← Eesti

3-12-1214/25

Obsah (7)§ 180§ 182§ 41§ 49§ 47§ 108§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 19. septembril 2012. a, Tallinnas Haldusasja number 3-12-1214 Haldusasi J.S.i

§ 180lg 1, § 181 lg 1 ja § 182 lg 1).

Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. 03.04.2012 esitas J.S. Tallinna Vanglale mittevaralise kahju, summas 500 eurot, hüvitamise taotluse seoses ajavahemikul 10.08.2011 – 08.09.2011 J.S.ile seaduses ettenähtud 10 tunni ulatuses jalutuskäikude mittevõimaldamisega. J.S. on töötav kinnipeetav, kes pidi töökohal olema kell 17:
  2. Kolmandas sektoris algasid jalutuskäigud aga kell 16:30, mistõttu jättis vangla J.S.i teadlikult ilma 30-minutilisest jalutuskäigu ajast. J.S.i väitel esines ka diskrimineerimine, kuna ülejäänud kinnipeetavad jalutasid ettenähtud jalutusaja lõpuni. Tööle minnes tundis kaebaja nördimust ebaõigluse tõttu; kaebaja magas juhtunu pärast halvasti ning tal oli depressioon.
  3. 11.06.2012 saabus Tallinna Halduskohtule J.S.i kaebus Tallinna Vangla õigusvastase toiminguga tekitatud mittevaralise kahju, 500 eurot, hüvitamise nõudes. 1
  4. Tallinna Vangla jättis 26.06.2012 kahju hüvitamise taotlusele vastamise kirjaga nr 5-18/14638-3 J.S.i kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Tallinna Vangla leidis, et arvestades tööl oldud päevi jäi taotluse esitaja ilma 9,5 tunnist jalutuskäikudest. Samas pool tundi VangS § 55 lg-s 2 ettenähtud jalutuskäigust sai taotluse esitaja jalutusboksis ning teise poole tööülesandeid täites. Ka ei nähtu taotluse esitaja tervisekaardilt märget depressiooni kohta. Kuigi taotluse esitaja võis ettenähtud ulatuses jalutuskäikudest ilmajäämisel tunda nördimust ja võimalikku ebaõiglust, ei saa selliseid lühiajalisi tundmusi pidada depressiooniks ega õiguste intensiivseks riiveks, millega kaasneks varaline kahju (t. lk. 36-37).
  5. Tallinna Halduskohus võttis 27.06.2012 määrusega haldusasjas nr 3-12-1214 J.S.i kaebuse menetlusse. KAEBAJA VÄITED
  6. Tallinna Vangla tekitas kaebajale ajavahemikul 10.08.2011 – 08.09.2011 mittevaralist kahju, kui võimaldas talle ettenähtust 10 tundi vähem jalutuskäike. Kaebaja sai tema tahte vastaselt jalutuskäike ainult 30 minuti kaupa. Vastustaja kohtles kaebajat võrreldes
  7. sektsioonis viibivate mittetöötavate kinni peetavate isikutega ebavõrdselt, sest nemad said ettenähtud 1 tunnise või üldjuhul isegi pikema jalutuskäigu. Vastustaja alavääristas kaebaja inimväärikust, kui ei arvestanud jalutuskäigu graafiku koostamisel tema kui töötava kinnipeetava vajadustega. Kuigi vangla viitab sellele, et kaebaja jäi ilma 9,5 tunnist jalutuskäikudest, tuleks arvesse võtta, et tegelikult kestsid jalutuskäigud 1,5 tundi, mis tähendab seda, et kaebaja jäi tegelikkuses ilma 20 tunnist jalutuskäikudest.
  8. Tekkinud kahju hüvitamiseks on piisav 500 euro suurune kompensatsioon, sest jalutuskäikudest ilma jäämisel kogenes kaebaja alandust ja ebaõigluse tunnet. Kaebajal tekkis vangla tegevuse tulemusena depressioon, pea valutas ning söögiisu kadus ära ja töölt naastes oli halb uni. Tekkinud kahju tõendamiseks arstitõendi alusel puudub vajadus, kuna kahju tekkis konkreetsest diskrimineerimisest ja alandamisest. Tallinna Vangla oli kohustatud jalutusgraafiku koostamisel võtma arvesse, et kaebaja kui töötav kinnipeetav tahab ka ettenähtud ulatuses jalutada ning koostama graafiku selliselt, et kaebaja saaks jalutada sama pikalt, kui teised kinni peetavad isikud. Olukorras, kus vanglal ei olnud võimalik jalutusgraafikut muuta, oleks tulnud kaebaja vanglasiseselt ümber paigutada. Kaebaja teavitas koheselt kolmanda üksuse inspektorkontaktisikut, et ta ei saa ettenähtud ulatuses jalutuskäike. Inspektor-kontaktisik korraldas asja nii, et alles 08.09.2011 paigutati ta teise üksusesse ümber. Kaebaja esitas juba 29.08.2011 vanglale kahju hüvitamise taotluse, kuid ta kutsuti 13.09.2011 vanglaametniku vestlusele, kes survestas teda oma kaebust tagasi võtma. Kaebaja esitas 03.04.2012 Tallinna Vanglale uuesti sama kahju hüvitamise nõude, kuid vangla ei vastanud sellele seaduses sätestatud tähtaja jooksul.
  9. 05.07.2012 Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuse täpsustuses leidis kaebaja, et ajavahemikus 20.08.2011 kuni 08.09.2011 oli jalutuskäik pikem, kella 16:30-st kuni 18:00-ni, mistõttu läks kaebajal ebaõiglaselt kaduma üks tund päevas ning kaebaja kaotas 20 tundi, mitte 10 tundi. Kaebaja taotles, et kohus analüüsiks seda kaebaja väidet kohtuotsuses. VASTUSTAJA VASTUVÄITED 2
  10. Kuna kaebaja graafikujärgne töö kattus osaliselt graafikujärgsete jalutuskäikudega, siis on tõenäoline, et kaebaja jäi 15 päeval augustis ja 4 päeval septembris jalutuskäikudest osaliselt, kokku 9,5 tundi, ilma, arvestades VangS § 55 lg-t 2 ja tööl oldud päevi. Samas ei tõenda asjaolu, et mittetöötavad kinnipeetavad said jalutada 1,5 tundi kaebaja õiguste rikkumist ega ebavõrdset kohtlemist, kuna kaebaja puhul on tegemist töötava kinnipeetavaga, kelle päevakava oligi mõnevõrra erinev mittetöötavate kinnipeetavate ajakavast. Kuna konkreetsel juhul koheldi kõiki töötavaid kinnipeetavaid võrdselt ning mittetöötavaid võrdselt, on kaebaja väited ebavõrdsest kohtlemisest alusetud.
  11. Riigikohtu halduskolleegium on oma 21.06.2007 otsuses nr 3-3-1-29-07 asunud seisukohale, et vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamiseks ja vanglas julgeoleku tagamiseks on võimalik näha ette erinevad kinnipidamistingimused vangla erinevates osades. Seega võivad ka jalutamise tingimused olla hõivatud kinnipeetavatel erinevad mittehõivatud kinnipeetavate omadest. Kaebaja seisukoht, et tema väärikust on alandatud, on ebaõige. Väärikuse alandamiseks ei saa lugeda igasuguseid hingelisi läbielamisi, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Käesoleval juhul faktilised asjaolud sellisele õiguste riivele ei viita.
  12. Kaebaja sai 08.08.2011 teada, et nimetatud kuupäevast alates võimaldatakse
  13. sektsioonis viibivatele kinnipeetavatele jalutuskäike üksnes õhtusel ajal, mistõttu tema graafikujärgsed jalutuskäigud ja tööaeg osaliselt kattuvad. Kaebaja mingisuguseid pretensioone selle kohta ei esitanud ning oli seega võimaliku mittevaralise kahju ärahoidmisel tegevusetu.
  14. Kaebaja tervisekaardist ei nähtu märget depressiooni kohta. Kuna igat meeleolu langust ei saa pidada depressiooniks, siis on kaebaja väite näol, et tal tekkis depressioon, tegemist tõendamata väitega. Kuigi 21.09.2011 on kaebaja tervisekaarti tehtud kanne, et PT 2-ks nädalaks seoses kohtuprotsessiga Tartu Vanglas, kaebab taas unehäireid, ei tõenda see, et unehäired on seotud just Tallinna Vangla tegevusega. Seda enam, et kaebaja viibis teises vanglas seoses kohtuistungiga. Kuigi kaebaja võis ettenähtud ulatuses jalutuskäikudest ilmajäämisel tõepoolest tunda nördimust ja ka võimalikku ebaõiglust, ei saa selliseid lühiajalisi tundmusi pidada depressiooniks ega ka õiguste intensiivseks riiveks, millega kaasneks mittevaraline kahju.
  15. Kaebaja väited, et teda diskrimineeriti ja alandati, on ebaõiged. Kaebaja jalutuskäigud jäid ära põhjusel, et tema töö- ja jalutusgraafik kattusid osaliselt. Samuti ei saa tekkinud olukorda käsitleda alandamisena, sest alandamisena saab käsitleda olukordi, kus tegevuse eesmärgiks on isikus tekitada hirmu, ahastust ja alaväärsustunnet. Olukorras, kus jalutuskäigud jäid osaliselt saamata seetõttu, et vangla võimaldas kaebajal tööl käia, ei saanud temas eelnimetatud tundmusi tekitada. Kaebaja ei pöördunud Tallinna Vangla poole kaebusega, et tema jalutus- ja töögraafik kattuvad enne, kui alles 29.08.2012 esitatud kahju hüvitamise nõudega ning samal ajal suuliselt ka inspektor-kontaktisiku poole. Inspektor-kontaktisik, saades teada kaebaja probleemist, suhtus sellesse tõsiselt ja asus koheselt otsima võimalusi kaebaja ümberpaigutamiseks. Nimetatud põhjusel paigutati kaebaja 08.09.2011 kolmanda üksuse kambrisse nr
  16. Seega ei olnud vastustaja kaebaja probleemist teadasaamisel tegevusetu ega viivitanud probleemi lahendamisega.
  17. Kuigi tõele vastab asjaolu, et kaebaja esitas 29.08.2011 Tallinna Vanglale võõrkeelse kahju hüvitamise nõude, milles ta soovis saada 500 eurost hüvitist seoses jalutuskäikude osalise mittesaamisega ning et ametnik vestles temaga 13.09.2011, ei vasta tema väited muus osas tõele. Nimelt ei võtnud kaebaja oma varasemat kahju hüvitamise nõuet tagasi mitte seetõttu, et ta kartis oma töö pärast, vaid seetõttu, et ta ei soovinud tõlketeenuse eest tasuda. Kaebaja esitas 03.04.2012 Tallinna Vanglale võõrkeelse pöördumise, millele ta lisas 09.04.2012 taotluse võõrkeelse 3 pöördumise tõlkimiseks. Tallinna Vangla edastas J.S.i võõrkeelse pöördumise kooskõlas vangla sisekorraeeskirja § 491 lg-ga 4 tõlkebüroole tõlkimiseks ning tõlgitud pöördumine saabus tõlkebüroost vanglasse 17.04.
  18. Kuna Tallinna Vangla lahendas kaebaja pöördumise alles 26.06.2012, tuleb tunnistada, et vangla ületas 9 päeva kahju hüvitamise nõude menetlemiseks ettenähtud tähtaega. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Vaidluse ese
  19. Kõigepealt täpsustab kohus käesoleva vaidluse eset. Esialgses kaebuses leidis kaebaja, et ta jäi ajavahemikul 10.08.2011 kuni 08.09.2011 ilma 10 tunnist seadusega ettenähtud jalutuskäikudest ning taotles Tallinna Vanglalt sellega talle tekitatud mittevaralise kahju, 500 eurot, hüvitamist. Pärast kaebuse menetlusse võtmist leidis kaebaja, et ta jäi ilma 20 tunnist jalutuskäikudest ning palus, et kohus tema vastavat väidet uuriks. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 41 lõike 1 kohaselt määravad vaidluse eseme halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt

§-le 37 ja kaebuse alus. Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. Vastavalt

§ 41

lõikele 2 on kaebuse aluseks põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse. Kohus on käesolevas haldusasjas kaebuse menetlusse võtnud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes sel alusel, et kaebaja jäeti õigusvastaselt ilma kümnest tunnist seadusega ettenähtud jalutuskäikudest.

§ 49

lg 1 kohaselt võib kaebaja kaebuse alust kuni kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni muuta, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt lubatav. Kohus on seisukohal, et kaebaja uus väide, mille kohaselt ta jäi ilma 20 tunnist jalutuskäikudest, on käsitatav kaebuse aluse muutmisena, mis ei oleks käesolevas vaidluses lubatav. VangS § 11 lõike 8 järgi on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtu poole tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Seega näeb vangistusseadus kinnipeetavate vaidluste lahendamiseks ette kohustusliku kohtueelse vaidemenetluse.

§ 47

sätestab, et kohustusliku kohtueelse menetluse puhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Mittevaralise kahju hüvitamise taotluses Tallinna Vanglale väitis kaebaja mittevaralise kahju tekkimist seoses 10 tunni ulatuses jalutuskäikudest ilmajäämisega. Kuna kaebaja ei ole seega kümmet tundi ületavas ulatuses jalutuskäikudest ilmajäämisega tekitatud mittevaralise kahju nõudes kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud, ei ole nõude aluse muutmine halduskohtus lubatav. Eeltoodust tulenevalt peab kohus võimalikuks analüüsida käesolevas vaidluses vaid kaebaja väidet talle tekitatud mittevaralise kahju kohta seoses 10 tunni ulatuses jalutuskäikudest ilmajäämisega. Kaebajale mittevõimaldatud jalutuskäikude kestus tundides

  1. Tallinna Vangla möönab nii vastuses kaebaja kahjunõudele kui ka kohtule, et vaidlusalusel ajaperioodil jäi kaebaja ilma 9,5 tunnist jalutuskäikudest. Kuna kaebaja vastustajaga kohtumenetluses ei nõustunud ning väitis jätkuvalt, et ta jäi ilma 10 tunnist jalutuskäikudest, peab kohus vajalikuks kaebaja väidet kontrollida. Vastustaja seletuse kohaselt viibis kaebaja vaidlusalusel ajaperioodil (
  2. august kuni
  3. september 2011) vangla neljandas üksuses (III sektsioon). Tallinna Vangla neljanda üksuse III sektsiooni jalutamisaeg oli alates 08.08.2011 kell 16.30-18.00 (t. lk. 5) ning alates 06.09.2011 kell 20.00-21.00 (t. lk. 6). Kaebaja tööaeg potipesijana 4 kestis vaidlusalusel ajaperioodil kella 17.00-st 19.30-ni (vt Tallinna Vangla kinnipeetavate saateülesande kavad 24.08.2011, t. lk. 60 ning 31.08.2011, t. lk. 62). Seega ei saanud kaebaja töögraafik alates
  4. septembrist 2011 (k.a.) jalutuskäike takistada. Lisaks olid kaebajal 14., 15., 20., 21.,
  5. ja
  6. august ning 1., 2.,
  7. ja
  8. september töövabad päevad. Seega võisid kaebaja jalutuskäigud olla töögraafiku ning jalutamisaegade kokkulangevusest tingitult lühemad ülejäänud 19-l kalendripäeval. Vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 2 sätestab: „Kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas.“ Vaidlus puudub selle üle, et kaebajal oli võimalik jalutada pool tundi enne töö algust ehk kella 16.30-st kuni 17.00-ni. Kuna vangla oli VangS § 55 lg 2 järgi kohustatud tagama kinnipeetavale võimaluse jalutada värskes õhus vähemalt üks tund päevas, ning pool tundi päevas oli kaebajal igal töögraafikujärgsel päeval võimalik jalutada, saab Tallinna Vangla tegevust pidada õigusvastaseks vaid selles, et ta ei võimaldanud kaebajale 19-l kalendripäeval teist poolt tundi jalutuskäiku värskes õhus. 19 x 30 minutit = 570 minutit, mis jagatuna minutite arvuga tunnis (60 minutit) võrdub 9,5 tunniga. Seega on õige Tallinna Vangla väide, et kaebajale ei võimaldatud vaidlusalusel ajaperioodil 9,5 tundi jalutuskäiku värskes õhus ning kaebaja seisukoht, mille kohaselt võimaldas Tallinna Vangla talle 10 tundi jalutuskäike ettenähtust vähem, on ekslik. Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasus
  9. Kohus nõustub kaebajaga selles, et Tallinna Vangla tegevus kaebajale seadusega ettenähtud jalutuskäigu mittevõimaldamisel, on õigusvastane. VangS § 55 lg 2 on imperatiivne norm, mis vanglale kaalutlusruumi ei jäta. Kohus märgib, et ka VangS § 93 lõiget 5, mille kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida värskes õhus, on Riigikohus tõlgendanud imperatiivse normina leides, et seaduses ettenähtud kinnipidamistingimuste tagamine kuulub vastustaja mõjusfääri ning kahju ärahoidmiseks oleks võinud kaaluda kaebaja paigutamist nõuetele vastavasse arestimajja või vangla eelvangistusosakonda (Riigikohtu halduskolleegiumi
  10. aprilli
  11. a otsus asjas nr. 3-3-1-14-10, p 15). Järgnevalt uurib kohus, kas kaebajal võis Tallinna Vangla õigusvastasest tegevusest tekkida mittevaraline kahju. Kaebajal mittevaralise kahju tekkimine ja kahju vältimine
  12. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja leiab, et ettenähtud ajalises ulatuses jalutuskäigu mittevõimaldamisega alandati kaebaja inimväärikust ning kaebaja koges alandatuse ja ebaõigluse tunnet, mille tulemusena tekkisid kaebajal depressioon, peavalu, isutus ja unetus. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja tervisekaardi väljavõttest ei nähtu, et kaebaja oleks vaidlusalusel perioodil pöördunud eeltoodud terviseprobleemidega vangla arsti poole (vt. väljavõtet t. lk. 69). Viide kaebaja unehäirete kohta nähtub alles 21.09.2011 tehtud sissekandest. Seega ei saanud kaebaja väidetav depressioon, peavalu, isutus ja unetus olla sedavõrd intensiivsed, et kaebaja oleks pidanud vajalikuks vaidlusalusel ajaperioodil nende tõttu arsti poole pöörduda. Eeltoodust tulenevalt puuduvad piisavad tõendid selle kohta, et Tallinna Vangla õigusvastase tegevusega kaasnes kaebaja tervise kahjustamine.
  13. Seoses kaebaja väitega tema inimväärikuse alandamise kohta, märgib kohus järgmist: kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti (Riigikohtu
  14. aprilli
  15. a 5 otsus haldusasjas nr. 3-3-1-14-10, p 9;
  16. märtsi
  17. a otsus haldusasjas nr. 3-3-1-93-09, p 11 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused asjades Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64). Kohus möönab, et vangla õigusvastane tegu võis küll kaebajas nördimust ning ebaõigluse tunnet tekitada, kuid kahepäevaste vahedega neli korda neli päeva järjest ning üks kord kolm päeva järjest ühest seadusega ettenähtud tunnist 30 minutit vähem värskes õhus jalutuskäigu võimaldamist ei saa pidada teoks, millega ületati kaebaja kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu tase. Lisaks ilmneb kohtule esitatud tõenditest, et kaebaja ei pöördunud koheselt pärast seda, kui talle pidi selguma töö- ning jalutuskäigu graafikute kokkulangevus ja sellest tulenev ühetunnise jalutusaja kasutamise võimatus, inspektor-kontaktisiku poole enda üleviimiseks teise sektsiooni, vaid ootas kuni
  18. augustini 2011, mil esitas Tallinna Vanglale kahjunõude. Asjaolu, et kaebaja otsustas enda teise sektsiooni üleviimise taotluse esitamise asemel kolmeteistkümnel päeval vaid 30-minutilise jalutuskäiguga piirduda ning esitada seejärel kahjunõue, tõendab, et kaebajal intensiivseid, kohest lahendust vajavaid hingelisi kannatusi faktiliselt ei esinenudki ning kahjunõude rahuldamisest prognoositav tulu tulevikus kaalus kaebaja jaoks üles jalutuskäigu mittevõimaldamisega kaasneva väidetava ebaõiglustunde. Seega ei leia kohus, et kaebaja inimväärikust oleks alandatud.
  19. RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kohus peab võimalikuks, et kui kaebaja oleks koheselt pärast 04.08.2011 kinnitatud Tallinna Vangla neljanda üksuse elusektsioonide jalutamisaegade graafiku saamist inspektor-kontaktisiku tähelepanu enda töögraafiku ning jalutusaegade kokkulangevusele juhtinud, ei oleks kaebaja õiguste riivet suure tõenäosusega tekkinud. Seega tuleb nõustuda vastustajaga ka selles, et kaebaja oli võimaliku mittevaralise kahju ärahoidmisel põhjendamatult tegevusetu. Samuti oleks kaebaja saanud õiguste riive tekkides kohese pöördumisega inspektorkontaktisiku poole oma õiguste riive kestust oluliselt lühendada. Kaebaja väited, mis seonduvad teistele kinnipeetavatele võimaldatud jalutuskäigu ajaga ning sellega seoses aset leidnud kaebaja diskrimineerimisega on paljasõnalised ja asjakohatud, kuna kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et nimetatud kinnipeetavad olid kaebajaga sarnastel asjaoludel jalutusgraafikuga kokkulangevalt tööga hõivatud, kuid neile võimaldati sellest hoolimata vähemalt ühetunnist jalutuskäiku päevas. Kaebuse rahuldamata jätmine ning kaebaja menetluskulud
  20. Eeltoodud kaalutlustel jääb kaebus rahuldamata. Vastavalt

§ 108lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus vabastas

  1. juuni
  2. a. määrusega J.S.i riigilõivu tasumisest seoses maksejõuetusega.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Tiina Pappel kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.