) § 155 lg-le 1, leiab kostja, et käesoleval juhul ei ole garantii andmise kohustus kostja poolt võetud tema majandus- või kutsetegevuses. Kostja väidete kohaselt on tema majandustegevuseks reklaamiteenuse osutamine ning väljastatud garantiil puudus igasugune seos kostja majandus- või kutsetegevusega. Kostja on seisukohal, et
lg-st 1 tulenevat terminit „majandus- või kutsetegevus“ ei saa mõista nii laialt, et selle alla mahub praktiliselt iga juriidilise isiku poolt antud garantii. Kostja möönab, et liiga kitsas oleks tõlgendus, mille kohaselt garantii väljastamine peaks olema garantiiandja põhitegevuseks. Kostja leiab, et garantii andmisel peab olema mingi seos garantii andja ja/või tagatava kohustuse vahel. Antud juhul ei ole garantiilepingul mingit seost kostja majandus- või kutsetegevusega, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et garantiilepingus sätestatud garantii ei vasta
ÜS) § 87 järgi tühine ning TSüS § 84 lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi.
Hageja hinnangul on oluline, et isik tegutseks garantiid andes majandus- või kutsetegevuse raames ning garandi kutsetegevus ei pea seonduma nimelt garantii andmisega. Äriühingute puhul ei saa garantiid pidada ebaharilikuks tagatise andmise viisiks, sest äriühingut saab pidada tegutsevaks majandus- ja kutsetegevuses
lg-le 2 ning leiab, et kostja poolt väljastatud garantii on põhikohustusest sõltumatu. Seega ei ole asjakohased kostja väited nõude ebaselguse või tõendatuse kohta. KOHTU PÕHJENDUSED JA JÄRELDUSED
lg 1 kohaselt võib isik (garantii andja) majandus- või kutsetegevuses võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. 12. Kostja on hagiavalduse vastuses seisukohal, et
lg-st 1 tulenevat terminit „majandus- või kutsetegevus“ ei saa mõista nii laialt, et selle alla mahub praktiliselt iga juriidilise isiku poolt antud garantii. Kostja möönab, et liiga kitsas oleks tõlgendus, mille kohaselt garantii väljastamine peaks olema garantii andja põhitegevuseks. Seega järeldab kostja, et garantii andmisel peab olema mingi seos garantii andja ja/või tagatava kohustuse vahel. Hageja leiab, et äriühingute puhul ei saa garantiid pidada ebaharilikuks tagatise andmise viisiks, sest äriühingut saab pidada tegutsevaks majandus- ja kutsetegevuses
Hageja poolt esitatud väide, et võlgnik oli garantii andmise hetkel kostja töötaja, ei ole kohtu arvates hageja poolt faktiliselt tõendatud.
lg 1 eesmärk on tagada soodustatud isiku jaoks garantiilepingu kõrge tagatisväärtus. Kõrge tagatisväärtus saavutatakse garantii andjale nõude abstraktsuse tõttu suure riski panemise abil. Garantii andmine majandus- või kutsetegevuse raames omab seega eesmärki kõnesolevat riski maandada. Kohus leiab, et äriühingute puhul oleks garantii andja ja/või tagatava kohustuse vahelise seose olemasolu nõue ülemäära piirav kuivõrd see võimaldaks garantii andmise vaid sama tegevusvaldkonnaga äriühingute piires. Garantiileping ei nõua institutsioonina taolist piiritlemist, tagades seega laia majandus- ja kutsetegevusega seotud isikute puhul garantiilepingu kasutamisvalmiduse. Kuivõrd kostja on äriseadustiku (ÄS) § 2 lg 1 mõistes tegutsev äriühinguna, siis asub kohus seisukohale, et kostja on vaidlusaluse garantiilepingu sõlminud oma majandustegevuse raames. Lähtudes eeltoodust ei ole leping vastuolus seadusest tuleneva keeluga ning seega puudub alus pooltevahelise 03.02.2005.a garantiilepingu tühiseks tunnistamiseks. 13. Järgnevas käsitleb kohus kostjapoolset alternatiivset väidet, et hagi on tõendamata ja ebaselge, mistõttu on hagiavaldus põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. 14.
lg 2 järgi garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees ei sõltu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. 15. Kostja on osundanud garantiilepingu p-le 7.2, mille kohaselt on garantiiga tagatud 3 2-12-30012 võlaõiguslik nõue selle põhikohustuse ulatuses. Kuna hagiavaldusele ei ole võlaõiguslikku lepingut lisatud, siis ei ole teada, kui suur on nimetatud lepingust tulenev põhinõue. Hageja on osundanud
lg-le 2 ning leidnud, et kostja poolt väljastatud garantii on põhikohustusest sõltumatu, mistõttu kostja väited nõude ebaselguse või tõendatuse kohta ei ole asjakohased. Käesolevas asjas on kostja leidnud, et hagejal on soodustatud isikuna kohustus nõude maksmapanekuks tõendada tagatava kohustuse ulatust. Kohtu hinnangul on sellekohase väite puhul sisuliselt tegemist võlgnikule kuuluva vastuväite esitamise õigusega, olukorras, kui tegemist oleks käenduslepinguga. Samas ei ole garantiilepingu puhul õige rääkida tagatavast kohustusest ja vastutusest selle täitmise eest, kuna garantiist lähtuv garantii andja kohustus ei sõltu võimaliku võlgniku kohustusest. Riigikohus on avaldanud eelneva suhtes seisukohta, et garantii andja ei saa sellest tulenevalt esitada maksenõudele ka põhivõlgniku vastuväiteid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.02.2003. a otsus asjas nr 3-2-1-9-03, p 30). Iseenesest ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7), kuid TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kuivõrd kostja on vastuses esitanud vaid seisukoha, et hageja peab garantiilepingust tulenevat nõuet tõendama, siis puudub kohtul õiguslik alus pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimiseks
Kohus peab vajalikuks osundada
lg-st 1 tulenevale mõttele, et kui garantii on andnud isik, kes tegutseb garantiid andes väljaspool majandus- või kutsetegevust, võib lubadust täita kohustus võlgniku asemel tõlgendada kui käendust või võlatunnistust. Samas on kohus eelnevas tuvastanud, et kostja tegutses garantiid andes majandustegevuse raames. Seega lähtub kohus poolte senistest seisukohtadest ning lahendab käesoleva tsiviilasja garantiilepingule ettenähtud asjaomaste sätete alusel. 16.
lg 2 järgi garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees ei sõltu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Sätte mõttest tulenevalt võib asuda seisukohale, et garantiilepingust tulenev maksekohustus tekib hagejapoolse väitega, et võlgnik ei ole täitnud oma kohustust, mille tagamiseks garantiileping sõlmitud oli. Kohus leiab, et hagejapoolne esitatud nõue on TsMS § 230 lg 1 mõistes hagile lisatud garantiilepingu abil tõendatud.
Lähtudes
lg-st 1 ja pooltevahelise garantiilepingu p-st 7.1, kuulub hagejale kostja poolt tasumisele 3 536,73 eurot. 17. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetlusosaline võib menetluskulude rahalist kindlaksmääramist nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid (TsMS § 174 lg 1 ja 3). /allkirjastatud digitaalselt/ Haide Rimmel kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.