← Eesti

2-11-57312/42

Tsiviilasi nr 2-11-57312 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Andrus Miilaste Otsuse avalikult teatavaks- 31. mai 2013, Tartu kohtumaja tegemise aeg ja koht Tsiviilasja numbe

) § 361 järgsetele liisingulepingu tunnustele. Nimetatud sätte kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Eeltoodust tulenevalt kohalduvad vaidlusaluse liisingulepingu ülesütlemisele ka liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed, mis on sätestatud

§-s

  1. Hagi on esitatud liisingulepingu üldtingimuste (tl 28-33) p 7.3 ja

§ 367alusel.

Üldtingimuste p 7.3 kohaselt kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles liisinguvõtja süülise käitumise tõttu, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale kõik põhjendatud kulud, mida liisinguandja kannab seoses liisingulepingu üles ütlemisega.

§ 367

lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

§ 367

lg-s 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega (

§ 367lg 2).

Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb

§ 367

lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

§ 367

lg 4 näeb ette, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja on arvestanud oma nõude kostjate vastu liisingueseme jääkmaksumuse ning enne ülesütlemist võlgnetavate liisingumaksete ja ülesütlemisest tingitud lisakulude summana. Seejuures on hageja lugenud liisingueseme jääkmaksumuseks selle omandamiseks tehtud hüvitamata kulutusi. Selliselt vastab hageja arvestus põhimõtteliselt

§ 367lg-tele 1, 2 ja 4.

Lähtudes

§ 367

lgst 3 tuleb hageja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tema poolt liisingueseme omandamiseks tehtud (ja liisingumaksetega katmata) kulud liisingueseme väärtusega hagejale tagastamise ajal. 4

(6)7. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, milline oli liisingueseme väärtus selle hagejale tagastamise hetkel, kusjuures asja materjalidest ei nähtu, millal liisinguese hagejale tagastati (teada on liisingulepingu ülesütlemise aeg 26.03.2009 ja liisingueseme müüki suunamise aeg 27.04.2009). Hageja on seisukohal, et liisingueseme turuväärtus selgus müügiprotsessi käigus ja seetõttu tuleb liisingueseme turuväärtuseks selle tagastamise hetkel pidada hilisemat müügihinda, so 9000 eurot. Hageja hinnangul toimus sõiduki müük vabaturu tingimustes ning hageja tegi kõik endast oleneva, et saavutada liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Kostjad II ja III lähtuvad liisingeseme väärtuse määramisel selle müükipaneku hinnast 27.04.2009 seisuga, so summast 17 895,26 eurot. Riigikohus on leidnud (3-2-1-33-08 p 18), et kuigi

§ 367

lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt (hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest) eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Üldtingimuste p 3.7 kohaselt (tl 29) kui liisinguandja, tuginedes liisingulepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (st liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh liisingueseme valduse üle võtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine). Üldtingimuste p 7.4.1 järgi (tl 33) kui liisingueseme võõrandamisest saadav summa ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Seega erinevalt

§ 367

lg-st 3 nähtub hageja tüüptingimustest, et liisinguvõtja kohustus hüvitada kahju/puudujääv osa on sõltuvuses ainult eseme võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast summast. Riigikohus on korduvalt leidnud, et vastupidine tüüptingimus, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses, on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega

§ 42lg 1 järgi tühine (3-2-1-33-08 p 17 ja 3-2-1-52-11 p 15).

Kohus leiab, et hageja üldtingimuste p 3.7 ja 7.4.1 on tüüptingimustena vastavas osas teist poolt ebamõistlikult kahjustavad ja seega tühised, mistõttu tuleb hageja hüvitusnõude arvestamisel lähtuda

§ 367lg 3 järgi liisingueseme väärtusest selle tagastamise ajal.

Kohtule ei ole esitatud liisingueseme hindamisakti selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Samas nähtub asja materjalidest, et liisinguese suunati hageja poolt müüki 27.04.2009 alghinnaga 17 895,26 eurot (tl 91). Eelduslikult oli hagejale, kui liisinguandjale teada liisingueseme seisukord selle üleandmisel, mistõttu on hageja kohtu hinnangul arvestanud ja hinnanud konkreetse liisingueseme seisundit, mh selle väärtust vähendada ja suurendada võivaid asjaolusid. Eeltoodu põhjal saab järeldada, et hageja pani liisingueseme müüki eeldatava turuhinnaga. Hageja ise ei ole kohtumenetluses väitnud, et liisingueseme tegelik väärtus oli selle temale tagastamise ajal madalam 17 895,26 eurost (müüki pandud hinnast). Hageja on kinnitanud, et esialgset müügihinda alandati igakuiselt, seega kuuel korral. Asjas puuduvad aga andmed selle kohta, et hageja oleks põhivõlgnikku ja käendajaid teavitanud liisingueseme müügihinna alandamisest. Riigikohus on asunud seisukohale (3-2-1-77-08 p 16), et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Kuna hageja oma teavitamiskohustust täitnud ei ole, siis tuleneb eeltoodust, et hageja on müügiprotseduuri rikkunud ja et kostjaid ei ole tegelikult müügiprotseduuri kaasatud. Ainuüksi liisinguvõtja ja käendajate teadlikkus asjaolust, et pärast liisingueseme tagastamist kuulub see võõrandamisele ja esialgselt määratud hind igakuiselt alandamisele, ei taga põhivõlgnikule ja käendajatele müügiprotsessis osalemise võimalust, rääkimata 5

(6)müügi kontrollimise ja mõjutamise võimalusest. Kui liisinguandja võtab liisingueseme vastu ilma seda hindamata ja liisinguvõtjat ning käendajaid hinnast teavitamata, siis ta võtab sellega enda kanda liisingueseme turuhinna tõendamiskoormise ja riski, et võimalik müügikahju võib jääda tema kanda. Kohus leiab, et olukorras, kus hageja ei ole tõendanud, et ta suunas liisingueseme algselt müüki keskmisest turuhinnast madalama hinnaga, tuleb liisingueseme väärtuse määramisel

§ 367

lg 3 kontekstis praeguses asjas lähtuda liisingueseme müüki suunamisel fikseeritud väärtusest. Kostjad II ja III on nimetatuga nõustunud. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt tuvastab kohus liisingueseme turuväärtusena selle tagastamise hetkel 17 895,26 eurot. 8. Käenduslepingu kohaselt võtab käendaja kohustatu rahalisi kohustusi kui enda kohustusi (

§ 142lg 1 ja § 145 lg 1, 2).

Vaidlust ei ole selles, et hageja liisingulepingust nr 0093940L tulenev nõue liisinguvõtja vastu on 11 531,91 eurot. Kuivõrd kohus tuvastas, et liisingueseme turuväärtus selle tagastamise hetkel oli 17 895,26 eurot, siis ei ole hagejal käendajate vastu nõuet tekkinud, sest liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel ületab liisingulepingust tulenevat nõuet liisinguvõtja vastu.

  1. Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt jätab kohus hageja hagiavalduse käendajate vastu rahuldamata.
  2. TsMS § 173 lg 1 näeb ette, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Kuna kohus lõpetas menetluse liisinguvõtja suhtes ja jättis hagi käendajate vastu rahuldamata, siis jätab kohus menetluskulud TsMS § 168 lg 2 ja § 162 lg 1 alusel hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrus Miilaste Kohtunik 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.