KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 09.07.2012; Tallinn Haldusasja number 3-12-256 Haldusasi K.S-K. kaebus Sotsiaalkindlu

) § 4 lg 6 alusel maksti K.S-K.ile tema lapse A. K. eest vanemahüvitist perioodil 02.10.2009 kuni 26.11.2010 summas 16 275 krooni kuus.

§ 3

lg 7 alusel, kui hüvitise saaja saab hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, võrdub hüvitise suurus hüvitise ja saadud tulu, millest on lahutatud vanemahüvitise määr, summa ning arvu 1,2 jagatisega, millest lahutatakse saadud tulu ja hüvitise määra vahe. Vanemahüvitist ei maksta, kui saadud tulu ületab viiekordse hüvitise määra. Sotsiaalmaksualaste andmete alusel sai kaebuse esitaja

1. aasta oktoobris tulu 29 403 krooni, mis ületas viiekordse hüvitise määra (Vt vaidlustatava haldusakti asjaolud, tl 16).
2. 07.11.2011 tegi Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniamet enammakstud vanemahüvitise tagasinõudmiseks ettekirjutuse ja hoiatuse nr 6165, millega kohustati K.S-K.i talle ilma õigusliku aluseta makstud vanemahüvitist summas 680 eurot ja 98 senti tagasi maksma hiljemalt 3 kuu jooksul ettekirjutuse väljastamisest arvates. Koos ettekirjutusega tehti kaebuse esitajale hoiatus, et ettekirjutuse täitmata jätmise korral on Põhja Pensioniametil õigus anda ettekirjutus sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (tl 16-17).
3. 07.12.2011 esitas K.S-K. Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniametile vaide 07.11.2011 ettekirjutuse ja hoiatuse nr 6165 kehtetuks tunnistamiseks. Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti pensionikomisjoni 03.01.2012 otsusega nr 1.1-6/1 jäeti vaie rahuldamata (tl 23-25).
4. K.S-K. esitas 07.02.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti 03.01.2012 vaideotsuse tühistamiseks.
5. Tallinna Halduskohtu 07.03.2012 määrusega jäeti kaebus käiguta (tl 27-28). Kohus selgitas, et kaebuse materjalist nähtuvalt on kaebuse esitaja tegelikuks sooviks Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti enammakstud vanemahüvitise tagasinõudmiseks tehtud ettekirjutuse ja hoiatuse tühistamine ning üldjuhul ei ole vaideotsuse eraldi vaidlustamine tarvilik. Kohus märkis, et kaebuse esitajal tuleb kohtule teatada, kas avaldaja jääb vaideotsuse vaidlustamisele kindlaks ning ühtlasi selgitada, millal tehti kaebuse esitajale vaidlustatud vaideotsus teatavaks. Kaebuse esitaja vastas kohtumäärusele 13.03.2012 kirjaga, milles märgib, et loobub 03.01.2012 vaideotsuse vaidlustamisest ning palub tühistada Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti 07.11.2011 ettekirjutuse ja hoiatuse nr
6. Vaideotsuse kättesaamise osas selgitab kaebuse esitaja, et vaideotsuse võttis 12.01.2012 vastu kaebaja abikaasa (tl 32).
7. Tallinna Halduskohtu 29.03.2012 määrusega võeti kaebus menetlusse ja edastati seisukoha andmiseks Sotsiaalkindlustusametile. Nimetatud määrusega kaasas kohus menetlusse arvamuse andmiseks ka Sotsiaalministeeriumi (tl 33-34).
8. Tallinna Halduskohtu 01.06.2012 määrusega määrati kindlaks kohtuistungi toimumise aeg (tl 60). KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
9. K.S-K. taotleb Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti 07.11.2011 ettekirjutuse ja hoiatuse nr 6165 tühistamist ning palub jätta menetluskulud vastustaja kanda.
10. Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud haldusakt on motiveerimata ning ei kajasta Sotsiaalkindlustusameti kaalutlusotsust. Kaebuse esitaja tulu suurenes oktoobrist alates üle 4350 krooni ning kaebuse esitaja teavitas sellest Sotsiaalkindlustusametit. Samuti teavitas kaebuse esitaja Sotsiaalkindlustusametit järjepidevalt temale laekuvatest tuludest. Samuti on Sotsiaalkindlustusamet leidnud, et hüvitise saaja on teinud küll kõik endast oleneva hüvitise enamtasumise vältimiseks, kui talle on siiski tasutud oktoobrikuu eest enam.
11. Sotsiaalkindlustusamet on rikkunud hüvitise väljamaksmisel uurimisprintsiipi. Kaebuse esitajalt nõutakse tagasi oktoobrikuu eest enamsaadud hüvitist, mille väljamaksmine toimus novembris
12. Vaide esitajal lõppes hüvitise saamise õigus 26.11.2010, mistõttu viimane hüvitis maksti välja detsembris. Sotsiaalkindlustusametil oli kohustus kontrollida isikustatud sotsiaalmaksu andmeid ning kaebuse esitaja teavitas Sotsiaalkindlustusametit kirjalikult oktoobrikuu laekumistest nii 01.11.2010 kui ka 19.11.
13. 2
14. Sotsiaalkindlustusamet on minetanud tagasinõude õiguse. Kaebuse esitaja õigus hüvitisele lõppes 26.11.
15. Kaebuse esitaja leiab, et Sotsiaalkindlustusametil tulnuks hiljemalt nelja kuu möödudes kontrollida isikustatud sotsiaalmaksu andmeid. Sellest tulenevalt pidi Sotsiaalkindlustusametile olema hiljemalt maiks 2011 teada, et kaebuse esitajale on tasutud
16. aasta oktoobrikuu eest hüvitist suuremas ulatuses. Täiendavalt peab kaebuse esitaja olulisena välja tuua õiguskindluse ja õiguspärase ootuse asjaolu ning leiab, et üheksa kuud hiljem vaidlusaluse oktoobrikuu hüvitise tagasinõudmisega on kahjustatud kaebuse esitaja õiguspärast ootust ja isegi kui esineks alus hüvitise tagasinõudmiseks, on Sotsiaalkindlustusamet minetanud õiguse hüvitise tagasinõudmiseks.
17. Kaebuse esitaja leiab, et 07.11.2011 ettekirjutus ja hoiatus nr 6165 tulnuks tunnistada kehtetuks. Kaebuse esitaja märgib, et teavitades Sotsiaalkindlustusametit talle laekuvatest tuludest, ei teadnud ta väljamakstud hüvitiste õigusvastasusest, kuna usaldas Sotsiaalkindlustusameti ametniku pädevust oktoobrikuu ja novembrikuu eest saadava hüvitise suuruse määramisel.
18. Seoses Sotsiaalministeeriumi arvamusega asus avaldaja oma 08.05.2012 vastuses seisukohale, et

§ 7lõikes 11 sätestatu on jätkuvalt ebaselge.

Kaebuse esitaja leiab, et kui vanemahüvitist puudutavates asjades on kohaldatav kolme aastane TsÜS-st tulenev aegumistähtaeg, siis mis tähendust omab

-is sätestatud neljakuuline tähtaeg, kui põhimõtteliselt võib Sotsiaalkindlustusamet kontrolli teostada ja hüvitist tagasi nõuda ka pärast nimetatud tähtaega. Lisaks leiab kaebuse esitaja, et Sotsiaalministeeriumi viited RVastS ja HMS vastavatele sätetele ei ole antud haldusasjas kohaldatavad ja asjakohased.

1. Kokkuvõtvalt leiab avaldaja, et ta ei nõustu vastustaja ja Sotsiaalministeeriumi seisukohtadega nii kaebuses kui selle täienduses toodud põhjendustel ning Sotsiaalkindlustusameti põhjendamatu tegevusetusega kahjustanud kaebaja õiguspärast ootust ja usaldust avaliku võimu teostamise osas. VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) leiab, et 07.11.2011 ettekirjutus ja hoiatus nr 6165 on tehtud kooskõlas

-iga ning palub jätta K.S-K.i kaebus täies ulatuses rahuldamata.

1. K.S-K.ile määrati SKA Tallinna Penisoniameti penisonide ja toetuste osakonna 13.10.2009 otsusega vanemahüvitis alates 02.10.2009 kuni 26.11.
2. Hüvitise arvutamisel lähtuti riiklikku pensionikindlustuse registrisse kantud andmetest.
3. Kaebaja teavitas
4. aasta oktoobri algul SKA-d oma
5. aasta oktoobrikuus tekkivast sissetulekust 8395 krooni ulatuses. Sellele tuginedes arvutati
6. aasta oktoobrikuu eest makstav hüvitis ümber kooskõlas

§ 3lõikega 7 ja maksti välja summas 10 655 krooni.

01.11.2010 teavitas kaebaja, et tema arvele on oktoobris veel laekunud tasusid, mille väljatoomist ta peab vajalikuks, kokku summas 5700 krooni. Ametnikul puudus teatise saamisel võimalus uue väljamakstava summa arvutamiseks ja väljamaksmise teostamiseks edastatud nimekirjades paranduste tegemiseks. Riikliku pensionikindlustuse registri andmetel maksid tööandjad Sotsiaalministeerium, I Studium MTÜ ja Fortis Koolitus OÜ 2010. aasta oktoobrikuus kaebuse esitaja eest sotsiaalmaksu 9703 krooni, mille alusel arvutatud tulu oli 29 430 krooni, seega tegelikult oli 2010. aasta oktoobrikuus kaebaja tuludelt makstud sotsiaalmaks suurem kui edastatud teadetes näidatud summa. 18.

§ 3

lg 7 kohaselt ei maksta hüvitist, kui hüvitise maksmise kalendrikuul saadud tulu ületab viiekordset hüvitise määra, mis

1. aasta oktoobrikuus oli 21 750 krooni. Seega puudus kaebajal 3 õigus vanemahüvitise saamiseks
2. aasta oktoobrikuus. Avaldajale maksti
3. aasta oktoobrikuus hüvitist summas 10 655 krooni.

§ 7lg 1 kohaselt nõutakse enammakstud summad tagasi.

Sotsiaalkindlustusamet on seisukohal, et

ei piira pensioniameti õigust alustada hüvitise enammaksu menetlust hiljem kui nelja kalendrikuu möödumisel hüvitise saamise õiguse lõppemisest. Vastustaja leiab, et enammakstud vanemahüvitise tagasimaksmiseks kohaldub alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, so kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama oma nõudeõigusest. KAASATUD ISIKU (SOTSIAALMINISTEERIUM) SEISUKOHT

1. Sotsiaalministeerium ei nõustu kaebuse esitaja seisukohtadega nõudeõiguse aegumistähtaja osas ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse, millega viidi vanemahüvitise seadusesse sisse § 7 lg 11, seletuskirjas ei viidata sellele, et

§ 7lg 11 sätestatud neljakuulise tähtaja näol oleks tegemist aegumistähtajaga.

Nimetatud säte reguleerib SKA tegevust, mis on

§ 7lg 1 rakendamiseks vajalik ning mis on suunatud eelkõige SKA töö korraldamisele.

Haldusorganil on kohustus jälgida vanemahüvitise saajate sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamist kogu hüvitise saamise perioodil ja kindlasti ka neli kuud peale vanemahüvitisele õiguse lõppemist.

1. Sotsiaalministeerium leiab, et kohaldamisele kuulub TsÜS § 151 lõikes 1 sätestatud aegumistähtaeg ning tulenevalt riigivastutuse seaduse § 22 lõikest 3 võib avaliku võimu kandja nõuda isikult õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist eraõiguses sätestatud alustel ja korras. Seega leiab Sotsiaalministeerium, et SKA-l on õigus vaidlusalusel juhul enammakstud vanemahüvitis tagasi nõuda.
2. Sotisaalministeerium on seisukohal, et antud juhul ei oma see, kas kaebuse esitaja teatas viivitamatult tuludest või jäi pisut hiljaks, selleks et SKA saaks ümber arvutada novembrikuus väljamakstava oktoobrikuu hüvitist, olulist tähendust, sest SKA-l ei olnud objektiivselt enam võimalik kaebajale väljaarvutatud oktoobrikuu hüvitist vähendada. Samuti ei muuda teavitamine seda, et vastavalt

§ 7lõikele 1 tuleb enammakstud summa vanemahüvitise saajalt tagasi nõuda.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Käesoleva haldusasja raames vaidlustatud Sotsiaalkindlustusameti 07.11.2011 ettekirjutus ja hoiatus nr 6165 on antud lähtuvalt vanemahüvitise seaduse § 3 lg-st 7 ja § 7 lõigetest 1 ja
2. Vanemahüvitise seaduse § 3 lg-s 7 on sätestatud, et kui hüvitise saaja saab hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (sealhulgas teisest Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigist või Šveitsi Konföderatsioonist), välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu (edaspidi tulu), võrdub hüvitise suurus hüvitise ja hüvitise määra ületava tuluosa summa ning arvu 1,2 jagatisega, millest lahutatakse hüvitise määra ületav tuluosa. Hüvitist ei maksta, kui hüvitise maksmise kalendrikuul saadud tulu ületab viiekordset hüvitise määra. Kui hüvitise suurus jääb alla riiklike peretoetuste seaduse alusel makstava lapsehooldustasu suuruse, makstakse hüvitist riiklike peretoetuste seaduses sätestatud lapsehooldustasu suuruses, arvestades laste arvu, kellega seonduvalt hüvitist makstakse.

§ 7

lg 1 kohaselt nõutakse hüvitiseks enammakstud summa tagasi ning sama seaduse ja paragrahvi kolmandas lõikes on sätestatud, et kui hüvitise maksmine lõpetatakse enne enammakstud summa tagasimaksmist, tehakse hüvitise saajale selle tagasinõudmiseks ettekirjutus koos hoiatusega. Hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ettekirjutuse 4 täitmata jätmise korral on pensioniametil õigus anda ettekirjutus sundtäitmiseks täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

1. Vaidlustatud haldusaktist nähtuvalt maksti kaebuse esitajale vanemahüvitist perioodil 02.10.2009 kuni 26.11.2010 summas 16275 krooni kuus.
2. aasta oktoobrikuus sai avaldaja tulu 29403 krooni, mis ületas viiekordse hüvitise määra. Seega ei pidanud kaebuse esitaja oktoobrikuus vanemahüvitist saama. Selles ei ole menetlusosaliste vahel ka sisulist vaidlust. Küll aga selgitas vastustaja, et novembris ei jõutud enam tasaarvestust teha, sest 26.11.2010 vanemahüvitise maksmise periood lõppes ja et isegi kui oleks jõutud, siis ei oleks see varasemalt (alusetult) väljamakstut ära katnud ning osaliselt oleks tulnud vastavaid summasid nagunii tagasi nõuda (kohtuistungi protokoll, tl 77, keskel). Ka selles ei ole protsessiosaliste vahel vaidlust, samuti tagastatava summa arvutamise osas. Kaebuse esitaja põhiväide taandub pigem sellele, et nii märkimisväärse ajavahemiku möödudes oleks tulnud vastustajal arvestada isiku usaldust olukorra kehtima jäämise suhtes ning ettekirjutust enammakstud vanemahüvitise tagasinõudmiseks ei oleks tohtinud enam teha (kohtuistungi protokoll, tl 77). Seejuures viitab kaebuse esitaja ka

§ 7

lg 11, mille kohaselt peab pensioniamet kontrollima isikustatud sotsiaalmaksu andmeid hüvitise maksmise kalendrikuude kohta hüvitise maksmise perioodil ning nelja kalendrikuu möödudes pärast hüvitisele õiguse lõppemist. Kaebuse esitaja hinnangul ongi eelnimetatud 4-kuulise perioodi puhul tegemist ajavahemikuga, mille jooksul võis Sotsiaalkindlustusamet enammakstud summasid tagasi nõuda. Vastustaja omakorda leiab, et enammakstud vanemahüvitise puhul kohaldub alusetust rikastumisest tuleneva nõude 3-aastane aegumistähtaeg. 25. Lähtuvalt eeltoodust tuleb kohtul hinnata kaebuse esitaja seisukohta

§ 7

lg 11 tuleneva (võimaliku) aegumise ning olukorra kehtima jäämise usaldamise suhtes. Menetlusosaliste arutlus 2010. aasta oktoobrikuus laekuvate tulude teavitamise täpsetest asjaoludest või kuupäevadest ei ole siinkohal enam tähenduslik, sest tulenevalt

§ 7

lg 1 esimesest lausest tuleb enammakstud summa tagasi nõuda olenemata sellest kas tulude suurenemisest jõuti teatada või mitte. Mis puutub aegumisse, siis seoses sellega viitas vastustaja Riigikohtu 27.03.2007 lahendile 3-3-1-7-07, mis seostus ühe enammakstud pensioni tagastamist puudutava vaidlusega. Nimetatud haldusasjas küll tühistati pensionikomisjoni vastav otsustus, kuid seda eelkõige seetõttu, et pensionikomisjon ei olnud pädev taolist haldusakti pensioniameti asemel välja andma. Samas aga selgitati eelnimetatud lahendi punktis 17, et kuna pensioniõiguslikest aktidest ei tulene teistsuguseid aegumistähtaegu pensionärilt enammakstud pensionisumma tagasinõudmiseks, on sellistel juhtudel kohaldatav TsÜS-i alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg. TsÜS § 151 lg-s 1 on sätestatud, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kohtu hinnangul ei saa

§ 7

lg 11 sõnastusest järeldada, et seadusandja on soovinud varasemaid põhimõtteid muuta.

§ 7lg 11 jõustus 01.09.2007.

Arvamuse andmiseks menetlusse kaasatud Sotsiaalministeerium selgitas, et vastava eelnõu juurde kuulunud seletuskirjas ei seostatud seaduse täiendamist aegumisega, vaid on suunatud (pigem) Sotsiaalkindlustusameti sisemise töökorralduse reguleerimisele. Siinkohal tekib küsimus kas sisemist töökorraldust on vaja reguleerida taoliselt seadusega, kui see on teine teema. Kohus nõustub kokkuvõttes vastustaja ja arvamuse andmiseks kaasatud isiku seisukohaga, mis ühtlasi tähendab seda, et enammakstud vanemahüvitise tagasinõudmine ei olnud antud juhul aegunud ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Arvestades asjaolu, et tegemist on seadusest tuleneva 3-aastase aegumistähtajaga ei ole usalduse kaitse küsimust vaja enam sisuliselt hinnata, sest eelnimetatu on seadusandja poolt kehtestatud tähtajast hõlmatud. Kaebuse esitaja on nimetanud ka haldusakti (sisuliselt) motiveerimata jätmist, kuid kohus eelnimetatud seisukohaga ei nõustu. Vaidlustatud haldusakti on piisavalt põhjendatud ning lähtuvalt haldusmenetluse seaduse §-st 58 ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes vorminõuete järgimise pinnalt kui need (võimalikud) rikkumised 5 ei mõjutanud asja otsustamist. Antud juhul see otsustamist ei mõjutaks, sest enammakses kui sellises vaidlust ei ole ning Sotsiaalkindlustusamet pidi selle

§ 7lg 1 alusel tagasi nõudma.

26. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Lähtuvalt HKMS § 109 lg 1 esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Antud juhul ei ole vastustaja menetluskulude väljamõistmist taotlenud ja vastavat nimekirja esitanud (kohtuistungi protokoll, tl 78). Seega jäävad protsessiosaliste (võimalikud) menetluskulud nende endi kanda. Enno Loonurm Kohtunik 6