← Eesti

3-10-1005/78

Obsah (9)§ 74§ 132§ 165§ 66§ 68§ 55§ 71§ 70§ 193

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 28.03.2013, Tallinn Haldusasja number 3-10-1005 Haldu

) § 71 lg 4 alusel distsiplinaarkaristuseks haldurina tegutsemise keeld viieks aastaks. Käskkirja põhjenduste kohaselt pani K.P OÜ Bumiller (pankrotis) pankrotimenetluse läbiviimisel toime järgmised rikkumised: 1) pankrotihaldur ei ole täitnud

§ 74

lg-st 6 tulenevat kohustust esitada äriregistrisse kantud võlgniku asukoha järgsele kohtu registriosakonnale viivitamatult pankrotitoimkonna liikmete nimekiri ja selle muudatused; 2) pankrotihaldur ei ole täitnud tähtaegselt ja nõuetekohaselt

§-st 126 tulenevat kohustust esitada pankrotivara nimekiri, milles on märgitud sama paragrahvi lg-tes 1-5 toodud andmed; 3) pankrotihaldur ei ole täitnud

§ 132

lg-st 3 tulenevat kohustust esitada pankrotitoimkonnale ja kohtule ettekanne, milles on märgitud sama paragrahvi lõikes 1 toodud andmed; 4) pankrotihaldur ei ole täitnud

§ 165

lg-st 1 tulenevat kohustust esitada pankrotitoimkonnale ja kohtule ettekanne, milles on märgitud sama paragrahvi lõikes 1 toodud andmed; 5) pankrotihalduri kulutuste hüvitamine toimus ilma pankrotitoimkonna nõusolekuta ja kohtu sellekohase määruseta, millest tulenevalt on kulutuste hüvitamine korraldatud

§ 66

lg-t 3 rikkudes; 6) pankrotihaldur ei ole täitnud

§ 68

lg-st 2 tulenevat kohustust esitada kohtu nõudel tegevusaruanne; 7) pankrotihaldur on rikkunud

§ 55

lg-test 1 ja 2 tulenevat nõuet täita oma kohustusi korralikule ja ausale haldurile omase hoolega ning tagada seaduslik, kiire ja efektiivne pankrotimenetlus. 3. K.P esitas 20.04.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada justiitsministri 19.03.2010 käskkirja nr 28-d. Kaebuse põhjendused: 1)

§ 71

lg 10 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata ühe aasta jooksul rikkumisest teada saamisest arvates. Vaidlustatud käskkirja kohaselt käisid järelevalveametnikud S.P ja A.V Pärnu Maakohtus OÜ Bumiller (pankrotis) pankrotiasja materjalidega tutvumas 10.03.2009, seega on distsiplinaarkaristus määratud pärast selleks ettenähtud tähtaega. Lisaks ei ole tsiviilasja nr 2-05-24904 toimikus ühtegi märget selle kohta, et järelevalveametnikud oleksid toimikuga tutvunud; 2) kuna mõned tuvastatud rikkumised on käskkirja kohaselt aset leidnud juba 2005. aastal ja viimased rikkumised 09.09.2008, jääb arusaamatuks, millistest õiguslikest alustest on vastustaja distsiplinaarkaristuse menetlemisel ja määramisel lähtunud. Käesoleval ajal kehtivat pankrotiseadust ei saa rakendada tagasiulatuvalt. Käskkirjast ei selgu, kuidas väidetavate rikkumiste toimepanemise ajal kehtinud järelevalvemenetlus saab üle minna distsiplinaarmenetluseks või kuidas saab tagasiulatuvalt rakendada distsiplinaarmenetlust. Kaebajale ei ole mõistetav, kumba menetlust tema suhtes läbi viidi; 3) kaebaja on jäetud enne distsiplinaarkaristuse määramist ära kuulamata. Justiitsministeeriumi poolt väidetavalt saadetud järelpärimistest on kaebaja kätte saanud vaid ühe (07.04.2009), millele esitatud vastuses (29.04.2009) on märgitud, et kuna kaebajal ei ole OÜ Bumiller (pankrotis) dokumentatsiooni, ei saa ta küsimustele vastata. Vastustaja viited e-posti 2

(13)3-10-1005 kasutamise kohta viitavad haldussuutmatuse õigustamisele. Elektronkeskkonna kasutamine on mugavus, mitte kohustus; 4) arusaamatuks jääb, millise süüteo eest on kaebajat karistatud. Mitme süüteo üheaegsel esinemisel tuleb iga süütegu hinnata eraldi ja otsustada iga konkreetse teo asjaolude pinnalt selle kvalifitseerimise küsimus (Riigikohtu 17.11.2003 lahend nr 3-3-1-74-03 p 11); 5) põhjendamatud on vaidlustatud käskkirja väited, mille kohaselt kaebaja rikkumiste tulemusena ei ole õnnestunud pankrotimenetlust lõpetada. Kaebaja vabastati pankrotihalduri kohustustest 10.07.2008, mil nimetati ka uus pankrotihaldur A.Õ. Viimane pöördus kaebaja poole alles
  1. a suvel, kuna talle jäi osa pangaülekandeid arusaamatuks. Muid pankrotimenetlusse puutuvaid küsimusi A.Õ ei olnud. Kaebaja on pöördunud pankrotihaldur A.Õ-u poole abi pakkumiseks; 6) isegi kui eeldada, et kaebaja on käskkirjas etteheidetud rikkumised toime pannud, on määratud karistus liiga range; 7) järelevalve- või distsiplinaarmenetlus ei saanud olla objektiivne, kuna lõppresultaat oli ette ära määratud. Pärnu Maakohtu tsiviilasja nr 2-05-24904 toimikus sisaldub kohtunik Tiina Pappeli 08.10.2009 e-kiri, kus on märgitud, et Justiitsministeeriumist on saabunud info kaebajalt pankrotihaldurina tegutsemise õiguse äravõtmise kohta;
  2. Justiitsminister palus jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel: 1) käskkirjas on märgitud kohtus toimikuga tutvumise aastaarvuks ekslikult
  3. Järelevalveametnikud S.P ja A.V käisid tegelikult Pärnu Maakohtus OÜ Bumiller (pankrotis) pankrotiasja materjalidega tutvumas 10.03.
  4. Seda kinnitab pankrotiasja menetlev kohtunik M. Tartu oma 27.05.2010 kirjas. Justiitsministeerium sai teada võimalikust rikkumisest 19.03.2009 ning distsiplinaarkaristus on määratud 19.03.2010, st ühe aasta jooksul rikkumisest teadasaamisest; 2) arusaamatu on kaebaja väide, et kehtivat pankrotiseadust ei saa rakendada tagasiulatuvalt. Alates 01.01.2010 kehtiva

§ 71

lg 4 p 3 kohaselt on justiitsministri määratavaks distsiplinaarkaristuseks muuhulgas haldurina tegutsemise keeld kuni viieks aastaks. Ka kuni 31.12.2009 kehtinud seaduse alusel oli justiitsministril õigus määrata haldurile tegutsemiskeeld kuni viieks aastaks. Seega kehtis nii rikkumiste toimepanemise, järelevalve teostamise kui ka käskkirja koostamise ajal säte, mille kohaselt võib haldurile määrata kohustuste rikkumise eest tegutsemiskeelu kuni viieks aastaks; 3) nõustuda ei saa kaebaja väitega, et ta ei ole takistanud järelevalve läbiviimist. Kaebaja oli 29.04.2009 Justiitsministeeriumi järelepärimisele vastates teadlik, et tema tegevuse suhtes on käimas järelevalvemenetlus ning ta pidi eeldama, et järelevalveametnikud võivad asjaolude väljaselgitamiseks saata täiendavaid järelepärimisi. Enam kui kaheldav on kaebuse esitaja väide, et ta ei ole kätte saanud kolme järelepärimist, mille Justiitsministeerium saatis 30.05.2009 ja 02.07.2009 e-posti aadressile XXXXXXXXX ning 09.03.2010 e-posti aadressidele XXXXXXXXX ja XXXXXXXXX. Kaebaja on vastanud pankrotihaldur A.Õ-u järelepärimisele 04.06.2009, s.o pärast 30.05.2009 Justiitsministeeriumi järelepärimist, e-posti aadressilt XXXXXXXXX. Lisaks on kaebaja saatnud 27.02.2010 e-posti aadressilt XXXXXXXXX avalduse sooviga astuda Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja liikmeks. Justiitsministeerium saatis täiendava järelepärimise 09.03.2010 eelnimetatud e-posti aadressile, millele kaebaja ei ole vastanud. Samuti on kaebaja märkinud Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses enda eposti aadressiks XXXXXXXXX. Vaatamata korduvatele järelepärimistele ei kõrvaldanud kaebaja oma ametikohustuste täitmata jätmisest tulenevaid puudusi ega näidanud üles huvi pankrotiasja menetlemise lõpetamisele kaasaaitamise vastu. Kaebaja on suhelnud eelnevalt vastustajaga üksnes e-posti teel ega ole avaldanud soovi saada Justiitsministeeriumi järelepärimisi muul viisil; 3

(13)3-10-1005 4) meelevaldne on kaebaja väide, nagu oleks vastustaja asunud oma käskkirjas seisukohale, et „kaebaja rikkumiste tulemusena ei ole saadud pankrotimenetlust lõpetada“. Käskkirjas on märgitud, et „pankrotihaldur ei ole oma ametikohustustest tulenevaid olulisi puudusi käesoleva ajani kõrvaldanud ega näidanud üles huvi pankrotiasja menetluse lõpetamisele kaasa aitamise vastu, mille tagajärjel on OÜ Bumiller (pankrotis) pankrotimenetluse läbiviimine oluliselt veninud“. Käskkirja koostamise aja seisuga oli uuele haldurile üle antud üksnes pankrotiasja dokumentatsioon ilma täiendavate selgitusteta. Samuti ei nõustunud kaebaja uue halduriga kokku saama ega koos üle vaatama pankrotiasja toimikut; 5) distsiplinaarkaristus peab olema sobiv, vajalik ja proportsionaalne. Distsiplinaarkaristuse määramisel tuleb lähtuda põhimõttest, et isik peab kandma vastutust tema poolt toimepandud süüteo eest, arvestades kõiki konkreetses asjas tähtsust omavaid süüteo ja selle toimepanijaga seotud asjaolusid. Arvestades pankrotimenetluse läbiviimisel toimepandud rikkumiste raskust, tagajärgi ja halduri suhtumist oma teosse, kohaldati kaebaja suhtes kõige karmimat karistust. Kohtute infosüsteemi andmetel on kaebaja teisteski tema poolt läbiviidavates pankrotimenetlustes jätnud korduvalt kohtule esitamata kohtu poolt nõutud dokumente. Nii on kohus vabastanud kaebaja pankrotihalduri kohustustest AS R (tsiviilasjas nr 2-08-16027) kui ka OÜ EP(tsiviilasjas nr 2-07-5228) pankrotimenetluses, kuna ta on jätnud oma ülesanded täitmata; 6) järelevalvemenetlus on läbi viidud objektiivselt. Arusaamatuks jääb kaebaja viide Pärnu Maakohtu tsiviilasja nr 2-05-24904 toimikus sisalduvale kohtunik T. Pappeli e-kirjale. Järelevalveametnikud ei ole e-kirja teel nimetatud kohtunikuga suhelnud, mistõttu ei saa kõnealuses e-kirjas märgitut seostada Justiitsministeeriumiga. Kaebajale on korduvalt antud võimalus esitada oma seisukohad tuvastatud rikkumiste ümber lükkamiseks, kuid kaebaja ei ole seda teinud. 5. Tallinna Halduskohtu 25.04.2012 otsusega rahuldati K.P kaebus ja tühistati justiitsministri 19.03.2010 käskkiri nr 28-d. Kohtuotsuse põhjendused: 1) kaebaja ei soovi vastu vaielda sellele, et ta on käskkirjas etteheidetud rikkumised toime pannud, samuti süü olemasolule või selle vormile. Kaebaja arvates tuleb käskkiri tühistada põhjusel, et vastustaja on distsiplinaarkaristuse määramisel oluliselt rikkunud menetlusnorme ning karistus on ebaproportsionaalne. Kaebajale pole arusaadav, kas tema suhtes viidi läbi järelevalvemenetlust või distsiplinaarmenetlust ning millal järelevalvemenetlus läks üle distsiplinaarmenetluseks. Vastustaja on selgitanud, et kaebaja suhtes ei viidud läbi distsiplinaarmenetlust, vaid üksnes järelevalvemenetlust. Vastustaja on seisukohal, et

ei näegi ette pankrotihalduri distsiplinaarmenetlust kui sellist, vaid enne 01.01.2010 määras justiitsminister järelevalvemenetluse tulemusena pankrotihaldurina tegutsemise õiguse äravõtmise kuni viieks aastaks ning alates 01.01.2010 määrab justiitsminister tegutsemisõiguse äravõtmise distsiplinaarkaristusena. Kaebaja suhtes kohaldati distsiplinaarkaristust põhjusel, et see regulatsioon oli kaebaja jaoks soodsam distsiplinaarkaristuse määramise ajalise piirangu tõttu; 2) enne 01.01.2010 kehtinud

redaktsioon ei näinud ette pankrotihalduri distsiplinaarvastutust. Riiklikku järelevalvet halduri tegevuse üle teostas

§ 70alusel Justiitsministeerium.

Järelevalve läbiviimise aluseks oli halduri peale esitatud kaebus või muud andmed, mis andsid aluse arvata, et haldur on oma kohustusi rikkunud (§ 70 lg 2). Justiitsministeeriumil oli järelevalve teostamisel õigus kontrollida halduri tegevuse nõuetekohasust ja pankrotimenetluse läbiviimise seaduslikkust (§ 70 lg 3).

§ 71

sätestas abinõud kohustuse rikkumise ilmnemise korral: justiitsminister võis esitada kohtule taotluse halduri vabastamiseks või haldurile trahvi määramiseks (§ 71 lg 1) või halduri kohustuste olulise rikkumise korral haldurilt haldurina tegutsemise õiguse kuni viieks aastaks ära võtta (§ 71 lg 4).

eelnõu seletuskirjas (1085 SE) ei ole §-de 70 ja 71 regulatsiooni üksikasjalikult põhjendatud. Seletuskirjast selgub vaid, et järelevalve põhisisuks on halduri tegevuse nõuetekohasuse, eelkõige pankroti4

(13)3-10-1005 menetluse läbiviimise seaduslikkuse kontroll, halduri ja pankrotivõlgniku raamatupidamise ning pankrotivõlgniku varalise seisukorra kontroll ning seaduses sätestatud abinõude tarvituselevõtmine halduri poolse kohustuse rikkumise või kuritarvituse ilmnemisel. Samuti on seletuskirjas öeldud, et eelnõu autorid ei pidanud vajalikuks pankrotihalduritele notarite või kohtutäiturite distsiplinaarjärelevalvele sarnase järelevalvesüsteemi kehtestamist; 3) alates 01.01.2010 kehtiv

§ 70

sätestab jätkuvalt riikliku järelevalve halduri tegevuse üle ja seda paragrahvi ei ole eelmise redaktsiooniga võrreldes sisuliselt muudetud.

§ 71

varasema regulatsiooni asemel (abinõud kohustuse rikkumise korral) on aga kehtivas õiguses ettenähtud halduri distsiplinaarvastutus.

§ 71

lg-st 1 tulenevalt võib justiitsminister määrata haldurile tema kutsetegevust sätestavatest õigusaktidest tuleneva kohustuse rikkumise eest distsiplinaarkaristuse. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt võib justiitsminister määrata haldurile distsiplinaarkaristuseks noomituse (p 1), rahatrahvi (p 2) või haldurina tegutsemise keelu kuni viieks aastaks (p 3). Ühe rikkumise eest võib määrata ühe karistuse, kohtu poolt halduri trahvimist või vabastamist ei loeta distsiplinaarkaristuseks. Kui pankrotihaldur on rikkunud oma kohustusi käimasolevas pankrotimenetluses, on justiitsministril õigus jätta distsiplinaarkaristus määramata ja esitada kohtule taotlus halduri vabastamiseks või haldurile trahvi määramiseks (§ 71 lg 8). Distsiplinaarkaristuse võib määrata rikkumisest teadasaamisest ühe aasta jooksul (§ 71 lg 10), kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul § 71 lg-s 1 sätestatud rikkumise toimepanemisest. Muudatused

-sse tehti kohtutäituri seadusega (KTS), mille seletuskirjas (462 SE) on

§-de 70 ja 71 muudatusi refereeritud, kuid ei ole põhjendatud. Seletuskirjast tuleneb siiski, et

§ 71

muutmisega soovis seadusandja kehtestada halduri distsiplinaarvastutuse ja laiendada justiitsministri pädevust halduri üle järelevalve teostamisel.

-s ei ole erisätteid selle kohta, kuidas toimida järelevalvemenetlusega, mida alustati enne 01.01.2010 ning mis jätkus pärast § 70 ja § 71 uue redaktsiooni kehtestamist. Vastustaja seisukoha järgi reguleerib sellist juhtumit

§ 193

lg 1, mis sätestab, et enne

jõustumist alanud pankrotimenetluses kohaldatakse nende pankrotimenetluse toimingute suhtes, mis tehakse pärast

jõustumist,

-s sätestatut. Kohtu arvates on küsitav, kas

§ 193

lg 1 hõlmab ka kõiki hilisemaid

muudatusi, sest üleminekusätte sõnastus viitab üksnes enne

kehtestamist alanud pankrotimenetlustele. Seaduste seletuskirjad nimetatud probleemile vastust ei anna; 4) kehtivast

-st ei tulene selgelt, milline on järelevalve- ja distsiplinaarmenetluse vahekord. Advokaatidest pankrotihaldurite kohta sätestatu viitab siiski sellele, et tegemist ei ole ühe ja sama menetlusega. Justiitsministril on järelevalvepädevus kõigi pankrotihaldurite üle, sest riikliku järelevalve teostamisel ei ole advokaate ja teisi pankrotihaldureid eristatud (

§ 70, Adv

S § 46 lg 3). Seega võib justiitsminister kontrollida kõigi pankrotihaldurite tegevuse nõuetekohasust, nõuda pankrotihaldurilt ja kolmandatelt isikutelt pankrotihalduri kutsetegevuse kohta teavet ja dokumente jne. Justiitsministril ei ole aga õigust pankrotihaldurist advokaadile distsiplinaarkaristust määrata, kuid ta saab teha advokatuuri aukohtule ettepaneku aukohtumenetluse alustamiseks (

§ 71lg 3, Adv

S § 16 lg 4 p 2). Aukohtumenetlus hõlmab sisuliselt ka distsiplinaarmenetlust (AdvS § 16, 17, 19). Ka neis asjades, milles mitteadvokaadist pankrotihaldurile võib distsiplinaarkaristuse määrata koja aukohus, eristab seadus justiitsministri läbiviidavat järelevalvemenetlust ning koja läbiviidavat aukohtumenetlust, mille tulemusena on kojal õigus määrata pankrotihaldurile distsiplinaarkaristus (

§ 71lg 2, KTS § 100-103).

Eeltoodu lükkab ümber vastustaja väite, et pankrotihalduritele ei ole distsiplinaarmenetlust kui sellist ette nähtudki. Seaduse seletuskirjadest või vastustaja vastusest kaebusele ei selgu ja ka kohus ei näe mõjuvat põhjust, miks advokaatidest pankrotihaldurite suhtes viiakse läbi nii järelevalve- kui distsiplinaarmenetlust ning ülejäänud pankrotihaldurite suhtes, kellele distsiplinaarkaristuse määramise õigus on justiitsministril, viiakse läbi vaid järelevalvemenetlust, mis vastustaja selgituse kohaselt võib päädida distsiplinaarkaristuse määramisega. Pankrotihaldurite suhtes läbiviidava riikliku järelevalve ja distsiplinaarmenetluse vahetegu pole 5

(13)3-10-1005 pelgalt teoreetiline küsimus, sest riikliku järelevalve ja distsiplinaarmenetluse eesmärgid ei pruugi kattuda. Riikliku järelevalve eesmärk on üldisemalt järelevalvatava isiku kutsetegevuses esinevate puuduste kindlakstegemine ja kõrvaldamine. Distsiplinaarmenetluse eesmärk on aga eelkõige distsiplinaarsüüteo avastamine, süüdlase ja süüteo põhjuste väljaselgitamine ning distsiplinaarkaristuse õige määramine, st sisuliselt süüdlase karistamine; 5) KTS seletuskirja kohaselt on kohtutäituritel ja pankrotihalduritel sarnane õiguslik staatus ja sarnased menetlused (see on näiteks üks põhjusi, miks täituritele ja halduritele on loodud ühine kutseorganisatsioon – Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda). Seetõttu on võimalik võrrelda pankrotihaldurite üle teostatava riikliku järelevalve ja haldurite distsiplinaarmenetluse sätteid täiendavalt ka kohtutäiturite vastava regulatsiooniga. KTS-s on eraldi jaotistes reguleeritud järelevalve (§ 54-55) ja distsiplinaarvastutus (§ 56-66). Kohtutäituri ametitegevuse üle järelevalve teostamise täpsem kord on reguleeritud justiitsministri 15.12.2009 määruse nr 42 „Kohtutäiturimäärustik“ §-des 64-70. Kohtutäiturimäärustiku § 65 lg-st 1, § 69 lg-test 1 ja 3, §st 70, KTS §-st 56, § 57 lg-test 1, 3 ja 4, §-dest 59 – 60 tuleneb, et järelevalvemenetluse tulemusena viitab järelevalve teostaja puudustele kohtutäituri töös ning annab ettekirjutusega täiturile tähtaja oma kutsetegevuse õigusaktidega kooskõlla viimiseks; distsiplinaarmenetluse tulemusena võib aga kohtutäiturit oma kohustuste süülise rikkumise eest karistada. Järelevalvet ja distsiplinaarmenetlust on sarnaselt eristatud ka näiteks notarite puhul (notariaadiseaduse § 5 ja notari distsiplinaarvastutuse seaduse §-d 2-18). See kinnitab eespool toodud järeldust, et üldise järelevalve ja distsiplinaarmenetluse eesmärgid on erinevad; 6) järelevalvemenetluses on pankrotihalduril kaasaaitamiskohustus.

§ 55

lg 3 p 5 kohaselt peab pankrotihaldur andma järelevalveametnikele oma tegevusest aru ja esitama oma tegevuse kohta dokumente.

§ 70

lg 5 p 1 sätestab, et Justiitsministeeriumil on õigus saada haldurilt vajalikku teavet ja dokumente. Riigikohtu praktikast avaliku teenistuse valdkonnas tuleneb, et distsiplinaarmenetlus on oma olemuselt sarnane süüteomenetlusega, milles ametnikule laieneb süütuse presumptsioon. See tähendab muuhulgas, et distsiplinaarmenetluses ei pea ametnik iseenda vastu tunnistama ning seletuse andmata jätmise eest ei tohi ametnikku eraldi karistada (haldusasi nr 3-3-1-38-09, p 11-12). See on distsiplinaarmenetluse üldine põhimõte, mis on kohaldatav ka pankrotihaldurite puhul. Seega on menetlusaluse halduri õiguslik positsioon järelevalve- ja distsiplinaarmenetluses mõnevõrra erinev. Käesolevas asjas on justiitsminister karistuse määramisel arvestanud sellega, et kaebaja ei esitanud menetluse käigus nõutud selgitusi ega vastanud Justiitsministeeriumi järelepärimistele (käskkirja lk 10); 7) kuna pankrotihaldurite üle teostatava riikliku järelevalve ja distsiplinaarmenetluse näol on tegemist kahe erineva menetlusega, mille eesmärgid on erinevad, isiku õiguslik positsioon neis kahes menetluses võib olla erinev ning

ei sätesta selgelt, millal ja millistel tingimustel läheb justiitsministri läbiviidav riiklik järelevalve üle justiitsministri läbiviidavaks distsiplinaarmenetluseks, tuleb justiitsministril menetlusalust isikut sellest eraldi teavitada. Vastasel korral oleks mitteadvokaadist pankrotihaldurid halvemas olukorras kui pankrotihaldurina tegutsevad advokaadid või pankrotihaldurid, kelle distsiplinaarasja menetleb koja aukohus. Menetlusalusele isikule peab ka justiitsministri läbiviidavas menetluses olema selge, millist (milliste potentsiaalsete tagajärgedega) menetlust tema suhtes parajasti läbi viiakse. Ka kohtutäiturite puhul võib järelevalvemenetluse tulemuste põhjal alustada distsiplinaarmenetlust, kuid sellest tuleb menetlusalust isikut teavitada (KTS § 59 lg 2). Samamoodi nähakse distsiplinaarmenetluse eraldi algatamine ette juhul, kui süüteo oletatavat toimepanemist asub menetlema aukohus (KTS §-d 101 ja 102). Käesolevas asjas ei ole vastustaja kaebajat selgesõnaliselt teavitanud, millal muutus järelevalvemenetlus distsiplinaarmenetluseks; 8) neil põhjustel leiab kohus, et justiitsminister ei saa määrata pankrotihaldurile järelevalvemenetluse tulemusena distsiplinaarkaristust, vaid järelevalve käigus distsiplinaarsüüteo tunnuste ilmnemisel tuleb justiitsministril läbi viia distsiplinaarmenetlus, teavitades pankrotihaldurit distsiplinaarmenetluse alustamisest. Distsiplinaarmenetlus on haldusmenetlus ja

-s 6

(13)3-10-1005 asjakohaste normide puudumisel saab distsiplinaarmenetluse läbiviimisel lünki täita haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatuga (nt § 35 haldusmenetluse algatamine; § 40 menetlusosalise ärakuulamine; § 56 haldusakti motiveerimine jne), kuigi õigusselguse huvides võiks täpsustused teha

-s. Käesolevas asjas on vastustaja korduvalt rõhutanud, et kaebaja suhtes ei ole distsiplinaarmenetlust läbi viidud, ometi on kaebajale määratud distsiplinaarkaristus; 9) kaebaja väitel ei ole teda enne distsiplinaarkaristuse määramist nõuetekohaselt ära kuulatud. Vastustaja arvates ei ole ärakuulamispõhimõtet rikutud, sest kaebajale saadeti e-kirjaga korduvalt järelepärimisi, sh pärast seda, kui kõik rikkumised olid tuvastatud, seega oli kaebajal võimalus esitada selgitusi ja vastuväiteid. Toimiku materjalidest selgub, et järelevalveametnik saatis 07.04.2009 ja 15.04.2009 e-posti aadressile XXXXXXXXX järelepärimised, milles palus kaebajal selgitada, miks on täitmata kohtumäärus, milles kohus nõudis pankrotihaldurilt

§ 132

, § 126 lg 6 ja § 165 lg 1 täitmist, ning esitada kohtule viivitamatult puuduvate dokumentide ärakirjad; samuti nõuti kaebajalt selgitusi OÜ Bumiller (pankrotis) arveldusarvelt tehtud ülekannete kohta (tl 29-31). Kaebaja vastas järelepärimisele 29.04.2009 (tl 32). Seejärel saatis järelevalveametnik 30.05.2009 ja 02.07.2009 aadressile XXXXXXXXX uued järelepärimised, nõudes taas selgitusi eespool nimetatud pankrotihalduri kohustuste täitmata jätmise kohta ja dokumentide esitamist (tl 33-34). 09.03.2010 saatis järelevalveametnik täiendava järelepärimise kaebaja e-posti aadressidele XXXXXXXXX ja XXXXXXXXX (tl 36-37). Neile järelepärimistele ei ole kaebaja vastanud, samuti ei ole ta kinnitanud nimetatud järelepärimiste kättesaamist; 10) Riigikohus on 10.12.2010 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-72-10 oma varasemat praktikat kokku võttes leidnud, et ametnike distsiplinaarmenetlus, olles üks haldusmenetluse alaliike, omab samas ka karistusmenetlusele omaseid jooni ning sarnaselt kriminaalmenetlusele tuleb ka distsiplinaarmenetluses oluliseks pidada isiku kaitseõiguse tagamist, mille realiseerimiseks peab isikul olema samuti võimalus tutvuda esmalt süüteo menetlemisel kogutud teabega ning esitada sellele tuginedes enne karistuse määramist oma selgitusi ja vastuväiteid (p 15). Riigikohtu varasemate seisukohtade järgi eeldab ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused (p 17). Distsiplinaarmenetluse raames antavas esmases seletuses omapoolse versiooni esitamist distsiplinaarmenetluse ajendanud sündmusest ei saa pidada ärakuulamiseks, mis võimaldaks esitada asutuse poolt kogutud teabe analüüsimisel põhinevaid vastuväiteid (p 21). Need avaliku teenistuse vaidlusi puudutavad seisukohad menetlusaluse isiku ärakuulamise olulisusest on kohaldatavad ka praeguses pankrotihalduri distsiplinaarmenetluses, sest oma eesmärkidelt ja olemuselt ei ole ametniku ja pankrotihalduri distsiplinaarmenetluses põhimõttelisi erinevusi; 11) viidatud Riigikohtu seisukohti arvestades ei saa kaebajale 07.04.2009 ja 15.04.2009 saadetud järelepärimisi, mille kättesaamises ei ole kahtlust, lugeda nõuetekohaseks ärakuulamiseks. Kaebajat teavitati neis järelepärimistes järelevalvemenetluse alustamisest ja järelepärimises on viidatud üksnes osale rikkumistest, mida kaebajale on vaidlustatud käskkirjas lõpuks süüks arvatud. Seega ei saanud kaebajale nende järelepärimiste põhjal olla selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused. 30.05.2009 ja 02.07.2009 saadetud järelepärimised kordavad sisuliselt varasemaid, 07.04.2009 ja 15.04.2009 saadetud järelepärimisi, seega ei ole tähtsust, kas need järelepärimised saab lugeda kaebaja poolt kättesaaduks. 09.03.2010 saadetud järelepärimises on nimetatud rikkumised, mille eest on kaebajale hiljem määratud distsiplinaarkaristus, samuti on kaebajat hoiatatud, et kaebajale võib distsiplinaarkaristusena määrata haldurina tegutsemise keelu kuni viieks aastaks. Süü vorme ja karistuse valikut ei ole 09.03.2010 järelepärimises motiveeritud. 7

(13)3-10-1005 Kohtutoimikus puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja on 09.03.2010 järelepärimise enne käskkirja andmist kätte saanud, tõendatud pole isegi näiteks see, et kaebaja oleks nimetatud eposti aadressidelt kellelegi pärast 09.03.2010 kirju saatnud. Järelepärimise kättesaamist enne vaidlustatud käskkirja andmist ei tõenda see, et kaebaja on e-posti aadressi XXXXXXXXX hiljem märkinud halduskohtule esitatud kaebuses oma kontaktide hulka. Ühestki õigusaktist ei tulenenud kaebajale kohustust suhelda Justiitsministeeriumiga e-posti vahendusel ning kohtutoimikust nähtuvalt ei ole vastustaja kasutanud kaebajale ärakuulamispõhimõtte tagamiseks muid sidekanaleid. Seetõttu ei ole kaebajat enne distsiplinaarkaristuse määramist nõuetekohaselt ära kuulatud; 12) Riigikohus pidas asjas nr 3-3-1-72-10 ärakuulamispõhimõtte rikkumist nii oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, et see tõi kaasa karistuse ebaseaduslikuks tunnistamise ja vaidlustatud käskkirja tühistamise (p 22). Kohus leiab, et ärakuulamispõhimõtte rikkumist saab oluliseks pidada ka praeguses asjas, sest justiitsminister on kaebajale määranud rangeima võimaliku karistuse ning viieaastane pankrotihaldurina tegutsemise keeld toob kaebajale kaasa olulised õiguslikud tagajärjed (sisuliselt peab kaebaja leidma endale viieks aastaks muu tegevusala ja sissetuleku ning sooritama pankrotihaldurina tegutsemise jätkamiseks uuesti kutseeksami). Käsitletud menetluslikud rikkumised on olulised ja võisid mõjutada asja õiget otsustamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. Justiitsministri apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja jätta uue otsusega K.P kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) ebaõige on kohtu järeldus, et vastustaja menetluslikud rikkumised on sedavõrd olulised, et võisid mõjutada asja õiget otsustamist. HMS § 58 järgi ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Järelevalvemenetluses ei pandud toime menetluslikke rikkumisi. Isegi juhul, kui kohus leiab, et vastustaja tegevuses esineb menetluslikke minetusi, ei võinud need mõjutada asja otsustamist; 2) kohtu käsitlus pankrotihaldurite distsiplinaarmenetlusest ja seisukoht, et sarnaselt kohtutäituritele ja notaritele on ka pankrotihalduri puhul enne distsiplinaarkaristuse määramist ette nähtud distsiplinaarmenetlus, on ekslik.

on eriseadus, mille kohaldamisel peab lähtuma haldusmenetluse üldpõhimõtetest. Materiaalõigusnormid annavad aluse karistamiseks. Menetlusõiguslik norm määrab, kuidas karistamine toimub. Kohus on jätnud arvestamata põhimõtte, et toimingutele kohaldatakse kehtivat seadust ning „materiaalõigusnormi kehtivuse ajal kohaldatakse rikkumise toimepanemise ajal kehtinud seadust“. Seega tuleb määrata haldusakti aluseks olev materiaalõigusnorm ja selle olemus teo toimepanemise aja seisuga. Enne 01.01.2010 kehtinud

redaktsioon ei näinud ette pankrotihalduri distsiplinaarvastutust. 01.01.2004-31.12.2009 kehtinud

§ 71

lg 4 sätestas abinõuna justiitsministri õiguse halduri kohustuste olulise või korduva rikkumise korral haldurilt haldurina tegutsemise õiguse kuni viieks aastaks ära võtta. Ka kohus viitas

eelnõu seletuskirjale, mille kohaselt ei peetud vajalikuks pankrotihalduritele notarite või kohtutäiturite distsiplinaarjärelevalve sarnase järelevalvesüsteemi kehtestamist. Seega ei saa võrrelda enne 01.01.2010 kehtinud

abinõude kasutamist kohtutäituri ja notari distsiplinaarjärelevalvega. Kaebaja pani rikkumised toime perioodil 01.01.2004 kuni 31.12.2009 ning haldusakti aluseks olev materiaalõigusnorm ja selle olemus tuleb määratleda eelnimetatud perioodil kehtinud

regulatsiooni järgi. Vastustaja on korduvalt rõhutanud, et kaebaja suhtes ei ole distsiplinaarmenetlust läbi viidud, vaid viidi läbi järelevalvemenetlus, millele kohaldatakse haldusmenetluse nõudeid. Vastustaja on kohtule ka korduvalt kinnitanud, et haldusakt nimetati distsiplinaarkaristuseks põhjusel, et menetlustoimingutele saaks kohaldada isikule soodsamaid sätteid ja seda järelevalvemenetluse 8

(13)3-10-1005 läbiviimise tähtaja osas. Kuna enne 01.01.2010 ei reguleerinud

järelevalve läbiviimise tähtaega, kuid uue redaktsiooni järgi võib distsiplinaarkaristuse määrata 1 aasta jooksul rikkumisest teadasaamisest, arvestas vastustaja seda tähtaega ka järelevalvemenetluse tulemusel väljaantava haldusakti suhtes. Haldusmenetluse põhimõtete kohaselt tuleb esmajoones lähtuda aktis sisalduvate normide tegelikust sisust, mitte akti vormist või pealkirjast. Ajal, mil kaebaja pani toime käskkirjas märgitud rikkumised, ei olnud võimalik määrata distsiplinaarkaristust. Justiitsministri käskkiri, millega sai haldurilt võtta ära haldurina tegutsemise õiguse kuni viieks aastaks, oli haldusakt. Kaebaja rikkumiste toimepanemise ajal oli võimalik ministril teostada üksnes järelevalvemenetlust, mis on üks haldusmenetluse liike ja selle tulemusel võis võtta haldurina tegutsemise õiguse ära kuni viieks aastaks. Seega ei olnud vastustaja poolt enne 01.01.2010 läbiviidava haldusmenetluse järelevalve liigiks distsiplinaarjärelevalve, vaid tegemist on haldusjärelevalvega. Seega ei olnud vastustajal vaja teavitada menetlusosalist eraldi järelevalvemenetluse üleminekust distsiplinaarmenetluseks, kuna menetlusliik ei muutunud. Sätte muudatus ei olnud sisuline. Õigus määrata haldurile haldurina tegutsemise keeld kuni viieks aastaks kehtis nii rikkumise toimepanemise, järelevalve teostamise kui ka vaidlusaluse käskkirja andmise ajal. Seega ei toonud haldusaktiga määratud halduri õiguste äravõtmine kaebajale kaasa ebasoodsamaid tagajärgi, sest kehtiva ja eelmise redaktsiooni tagajärjed olid sisuliselt samasugused; 3) kohus leidis, et ühestki õigusaktist ei tulenenud kaebajale kohustust suhelda Justiitsministeeriumiga e-posti vahendusel ja vastustaja ei kasutanud kaebajale ärakuulamispõhimõtte tagamiseks muid sidekanaleid. Seetõttu leidis kohus, et kaebajat ei ole enne distsiplinaarkaristuse määramist nõuetekohaselt ära kuulatud. Vastustaja selle seisukohaga ei nõustu ja leiab, et ärakuulamisõigust ei ole rikutud. Haldusmenetlus toimub kiire ja efektiivsena, mille läbiviimise kujundamine on jäetud ametiasutuse hooleks, kuid mille läbiviimiseks on ette nähtud HMSst tulenevad erinevad nõuded. Vastustaja viitab HMS § 40 lg-le 1 ja märgib, et kaebajale anti mitmel korral võimalus ja piisavalt aega esitada oma selgitused ja vastuväited, kuid kaebaja otsustas seda mitte teha. Vastustaja viitab HMS § 25 lg-tele 1 ja 3 ning märgib, et seadusest ei tulene vastustajale kohustust toimetada kätte päring halduri tegevuses tuvastatud rikkumiste osas selgituste saamiseks. Dokumendi kättetoimetamise viisi otsustab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, kui kohustuslikku kättetoimetamise viisi ei ole seaduse või määrusega kindlaks määratud ning menetlusosaline pole kättetoimetamise viisi valinud. Kaebaja on saatnud vastustajale avaldusi ning valikuliselt vastanud vastustaja järelpärimistele e-posti teel. Kaebaja on suhelnud eelnevalt vastustajaga e-posti teel ega ole avaldanud soovi saada järelepärimisi muul viisil. Kaebaja ei tegutsenud enam haldurite nimekirjas avaldatud tegevuskohas ning ei avaldanud vastustajale muutunud tegevuskoha andmeid. Ta on olnud pikka aega teadlik rikkumiste olemasolust ning nende osas läbiviidavast järelevalvemenetlusest. Vastustaja juhib tähelepanu sellele, et käskkirja p-des 2.5 ja 2.6 märgitud rikkumised olid niivõrd olulised, et andnuks eraldi alused haldurina tegutsemise õiguse ära võtmiseks. Viidatud rikkumised on toodud välja ka 07.04.2009 ja 15.04.2009 päringutes, mille kättesaamise kahtlused on kummutatud juba kohtuotsuses. Seega oli kaebajale tagatud võimalus esitada omapoolsed selgitused ja vastuväited. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-82-03 (p 17) kohaselt eeldab ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused. Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse. Vastustaja juhtis oma kirjades korduvalt kaebaja tähelepanu asjaolule, et minister võib määrata haldurina tegutsemise keelu kuni viieks aastaks ja on seetõttu rõhutanud vajalikkust vastata küsimustele põhjalikult ja selgelt. 9

(13)3-10-1005 Seega oli kaebajal piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võis arvamust ja vastuväiteid esitada ning tal oli võimalus esitada haldusakti andmise menetluses vastustajale omalt poolt täiendavaid andmeid. Kaebajale pidi olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ja millised on akti andmise peamised põhjused; 4) eeltoodut arvestades leiab vastustaja, et vaidlustatud käskkiri vastab HMS §-s 54 sätestatud õiguspärase haldusakti tingimustele. Vastustaja on järginud kõiki seaduses sätestatud menetlusnorme. Menetlusalune isik oli teadlik tema suhtes algatatud haldusmenetlusest ning selle võimalikest tagajärgedest, talle oli tagatud õigus olla ära kuulatud, käskkiri vastab vorminõuetele, selle on andnud pädev haldusorgan, käskkiri on motiveeritud ja antud kehtiva õiguse alusel. Halduskohtule antud seletuse ja sellele lisatud tõendite põhjal on vastustaja tegevus kaalutlusõiguse teostamisel jälgitav. Käskkiri sisaldab täpseid viiteid, milliseid kohustusi on haldur rikkunud, samuti õigusliku alusega esitatud faktoloogia. Käskkirjas on kirjeldatud tuvastatud süütegude koosseis, samuti haldusakti andmisel arvesse võetud asjaolud, esitatud sündmuste kronoloogia ja selgitatud faktilisi asjaolusid. Täpselt on määratletud, milliste sündmuste toimumist või toimumata jäämist konkreetselt kaebajale ette heideti, kuidas see seondub kaebaja kutsetegevusega ning milles väljendub kaebaja süü. Kaebaja pole soovinud vastu vaielda sellele, et ta on käskkirjas etteheidetud rikkumised toime pannud, samuti süü olemasolule või selle vormidele. Kaebaja on tuginenud üksnes menetlusnormide rikkumistele, mis näitab, et tal ei ole haldusaktile sisulisi etteheiteid. Kaebajalt haldurina tegutsemise õiguse äravõtmine on põhjendatud. Kaebaja soovimatus täita oma seadusest tulenevaid ülesandeid on käskkirjas tuvastatud asjaolude pinnal ilmne. Käskkirja aluseks olevad süüteod on tõendamist leidnud. Kaebaja käitumine pankrotimenetluses ilmestab tema suhtumist oma kutsekohustustesse. 7. K.P palus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, märkides järgmist: 1) kaebaja nõustub kohtuotsuses (p-d 8-12, refereering käesoleva otsuse p-des 5.3-5.7) toodud põhjendustega järelevalvemenetluse ning distsiplinaarmenetluse vaheteo kohta. Ka vastustaja möönab, et enne 01.01.2010 ei olnud võimalik pankrotihaldurit distsiplinaarkorras karistada. Seega ei ole enne 01.01.2010 toime pandud rikkumiste eest võimalik pankrotihaldurit distsiplinaarkorras karistada, sest nende tegude toimepanemise ajal ei olnud distsiplinaarkaristust ette nähtud. Kaebaja on oma kaebuses osutanud, et distsiplinaarmenetluse tähtajad alates 01.01.2010 kehtivas

redaktsioonis on põhiseadusega vastuolus, sest need rikuvad õiguskindluse põhimõtet. Kaebaja arvates ei ole ka järelevalvemenetluse käigus karistuse määramine enne 01.01.2010 põhiseaduspärane, sest järelevalvemenetluse regulatsioon ei taga põhiõiguste kaitset; 2) väidetavalt anti kaebajale võimalus olla ära kuulatud. Vastustaja ajab segamini teabe küsimise järelevalvemenetluses ning ärakuulamise distsiplinaarmenetluses. Vastustaja pole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kaebajat oleks süüdistatud mingites rikkumistes. Õiguste reaalse kaitse tagamiseks tuleb isikut teavitada, millistes rikkumistes teda süüdistatakse, ning tal peab olema võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga. Isegi kui eeldada, et 09.03.2010 e-kiri sisaldab kõike vajalikku distsiplinaarmenetluse kokkuvõttena, siis on selgituste andmiseks antud aeg (6 päeva, sh nädalavahetus) ebamõistlikult lühike. Vastustaja menetles asja ca aasta. Kaebaja poolt olnuks vajalik tutvumine järelevalvemenetluse käigus kogutud tõenditega ja ka kohtutoimikuga Pärnus. Samuti kerkinuks kvalifitseeritud õigusabi kaasamise küsimus, arvestades võimaliku sanktsiooni raskust. Seega ei olnud vastustajal kavatsustki kohelda kaebajat õiglaselt ning anda mõistlik aeg vastuväidete esitamiseks; 3) vastustaja viitab asjaolule, et kaebaja ei soovinud vastu vaielda rikkumiste toimepanemisele. Kaebaja selgitab veelkord, et arvestades ajalist faktorit, ei ole võimalik taastada kõiki toimunud sündmusi. Olulised rikkumised menetluses ja tõendite kogumises on nii ilmselged, 10

(13)3-10-1005 et sisulist õiguspärasust distsiplinaarmenetluses ei olnud võimalik saavutada. Seega ei olnud sisuliste vastuväidete esitamine mõistlik. 8. Kirjalikus menetluses avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajaks märkis justiitsminister järgmist: 1) kaebaja leiab ekslikult, et enne 01.01.2010 toime pandud rikkumiste eest ei ole võimalik pankrotihaldurit distsiplinaarkorras karistada, kuna nende tegude toimepanemise ajal ei olnud distsiplinaarkaristust ette nähtud. Ei saa nõustuda käsitlusega, et vastustajal puudus üleüldse õigus pärast 01.01.2010 kasutada

-s sätestatud abinõusid halduri kohustuste rikkumise ilmnemisel (sh võtta ära haldurina tegutsemise õigus), kui rikkumised olid toime pandud enne 01.01.

  1. Vastustaja kordab, et justiitsministri õigus määrata haldurile oluliste rikkumiste korral haldurina tegutsemise keeld kuni viieks aastaks kehtis nii rikkumise toimepanemise, järelevalve teostamise kui ka käskkirja andmise ajal. Justiitsministril on õigus võtta ära haldurina tegutsemise õigus ka siis, kui rikkumised pandi toime enne 01.01.2010, kuid vajadus abinõu kohaldamiseks ilmnes alles pärast 01.01.
  2. Distsiplinaarkaristusena halduri õiguste äravõtmine ei toonud kaebajale kaasa ebasoodsamaid tagajärgi, kui seda oleks kaasa toonud varasema regulatsiooniga ette nähtud samasisulise abinõu kohaldamine. Abinõu kohaldamine oli samuti karistusliku ja preventiivse iseloomuga meede. Käskkirjaga kohaldatud mõjutusvahendil on samasugune materiaalõiguslik sisu ning see ei ole isikut rohkem koormav; 2) nõustuda ei saa väidetega, justkui ei olnud vastustajal kavatsust kohelda kaebajat õiglaselt ning talle ei antud mõistlikku aega vastuväidete esitamiseks, nagu oleks vastustaja ajanud segamini teabe küsimise ja ärakuulamise ega ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kaebajat oleks süüdistatud mingites rikkumistes. Järelevalvemenetluse käigus oli kaebajale ärakuulamisõigus nõuetekohaselt tagatud, kuid kaebaja ise suhtus oma kohustustesse järelevalvemenetluses äärmiselt pealiskaudselt ning hoidis menetlusest kõrvale. Kaebajat teavitati korduvalt e-posti teel järelevalvemenetluse käigus tuvastatud rikkumistest (viimati 09.03.2010 ning esmakordselt juba 07.04.
  3. Etteheiteid 09.03.2010 e-kirjas toodutele käskkirjas ei lisandunud ning nende sisu ei muudetud, mistõttu ei saanud need olla kaebajale üllatuslikud. Ka ei saanud talle üllatusena tulla haldurina tegutsemise õiguse äravõtmine, kuna menetluse võimalikule tagajärjele oli kaebaja tähelepanu nii 02.07.2009 kui ka 09.03.2010 e-kirjas. Kehtiv ega ka enne 01.01.2010 kehtinud regulatsioon ei näe ette järelevalvemenetluse ega ka distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte esitamise kohustust. Jättes järelevalveametniku e-kirjadele reageerimata, jättis kaebaja ise kasutamata õiguse esitada oma seisukohti ja vastuväiteid ehk olla ära kuulatud. Nõustuda ei saa kaebaja hinnanguga, et 6-päevane tähtaeg oli järelevalvemenetluse tulemuste kohta seisukohtade esitamiseks ebamõistlikult lühike. Käskkiri allkirjastati 10 päeva hiljem (19.03.2010). Väide, et kaebajal olnuks vaja tutvuda järelevalvemenetluse käigus kogutud tõendite ja kohtutoimikuga Pärnus, on paljasõnaline ja ebausutav. Mõistlik on eeldada, et kui haldur peab tähtaega selgituste andmiseks ebapiisavaks, taotleb ta tähtaja pikendamist. Kaebaja pole menetluse kestel kordagi taotlenud tähtaja pikendamist ega avaldanud soovi järelevalvemenetluse materjalidega tutvuda. Justiitsministeerium pole materjalidega tutvumiseks takistusi teinud; 3) arusaamatu on kaebaja väide, millest nähtuvalt ta ei vaevunud rikkumiste toimepanemisele sisulisi vastuväiteid esitama põhjusel, et rikkumised menetluses ja tõendite kogumisel olid nii ilmselged, et sisulist õiguspärasust ei olnud võimalik saavutada. Vastustaja toonitab, et haldur jättis sisulised vastuväited esitamata järelevalvemenetluses ja esimese astme kohtu menetluses, hoides sisuliselt menetlusest kõrvale, mis ilmestab tema pealiskaudset suhtumist järelevalvemenetlusse ja kohtumenetlusse, mistõttu kaebaja viited tema ebaõiglasele kohtlemisele järelevalvemenetluses on paljasõnalised ega vasta tegelikkusele; 11

(13)3-10-1005 4) vastustaja peab vajalikuks rõhutada, et kohus jättis tähelepanuta faktilise asjaolu, millele vastustaja juhtis korduvalt kohtu tähelepanu. Nimelt on kaebaja halduskohtule esitatud kaebuses enda kontaktandmetena märkinud e-posti aadressi XXXXXXXXX, millelt on eelduslikult toimunud ka kaebaja kirjavahetus halduskohtuga, seega pärast 09.03.
  1. Vastustaja hinnangul on tõendatud, et kaebaja on Justiitsministeeriumi e-kirjad kätte saanud ning vastupidist ei ole kaebaja menetluse jooksul väitnud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamata jätmiseks alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt HKMS § 201 lg-st 4 ei pea oma otsust põhjendama. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida järgmist.
  3. Pankrotihaldurite distsiplinaarmenetlust puudutavast apellatsioonkaebuse arutlusest (refereeritud käesoleva otsuse p-s 6.2) jääb mõneti segaseks, kas vastustaja on enda arvates käskkirjaga võtnud ära haldurina tegutsemise õiguse distsiplinaarkaristusena, ehkki käskkirjas käsitletud tegude toimepanemise ajal seadus distsiplinaarkaristust ette ei näinud, või on haldurina tegutsemise õigus võetud ära järelevalvemeetmena, ehkki sellise meetme kohaldamist käskkirja andmise ajal seadus enam ette ei näinud, kuna haldurina tegutsemise õiguse äravõtmine oli ette nähtud üksnes distsiplinaarkaristusena. Käskkirja resolutsiooni (käskkirja lk 10, tl 16 pöördel) p 4.3 sätestab järgmist: „Määran K.P´ile kehtiva pankrotiseaduse § 71 lõike 4 (kuni 31.12.
  4. a kehtinud pankrotiseaduse redaktsiooni § 71 lõike 4) kohaselt distsiplinaarkaristuseks haldurina tegutsemise keelu viieks aastaks.“ Muu hulgas kuni 31.12.2009 kehtinud

§ 71

lg-le 4 viitamisele vaatamata on käskkirjaga siiski sõnaselgelt määratud kaebajale distsiplinaarkaristus. Käskkirja resolutsioonis on muu hulgas viidatud ka

§ 71

lg-le 1, mis näeb ette justiitsministri õiguse määrata haldurile distsiplinaarkaristus. Et kaebajale määrati käskkirjaga nimelt distsiplinaarkaristus, näitavad ka käskkirja põhjendused, mida tuleb distsiplinaarkaristuse kohaldamisel arvestada, mida arvestatakse ja miks tuleb kaebaja suhtes kohaldada karmimat karistust – haldurina tegutsemise keeldu viieks aastaks. Ringkonnakohtu arvates ei saa olla kahtlust, et vaidlustatud käskkirjaga määrati kaebajale distsiplinaarkaristus. 11. Järelevalvemeetmena või distsiplinaarkaristusena haldurina tegutsemise õiguse äravõtmise elulised tagajärjed ei pruugi isiku jaoks oluliselt erineda, kuid distsiplinaarkaristuse määramisele peab ka pankrotihalduri puhul vältimatult eelnema süüteomenetluse standarditele vastav menetlus sõltumata sellest, kas ja kui üksikasjalikult

sellist menetlust reguleerib. Halduskohus on õigustatult pidanud järgitavaks Riigikohtu asjakohast praktikat avalikku teenistust puudutavates vaidlustes. Ringkonnakohus viitab siinkohal ka Riigikohtu hilisemale praktikale. Riigikohtu otsuses 22.10.2012 otsuses nr 3-3-1-46-12 (p-d 22-26) on taas selgitatud, et distsiplinaarmenetluse läbiviimise regulatsiooni puudumise korral tuleb haldusorganil distsiplinaarmenetluse läbiviimisel lähtuda haldusmenetlust reguleerivatest sätetest ja haldusmenetluse põhimõtetest. Riigikohus kordas 17.11.2003 otsuses nr 3-3-1-74-03 väljendatud seisukohta, et isikul on õigus õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel ning tal peab olema reaalne võimalus selles menetluses oma õigusi kaitsta. Õiguste reaalse kaitse tagamiseks tuleb isikut teavitada, millistes rikkumistes 12

(13)3-10-1005 teda süüdistatakse, ning tal peab olema võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga. Riigikohus märkis ka seda, et seletuse küsimine ei tähenda veel, et isiku suhtes on alustatud või alustatakse distsiplinaarmenetlust. Seletuse küsimine võib toimuda ka teenistusliku järelevalve menetluse raames, mille käigus haldusorgan alles selgitab välja võimalikule rikkumisele viitavad asjaolud ja otsustab seejärel distsiplinaarmenetluse alustamise vajaduse üle. Riigikohus leidis samas asjas, et kuna kaebajale ei antud seletuskirja kirjutamise hetkeks teada, et tema suhtes on alustatud või kavatsetakse alustada distsiplinaarmenetlust, siis ei tagatud talle ärakuulamisõigust täies mahus.
  1. Nõustudes kaebaja ärakuulamist puudutavate halduskohtu põhjendustega, ei hakka ringkonnakohus neid kordama ja vastab üksnes apellatsioonkaebuse väitele protsessinormi rikkumise kohta. Erinevalt vastustaja väidetust ei ole halduskohus jätnud tähelepanuta faktilist asjaolu, et kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses enda kontaktandmetena märkinud e-posti aadressi XXXXXXXXX. Tuvastamaks, kas kaebaja on 09.03.2010 järelepärimise enne 19.03.2010 käskkirja andmist kätte saanud, on halduskohus otsuse p-s 16 selle faktilise asjaolu hindamisel teinud järgmise järelduse: „/…/ Järelepärimise kättesaamist enne vaidlustatud käskkirja andmist ei tõenda see, et kaebaja on e-posti aadressi XXXXXXXXX hiljem märkinud halduskohtule esitatud kaebuses oma kontaktide hulka“. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on nimetatud faktilisest asjaolust teinud õige järelduse. Õige pole ka vastustaja väide, et kaebaja ei ole menetluse jooksul eitanud 09.03.2010 e-kirja kättesaamist. Halduskohtu 20.03.2012 istungil (protokolli lk 5, tl 185) märkis kaebaja, et ta ei ole e-posti teel saanud kokkuvõtet. Et kokkuvõtte all pidas kaebaja silmas 09.03.2010 e-kirja, nähtub vastustaja esindaja varasemast repliigist (protokolli lk 3, tl 183), et lõplik kokkuvõte on kaebajale saadetud 09.03.2010, ning kaebaja küsimusest esindajale: „Kuidas tõendate, et olen 9.03.
  2. a kokkuvõtte kätte saanud?“.
  3. Apellatsioonkaebuses väljendatud seisukohaga, et menetluslikud minetused ei võinud mõjutada asja otsustamist, ringkonnakohus ei nõustu. Olukorras, kus isikule on määratud võimalikest rangeim karistus, tuleb distsiplinaarmenetluse alustamisest teavitamata jätmist ja ärakuulamisõiguse puudulikku tagamist pidada menetluslikeks minetusteks, mis võisid asja otsustamist mõjutada.
  4. Kuna apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu, jäävad vastustaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad ka kaebaja võimalikud apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Lilianne Aasma /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.