine. Kohtuväline menetleja taotles kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist viieks kuuks. Koosmõjus põhikaristusena kohaldatava arestiga on kohtu hinnangul selline karistuse määr piisav täitmaks eripreventiivseid eesmärke. Menetlusalune isiku taotluse aresti asendamiseks üldkasuliku tööga jättis maakohus rahuldamata, märkides, et kohtu hinnangul on ainus võimalik viis H. Mile teadvustada tema tegevuse ohtlikkust iseenda ja kaaskodanike elule ja tervisele karistus, millega kaasneb vabaduse kaotus. Asendatud karistus seda eesmärki ei täida. Apellatsioon
3. Harju Maakohtu 03.04.2013 otsuse peale esitas apellatsiooni H. M, kes vaidlustab maakohtu otsust karistuse osas, paludes jätta talle mõistetud karistus muutmata, kuid rahuldada tema taotlus aresti asendamiseks üldkasuliku tööga; tühistada maakohtu otsus VTMS § 148 alusel, kui kohus tuvastab menetlusnormi rikkumise VTMS § 150 lg 2 alusel. Apellatsiooni motiivides märgib H. M, et ta elab koos oma vanematega Tallinnas aadressil XXXXX ja vanemate vanadusest ja tervislikust seisundist johtuvalt vajavad nad igapäevatoimetustega toimetulekuks H. Mi, nende ainsa järeltulija, abi. Apellandi isal on glaukoom ja nägemine on praktiliselt piiratud ning emal on liikumisega raskusi ja ei käi väljas. Seepärast oleks apellandi karistamine arestiga tema vanemate igapäevast toimetulekut ohustav 2 ning neid ja nende tervislikku seisundit kahjustav. Apellatsioonile on lisatud koopia apellandi ema ja isa isikutunnistustest (tl 32-33). Apellandi hinnangul kohtuväline menetleja, tuvastades H. Mil 13.02.2012 kell 13:27 ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisalduse mitte vähem kui 0,68 mg/l ja koostades talle väärteoprotokolli koheselt samal päeval, võis kahjustada apellandi õigusi, sest apellant, olles tõendatult alkoholijoobes, ei pruukinud õigesti aru saada kõigist menetlusaluse isiku õigustest, mida kohtuväline menetleja talle mäletamist mööda küll selgitas. Apellandi hinnangul tulnuks talle ta õigusi selgitada ja protokolli tutvustada varasemalt järgmisel päeval. Apellandi hinnangul on eeltoodu väärteomenetlusõiguse rikkumine VTMS § 150 lõike 2 kohaselt. Apellant ei soovi menetluses kaitsjat, aga ta soovib, et kohus hindaks, kas tema huvid võivad ilma kaitsja osalemiseta jääda kaitseta vastavalt VTMS § 22 lg-le 2 ja vajadusel määrata apellandile kaitsja riigi õigusabi korras. Apellant on nõus apellatsiooni lahendamisega kirjalikus menetluses ega soovi osaleda istungil.
4. Vastavalt VTMS § 145 lg-le 1 saatis ringkonnakohus H. Mi apellatsiooni koopia kohtuvälisele menetlejale ning selgitas välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes. Ringkonnakohtule saadetud kirjalikus seisukohas palus kohtuväline menetleja jätta Harju Maakohtu 03.04.2013 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et apelleeritud Harju Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks alused apellatsioonis esitatud põhjendustel puuduvad. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et karistuse eesmärk ei ole anda isikule võimalus valida temale meelepärasem ja sobivaim karistus. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina tuleb kõikidele liiklejatele näidata, et liiklusreeglite nõuete eiramine ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karmilt karistatud. Karistuse eripreventiivne eesmärk on menetlusaluse isiku mõjutamine edaspidi õigusrikkumisi mitte toime panema. Ühtlasi teatas kohtuväline menetleja, et on nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. Seetõttu lahendab ringkonnakohus H. Mi kaebuse vastavalt VTMS § 145 lg-le 1 kirjalikus menetluses. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. H. M küll ei soovi menetluses kaitsjat, kuid on oma apellatsioonis esitanud ringkonnakohtule taotluse, et kohus hindaks, kas tema huvid võivad ilma kaitsja osalemiseta jääda kaitseta vastavalt VTMS § 22 lg-le 2 ja vajadusel määrata talle kaitsja riigi õigusabi korras. Ringkonnakohus, tutvunud väärteoasja materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, leiab, et menetlusaluse isiku H. Mi puhul ei ole tegemist isikuga, kes ei ole ise võimeline kaitsma oma õigusi ja kelle olulised huvid võivad advokaadi abita jääda kohtumenetluses kaitseta. Seetõttu puudub kohtul alus oma algatusel otsustada H. Mile riigi õigusabi andmine riigi õigusabi seaduses ettenähtud alustel ja korras.
6. Vaadanud toimiku materjalid ja esitatud apellatsiooni läbi, leiab ringkonnakohus, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonis taotleb H. M temale karistuseks mõistetud aresti asendamist üldkasuliku tööga, seega vaidlustatakse Harju Maakohtu 03.04.2013 otsust üksnes karistuse osas. Samas aga on apellatsioonis samuti ka leitud, et kohtuväline menetleja, tuvastades apellandil 13.02.2012 kell 13:27 alkoholijoobe ja koostades talle väärteoprotokolli koheselt samal päeval, võis kahjustada 3 apellandi õigusi, sest apellant, olles tõendatult alkoholijoobes, ei pruukinud õigesti aru saada kõigist menetlusaluse isiku õigustest, mida kohtuväline menetleja talle mäletamist mööda küll selgitas. Apellant leiab, et sellega on kohtuväline menetleja rikkunud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lõike 2 kohaselt. Ringkonnakohus apellandi seisukohaga ei nõustu. Apellandi väitel ei pruukinud ta alkoholijoobes olles õigesti aru saada kõigist menetlusaluse isiku õigustest, mida kohtuväline menetleja talle selgitas. Seejuures ei ole aga apellant toonud välja ühtegi niisugust menetlusaluse isiku õigust, mis oleks talle arusaamatuks jäänud ning mida tal seetõttu ei oleks olnud võimalik kasutada. Niisuguseid H. Mni suhtes rikutud menetlusaluse isiku õigusi ringkonnakohus ka ei tuvastanud. Seepärast ei saa asjaolu, et kohtuväline menetleja selgitas H. Mile menetlusaluse isiku õigusi ja tutvustas väärteoprotokolli 13.02.2012, käsitada kuidagi väärteomenetlusõiguse rikkumisena.
7. Apellandi poolt esitatud taotluse - aresti asendamiseks üldkasuliku tööga - sisust tulenevalt märgib aga ringkonnakohus järgmist. H. Mn vaidlustab Harju Maakohtu 03.04.2013 otsust karistuse liigi osas, paludes talle karistuseks mõistetud 10 päeva pikkune arest asendada üldkasuliku tööga põhjendusel, et tema vanemad vajavad tema abi. Apellandi väitel on tema isal glaukoom ja nägemine on praktiliselt piiratud ning emal on liikumisega raskusi ja ei käi väljas. Samas aga ei ole apellant esitanud ühtegi tõendit oma väite kinnitamiseks. Sellisteks tõenditeks ei ole apellatsioonile lisatud apellandi ema ja isa isikutunnistuste koopiad. Nimetatud isikutunnistused tõendavad küll apellandi vanemate vanust, kuid ei tõenda apellandi väiteid vanemate tervisliku seisundi kohta ega ka seda, et nad oma tervisliku seisundi tõttu vajavad igapäevaeluga toimetulekuks H. Mi abi. Ainuüksi apellandi vanemate iga (apellandi ema on sündinud XXXXX. a ja apellandi isa on sündinud XXXXX. a) ei anna alust asuda seisukohale, et nad oma igapäevaeluga toimetulekuks vajaksid H. Mi abi. Eeltoodust tulenevalt loeb ringkonnakohus apellandi väidet, et tema karistamine arestiga on apellandi vanemate igapäevast toimetulekut ohustav ning neid ja nende tervislikku seisundit kahjustav, tõenditele mittetuginevaks ja seetõttu paljasõnaliseks ning selline väide ei ole maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Samuti on Harju Maakohus käesolevas asjas põhjendatult arvestanud seda, et H. Mi on varasemalt korduvalt karistatud KarS § 424 järgi, mis näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Karistusest vabastamine isiku allutamisega käitumiskontrollile ei ole tulemusi andnud – ta on jätkanud samaliigiliste tegude toimepanemist. Käesolev tegu on toime pandud katseajal. Sellest tulenevalt on maakohus õigustatult asunud seisukohale, et kohtu hinnangul on ainus võimalik viis H. Mile teadvustada tema tegevuse ohtlikkust iseenda ja kaaskodanike elule ja tervisele karistus, millega kaasneb vabaduse kaotus. Asendatud karistus seda eesmärki ei täida. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ja märgib, et karistuse mõistmisel lähtub kohus vajadusest mõjutada isikut edaspidi õigusrikkumistest hoiduma. Olukorras, kui arestist kergemaliigilisem karistus, samuti ka üldkasulik töö, seda eesmärki ei täida, ei ole võimalik kergemaliigilist karistust ega üldkasulikku tööd kohaldada. Ringkonnakohus nõustub H. Mile mõistetud karistuse liigi ja määraga ning leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud, H. Mile mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku 4 eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Apellatsioonis esitatu ei anna alust vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks.
8. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 145 lg-st 1 ja § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus apelleeritud Harju Maakohtu 03.04.2013 kohtuotsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Meelika Aava 5 Pavel Gontšarov