← Eesti

3-12-1728/46

Obsah (6)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 201

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 03.05.2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-1728 Hal

§ 212lg 1 teises lauses sätestatud juhul.

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi 3-12-1728 taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla kinnipeetav A.E saatis 22.06.2012 maksikirjaga Tartu Vangla kinnipeetavale I.O-le seebi Palmolive. 02.07.2012 võeti kirjaga saabunud seep Tartu Vanglas ära ning koostati eseme äravõtmise kohta akt nr A1810, mida tutvustati ka I.O-le. Seebi äravõtmise ning kinnipeetav I.O-le kätteandmisest keeldumise aluseks oli Tartu Vangla direktori 21.12.2010 käskkirjaga nr 1-3/164 kinnitatud Tartu Vangla kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu punkt 1.
  2. Kinnipeetav A.E esitas 12.07.2012 Tartu Vanglale vaide ja 19.07.2012 vaide täienduse. A.E leidis vaides, et talle jäeti edastamata akti koopia, millega seep ära võeti, kuigi seebi äravõtmise toiming puudutas ka teda. Põhiseaduse (PS) § 26 kaitseala hõlmab ka teise kinnipeetava õigust saata kirja teel vanglasse esemeid, mille omamine ei ole vanglas keelatud. Kirjadest saab ära võtta neid esemeid, mis on vanglas sisekorraeeskirja järgi keelatud, mitte aga neid esemeid, mis on lubatud. Tartu Vangla 09.08.2012 vaideotsusega nr 1-11/310-L jäeti A.E-u vaie rahuldamata.
  3. A.E esitas 14.08.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Tartu Vangla toimingu, mis seisnes kaebaja poolt I.O-le saadetud seebi äravõtmises, õigusvastasuse tuvastamist ning saadetud seebi selle adressaadile kätteandmiseks kohustamist (haldusasi nr 3-121728). A.E esitas 03.09.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Tartu Vangla direktori 21.12.2010 käskkirja nr 1-3/164 punkti 1.33 tühistamist (haldusasi nr 3-12-1858). Tallinna Halduskohus liitis 13.09.2012 määrusega haldusasja nr 3-12-1858 ühte menetlusse haldusasjaga nr 3-12-
  4. Liidetud haldusasja numbriks jäi 3-12-
  5. Kaebuses leiti, et seebi näol ei olnud tegemist Tartu Vanglas keelatud esemega, sest kaebaja oli selle ostnud vangla kauplusest. Vangla direktoril puudub volitus piirata kinni peetavale isikule kirjaga saabuvate esemete ja ainete ringi. Vangla ei ole põhjendanud, millist ohtu kujutab endast kaebaja poolt Tartu Vanglas viibivale kinnipeetavale seebi saatmine. Tegemist oli vanglateenistuse poolt juba kontrollitud esemega, sest seda kontrolliti Tallinna Vanglast välja saates.
  6. Tartu Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata, leides, et vangla direktori õigus vaidlusaluse üldkorralduse andmiseks tuleneb vangistusseaduse (VangS) § 15 lg-st
  8. Tallinna Halduskohus jättis 27.11.2012 otsusega A.E-u kaebused rahuldamata ja poolte menetluskulud nende enda kanda. Kohtuotsuse põhjendused: 1) vaidlust ei ole faktiliste asjaolude üle ega selle üle, et kaebaja poolt Tartu Vanglas viibivale isikule maksikirjas saadetud seebi adressaadile kätteandmisest keeldumise ning vanglateenistuse poolt äravõtmise õiguslikuks aluseks oli Tartu Vangla direktori 21.12.2010 käskkirja nr 1-3/164 p 1.
  9. Vaidlus on selle üle, kas kaebaja poolt maksikirjas saadetud seep kuulub Tartu Vanglas kinni peetavale isikule keelatud asjade hulka vangla direktori eelviidatud käskkirja kohaselt ning kas selline käskkiri kui üldkorraldus on õiguspärane ning kas see on käesolevat vaidlust puudutavas osas proportsionaalne; 2

(6)3-12-1728 2) VangS § 29 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavale saadetud kirjad avatakse vanglateenistuse ametniku poolt kinnipeetava juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. Selles sättes kasutatud sõnad vangla sisekorraeeskirjad on üldmõiste, mis hõlmab kõiki vangla sisekorda reguleerivaid õigusakte, sealhulgas ka vanglateenistuse poolt kehtestatud üldkorralduse iseloomuga akte. See tähendab, et VangS § 29 lg 1 ei puuduta üksnes neid esemeid, mis on loetletud justiitsministri 30.11.2000 määruses nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSE), vaid ka muid kinnipeetavale keelatud esemeid, mis on sellistena määratletud VangS § 15 lg 4 alusel; 3) Tartu Vangla direktor on 21.12.2010 käskkirjaga nr 1-3/164 kinnitanud VangS § 15 lg 4 alusel Tartu Vangla kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu. Kõnealuse käskkirja p 1.33 kohaselt on Tartu Vanglas kinni peetavatele isikutele lisaks VSE §-s 641 sätestatule keelatud vanglas omada tahkeid ained, mis ei ole vanglateenistuse poolt väljastatud, vanglasse karistust kandma saabumisel kaasa võetud või vanglas asuvast kauplusest ostetud, kusjuures samas sätestatakse ka sõnaselgelt, et tahked ained hõlmavad seepe, wcvärskendajaid, pulkdeodorante jt sarnaseid esemeid. Seega on seep Tartu Vanglas kinni peetavale isikule keelatud ese, välja arvatud juhul kui see on vanglateenistuse poolt väljastatud, isiku vanglasse saabumisel kaasa võetud või vanglas asuvast kauplusest ostetud. Viidatud käskkirja seletuskirja (tl 32) kohaselt iseloomustab käskkirja p 1.33 loetletud esemeid see, et need ohustavad vangla julgeolekut, kui neid ei saada vanglasse turvalisel viisil, kuna nende esemete läbiotsimine on raskendatud või võimatu. Kõnealuse piirangu eesmärk on vangla julgeoleku kindlustamine ning selle meetme läbi soovitakse vähendada vanglasse raskesti kontrollitavate ainete ja esemete saabumist. Seetõttu tuleb vaidlustatud käskkirja p-s 1.33 kasutatud sõnastust vanglas asuvast kauplusest ostetud mõista viitena Tartu Vanglas asuvale kauplusele ning see ei puuduta mistahes teises vanglas asuvat kauplust; 4) kaebaja poolt I.O-le saadetud seebi näol on tegemist Taru Vanglas kinni peetavale isikule keelatud esemega ning asjaolu, et kaebaja oli seebi soetanud Tallinna Vangla kauplusest, ei muuda seda Tartu Vanglas kinni peetavale isikule lubatud esemeks, kui see Tartu Vanglasse saabus posti teel. Seda seisukohta ei muuda ka see, et Tallinna Vangla pidi VangS § 29 lg-st 1 tulenevalt kontrollima kaebaja poolt Tallinna Vanglast välja saadetud kirja sisu. Tallinna Vangla kauplusest ostetud seep ei ole Tallinna Vanglas iseenesest keelatud esemeks ning Tallinna Vangla kinnipeetava poolt selle saatmisel ei ole Tallinna Vanglal üldiselt põhjust seda põhjalikumalt kontrollida ning kulutada ressursse sellele, et veenduda, et näiteks seebipakendit ei ole avatud, et sinna ei ole peidetud keelatud aineid vms. Seetõttu ei saaks nõuda, et Tartu Vangla peaks teises vanglas viibivalt kinnipeetavalt kirja teel saadetud esemetesse suhtuma samamoodi nagu nendesse, mis on ostetud Tartu Vangla kauplusest, kuhu saabuvad kaubad Tartu Vangla kontrolli all; 5) Tartu Vangla direktori 21.12.2010 käskkiri nr 164 on formaalselt õiguspärane. Vaidlustatud käskkirja on andnud seadusest tuleneva volitusnormi alusel selleks pädev haldusorgan. Samuti vastab haldusakt üldistele vorminõuetele – sellest nähtub, kes on akti andja, millistele isikutele tekivad sellest õigused ja kohustused, mis on nende õiguste ja kohustustuste sisuks ning haldusakt on kirjalikult vormistatud ja selles on esitatud haldusakti andmise õiguslikud ja faktilised põhjendused; 6) ekslik on kaebaja seisukoht, et VangS § 15 lg 4 ei luba vangla direktoril piirata esemete vanglasse saabumise viise. Nimetatud normi eesmärk on anda vanglateenistusele võimalus kehtestada vangla reaalsetest julgeolekuvajadustest ning julgeoleku tagamise muude vahendite kasutatavusest lähtudes täiendav loetelu ainetest ja esemetest, mida kinni peetav isik vanglas omada ei tohi. VangS § 15 lg 4 ei välista võimalust, et teatud esemed on kinnipeetavale lubatud vaid teatud tingimustel, sealhulgas tingimusel, et need on vanglasse saabunud mingi3
(6)3-12-1728 sugust kindlat kanalit pidi, samas kui mistahes muid kanaleid pidi vanglasse saabunud samasuguse eseme omamine ei ole lubatud. Asjaolust, et seep iseenesest ei kuulu kinnipeetavale keelatud esemete hulka, ei tähenda, et kinnipeetavale ei võiks keelata omada seepi, mis on saabunud kirjaga; 7) kaebaja on vääralt mõistnud Riigikohtu poolt põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-13-09 tehtud otsuses võetud seisukohti. Viidatud otsuses käsitles Riigikohus juhtumit, kus vanglateenistus võttis varem kehtinud VSE § 461 ning § 50 lg 3 alusel kinnipeetavale saabunud kirjast ära esemed, mis ei olnud vanglas keelatud esemeteks. Konkreetsel juhul oli tegemist Internetist välja trükitud laulusõnu sisaldavate paberilehtedega. Riigikohus ei asunud seisukohale, et kirjaga peab olema võimalik kinni peetavale isikule saata mistahes esemeid, mida postiseaduse mõttes on võimalik kirisaadetisega edastada. Viidatud lahendis märkis Riigikohus, et kinnipeetavale saabunud kirjast võib osutuda vajalikuks ära võtta mõni keelatud ese VangS § 15 lg 2 või VSE § 641 tähenduses. Kuna VangS § 15 lg 4 annab vanglateenistusele aluse keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole VSE §-s 641 sätestatud keelatud asjade loetelus, ent vastavad VangS § 15 lg-s 2 sätestatud tingimustele, siis tuleneb eeltoodust, et samamoodi võib vanglateenistus kinnipeetavale saabunud kirjast ära võtta esemed, mille omamine on keelatud vanglateenistuse poolt VangS § 15 lg 4 alusel antud õigusaktiga. Vaidlustatud käskkirjaga ei ole piiratud kinnipeetavate kirjavahetuse õigust, vaid üksnes posti teel saadetavate esemete ja ainete ringi; 8) Tartu Vangla direktori 21.12.2010 käskkirja nr 164 p 1.33 ei ole ebaproportsionaalne. Vastustaja on välja toonud, et väljastpoolt vanglat saabunud esemete kontrollimine on raskendatud ning mõnel juhul võimatu. Ainsana oskab vanglateenistuse suutlikkust saadetisi kontrollida ning neisse peidetud keelatud esemeid ja aineid leida, hinnata vangla direktor, kellele seepärast ongi VangS § 15 lg-s 4 antud volitus kinni peetavatele isikutele lubatud asjade osas täiendavaid piiranguid kehtestada. Vaidlustatud käskkirja põhjenduste kohaselt on näiteks selliste esemete nagu seebid kontrollimine nendes või nendega koos olevate keelatud ainete tuvastamiseks raskendatud või võimatu. See põhjendus on usutav. Samuti on usutav, et keelatud esemeid on võimalik mingisuguste muude asjade sisse peita selliselt, et neid on raske avastada. Kõigi selliste täiendavate kontrollimeetmete rakendamine nõuab vanglateenistuselt mingisuguste ressursside (nt tööjõu) kasutamist, mis omakorda tähendab kas täiendavaid kulusid või vajadust panna need ülesanded ametnikele, kes muidu saaksid tegeleda vangla julgeoleku tagamisega seotud muude ülesannetega. Seetõttu on piirang õigustatud. Samuti ei kahjusta piirang kaebaja huve ja õigusi. Kaebajal on võimalik teises vanglas viibiva kinnipeetavaga suhelda ka muul moel kui viimasele seepi saates, samuti saab kaebaja poolt saadetud kirja adressaat endale seepi osta Tartu Vangla kauplusest või kui tal selleks raha pole, tagab talle vajalikud hügieenivahendid vangla. Juhul, kui kinnipeetav leiab, et vangla poolt antavad hügieenitarbed pole piisavad selleks, et ta saaks oma hügieeni eest hoolitseda määral, et see ei alandaks tema inimväärikust, on kinnipeetaval oma õiguste kaitseks võimalik pöörduda vaidega pädeva vaideorgani või kaebusega kohtu poole; 9) täiendavalt on kaebaja vastustajale ette heitnud seda, et vaidlusaluse seebi äravõtmisel ei koostatud VangS § 72 sätestatud nõuetele vastavat akti ega tehtud ettepanekut saadetud eseme hävitamise või saatjale tagastamise kohta. VSE § 50 lg-s 3 sätestatakse, et kinnipeetavale saadetud kirjast ära võetud esemete suhtes kohaldatakse VSE § 70, § 72 ja § 73 sätteid. VSE § 70 lg-s 2 sätestatakse, et kui äravõetud esemete väärtus on 6,39 euro või alla selle, siis ese võõrandatakse, hävitatakse või kantakse riigieelarve tuludesse. Käesoleval juhul on ilmne, et kaebaja poolt saadetud seebi väärtus oli alla 6,39 euro. Seega ei pidanud Tartu Vangla saatma kaebajale VSE § 70 lg-s 1 sätestatud selgitust ega pidanud talle selgitama võimalust saadetud seep kätte saada. See, et vangla otsustas eseme leidmise/äravõtmise aktis (tl 5) ära võetud eset 4
(6)3-12-1728 kaks kuud hoida, ei riku kuidagi kaebaja õigusi ega muuda seebi adressaadile kätteandmisest keeldumist õigusvastaseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. A.E-u apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsuse tühistamist. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) õige ei ole halduskohtu seisukoht, et VangS § 29 lg-st 1 tulenevat mõistet „vangla sisekorraeeskirjad“ tuleb käsitleda kui üldmõistet, mis hõlmab kõiki vangla sisekorda reguleerivaid õigusakte, sealhulgas ka vanglateenistuse poolt kehtestatud üldkorralduse iseloomuga akte; 2) VangS § 15 lg-st 4 tulenevat volitusnormi ei saa käsitleda selliselt, nagu see annaks vangla direktorile volituse reguleerida oma käskkirjaga, milliseid esemeid kinnipeetav maksikirjaga saada võib. Nimetatud säte annab direktorile volituse keelata esemete omamist vanglas olenemata sellest, millisel viisil need vanglasse saabuvad. VangS § 29 lg 1 sätestab konkreetselt ja ammendavalt, et kirjadest võetakse ära üksnes esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. Kaebaja poolt saadetud vangla poest ostetud seep, ei ole vanglas keelatud. Kirjadest ei ole võimalik ära võtta esemeid, milliseid on lubatud vanglas omada; 3) Riigikohus on lahendis nr 3-4-1-3-09 asunud konkreetsele seisukohale, et VangS § 28 lg 1, § 105 lg 2 ega ka muud õigusnormid ei ole andnud justiitsministrile volitust vangla sisekorraeeskirja kehtestamisel määrusega täiendavalt piirata kinnipeetavate kirjavahetuse sisu või kirjas sisalduvate võimalike esemete ringi. Samuti seada täiendavaid õiguslikke aluseid kinnipeetavale kirjaga saadetud esemete äravõtmiseks. Sellest seisukohast tuleneb, et ka vangla direktoril ei ole sellist volitust; 4) halduskohus on ebapiisavalt tuvastanud, kas seebi äravõtmine oli õiguspärane ja kas selle toimingu käigus järgiti kõiki seadusest ja määrusest tulenevaid nõudeid; 5) kaebaja jääb ka kõigi nende seisukohtade juurde, mida esitas halduskohtule.
  2. Tartu Vangla palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.
  3. A.E esitas 27.02.2013 ringkonnakohtule täiendavad seisukohad, märkides, et adressaat I.O on vanglast vabanenud. Kaebaja on seisukohal, et toimingu sooritamiseks kohustamise nõude menetlemine ei ole enam otstarbekas. Kaebaja soovib teada, kas on võimalik kaebuse muutmine selliselt, et kohustada vanglat seepi tagastama saatjale või kui vangla tagastab seebi, siis minna üle tuvastamiskaebusele eseme äravõtmise osas ja direktori 21.12.2010 käskkirja nr 1-3/164 p 1.33 osas.
  4. 27.03.2013 uuendas ringkonnakohus menetluse seoses asjaoluga, et 21.12.2010 käskkiri nr 1-3/164 on Tartu Vangla direktori 11.02.2013 käskkirjaga nr 1-1/27 kehtetuks tunnistatud. Sama käskkirjaga kinnitati uus Tartu Vangla kodukord, mille p 7.1.1 näeb ette samasuguse piirangu nagu 21.12.2010 käskkirja nr 1-3/164 p 1.
  5. Ringkonnakohus selgitas kaebajale kaebuse muutmise võimalusi. 04.04.2013 esitas kaebaja vastuse kohtu 27.03.2013 määrusele, kus muutis kaebust ning esitas taotluse Tartu Vangla direktori 11.02.2013 käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra p 7.1.1 tühistamise nõudes. 5
(6)3-12-1728 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse muutmine on halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 49 lg-te 1 ja 2 alusel põhjendatud. Vastustaja ei ole nõude muutmisele vastuväiteid esitanud, leides üksnes, et ka muudetud kujul esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. 10. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga ning leiab, et sõltumata sellest, kas vaidluse all on 21.12.2010 käskkirja nr 1-3/164 p 1.33 või Tartu Vangla uue kodukorra p 7.1.1 õiguspärasus, tuleb esitatud kaebus jätta rahuldamata. Kuigi kaebuse nõue on muutunud, on õiguslik vaidlus jäänud samaks. Ringkonnakohus nõustub kõigi halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes

§ 201lg-le 4 ei korda neid.

Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud uusi seisukohti, mis vajaksid ringkonnakohtu poolt täiendavat hindamist. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.