3-13-723/3

3-13-723 KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number TallinnaHalduskohus Kristjan Siigur

1. veebruar 2013, Haldusasi Õ.V.i kaebus Tallinna Linnavolikogu
2. veebruari 2013 otsuse nr 25 osalise tühistamise nõudes. Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebaja: Õ.V. Esindaja: v.adv Rainer Kuulme Tallinn 3-13-732 RESOLUTSIOON
3. Tagastada Õ.V.i kaebus.
4. Saata määrus kaebaja esindajale Edasikaebamise kord esitada Käesoleva määruse peale võib kaebaja määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates (HkMS § 121 lg 4, § 204). ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED
5. Õ.V. esitas
6. aprillil 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Linnavolikogu
7. veebruari 2012 otsuse nr 25 tühistamist. Vaidlusaluse otsusega otsustas linnavolikogu taotleda munitsipaalomandisse avalikult kasutatava juurdepääsutee ehitamiseks umbes 343 m2 suuruse Kloostrimetsa tee T9 maatüki. Kõnealune maatükk piirneb kaebaja omandis oleva kinnistuga ning kaebusest nähtuvalt on kaebaja sellele rajanud oma vahenditega juurdepääsutee oma kinnistule ja on esitanud ka taotluse selle maatüki erastamiseks enda kinnistuga liitmise eesmärgil. Kaebusest nähtuvalt on vaidlusalune maatükk kehtiva detailplaneeringu kohaselt määratletud transpordimaana.
8. Tutvunud kaebuse ja sellele lisatud materjalidega, leian, et Õ.V.i kaebuse menetlusse võtmine ei ole põhjendatud ning kaebus tuleb tagastada. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HkMS) § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. HkMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik halduskohtusse pöörduda oma õiguste kaitseks. Sellest tulenevalt puudub isikul ilmselgelt kaebeõigus, kui haldusakt või toiming, mida ta kohtule esitatavas kaebuses vaidlustada soovib, ei saa tema subjektiivseid õigusi rikkuda. Käesoleval juhul see nõnda ongi. Kaebaja on vaidlustanud linnavolikogu otsuse, millega taotletakse maad munitsipaalomandisse. Otsusega maa munitsipaalomandisse taotlemiseks ei tekitata, muudeta ega lõpetata haldusvälise isiku õigusi ega kohustusi. Haldusväliseid isikuid mõjutava maa munitsipaalomandisse andmise otsuse langetab alles maavanem. Linnavolikogu otsuse näol ei ole tegemist ka eelhaldusaktiga haldusmenetluse seaduse § 52 lg 1 p 2 tähenduses, kuna sellega ei tehta maavanema jaoks siduvalt kindlaks maa munitsipaalomandisse andmise otsuse tingimusi ja asjaolusid, otsuses sisaldub vaid kohaliku omavalitsuse tahteavaldus maa munitsipaalomandisse saamiseks.
9. Linnavolikogu otsus maa munitsipaalomandisse taotlemise kohta on sisuliselt menetlustoiming. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-8-02 tehtud otsuses selgitanud, et haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Erandina on menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti vaidlustamine aga õigustatud juhul, kui tegemist on sedavõrd olulise veaga, et juba menetluse käigus on võimalik jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane. Enne lõplikku haldusakti saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Haldusasjades nr 3-3-1-44-05 ja 3-3-1-94-06 tehtud lahendites asus Riigikohus seisukohale, et maa munitsipaalomandisse taotlemise algatamise otsust, on võimalik erandjuhtudel vaidlustada siis, kui on kahtlus, et eesmärk saavutada maa munitsipaliseerimine ei saa olla õiguspärane, sest vaidlusalune maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele. Viimatinimetatud kohtulahendis leidis käsitlemist juhtum, kus kohaliku omavalitsuse volikogu otsus hõlmas muuhulgas maad, mis oli juba omandireformi käigus tagastatud, st. tegemist oli eraõigusliku isiku omandis oleva maaga, mille munitsipaalomandisse andmine ei oleks olnud mistahes tingimustel võimalik, samas oleks kõnealuse maa munitsipaalomandisse andmise taotluse läbivaatamine põhjendamatult edasi lükanud omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud kaebajale ülejäänud maa tagastamist. Neil asjaoludel pidas Riigikohus maa munitsipaalomandisse andmise otsuse vaidlustamist kohtus lubatavaks.
10. Õ.V.i kaebuses välja toodud asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et vaidlusaluse umbes 343 m2 suuruse maatüki munitsipaalomandisse andmine oleks põhimõtteliselt võimatu või välistatud. Kaebusest nähtuvalt soovib kaebaja saada vaidlusaluse maatüki omanikuks erastamise teel vastavalt maareformi seaduse (MRS) § 22 lõikele 12 ning selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse
11. veebruari 2007 määrusele nr 50 Maareformi seaduse» § 22 lõikes 1² sätestatud maa erastamise kord. Eelviidatud normid puudutavad eraomandis oleva kinnisasjaga piirneva maa, millest ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, erastamist liitmiseks piirneva kinnisasjaga, tingimusel, et maa ei kuulu tagastamisele või ostueesõigusega erastamisele muul MRS-is sätestatud alusel ning et see maa ei kuulu riigi omandisse jätmisele või munitsipaalomandisse andmisele. Käesoleval juhul ei saa üheselt väita, et vaidlusaluse maatüki näol oleks tegemist sellise maaga. 2
12. Kaebusest nähtuvalt on kõnealune maatükk kehtiva detailplaneeringuga määratud transpordimaaks (teemaaks), avalikult kättesaadavalt Maa-ameti geoinfoportaali (http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis) kaardilt nähtuvalt piirneb see küll ühelt poolt kaebaja kinnistuga, samas külgneb aga ka Kloostrimetsa tee tänavamaaga. Neil asjaoludel ei ole iseenesest takistust, mis ei võimaldaks sellele maatükile moodustada eraldi kinnistut juurdepääsutee rajamiseks, olukorras, kus ka detailplaneering selle just tee rajamiseks määranud on. Samuti ei ole takistust selle liitmiseks külgneva teemaaga (Kloostrimetsa tänav).
13. Maa munitsipaalomandisse andmise MRS § 28 lg 2 alusel otsustab maavanem kaalutlusõiguse alusel, ent käesolevas kaebuses välja toodud asjaoludel ei saa väita, et tegemist oleks maaga, mida kindlasti munitsipaalomandisse anda võimalik ei ole. Seega on kaebaja kohtu poole pöördunud ennatlikult. Juhul kui maavanem otsustab Tallinna Linnavolikogu taotluse rahuldada, on kaebajal, kui ta leiab, et maa munitsipaalomandisse andmine tema õigusi rikub, võimalik kohtus vaidlustada sellekohane maavanema otsus.
14. Kaebaja leiab ekslikult, et tal on vaidlusaluse maa erastamise eesõigus vastavalt MRS § 20 lõikele
15. Selles normis sätestatakse, et kui maad taotletakse munitsipaalomandisse MRS § 28 lg 2 alusel, on selle maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist MRS §-s 221 sätestatud ulatuses. Kaebajal ei ole ühelgi juhul õigust nõuda vaidlusaluse maa ostueesõigusega erastamist MRS § 221 kohaselt. Kaebajal võib olla õigus erastada kõnealust maad MRS § 22 lg 12 alusel, ent tegemist ei ole maa ostueesõigusega erastamisega MRS mõistes. MRS § 22 lg 12 ei sätesta maa ostueesõigusega erastamise õigust, vaid eraldi maa erastamise viisi. MRS § 22 lg 12 ei sätesta ostueesõigust maa erastamisel. Huvi maa munitsipaalomandisse andmise vastu võib olla suurem kui huvi selle erastamiseks viidatud sätte alusel, kui kohalikule omavalitsusele kuulub samuti vahetult piirnev kinnisasi. Sellisel juhul ei ole MRS § 2 sätestatud maareformi eesmärgi saavutamiseks vajalik seda maatükki tingimata erastada, vaid maa efektiivset kasutamist on võimalik tagada ka selle liitmisel riigi omandisse jäetava maaga. Ostueesõigusena sellist erastamise õigust ei saa sätestada ka seetõttu, et piirnevate kinnisasjade omanike huvide olulisus sellise maa omandamiseks tuleb välja selgitada omavahelise kaalumise teel. Liiatigi võib käesoleval juhul ilmneda, et vaidlusalust maad on võimlik kasutada ka eraldiseisva kinnisasjana, rajades sinna avalikult kasutatava tee. Maa munitsipaalomandisse andmine MRS § 28 lg 2 alusel oleks võimatu ning maa tuleks MRS § 22 lg 12 alusel igal juhul erastada siis, kui maatüki iseseisva kasutamise võimaluse välistab kehtestatud detailplaneering ning sellise maatüki liitmine sellega vahetult piirneva munitsipaalomandisse jäetud või jäetava kinnisasjaga ei ole võimalik. Käesoleval juhul see nii ei ole.
16. Asjaolu, et Tallinna linn on varem korduvalt deklareerinud, et tal vaidlusaluse maa vastu huvi puudub, ei võta linnalt iseenesest õigust selle maa munitsipaalomandisse taotlemiseks. Linnavalitsuse varasemat pikaaegset huvipuudust ning kaebaja huvitatust vaidlusaluse maa omanikuks saada, võib maavanem kaaluda maa munitsipaalomandisse andmise taotluse lahendamisel, ent maa munitsipaalomandisse andmist veel vähem taotlemist, see tingimata ei välista. Põhjusi, miks linn varem on oma huvipuudust väljendanud, võib olla erinevaid, ent miski ei välista sellise hiljem tekkinud huvi realiseerimist, kui vaidlusalune maa näol on oma õigusliku staatuse poolest tegemist endiselt reformimata riigimaaga, mida ei ole tagastatud, erastatud, riigi omandisse jäetud ega munitsipaalomandisse antud. 3
17. Mis puudutab kaebaja väidet, et vaidlusalusel maal paikneb tema poolt rajatud tee (rajatis), siis see ei välista iseenesest maa munitsipaalomandisse andmist. Kaebusest ja sellele lisatud materjalidest nähtuvalt ei ole tegemist õiguslikul alusel püstitatud rajatusega maareformi seaduse tähenduses, mille juurde oleks kaebajal õigus nõuda maa ostueesõigusega erastamist. Kaebusest ega sellele lisatud materjalidest ei nähtu, et sellise rajatise (tee) ehitamiseks võõrale maale oleks kaebajal olnud mistahes õiguslik alus või ehitamise eelduseks olev ehitusluba, millest tuleneks mingisugune õigus nõuda selle maa erastamist. Asjaolu, et kaebaja on otsustanud võõrale maale ilma õigusliku aluseta rajada tee (ning avalikult kättesaadavate kaardi- ja fotoandmete (https://maps.google.com, street view) kohaselt ka mingisuguse kivimüüri, ei anna talle iseenesest õigust keelata selle maa munitsipaalomandisse andmist. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 14 lg 1 kohaselt on maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa (juurdeehitis), mis on maaga püsivas ühenduses, maatüki oluline osa. Seega jagab õigusliku aluseta püstitatud ehitis maatüki õiguslikku staatust, mitte vastupidi. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik 4