) § 76 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt seadusele või lepingule ja sama seaduse § 100, mille kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 p 1, 6 alusel on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmise korral kohustuse täitmist ja täitmisega viivitamisel viivist.
lg 1, sätestab võlausaldaja õiguse nõuda võlgnikult raha maksmise kohustuse täitmist kui võlgnik seda rikub.
lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest viivist kuni kohase täitmiseni vastavalt § 94 sätestatud määras, millele lisandub 7% aastas kui lepingus ei ole kokku lepitud kõrgemat viivisemäära. 18.02.2009 sõlmitud maksegraafik 4 2-11-5548
lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt sätestab seadus võlatunnistusena kahte liiki ühepoolseid lubadusi. Esiteks võib võlatunnistuseks olla kohustuse täitmise lubadus selliselt, et võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus, nt lubadus tasuda kokkulepitud võlasumma. Teiseks võib võlatunnistuse sisuks olla kohustuse olemasolu tunnistamine. Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Tuvastamaks, millist liiki võlatunnistusega on tegemist tuleb Riigikohtu lahendi 3-2-1-15-09 kohaselt hinnata võlatunnistuse sisu, ulatust, andmise põhjust ning eesmärki, samuti poolte huve jms. Riigikohtu lahendist 3-2-1-72-08 tuleneb veel üks oluline reegel: „/.../ poolte tahe luua iseseisev kohustus peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja.“ Seega tuleb konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimiseks seda ka eraldi rõhutada. Käesoleval juhul ei ole võlausaldaja, s.o hageja, kohtu hinnangul tõendanud, et 18.02.2009 maksegraafiku sõlmimisel oli maksegraafiku sõlminud pooltel tahe luua just konstitutiivne kohustus ning seejuures ei ole ka maksegraafikus eraldi rõhutatud, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Seega tuleb kohtu hinnangul lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Deklaratiivse võlatunnistuse olemust on Riigikohus selgitanud lahendis 3-2-1-72-08: „Kolleegium on jätkuvalt seisukohal, et lisaks konstitutiivsele võlatunnistusele on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid millega võlgnik kinnitab olemasolevat kohustust ning loobub võimalikest vastuväidetest võlale.“ Deklaratiivse võlatunnistuse põhiline eesmärk on muuta tõendamiskoormust. See väljendus selles, et võlausaldaja ei pea enam tõendama võla olemasolu, vaid võlanõudele vastuvaidlemise korral peab võlgnik tõendama, et võlga ei ole. Käesoleval juhul on võlgnik, s.o kostja võla olemasolule 25 892.47 krooni ulatuses vastu vaielnud. Kohtu hinnangul ei ole kostja veenvalt tõendanud, et 18.02.2009 maksegraafiku deklareeriti 25 892.47 krooni ulatuses võlga, mida tegelikkuses ei ole kunagi olnud. Seega lähtub kohus eeldusest, et kostja tunnistas 18.02.2009 maksegraafiku sõlmimisega hageja ees võlakohustust summas 69 892.47 krooni. Hageja on avaldanud, et on 18.02.2009 maksegraafiku alusel saanud kostjalt makseid kokku 47 150.07 krooni ulatuses. Nimetatud asjaolu kinnitab ka kostja. Seega leiab kohus, et kostja 18.02.2009 maksegraafikust tulenev võlakohustuse jääk hageja ees on 22 742.40 krooni e.1 453.50 eurot. Arved nr 30 ja 44 Kohus leiab, et hageja on kostjale osutanud teenuseid, mis on kirjas arvetel nr 30 ja 44. 03.03.2009 ja 23.04.2009 on pooled suhelnud e-kirja teel ning leppinud kokku teenuse osutamises. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et taolist teenust tegelikult ei osutatud. Hageja on esitanud kohtule e-kirjad, milles kostja palub hagejal osutada teenust ja seega on 5 2-11-5548 alusetu kostja väide, et hageja ei ole nimetatud kahel arvel märgitud teenuse osutamist mistahes tõenditega tõendanud.
lg 1 kohaselt võib lepingut muuta või lepingu lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel.
lg 2 kohaselt, kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti.
lg 3 kohaselt, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Kohus leiab, et pooltevahelise lepingu lõppemine ei ole käesoleval juhul tõendatud ning see kohaldus ka arvetele nr 30 ja 44. Nimetatu nähtub 18.02.2009 maksegraafikust, kus on kirjas, et leping loetakse lõpetatuks peale seda, kui kogu võlgnevus on tasutud. Samuti ei ole kostja esitanud kohtule tõendit, et leping oleks poolte vahel lõppenud. Kostja on kohtule märkinud, et kostja poolt öeldi hagejaga leping korraliselt ülesse 30.01.2011, kuid ei ole kohtule esitanud tõendit, mis seda kinnitaks. Samuti on kostja väide asjakohatu, kuivõrd isegi kui leping oleks 30.01.2011 üles öeldud, on hageja poolt kostjale arved esitatud 30.04.2009 ja 31.05.2009 ehk aastaid enne kostja poolt väidetud lepingu ülesütlemist.
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja taotleb arvete nr 30 ja 44 maksmisega viivitatud aja eest viivised summas 6 796.80 krooni e. 434.40 eurot. Kuivõrd kohus leiab, et hageja on kostjale osutanud teenuseid, mis on kirjas arvetel nr 30 ja 44 ning kostja on jätnud nimetatud arvete eest hagejale tasumata, kuulub hageja viivisenõue rahuldamisele. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul hagi põhjendatud ja tuleb rahuldada. Hagejale tuleb kostjalt välja mõista maksegraafikust tulenev võla jääk summas 22 742.40 krooni e.1 453.50 eurot, 30.04.2009 arvest nr 30 tulenev põhivõlg summas 3 001.92 krooni e.191.86 eurot, 31.05.2009 arvest nr 44 tulenev põhivõlg summas 3 794.88 krooni e. 242.54 eurot ning arvete nr 30 ja 44 maksmisega viivitatud aja eest viivised summas 6 796.80 krooni e. 434.40 eurot. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. 6 2-11-5548 TsMS § 174 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus nõuda asja lahendanud Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumajalt menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Hannes Olev Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.