Obsah (6)

§ 212§ 213§ 59§ 285§ 56§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäevad Menetl

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Jõhvi Linnavolikogu määras 15.03.2001. a otsusega nr 109 (tl 15-16, I-1 kd; edaspidi otsus nr 109) Jõhvi linna vee-ettevõtjateks OÜ Jõhvi Veemajandus ja kaebaja. Otsuse ja selle lisa kohaselt on kaebaja tegevuspiirkonnaks Jõhvi linnas Malmi tänava piirkond ja OÜ Jõhvi Veemajandus tegevuspiirkonnaks kogu ülejäänud Jõhvi linna haldusterritoorium. Otsuse lisas oleva skeemi kohaselt on osaliselt Pargi tänav (paaritute numbritega hooned) samuti kaebaja tegevuspiirkonnas. 2. 18.10.2005 sõlmisid kaebaja ja Jõhvi Linnavalitsus lepingu (tl 29-31, I-1

1. kd)kehtivusega kuni 15.03.2006, mille eesmärgiks on reguleerida poolte vahelisi suhteid vee-ettevõtjale kinnitatud piirkonnas Jõhvi linna haldusterritooriumil. 3. 31.12.2010 esitas kaebaja Jõhvi Vallavalitsusele avalduse (tl 17, I-1 kd), milles palus määrata Jõhvi linnas Malmi ja Pargi tänava piirkonnas joogivee ettevõtteks kaebaja. Jõhvi Linnavalitsus saatis kaebajale 12.01.2011 kirja nr 9-2.2/8522-1 (tl 18, I-1 kd), milles palus kaebajal esitada veetrasside kuuluvust tõendavad dokumendid. Jõhvi Vallavalitsus saatis kaebajale 18.02.2011 kirja nr 9-2.2/8522-5 (tl 22, I-1 kd), milles selgitas, et otsusega nr 109 on määratud Jõhvi linna vee-ettevõtjaks kaebaja ning kehtestatud tegevuspiirkonnaks Malmi tänav. Ühtlasi selgitas Jõhvi Vallavalitsus, et Jõhvi Linnavolikogu 15.03.2001. a haldusakt on kehtiv ja ettevõtte nime muutmise korral ei ole vajalik haldusakti muuta (OÜ Pesulux endine nimi on OÜ Teklas Teenindus). 4. 20.01.2011 esitas kaebaja Jõhvi Vallavalitsusele avalduse (tl 12, II kd), milles palus registreerida ehitusregistris järgnevad ehitised: - Veetorustik Malmi–Pargi 2 (2096,5m), ehitusaasta 1997, - Veetorustik Malmi–Pargi 1 (1357,4m), ehitusaasta 2002, - Veetorustik Malmi–Narva mnt 1 (3603,1m), ehitusaasta 1998, - Veetorustik Malmi–Narva mnt 2 (1616,9m), ehitusaasta 1998, - Veetorustik Pargi (757,2m), ehitusaasta 1998, - Veetorustik Malmi–Puru tee (1835,5m), ehitusaasta 1998, - Veetorustik Malmi (493,3m), ehitusaasta 2002. 08.02.2011 vastusega (tl 33, II
2. kd)keeldus Jõhvi Vallavalitsus tuginedes Vabariigi Valitsuse 17.12.2002. a määruse nr 405 „„Riikliku ehitisregistri“ asutamine ja pidamise põhimäärus“ § 22 lg-le 1 registreerimast ehitisi ehitusregistris, kuna ehitise registrisse kandmise üheks tingimuseks on kasutusloa olemasolu. Vallavalitsus osutas EhS § 72 lg-le 4, mille kohaselt sai enne 01.01.2003 ehitusloata püstitatud ehitisele kasutusluba taotleda kuni 31.12.2003. Vallavalitsus märkis, et kuna talle teadaolevalt ei ole kaebaja veetorustiku kohta projekti koostatud, siis otsustas ta määrata EhS § 19 lg 3 kohaselt veetorustiku projekteerimistingimused (tl 33 pöördel-34, II kd). 5. 22.02.2011 esitas kaebajale Jõhvi Vallavalitsusele uue taotluse (tl 23, I-1
3. kd)ning palus rahuldada kaebaja 31.12.2010. a taotlus ning määrata Jõhvi linnas Malmi ja Pargi tänava piirkonnas vee-ettevõtjaks kaebaja. Kirjaga esitas kaebaja Jõhvi Vallavalitsusele 2 kinnistuomanike (43 omaniku) kinnitused selle kohta, et joogivee trass paikneb nende kinnistul. 08.03.2011 saatis Jõhvi Vallavalitsus kaebajale kirja (tl 29-30, I-1 kd), milles selgitas, et kaebaja on määratud vee-ettevõtjaks Jõhvi linnas ja tema tegevuspiirkonnaks on kehtestatud Malmi tänav. Otsuse nr 109 lisas oleva skeemi kohaselt on osaliselt Pargi tänav (paaritute numbritega hooned) samuti kaebaja tegevuspiirkonnas. Kogu ülejäänud linna haldusterritooriumil on vee-ettevõtjaks määratud OÜ Jõhvi Veemajandus. Jõhvi Vallavalitsus selgitas, et otsus nr 109 on kehtiv ja seda ei ole muudetud. Samuti selgitas Jõhvi Vallavalitsus, et vee-ettevõtja tegevuspiirkonna kehtestamine on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 7 lg 3 kohaselt Jõhvi Vallavolikogu ainupädevuses ning otsuse nr 109 muutmine peab olema piisavalt argumenteeritud ja kaalutletud, sest tegemist on Jõhvi valla kodanikke puudutava otsusega, millega reguleeritakse elutähtsat teenust – joogiveega varustamist. Jõhvi Vallavalitsus asus seisukohale, et kaebaja ei ole taotlenud Jõhvi Vallavalitsuselt kasutusloa väljastamist, mistõttu kohalik omavalitsus ei saa olla kindel, et kaebaja veetrasse võib kasutada inimese tervisele ohutult joogiveega varustamiseks. Jõhvi Vallavalitsus palus kaebajal esitada taotluse veetrassi kasutusloa väljastamiseks koos vastava dokumentatsiooniga, selleks, et otsustada vee-ettevõtja määramine ja tegevuspiirkonna kehtestamine. Samuti märkis Jõhvi Vallavalitsus, et eeldatavalt võetakse vee-ettevõtja määramine ja tegevuspiirkonna kehtestamine Jõhvi Vallavolikogu päevakorda 2011. a I poolaasta jooksul, kuna üks vee-ettevõtjatest, OÜ Jõhvi Veemajandus, on likvideerimisel. 6. 04.04.2011 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Jõhvi Vallavalitsuse kohustamiseks kaebaja vee-ettevõtja määramise ettepaneku edastamiseks Jõhvi Vallavolikogule ja Jõhvi Vallavolikogu kohustamiseks võtta vastu otsus Jõhvi linnas Malmi ja Pargi tänava piirkonnas vee-ettevõtja määramise kohta (haldusasi nr 3-11-870, tl 2-13, I-1 kd). Kaebaja leiab, et Jõhvi Vallavalitsusel puudub alus jätta edastamata kaebaja ettepanek vee-ettevõtja määramise kohta Jõhvi Vallavolikogule. Kaebaja on täitnud kõik ÜVVKS § 7 lg-s 2¹ nimetatud tingimused selleks, et Jõhvi Vallavalitsus saaks kaebaja taotluse edastada otsustamiseks Jõhvi Vallavolikogule ja viimane saaks otsustada, kas kinnitada kaebaja veeettevõtjaks ning otsustada kaebaja tegevuspiirkonna kehtestamine. Kaebaja märgib, et Jõhvi linnas Malmi tn, Pargi tn, Narva mnt ja Puru tee piirkonnas asuvate veetorustike omandiõigus kuulub kaebajale ja sellest on Jõhvi Vallavalitsus teadlik olnud alates oktoobrist 2005. Terviseameti Virumaa Tervisekaitsetalitus on 29.05.2009 väljastanud kaebajale loa joogivee müümiseks Malmi ja Pargi tänava piirkonnas ning aadressidel Narva mnt 30, 36, 137 (tl 4344, I-1 kd), mis kehtib kuni 30.05.2012. Eelnevast tulenevalt on alusetu Jõhvi Vallavalitsuse 08.03.2011 vastuses esitatud väide, et viimane ei saa kindel olla, et kaebaja veetrasse võib kasutada inimeste tervisele ohutult joogiveega varustamiseks. Kaebaja on seisukohal, et veetrassidele kasutuslubade taotlemine on eraldiseisev menetlus ja kasutuslubade olemasolu või puudumine ei ole takistuseks vee-ettevõtjaks määramisel ega tegevuspiirkonna kehtestamisel. Lisaks märgib kaebaja, et Jõhvi Vallavalitsus on õigusvastaselt viivitanud vee-ettevõtja määramiseks ja tegevuspiirkonna kehtestamiseks vajalike haldustoimingute tegemisega ning läinud vastuollu hea halduse põhimõttega. 7. 06.04.2011 esitas kaebaja taotluse nr 1/239-T enda joogivee ettevõtteks määramiseks Jõhvi linnas Narva mnt, Pargi tee ja Puru tee piirkonnas. 8. 20.04.2011 tegi Jõhvi Vallavolikogu kaks otsust. Otsusega nr 111 „Vallavara tasuta võõrandamine“ (tl 47-63, II
4. kd)otsustas vallavolikogu võõrandada OÜ-le Järve Biopuhastus Jõhvis asuvad puurkaevud ja veetrassid, mis vallavolikogu arvates kuuluvad Jõhvi vallale. Otsusega nr 112 (tl 55, I-2 kd; tl 64, II kd; edaspidi otsus nr 112) muutis Jõhvi Vallavolikogu Jõhvi Linnavolikogu 15.03.2001. a otsuse nr 109 „Jõhvi linna vee-ettevõtja määramine ja 3 tegevuspiirkondade kehtestamine“ punkte 1 ja 2 ning asendas „OÜ Jõhvi Veemajandus“ sõnadega „OÜ Järve Biopuhastus“. 06.05.2011 pöördus OÜ Järve Biopuhastus kaebaja poole kirjaga, milles leidis, et tulenevalt Jõhvi Linnavolikogu otsusest nr 112 ja otsusest nr 109 tuleb OÜ Järve Biopuhastus ja kaebaja vahel sõlmida leping ühiskanalisatsiooni abil heitvee ärajuhtimiseks ja puhastamiseks. 9. 10.05.2011 koostas Terviseameti Ida talitus Jõhvi Malmi ja Pargi tänava ning Narva mnt veevärgi inspekteerimise akti nr VIT11JD0016E (tl 61, I-2 kd), mille punktides 3.7 ja 3.11 on märgitud, et joogivesi ei vasta nõuetele. Võetud proov sisaldas mangaani 77 µg/l (lubatud kuni 50 µg/l). Akti p 3.12 kinnitab, et joogivesi on kvaliteedinõuetele mittevastav, kuid tervisele ohutu. 10. 18.05.2011 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Jõhvi Vallavolikogu 20.04.2011 otsuse nr 112 tühistamiseks (haldusasi nr 3-11-1223, tl 2-13, I-2 kd). Kaebuse põhjenduste kohaselt on Jõhvi Vallavolikogu otsuse nr 112 tegemisega sisuliselt keeldunud kaebaja taotluste rahuldamisest ja määranud OÜ Järve Biopuhastus vee-ettevõtjaks piirkondades, kus asuvad kaebajale kuuluvad trassid. Selgitusi, miks Jõhvi Vallavalitsus on kaebaja taotlused vee-ettevõtjaks määramise kohta rahuldamata jätnud, ei ole kaebaja saanud. Samuti ei ole Jõhvi Vallavalitsus põhjendanud, millistel kaalutlustel on loodud olukord, kus kaebaja on kohustatud sõlmima temale kuuluvate veetrasside kasutusõiguse lepingu OÜ-ga Järve Biopuhastus, kuigi kaebaja soovib tegutseda ise vee-ettevõtjana ja varustada oma klientide kinnistute veevärki ühisveevärgi kaudu joogiveega. Jõhvi Vallavolikogu otsuse nr 112 kõige olulisemaks veaks on kaebaja arvates sellest järelduv fakt, et justkui kõik veetrassid Jõhvi linnas v.a Malmi tn-l on OÜ Järve Biopuhastus valduses ja OÜ Jõhvi Veemajandus omandis. See järeldus on väär ega põhine ühelgi dokumendil. Kaebaja väitel on Jõhvi linnas Narva mnt, Pargi tn, Malmi tn, Puru tee ja Raudtee tn asuvad veetrassid tema omandis ning seega on täidetud ÜVVKS § 7 lg-le 21 sätestatud tingimus, et veetrassid on eraõigusliku juriidilise isiku omandis. Veetorustikud, mille omandiõiguse kohta Jõhvi Vallavalitsus teavet soovis, on vallasasjad lähtuvalt TsÜS § 54 lg-st 2. Kaebuse esitaja on seisukohal, et ehitusseaduse (EhS) § 56 lg 2 kohaselt on ehitisregistri andmetel informatiivne ja statistiline tähendus. Malmi ja Pargi tänava veetorustikud kuulusid esialgselt OÜ-le ZET-Net kes võõrandas need 10.02.2000 kaebajale (ehitiste ostu-müügi leping tl 31-36, I kd). Vastavalt poolte tahtele läksid koos ostu-müügilepingu p-s 2.1 nimetatud objektide omandiõigusega samal päeval kaebajale üle ka kõigi OÜ-le ZET-Net kuuluvate veetorustike omandiõigus. Arvestades, et lepingu sõlmimise ajal oli OÜ ZET-Net ja kaebaja juhatuse liige T. Z. saab viimane kinnitada seda, et poolte tahe oli suunatud ka veetorustike omandiõiguse üleminekule (TsÜS § 75 lg 1). Veetorustike omandiõigus läks kaebajale üle (AÕS § 92 lg 1). Täiendavalt kinnitavad Jõhvi linnas asuvate veetorustike kuulumist kaebajale tema arvates kinnistute omanike kirjalikud kinnitused. Eelnevalt OÜ-le Jõhvi Veemajandus kuulunud trassid on ainult kolmanda isiku (OÜ Järve Biopuhastus) valduses, mitte omandis. Seega ei vasta viimane ÜVVKS § 7 lg-s 21 sätestatud tingimustele, sest vee-ettevõtjaks ei saa määrata isikut, kelle omandis veetrassid ei ole. Samuti jääb kaebajale arusaamatuks, miks on Jõhvi Vallavolikogu asunud muutma Jõhvi Linnavolikogu 15.03.2001. a otsust nr 109, kui vee-ettevõtja määramise ja tegevuspiirkonna kehtestamisel on muutunud õiguslikud alused. Nimelt on Jõhvi Linnavolikogu 15.03.2001. a otsuse nr 109 tegemisel tuginenud ÜVVKS § 7 lg-tele 2 ja 3, samas kui otsuse nr 112 aluseks on ÜVVKS § 7 lg 21 ja lg 3. 11. 18.05.2011. a kohtumäärusega kaasas Tartu Halduskohus kolmanda isikuna menetlusse OÜ Järve Biopuhastus ja liitis ühte menetlusse kaebaja haldusasjad Jõhvi 4 Vallavalitsuse ja Jõhvi Vallavolikogu vastu (nr 3-11-1223 ja nr 3-11-870), jättes haldusasja numbriks 3-11-870. 12. 30.05.2011 kohtule esitatud Jõhvi Vallavalitsuse ja Jõhvi Vallavolikogu vastuväidete (tl 2-6, II
5. kd)kohaselt reguleerib otsus nr 112 üksnes OÜ Jõhvi Veemajandus ja OÜ Järve Biopuhastus majandustegevust ning sellega ei muudeta kaebaja staatust veeettevõtjana, tema tegevuspiirkonda ega sunnita kaebajat sõlmima lepinguid. Otsus ei käsitle kaebaja taotlusi, vaid üksnes OÜ Järve Biopuhastus taotlust. Vastustaja leiab, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et veetrassid on tema omandis. Ehitisregistri andmete kohaselt puuduvad kaebajal ühisveevärk ja -kanalisatsioon. Kaebaja tõendina esitatud ostu-müügi leping ei kajasta veetrasside võõrandamist (omandiõigus ei ole tuvastatav). Veetorustiku omandiõigust ei tõenda OÜ Uponor Eesti esitatud kinnitus (tl 37 pöördel, II kd), sest materjalide ostmine ei tõenda seda, et neid on kasutatud konkreetsete rajatise ehitamisel. TSÜS § 54 lg 2 alusel ei ole veetorustik kinnisasja osa, kuid vaidluses veetorustiku kuuluvuse üle tuleb arvestada asjaõiguse sätteid. Kaebaja esitatud 43 kinnistu omaniku kooskõlastused ei ole ammendavad, sest osad kinnistu omanikud ei ole oma kooskõlastusi andnud. Veetrass, kui terviklik rajatis ei saa aukudega/lünkadega toimida. AÕS § 90 lg 1 kohaselt vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Jõhvi Vallavalitsus on haldusmenetluse käigus tõendite kogumise teel tõendanud, et osad veetrassid ei kuulu kaebajale. Riiklikust ehitisregistrist saadud andmete alusel on tuvastanud, et OÜ Järve Biopuhastus nimel on registreeritud nii ühisveevärk kui ka -kanalisatsioon, mistõttu vastab viimane ÜVVKS § 7 lõikele 2¹ tingimustele ja puudub igasugune vaidlus selle üle, kas OÜ Järve Biopuhastus on nende omanik või mitte. 13. 01.06.2011 esitas kohtule seisukoha kolmanda isikuna menetlusse kaasatud OÜ Järve Biopuhastus (tl 97-100, II
6. kd)ja taotles kaebuste rahuldamata jätmist. Kolmas isik leiab tuginedes asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) §-le 13, 14 lg 1, EhS § 72 lg 4, et omand saab tekkida ainult õiguslikul alusel ja kaebaja ei ole tõendanud, et ta on õiguslikul alusel ehitanud veetrassid. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta on veetorustiku ehitanud asjaõiguse alusel (AÕS § 5) või veetorustiku suhtes kehtib talumiskohustus. Esitatud kinnistusraamatu kannetest ei nähtu veetrassi olemasolu (so servituuti). Jõhvi Linnavalitsuse ja kaebaja vahel 18.10.2005 sõlmitud leping ei tõenda Jõhvi linnas Malmi tn asuvate veetrasside kuuluvust kaebajale, nagu ka esitatud kinnistute omanike kinnitused. Vastustaja ei ole tunnustanud veetrasside kuulumist kaebajale. 14. 22.06.2011 esitas Jõhvi Vallavalitsus halduskohtule OÜ Ida-Viru maakonna projekteerimisbüroo koostatud „Jõhvi linna veevarustuse skeemi“ siffer 41/99 (tl 157-221, II kd). Skeemi tellija oli OÜ ZET-Net. 15. Tartu Halduskohus rahuldas 19.10.2011. a otsusega (tl 7-32, III
7. kd)kaebuse. Otsuse kohaselt on kaebaja esitatud kaebus lubatav, kuna kaebaja õigusi võib rikkuda olukord, kus haldusorgan lahendab otsusega teenuste osutamise piirkonnas, kus soovis teenuseid osutada ka kaebaja (Narva mnt, Pargi tn ja Puru tee), teise taotleja kasuks, kaalumata otsuse vastuvõtmisel teisi võimalusi. Halduskohus leiab, et haldusasja lahendamisel on keskseks küsimuseks see, kas kaebajal on omandiõigus veetrassidele, kuna sellest sõltub haldusasja lahendamine, sest Jõhvi Vallavalitsus on jätnud kaebaja taotluse vallavolikogule otsustamiseks edastamata põhjusel, et veetrassid ei ole kaebaja omandis ja seega ei saa kaebaja olla vee-ettevõtjaks. Halduskohus ei nõustu vastustajate ja kolmanda isiku seisukohaga, et kaebaja omandiõigus veetorustikele pole tõendatud. Haldustoimiku materjalide alusel on tuvastatud, et kaebaja rajatised on 5 ehitatud pärast planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) jõustumist (22.07.1995) ning enne EhS jõustumist (01.01.2003). Ühisveevärk ja -kanalisatsioon on ÜVVKS § 2 lg 3 teise lause järgi AÕS § 158 lg 1 mõttes tehnorajatis (tehnovõrk) (veevarustus- ja kanalisatsioonitorustik ja nende teenindamiseks vajalik ehitis). Kinnisasjaga püsivalt ühendatud rajatised (ehitised EhS § 2 lg 1 järgi) on TsÜS § 54 lg 1 kohaselt kinnisasja olulised osad ja kuuluvad seega kinnisomandi koosseisus kinnisasja omanikule. Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb ka ehitiste kui vallasasjade puhul lähtuda valdaja omandi eeldusest. Asjaõiguslik kokkulepe ei sõltu võlaõiguslikust tehingust ja selle kehtivusest. Asjaõiguslik kokkulepe on pooltevaheline tahteavaldus, millega lepitakse kokku, et omand sellele asjale peab üle minema omandajale. Sellise kokkuleppe võib sõlmida enne või pärast asja faktilist üleandmist, või üheaegselt asja üleandmisega. Halduskohus on seisukohal, et valduse üleandmist tõendab eelkõige kaebaja seadusliku esindaja (T. Ž. ) kaebuses esitatud kinnitus, et poolte tahe 10.02.2000 ehitiste ostu-müügilepingu sõlmimisel oli suunatud ka veetorustike omandiõiguse üleminekule, olenemata sellest, et lepingus neid lepinguobjektidena märgitud ei ole. Selles osas, et veetorustik kuulus enne OÜ-le ZET-Net, kelle seaduslikuks esindajaks oli samuti T. Ž. vaidlust ei ole. Vallasasjadele omandiõiguse tekkimisel on oluline üksnes see, et valduse üleandmise aluseks oli võõrandaja tahe. Käesoleval juhul on tuvastatud, et rajatiste valduse andis 10.02.2000 kaebajale üle OÜ ZETNet. Halduskohtu hinnangul ei ole alust arvata, et vaidlusalused rajatised polnud ostumüügilepingu objektiks, või et müüdi võõrast vara. Seega saab lugeda kaebaja kõnealuste vallasasjade valdajaks ja ühtlasi omanikuks tulenevalt AÕS § 90 lg-st 1. Otsuse nr 112 vastuvõtmise ajal ei olnud rajatised OÜ Järve Biopuhastus omandis ning järelikult ei saanud OÜ-d Järve Biopuhastus ka ÜVVKS § 7 lg 21 alusel vee-ettevõtjaks määrata nagu märgib ka kaebaja. Toimiku materjalide juures oleva Jõhvi Vallavolikogu 20.04.2011. a otsuse nr 111 „Vallavara tasuta võõrandamine“ (tl 47-63, II
8. kd)p 3 kohaselt on Jõhvi Vallavolikogu esimees Kaarel Pürg volitanud abivallavanem Priit-Aulis Keslerit sõlmima varade võõrandamislepinguid OÜga Järve Biopuhastus. Abivallavanem Priit-Aulis Kesler oli lepingute sõlmimise ajal OÜ Jõhvi Veemajandus (likvideerimisel) likvideerija, Osaühing Järve Biopuhastus nõukogu liige ja Jõhvi Vallavalitsuse abivallavanem, s.t ametiisik korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 4 lg 2 p 15 mõttes, kes sõlmis lepingud OÜ-ga Järve Biopuhastus kohaliku omavalitsuse esindajana. Antud juhul on selliseks osaühinguks, mille juhatuse või nõukogu liige Priit-Aulis Kesler ametiisikuna on, OÜ Järve Biopuhastus (KVS § 25 lg 1 p 3). Haldusasja toimiku materjalide pinnalt on abivallavanema puhul tuvastatav huvide konflikti esinemine ja tegemist on võimaliku toimingupiirangu rikkumisega. Kuna vastustaja ja OÜ Järve Biopuhastus vahel sõlmitud lepingud ei oma algusest peale õiguslikke tagajärgi (on tühised), siis ei olnud otsuse vastuvõtmise ajal kolmanda isiku omandis rajatisi ja kolmandat isikut ei saanud määrata veeettevõtjaks. Tulenevalt eelpool tuvastatud asjaoludest ning hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis, asus halduskohus seisukohale, et vastustajad on oluliselt rikkunud menetlusnõudeid, mistõttu kuulub kaebaja kaebus rahuldamisele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 16. 16.11.2011 esitas Jõhvi Vallavalitsus Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse (tl 43-48, III kd), milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 19.10.2011. a otsuse sisulises osas täies ulatuses, jätte jõusse otsuse menetluskulude jaotamise osas ning teha asjas uue otsuse, millega jätta kaebus Jõhvi Vallavalitsuse kohustamiseks ja Jõhvi Vallvolikogu otsuse nr 112 tühistamiseks rahuldamata. Apellatsioonkaebuses ei nõustu Jõhvi Vallavalitsus halduskohtu seisukohaga, et vaidlustatud otsus jätab sisuliselt kaebaja ilma võimalusest laiendada oma tegevuspiirkonda ja isegi välistab kaebaja majandustegevuse viimase poolt taotletud piirkonnas, ning leiab, et ÜVVKS §-st 7 tulenev teenuse osutajate (vee-ettevõtjate) tegevuse 6 piirang on proportsionaalne. Vastustaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud ÜVVKS § 7 lg-t 21, jättes tähelepanuta selles sätestatud tingimuse, mille kohaselt peab vee-ettevõtja omanduses olema lisaks ühisveevärgile ka ühiskanalisatsioon. Seega leiab vastustaja, et vee-ettevõtjaks saab olla ainult isik, kellele kuuluvad nii ühisveevärk kui ühiskanalisatsioon. Halduskohus ei ole välja selgitanud, kas kaebaja vastab ÜVVKS § 7 lg-s 21 nimetatud tunnustele (suletud loetelule), mis lubaks kaebajal esitada taotluse enda vee-ettevõtjaks nimetamiseks. Vastustaja leiab, et halduskohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et veetrassid on ehitatud ajavahemikul 22.07.1995–01.01.2003. Vastustaja poolt kohtule esitatud tõendite alusel on võimalik kindlaks teha, et veetrassid on ehitatud pärast 06.07.1999, mil toimusid kaebaja seaduslikku esindajat puudutavad erinevad menetlused veetrasside ehitusõiguse osas. Vastustaja märgib, et Jõhvi valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava (ÜVK) kinnitati 15.03.2007, mistõttu enne ÜVK kehtestamist pidi ühisveevärgi rajamine toimuma ainult detailplaneeringu ja väljastatud ehitusloa alusel. Jõhvi vallas kehtestatud detailplaneeringutes ja ÜVK-s ei kajastu kaebaja veetrasside rajamine ning veetrasside ehitamiseks ei ole kohalikult omavalitsuselt ehitusluba taotletud. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on jätnud tähelepanuta tõendid, mille kohaselt vaidlusaluses piirkonnas ei kuulu ühisveevärgi trassid ainult kaebajale, vaid ka kolmandale isikule, mistõttu kohalikul omavalitsusel on igal juhul olemas diskretsiooniruum, sest valida tuleb erinevate ettevõtete vahel, kellele kuuluvad trassid. Vastustaja leiab, et halduskohus on tõendeid hinnates ebaõigesti asunud seisukohale, et veetrassid on ohutud elanikkonna joogiveega varustamiseks. Veetrassil puudub kasutusluba ning Terviseameti 10.05.2011. a veevärgi inspekteerimise akti nr VIT11JD0016E (tl 61, I-2
9. kd)punktidest 3.6, 3.7, 3.9, 3.10, 3.11 tuleneb, et joogivesi ei vasta nõuetele, mistõttu ei saa kohalik omavalitsus olla kindel, et kaebaja veetrasse võib kasutada inimese tervisele ohutult joogiveega varustamiseks. Halduskohus oleks pidanud võtma seisukoha, kas kaebajal oli olukorras, kus veetrasside osas puudub kasutusluba, õigus esitada kohalikule omavalitsusüksusele taotluse enda veeettevõtjaks määramiseks. Vastustaja leiab, et vastupidiselt kohtu seisukohale, ei pidanud Jõhvi Vallavolikogu 20.04.2011. a otsus nr 112 sisaldama haldusorgani tahteavaldust rajatiste omandiõiguse ülemineku kohta, sest vormikohane tsiviilõiguslik tahteavaldus sisaldus Jõhvi Vallavolikogu 20.04.2011. a otsuse nr 111 „Vallavara tasuta võõrandamine“ (tl 47-63, II kd), millega omavalitsusorgan andis kolmandale isikule nõustumuse võlaõigusseaduse (VÕS) § 20 lg 1 mõttes. Kolmanda isiku pakkumusele aktsepti andmisega muutusid vastustaja ja kolmas isik õiguslikult seotuks lepingu sõlmimisel. Vastustaja märgib apellatsioonkaebuses, et abivallavanem ei ole teinud ega osalenud Jõhvi Vallavolikogu 20.04.2011. a otsuse nr 111 tegemises, millega vallavolikogu võõrandas tasuta kolmandale isikule vara ning volitas varade võõrandamislepinguid sõlmima abivallavanema, mistõttu tegemist ei saa olla huvide konfliktiga KVS § 25 lg 1 mõttes. Samuti leiab vastustaja, et kohus on jõudnud ebaõigesti järeldusele, et abivallavanem on teinud KVS § 24 lg 2 p 4 alusel tehingu iseendaga. Eelnevast tuleneva tõttu ei saa kohaldada KVS § 24 lg-t 4, mille kohaselt oleks tehing tühine. Halduskohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et OÜ ZET-Net 1999. a veevarustuse skeemi olemasolu vastustaja arhiivis on tõend selle kohta, et kaebaja on esitanud vastustajale kasutusloa taotluse. Tegelikult ei ole kaebaja esitanud vastustajale taotlust ehitus- ja kasutusloa saamiseks ning selle kohta puuduvad ka tõendid. 17. 16.11.2011 esitas apellatsioonkaebuse (tl 52-66, III
10. kd)ka OÜ Järve Biopuhastus, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 19.10.2011. a kohtuotsuse osas, millega tühistati Jõhvi Vallavolikogu 20.04.2011. a otsus nr 112, ning saata asi esimese astme kohtule uueks 7 läbivaatamiseks, alternatiivse nõudena tühistada Tartu Halduskohtu 19.10.2011. a kohtuotsus osas, millega tühistati Jõhvi Vallavolikogu 20.04.2011. a otsus nr 112, ning teha uus otsus, millega jätta rahuldamata kaebaja 17.05.2011. a kaebus nr 2/224-T, ning tühistada Tartu Halduskohtu 19.10.2011. a kohtuotsus osas, millega jäeti kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda. OÜ Järve Biopuhastus palub mõista tema kantud menetluskulud välja kaebajalt ning kaebaja menetluskulud palub jätta kaebaja kanda. OÜ Järve Biopuhastus on endiselt seisukohal, et kaebaja õigusi ei ole otsusega nr 112 rikutud. Otsusega nr 112 asendati otsuses nr 109 OÜ Jõhvi Veemajandus OÜ-ga Järve Biopuhastus, millega otsusest nr 109 tulenev õiguslik olukord kaebaja jaoks ei muutunud. Otsust nr 109 ei ole kaebaja vaidlustanud. Otsusega nr 112 ei muudetud kaebaja vee-ettevõtja staatust ega tegevuspiirkonda, mistõttu ei ole kitsendatud ega lõpetatud kaeaja õiguseid. Otsusest nr 112 ei tulene, et kaebaja mingid taotlused oleks jäetud rahuldamata ja/või kohustatud teda sõlmima mingit lepingut kolmanda isikuga. OÜ Järve Biopuhastus leiab, et juhul kui jaatada kaebaja õigust nõuda otsuse nr 112 tühistamist terves ulatuses, siis sellega tekiks kaebajal sisuliselt õigus nõuda otsuse nr 109 tühistamist. OÜ Järve Biopuhastus on seisukohal, et halduskohus, tuvastades ühisveevärgi müügilepingu tühisuse, on ületanud kaebaja poolt esitatud nõude piire. 20.04.2011. a Jõhvi Vallavolikogu otsuse nr 111 punktis 3 on küll volitatud varade võõrandamislepinguid sõlmima abivallavanemat Priit-Aulis Keslerit, kuid halduskohus on jätnud tuvastamata, kas ühisveevärgi müügilepingu sõlmijaks ja allkirjastajaks ka faktiliselt oli abivallavanem PriitAulis Kesler. Antud asjaolu oleks saanud tuvastada vaid juhul, kui ühisveevärgi müügileping oleks olnud lisatud toimiku materjalide juurde ning seda oleks istungil ka uuritud. OÜ Järve Biopuhastus on seisukohal, et tuvastades asjaolusid ilma tõendeid uurimata on halduskohus rikkunud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendamise nõudeid. OÜ Järve Biopuhastus on endiselt seisukohal, et kaebaja ei ole tõendanud omandiõigust veetrassidele. Samuti on halduskohus vääralt hinnanud kaebuses esitatud T. Ž. i kinnitusi selle kohta, et poolte tahe oli 10.02.2000 ehitiste ostu-müügilepingu sõlmimisel suunatud ka veetorustike omandiõiguse üleminekule, ning jõudnud valele järeldusele, et pole alust arvata, et vaidlusalused veetrassid polnud ostu-müügilepingu objektiks või et müüdi võõrast vara (kohtuotsuse lk 18, keskel). OÜ Järve Biopuhastus on seisukohal, et halduskohus on veetorustike omandiõiguse küsimuse lahendanud kaebaja poolt kaebuses antud teabe kohaselt, mis ei ole aga tõendiks halduskohtumenetluse seadustiku mõttes. Ühtlasi on OÜ Järve Biopuhastus endiselt seisukohal, et õiguslikul alusel püstitatud veetrasside kasutusele võtuks on vajalik kasutusluba ja see on üheks eelduseks ÜVVKS § 7 lg 21 alusel avalduse esitamiseks. Apellatsioonkaebuse esitamise ajal puuduvad kaebajal Malmi tn, Pargi tn, Narva mnt ja Puru tee veetorustike õiguslikul alusel ehitamist tõendavad tõendid (neid ei ole esitatud ka antud haldusasja menetluses). Halduskohtu seisukoha osas, et abivallavanema Priit-Aulis Kesleri puhul on tuvastatav huvide konflikti esinemine ja tegemist on võimaliku toimingupiirangu rikkumisega, märgib OÜ Järve Biopuhastus, et KVS § 25 lg 1 nimetatud otsuse on vastuvõtnud Jõhvi Vallavolikogu, mitte aga abivallavanem Priit-Aulis Kesler. Priit-Aulis Kesler ei ole nimetatud otsuseid teinud ega nende vastuvõtmisel osalenud. Abivallavanemat Priit-Aulis Keslerit volitati vaid Jõhvi Vallavolikogu poolt ühisveevärgi müügilepingu tehniliseks allkirjastajaks. Kuna lepingu tingimused olid vallavolikogu poolt nn ette ära otsustatud, siis ei olnud ühisveevärgi müügilepingu allkirjastaja enam otsuse tegijaks ega otsuse vastuvõtjaks KVS § 25 lg 1 mõttes. Asjaolu, et abivallavanem Priit-Aulis Kesler on OÜ Järve Biopuhastus nõukogu liige, ei anna alust asuda seisukohale, et tegemist on huvide konflikti esinemise olukorraga või toimingupiirangu rikkumisega. Lähtudes eelnevast on OÜ Järve Biopuhastus seisukohal, et halduskohus on vääralt tõlgendanud KVS § 24 ja § 25. OÜ Järve Biopuhastus leiab, et halduskohus on jätnud tähelepanu pööramata asjaolule ning seega ka tuvastamata asjaolu, kas OÜ Pesulux vastab ÜVVKS § 7 lg 2¹ sätestatud 8 tingimusele, s.t kas ühisveevärk ja -kanalisatsioon, (süsteem kui selline) on eraõigusliku juriidilise isiku omandis. OÜ Järve Biopuhastus on seisukohal, et selleks, et osutada ÜVVKS mõttes ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniteenust, peab kogu ühisveevärgi ja kanalisatsioonisüsteem olema eraõigusliku juriidilise isiku omandis. Halduskohus on ekslikult leidnud, et haldusasja lahendamine sõltub ainult sellest, kas kaebajal on omandiõigus veetrassidele. Tartu Halduskohus ei tuvastanud, kas kaebajal on olemas ÜVVKS § 7 lg 2¹ kohaselt nõutav terviklik ühisveevärk ja -kanalisatsioonisüsteem. OÜ Järve Biopuhastus leiab, et 1997–2002 ajavahemikus ehitatud vaidlusalune rajatis ei vasta ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse nõuetele, seega ei ole see seaduse mõistes ühisveevärk ja kanalisatsioon, mistõttu ei ole kaebajal õigus olla määratud vee-ettevõtjaks. Kaebajal puudub nii ehitusluba ehitatud rajatisele kui kasutusluba. Jõhvi Vallavalitsuselt ei ole vaidlusalusele veetorustikule kasutusluba taotletud ehk puudub kohaliku omavalitsuse nõusolek, et valminud ehitis või selle osa vastab ehitisele ettenähtud nõuetele ja seda võib kasutada vastavalt kavandatud kasutamise otstarbele. Lähtudes eeltoodust on OÜ Järve Biopuhastus seisukohal, et kaebaja omandis ega valduses ei ole mitte kunagi olnud ühiskanalisatsiooni. 18. 17.11.2011 esitas OÜ Pesulux apellatsioonkaebuse (tl 70-74, III kd), milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 19.10.2011. a otsuse osas, millega jäeti kaebaja õigusabikulud Jõhvi Vallavalitsuselt välja mõistmata, jätta otsus kehtima osas, millega tühistati Jõhvi Vallavolikogu 20.04.2011. a otsus nr 112, kohustati Jõhvi Vallavalitsust edastama kaebaja vee-ettevõtja määramise taotlused Jõhvi Vallavolikogule läbivaatamiseks ja otsustamiseks ning mõisteti Jõhvi Vallavalitsuselt välja kaebaja kasuks menetluskuluna kantud riigilõiv summas 44,72 eurot, ning teha uus otsus, millega rahuldatakse kaebaja nõue mõista kaebaja menetluskulud Jõhvi Vallavalitsuselt välja vastavalt menetluskulude nimekirjale ja sellele lisatud kuludokumentidele. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et kaebaja on jätnud esitamata menetluskulude väljamõistmiseks vajalikud dokumendid, kuna kaebaja on kohtule esitanud 08.06.2011 menetluskulude nimekirja ja saatnud e-posti teel ka kõik selle lisad. Kuivõrd halduskohtu otsus on tehtud täies ulatuses Jõhvi Vallavalitsuse kahjuks, siis tuli jätta ka kaebaja õigusabikulud Jõhvi Vallavalitsuse kanda. Kaebaja leiab, et tuginedes kohtu uurimispõhimõttele, oleks kohus pidanud kaebajat teavitama sellest, et menetluskulude nimekirjaga koos saadetud kõik lisad ei pruugi olla kohtuni jõudnud, vältimaks sellise olukorra tekkimist, mis mõjutab asjas otsuse tegemist ja vältimaks kohtulahendi tegemist, kus kohus on tuginenud kaebaja jaoks üllatuslikule asjaolule. 19. OÜ Järve Biopuhastus leiab oma 18.12.2011 kohtule esitatud vastuses Jõhvi Vallavalitsuse apellatsioonkaebusele (tl 97-98, III kd), et apellatsioonkaebus on põhjendatud, ning palub Jõhvi Vallavalitsuse apellatsioonkaebus rahuldada, nõustudes apellatsioonkaebuses toodud seisukohtadega. Lisaks märgib OÜ Järve Biopuhastus, et Jõhvi Vallavolikogu 20.04.2011. a otsus nr 112 ei jäta kaebajat millestki ilma, kuna kaebaja õiguslik olukord ei muutunud võrreldes otsusele nr 112 eelnenud õigusliku olukorraga. Samuti märgib OÜ Järve Biopuhastus täiendavalt, et antud haldusasjas käsitletud sisuliste vaidlusalaste asjaolude (veetrasside omand, nende ehitamine õiguslikul alusel või mitte, nende olek ÜVK koosseisus või mitte, vaidlustatava otsusega kaasneva kaebaja õigusliku olukorra muutus) väljaselgitamisel ei oma tähendust Terviseameti 10.05.2011. a akt. 20. OÜ Järve Biopuhastus on oma 18.12.2011. a vastuses OÜ Pesulux apellatsioonkaebusele (tl 100-102, III
11. kd)seisukohal, et kaebaja apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele. OÜ Pesulux poolt tasutud arvetest nr 20110205 ja nr 20110222 ei selgu nende seost halduskohtumenetlusega. Nimetatud seost ei selgu ka kaebaja esindaja poolt esitatud ajaarvestussüsteemi väljavõttest. Apellatsioonkaebusele lisatud arvest 9 nr 20110610 ei selgu samuti selle seost halduskohtumenetlusega. Nimetatud seost võiks tuletada ajaarvestussüsteemi väljavõttest, kuid ka sel juhul ei ole kogu arvel toodud aeg seotud halduskohtumenetlusega. Kohtuotsuses on õigesti märgitud, et selle arve tasumist tõendavad dokumendid olid esitamata. OÜ Järve Biopuhastus leiab, et halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et haldusmenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmine ei ole halduskohtu pädevuses. Kohtukulude nimekirja ja kuludokumentide esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. 21. Jõhvi Vallavalitsus ja Jõhvi Vallavolikogu nõustuvad oma 19.12.2011 ringkonnakohtule esitatud vastuses (tl 105-106, III
12. kd)OÜ Järve Biopuhastuse apellatsioonkaebuses toodud seisukohtade ja taotlustega, ning toetavad apellatsioonkaebuses esitatud alternatiivtaotlust. 22. Jõhvi Vallavalitsus ja Jõhvi Vallavolikogu paluvad 19.12.2011 ringkonnakohtule esitatud vastuses OÜ Pesulux apellatsioonkaebusele (tl 109-111, III
13. kd)jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus menetluskulude väljamõistmise osas muutmata. Vastustajad leiavad, et kaebaja ei ole korrektselt esitanud enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekirja ja kuludokumente. Vastuse kohaselt ei olnud kaebaja esitanud halduskohtule enne 08.06.2011 kohtuistungi algust kohtukulude nimekirja ja kuludokumente, mistõttu kohus ei alustanud kohtuvaidlustega enne, kui apellant esitab vajalikud dokumendid. Halduskohtu istungi protokolli kohaselt esitas kaebaja halduskohtule kohtuistungi alguses kaks arvet. Teisi kuludokumente ei ole kaebaja kohtule esitanud, sest kohus ei ole teiste dokumentide vastuvõtmise kohta vastust saatnud ning kaebaja ei ole vastupidist tõendanud. Kuigi kaebaja esitas kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumendid enne kohtuvaidluse algust, möönavad vastustajad, et kaebaja ei tegutsenud piisavalt hoolsalt, jättes dokumentide esitamise nö „viimasele minutile“ ning esitas puudulikud dokumendid alles kohtu ettepanekul. Halduskohus on õigustatult jätnud rahuldamata kaebaja taotluse halduskohtumenetluse kulude välja mõistmiseks, sest kaebaja ei ole esitanud arve nr 20110610 tasumise kohta kuludokumente, millega esindaja osutas kliendilepingu T972011/TP alusel õigusabiteenuseid halduskohtumenetluses. Lisaks on vastustajad seisukohal, et kaebaja poolt halduskohtule enne 08.06.2011 kohtuvaidlusi esitatud kahe arve (nr 20110505 ja nr 20110222) alusel on esindaja osutanud kaebajale õigusabiteenuseid Jõhvi Vallavalitsuse haldusmenetluses, milles menetleti veetrasside registreerimist ehitisregistris ning vee erikasutusloa saamist. Õigusabiteenus, mille sisuks on kirjade ettevalmistamine kohalikule omavalitsusüksusele esitamiseks ning abistamine haldusmenetluses ei ole seotud menetlusega halduskohtus. Seetõttu ei ole kaebuses nimetatud õigusabikulud halduskohtumenetlusega seotud kohtuvälised kulud. Kaebaja ei saanud haldusmenetluse algatamisega veebruaris 2011 eeldada, et vaidlus viib halduskohtumenetluseni. Kaebaja esitas kaebuse halduskohtusse 01.04.2011, mistõttu veebruaris 2011 osutatud õigusabiteenused ei saanud olla seotud halduskohtumenetlusega. Vastuses viitavad vastustajad Riigikohtu halduskolleegiumi 01.06.2011. a otsusele nr 3-3-1-20-11, milles halduskolleegium selgitab, et haldusmenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmine ei halduskohtu pädevuses. Eelnevast tulenevalt on halduskohus õigustatult jätnud rahuldamata kaebaja taotluse menetluskulude väljamõistmiseks. 23. OÜ Pesulux palub oma 20.12.2011 esitatud Tartu Ringkonnakohtule esitatud vastuses OÜ Järve Biopuhastus ja Jõhvi Vallavalitsuse apellatsioonkaebustele (tl 114-128, III
14. kd)nimetatud apellatsioonkaebused täies ulatuses rahuldamata jätta. Kaebaja hinnangul on Jõhvi Vallavalitsus oma õigusvastase käitumisega takistanud kaebajat osalemist kaubaturul (Jõhvi linnas) vee-ettevõtjana ning on üritanud ja üritab järjekindlalt 10 kaebajat kaubaturult välja tõrjuda. Sellise käitumise eesmärgiks ja põhjuseks on olnud Jõhvi valla osalusega OÜ Järve Biopuhastus vee-ettevõtjana tegutsemise soodustamine Jõhvi linnas. Kaebaja leiab oma vastuses, et vastustaja ei ole ümber lükanud väiteid, et Jõhvi linnas Narva mnt, Pargi tn, Malmi tn, Puru tee ja Raudtee tn asuvad veetrassid on kaebaja omandis (vastustaja apellatsioonkaebuse p-d 2.2, 2.4). Asja materjalidest nähtuvalt ei ole vastustaja tõendanud, et hiljemalt 20.04.2011 olid OÜ Järve Biopuhastus omandis veetrassid piirkondades, milles kaebaja taotles enda vee-ettevõtjaks määramist. Vastupidi, kohtutoimikus sisalduvad tõendid selle kohta, et OÜ Järve Biopuhastus omandis 20.04.2011 ei olnud Jõhvi linnas Narva mnt, Pargi tn, Malmi tn, Puru tee ja Raudtee tn tee piirkonnas asuvaid veetrasse. Samuti on Jõhvi Vallavalitsus olnud teadlik ja on tunnustanud seda, et Jõhvi linnas Malmi tn, Pargi tn, Narva mnt, Puru tee ja Raudtee tn asuvad veetrassid kuuluvad kaebajale. Vastustaja etteheide, et kaebajale kuuluvatel veetrassidel puudub kasutusluba, on olnud asjakohatu. Kaebaja poolt 2000. aastal Jõhvi Linnavalitsusele esitatud veetrasside projektil oli ainult üks eesmärk – kasutusloa taotlemine. Kui haldusorganile esitatakse kasutusloa taotlus ja vajalikud dokumendid ning haldusorgan tuvastab taotlemisel puudujäägid, siis on tal kohustus taotlejat puudustest informeerida ja selgitada puudujääke. Seda Jõhvi Linnavalitsus ega Vallavalitsus ei teinud. Samuti ei ole Jõhvi Vallavalitsus andnud menetlust lõpetavat haldusakti. Kaebaja on seisukohal, et ÜVVKS § 2 lg-s 1 nimetatud ühisveevärki ja -kanalisatsiooni tuleb mõista ehitiste ja seadmete süsteemina, mille kaudu toimub kas kinnistute veega varustamine või reovee ärajuhtimine ning mida haldab vee-ettevõtja või mis teenindab vähemalt 50 elanikku. Arvestades, et kaebaja omandis on ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu toimub kinnistute veega varustamine ja mis teenindab rohkem kui 50 inimest ning mida kaebaja haldab vee-ettevõtjana, siis ÜVVKS § 2 lg 1 mõistes kuulub kaebajale ühisveevärk ja kanalisatsioon. Jõhvi vallal ei saanud olla märkimisväärset kaalumisruumi vee-ettevõtjaks määramisel, sest üks taotleja (OÜ Pesulux) vastas ÜVVKS § 7 lg-s 21 sätestatud tingimustele ja teine taotleja (OÜ Järve Biopuhastus) ei vastanud. Jõhvi Vallavalitsuse väide (apellatsioonkaebuse p 2.9), et abivallavanema tegevuses ei ole ilmnenud huvide konflikti, on ebaõige ja ümber lükatud asjas kogutud tõenditega. Priit-Aulis Kesler rikkus ametiisikule ettenähtud toimingupiirangut sellega, et ta on menetlenud konkureeriva vee-ettevõtja nõukogu liikmena ja abivallavanemana vee-ettevõtja OÜ Pesulux taotlusi, ta on menetlenud sama vee-ettevõtja OÜ Järve Biopuhastus taotlust (15.02.2011. a taotlust määrata OÜ Järve Biopuhastus Jõhvi linnas vee-ettevõtjaks), mille nõukogu liige ta ühtlasi on, ja soodustanud oma tegevusega Jõhvi Vallavolikogu poolt 20.04.2011 õigusvastase otsuse tegemist. Samal ajal, kui kaebajale kehtestati seaduses nimetamata ja õigusvastased tingimused vee-ettevõtjaks saamisel, aitas Priit-Aulis Kesler kaasa ja mõjutas OÜ Järve Biopuhastus vee-ettevõtjaks kinnitamist viisil, kus OÜ Järve Biopuhastus ei pidanud järgima seaduses ettenähtud tingimusi vee-ettevõtjaks saamisel. Kaebaja leiab, et tema õigusi rikub olukord, kus haldusorgan teeb otsuse teenuste osutamise üle ühe taotleja kasuks piirkonnas, milles kaebaja soovib ise teenuseid osutada ja kus tal on seda igati õigus teha, ning sellise otsuse tegemisel ja vastuvõtmisel ei võeta kaebaja taotlusi arvesse. Kaebaja märgib, et ta ei pidanud Jõhvi Linnavolikogu 15.03.2001. a otsust nr 109 vaidlustama, vaid tal oli õigus vaidlustada Jõhvi Vallavolikogu 20.04.2011. a otsust nr 112. Samuti leiab kaebaja, et ebaõige on OÜ Järve Biopuhastuse seisukoht (OÜ Järve Biopuhastus apellatsioonkaebuse p-s 2.2.2, 2.2.3), et Tartu Halduskohus on ületanud nõude piire ja teinud otsuses nõude kohta, mida ei ole esitatud. Tuginedes Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vahelise erikogu seisukohtadele asjades 3-3-1-15-01 ja 3-2-1-100-08 ning alates 01.01.2012 kehtima hakanud halduskohtumenetluse seadustiku (

) seletuskirjale, leiab kaebaja, et juhul, kui haldusaktis sisaldub või haldusakti alusel on tehtud vastustaja eraõiguslik tahteavaldus, võib kohus koos haldusakti tühistamisega teha otsuse resolutsioonis kindlaks ka 11 sellise tehingu tühisuse, mille tegemisele see tahteavaldus oli suunatud. Asjakohatu on OÜ Järve Biopuhastus väide, et Jõhvi valla ja OÜ Järve Biopuhastus vahel Jõhvi vallale kuuluvate veetrasside müügilepingu sõlmimisel ei pruukinud valda esindada Priit-Aulis Kesler. Kaebaja märgib, et on esitanud 29.09.2011 halduskohtule väljavõtte Jõhvi valla dokumendiregistrist, millest järelduvalt on tehingute tegemisel esindanud valda Priit-Aulis Kesler. 24. 17.10.2012 toimunud ringkonnakohtu istungil (protokoll tl 172-176, III

1. kd)andis ringkonnakohus menetlusosalistele aega läbirääkimisteks ja kokkuleppe sõlmimiseks, arvestades kohtuistungil arutatut ja seda, et kaebaja esitab vastustajale kõik vajalikud dokumendid ja vastustaja ei nõua midagi, mida ei ole kirjas EhS §-is 33. Kohus andis pooltele tähtaja 01.11.2012 oma seisukohtade esitamiseks kokkuleppe sõlmimise osas. Samuti määras kohus, et kui pooled nimetatud kuupäevaks kompromissi kohtule ei esita, jätkab kohus istungit. 25. 22.10.2012 esitas OÜ Pesulux Jõhvi vallale taotluse (tl 194, III
2. kd)jätkata veetrassidele kasutusloa saamiseks esitatud taotluse (esitatud aastal 2000) menetlemist. 26. 26.10.2012. a kirjaga (tl 194 pöördel-195, III
3. kd)palus Jõhvi vald kõrvaldada OÜ-l Pesulux taotluses esinenud puudused ning esitada Jõhvi Vallavalitsusele nõuetele vastav dokumentatsioon hiljemalt 01.01.2013. 27. 29.10.2012 esitas Jõhvi Vallavalitsus ringkonnakohtule taotluse menetluse peatamiseks pooleliolevate kompromissiläbirääkimiste tõttu kuni 10.01.2013 (tl 185, III kd). Taotluse kohaselt on kaebaja poolt taotluses puuduste kõrvaldamine ning nõuetekohase mõõdistusprojekti koostamine ja esitamine mahukas protsess, ei ole seda võimalik teostada kohtu poolt antud tähtajaks, mistõttu tuleb menetlus käesolevas haldusasjas selleks ajaks peatada. Samas kinnitab Jõhvi Vallavalitsus, et on kompromissiks valmis, kui OÜ Pesulux täidab kompromissi eeldused. 28. 29.10.2012 teatas OÜ Järve Biopuhastus kohtule, et toetab Jõhvi Vallavalitsuse taotlust ning ühtlasi ühineb esitatud taotlusega (tl 187, III kd). 29. OÜ Pesulux palub oma 31.10.2012. a ringkonnakohtule esitatud vastuses (tl 190, III
4. kd)jätta Jõhvi valla 29.10.2012. a taotlus kohtumenetluse peatamiseks rahuldamata ja jätkata haldusasjas menetlust. OÜ Pesulux kinnitab, et on täitnud Jõhvi valla poolt kompromissi eeldusena nimetatud tingimuse ja pidanud heas usus läbirääkimisi. 30. 02.11.2012 esitas OÜ Pesulux ringkonnakohtule taotluse (tl 199, III
5. kd)vaadata asi läbi kirjalikus menetluses, asja täiendavalt kohtuistungil arutamata. 31. Tartu Ringkonnakohus jättis 05.11.2012. a määrusega (tl 1, IV
6. kd)rahuldamata Jõhvi Vallavalitsuse ja OÜ Järve Biopuhastus taotluse menetluse peatamiseks ning OÜ Pesulux taotluse haldusasja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses, ning määras jätkata haldusasjas kohtuistungit 16.01.2013 kell 10.00. 32. 11.01.2013 esitas Jõhvi Vallavalitsus Tartu Ringkonnakohtule täiendavad seisukohad (tl , IV kd). Jõhvi Vallavalitsus märgib, et OÜ Pesulux (OÜ Teklas Teenindus) ei ole esitanud Jõhvi omavalitsusüksusele 2000. aastal veetrasside mõõdistusprojekte ega ka taotlusi kasutusloa väljastamiseks. Samuti on Jõhvi Vallavalitsus seisukohal, et OÜ Pesulux poolt 2011. ja 2012. aastal esitatud dokumendid ei vasta nõuetele ning selle alusel ei saa kohalik omavalitsusüksus väljastada kasutusloa ebaseaduslikult väljaehitatud rajatisele, sest 12 kasutusloa väljastamine toimub EhS § 33 alusel. Jõhvi Vallavalitus on OÜ-le Pesulux juhtinud korduvalt tähelepanu puudustele esitatud dokumentides. Jõhvi Vallavalitsuse hinnangul on antud kohtuvaidluses määravaks küsimuseks, kas kohalik omavalitsusüksus peab oma haldusterritooriumil elutähtsa teenuse osutamise tegevuspiirkonna kehtestamisel ja vee-ettevõtja määramisel arvestama asjaolu, et eraõiguslik juriidiline isik, kes soovib elutähtsat teenust osutada, on ühisveevärgi rajanud õigusvastaselt ning veevärk ei vasta ehitisele sätestatud nõuetele. Teisisõnu, kas Jõhvi vallal on õigus laiendada vee-ettevõtja tegevuspiirkonda isikule, kellel puudub kanalisatsioon ja kelle veetrassid on ebaseaduslikud ehitised? Võttes arvesse olukorda, kus OÜ Pesulux veetrassidel puudub ehitise kasutusluba, mistõttu need on ebaseaduslikud ehitised ning ettevõttel puudub kanalisatsioonisüsteem, leiab Jõhvi Vallavalitsus, et OÜ Pesulux ei saa olla vee-ettevõtjaks elutähtsa teenuse osutamisel Jõhvi valla elanikele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 33. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja ja kolmanda isiku apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus selles osas muutmata. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi. Kaebaja apellatsioonkaebus esimese astme menetluskulu osas tuleb seevastu osaliselt rahuldada. 34. Ringkonnakohus vaagib kõigepealt vastustaja apellatsioonkaebust ning analüüsib, millised on ÜVVKS § 7 lg 21 eeldused ning kas need on käesoleval juhul täidetud (I). Seejärel võtab ringkonnakohus seisukoha vastustaja apellatsioonikaebuse ülejäänud väidete osas (II). Seejärel käsitleb ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebust esimese astme kohtumenetluse kulude osas (III) ning lõpuks apellatsioonimenetluse menetluskulude küsimust (IV). I 35. Käesolevas kohtuvaidluses on põhiküsimus selles, millised on ÜVVKS § 7 lg 21 eeldused ning kas kaebaja veevärk need käesoleval juhul täidab. ÜVVKS § 7 lg 21 sätestab, et kui ühisveevärk ja -kanalisatsioon on eraõigusliku juriidilise isiku omandis, esitab ettepaneku vee-ettevõtja määramiseks ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanik, mille kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu. 36. Ringkonnakohus tõdeb, et ÜVVKS reguleerimistihedus ei ole ülearu suur ning uurib täiendavalt ÜVVKS § 7 lg 21 seletuskirja. Seaduseelnõu seletuskirjas on muudatuse tagamaid selgitatud järgmiselt: „Eelnõu üheksanda paragrahviga muudetakse ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse § 7 lõikeid 1 ja 2, kus defineeritakse mõistet „vee-ettevõtja“ ja täpsustatakse vee-ettevõtja määramise tingimusi. Vee-ettevõtja kinnitatakse kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega. Kui ühisveevärk ja -kanalisatsioon on kohaliku omavalitsuse omandis, määratakse vee-ettevõtja kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega konkurentsiseaduse (RT I 2001, 56, 332; 93, 565) § 14 lõikes 2 sätestatud korras. Kui ühisveevärk ja -kanalisatsioon on eraõigusliku juriidilise isiku omandis ja teenuse osutamine vastab kehtestatud nõuetele, teeb ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanik ettepaneku kohaliku omavalitsuse volikogule vee-ettevõtja määramiseks, mistõttu kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitab vee-ettevõtja konkurssi korraldamata. Selline lähenemine võimaldab lihtsustada veeettevõtte määramise protseduuri, kui ühisveevärk ja -kanalisatsioon on eraõigusliku juriidilise isiku omandis.“ (Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, 615 SE I, 04.04.2005.) 13 37. Kõigepealt peab ÜVVKS § 7 lg 21 kohaselt olema tegemist ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga. Vastustaja ja kolmas isik on esitanud kaks vastuväidet, miks nende arvates ei ole see tingimus täidetud. Esiteks leiab vastustaja apellatsioonkaebuses, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud ÜVVKS § 7 lg-t 21, jättes tähelepanuta selles sätestatud tingimuse, mille kohaselt peab veeettevõtja omanduses olema lisaks ühisveevärgile ka ühiskanalisatsioon. Vastustaja leiab, et vee-ettevõtjaks saab olla ainult isik, kellele kuuluvad nii ühisveevärk kui ühiskanalisatsioon. Samuti on kolmas isik seisukohal, et ÜVVKS mõttes ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniteenuse osutamiseks peab kogu ühisveevärgi ja -kanalisatsioonisüsteem olema eraõigusliku juriidilise isiku omandis, sest ÜVVKS § 7 lg 21 kohaselt nõutav terviklik ühisveevärk ja kanalisatsioonisüsteem. Teiseks on vastustaja ja kolmanda isiku arvates ÜVVKS § 7 lg 2¹ kirjutamata eelduseks olemasoleva ühisveevärgi ja -kanalisatsioonisüsteemi kasutusluba. Vastustaja ja kolmas isik leiavad koguni, et see on üheks eelduseks ÜVVKS § 7 lg 21 alusel avalduse esitamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu kummagi seisukohaga. Sätte sõnastuse kohaselt on küll juttu ühisveevärgist ja -kanalisatsioonist. ÜVVKS § 2 lg 1 lausete 1 ja 2 kohaselt on ühisveevärk ja -kanalisatsioon ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu toimub kinnistute veega varustamine või reovee ärajuhtimine ning mis on vee-ettevõtja hallatav või teenindab vähemalt 50 elanikku. Ühisveevärgi ja -kanalisatsioonina käsitatakse ühisveevärki või ühiskanalisatsiooni eraldi või mõlemat üheskoos. ÜVVKS § 2 lg 1 kinnitab ühemõtteliselt, et ühisveevärk ja -kanalisatsioon selle seaduse mõttes võib lisaks terviklikule ühisveevärgi ja kanalisatsioonisüsteemile koosneda ka kas ainult ühisveevärgist või ainult ühiskanalisatsioonist. Arvestades, et käesoleval juhul on küsimuse all ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu toimub kinnistute veega varustamine ja mis teenindab rohkem kui 50 inimest, siis ÜVVKS § 2 lg 1 ja § 7 lg 21 mõttes on tegemist ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga. Ringkonnakohus ei nõustu ka väitega, et ÜVVKS § 7 lg 21 kohaselt peab ühisveevärgil olema igal juhul kasutusluba. Ringkonnakohus täpsustab, et siin tuleb diferentseerida ning uue ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutuselevõtu korral saab tõepoolest rääkida ühisveevärgist ja -kanalisatsioonist alles siis, kui ehitisele on väljastatud kasutusluba. Kasutusloa nõuet ei saa aga eeldada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni puhul, mis on olnud kasutuses juba enne ehitusseaduse jõustumist 01.01.2003. Lisaks on vastustaja ise kaebaja ühisveevärgi ja kanalisatsiooni olemasolu Jõhvi Linnavolikogu 15.03.2001. a otsusega nr 109 heaks kiitnud, määrates kaebaja Jõhvi linna vee-ettevõtjaks ning kehtestades talle tegevuspiirkonna. 38. Teiseks peab ühisveevärk ja -kanalisatsioon olema eraõigusliku juriidilise isiku omandis. Seejuures vaidlevad vastustaja ja kolmas isik jätkuvalt vastu sellele, et ühisveevärk ja kanalisatsioon kuulub kaebajale piirkonnas, mille piiri moodustavad Narva mnt, bussijaama juurest mõtteline joon Hariduse tn suunas, Hariduse tn ja endine Jõhvi linna piir. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on oma otsuses kõiki omandiga seonduvaid argumente piisava põhjalikkusega vaaginud. Seetõttu nõustub ringkonnakohus selles osas halduskohtuga ega pea vajalikuks esitatud põhjendusi üle korrata. Ringkonnakohus on sellest tulenevalt seisukohal, et ühisveevärk ja -kanalisatsioon kuuluvad määratletud piirkonnas kaebajale. 39. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendavalt osutada sellele, et kaebaja on kohustatud viima talle kuuluva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni mõistliku aja jooksul seaduse nõuetega kooskõlla, ning vastustaja on kohustatud selleks läbi viima seaduse nõuetele vastava haldusmenetluse ning mitte esitama kasutusloa väljastamiseks ebamõistlikke, ebavajalikke ega ebaseaduslikke eeltingimusi. Selleks tuleb lõpuni viia 2000. aastal alanud kasutusloa väljastamise menetlus. Vastustaja küll eitab apellatsioonkaebuses kaebaja poolt 2000. aastal esitatud taotlust, kuid 08.06.2011 toimunud halduskohtu istungil ei eitanud tunnistajana üle 14 kuulatud Priit-Aulis Kesler 2000. aastal kaebajalt veetorustike projekti saamist. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, miks oleks kaebaja pidanud esitama vastustajale projekti, kui sellega ei kaasnenud ka vastava kasutusloa taotluse esitamist. Ringkonnakohus asub seetõttu seisukohale, et kaebaja on esitanud vastustajale 2000. aastal taotluse, mida vastustajal oleks tulnud vastavalt tõlgendada ja menetleda. Riigikohtu halduskolleegium on märkinud, et hea halduse põhimõtte eeldab muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet (RKHKo 18.12.2004, 3-3-1-33-04). Samuti on Riigikohtu halduskolleegium rõhutanud, et õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan (RKHKo 19.12.2006, 3-3-1-80-06; 10.01.2007, 3-3-1-85-06) ning et igasugused riigipoolsed menetlused peavad toimuma mõistliku aja jooksul (RKHKm 21.06.2010, 3-3-1-85-09). Riigikohtu halduskolleegium on täpsustanud, et mõistlikuks ei saa pidada olukorda, kus isiku suhtes ei viida kümne aasta jooksul läbi ühtegi menetlustoimingut (RKHKm 21.06.2010, 3-3-1-85-09). Ühtlasi osutab ringkonnakohus sellele, et Riigikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on isikul, kelle suhtes läbiviidav menetlus kestab ebamõistlikult kaua, õigus nõuda haldusorganilt kahju hüvitamist ebamõistlikult pika menetluse eest (vrd RKÜKo 22.03.2011, 3-3-1-85-09; EIKo 02.12.2003, 48129/99 – Treial vs. Eesti). Lisaks eeltoodule osutab ringkonnakohus täiendavalt EhS § 72 lg-le 4, mille kohaselt võib pärast planeerimis- ja ehitusseaduse jõustumist ning enne ehitusseaduse seaduse jõustumist ehitusloata püstitatud torujuhtmetele ehitise omanik taotleda kuni 31.12.2003 ehitusluba või kasutusluba. Ehitusloa taotlemise korral annab kohalik omavalitsus ehitusprojekti alusel ehitisele hinnangu ja otsustab ehitisele ehitusloa väljastamise või väljastamisest keeldumise, arvestades käesoleva seaduse §-s 23 või 24 sätestatut. Kasutusloa taotlemise korral esitatakse kohalikule omavalitsusele kasutusloa taotlus, ehitise mõõdistusprojekt ja tasutakse riigilõiv. Kasutusloa taotluses esitatakse EhS § 36 lg 1 punktides 1–3 ning 6, 7 ja 9 nimetatud andmed. Käesolevas lõikes nimetatud ehitisele kasutusloa väljastamise korral ei pea kohalik omavalitsus kontrollima ehitise vastavust ettenähtud nõuetele. II 40. Ringkonnakohus võtab kokkuvõtlikult seisukoha ka vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud ülejäänud seisukohtade osas. - Vastustaja on väitnud, et veetrassid on ehitatud pärast 06.07.1999, mil toimusid kaebaja seaduslikku esindajat puudutavad erinevad menetlused veetrasside ehitusõiguse osas ning et ühisveevärgi rajamine pidi toimuma ainult detailplaneeringu ja väljastatud ehitusloa alusel. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja on esitanud usutavaid andmeid, et veetorustik on välja ehitatud 1997–1999 ning osaliselt täiendatud 2002. aastal. Selle kasuks räägib see, et 10.02.2000 sõlmitud võõrandamislepinguga andis OÜ ZET-Net kaebajale üle lisaks ühekorruselisele katlamajale, kahekorruselisele administratiivhoonele ja ühekorruselisele pumbamajale ka veetrassid. Samuti on 2000. aastal esitatud vastustajale taotlus veetrasside kasutusloa väljastamiseks, mille menetlus veel käib. Kaebaja on andnud detailseid selgitusi, vastustaja on omalt poolt esitanud vaid väiteid. Seejuures on vastustaja käitumine vastuoluline, sest ta on ise määranud kaebajale 15.03.2001. a otsusega nr 109 tegevuspiirkonna ning aktsepteerinud teda vee-ettevõtjana. Kohtul ei jäänud kahtlust selles, et sel ajal olid trassid juba olemas ja kasutuses. - Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on jätnud tähelepanuta tõendid, mille kohaselt vaidlusaluses piirkonnas ei kuulu ühisveevärgi trassid ainult kaebajale, vaid ka kolmandale isikule, mistõttu kohalikul omavalitsusel on igal juhul olemas diskretsiooniruum, sest valida tuleb erinevate ettevõtete vahel, kellele kuuluvad trassid. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles osas, et mitme trassi olemasolul tekib kohalikul omavalitsusel 15 kaalutlusõigus. Kaalutluse teostamisel tuleb aga arvesse võtta vee-ettevõtja omandipõhiõigust (PS § 32) ja õiguspärast ootust. Mõeldav on näiteks vastav piirkond soovijate vahel ära jaotada. Käesoleval juhul ei ole vastustaja kaalutlusõigust teostanud, vaid on kaebaja õigused lihtsalt tähelepanuta jätnud. - Vastustaja arvates ei saa kohalik omavalitsus olla kindel, et kaebaja veetrasse võib kasutada inimese tervisele ohutult joogiveega varustamiseks. Ringkonnakohus osutab toimikus olevale Terviseameti Ida talituse 10.05.2011. a Jõhvi Malmi ja Pargi tänava ning Narva mnt veevärgi inspekteerimise aktile nr VIT11JD0016E (tl 61, I-2 kd), mille p 3.12 kinnitab, et joogivesi on kvaliteedinõuetele mittevastav, kuid tervisele ohutu. - Vastustaja on väitnud, et otsusega nr 112 ei muudetud kaebaja vee-ettevõtja staatust ega tegevuspiirkonda, mistõttu ei ole kitsendatud ega lõpetatud kaebaja õiguseid. On õige, et otsus nr 112 ei puuduta otseselt kaebaja õigusi. Kuid otsus puudutab muuhulgas piirkonda, kus asuvad kaebaja veetrassid. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vaidluse esemeks on kaebaja taotluste lahendamata jätmine piirkondade suhtes, kus veetrassid on kaebaja omandis. Seega puudutab otsus nr 112 kaebaja õigusi. 41. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha ka kolmanda isiku apellatsioonkaebuses esitatud ülejäänud seisukohtade osas. - Kolmas isik on seisukohal, et halduskohus, tuvastades ühisveevärgi müügilepingu tühisuse, on ületanud kaebaja poolt esitatud nõude piire. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Riigikohtu erikogu on leidnud, et halduskohus võib tuvastada tsiviilõigusliku tehingu tühisuse otsuse põhjendavas osas, kui see on vajalik haldusakti või haldusorgani toimingu peale esitatud kaebuse läbivaatamisel (RKEKo 27.10.2009, 3-2-1-100-08, p 20). Ringkonnakohus leiab, et tühistamiskaebuse läbivaatamisel on täiendava argumendina vajalik analüüsida ka Jõhvi valla ja OÜ Biopuhastus vaheliste varade võõrandamise lepingute kehtivust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et need lepingud on KVS § 24 lg 4 kohaselt tühised. - Kolmas isik on viidanud sellele, et halduskohus on jätnud nimetatud lepingutega tutvumata ja tuvastamata, kas ühisveevärgi müügilepingu sõlmijaks ja allkirjastajaks ka faktiliselt oli abivallavanem Priit-Aulis Kesler. Ringkonnakohus osutab

§ 59

lg-le 1, mille kohaselt menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. Ringkonnakohus küsis 17.10.2012 toimunud istungil vastustajalt ja kolmandalt isikult, kas neil on esitada leping, kus ei ole Kesleri allkirja. Sellist lepingut vastustaja ega kolmas isik kohtumenetluse kestel esitanud ei ole.

§ 59

lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab § 59 lg 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks. Kohus järeldab eelnevast, et kolmanda isiku etteheide on paljasõnaline väide ning leiab, et halduskohus on olukorda õigesti hinnanud. - Kolmas isik osutab sellele, et KVS § 25 lg-s 1 nimetatud otsuse on vastu võtnud Jõhvi Vallavolikogu, mitte aga abivallavanem Priit-Aulis Kesler. Priit-Aulis Kesler ei ole nimetatud otsuseid teinud ega nende vastuvõtmisel osalenud. Abivallavanemat Priit-Aulis Keslerit volitati vaid Jõhvi Vallavolikogu poolt ühisveevärgi müügilepingu tehniliseks allkirjastajaks. Kuna lepingu tingimused olid vallavolikogu poolt nn ette ära otsustatud, siis ei olnud ühisveevärgi müügilepingu allkirjastaja enam otsuse tegijaks ega otsuse vastuvõtjaks KVS § 25 lg 1 mõttes. Asjaolu, et abivallavanem Priit-Aulis Kesler on OÜ Järve Biopuhastus nõukogu liige, ei anna alust asuda seisukohale, et tegemist on huvide konflikti esinemise olukorraga või toimingupiirangu rikkumisega. Ringkonnakohus leiab, et need väited ei anna alust halduskohtu seisukoha ümberhindamiseks, ja osutab sellele, et sellisteks puhkudeks on menetlus sätestatud KVS § 25 lg-tes 2 ja

1. Kui käsitada lepingu sõlmimist OÜ-ga Järve 16 Biopuhastus ühisotsusena, siis oleks tulnud Priit-Aulis Kesleril sellest KVS § 25 lg 2 kohaselt loobuda ja teavitada sellest viivitamata vallavolikogu ja vallavalitsust. Kui käsitada lepingu sõlmimist OÜ-ga Järve Biopuhastus ainuisikulise otsusena, oleks tal tulnud ennast vastavalt KVS § 25 lg-le 3 taandada. - Kolmas isik osutab veel sellele, et kaebajal puuduvad Malmi tn, Pargi tn, Narva mnt ja Puru tee veetorustike õiguslikul alusel ehitamist tõendavad tõendid. Ringkonnakohus osutab sellele, et see küsimus tuleb välja selgitada
2. aastast saati toimuvas haldusmenetluses ning see ei mõjuta kohtu hinnangut käesolevas asjas. III
3. Kaebaja on vaidlustanud Tartu Halduskohtu 19.10.
4. a otsuse osas, millega viimane jättis kaebaja õigusabikulud Jõhvi Vallavalitsuselt välja mõistmata ning palub ringkonnakohtul välja mõista kaebaja menetluskulud Jõhvi Vallavalitsuselt vastavalt menetluskulude nimekirjale ja sellele lisatud kuludokumentidele. Vastavalt

§ 285

lg-le 1 kohaldatakse enne käesoleva seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus (

v.r) sätestatut. 43. Poolte vahel on vaidlus menetluskulude väljamõistmise osas arvete nr 20110205, nr 20110222 ja nr 20110610 alusel tasutud õigusabikulude üle. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et arved nr 20110205 ja nr 20110222 ei sisalda õigusabikulusid, mis oleksid kantud halduskohtumenetluses. Advokaadibüroo Aivar Pilv ajaarvestussüsteemi Law Time väljavõttest tulenevalt on arved nr 20110205 ja nr 20110222 esitatud õigusteenuse osutamise eest ajavahemikul 03.02.2011 kuni 22.02.2011 (kaebaja esitas kaebuse halduskohtule 04.04.2011) ning tegemist oli haldusmenetluse käigus tehtud toimingutega. Tulenevalt

v.r §-st 83 ning Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohast ei kuulu halduskohtumenetluses väljamõistmisele haldusmenetluses kantud õigusabikulud (RKHKo 01.06.2011, 3-3-1-20-11). 44. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et arve nr 20110610 alusel kantud õigusabikulusid ei saa vastustajalt välja mõista, kuna kaebaja ei ole halduskohtule esitanud kuludokumente.

v.r § 93 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Toimiku põhjal oli halduskohtule enne kohtuvaidlusi esitatud arved ja ajaarvestussüsteemi Law Time väljavõtted. Viimased neist vastavad menetluskulude nimekirja tunnustele. Küsimus seisneb selles, mis on kuludokumendid. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumentidega, millest nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud. Advokaadi kinnitus arvete tasumise kohta ei ole piisav tõend. Õigusabikulusid ei saa välja mõista, kui on esitatud üksnes esindaja arve, sest see ei tõenda kulude reaalset kandmist. Õigusabikulude tasumist saaks ja peaks tõendama kassa sissetuleku orderiga või pangakonto väljavõttega (RKHKo 09.03.2009, 3-3-1-94-08). Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Eristada tuleb kuludokumente ja maksmiskinnitust. Näiteks perioodi 2007– 2013 struktuuritoetuse seaduse § 23 lg-tes 41-43 on samuti juttu kuludokumentidest ning nende tasumisest. Selle sätte rakendamiseks antud rahandusministri 01.03.2007. a määrus nr 15 „Perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse väljamaksmise tingimused ja kord“ § 2 eristab kuludokumenti ja tasumist tõendavat dokumenti: kuludokument on kohustuse tekkimise aluseks olev dokument, samal ajal kui tasumist tõendav dokument on panga väljavõte, maksekorraldus, kassa väljamineku order või e-riigikassa infosüsteemi konto väljavõte. Ka keeleliselt ei hõlma termin „kuludokument“ tingimata maksmiskinnitust, sest dokumentaalselt tõendatud kulu võib seisneda ka kohustuses.

v.r § 93 lg-s 1 sätestatud kohustus, et 17 enne kohtuvaidlust tuleb esitada kuludokumendid, teenib eesmärki, et vastaspool saaks kulude põhjendatusele vastu vaielda. Riigikohtu halduskolleegium on ise sellele viidanud ning öelnud, et on oluline, et teised menetlusosalised saaksid kohtukulude väljamõistmise taotlusega tutvuda ja kohtul oleks võimalik taotluse rahuldamist kaaluda (RKHKo 02.03.2005 3-3-1-92-04). Sellest tuleb eristada Riigikohtu seisukohta, et halduskohtumenetluses on teise poole kasuks võimalik välja mõista üksnes need kulud, mille eest isik on juba tasunud (RKHKo 25.03.2008, 3-3-1-5-08). Ringkonnakohus on seisukohal, et arvete õigeaegset tasumist saab tõendada erinevalt. Seejuures tuleb kõne alla iga

§ 56

järgi lubatav tõend.

§ 56

lg 1 järgi on tõend igasugune teave, mis on seaduses sätestatud menetlusvormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks menetlusosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud.

§ 56

lg 2 ls 1 kohaselt võivad halduskohtumenetluses tõenditeks olla kõik tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-de 251–305 kohaselt tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendid ja käesolevas seadustikus lubatud tõendid. Kuna asjaolu, kas arve on enne kohtuvaidlust tasutud või mitte, ei mõjuta kuidagi kulude suuruse põhjendatust, ei saa kirjaliku maksmiskinnituse esitamata jätmisel jätta menetluskulusid

v.r § 93 lg 1 alusel välja maksmata, kui kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid on õigeaegselt esitatud ning arved on õigeaegselt tasutud. 45. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et puudub alus kohtumenetluse õigusabikulude välja mõistmata jätmiseks. Halduskohtule olid esitatud advokaadibüroo poolt väljastatud arved, millest tulenes õigusabiteenuse saajale kohustus õigusabiteenuse eest ka tasuda, ning apellatsioonimenetluses esitatud tõenditest nähtub, et õigusabikulud olid tegelikult kantud enne kohtuistungit. Seega leiab ringkonnakohus, et kaebaja poolt esimese astme menetluses arve nr 20110610 alusel tasutud õigusabikulud 1920 eurot tuleb vastustajalt

v.r § 92 lg 1 alusel välja mõista. IV 46. Apellatsiooniastmes kantud kohtukulude jaotuse osas tuleb

§ 285

lg 1 kohaselt osaliselt kohaldada halduskohtumenetluse seadustiku kuni 31.12.2011 kehtinud redaktsiooni ning halduskohtumenetluse seadustiku alates 01.01.2012 jõustunud redaktsiooni. Erinevate halduskohtumenetluse seadustiku redaktsioonide kohaldatavuse üle otsustamisel tuleb

§ 285

lg 1 sõnastusest tulenevalt lähtuda tehtud menetlustoimingu ajal kehtinud redaktsioonist. Käesoleval juhul on apellatsioonimenetluse toiminguid tehtud nii enne kui pärast uue halduskohtumenetluse seadustiku jõustumist. 47. Nii

v.r § 92 lg 1 kui

§ 108lg 1 sätestavad, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Samased on ka

v.r § 92 lg 7 ls 2 ja

§ 108

lg 8 ls 2, mille kohaselt jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda, kui tema poole vastaspool ei pea kulusid hüvitama. Seega, kuna ringkonnakohus jätab vastustaja ning kolmanda isiku apellatsioonkaebused rahuldamata, jäävad nii vastustaja kui kolmanda isiku poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud nende endi kanda. Seega sõltub kaebaja poolt kantud menetluskulude väljamõistmine teistelt menetlusosaliselt kaebaja poolt sooritatud menetlustoimingu ajast. 2011. aastal sooritatud toimingute eest kantud menetluskulud tuleb välja mõista üksnes vastustajalt, kuna

v.r ei sisaldanud erisust apellatsioonkaebuse esitanud kolmandalt isikult väljamõistetavate menetluskulude kohta. Kehtiva

§ 108

lg 1 ls 2 kohaselt kohaldatakse aga apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse või teistmisavalduse esitanud kolmanda isiku suhtes

§-s 108 poole kohta sätestatut. Seega kuuluvad halduskohtumenetluse seadustiku alates 01.01.2012 kehtima hakanud redaktsiooni 18 kehtimise ajal tehtud toimingute eest kaebaja poolt kantud menetluskulud välja mõistmisele nii vastustajalt kui kolmandalt poolelt ühiselt.

1. Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtub, et kaebaja on
2. aastal tehtud toimingute eest kandnud menetluskulusid arve nr 20111768 alusel. Seega tuleb nimetatud arve alusel tasutud õigusabikulud summas 960,60 eurot ning samuti
3. aastal apellatsioonkaebuse esitamiselt tasutud riigilõiv summas 15,97 eurot, kokku 976,57 eurot välja mõista vastustajalt. Ülejäänud kaebaja poolt kantud menetluskulud summas 1974,40 eurot (arve nr 20120462 – 1200 eurot, arve nr 20121210 – 466,40 eurot, arve nr 20121461 – 198 eurot ja arve nr 20130053 – 110 eurot) kuuluvad aga väljamõistmisele vastustajalt ja kolmandalt isikult ühiselt. Maili Lokk Agu Timmi 19 Madis Ernits