Obsah (4)

§ 38§ 37§ 40§ 31

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 18.05.2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-2756 Haldusasi OÜ Haapsalu Restau

) § 37 koosmõjus Võlaõigusseaduse (VÕS) § 182 lg 2 alusel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KAEBUSE MOTIIVID Osapoolte tahe ja tahteavaldused Kaebaja on seisukohal, et OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) ettevõte ei ole OÜ-le Haapsalu Restauraator võlaõigusseaduse (VÕS) § 180 lg 1 alusel üle läinud, mistõttu ei ole OÜ-le Haapsalu Restauraator üle läinud ka OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) maksuvõlg VÕS § 182 lg 2 koosmõjus maksukorralduse seaduse (

) § 37 alusel. Ettevõtte üleminek saab VÕS § 180 lg 1 kohaselt toimuda üksnes lepingu või seaduse alusel. Seaduses puuduvad erisätted ettevõtte varjatud ülemineku kohta. Seega on ilmne, et ka ettevõtte varjatud üleminek saab toimuda üksnes VÕS § 180 lg 1 alusel. Nimetatud sättest tuleneb üheselt, et kui ettevõtte üleminek ei toimu seaduse alusel (käesoleval juhul ei ole see vaieldav), peab see olema toimunud lepingu alusel. Vastavalt VÕS §-le 9 lg 1 sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on ilmne, et VÕS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt eeldab ettevõtte ülemineku tuvastamine poolte tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist. Et tegemist oleks ettevõtte üleminekuga, peavad pooled esiteks soovima ettevõtte üleminekust tulenevate õiguslike tagajärgede saabumist ning teiseks peavad nad oma vastavasisulist tahet ka teisele poolele väljendama. Kuna ettevõtte üleandmine eeldab poolte vastavasisulist tahet ja tahteavaldusi, tuleb kõiki ettevõtte üleminekule viitavaid faktilisi asjaolusid seostada ettevõtte ülemineku tehingu poolte tahtega, milline oli poolte tahe (eesmärk) erinevate eraldiseisvate tehingute ja toimingute tegemisel, mis konkreetsel juhul ettevõtte üleminekule viitavate näitajate esinemise kaasa tõi. Kaebaja on seisukohal, et maksuhaldur ei saa piirduda üksnes ettevõtte ülemineku võimalike üksikute asjaolude kirjeldamisega, vaid peab tõendama nende näitajate seost väidetava ettevõtte ülemineku tehingu poolte tahtega või 2 vähemalt looma põhjendatud kahtluse vastava seose olemasolus. Kaebaja on seisukohal, et maksuhaldur ei ole käesolevas asjas esitanud ühtegi tõendit, mis isegi kaudselt viitaksid sellele, et OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) ja OÜ Haapsalu Restauraator vahel võis mingisugune varjatud kokkulepe või sellise kokkuleppe tagajärgedele suunatud tahe OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) ettevõtte üleandmise/omandamise kohta olla. Mitte ükski käesolevas haldusasjas kogutud tõend ei viita sellele, et OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) oleks avaldanud tahet ettevõte üle anda ega sellele, et OÜ Haapsalu Restauraator oleks avaldanud tahet ettevõte omandada. Kõik asjas kogutud tõendid kinnitavad üksnes seda, et igasugused (sh varjatud) tahteavaldused OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) ettevõtte kui tervikliku majandusüksuse üleandmiseks/omandamiseks puudusid ning OÜ Haapsalu Restauraator üksnes omandas turutingimustel OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) tegevuse lõpetamise tõttu ehitusturule alles jäänud riismed ning võimaldas osaliselt saada tööd OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) tegevuse lõpetamise tõttu töötuks jäänud kvalifitseeritud töötajatele. Kaebaja peab vajalikuks siinkohal rõhutada, et igasuguste (sh varjatud) tahteavalduste puudumist kinnitab ka OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) ajutise pankrotihalduri 25.02.

1. a aruanne tsiviilasjas nr 2-11-4087 (Lisa 1), millest ei ilmne ainsatki viidet sellele, et OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) ettevõte võis OÜ-le Haapsalu Restauraator üle minna. OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt jõudis haldur seisukohale, et OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) on püsivalt maksejõuetu, leidmata seejuures ainsatki juhtimisviga ega selle seost maksejõuetusega (vt Lisa 1, lk 7). Halduri hinnangul oli OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) maksejõuetuse peamiseks põhjuseks ehitusturu oluline langus ja tellijate poolt tasumata jäänud summad (vt Lisa 1, lk 6). Eeltoodust tulenevalt on ilmne, et OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) ei lõpetanud oma majandustegevust tahtlikult, läbi ettevõtte kui tervikliku ja funktsioneeriva majandusüksuse OÜst Fraagos Grupp (kustutatud) väljaviimise, vaid tegemist oli tavapärase turujõudude mõjul ja äririskide realiseerumise tulemusena tekkinud ettevõtte majandustegevuse lõppemisega. Kaebaja hinnangul on taolises tavapärases maksejõuetuse olukorras eriti oluline hinnata, kas ettevõtja, kes maksejõuetust äriühingust turule alles jäänud ülejäägid – kergesti amortiseeruvad tööriistad ja sõiduvahendid, st mitte isegi kinnisvara ega midagi muud väärtuslikku ega spetsiifilist – omandab ning maksejõuetu äriühingu majandustegevuse lõpetamise tõttu töötuks jäänud töötajad palkab, on avaldanud tahet maksejõuetu äriühingu ettevõtet kui terviklikku ja funktsioneerivat majandusüksust omandada. Juhul, kui ettevõtte üleandmiseks/omandamiseks ei ole osapoolte endi tahet ega tahteavaldusi vaja, võiks sisuliselt iga ettevõtja tegevust, kes pankrotistunud äriühingust turule alles jäänud vara ostab ja palkab töötajad, kes tööandja pankroti tõttu on töötuks jäänud, lugeda ettevõtte omandamiseks. Kaebaja on seisukohal, et ettevõtte ülemineku näol on tegemist ülimalt erandliku olukorraga, kus tõepoolest on ilmne, et ühe äriühingu ettevõtte kui tervikliku majandusüksuse identiteet on säilinud ning avaldub mõnes teises äriühingus. Käesoleval juhul ei ole midagi sellist toimunud. Kaebaja majandustegevus ja käive OÜ Haapsalu Restauraator ei ole üle võtnud OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) turupositsiooni betoonipõrandate turul. Kui OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) betoonpõrandate keskmine aastakäive perioodil 2006 – 2010 oli 3 701 966,4 eurot (18 509 831,94/5=3 701 966,4 eurot, vt Lisa 2 ja 09.03.2012 seisukoha lisa 2), siis kaebaja
2. a betoonpõrandate käive moodustas sellest üksnes 40% (1 482 598,69 eurot, vt 09.03.2012 seisukoha lisa 3). Kaebaja hinnangul ei ole objektiivselt võimalik võtta võrdluseks üksnes OÜ Fraagos Grupp (kustutatud)
3. aasta käivet ega isegi perioodi 2009 – 2010 keskmist aastakäivet, kuna
4. aastal langes Baltimaade ehitusturg majanduskriisi tõttu üleüldisse madalseisu. OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) halduri aruandest ilmneb, et OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) tegutses stabiilselt kasumlikult kuni
5. a majandusaastani (vt Lisa 1, lk 3). Eeltoodust tulenevalt leiab kaebaja, et käivete omavaheliseks võrdluseks on kõige objektiivsem võtta OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) pikema perioodi (käesoleval juhul viimase 5 aasta) keskmine aastakäive. Kaebaja peab vajalikuks siinkohal 3 rõhutada, et kaebaja 2011 betoonpõrandate käive (40% OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) betoonpõrandate keskmisest aastakäibest) hõlmas selliseid töid, milleks kaebajal olid tellimused olemas juba
6. aastal. Kaebajal oli juba
7. aastal
8. aastaks planeeritud mitmed suured betoonitöid (sh betoonpõrandate valmistamist) sisaldavad projektid, mis ei olnud vähimalgi määral seotud OÜ-ga Fraagos Grupp (kustutatud). Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebajal olid
9. aasta lõpus olemas
10. aastaks tellimused muu hulgas järgmistele suuremaid betoonitöid sisaldavatele projektidele: 1) OÜ Hansait elamu ja ärihoone restaureerimine ja ehitus, Sauna 10, Tallinn, ja 2) Intercemi „De Adelar“ Eesti AS tootmishoone (osaliselt teostatud ka
11. aasta oktoobris ja novembris). Kuigi kaebajale teadaolevalt eelnimetatud projektide osas vaidlused puuduvad, peab kaebaja siiski vajalikuks siinkohal esitada täiendava tõendi seoses projektiga „Intercemi „De Adelar“ Eesti AS tootmishoone“ (Lisa 3), millest ilmneb, et kaebaja oli kõnealuse projekti töövõtja ning projekt koosnes peaasjalikult betoonitöödest (sh betoonpõrandate valmistamisest). Ühtlasi olid kaebajal
12. aastal olemas
13. aastaks tellimused ka järgmistele suuremaid betoonitöid sisaldavatele projektidele: 1) OÜ CLE Baltic lao- ja büroohoone, Sära tee 10, Rae vald (kaebuse lisa 18) ja 2) Eesti Pank muuseumi ja avatud keskuse laiendus (kaebuse lisa 19). Kuna vastustaja on viimased kaks projekti 14.03.
14. a kohtuistungi protokolli kohaselt kahtluse alla seadnud ning leidnud, et kaebuse lisast nr 18 ei selgu, kuidas see on kaebajaga seotud, ning lisast nr 19 ei selgu, kas vastav projekt sisaldas ka betoonitöid (14.03.
15. a kohtuistungi protokolli lk 8), esitab kaebaja käesolevaga täiendavad tõendid, mis kinnitavad, et kaebaja oli projekti „OÜ CLE Baltic lao- ja büroohoone“ töövõtja (Lisa 4) ning projektis „Eesti Pank muuseumi ja avatud keskuse laiendus“ sisalduvad betoonitööd (sh betoonpõrandate valmistamine) (Lisa 5). Ühtlasi on Lisadest 4 ja 5 ilmne, et projektid sisaldasid betoonitöid (sh betoonpõrandate valmistamist). Kaebaja hinnangul on
16. aasta lõpus realiseerima hakanud plaan asendada betoonitööde alltöövõtjad oma betoonitööde struktuuriüksusega mõistlik ja äriliselt vajalik – alltöövõtjatele tuleb alati anda ette tööfront ning ettenägematutest asjaoludest tingitud viivituste korral on mõistlik, et saaks töötajaid rakendada muudel nendele jõukohastel töödel. Alltöövõtjatega seda ei ole võimalik teha, mõnikord ei ole alltöövõrja planeeritust erineval ajal enam kättesaadav ning sellega kaasneb järjekordne äririsk, mida kaebaja ei soovinud enam enda kanda võtta. Oma betoonitööde osakonna loomine ei olnud sisuliselt seotud OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) kadumisega turult, vaid ärivajadusega – varem oli alltöövõtjana kasutatud nii OÜ-d Fraagos Grupp (kustutatud) kui AS-i MPT Ehitus, kuid ükski alltöövõtja ei suuda tagada kaebaja poolt soovitud paindlikkust. Seda enam, et Sauna 10 projekt on täpselt selline, mille teostamine on viibinud kaebajast mitteolenevatel põhjustel (tööplaan tehti 2010.a, kuid töid teostatakse tänaseni) ja maht on sedavõrd suur, et ka oma betoonitööde osakonda oli kaebaja sunnitud töötajaid juurde palkama ajutiselt (vt lisatud lepingud, Lisa 6). Kui varasemalt kasutati AS-i MPT ehitus alltöövõtjana, hiljem OÜ-d Fraagos Grupp (kustutatud), siis ühel hetkel otsustas kaebaja komplekteerida oma osakonna nagu see on paljudel teistel ehitusettevõtjatel ning kaebaja ei ole üle võtnud OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) ettevõtlust ega ettevõtet. Kaebaja varad OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) pankrotiavalduse menetlus lõpetati 28.03.2011 pankrotti väljakuulutamata raugemise tõttu, kuna mitte ükski võlausaldaja – sh maksuhaldur – ei väljendanud soovi OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) pankrotimenetluse jätkamiseks (muu hulgas vara tagasivõitmiseks tehingutest). Juhul, kui maksuhaldur leidis, et OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) poolt 36 tööriista ja 13 sõiduki võõrandamine OÜ-le Solvency Plus ning kahe sõiduki võõrandamine OÜ-le Haapsalu Restauraator ei toimunud turutingimustel või muul viisil kahjustas maksuhalduri kui OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) võlausaldaja huve (läbi vara väidetava varjatud üleandmise OÜ-le Haapsalu Restauraator) – st juhul, kui maksuhalduri hinnangul esines potentsiaalne vara tagasivõitmise olukord – oli maksuhalduril võimalus sellele pankrotiavalduse menetluses tähelepanu juhtida ning menetluse raugemist vältida. Kuna 4 maksuhaldur seda aga ei teinud, pidi maksuhaldurile olema selge, et OÜ Fraagos Grupp ja OÜ Solvency Plus ning OÜ Fraagos Grupp ja OÜ Haapsalu Restauraator vahelisi tehinguid ei olnud tegelikkuses võimalik tagasi võita. Ehk teisisõnu – tegemist oli täiesti tavapäraste turutingimustel tehtud tehingutega, millel puudus OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) ettevõtte väidetava ülemineku seisukohast igasugune tähendus, ja mis ei kahjustanud seega võlausaldajate (sh maksuhalduri) huve. Ühtlasi on kaebaja seisukohal, et OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) ettevõtte väidetava ülemineku seisukohast ei oma vähimatki tähendust asjaolu, et OÜ Haapsalu Restauraator ostis OÜ-lt Solvency Plus kõik tööriistad ja sõidukid, mille OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) oli varasemalt OÜ-le Solvency Plus võõrandanud. Esiteks, käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja soovis kõnealuseid tööriistu ja sõidukeid esialgu hoopis rentida, kuid rendihinna ebasobivuse tõttu otsustas lõpuks siiski ostmise kasuks. Teiseks, käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et OÜ Solvency Plus oli nõus kõnealuseid tööriistu ja sõidukeid rentima või võõrandama üksnes komplektina, kuna OÜ-l Solvency Plus ei olnud endal võimalik vastavaid tööriistu ja sõidukeid kusagi hoida ning OÜ Solvency Plus oligi kõnealused tööriistad ja sõidukid ostnud üksnes väljarentimise eesmärgil. Kolmandaks, kuna kaebajal oli ilmselge vajadus täiendavate betooni- jm ehitustööde osutamiseks vajalike vahendite järele tulenevalt prognoositud ehitustööde mahu (sh betoonitööde mahu) kasvust
17. aasta alguses (vt punkt 2), oli kaebajal majanduslikult otstarbekam ning äriliselt mõistlikum soetada vastavad töövahendid ja sõidukid ühe ettevõtja käest ühe tehinguga, selle asemel, et vastavaid vahendeid ning sõidukeid eraldi erinevatelt ettevõtjatelt soetada või rentida.Täiendavalt peab kaebaja vajalikuks juhtida siinkohal tähelepanu asjaolule, et kaebaja ei kasuta kõiki OÜ-lt Solvency Plus omandatud tööriistu ja sõidukeid üksnes betoonitööde teostamiseks. Sõidukeid kasutab kaebaja ilmselgelt kõigil ehitusobjektidel vastavalt vajadusele ning asjaolu, et kõnealuste tööriistade näol ei olnud tegemist üksnes betoonitöödel kasutatavate tööriistadega, kinnitab 07.01.
18. a OÜ Solvency Plus ja OÜ Haapsalu Restauraator vahel sõlmitud müügilepingu lisa nr 1 (Lisa 7). Selline tehing on täiesti tavapärane „sale-and-leaseback“ tüüpi tehing, kus käibevahendite hankimiseks üüritakse seadmed müüjalt tagasi ning kaebaja need endale ostis, kuna arvas neile leidvat piisavalt rakendust. Vastustaja kohtuistungil esitatud väide, et juba 2010.a algas ettevõtte väidetav üleandmine, on põhjendamata ning kunstlikult maksuhalduri uurimisversiooni sobituv. Kui OÜ Solvency Plus tehing oleks toimunud
19. aastal, oleks vastustaja faktidest välja lugenud, et ettevõtet hakati üle andma juba
20. aastal. Ehk tegemist on tendentsliku ja otsitud väitega, et sobitada faktilisi asjaolusid maksuhalduri järeldustega, kuigi loogiliselt tuleks teha järeldused faktiliste asjaolude põhjal. Kaebaja töötajad Kaebaja on seisukohal, et OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) ettevõtte väidetava ülemineku seisukohast ei oma vähimatki tähendust asjaolu, et OÜ Haapsalu Restauraator võttis tööle osa OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) tegevuse lõpetamise tõttu töötuks jäänud töötajatest ega asjaolu, et OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) endised töötajad ei võtnud ennast vahepealsel perioodil töötuna arvele. Vastustajal on kindlasti olemas arusaamine selles küsimuses, mida teevad ehitustöölised sellel ajal, kui nad ei ole kuskil töötajate nimekirjas ega töötuna end arvele võtnud. Esiteks, käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja pidas kõnealuste töötajate palkamisel läbirääkimisi töötajate endiga ja mitte OÜ-ga Fraagos Grupp (kustutatud). Ühtlasi puudub käesolevas asjas vaidlus selle üle, et läbirääkimised toimusid suures osas juba
21. aasta lõpus, mil töötajatele oli selge, et OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) hakkas oma majandustegevust lõpetama. Kaebaja arvates on loogiline, et töötajad otsivad taolises olukorras endale uut tööd või pakub neile tööd keegi teine. Käesoleval juhul oligi olukord, kus kaebaja ja endised OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) töötajad said omavaheliste läbirääkimiste käigus kokkuleppele ning töötajatel puudus vajadus end vahepealsel perioodil töötuna arvele võtta. Teiseks, käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja ei võtnud üle ühtegi OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) kohustust kõnealuste töötajate ees (nt kasutamata puhkuse hüvitise maksmise 5 kohustus jne). Kõik töötajad asusid OÜ-s Haapsalu Restauraator tööle uute lepingute alusel, mis sõlmiti aja jooksul vastavalt tööde mahu (sh betoonitööde mahu) suurenemise prognoosile
22. aasta alguses. Kolmandaks, kaebajal oli ilmselge vajadus täiendavate betoonitöödele spetsialiseerunud töötajate järele tulenevalt prognoositud betoonitööde mahu kasvust
23. aasta alguses ja seoses oma betoonitööde osakonna loomisega. Kaebajal oli juba
24. aastal
25. aastaks planeeritud mitmed suured betoonitöid sisaldavad projektid, mis ei olnud vähimalgi määral seotud OÜ-ga Fraagos Grupp (kustutatud) (vt punkt 2). Neljandaks, juhul, kui kaebaja ei oleks projektijuhtide alluvuses töötanud töömeeste palkamisega nõus olnud, oleksid projektijuhid võimalusel oma töömeestega ilmselt kuhugi mujale tööle läinud. Eeltoodut kinnitavad projektijuhtide poolt kohtueelses menetluses antud selgitused (R. T. 04.08.
26. a suuliste selgituste protokolli punkt 15 ja P. P. 28.07.
27. a suuliste selgituste protokolli punkt 15). Kuna kaebaja prognoositav ehitustööde maht (sh betoonitööde maht)
28. aasta alguses oli aga piisav, et enamus töömeestest tööle võtta, puudus kaebajal vajadus projektijuhtidega selles osas läbirääkimistesse asuda, et vähem töömehi palgata. Ühtlasi, kuna kaebaja ehitustööde maht ei suurenenud
29. aasta alguses üksnes ega peaasjalikult betoonitööde valdkonnas, vaid eelkõige fassaadi- ja restaureerimistööde jm üldehitustööde valdkonnas, oli kaebaja jaoks selge, et juhul, kui kõigi töömeeste jaoks betoonitöid ei jätku, on kaebajal võimalik neid ka teistel ehitustöödel rakendada. OÜ-sse Haapsalu Restauraator tööle tulnud töömeeste kohtueelses menetluses antud selgitustest on ilmne, et kaebaja on neid teistele ehitustöödele faktiliselt ka rakendanud (vt täpsemad viited kaebuse punktis 3.25). Kõnealuste töötajate kohtueelses menetluses antud selgitustest on ilmne, et kui OÜ-s Fraagos Grupp (kustutatud) tegelesid nimetatud töötajad üksnes betoonpõrandate valmistamisega või vastavate objektide varustamisega (varustaja-autojuhtide puhul), siis OÜ-s Haapsalu Restauraator tegelevad nad lisaks betoonpõrandate valmistamisele ka selliste betoonitöödega, millega OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) ei tegelenud, ning ühtlasi kõigi muude ehitustöödega, mida parasjagu on tarvis teha. Seega on selge, et OÜ-s Haapsalu Restauraator (kaebaja) on nimetatud töötajate töövaldkond ja –ülesanded tunduvalt laiemad ning ei seondu peaasjalikult betoonpõrandate valmistamisega ehk OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) majandustegevusega. Kui mitme töötaja samast kohast tööle tulek tähendaks ettevõtte üleminekut, siis oleks neid ettevõtte üleminekuid nii palju, et kõik Eesti ehitusettevõtjad vastutaksid solidaarselt üksteise maksuvõla eest. Käesolevale kaebusele on lisatud tööraamatud (lisa 8), millest nähtub, et paljud töötajad olid enne AS MPT Ehitus töötajad. Ainuüksi fakt, et töötajad liiguvad projektijuhtide kaupa mitmekesi ühest kohast teise, ei anna põhjust lugeda ettevõtet üleläinuks kolmandale isikule. On ilmne, et töötajad ei ole kaebajale üle tulnud selles tähenduses, et seda võiks pidada ettevõtte üleminekuks. Vastustaja seisukoht, et maksuasjas ettevõtte ülemineku tuvastamiseks tuleks kasutada tööõiguse valdkonnas kujunevat praktikat, ei ole õige. Maksuhalduri ja töötajate võimaliku kaitse määr isiku pankrotimenetluse korral on kardinaalselt erinev, seda kahel põhjusel. Esiteks, juba olemuslikult vajab töötaja kui ettevõtja suhtes alluvussuhtes olev pool enam kaitset kui riigiasutus maksunõudega. Teiseks, töötaja ja maksuhalduri kui riigi kaitse sisu ja ulatus pankrotimenetluses on väga erinevad. Kui töötajale on riigi poolt tagatud tööandja pankrotistumise tagajärjel kompensatsioon ja tööandja võlgade tasumine, siis ettevõtte ülemineku korral on tal võimalik säilitada (teoreetiliselt) oma töökoht. Seega töötaja kaitse seisukohalt on ettevõtte üleminek kui selline töötajat enam kaitsev. Ehk kui töötaja saab ka riigilt pankrotimenetluses oma saamata jäänud töötasu kätte, siis ettevõtte üleminekule tuginedes on tal täiendavad õigused, mida töötaja ei saa nõuda pankrotimenetluse käigus. Riigil läbi maksuhalduri seevastu on pankrotimenetluses nõue ettevõtja vastu ja see nõue jääb samaks ka väidetava ettevõtte üleminekul ja riik maksuhaldurina täiendavat kaitset nagu töötaja, ei vaja. Isegi kui maksuhaldur sooviks saada täiendavat kaitset, on sellest vähe, sest seadusandja ei ole talle täiendavaid nõudeid andnud. Samuti ei ole tegelikkuses riigi täidesaatval võimul ehk maksuhalduril võimalust oma nõuetele saavutada prioriteeti sellega, et ta pankrotimenetluses on 6 passiivne ja laseb menetlusel raugeda, et siis oma nõudeid hiljem maksma panna teise isiku vastu, vältides võimalike tehingute tagasivõitmiste alusel saadud rahasummade jagamist teiste võlausaldajatega. Maksuhaldur kasutab teistsugust menetlust oma prioriteedi saavutamiseks OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) raugemisega lõppenud pankrotimenetluses, kasutades ära oma jõupositsiooni – ükski teine võlausaldaja, ei saa minna teise ettevõtja juurde, esitada väidet (korralduses ega muul viisil), et tema arvates on ettevõtja võtnud üle teise ettevõtte ning panna oma nõue maksma. Ta oleks pidanud seda tegema pankrotimenetluses, või äärmisel juhul saab ta esitada hagi, kus ta peab oma väiteid tõendama. Maksuhaldur hea halduse põhimõtte vastaselt püüab panna maksma oma pankrotimenetluse nõuet teise isiku vastu jõupositsioonilt (haldusmenetluslikult alluvussuhtes), soovimata osaleda pankrotimenetluses ja osaleda vara jagamisel koos teiste võlausaldajatega (vt ka
30. peatükk allpool). Kaebaja on seisukohal, et asjaolu, kas töötajad võeti üle ja milline tähendus sellel on, tuleb hinnata just nimelt ettevõtte ülemineku kontekstis, mitte lugeda üksikult töötajaid, kes said omale uue töö kaebaja juures. Kaebaja kliendid ja tarnijad OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) endiste projektijuhtide tööle tulekuga lisandus OÜ Haapsalu Restauraator klientide hulka üksnes 14 betoonitöödega seotud klienti ning 101 betoonitöödega seotud hankijat (vt kaebaja 09.03.2012 seisukoha lisa 3), samas kui OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) klientide arv kokku oli 212 ning hankijate arv kokku oli 1092 (vt kaebaja 09.03.2012 seisukoha lisa 2). Eeltoodust on ilmne, et OÜ Haapsalu Restauraator ei saanud üle võtta OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) kliente mahus, mis oleks võimaldanud viimase majandustegevust sujuvalt ja samalt turupositsioonilt jätkata. Selline olukord oleks võinud eksisteerida juhul, kui OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) endised projektijuhid oleksid endaga kaasa toonud kõik või valdava enamuse OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) endistest klientidest ja hankijatest. Eeltoodust tulenevalt on aga ilmne, et kõnealuste projektijuhtide tööle tulekuga lisandus kaebaja betoonitöödega seotud klientide hulka üksnes 21% OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) endistest klientidest. Ühtlasi on eeltoodust ilmne, et kõnealuste projektijuhtide tööle tulekuga lisandus kaebaja betoonitöödega seotud hankijate hulka üksnes 9% OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) endistest hankijatest. Kaebaja ega OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) tegevuse ja teenuste iseloom ei ole selline, et kliendid ja tarnijad (ja kaebaja võime kliente ja töid saada) oleks kuidagi asukohaga seotud. Ilusalongi või juuksuritöökoja puhul on ilmne, et asukohal võib mingisugune tähendus olla, eriti mis puudutab klientide ja tarnijate ees selle varjamist, et ühing, mille tegevus üle võeti, enam ei tegutse, kuid silt ja asukoht on jäänud muutumata. Seetõttu leiab kaebaja, et vastustaja on ka ülemääraselt palju tähelepanu omistanud OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) sildile majajuhil kaebaja tegevuskohas aadressil Pärnu mnt 154 seoses väidetava ettevõtte üleminekuga. Sellel võiks tähendus olla juhul, kui tegevuse iseloomu tõttu see asjaolu annaks mingi efekti – võimaluse OÜ Fraagos Grupi (kustutatud) kliente ja tarnijaid „püüda“, andmata neile adekvaatset infot OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) tegevuse lõpetamise kohta, kuid käesoleval juhul seda efekti ei ole. Teiseks peaks olema täidetud tingimus, et ülevõtja ehk kaebaja oleks soovinud sellist asjade korraldust (sildi allesjätmist), mis samuti ei vasta tegelikkusele. Käesolevale kirjale on lisatud Eesti Kunstnike Liidu maja haldusjuhi selgitus OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) sildi olemasolu kohta hoones (lisa 9). Kolmanda isiku vastutus maksuvõla eest Arvestades kaebuse peatükis 4 esitatud argumente on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et kuna maksuhaldur tegi

§ 38

koosmõjus VÕS §-ga 183 lg 1 alusel väidetavalt tekkinud kolmanda isiku vastutuse (väidetava ettevõtte omandaja vastutuse) rakendamiseks korralduse (haldusakti) peale OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) äriregistrist kustutamist ehk peale OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) õigusvõime lõppemist, on korraldus õigusvastane juba üksnes seetõttu, et korralduse tegemise ajal puudus alus – OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) kehtiv maksuvõlg – korralduse tegemiseks. Nagu kaebaja varasemalt viitas eespool peatükis 4 töötajate ületuleku käsitlemisel, on maksuhaldur, oodates OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) äriregistrist 7 kustutamist, kunstlikult ja hea halduse põhimõttega vastuolus tegutsedes asunud kaebajalt sisse nõudma kolmanda isiku maksuvõlga, pannes maksma oma prioriteedi teiste võlausaldajate nõuete eest pankrotimenetluses ja esitades nõude teise isiku vastu muus menetluses, kuigi seadusandja otsene ja selge soov oli pankrotiseaduse muutmisel selline prioriteet välistada. 2004

1. jaanuaril jõustunud pankrotiseadusega kaotati pankrotimenetluses maksunõuete eelisõigus võrreldes teiste tagamata nõuetega. Nagu Riigikohus on leidnud saneerimismenetluse kohta tehtud lahendis (3-2-1-122-09), on kaebaja seisukohal, et see põhimõte kohaldub ka käesoleval juhul: „Kolleegium märgib, et
2. a
3. jaanuaril jõustunud pankrotiseadusega kaotati pankrotimenetluses maksunõuete eelisõigus võrreldes teiste tagamata nõuetega. Maksuhalduri eelistamiseks saneerimismenetluses puudub ka objektiivne õigustus. Põhjendamatu oleks olukord, kus pankrotiseaduse alusel ühingu päästmisel kompromissiga või ühingu pankrotistumise korral on maksuhalduri nõudeid vähendada võimalik, kuid saneerimismenetluses ühingu tervendamisel tuleks maksuhalduri nõudeid käsitada teiste ümberkujundatavate nõuetega võrreldes eelisseisundis olevatena.“ Maksuhalduri eelistamiseks mis tahes muus menetluses – ka käesolevas maksuvõla kolmandalt isikult sissenõudmise menetluses – puudub samuti objektiivne õigustus. Maksuhalduril oli võimalik kõik oma väited väidetava ettevõtte ülemineku kohta esitada OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) pankrotimenetluses ja seda ei tehtud, siis ongi OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) äriregistrist kustutamisega menetlus lõppenud ja maksuhalduri positsioon üheselt selge. Vastupidine seisukoht õigustaks maksuhalduri prioriteeti pankrotimenetluses ehk motiveeriks maksuhaldurit loobuma pankrotimenetlustes osalemast ning esitada nõuded nende vastu, kelle juurde lähevad pankrotivõlgniku osa töötajaid, kliente ja hankijaid. Kaebaja poolt taotleb vaidlustatud korralduse tühistamist ja kantud menetluskulude väljamõistmist vastustajalt. VASTUSTAJA VASTUVÄITED 1.Vastustaja seisukoht Maksuhaldur ei nõustu Haapsalu Restauraator OÜ kaebusega ja on veendunud, et kaebuses välja toodu ei ole korralduse tühistamiseks piisav. PMTK korralduses on põhjendatult leitud, et OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) kui ettevõtte läks üle Haapsalu Restauraator OÜ-le. Ettevõtte üleminekut reguleerivad VÕS-i üldnormid ja

-is sätestatud erinormid, millele ka maksuhaldur korralduses tuginenud on. VÕS § 182 lg 2 kohaselt lähevad ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, muu hulgas töölepingutest tulenevad kohustused ettevõtte töötajate suhtes, kui seadus ei ole sätestanud teisiti. Kusjuures VÕS § 182 lg 2 kohaselt lähevad kohustused ettevõttesse kuuluvate õiguste ja asjade võõrandamisel ettevõtte omandajale üle ka ilma võlausaldaja nõusolekuta. Seda põhimõtet kohaldatakse siiski alles siis, kui ettevõtte üleminek ka tegelikult toimub, ehk antakse üle ”kriitiline mass” vara, mida saab lugeda ettevõtte üleminekuks.

§ 37

kohaselt lähevad ettevõtte või selle osa omandi või valduse ülemineku korral ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osaga olemuslikult seotud nõuded ja kohustused üle omandajale või valduse saajale. Normi eesmärk on seada isiku vara võlausaldajatele tagatiseks. Kui isiku vara läheb tervikuna teisele isikule üle, siis määrab seadus võlausaldaja kaitseks ülevõtja vastutuse varaga seotud kohustuste eest. Ettevõtte üleminek toimub enamasti müügilepingu, rendilepingu, teenuse üleandmise või muu lepingu alusel, kuid see võib aset leida ka nii, et ettevõtte võõrandaja ja omandaja vahel lepingulised suhted puuduvad. Sellisel juhul on maksuhalduri hinnangul tegemist varjatud ettevõtte üleminekuga ning ettevõtte ülemineku hindamisel tuleb analüüsida konkreetsete tehingute asjaolusid ja nii tehingutele eelnevaid kui ka järgnevat äriühingute käitumist. Kohtupraktika kohaselt on ettevõtte ülemineku hindamise 8 arvestatavateks kriteeriumiteks mh: 1) ettevõtte tüüp; 2) kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek; 3) immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine; 4) kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus; 5) üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus; 6) majandustegevuse jätkuvus, ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg; 7) nn väheste vahenditega ettevõtte puhul on eriti oluline personali säilitamine; 8) ettevõtja omandaja varasem tegevus; 9) üleandja ja omandaja tegevuskoht, juhtorganite liikmete kattuvus. Seejuures on nimetatud kriteeriumitel eri tüüpi ettevõtete puhul erinev kaal. Seega tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada, mis moodustab tegutseva ettevõtte ning kas selle ettevõtte tegutsemise jätkamiseks vajalik „kriitiline mass” on üle läinud või mitte. Antud juhul on maksuhaldur erinevate kriteeriumite hindamisele tuginedes tuvastanud, et OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) ettevõtte üleminek Haapsalu Restauraator OÜ-le algas juba aastal 2010 ning lõppes hiljemalt

1. aprilliks
2. Alljärgnevalt on toodud lühike kokkuvõtte tuvastatud asjaoludest iga konkreetse olulise kriteeriumi kohta, mis tõendab käesolevas asjas ettevõtte üleminekut: 1.1.Esimeseks kriteeriumiks on töötajate üleminek. Haldusmenetluses on tuvastatud, et kaebajale läks üle enamus OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) endistest töötajatest, s.o 32-st töötajatest läks üle
3. Üleläinud töötajate hulgas olid ka projektijuhid, ning on tähelepanuväärne, et üleläinud töötajatest ei võtnud ennast keegi vahepeal töötuna arvele. Nimetatud asjaolusid ei ole kaebaja ümber lükanud. 1.2.Teine kaaluv kriteerium on endiste Fraagos Grupp OÜ (kustutatud) tööruumide üleminek kaebajale. Maksuhaldur tuvastas, et
4. septembri
5. a rendilepinguga sai kaebaja hiljemalt
6. oktoobriks 2010 enda valdusesse endised Fraagos Grupp OÜ (kustutatud) tööruumid aadressil Pärnu mnt 154, Tallinn. Seega sisuliselt toimus algselt Fraagos Grupp OÜ (kustutatud) valduses olnud tööruumide valduse üleminek kaebajale. On mainimisväärt, et nii Fraagos Grupp OÜ (kustutatud) tööruumide kui ka kaebaja tööruumide aadressil Pärnu mnt 154, Tallinn rendileandjaks oli Eesti Kunstnike Liit. Lisaks möönis samade ruumide kasutamise andmist kaebajale Fraagos Grupp OÜ (kustutatud) endine juhatuse liige Ranno Põldme 1.07.
7. antud selgitustes. Vastustaja lisab, et kuigi vahetult enne Fraagos Grupp OÜ (kustutatud) pankrotistumist toimus selle äriühingu poolt renditud tööruumide koosseisu vähendamine, siis üleminekujärgselt sai kaebaja endale tööruume Fraagos Grupp OÜ-ga (kustutatud) võrreldavas suuruses. 1.3.Kolmas kriteerium on tootmisvahendite ehk varade üleminek kaebajale. Niimoodi võttis kaebaja üle laenujääkide eest Fraagos Grupp OÜ (kustutatud) liisitud 6-st sõidukist
8. Samuti omandas kaebaja müügilepingute alusel 2 Fraagos Grupp OÜ (kustutatud) omandis olnud sõidukit. Lisaks sellele toimus Fraagos Grupp OÜ-le (kustutatud) kuulunud 36 tööriista ja 12 sõiduki ülevõtmine kaebaja poolt. Viimane ülevõtmine toimus küll formaalselt läbi kolmanda isiku ehk läbi OÜ-d Sovlency Plus, kuid vaieldamatu on asjaolu, et kaebaja sai enda omandisse algselt Fraagos Grupp OÜ (kustutatud) omandis ja hiljem valduses olnud tööriistu ja sõidukeid. Seejuures skeem, et varade ülevõtmise puhul pannakse vahele mingit kolmandat isikut (antud juhul OÜ Sovlency Plus), on tavaline praktika varjatud ülemineku puhul, kuna just niiviisi üritatakse jätta muljet, et kõik toimus seaduslikult. 1.4.Neljandaks kriteeriumiks on klientide üleminek. Haldusmenetluses on tuvastatud, et 8-st küsitletud kaebaja klientidest, kinnitasid 6, et nendel oli varasem kliendisuhe Fraagos Grupp OÜ-ga (kustutatud), kuid alates
9. aastast tekkis kliendisuhe kaebajaga. Seega on tõendamist leidnud klientide ülemineku fakt kaebajale. Seejuures on tähelepanuväärne, et vastavalt kliendi Kive Ehitus OÜ vastusele teostas kaebaja betoonitöid kliendi ehitusobjektil Fraagos Grupp OÜ (kustutatud) hinnapakkumise tingimuste alusel. Samuti kinnitas klient AS ABB maksuhaldurile, et
10. a toimus suhtlus kaebajaga uute töötellimuste vormistamisel endiselt läbi e-posti fraagos@fraagos.ee ja hiljem ka läbi e-posti rannu@fraagos.ee. Seega on käesolevas asjas tõendatud Fraagos Grupp OÜ (kustutatud) klientide üleminek kaebajale mahus, mis võimaldas 9 jätkata senist majandustegevust. Seejuures kaebaja poolt kohtuistungil väljendatud arvamus, et klientide kattuvus võis olla alla 10%, on kaebaja paljasõnaline ja tõendamata väide. 1.5.Viies kaaluv kriteerium on tarnijate ülevõtmine. Maksuhaldur tuvastas, et küsitletud kaebaja 16-st tarnijatest kinnitasid 13, et nendel oli varasem ärisuhe Fraagos Grupp OÜ-ga (kustutatud), kuid alates
11. aastast tekkis ärisuhe ka kaebajaga. Seega on tõendamist leidnud tarnijate ülemiku fakt kaebajale mahus, mis võimaldas jätkata senist majandustegevust. Üheks täiendavaks kriteeriumiks ettevõtte ülemineku tõendamisel on Fraagos Grupp OÜ (kustutatud) ja Haapsalu Restauraator OÜ juhatuse liikmete kattuvus, mis väljendub selles, et kaebaja juhatuses on endised Fraagos Grupp OÜ (kustutatud) juhatuse liikmed Rain Onemar ja Ranno Põldme. Vastustaja juhtib Tallinna Halduskohtu tähelepanu asjaolule, et Fraagos Grupp OÜ (kustutatud) endiste juhatuse liikmete formaalne vormistamine kaebaja juhatusse mõningase ajanihkega (s.o alates 13.04.
12. a), on täiesti loomulik nähtus varjatud ettevõtte ülemineku puhul. Täiendavalt on vastustaja hinnangul selgelt vastuolulised kaebaja väited tarnijate ja klientide ülemineku küsimustes. Nimelt ühelt poolt kirjeldab kaebaja pikalt oma kaebuses projektijuhtide olulisust ärisuhete loomisel klientide ja tarnijatega, s.t projektijuhtidega läksid üle mitmed varasemad kliendid ja tarnijad. Samas eitab kaebaja püüdlikult projektijuhtide käsitlemist võtmetöötajatena, s.t kaebaja ei tunnista OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) nn võtmetöötajate tööle võtmist OÜ-sse Haapsalu Restauraator. Selline vastuolu näitab vastustaja arvates ilmekalt, et Haapsalu Restauraator OÜ kaebuse väited on otsitud. 1.6.Kuues ja mitte vähem oluline kriteerium on ettevõtte ülevõtmisele eelneva ja sellele järgneva majandustegevuse sarnasus. Haldusmenetluses on tuvastatud, et Fraagos Grupp OÜ (kustutatud) tegeles kuni likvideerimiseni peamiselt vundamendi- ja betoonitöödega. Samuti on tuvastatud, et kaebaja alustas vundamendi- ja betoonitööde teostamist ettevõtte ülevõtmise ajal. Viimane asjaolu tähendab seda, et Fraagos Grupp OÜ (kustutatud) betooni- ja vundamenditööde lõppemise ja kaebaja juures samade tööde alustamise vahel ei olnud vahepealset tööde seisakut. Teiste sõnadega endise Fraagos Grupp OÜ (kustutatud) majandustegevus läks ladusalt üle ühest äriühingust teise, ilma katkestuseta. See on samuti üks oluline asjaolu ülevõtmise hindamise juures. Täiendavalt soovib vastustaja rõhutada betooni- ja vundamenditööde nn ülemineku osas, et kaebaja 9.03.2012 kirjalikus seisukohas esitatud vastuargumendid on ekslikud. Nimelt selgitab kaebaja, et ta väidetavalt planeeris juba
13. aastal
14. aasta betoonitöid, mistõttu betoonitööde teenuste osutamine ei olnud väidetavalt mingil määral seotud Fraagos Grupp OÜga (kustutatud). Nagu on vastustaja selgitanud eelnevalt, toimus Fraagos Grupp OÜ (kustutatud) tööruumide ülevõtmine kaebaja poolt juba
15. septembris, mistõttu kaebaja poolt kohtule esitatav samasse ajavahemikku langev dokumentatsioon väidetavate betoonitööde plaanide kohta, ei lükka ümber ettevõtte ülemineku toimumist. Vastustaja peab vajalikuks eraldi peatuda kaebaja viimases vastuses esitatud argumentidel. Kõigepealt viitab vastustaja Riigikohtu õigusteabe osakonna 2010 koostatud kohtupraktika analüüsile ettevõtte ülemineku teemal. Analüüsi lk-l 16 on Riigikohtu analüütikud käsitlenud asjakohast kohtupraktikat, mille kohaselt ei ole ülemineku tõendamisel nõutav kogu kliendibaasi üleminek ettevõtte omandajale. Vajalik on üksnes kliendisuhete üleminek mahus, mis võimaldab senist majandustegevuse jätkamist. Seega leiab kaebaja ekslikult, et kui maksuhaldur pole tõendanud, et klientide ja tarnijate ülevõtmine toimus täies mahus, siis ettevõtte üleminekut ei toimunud. Vastustaja toonitab, et üleläinud kliendisuhete arvust sõltub tahest tahtmata ka betoonitööde kogukäive, mistõttu pole samuti nõutav, et omandaja äriühingus toimuks majandustegevus samasuguses mahus nagu eelmises ettevõttes. Vastustaja märgib, et käesolevas asjas on igal juhul välistatud olukord, et kaebaja kogukäive koosneks 100% üksnes betooni- ja vundamenditöödest. Seda põhjusel, et maksuhaldur ei ole kunagi seadnud kahtluse alla, et kaebaja jätkab muuhulgas ka oma varasemat majandustegevust üldehituse alal. Asjaolu, et kaebaja säilitas oma majandustegevuses lisaks üle tulnud vundamendi- ja betoonitöödele varasemad tegevusvaldkonnad ning selline tegevus oli 10 kasumlik, ei ole ettevõtte ülemineku toimumise fakti ümber lükkavaks argumendiks. Vastavalt ülalpool välja toodud kohtupraktikale on üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus üheks ettevõtte ülemineku hindamise arvestatavaks kriteeriumiks ning selle sarnasuse tuvastamine puhtalt fakti küsimus. Täiendavalt soovib vastustaja peatuda kaebaja viimasele vastusele lisatud tõendite ebausaldusväärsuse teemal, s.o kaebaja vastuse lisad nr 2 ja
16. Esiteks jääb vastustajale arusaamatuks, kuidas on kohtul ja vastustajal võimalik veenduda nn „õiendites“ esitatud andmete õigsuses. Sisuliselt on tegemist olukorraga, kus kaebaja soovib tõendada enda väidet oma teise väitega, mis on vormistatud „õiendi vormis“. Selline olukord ei ole kindlasti aktsepteeritav. Samuti jääb vastustajale arusaamatuks, miks kaebaja võrdleb Fraagos Grupp OÜ (kustutatud) betoonitööde käivet alates
17. aastast (s.o ehitusbuumi aeg), mis on praeguseks juba kauge minevik. Analoogne on olukord kaebaja väitega Fraagos Grupp OÜ (kustutatud) klientide koguarvu kohta perioodil 2007-
18. Nimelt ei ole midagi imestavat selles, et majanduskriisi ajal on kaebajal vähem betoonitöid ja ka kliente võrreldes ehitusbuumi ajaga. Seega nimetatud dokumendid, ei kummuta mitte mingil määral ettevõtte ülemineku toimumist. Maksuhaldur selgitab, et ettevõtte käive võib olla mõjutatud sadadest erinevatest teguritest. Niimoodi ei ole muuhulgas välistatud, et näiteks mõned varasemad Fraagos Grupp OÜ (kustutatud) kliendid kaotasid usaldust OÜ-ga Fraagos Grupp (kustutatud) seotud isikute vastu seoses äriühingu pankrotistumisega. Samuti kuna kaebajal puudus 2011 alguses puhtalt formaalselt varasem müügikäive betooni- ja vundamenditööde valdkonnas, siis ta ei pruukinud kvalifitseeruda kõikidele hankekonkurssidele. 1.7.Vastustaja toonitab, et käesolevas asjas ei ole kaebaja suhtes rakendatud ettevõtte ülemineku tuvastamise menetlus samastatav vastutusmenetlusega, kus toimub maksukohustuslase seadusliku esindaja vastutusele võtmine tema poolt kohustuste rikkumise eest. Vastutusotsuse keskseks eesmärgiks on kolmanda isiku vastutusele võtmine teise isiku maksukohustuse eest. Käesolevas asjas aga käib vaidlus korralduse üle, millega maksuhaldur tuvastas, et OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) kui tootmisüksus on üle läinud (koos maksuvõlgadega) OÜ-sse Haapsalu Restauraator. See tähendab, et maksuhaldur on tuvastanud, et ettevõtte ülevõtmisega sai OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) sisulist OÜ Haapsalu Restauraator osaks. Seetõttu pole tähtust asjaolul, kas peale ettevõtte üleminekut kustutati OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) äriregistrist või mitte. Tähtis on fakt, et sisuliselt eksisteerib OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) kui majandusüksus edasi OÜ Haapsalu Restauraator osana. Samuti on oluline asjaolu, et vastavalt korralduses tuvastatule toimus ettevõtte üleminek hiljemalt
19. aprilliks 2011, s.o enne OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) äriregistrist kustutamist. Maksuhaldur juhib Tallinna Halduskohtu tähelepanu asjaolule, et varjatud ettevõtte ülemineku puhul ei sõltu ülemineku tehingu kehtivus sellest, millal maksuhaldur üleminekut tuvastab. Kuna käesolevas asjas tuvastas maksuhaldur, et ettevõte anti üle hiljemalt
20. aprilliks 2011 ning äriühing kustutati äriregistrist
21. juunil 2011, siis OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) äriregistrist kustutamise seisuga olid tema kohustused juba üle läinud kaebajale.

§ 37

kohaselt lähevad ettevõtte või selle osa omandi või valduse ülemineku korral ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osaga olemuslikult seotud sama seaduse § 31 lõikes 1 nimetatud nõuded ja kohustused, välja arvatud sunniraha maksmise kohustus, üle omandajale või valduse saajale vastavalt võlaõigusseaduses sätestatule. VÕS § 182 lg 2 kohaselt lähevad ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused. Täiendavalt ei tohi vastustaja hinnangul samastada ettevõtte üleminekuga kaasnevat kohustuste üleminekut ja seadusliku esindaja vastutust maksukohustuslase maksuvõla eest, kuna esimesel juhul toimub nn automaatne kohustuste üleminek. Seevastu juhatuse liikme vastutus maksukohustuslase maksuvõla eest on tingimuslik vastutus. See tuleneb juba

§-de 38 ja 40 sõnastustuse võrdlusest. Nimelt vastutab

§ 38

kohaselt ettevõtte või selle osa üleandnud isik maksuvõla tasumise eest solidaarselt ettevõtte omandajaga vastavalt võlaõigusseaduses sätestatule.

§ 40

lg-st 1 tulenevalt vastutab 11 seaduslik esindaja, tegevjuht või vara valitseja eest solidaarselt maksukohustuslasega, kui ta rikub tahtlikult või raskest hooletusest käesoleva seaduse §-s 8 nimetatud kohustusi. Käesolevas punktis toodut maksuhalduri arvamust kinnitab ka

§ 37

sõnastus „lähevad üle“, millest nähtub, et koos ettevõtte omandamisega lähevad sellega omandajale üle ka nn vana äriühingu maksuvõlad. Samuti juhib vastustaja kohtu tähelepanu asjaolule, et tavapärase ettevõtte ülemineku puhul lähevad ettevõtte kohustused automaatselt üle ettevõtte omandajale. Seetõttu on vastustaja veendunud, et ülemineku sätete tõlgendamisel ei tohi ettevõtte omandaja sattuda soodsamasse olukorda tänu ettevõtte ülemineku varjamisele ehk pettuseskeemile, võrreldes sellega kui ta poleks üleminekut varjanud. Nimelt kaebaja tõlgenduse aktsepteerimisel, oleks ülevõtjal kasumlikum üritada teostada ettevõtte üleminekut varjatuna, kuna siis ta võiks pääseda nn vana äriühingu võlgadest tänu selle äriühingu kustutamisele äriregistrist. Samas aga tavapärane ehk mittevarjatud üleminek ei pakku ülevõtjale sellist „eelist“. Vastustaja on veendunud, et seadusandja tahteks

§ 37puhul ei olnud kindlasti taoliste pettusskeemide soodustamine.

2.Kokkuvõte Võttes ülaltoodut kokku on vastustaja seisukohal, et PMTK korraldus on nõuetekohaselt motiveeritud ja õiguspärane. Samas kaebaja poolt esitatud väited ei ole korralduse tühistamise aluseks. Vastustaja selgitab, et kaebaja vaidlustab ühekaupa igat haldusmenetluses tuvastatud kriteeriumit, seevastu aga maksuhaldur lähtub vastutusotsuses kõikidest tuvastatud asjaoludest kogumis, mis kinnitavat ettevõtte üleminekut. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud poolte esindajate selgitusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: Menetletavas asjas pooled vaidlevad selle üle, kas on toimunud OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) ettevõtte üleminek OÜ-le Haapsalu Restauraator. Käesolevas kohtuvaidluses kohus on uurinud ja hinnanud menetlusosaliste suulisi selgitusi ning kohtule esitatud ja haldusasja juurde lisatud tõendeid, sh makumenetluses küsitletud isikute ütlusi, kogumis ja vastastikuses seoses. Käesoleva maksuvaidluse lahendamisel kohus kontrollis vaidlustatud korralduse õiguspärasust, eelkõige seda, kas vastustaja on õigesti tuvastanud ettevõtte ülemineku. Maksukorralduse seaduse (edaspidi

) § 37 sätestab maksukohustuste ülemineku ettevõtte või selle osa üleandmise korral, mille kohaselt ettevõtte või selle osa omandi või valduse ülemineku korral lähevad ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osaga olemuslikult seotud käesoleva seaduse § 31 lõikes 1 nimetatud nõuded ja kohustused, välja arvatud sunniraha maksmise kohustus, üle omandajale või valduse saajale vastavalt võlaõigusseaduses sätestatule.

§ 31

lg 1 sätestab, et maksuseadusest või käesolevast seadusest võivad tuleneda järgmised rahalised nõuded ja kohustused:1)maksumaksja kohustus tasuda maksusumma (maksukohustus); 2)maksu kinnipidaja kohustus pidada kinni ja tasuda kinnipeetud maksusumma (kinnipidamiskohustus); 3)isiku õigus saada tagasi seaduses ettenähtust rohkem makstud maksusumma või muu enammakse vastavalt käesoleva seaduse §-le 33 (tagastusnõue); 4) kolmanda isiku kohustus tasuda maksumaksja või maksu kinnipidaja maksuvõlg 12 (vastutuskohustus); 5) maksukohustuslase kohustus tasuda intress, sunniraha või asendustäitmise kulud (kõrvalkohustus).

§ 37

kohaselt lähevad ettevõtte või selle osa omandi või valduse ülemineku korral ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osaga olemuslikult seotud nõuded ja kohustused üle omandajale või valduse saajale. Normi eesmärk on seada isiku vara võlausaldajatele tagatiseks. Juhul, kui isiku vara läheb tervikuna teisele isikule üle, siis määrab seadus võlausaldaja kaitseks ülevõtja vastutuse varaga seotud kohustuste eest. Ettevõtte üleminek üldjuhul toimub müügilepingu, rendilepingu, teenuse üleandmise või muu lepingu alusel, kuid see võib toimuda ka juhul, kui ettevõtte võõrandaja ja omandaja vahel lepingulised suhted puuduvad, sellisel juhul võib olla tegemist varjatud ettevõtte üleminekuga. Igal konkreetsel juhul ettevõtte ülemineku hindamisel tuleb analüüsida konkreetsete tehingute asjaolusid, sh tehingutele eelnevat kui ka järgnevat äriühingute käitumist. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 182 lg 2 kohaselt lähevad ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, muuhulgas töölepingutest tulenevad kohustused ettevõtte töötajate suhtes, kui seadus ei ole sätestanud teisiti. Samuti võlausaldaja või teise lepingupoole nõusolekut ei ole kohustuse või lepingu üleminekuks vaja, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti ehk siis lähevad kohustused ettevõttesse kuuluvate õiguste ja asjade võõrandamisel ettevõtte omandajale üle ka ilma võlausaldaja nõusolekuta. Kohus nõustub vastustajaga, et seda põhimõtet kohaldatakse alles siis, kui ettevõtte üleminek ka tegelikult toimub ehk siis antakse üle n-ö ”kriitiline mass” vara, mida saab lugeda ettevõtte üleminekuks. Euroopa Liidu direktiivi 2001/23/EÜ artikli 1 lõike 1 punkti b järgi on ettevõtte üleminek üldjuhul oma identiteedi säilitava majandusüksuse üleminek, vastav majandusüksus tähendab ressursside organiseeritud koondatust majandustegevuse elluviimise eesmärgil. Kohtupraktikas on ettevõtte ülemineku hindamisel arvesse võetud kriteeriumid olnud järgnevad: 1) ettevõtte tüüp; 2) kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek; 3)immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine; 4)kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus; 5) üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus; 6) majandustegevuse jätkuvus ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis ka katkestuse aeg; 7) n-ö väheste vahenditega ettevõtte puhul on eriti oluline personali säilitamine; 8) ettevõtja omandaja varasem tegevus; 9) üleandja ja omandaja tegevuskoht, samuti juhtorganite liikmete kattuvus. Eelnimetatud kriteeriumitel on eri tüüpi ettevõtete puhul erinev kaal, mis tähendab, et igal konkreetsel juhul tuleb tuvastada, mis moodustab tegutseva ettevõtte ning kas selle ettevõtte tegutsemise jätkamiseks vajalik n-ö „kriitiline mass” on üle läinud või mitte. Kohus leiab, et üks olulisemaid ülemineku tunnuseid on majandusüksuse identiteedi säilimine, kuna see eeldab nii vara, lepingute (nende olemasolul), klientuuri kui ka töötajate ülevõtmist ning tegutsemist samal alal samas kohas ehk siis hõlmab mitmeid üksiktunnuseid. Kohus on seisukohal, et ettevõtte ülemineku olemuse kindlakstegemiseks peab analüüsima selle kõiki aspekte, sh äriühingu või ettevõtte tüüpi, kas äriühingu kinnis- või vallasvara on üle läinud, vara väärtust ülemineku ajal, kas uus tööandja on enamuse töötajatest üle võtnud, kas kliendid on üle läinud, tegevuse sarnasust enne ja pärast üleminekut, tegevuse peatumise aega jms. Lisaks tuleb hinnata ka õiguste ja kohustuste, sh ettevõttega seotud lepingute, ülevõtmist, direktiivist tulenevalt majandusüksuse identiteedi säilimist, ressursside organiseeritud koondamist jms. Kohtu hinnangul käesoleval juhul on oluline tuvastada selline asjade ja õiguste kogumi olemasolu, mis võimaldab ettevõtjal kogumi koostoimest teenida tulu. Seega maksuhaldur peab maksumenetluses kindlaks tegema, kas asjade ja õiguste omavahelised seosed võimaldavad 13 iseseisvat individualiseeritud majandustegevust. Maksukorralduse seaduse (

) § 37 alusel saavad maksukorralduse seadusest tulenevad kohustused ettevõtte omandajale või valduse saajale üle minna juhul, kui on tuvastatud ettevõtte kui iseseisva majandusüksuse üleminek. Menetletavas maksuasjas on maksuhaldur erinevate kriteeriumite hindamisele tuginedes leidnud, et OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) ettevõtte üleminek Haapsalu Restauraator OÜ-le algas juba aastal 2010 ning lõppes hiljemalt 01.01.

1. Vastustaja on maksumenetluses tuvastanud ettevõtte ülemineku, millest tulenevalt on teinud kaebajale korralduse maksuvõla tasumiseks. Analoogses vaidluses jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 27.04.2010 otsuses haldusasjas nr 308-„/…/Ettevõtte mõiste oli kuni 01.07.2009 antud ÄS § 5 lg-s 1 – ettevõte on majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb; alates 01.07.2009 on sama mõiste antud TsÜS §-s 66.1, mille kohaselt ettevõte on majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. VÕS § 180 lg 1 järgi läheb ettevõte üle kas seaduse või tehingu alusel ning lg 2 sätestab, et ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, mh ettevõttega seotud lepingud. Seega ettevõtte üleminekus ei teki ilmselt vaidlust siis, kui see toimub seaduse alusel või leiab see lepingus sõnaselgelt äramärkimist või kui ettevõtte ülemineku kõik asjakohased kriteeriumid on kergelt tuvastatavad. Kohus viitas aga põhjendatult sellele, et välistatud pole ka ettevõtte varjatud üleminek, kus vara müüakse eri äriühingutele eri aegadel, lepitakse kokku lepingute lõpetamises ja uute sõlmimises, muudetakse majandustegevuse asukohta, uues äriühingus tegeletakse mõne muu lisategevusega jms, ning et sellisel juhul tuleb hinnata majandusüksuse identiteedi säilimist ja üleminekuks vajalike kriteeriumite täitumise hindamisel vaadelda, kas ettevõtte varad/olulised töötajad/lepingud/kliendid on omandajale üle läinud ning kas jätkatav majandustegevus sarnaneb varasemalt läbiviidud tegevusele/…/“. Praktikas on ettevõtte ülemineku varjamiseks kasutatud koos või eraldi peamiselt järgmisi samme: äriühingu vara müüakse eri äriühingutele (seejuures on võimalik, et hiljem müüvad need ostjad vara edasi ühele ühingule, kuid see ei pruugi alati nii olla); vara müüakse eri aegadel; lepingupartneritega lepitakse kokku, et ettevõtte toimimise jaoks olulised lepingud ei lähe mitte üle, vaid vormistatakse uued lepingud; töötajad sõlmivad samuti uued töölepingud, seejuures on võimalik, et uues äriühingus jätkavad vaid üksikud töötajad (eelkõige võtmetöötajad, kelleks võivad eelkõige olla spetsialistid, keskastme- või tippjuhid); muudetakse majandustegevuse elluviimise peamist asukohta; uues äriühingus tegeletakse ka mõne lisategevusega või lõpetatakse osaliselt mõni vana tegevus; vara müük toimub osaliselt täitemenetluse kaudu (Juridica III 2009, Martin Tamme). Käesolevas asjas maksuhaldur juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et varjatud ettevõtte ülemineku puhul ei sõltu ülemineku tehingu kehtivus sellest, millal maksuhaldur ettevõtte ülemineku tuvastab. Maksuhaldur menetletavas asjas tuvastas, et kuna OÜ Fraagos Grupp anti üle OÜ-le Haapsalu Restauraator hiljemalt 01.04.2011 ning OÜ Fraagos Grupp kustutati äriregistrist 03.06.2011, siis äriregistrist kustutamise seisuga olid OÜ Fraagos Grupp kohustused juba üle läinud OÜ-le Haapsalu Restauraator, millega nõustub ka kohus. Kohus ei välista seda, et käesoleval juhul võis tegemist olla ettevõtte varjatud üleminekuga, millele viitavad maksuasjas tuvastatud asjaolud. Järgnevalt kohus hindab käesolevas asjas esitatud ettevõtte ülemineku kriteeriume: 1.Ettevõtte töötajate üleminek (üks olulisemaid kriteeriume). Kohus nõustub vastustajaga, et OÜ-le Haapsalu Restauraator läks üle enamus OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) endistest töötajatest, s.o 32-st töötajast läks kaebuse esitajale üle valdav enamus ehk 29 töötajat, kelle hulgas olid ka nn võtmetöötajad, sh projektijuhid. Kaebaja ei käsitle projektijuhte nn võtmetöötajatena ning ei tunnista OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) nn võtmetöötajate tööle 14 võtmist OÜ-sse Haapsalu Restauraator. Kohtu arvates projektijuhte võib pidada n-ö võtmetöötajateks. Lisaks vajab eraldi äramärkimist, et ükski üle läinud töötajatest ei võtnud ennast vahepeal töötuna arvele. 2.Fraagos Grupp OÜ (kustutatud) tööruumide üleminek OÜ-le Haapsalu Restauraator. Maksuhaldur maksumenetluses on tuvastanud, et 29.09.2010 sõlmitud rendilepinguga sai OÜ Haapsalu Restauraator hiljemalt 01.10.2010 enda valdusesse endised OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) tööruumid, mis asusid Tallinnas, Pärnu mnt 154 hoones. Kohus nõustub vastustajaga, et sisuliselt toimus OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) valduses olnud tööruumide üleminek OÜ-le Haapsalu Restauraator. Kahe nimetatud ettevõtte ruumide ühine rendileandja oli Eesti Kunstnike Liit. OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) kuulunud ruumide kasutusele andmist OÜ-le Haapsalu Restauraator kinnitas OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) endine juhatuse liige Ranno Põldme 01.07.2011 maksuhaldurile antud selgitustes. Vastustaja väitel kuigi vahetult enne OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) pankrotistumist toimus selle äriühingu poolt renditud tööruumide koosseisu vähendamine, sai kaebaja üleminekujärgselt endale tööruume OÜ-ga Fraagos Grupp (kustutatud) võrreldavas suuruses. 3.Tootmisvahendite ehk varade üleminek kaebajale. OÜ-le Haapsalu Restauraator läks üle laenujääkide eest OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) poolt liisitud 6-st sõidukist 4, samuti OÜ Haapsalu Restauraator omandas müügilepingute alusel 2 OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) omandis olnud sõidukit. Lisaks sellele toimus OÜ-le Fraagos Grupp (kustutatud) kuulunud 36 tööriista ja 12 sõiduki ülevõtmine kaebaja poolt. Viimatimainitud ülevõtmine toimus kolmanda isiku kaudu ehk läbi OÜ Solvency Plus. Fakt on see, et OÜ Haapsalu Restauraator sai enda omandisse algselt Fraagos Grupp OÜ (kustutatud) omandis ja hiljem valduses olnud tööriistad ja sõidukid. Vastustaja andmetel skeem, et varade ülevõtmise puhul pannakse vahele mingi kolmas isik (antud juhul OÜ Solvency Plus), on tavaline praktika varjatud ülemineku puhul, kuna just niiviisi üritatakse jätta mulje, et kõik toimus seaduslikult. 4.Klientide üleminek. Haldusmenetluses on maksuhalduri poolt tuvastatud, et 8-st küsitletud kaebaja kliendist 6 kinnitasid, et nendel oli varasem kliendisuhe OÜ-ga Fraagos Grupp (kustutatud), kuid alates
2. aastast tekkis kliendisuhe OÜ-ga Haapsalu Restauraator. Seega ka kliendid on üle läinud ühelt ettevõttelt teisele. Siinkohal vajab äramärkimist, et vastavalt kliendi OÜ Kive Ehitus vastusele maksuhalduri päringule teostas OÜ Haapsalu Restauraator betoonitöid kliendi ehitusobjektil OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) hinnapakkumise tingimuste alusel. Samuti kinnitas klient AS ABB maksuhaldurile, et 2011 toimus suhtlus kaebajaga uute töötellimuste vormistamisel endiselt läbi e-posti aadressi fraagos@fraagos.ee ja hiljem ka läbi e-posti aadressi rannu@fraagos.ee. Sellest võib järeldada, et toimus OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) klientide üleminek OÜ-le Haapsalu Restauraator mahus, mis võimaldas kaebajal jätkata senist majandustegevust. Kohus on seisukohal, et kaebaja väide selle kohta, et klientide kattuvus võis olla vähem kui 10%, on paljasõnaline ning tõendamata. 5.Tarnijate ülevõtmine. Maksuhaldur tuvastas, et küsitletud kaebaja 16-st tarnijatest kinnitasid 13, et nendel oli varasem ärisuhe OÜ-ga Fraagos Grupp (kustutatud), kuid alates
3. aastast tekkis ärisuhe ka OÜ-ga Haapsalu Restauraator. Seega on toimunud ka tarnijate ülemiku fakt kaebajale mahus, mis võimaldas äriühingul jätkata senist majandustegevust. 6.Ettevõtte ülevõtmisele eelneva ja sellele järgneva majandustegevuse sarnasus. OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) tegeles kuni likvideerimiseni peamiselt vundamendi- ja betoonitöödega. OÜ Haapsalu Restauraator alustas vundamendi- ja betoonitööde teostamist ettevõtte ülevõtmise ajal. Kohus nõustub vastustaja väitega, et OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) betooni- ja vundamenditööde lõppemise ja kaebaja juures samade tööde alustamise vahel ei olnud vahepealset tööde seisakut ehk siis teisisõnu endise OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) majandustegevus läks ilma katkestuseta üle ühest äriühingust teise, mis on samuti üks oluline asjaolu ettevõtte ülevõtmise hindamise juures. 15 7.Üheks ettevõtte ülemineku kriteeriumiks on ka juhatuse liikmete kattuvus, käesoleval juhul OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) ja OÜ Haapsalu Restauraator juhatuse liikmete kattuvus, nimelt on OÜ Haapsalu Restauraator juhatuses endised Fraagos Grupp OÜ (kustutatud) juhatuse liikmed Rain Onemar ja Ranno Põldme. Maksuhalduri väitel OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) endiste juhatuse liikmete formaalne vormistamine kaebaja juhatusse mõningase ajanihkega, s.o alates 13.04.2011, on täiesti loomulik nähtus varjatud ettevõtte ülemineku puhul. Vastustaja hinnangul on vastuolulised kaebaja väited tarnijate ja klientide ülemineku küsimustes: ühelt poolt kirjeldab kaebaja pikalt oma kaebuses projektijuhtide olulisust ärisuhete loomisel klientide ja tarnijatega, s.t projektijuhtidega läksid üle mitmed varasemad kliendid ja tarnijad, teisalt eitab kaebaja projektijuhtide käsitlemist võtmetöötajatena ehk siis kaebaja ei tunnista OÜ Fraagos Grupp (kustutatud) n-ö võtmetöötajate tööle võtmist OÜ-sse Haapsalu Restauraator. Vastustaja arvates see vastuolu viitab sellele, et OÜ Haapsalu Restauraator kaebuse väited on otsitud, millega nõustub ka kohus. Kohus on ettevõtte ülemineku kriteeriume hinnates lähtunud faktiliste asjaolude ning esitatud tõendite kogumist ja nende vastastikusest seosest ning jõudnud järeldusele, et ettevõtte üleminekut kinnitavad käesolevas maksuasjas vastustaja poolt õigesti tuvastatud asjaolud. Kohus kokkuvõtvalt asub seisukohale, et kaebuses toodud asjaolud kogumis ei ole piisavad kaebaja nõuete rahuldamiseks ning puudub alus õiguspärase haldusakti tühistamiseks. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Elle Kask Kohtunik 16