1-12-12501 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. mail 2013. a Tallinn Kriminaalasja number 1-12-12501 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov,

§ 199lg 2 p 8,9; § 121; § 349; § 266 lg 2 p 3 järgi Harju Maakohtu 14.

veebruari

1. a otsus lühimenetluses Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitajad Prokurör Süüdistatav Süüdistatav Elizaveta Pushkarnaya ja tema kaitsja advokaat Merike Allikmäe Eneli Pau Elizaveta Pushkarnaya, isikukood 49411220298, Vene Föderatsiooni kodanik; põhiharidusega; kindla elukohata; viimane elukoht: XXXX XX-XX, XXXXXXX; viibib Tallinna Vanglas; ei õpi ega tööta; varem kriminaalkorras karistamata; korduvalt karistatud väärtegude eest; tõkend vahistamine alates 07.11.2012 Kaitsja Advokaat Merike Allikmäe Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Harju Maakohtu
3. veebruari
4. a kohtuotsus Elizaveta Pushkarnaya suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
5. Mõista Elizaveta Pushkarnaya’lt riigieelarvesse riigi poolt kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu 96,00 eurot. Kaitsjatasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas XXXXXXXXXXXXXX või Swedpangas nr XXXXXXXXXXXX, viitenumber XXXXXXXXXX (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
6. mail
7. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Harju Maakohtu 14.02.2013 otsusega tunnistati Elizaveta Pushkarnaya süüdi

§ 266

lg 2 p 3 järgi ja karistuseks mõisteti 2 (kaks) kuud vangistust;

§ 121

järgi 3 (kolm) kuud vangistust;

§ 349

järgi 1 (üks) kuu vangistust ning

§ 199

lg 2 p 8, 9 järgi 5 (viis) kuud vangistust.

§ 64lg 1 alusel, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõisteti liitkaristuseks 7 (seitse) kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku (2 kuu 10 päeva vangistuse) võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 4 (neli) kuud ja 20 (kakskümmend) päeva vangistust. Tõkend - vahistamine jäeti muutmata kohtuotsuse jõustumiseni või kuni otsusega mõistetud vangistuse ärakandmiseni,

§ 68

lg 1 alusel loeti eelvangistus karistusaja hulka ning mõistetud karistuse (4 kuud ja 20 päeva vangistust) alguseks loeti 06.11.2012.a. Sama otsusega mõisteti Elizaveta Pushkarnayalt välja hüvitis õigusvastaselt tekitatud kahju katteks: 213 (kakssada kolmteist) eurot R. S(arve XXXXXXXXXX Swedbank pangas) kasuks. 2. Elizaveta Pushkarnaya tunnistati süüdi selles, et tema koos teiste isikutega, kellele käesoleva kriminaalasja raames süüdistust ei esitata (on aga süüdi mõistetud kriminaalasjas 1-11-13812), tungis ebaseaduslikult valdaja tahte vastaselt 17.06.2011 kella 02.00 paiku võõrale territooriumile, s.o Tallinnas Kopli 35 asuvale AS-i P L aiaga piiratud ning valvega alale. Nimelt ronis E. Pushkarnaya koos teiste isikutega üle territooriumi piirava aia ja seejärel sisenes territooriumil olevasse hoonesse, kus lõhkus aknaklaasi. Sellega on E. Pushkarnaya koos teiste isikutega valdaja tahte vastaselt tunginud ebaseaduslikult võõrale piirdega alale, mis on

§ 266lg 2 p 3 kirjeldatud kuritegu.

E. Pushkarnaya isikuna, kes paneb vargusi toime süstemaatiliselt, Tallinnas, XXXX XX-XX korteris 30.01.2012 kella 17.00 paiku võttis võõrad vallasasjad, s.o S. P-le kuuluva mobiiltelefoni Samsung väärtusega 90 eurot, milles oli Elisa SIM kaart abonentnumbrile XXXXXXXX väärtusega 10 eurot ning neli korterivõtit nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Samuti tema 30.01.2012 õhtusel ajal valdaja tahte vastaselt, kasutades eelnevalt ebaseaduslikult äravõetud võtmeid, tungis Tallinnas XXXXX X asuvasse, talle võõrasse korterisse number X, kust võttis isikuna, kes paneb vargusi toime süstemaatiliselt, 31.01.2012 võõraid vallasasju, s.o A. S-le kuuluvad Vene Föderatsiooni passi, tööveterani medali ja juubelimedali 65 aastat võidust, koguväärtusega 400 eurot nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Samuti tema, isikuna, kes paneb vargusi toime süstemaatiliselt, 06.05.2012 kella 13.00 paiku viibides R. S korteris Tallinnas XXXXXXXX XXX XX-XX, võttis sealt võõrad vallasasjad, so R. S-le kuuluvad botased Reebok (maksumusega 50 eurot), valged botased (35 eurot), näokreemi (3 eurot), 4 küünelakki (6 eurot), 3 huulepulka (6 eurot), kosmeetikakoti (8 eurot), mobiiltelefoni LG T505 (55 eurot) ning M. S-le kuuluvad teksapüksid (maksumusega 50 eurot) nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil. 2

§ 199lg 2 p 8 ja 9 kirjeldatud kuritegu.

E.Pushkarnaya 24.04.2012 kella 14.23 paiku, viibides Tallinnas XXXXX XXX XXX, esitas munitsipaalpolitsei piletikontrollile teise isiku nimele, s.o M. L (ik XXXXXXXXXXX) nimele väljaantud tähtsa isikliku dokumendi – Eesti Vabariigi kodaniku passi nr XXXXXXXX, eesmärgiga vabaneda kohustusest tasuda piletita ühistranspordis sõitmise eest määratavast trahvist (ühistranspordiseaduse § 547 lg 1 kirjeldatud normi rikkumine). Sellega on E. Pushkarnaya kasutanud teise isiku nimele välja antud tähtsat isiklikku dokumenti eesmärgiga vabaneda kohustustest, mis on

§ 349kirjeldatud kuritegu.

E.Pushkarnaya 06.11.2012 kella 09.00 ajal Tallinnas aadressil XXXX XX-XX korteris põhjustas valu ja kehavigastusi oma emale S. P-le, haarates viimasel käest kinni ja hammustas teda, millega põhjustas valu ja kehavigastusena punetuse vasakule käsivarrele. Samuti haaras ta kannatanu kätest kinni ja hakkas käsi väänama ning hammustas kannatanut ka paremast käest, millega põhjustas taas valu ning kehavigastusena vasaku käe teise sõrme küünealuse hematoomi. Sellega on E. Pushkarnaya kehaliselt väärkohelnud teist isikut ja põhjustanud sellega valu ning tervisekahjustusi, mis on

§ 121kirjeldatud kuritegu.

ESITATUD APELLATSIOONID 3. Elizaveta Pushkarnaya kaitsja vaidlustab maakohtu otsust oma kaitsealuse süüdi mõistmises kehalise väärkohtlemise episoodis

§ 121

järgi ja 30.01.12 toimepandud varguse episoodis sissetungimisega

§ 199lg 2 p 8 järgi ning Elizaveta Pushkarnaya’le mõistetud karistuse osas.

3.1. Kaitsja märgib, et Elizaveta Pushkarnaya´le esitatud süüdistus

§ 199lg 2 p 8 järgi ta ennast 30.01.12 XXXXX X-X süüdi ei tunnistanud.

Kohus leidis, et kolmest vargusest ühe, s.o varguse A. S korterist Tallinnas XXXXX X-X pani E. Pushkarnaya toime sissetungimisega võõrasse korterisse. Korteri omaniku A. S ütlustest nähtub üheselt, et E. Pushkarnayal puudus tema luba siseneda korterisse ning sinna korterisse pääsemiseks varastas ta võtmed oma ema tagant. Korterisse sissetungimise eesmärgiks oli leida sealt asju, mida maha müüa, alkoholi või narkootikume osta ja sõprade-tuttavatega edasi pidutseda. Seetõttu on E. Pushkarnaya käitumine kvalifitseeritav ka

§ 199lg 2 p 8 järgi.

Kannatanu A. S ütluste (lk 4 - 8) kohaselt ei ole tema oma lapselapslapsele E. Pushkarnayale andnud luba ilma temata minna korterisse Tallinnas XXXXX X-X. Samuti ei ole ta andnud E. Pushkarnayale oma korteri võtmeid. Kaitsja osundab, et vaieldav on, et süüdistatav pidi korterisse sisenemise keeldu mõistma sama absoluutselt nagu tema ema A. S, kes ütles, et ei ole antud luba minna korterisse. Võimalik, et loa mitteandmine ei tähendanud E. Pushkarnaya jaoks keeldu minna vanavanaema juurde, kuna ta vanaemal ei olnud kunagi varem selle vastu midagi, et ta tema juures käis ja sõpru kaasa võttis, kuigi siis oli vanaema ise alati kodus. Seega ei ole kohtulikul uurimisel ümber lükatud E. Pushkarnaya enda ütlused selle kohta, et ta vanaemal ei ole kunagi varem olnud selle vastu midagi, et ta tema juures käis ja sõpru kaasa võttis, kuid siis oli vanaema ise alati kodus. Ei saa üheselt väita, et E. Pushkarnaya oleks teadlik olnud mistahes kokkuleppest XXXXX X-X korteri võtmete kasutamise osas. Antud juhul tahtlust korterisse sissetungimise suhtes kahtlustataval ei esinenud. Elizaveta Pushkarnayal puudus tahtlus korterisse sissetungimiseks omaniku tahtevastaselt, mis tähendab, et E. Pushkarnaya käitumine ei vasta süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. Seega on kohus andnud 3

§ 199lg 2 p 8 järgi süüdi tunnistanud.

Kaitsja on seisukohal, et E. Pushkarnaya tegevus, arvestades teo subjektiivset külge saab olla kvalifitseeritav vaid

§ 199lg 2 p 9 järgi.

3.2. Elizaveta Pushkarnaya talle esitatud süüdistuses

§ 121järgi ennast süüdi ei tunnista.

Süüdistuse kohaselt E. Pushkarnayale süüks arvatav tegu toime pandud 06.11.2012 kella 09.00 ajal Tallinnas aadressil XXXX XX-XX korteris, kui ta põhjustas valu ja kehavigastusi oma emale S. P-le, haarates viimasel käest kinni ja hammustas teda, millega põhjustas valu ja kehavigastusena punetuse vasakule käsivarrele. Samuti haaras ta kannatanu kätest kinni ja hakkas käsi väänama ning hammustas kannatanut ka paremast käest, millega põhjustas taas valu ning kehavigastusena vasaku käe teise sõrme küünealuse hematoomi. Maakohus, leidis et kannatanu ütluste usaldusväärsuses ei ole kohtul alust kahelda, sest need on kooskõlas teiste kogutud tõenditega ning jõudis järeldusele, et E.Pushkarnaya süü on leidnud tuvastamist. Kohus arvas tõendite hulka ka E. Pushkarnaya enda ütlused 06.11.12, mis on küll vähe informatiivsed, kuid süüdistusaktis tõendite loetelus jäänud fikseerimata. Tõendi kohaselt E. Pushkarnaya kahtlustatavana ülekuulamisel (lk 173-174) tunnistas kuriteo toimepanemist, kuid kasutas oma õigust ütlusi mitte anda. Kohtuistungil võttis ta süü omaks. Kaitsja leiab, et pooled ei taotlenud kohtuistungil antud tõendi avaldamist, seega kohtul ei olnud menetluslikku õigust tõendit avaldada. Kohus otsustab isiku süüküsimuse tõendite põhjal, mida kaitsja või süüdistaja on kohtule esitanud ja mida kohus on vahetult uurinud. Kuigi tõendina on kannatanule tekitatud tervisekahjustused fikseeritud isiku läbivaatuse protokollis: vasakul käsivarrel naha punetus, sõrmeküüne all veritsev kriimustus (lk 166-168) ei ole need kaitsja arvates piisavad tõendid E. Pushkarnaya süü küsimuse lahendamiseks. Kaitsja osundab, et mitte kannatanule põhjustatud valu ei tinginud õiguskaitse organitesse pöördumist, vaid enda kätte vaasi haaramine ja lubadus korter segi peksta, tingisid helistamise politseisse. Olukorras, kus tõenditest tuleb välja arvata süüdistatava enda ütlused lk 173-174, ei saa ilma süüdistatava enda ütlusteta järeldada, et E.Pushkarnaya on tunnistanud S. P-le kehavigastuste põhjustamist tahtlusega talle valu põhjustada. Kui lugeda tõendatuks, et kannatanut käest haarates ja teda hammustades pani E.Pushkarnaya toime teo, mis vastab

§ 121

kirjeldatud kehalise väärkohtlemise objektiivsetele tunnustele, siis subjektiivne külg antud asjas ei ole tõendatud. Nimetatud paragrahv koostoimes

§ 15

lg 1 näeb ette vastutuse vaid tahtlikult toime pandud kehakise väärkohtlemise eest. Kaitsja hinnangul tahtlust kehalise väärkohtlemise suhtes kahtlustataval ei esinenud. Kaitsja märgib, et käest kinni haaramine võib olla küll ebaviisakas ja normaalsetele inimestevahelistele suhetele mitteomane tegevus, kuid hammustamine võis olla ka mitte sihipärane E. Pushkarnaya tegevus ning kaasneda hetkel mil kannatanu E. Pushkarnayat takistada püüdis. Valu põhjustades kannatanut hammustades ei pidanud E.Pushkarnaya võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu (füüsiline valu) saabumist ja ei möönnud seda. Teisisõnu tal puudus tahtlus tekitada kannatanule füüsilist valu, mis tähendab, et E.Pushkarnaya tegevus ei vasta süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele ning E.Pushkarnaya tuleb õigeks mõista süüdistatuna

§ 121järgi.

3.3. Elizaveta Pushkarnayale karistuse tingimisi kohaldamist ei pidanud kohus süüdlase isikut ja tegude toimepanemise asjaolusid arvestades võimalikuks. Kuna tal puudub Eestis kindel elukoht (isa elas juba varem Venemaal ning Eestist on lahkunud elama Venemaale ka tema ema), siis ei ole tema suhtes võimalik kohaldada ka näiteks kriminaalhooldaja järelevalvet või kohustada teda osalema erinevates sotsiaalprogrammides. 4

§ 57lg 1 p 3 mõttes, kuid viie kuulist vangistust mõistes, s.o.

karistuse valikul on jäänud see tähelepanuta.

§ 57

lg 2 mõttes on võimalik arvestada ka seaduses loetlemata faktilisi asjaolusid, sealhulgas asjaolu, et Elizaveta Pushkarnaya oli tegude toimepanemise ajal alaealine, kuigi karistuse kohaldamisel on seda eeldatavasti arvestatud. Asjaolu, et Elizaveta Pushkarnaya´t ei ole varem kordagi karistatud, on kinnituseks selle kohta, et Elizaveta Pushkarnaya on suuteline elama õiguskuulekat elu. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 14.02.2013 otsus ning mõista Elizaveta Pushkarnaya talle esitatud süüdistustes

§ 199

lg 2 p 8 ja § 121 järgi õigeks ning mõista Elizaveta Pushkarnaya´le leebem karistus. Alternatiivselt palub kaitsja tühistada Harju Maakohtu 14.02.2013 otsus Elizaveta Pushkarnaya’le karistuse mõistmise osas ning karistada Elizaveta Pushkarnaya kuritegude kogumi eest tingimusliku vangistusega.

1. Maakohtu otsust vaidlustas süüdistatav Elizaveta Pushkarnaya, kes peab temale mõistetud karistust liialt rangeks, kuna ta on varem kriminaalkorras karistamata. Süüdistatav märgib, et kuritegude toimepanemise ajal oli ta alaealine ning palub mõista temale leebem karistus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, apellatsiooni ning sellele esitatud vastuse väidetega, leiab, et apellatsioon kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud.
3. Asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või ühekülgselt. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et Elizaveta Pushkarnayal puudus tahtlus korterisse sissetungimiseks omaniku tahtevastaselt, mis tähendab, et E. Pushkarnaya käitumine ei vasta süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. Kolleegium eelkõige pöörab tähelepanu, et maakohtu istungil tunnistas end Elizaveta Pushkarnaya süüdi täielikult kõikides süüdistuse episoodides ning ei taotlenud enda ülekuulamist süüdistatavana. Süüdistatava poolt süü täielik omaksvõtt ei vabasta lühimenetluses kohut kohtuotsuse motiveerimise kohustusest. Maakohus on seda nõuet järginud ning tõendeid kogumis hinnates õigustatult tuli järeldusele, et varguse A. S korterist Tallinnas XXXXX X-X pani E. Pushkarnaya toime sissetungimisega võõrasse korterisse. Korteri omaniku A. S ütlustest nähtub üheselt, et E. Pushkarnayal puudus tema luba siseneda korterisse ning sinna korterisse pääsemiseks varastas ta võtmed oma ema tagant. Kaitsja seisukoht, et Elizaveta Pushkaranaya omaniku loa puudumist A. S korterisse tulla võis sugulasena teisiti mõista ei ole asjakohane ning on otseses vastuolus kannatanu enda ütlustega. Kannatanu A. S kohtuistungil avaldatud ütlustest nähtub samuti, et tema ei julgenud Elizavetat korterisse üksi jätta ning hoidis Elizavetal silma peal, et ta ei saaks midagi varastada (T I lk 7). Sellest tuleneb üheselt, et kannatanu ei soovinud Elizaveta Pushkarnaya oma korteris viibimist vähemalt ilma tema juuresolekuta. Kohtukolleegium märgib, et isik, kes varastab võtmeid võõrasse korterisse pääsemiseks peab üheselt möönma, et tal puudub omaniku nõusolek sinna pääsemiseks. Sellest tulenevalt leidis maakohus õigesti, et Elizaveta Pushkarnaya käitumine on kvalifitseeritav ka

§ 199lg 2 p 8 järgi.

7. Kriminaalasja materjalidega vastuolus olev on ka kaitsja seisukoht, et kohtu poolt tõendina ei ole uuritud Elizaveta Pushkarnaya enda ütlusi seoses 06.11.2012 oma ema S. P kehalise väärkohtlemisega. Kohtukolleegium märgib, et maakohtu istungil avaldas süüdistatav, et tunnistab end süüdi täielikult kõikides kuriteo episoodides ning antud episoodi osas seletas, et tunnistab, et 5

§ 121järgi.

Kannatanut hammustades ja tema käsi väänates pidi E. Pushkarnaya möönma, et kahjustab sellega kannatanu tervist ning oma ema kehalise väärkohtlemise pani ta toime vähemalt kaudse tahtlusega. 8. Elizaveta Pushkarnaya’le mõistetud liitkaristuse osas kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse vastu ka süüdistatavale karistuse mõistmisel. Vastavalt omaksvõetud arusaamale tuleb karistuse mõistmisel võtta esmaselt aluseks sanktsiooni keskmine määr, mida siis edasiselt, vastavalt kergendavate või raskendavate asjaolude esinemisele, nihutada kas üles- või allapoole. Käesoleval juhul on Elizaveta Pushkarnaya mõistetud liitkaristuseks 7 kuud vangistust. Nimetatud karistust on vähendatud vastavalt KrMS § 238 sätetele. Karistuse mõistmisel võttis maakohus arvesse karistust kergendava asjaoluna Jelizaveta Pushkarnaya puhtsüdamliku kahetsust. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud

§ 57

loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ning nendele ei viidata apellatsioonides. Kolleegium märgib, et nimetatud vangistuse pikkus (7 kuud, mis on vähendatud vastavalt KrMS § 238 sätetele) on oluliselt väiksem

§ 199

(raskeima inkrimineeritud kuritegudest) järgi kvalifitseeruva kuriteo toimepanemise eest ettenähtud karistuse keskmisest määrast. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus põhjalikult ja ammendavalt analüüsis süüdistatava isikut ning veenvalt põhjendas, miks tema suhtes ei ole kohaldatavad rahaline karistus,

§ 73, 74 ja § 69 sätted.

Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid kordama. Kohtukolleegium märgib, et Elizaveta Pushkarnaya ise tunnistab oma sõltuvusprobleeme – ta on tarvitanud amfetamiini ja fantanüüli 2,5 aasta jooksul, tal puudub elukoht Eestis, seega tema enda isikust tulenevalt saab jõuda järeldusele, et Elizaveta Pushkarnaya ei sobi kriminaalhooldusele.

1. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Elizaveta Pushkarnaya kaitsja advokaat Merike Allikmäe taotles apellatsiooni koostamise eest kaitsjatasu väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 96,00 eurot. Kohtukolleegium pidas taotluse põhjendatuks ning rahuldas selle. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 alusel, kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, seega jäävad Elizaveta Pushkarnaya apellatsioonimenetluses tekkinud kulud tema kanda.
2. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi apellantide poolt nimetatud ja KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
3. veebruari 2013 otsuse Elizaveta Pushkarnaya suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Pavel Gontšarov Ivi Kesküla Malle Preimer 6