← Eesti

2-10-49597/52

Obsah (7)§ 273§ 232§ 442§ 449§ 450§ 173§ 162

Tsiviilasi nr 2-10-49597 TARTU MAAKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Andrus Miilaste Otsuse avalikult teatavaks- 5. veebruar 2013, Tartu kohtumaja tegemise aeg ja koh

) § 403 lg 1 alusel lahendab kohus antud tsiviilasja kirjalikus menetluses (II kd tl 130).

  1. Hageja on esitanud kostja vastu omandiõiguse tunnustamise, pankrotivarast välistamise ja valdusest väljanõudmise hagi ujuvmajade L4:1 ja L4:3 osas. Kostja on esitatud hagile vastu vaielnud.
  2. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - hageja ja OÜ Pakri Invest (pankrotis) sõlmisid 31.05.2007 töövõtulepingu nelja L4 tüüpi ujuvmaja (L4:1, L4:2, L4:3 ja L4:4) ehitamiseks 13 000 000 rootsi krooni eest (I kd tl 200-202, 203-206, 207-209); - hagejale on kaks L4 tüüpi ujuvmaja (L4:2 ja L4:4) üle antud, üle on andmata kaks L4 tüüpi ujuvmaja (L4:1 ja L4:3), mis seisavad Miiduranna sadamas; - Tartu Maakohtu 06.10.2009 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-09-20689 kuulutati välja OÜ Pakri Invest (pankrotis) pankrot (I kd tl 187); - ajutise halduri 22.09.2009 aruande kohaselt arvati kõik neli ujuvmaja OÜ Pakri Invest (pankrotis) pankrotivarasse (I kd tl 188-199); - 12.12.2009 esitas hageja avalduse nelja ujuvmaja välistamiseks OÜ Pakri Invest (pankrotis) pankrotivarast (I kd tl 237-241), kuid kostja ei ole hageja avaldusele vastanud.
  3. Pankrotiseaduse (PankrS) § 123 lg 1 sätestab, et pankrotivara hulka ei kuulu esemed, mis kuuluvad kolmandale isikule. Kui kolmandal isikul on nõue talle kuuluva eseme väljaandmiseks, 3

(7)peab haldur eseme tagastama (vara välistamine). Vara välistamist nõudev isik ei ole välistamisnõude osas pankrotivõlausaldajaks. Kui vara välistamisel tekib vaidlus vara kuuluvuse üle, siis tuleb see lahendada koos vara välistamise hagiga. Hageja nõuab, et pankrotivarast välistataks kaks L4 tüüpi ujuvmaja – L4:1 ja L4:3, milliste omanikuks ta ennast peab. Sisuliselt on seega tegemist vindikatsioonihagiga asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 mõttes pankrotimenetluses. 5. AÕS § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Sama paragrahvi teise lõike järgi on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Vindikatsioonihagi esitamise eelduseks on seega, et omandiõigus on hagejal olemas, kuid kostja seda ei tunnusta. Hageja leiab, et omandiõigus ujuvmajadele on temale üle läinud tulenevalt 05.12.2007 töövõtulepingu muutmise kokkuleppes ette nähtud kohustuse täitmisest. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole vaidlusaluse kokkuleppe sõlmimist usaldusväärselt tõendanud, kuivõrd esitamata on kokkuleppe algdokument. Hageja on koos hagiga esitanud kohtule koopia 05.12.2007 kokkuleppest, mis on 31.05.2007 hankeprotokolli lisa, koos tõlkega inglise ja eesti keelde (I kd tl 210-212). Samuti on hageja 13.11.2012 esitanud kohtule põhistuse, miks algdokumenti ei saa esitada (II kd tl 41-42, lisad põhistusele II kd tl 43-85).

§ 273

lg 5 kohaselt kui dokument on esitatud ärakirjana, on kohtul õigus nõuda algdokumendi esitamist või asjaolude põhistamist, miks algdokumenti ei saa esitada. Kui kohtu nõudmist ei täideta, otsustab kohus, missuguse tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri. Kohus märgib, et lähtudes hageja esitatud põhistusest ei ole kohtul alust kahelda vaidlusaluse dokumendi olemasolus ega koopia vastavuses selle originaalile. Kohtu hinnangul ei saa kord jaatada ja kord eitada sama dokumendi olemasolu ainuüksi valitud õiguslikku positsiooni arvestades. Üldjuhul ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ja tõendeid hindab kohus nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt igas konkreetses asjas (

§ 232lg-d 1 ja 2).

Kuivõrd kohus on seisukohal, et hageja ja pankrotivõlgnik sõlmisid 05.12.2007 töövõtulepingu muutmise kokkuleppe, siis tuleb kohtul hinnata, kas selles sisaldub kokkulepe omandi ülemineku kohta ning kas hageja esitatud väide omandiõiguse üleminekus 05.12.2007 kokkuleppe järgi on tõendatud või mitte. 05.12.2007 hankeprotokolli lisast (I kd tl 210-212) nähtub, et Rootsi seaduste ja AB 04 tavapäraste standardnõuete järgimine ei ole võimalik, sest AB 04 on kohaldatav töövõttudele teiste kinnisasjadel, aga käesolev töövõtt puudutab merel asuvate elamute ehitamist ja sisustamist. Tellija omandiõiguse järk-järguline üleminek töövõtuobjektile AB 04 kohaselt ei saa käesoleva töövõtulepingu puhul kehtida. Pooled on seetõttu pärast protokolli allkirjastamist kokku leppinud, et poolte vahel reguleeritakse töövõtuobjekti omandiõiguse küsimusi alljärgnevalt: töövõtu kulgemist peab vastavalt kokkuleppele pidevalt kontrollima. Pärast iga heakskiidu saanud ülevaatust makstakse välja osa töövõtutasust – 13 miljonist kroonist ilma käibemaksuta; kui töövõtt on jõudnud niikaugele, et Marinstaden AB on 50% kokkulepitud töövõtutasust Pakri Invest OÜ-le ära maksnud, läheb töövõtuobjekti Marinvillan L4 omandiõigus Pakri Invest OÜ-lt üle Marinstaden AB-le. Poolte arvates täidab selline kokkulepe omandiõiguse ülemineku reguleerimise eesmärki nii, nagu on sätestatud eeskirjas AB 04. Kohtu arvates sisaldub 05.12.2007 hankeprotokolli lisas asjaõiguslik kokkulepe omandi ülemineku kohta. Selle kohaselt on pooled kokkuleppinud, et ujuvmajade omandiõigus läheb hagejale üle juhul, kui ta on tasunud pankrotivõlgnikule pool (50%) ujuvmajade maksumusest, kusjuures eelnevalt kontrollitakse töövõtu kulgemist ehk tasumisele eelneb ujuvmajade etapiviisilise ehitamise ja valmimise kontroll ning tehtud tööde heakskiit. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et nelja ujuvmaja maksumus on 13 000 000 rootsi krooni ilma käibemaksuta. Hageja väitel on tema tasunud pankrotivõlgnikule ujuvmajade eest 10 805 570 rootsi krooni, mis on üle poole kokkulepitud tasust. Oma väite kinnitamiseks on hageja esitanud kohtule arvete koondtabeli (I kd tl 213), pankrotivõlgniku poolt hagejale esitatud 4

(7)arved (I kd tl 214-226) ja väljavõtted hageja kontost arvete tasumise kohta (I kd tl 227-236). Kostja ei ole nõustunud hageja väitega selles, et tasutud on üle poole ujuvmajade hinnast. Kostja märgib, et seoses ujuvmajade ehitamise ja täiendavate tööde tegemisega on pankrotivõlgnik esitanud hagejale arveid, mida hageja ei ole enda arvestuses märkinud ja mis on tasumata (II kd tl 177-183). Kohtule esitatud 31.05.2007 ujuvmajade L4 hankeprotokollist (töövõtulepingust) nähtub, et nelja L4 tüüpi ujuvmaja hinnaks on 13 000 000 rootsi krooni ilma käibemaksuta (lepingu p 2 – pakkumine ja lisapakkumine) (I kd tl 200-202, 203-206, 207-209). Lepingu p 6.1 (finantsküsimused) kohaselt on tegemist töövõtutööde eest makstava kindla summaga. Samas on lepingu p 6.2 järgi võimalik lisatasude maksmine muutmis- ja lisatööde eest. Arvestades 05.12.2007 hankeprotokolli lisas märgitut, mille kohaselt on pooled lähtunud omandiõiguse üleminekul kokkulepitud töövõtutasust ehk 13 000 000 rootsi kroonist ilma käibemaksuta, on kohus seisukohal, et hageja on tõendanud, et ta on tasunud pankrotivõlgnikule 83% (10 805 570 : 13 000 000 × 100) kokkulepitud töövõtutasust, mis on 33% võrra rohkem kui 50%. Seega on omandiõigus ujuvmajadele, sealhulgas kahele kostja valduses olevale vaidlusalusele ujuvmajale L4:1 ja L4:3, üle läinud hagejale. Kostja ei ole väitnud, et hageja esitatud arvetel kajastuks tasu muutmis- ja lisatööde eest. Kohus märgib, et ujuvmajade kajastamine pankrotivõlgniku majandusaasta aruannetes (II kd tl 149-152) ja bilansis (II kd tl 153-156) lõpetamata toodanguna ei tõenda nende omandiõigust. 6. Mis puudutab kostja vastuväidet, et ujuvmajade valdust ei ole hagejale üle antud ja et puudub kokkulepe kaudse valduse (väljanõudeõiguse) andmises hagejale, siis märgib kohus järgmist: Kohtu hinnangul on pooled 05.12.2007 leppinud kokku omandiõiguse üleminekus ilma valduse faktilise üleandmiseta. Käesoleval juhul tuleb arvestada, et hageja ja pankrotivõlgnik on 31.05.2007 sõlminud töövõtulepingu VÕS § 635 lg 1 mõttes. VÕS § 635 lg 1 sätestab, et töövõtulepinguga kohustub töövõtja valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), tellija aga maksma selle eest tasu. Tegemist on töövõtja ja tellija põhikohustustega. Viidatud sättest tulenevalt on pooltel vastastikused kohustused: töövõtjal tuleb töö (valmis) teha ja tellija peab tehtud töö eest tasuma. Antud töövõtulepingu sisuks on nelja L4 tüüpi ujuvmaja valmistamine ja kokkulepitud tulemuseks, mis lepingu alusel võlgnetakse, on seega neli valmis ehitatud ujuvmaja. Töövõtulepingust tulenevad ülejäänud kohustused on lepingupoolte kõrvalkohustused, sealhulgas töö tellijale üleandmise kohustus töövõtja kohustusena (VÕS § 636) ja töö vastuvõtmise kohustus tellija kohustusena (VÕS § 638). VÕS § 636 lg 1 esimese lause kohaselt peab töövõtja tööna valmistatud asja tellijale üle andma. Seda sätet kohaldatakse juhul, kui töövõtulepingu objektiks on töövõtja poolt tellijale teatava vallasasja valmistamine. Asja üleandmine seisneb selle valduse üleandmises tellijale. Seega on VÕS § 636 lg 1 esimeses lauses sätestatud valduse üleandmise kohustus. Kohtu arvates saab hageja nõuda ujuvmajade valduse üleandmist töövõtulepingust tuleneva nõude alusel. Arvestades antud töövõtulepingu spetsiifilisust ei ole kohtu hinnangul mõeldav, et samaaegselt omandiõiguse üleminekuga pärast pankrotivõlgnikule poole ujuvmajade maksumuse tasumist tulnuks hagejale anda ujuvmajade valdus, mis tähendanuks lepingu kohaselt nelja pooleli oleva ujuvmaja tarnimist Ryssvikenisse. Nimetatu ei ole kooskõlas töövõtulepingu eesmärgiga, mille kohaselt võlgnetakse oma lepingupartnerile valmis töö. Kohus leiab, et lähtudes töövõtulepingu tulemuse saavutamisele suunatusest ei ole hageja kaotanud töövõtulepingust tuleneva ujuvmajade valduse üleandmise nõudeõigust. 7.

§ 442

lg 5 esimene lause sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõuga seotud küsimused. Kostja on 21.01.2013 esitanud kohtule taotluse vaheotsuse (

§ 449

lg 1) või osaotsuse (

§ 450

lg 1) tegemiseks hageja omandiõiguse kindlakstegemiseks (II kd tl 137-147, seisukohtade p 11). Kostja hinnangul on juhul, kui hageja on vaidlusaluste ujuvmajade omanik, 5

(7)temal õigus keelduda ujuvmajade väljaandmisest vastunõude summas 297 776,06 eurot olemasolu tõttu. Kostja märgib, et pooltel on suured erimeelsused hageja võla ning kostja vastunõude üle ja seetõttu ei ole menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt otstarbekas hakata tõendama kostja vastunõuet (ega hageja võlga) ning sellest tulenevat ujuvmajade väljaandmisest keeldumise õigust, kuniks pole selge, kas hageja on üldse vaidlusaluste ujuvmajade omanik. VÕS § 110 lg 1 lubab võlgnikul oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on nõude ja kohustuse vahel piisav seos juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. Nimetatud sätte rakendamiseks tuleb hinnata, kas on täidetud VÕS § 110 kohaldamise eeldused ning kui on, siis kohaldada VÕS § 110 lg-t
  1. Kohus märgib, et isegi VÕS § 110 lg-s 1 sätestatud eelduste olemasolu korral ei oleks antud juhul põhjendatud ujuvmajade väljaandmise nõude rahuldamine tingimuslikult. Kuigi VÕS §s 110 ei sisaldu VÕS § 111 lg 3 sarnast piirangut, tuleneb üldisest hea usu põhimõttest (VÕS § 6 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138), et oma kohustuse täitmisest ei või keelduda juhul, kui teine lepingupool on oma kohustused täitnud suuremas osas või oluliste puudusteta. Kohus on seisukohal, et kostjal ei ole ujuvmajade väljaandmisest keeldumise õigust. Kostja on kohtumenetluses korduvalt kinnitanud, et Miiduranna sadamas asuvad ujuvmajad L4:1 ja L4:3 on faktiliselt valmis. Kohus tuvastas kohtu põhjenduste p-s 5, et hageja on tasunud pankrotivõlgnikule 83% kokkulepitud töövõtutasust. Seega on töövõtulepingu pooled oma lepingulised põhikohustused suuremas osas täitnud ning seetõttu on ujuvmajade väljaandmisest keeldumine kui õiguskaitsevahend ebaproportsionaalne võrreldes rikkumise raskusega (kokkulepitud töövõtutasust on maksmata 17%). Kohus arvestab siinjuures veel asjaolu, et tegemist on vara välistamise nõudega pankrotimenetluses ning et pankrotivõlgniku ja OÜ Miiduranna Tehnopark vahel 10.09.2007 sõlmitud rendilepingust (II kd tl 184-185) tulenevad käesoleval ajal kohustused hagejale (Tartu Maakohus on 28.12.2010 otsusega tsiviilasjas nr 2-10-14710 tunnustanud 10.09.2007 rendilepingust tulenevat rendileandja pandiõigust kahele vaidlusalusele ujuvmajale). Lisaks vajab märkimist, et Tartu Maakohtu menetluses on Marinstaden AB hagi OÜ Pakri Invest (pankrotis) pankrotihaldur Anne Tammeri vastu nõude tunnustamiseks OÜ Pakri Invest (pankrotis) pankrotimenetluses summas 22 295 397,91 eesti krooni ehk 1 424 935,64 eurot (tsiviilasi nr 2-10-16700, hagiavalduse terviktekst II kd tl 157-168), kus pankrotivõlgnik on esitanud hageja vastu vastuhagi 286 242,49 euro väljamõistmiseks. Sisuliselt on vastuhagis tegemist antud kohtumenetluses esitatud vastunõudega (31.12.2011 seisuga on vastunõude suurus 286 242,49 eurot ja 31.12.2012 seisuga 297 776,06 eurot). Kohtu arvates ei oleks õiguslikult põhjendatud otsuse tegemine ka VÕS § 110 kohaldamise eelduste täitmisel VÕS § 110 lg 5 järgi, so kostja kohustamine ujuvamajade valdust üle andma üksnes juhul, kui hageja on oma kohustuse kostja suhtes täitnud, kuna selliselt oleks sisuliselt lahendatud vastuhagi tsiviilasjas nr 2-10-16700, samas kui lahendamata on põhihagi ja teoreetiliselt ei ole välistatud nõuete tasaarvestamine (vastunõuet ei pruugi olla). Kuivõrd kohus on seisukohal, et kostjal ei ole õigust keelduda ujuvamajade väljaandmisest hea usu põhimõttest tulenevalt, tuleb kostja taotlus vaheotsuse või osaotsuse tegemiseks hageja omandiõiguse kindlaks tegemiseks jätta rahuldamata.
  2. Kohus jätab tähelepanuta kostja 21.01.2013 esitatud näiliku tehingu vastuväite (II kd tl 137147, seisukohtade p 3), kuivõrd kostja ei ole antud menetluses varem tehingu näilisusele tuginenud, võttes sellega hagejalt võimaluse esitada omapoolne seisukoht.
  3. Kokkuvõttes rahuldab kohus hageja hagi täies ulatuses ja tunnustab hageja omandiõigust kahele ujuvmajale L4:1 ja L4:
  4. Kuivõrd kostja on nimetatud ujuvmajad arvanud OÜ Pakri 6
(7)Invest (pankrotis) pankrotivarasse, tuleb ujuvmajad L4:1 ja L4:3 pankrotivarast välistada ning välja nõuda hageja valdusse. 10.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 173

lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

§ 162lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus, rahuldades hageja nõude täies ulatuses, jätab menetluskulud kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrus Miilaste Kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.