3-12-2025/4

3-12-2025 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Määruse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-2025 Haldusasi X. X. kaebus Järva Maavalitsuse toimingute õigusvastasuse tuvastamise ja sellega tekitatud kahju hüvitamise nõuetes. Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebaja: X.X. Esindaja riigi õigusabi korras: v.adv Valli Murde RESOLUTSIOON
2. Tagastada X.X. kaebus.
3. Saata määrus kaebajale ja tema esindajale. Edasikaebamise kord: käesoleva määruse peale on kaebajal õigus esitada määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse talle (või tema esindajale) kättetoimetamisest arvates (HkMS § 121 lg 4, § 204). Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv 15 eurot (riigilõivuseaduse § 571 lg 6). ASJAOLUD JA ESITATDU KAEBUS
4. X.X. esitas
5. septembril 2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb, et kohus tunnistaks õigusvastaseks Järva Maavalitsuse tegevuse, mis seisnes selles, et endise xxxxxx kinnistu maad ei tagastatud kaebajale ning erastati see M.R.ile. Samuti taotleb kaebaja Järva Maavalitsuse kohustamist talle tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebaja väitel kuulus Järvamaal xxxxxxx asuv 2,3 ha suurune xxxxxx maaüksus aastatel 1939-1940 G. E.ile, kelle abikaasa oli kaebaja vanaisa õde. Kaebaja on seisukohal, et sellest tulenevalt oleks tal õigus saada nimetatud maa tagasi, ent kuni
6. aastani ei teadnud ta oma sugulase olemasolust ega maa tagasisaamise õigusest. Kaebusest nähtuvalt ei ole kaebaja esitanud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise avaldust, teda ei ole tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks, ent kaebaja hinnangul on tal põhiseaduse §-le 32 tuginedes õigus pärimisõiguse alusel tagasi saada tema sugulaselt õigusvastaselt võõrandatud maa. Kaebaja heidab kaebuses Koigi Vallavalitsusele ette, et viimane ei teavitanud kaebajat sellest, et tal on õigus õigusvastaselt võõrandatud varale. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7. Tutvunud kaebusega ja hinnanud sellest välja toodud asjaolusid, leian, et kaebuse menetlusse võtmine ei ole põhjendatud ning kaebus tuleb tagastada halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 121 lg 2 p 1 alusel. Nimetatud normis sätestatakse, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Kaebeõigust reguleerib HkMS § 44, mille lõikes 1 sätestatakse, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. See tähendab, et isikul puudub ilmselgelt kaebeõigus, kui on ilmne, et isegi kaebuses nimetatud faktiliste asjaolude tõelevastavuse korral ei saa kaebajal olla seda õigust, mida ta kaebusega kaitsta soovib. Käesoleval juhul nähtub kaebusest, et kaebuse eesmärk on kaitsta kaebaja huve, mis puudutavad õigusvastaselt võõrandatud xxxxxx maaüksuse tagastamist. Arusaadavalt on kaebuses toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõue esitatud selleks, et põhistada samas esitatud kahju hüvitamise nõuet. Sisuliselt leiab kaebaja, et talle tuleb huvitada kahju, mis on tekitatud sellega, et talle ei tagastatud kaebuses nimetatud xxxxxx maaüksust.
8. On ilmne ning väljaspool igasugust kahtlust, et X.X.l ei saa olla õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega seoses mistahes õigusi, mis puudutaksid kaebuses nimetatud xxxxx maaüksust. Kaebaja ei ole esitanud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldust. Selliseid avaldusi sai omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 16 lg 1 kohaselt esitada kuni
9. jaanuarini
10. aastal. Ülemnõukogu seaduses Avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel nähti küll ette võimalus eelnimetatud tähtaja möödalaskmise korral taotleda selle ennistamist, ent sedagi sai teha kuni
11. aasta
12. märtsini. Käesoleval ajal ei ole avalduse esitamine enam võimalik, sõltumata sellest, millistel põhjustel avaldus omal ajal esitamata jäi. Seega ei ole põhimõtteliselt mingisugust tähtsust sellel, et kaebaja oma sugulase olemasolust varem teadlik ei olnud. Omandireform on olemuslikult üleminekumehhanism, mille raames omandisuhete ümberkorraldamine toimus ettenähtud tähtaegade jooksul. Asjaolu, et nii mõneski küsimuses on omandireform käesoleva ajani venima jäänud, ei tähenda seda, et isikud, kes õigeaegselt vara tagastamise avaldusi ei esitanud, peaksid saama neid endiselt esitada.
13. Omandireformi käigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise aluseks oli isiku avaldus, omal algatusel pädevad haldusorganid vara tagastamise menetlust ei alustanud ega pidanudki alustama. Sellise avalduse vaatas läbi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- või linnakomisjon, kes tegi Vabariigi Valitsuse
14. veebruari 1993 määrusega nr 36 kehtestatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktis 19 sätestatud otsuse, millega määrati kindlaks vara võõrandamise õigusvastasus, tuvastati vara endine (õigusjärgne) omanik ja vara koosseis ning vara tagastamise või kompenseerimise õigustatud subjektid ja igale õigustatud subjektile kuuluv mõtteline osa tagastamisele kuuluvast varast või määratavast kompensatsioonist. Sellist otsust xxxxxx maaüksuse kohta teadaolevalt tehtud pole, seega pole kaebuses viidatud xxxxxx maaüksuse tagastamise menetlust alustatud. Kuna kaebaja tähtaegselt maa tagastamise avaldust ei esitanud, ei olnud selle menetluse alustamiseks õiguslikku alust ning seega on ilmselgelt põhjendamatu kaebaja seisukoht, et Koigi Vallavalitsus või Järva Maavalitsus on tema õigusi selle maaga seonduvalt kuidagi rikkunud. Kuna on ilmne, et maa omandireformi käigus kaebajale tagastamisele kuuluda ei saanud, ei saa kaebaja õigusi kuidagi rikkuda ka see, et seesama maa erastati hiljem kolmandale isikule.
15. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et vaatamata maa tagastamise avalduse tähtaegselt esitamata jätmisele on või oli tal pärimisõigusest tulenevalt õigus saada xxxxx maaüksuse omanikuks. Isegi kui leiab tuvastamist, et kaebaja on G. E. pärija, ei saaks ta pärida kõnealust maad.
16. aastal natsionaliseeriti Eestis kogu maa ning sellega lõppes ka toonaste 2 maaomanike omandiõigus sellele. Sestpeale ei olnud võimalik seda maad ei võõrandada ega pärandada. Seda tõdemust ei muuda asjaolu, et maa natsionaliseerimise näol oli tegu õigusvastase võõrandamisega. Omandireformi käigus ei taastatud maa endisi omandisuhteid, vaid maa tagastati selle endistele omanikele või nende pärijatele riigi omandist. See tähendab, et omandireformi lähtekohaks oli see, et maa oli riigi oma ning riik tagastas selle isikutele, kes olid selle omanikuks
17. aastal või nende isikute pärijatele. Kuniks konkreetse maa osas ei olnud pädevad organid vastu võetud otsust selle tagastamise kohta teinud muud otsust selle maa omandiõigusliku staatuse muutmise kohta omandireformi raames, oli see maa Eesti Vabariigi omandis (nö. reformimata riigimaana). Kaebaja poolt isiklikult kohtule
18. septembril 2012 esitatud kaebuse täienduses märgitu, et kaebaja ei ole kõnealusest 2,3 ha suurusest maast kunagi loobunud, ei ole asjakohane, kuna omandireformi käigus maa tagastamine ei olnud automaatne ning kaebaja ei ole selle omanikuks kunagi saanud, jättes tähtaegselt esitamata vara tagastamise avalduse, ei ole kaebajal tekkinud ka selle maa tagastamise nõudeõigust. Eeltoodud põhjustel on ilmne, et kaebaja õigusi ei ole rikutud ning kaebajal ei saa olla kaebeõigust. Kristjan Siigur kohtunik 3