1-12-2363/37

(5)kuud. KarS § 74 lg 1 kohaselt ei pöörata vangistust täitmisele, kui Marko Ennok kaheksateist

(18)kuulise katseaja jooksul ei pane toime tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 ette nähtud käitumiskontrolli nõudeid: elab kohtule avaldatud elukohas, ilmub määratud aegadel kriminaalhooldaja juurde registreerimistele, allub oma elukohas kriminaalhooldaja kontrollile, esitab kriminaalhooldajale andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta, kauemaks kui viieteistkümneks päevaks oma elukohast lahkumiseks, samuti elu- või töökoha vahetamiseks taotleb kriminaalhooldajalt eelneva loa. Katseaja algust arvestada kohtuotsuse kuulutamise päevast. Tõkend - elukohast lahkumise keeld tühistada alates kohtuotsuse jõustumise päevast. Välja mõista Marko Ennokilt riigi tuludesse 435 eurot sundraha, 134.21 eurot kohtueelsest uurimisest osa võtnud määratud kaitsja tasu hüvituseks ja 0,45 eurot toimikust koopia tegemise tasu. Määratud kaitsja tasu toimikuga tutvumise eest 57.60 eurot vastavalt 06.vebruari 2012.a. taotlusele, tasu sõiduks kulunud aja eest ja sõidukulu hüvitus kokku 95.10 eurot jätta riigi kanda. Välja mõista Marko Ennokilt E.S kasuks 83.19 eurot kuriteoga tekitatud materiaalse kahju hüvituseks. Marko Ennok mõisteti KarS prg. 121 järgi süüdi selles, et ta 19.juulil 2010.a. ajavahemikul kella 21.00 kuni 22.00 tungis XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX asuva korteri ukse vahel kallale korteri omanik K.S-le, keda lükkas vastu seina ja kägistas käega kõrist, tekitades kannatanule füüsilist valu ja marrastusi. Seejärel tungis kallale E.S-le, kellel võttis kätega kinni vasakust küünarvarrest ja tõmbas, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja operatsioonihaava rebendi. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja M.Meristo taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega M.Ennoki õigeksmõistmist. Kaitsja arvates on maakohus meelevaldselt pannud paika kuriteo toimepanemise aja ja täiendanud süüdistust, mida arvestas ka karistuse mõistmisel. Kohus on viidanud asjaoludele ja pannud paika asjaolud, mida prokurör ei ole käsitlenud, nagu kuriteo toimepanemise aeg. Prokurör jäi selle juurde, et kuritegu pandi toime ajavahemikul 21.00 kuni 22.00.Kohus on omavoliliselt muutnud süüdistusaktis olnud ajavahemikku ja tõlgendanud seda süüdistava kahjuks. Kuna kannatanute ja tunnistajate ütlused lähevad lahku kohtu seisukohaga, et sündmus pidi 2 toimuma ajavahemiku 21.22 kuni 21.32, siis on kohus loonud kunstlikult tõendeid. Samas on ju tõendatud kohtuistungil, et keegi sündmuse ajal telefoniga ei rääkinud aga ometi on Marko Ennok olnud telefoniühenduses 21.22 kuni 21.28, seega ajal millal kohtu arvates kuritegu toime pandi. Samuti on kohus meelevaldselt süüdistanud süüdistavat selles, et Ennok rikkus kannatanute kodurahu ja eluaseme puutumatust. Paraku pole aga M.Ennokile süüks pandud sissetungimist. Kohus on viidanud et süüdistusaktis on auto märgitud ebaõigena. See on vale järeldus, kuna politsei väljakutsest on näha, et kurjategijad lahkusid just nimelt selle BMW-ga, milline ei saanud enam olla M.Ennoki kasutuses. Samuti ju nähtus tunnistaja E.I ütlustest et ta ütles enne politsei kutsumist, et läheb politseid kutsuma ja tagasi tulles ütles kurjategijatele, et kutsus politsei. Seega politsei väljakutsetes registreeritud 21.34 on väljakutse aeg ja 21.37 väljakutsele väljasõit. 6.Kui nüüd analüüsida süüdistuses esitatud sündmuse toimumise aega, s.o. kella 2122.00, siis on nii kohtueelses uurimises kui ka kohtus leidnud kinnitust asjaolu, et sündmus algas peale 21.

1. Kell 21.34 on juba registreeritud politsei väljakutse. Vastavalt jälitusprotokollidele on Marko Ennok helistanud K.E-le 19.07.2010.a. kell 21.22 kuni 21.28, kell 21.32 kuni 21.33 ja 21.39 kuni 21.
2. Kaitsja küsimuse peale kas Ennokil oli midagi käes , ja kas ta kasutas telefoni, vastasid kohalviibinud ja ülekuulatud isikud, et ei olnud. Seega on ju võimatu ühte isikut kägistada, teist kahe käega tõmmata ja ka telefoniga rääkida. Kohtuotsuses on kirjas, et K.S nägi kui mehed jooksid õues üks ühele ja teine teisele poole, siis sel ajal M.Ennok rääkis sel ajal telefoniga. Seda aga kohtuistungi protokollis fikseeritud ei ole ja kohus on loonud ise süüdimõistva otsuse aluseks oleva tõendi. Kohtule esitatud materjalidega ja tunnistajate S ja K.E-i ütlustega on tõendatud et alates 26.02.2010.a. eelnimetatud sõiduauto enam Ennoki kasutuses ei olnud ja 19.07.2010.a. kasutas Marko Ennok tööautot punast Ford-i. Seega kuidas saadi teatada politseile autonumber ja seostada seda seejärel Marko Ennokiga. Mis puutub Ennokiga väidetavalt kaasas olnud isikusse, siis tunnistaja K.K ütlustest nähtub, et kui lärm väga suureks läks, läks ta koridori ja ühtegi teist isikut peale väidetava kallatungija ta ei näinud. Kuhu see mees siis kadus? Samuti on K.K öelnud, et kui ta tuppa tagasi läks , siis ka juba politsei tuli. Seega jõudsid mehed imelikul kombel kiiresti lahkuda, sest politsei oli ikka ruttu tulnud. Samas E.I on kinnitanud kohtueelses uurimises ja nende ütluste juurde ta jäi, et isa kallal oli kaks meest, aga kuidas teine mees isa hoidis või rebis, ei oska täpselt öelda. Löömist ta ei näinud. Seda ka ei näinud kui õde löödi. Samas on E.I kinnitanud, et XXXXXXX XX-XX korteris tarvitasid nad sellel õhtul veini. E.I ütluste kohaselt olevat E.S Marko Ennoki ära tundnud hääle järgi. Kokkuvõttes on vastuolud eelnimetatud tunnistajate ja kannatanute ütlustes, millised on juba välja toodud ning seega ei saa neid ka tõenditena kasutada. K.S-i ja Marko Ennokit võrreldes tekib küsimus, kuidas ei suutnud K.S kui suur ja tugev mees osutada vastupanu kõhnale Ennokile. Ja kuna K.S on väitnud et on 2008.aastal kaks korda Ennokiga kohtunud, siis miks pidi kallaletungija küsima kui K.S korteri ukse avas, et kas K.S? Tunnistaja M.S on rääkinud kallaletungija kohta et tumeda peaga ja aknearmilise näoga. Ükski nendest omadustest ei klapi Marko Ennokiga. Pigem on kirjeldusele sarnane isik tunnistaja J.L. Antud asja kohtueelne uurimine ja samuti kohtulik uurimine on olnud igati suunatud Marko Ennoki vastu ja läbi viidud tõendeid moonutades. Nii selgus J.L ütlustest, et enne tema 3 ülekuulamist tutvustas uurija talle nii ülekuulatavat sündmust kui ka Marko Ennoki ütlusi. Samas ta protokolli läbi ei lugenud, vaid kirjutas lihtsalt alla. J.L ütlused on ilmselgelt suunatud ja kuna ta kandis tingimisi vangistust sel ajal, siis eeldan et oma naha päästmiseks oli ta kõigeks valmis. Üle kuulatud tunnistajate K.E-i, S.E-i ja K.O ütlustest nähtub, et Marko Ennokil pole aastaid enam juukseid peas olnud, samas kui väidetakse et ründajal olid lühikesed tumedad juuksed. Samuti kinnitavad tunnistajad, et Marko Ennok õlut ei joo üldse. Kogu asja arutamisega on selgeks saanud, et S-del on isiklik vimm Marko Ennoki pere vastu. E.S nimelt elab koos Marko Ennoki abikaasa K.E-i lapse isaga M.R-ga. Iga kord, kui K.E andis asja kohtutäiturile, kuna M.R oli pidevalt elatise võlgu, hakkas S-de poolt tulema Ennokitele ebameeldivusi. Mida enam antud kriminaalasja süüvida saab selgeks, et asjaosaliste ütlused on vastuolulised igas mõttes ja samas on kahtlus, et kas üldse sellist sündmust 19.07.10 õhtul toimus? Ja kui toimus on ju selge, et ründajaks ei saanud olla Marko Ennok juba eelkirjeldatud põhjustel. Kohus on täiesti põhjendamatult rahuldanud tsiviilhagi. E.S pöördus arsti poole mitte samal õhtul ja tegelikkuses pole ju kindlaid tõendeid , millal täpselt ja millest tekkis E.S-l operatsiooniarmi rebend. Konsultatsiooniotsus on tehtud 23.07.2010.a. ja samal päeval käis E.S ka konsultatsioonil. Esimesed rohud, millisteks on ravim Unasyn, mis on antibiootikum ja ette nähtud infektsiooni korral tarvitamiseks, on E.S ostnud alles 30.07.2012.a., see on nädal hiljem konsultatsioonil käimisest. Konsultatsiooniotsusest ei nähtu, et oleks soovitatud ravimite tarvitamist või midagi välja kirjutatud. Unasyl ravimi kohta on avalik info arstid.ee lehel internetis. Kes selle rohu välja kirjutas ja mis põhjusel, pole uurimises tahetudki tuvastada ja ka kohtus seda ei tuvastatud. Sama on hiljem välja ostetud teise ravimiga. Peale selle pole arsti juures käinud K.S ja ta on ka väitnud et mingit valu ta ei tundnud. Seega ei saa isikut süüdistada valu tekitamises. Kokkuvõttes leiab kaitsja , et kuna S-del olid probleemid Ennokitega, siis oli väga paslik isegi kui rünne toimus, ajada see Ennoki kaela, aga kahjuks juba politsei kutsuja eksis kui väitis et ründajad lahkusid autoga, mis enam Ennoki kasutuses mitmeid kuid polnud olnud. Mis puudutab prokuröri poolt tõenditena esitatud SMS-idesse E.S ja K.E-i vahel, siis need on asjasse puutumatud ja kui üldse midagi näitavad, siis K.E-i muret tema abikaasale esitatud alusetu kahtlustuse osas. Kuna kõik kahtlused, mida pole kohtuliku uurimisega võimalik kõrvaldada, tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks, siis tuleb Marko Ennok talle esitatud süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks mõista. Asjaolu, et Ennok on viibinud mobiilside leviala piirkonnas teatud sidemastide all, ei saa olla süüdismõistva kohtuotsuse aluseks. Kohus on ka põhjendamatult raskendanud Ennoki olukorda, mõistes karistuseks oluliselt raskema karistuse kui taotles prokurör. Tallinna Ringkonnakohtu 25.veebruari 2013.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 7.märtsini 2013.a. Määratud tähtajaks esitas kirjalikud seisukohad kannatanu esindaja ja prokurör. Nii prokurör kui ka kannatanu esindaja leiavad, et maakohtu otsus on seaduslik ja 4 põhjendatud, apellatsioon aga on põhjendamatu. Taotlevad apellatsiooni rahuldamata jätmist. Seisukohad on järgmised: Prokurör ei nõustu apellatsiooni väitega, et maakohus on kuriteo toimepanemise aja pannud paika meelevaldselt ja sellega süüdistust täiendanud. Kohus asus seisukohale, et sündmus pidi toimuma ajavahemikus alates kella 21.22 kuni kella 21.
3. Süüdistuse kohaselt pandi kuritegu toime ajavahemikus kella 21.00-st kuni kella 22.00-ni. Kohtu poolt tuvastatud ajavahemik on hõlmatud süüdistuses nimetatud ajavahemikuga, mistõttu on alusetu rääkida süüdistuse muutmisest. Apellant märgib, et kohtuotsuse kohaselt sel ajal, mil K.S nägi kui mehed jooksid õues üks ühele ja teine teisele poole, rääkis M.Ennok telefoniga. Seda aga ei ole kohtuistungi protokollis fikseeritud, mistõttu apellant on seisukohal, et kohus on loonud ise süüdimõistva otsuse aluseks oleva tõendi. Antud juhul on apellandi väite kontrollimiseks vajalik kõrvutada kohtuistungi protokolli ja kohtuistungi kõnesalvestust. Kohtuistungi salvestusest nähtub, et 22.10.2012 kell 11:03:37 kuni 11:03:49 vastas K.S Marko Ennoki kaitsjale: „Kui Te väidate, et Marko Ennok kasutas telefoni samal ajal kui madin oli, siis te eksite. Kui ta välja jooksis, oli tal telefon kõrva ääres. See oli ju näha rõdu pealt“. Asjaolu, et kohtuistungi sekretär ei ole E.S-i poolt avaldatud lauset protokollinud, ei anna alust väita, et kohus on loonud kunstliku süütõendi. Süüdistusakti kirjeldavas osas on märgitud, et pärast E ja K.S-i ründamist lahkus Marko Ennok sündmuskohalt, sõites sõiduautoga BMW r/nr XXX XXX. Õige on kohtu järeldus, et patrulllehele märgitud informatsioon on oletuslik ja ei ole kohtulikul uurimisel kinnitust leidnud. Prokurör nõustub kohtuga, et asjaolu, et M.Ennok lahkus pärast E ja K.S-i ründamist XXXX alevikust tööandaja sõiduautoga Ford, mitte sõiduautoga BMW r/nr XXX XXX, ei välista talle süüks arvatud kuriteo toimepanemist. Apellant märgib, et Marko Ennok helistas K.E-le 19.07.2010 ajavahemikel kell 21.22 kuni 21.28, kell 21.32 kuni 21.33 ja 21.39 kuni 21.
4. Apellandi arvates nimetatud asjaolu tõendab, et Marko Ennok ei saanud kohtu poolt märgitud ajavahemikul E ja K.S-i rünnata. SE seetõttu, et kannatanuid rünnanud isikute käes ei olnud mobiiltelefone. Samuti ka seetõttu, et on ju võimatu ühte isikut kägistada, teist kahe käega tõmmata ja ka samaaegselt telefoniga rääkida. Vaidlust ei ole selles, et 19.07.2010 kasutas Marko Ennok helistamiseks abonentnumbrit XXXX XXXX. Jälitusprotokollist selgub, et Marko Ennokile kuuluv mobiiltelefon Nokia 3110C imei koodiga XXXXXXXXXXXXXXX, abonentnumberiga XXXX XXXX on viibinud kuriteo toimepanemise ajal XXXX3 ja XXXX2 kõnemasti levipiirkonnas. Kuriteole eelnevalt ja järgnevalt suhtles Marko Ennok telefonitsi K.E-ga. Jälitusprotokollist nähtub, et 19.07.2010 kell 20:35 helistas K.E Marko Ennokile, kes viibis selle kõne ajal XXXXX kõnemasti piirkonnas. 19.07.2010 kella 21:22-st kuni 21:28-ni helistas Marko Ennok XXXX3 masti levipiirkonnast K.E-le. 19.07.2010 kella 21:32-st kuni 21:33-ni helistas Marko Ennok XXXX3 masti levipiirkonnast K.E-le. 19.07.2010 kella 21:39-st kuni 21:50-ni ( s.o.10:36 minutit ) rääkis Marko Ennok XXXXX 5 tugijaama masti levipiirkonnas olles K.E-ga. 19.07.2010 kell 21:58 helistas K.E Marko Ennokile, kes asus sel momendil XXXXX tugijaama masti levipiirkonnas 19.07.2010 kella 23:25 kuni 23:30-ni helistas K.E Marko Ennokile, kes asus sel ajal XXXXX masti levipiirkonnas. Kahe Marko Ennoki kõne ( kõned kella 21:22 kuni 21:28 ja 21:32 kuni 21:33) vaheline ajavahemik on 4-5 minutit, seega on ajaliselt täiesti võimalik, et Marko Ennok enne S-de vastast rünnet helistas K.E-le, misjärel ründas kannatanuid ja pärast ründe lõppu sündmuskohalt põgenedes helistas uuesti K.E-le. SE, et M.Ennok pärast S-de ründamist põgenes sündmuskohalt näitab asjaolu, et kell 21:39 on ta asunud XXXXX kõnemasti piirkonnas ja kell 21:58 XXXXX kõnemasti piirkonnas. J-L tunnistas kohtuistungil, et M.Ennok rääkis tema kuuldes ühe talle tundmatu meesterahvaga ning ta kuulis juhuslikult, et Marko Ennok ütles sellele mehele, et XXXXs käimisest võib jama tulla. Prokurör nõustub täielikult kohtuga, et kannatanute ütlustes ei esine sisulisi vastuolusid ja need haakuvad ka tunnistajate E.I ja M.S-i ütlustega. Marko Ennoki ütlusi, mida ta andis eeluurimisel, ei saa aga lugE usaldusväärseteks, sest ta on neid korduvalt muutnud. 13.08.2010 avaldas ta, et 19.07.2010 ei ole ta XXXXs käinud ning ei tea, kuidas tema telefon sattus XXXX kõnemasti piirkonda. Järgmisel ülekuulamisel, 23.11.2010 aga avaldas, et on käinud tööandjale kuuluva kirsipunase FordSierraga tööalaselt tihti XXXX alevikus ja sE ka öisel ajal. Samas ta kinnitas, et ei tea, kes käisid E.S ukse taga ja kes neid ründasid. 10.12.2010 vastastamisel E.S-ga võttis Marko Enno omaks, et viibis 19.07.2010 XXXX alevikus ja avaldas, et E.S ukse taga võisid sel kuupäeval käia I koos J.L-ga. Apellandi arvates on kohus täiesti põhjendamatult rahuldanud tsiviilhagi. E.S pöördus arsti poole mitte samal õhtul ja tegelikkuses pole kindlaid tõendeid, millal täpselt ja millest tekkis E.S-l operatsiooniarmi rebend. Prokurör leiab, et kohtu otsus rahuldada E.S tsiviilhagi, on seaduslik, sest kohtuliku arutamise käigus on kindlaks tehtud, et M.Ennok tõmbas E.S tahtlikult vasakust käest, mis põhjustas operatsioonihaava rebenemise. M.Ennoki tegevus on seega kannatanule tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses, mistõttu tegemist on süüliselt ja õigusvastaselt tekitatud kahjuga. Kannatanu E.S esindaja adv. N.Suvorova on seisukohal, et Kohtuistungil uuritud tõenditele ei vasta apellandi väide selles, et kohus on loonud kunstlikult tõendeid. Prokuröri süüdistuses on ära toodud ajavahemik , millise jooksul on kuritegu toime pandud ja ka kohus on jäänud kellajaliselt sellese ajavahemikku.. Sündmuste minutilise täpsusega fiksseerimine ei ole vajalik kuriteo koosseisu tuvastamiseks. Kõikide uuritud tõenditega on kindlaks tehtud, et 19 juulil 2010.a. kella 21.00 ja 22.00 vahel süüdistuses nimetatud sündmus on aset leidnud. Marko Ennoki süü tuvastamisel ei oma ka tähtsust kas kurjategijad lahkusid BMW tüüpi autoga või mõne muu autoga. Süüdistusakti märgitud auto mark ei välista kuriteo toimepanemist M.Ennoki poolt. Loogikavastane on apellandi väide selles, et Marko Ennoki isik seostati politseile teatatud auto numbriga. Kannatanu oli teadlik , et M. Ennok kasutas 6 sõitudeks BMW-d. Kuid tema isiku tundis ta ära ajal, mil viimane tungis temale ja ta isale kallale. Mõlemad kannatanud nii E.S kui K.S on kohtuistungil , äratundmiseks esitamisel ja vastastamisel kinnitanud, et Marko Ennok oli korterisse tungijaks ja vägivallatsejaks nende kallal. Äratundmiseks esitamisel on E.S tundnud ära nimelt Marko Ennoki ja lisanud, et sündmuse toimumise ajal olid temal pikemad juuksed. Kuna Marko Ennok ei tunnista ennast süüdi ja väidab, et ei ole olnud S-de elukohas 19.juulil 2010.a. õhtupoolikul ega tarvitanuid vägivalda kannatanute suhtes, siis on püüdnud ta kunstlikult kujundada kohtus arvamust , et tema isikus võivad kannatanud ja tunnistajad eksida. Tunnistaja J.L võiks olla mees, kes on käinud samal ajal S-de elukohas ( tunnistja K.E-i ütrlused ). J.L tunnistas kohtuistungil, et M.Ennok rääkis tema kuuldes ühe talle tundmatu meesterahvaga ning ta kuulis juhuslikult, et Marko Ennok ütles sellele mehele, et XXXXs käimisest võib jama tulla. J-L ütlused lükkavad ümber M.Ennoki väite tema viibimisest süüdistuses märgitud ajal XXXXs saagide remontimise eesmärgil. Kohatu on apellandi etteheide kannatanu K.S-i osas, kes suure mehena ei osutanud vastupanu Ennokile. Kannatanu ütlustest nähtuvalt oli kallaletung ootamatu ja koheselt peale küsimust: ,, kas olen Siir Kalev, ütlesin jah ja kohe rabati kõrist” Põhjendatud on kannatanu E.S tsiviilhagi, milline on asjale lisatud dokumentidega tõendatud ( tl.69 ). Kohtumenetluses on tuvastatud, et M.Ennok tõmbas E.S tahtlikult vasakust käest, mis põhjustas operatsioonihaava rebenemise. M.Ennoki tegevus on kannatanule tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses. Kannatanule tekitatud kahju kuulub süüdlaselt väljamõistmisele. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooni väidetega ja esitatud kirjalike seisukohtadega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole. Apellatsioonis esitatud väited ei anna kohtukolleegiumi arvates alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, milliseid tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks ning millised tingiksid apellatsioonikohtu poolt tõendite ümberhindamist maakohtust erinevalt ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult tulnud järeldusele, et süüdistatavale esitatud süüdistuses kirjeldatud teod kannatanute suhtes toimusid, et need ei olnud väljamõeldud kellegi poolt nagu sE püüab väita kaitsja ja et kannatanute suhtes toimepandud vägivallateod pani toime süüdistatav Marko Ennok. Selline maakohtu seisukoht põhineb kõigi tõendite vahetult uurimisel maakohtu istungil, nende analüüsil ja 7 kogumis hindamisel. Kaitsja poolt esitatud apellatsiooni osas märgib kohtukolleegium järgmist. Kohtukolleegium on seisukohal, et olukorras, kus tullakse konkreetsete isikute korteri ukse taha arveid klaarima, ei saa rääkida omavahel võõrastest inimestest. Ehk, välistatud on olukord, kus keegi, kellel tekib n.ö. tüli norimise või kaklemise soov, tuleb mingi suvalise korteri ukse taha. Sellised olukorrad, kus konfliktid tekivad võõraste isikute vahel on omased n.ö. tänava – või baarikaklustele. Vaidlust ei ole selles, et selline põhjus, mis sundis Marko Ennokit tulema kannatanute ukse taha oli olemas. Nimelt on kannatanute ja süüdistatava perekondade vahel seos olemas – kannatanu E.S elukaaslane on kohustatud maksma ühise lapse ülalpidamiseks elatist süüdistatava abikaasale. Kannatanu elukaaslane M.R-o ei olnud aga oma vanemakohustusi täitnud. Seega oli süüdistataval piisavalt selge motiiv minna kannatanute juurde olukorda selgitama. Nii kannatanute ja tunnistajate ütlused, kui ka kirjalikud tõendid – telefonikõnede eristused – annavad piisava aluse väita, et süüdistuses kirjeldatud teod kannatanute suhtes pani toime just Marko Ennok. Maakohus on seejuures just Marko Ennoki kasutuses olnud mobiiltelefoni kõnedeeristuste pinnalt välja arvestanud konkreetse ajavahemiku, millal sai Marko Ennok panna toime konkreetsed vägivallateod, millised on temale süüdistuses omistatud. Õige on järeldus, et ajal, mil süüdistatav rääkis telefoniga, ei saanud ta neid vägivallategusid toime panna. Maakohus on vähendanud võrreldes süüdistusega kuriteo toimepanemise ajavahemikku ning konkretiseerinud selles osas süüdistust leides, et sündmus pidi toimuma ajavahemikul 21.22 kuni 21.
5. Konkreetsem ajavahemik, millal sai süüdistatav temale inkrimineeritud teod toime panna on kõneeristuste pinnalt tehtav ajavahemik kõnede vahel kella 21.28-st kuni 21.32-ni ja see on vähemalt 4 minutit (arvestades, et kõnede eristus ei ole tehtud sekundilise täpsusega või see olla ka pisut alla 5 minuti e. 4-5 minutit). Kaitsja seisukoht, et selline ajavahemiku konkretiseerimine kohtu poolt kujutab endast kohtu meelevaldset tegutsemist ja süüdistuse täiendamist ei ole asjakohane. Kohus võib tõendite pinnalt teha süüdistuses selliseid muudatusi, mis konkretiseerivad süüdistus ja ka Riigikohus on tunnistanud kohtu õigust süüdistusest ja süüdistusaktis märgitust konkreetsemate asjaolude tuvastamiseks ( 3-1-1-83-11). Kaitsja süüdistab kohut veel süüdimõistva kohtuotsuse aluseks oleva tõendi loomises, mis seisneb kohtu poolt otsusesse kirjapandud väitega, et K.S nägi kui mehed jooksid õues üks ühele ja teine teisele poole, siis sel ajal M.Ennok rääkis telefoniga. Apellant väidab, et sE kohtuistungi protokollis fikseeritud ei ole. Kohtukolleegium nõustub väitega, et kohtuistungi protokoll sellist asjaolu E.S-i ütlustes ei kajasta. See ei tähenda aga automaatselt sE, et tegemist on kohtu väljamõeldisega. Nagu nähtub maakohtu istungi protokollist oli kogu kohtuistung ka helisalvestatud. Protokolli helisalvestisest on kuulda ja kohtukolleegium veendus selles, et 22.10.2012 kell 11:03:37 kuni 11:03:49 vastas K.S Marko Ennoki kaitsjale: „Kui Te väidate, et Marko Ennok kasutas telefoni samal ajal kui madin oli, siis te eksite. Kui ta välja jooksis, oli tal telefon kõrva ääres. See oli ju näha rõdu pealt“. Seega ei saa rääkida kohtu n.ö. isetegevusest mingite faktide kirjapanekul. Vastavalt KrMS prg. 155 lg 2-2 tuleb antud juhul tuginE helisalvestisele. Kaitsja väidab, et kuriteo asjaolude fabritseerimisele viitab justkui süüdistusaktis toodud väide, et M.Ennok lahkus sündmuskohalt sõiduautoga BMW r/nr XXX XXX. Tegelikult aga 8 nimetatud auto ei olnud enam kuriteosündmuse toimepanemise ajal M.Ennoki kasutuses, vaid see oli müüdud ja ka ostjale üle antud. Kohtukolleegium nõustub väitega, et M.Ennok ei saanud selle autoga tõesti sündmuskohalt lahkuda ja nõustub maakohtu järeldusega ka selles, et selline süüdistusaktis märgitud fakt on ebaõige. Kohtukolleegium märgib vastuseks apellatsiooni väitele, et süüdistuaktis märgitu ei anna mingit alust väita, et kogu M.Ennokile esitatud süüdistus on n.ö. valesüüdistus. Prokurör on süüdistuaktis selle väite kinnituseks viidanud patrulllehele, milles on justkui selline väide fikseeritud. Patrulllehest ( t.l. 110-111 (või teine numeratsioon lk. 86-87) nähtub, et politseile teatati, et mõlemad noorukid olid joobes ja võisid sõita BMW reg. nr. XXX XXX. Seega ei ole keegi kindlalt väitnud, et nägi, millise konkreetse autoga M.Ennok koos temaga kaasas olnud isikuga lahkusid. Sellisest patrulllehel märgitud informatsioonist võib teha järelduse, et politseil oli huvi ründaja kiireks tabamiseks ja selleks oli vaja teada, kuidas ründaja võis sündmuskohalt lahkuda. Ilmselgelt oli keegi kannatanute perekonnaliikmetest teadlik M.Ennoki poolt varasemalt kasutatud auto margist ja numbrist, kuid ei teadnud, et see on müüdud ning see informatsioon ka politseile esitati. Süüdistusaktis märgitud tõendi sisu ei oma seejuures tähtsust. Kohus ei saa automaatselt tugineda iga menetluspoole poolt esitatud tõendile oma seisukohtade kujundamisel, vaid esitatud tõendeid tuleb vahetult uurida ja neid analüüsida, hinnata kogumis teiste tõenditega. SE on maakohus ka teinud ning öelnud, et süüdistusaktis on märgitud sündmuskohalt lahkumise vahendina vale auto. Apellatsioonimenetlus ei kontrolli süüdistusakti seaduslikkust. Apellatsioonimenetluse esemeks on maakohtu otsuse seaduslikkuse üle otsustamine. Maakohtu otsuses on tehtud õige järeldus selles osas ning see, millise autoga süüdistatav sündmuskohalt lahkus, ei oma tähtsust tema süüküsimuse lahendamisel. Kaitsja leiab, et tunnistajate ütlused selle kohta, et ründajal olid lühikesed tumedad juuksed ja nägu tundus aknearmilisena (tunnistaja M.S), kinnitab, et ründaja ei olnud M.Ennok. M.Ennokil ei ole aastaid juukseid peas olnud ja nägu ei ole tal ka aknearmiline. Mis puudutab ründaja kirjeldust, siis vaadates äratundmiseks esitamise fotot, võib M.Ennoki kohta öelda, et ta on tumedapealine ja lühikeste juustega. Ilmselgelt ei ole tegemist isikuga, kellel ei ole juukseid peas e. et juuksed on n.ö. välja langenud. Sellise soengu kohta öeldakse „siilipea“ ja võib ka öelda lühikesed juuksed. Arvestades, et M.Ennok jõi õlut, (sE kinnitavad kannatanud-tunnistajad), ta oli ärritunud olekus ja tegemist oli palava kesksuve ajaga, mis isegi õhtuti püsib palavus, siis võis olla M.Ennoki nägu laiguline, punane vms. ja jätta aknelise mulje. Kuna kohtukolleegiumi seisukohast on usaldusväärselt leidnud tõendamist fakt, et M.Ennok käis kannatanute ukse taga vägivallatsemas, siis see, kuidas kannatanud-tunnistajad tema näonahka täpselt kirjeldavad, ei mõjuta tema kohalolekut sündmuskohal. Veel on apellandil tekkinud küsimused, kuidas ei suutnud K.S kui suur ja tugev mees osutada vastupanu kõhnale Ennokile. Ja kuna K.S on väitnud et on 2008.aastal kaks korda Ennokiga kohtunud, siis miks pidi kallaletungija küsima kui K.S korteri ukse avas, et kas K.S? Sellistele küsimustele ei pea kriminaalmenetluses otsima vastuseid. Inimesed reageerivad ootamatutele rünnakutele erinevalt, nende reaktsioon sõltub ka kellaajast e. õhtul, kui inimene juba n.ö. puhkab, on ta loium. Vastates küsimusele, kas kannatanul on kohustus ründajale füüsilist vastupanu osutada, karjuda või teha mingid pingutusi ründaja käest pääsemiseks, siis võib kindlalt väita, et niisuguses situatsioonis pole olemas 9 ainuõigeid ja täiesti valesid käitumisvorme. Mõnel juhul ehmatab ja hirmutab ründajat karjumine või füüsiline vastuhakk, teistel juhtudel võib ründaja aga sellele vastata ka jõhkrama vägivallaga, lootuses niiviisi ohvrit vaigistada. Miks aga M.Ennok ei tundnud E.S-i ära, siis saab see olla tingitud kas tema halvast mälust n.ö. nägude peale või joodud alkoholi kogusest, sellele küsimusele ei ole võimalik vastust leida, kuid selles ei ole midagi ebaloomulikku. Kannatanu E.S tsiviilhagi rahuldamine maakohtu poolt on põhjendatud. Kannatanu on esitatud nõuet põhjendanud tsiviilhagis ja maakohtu järeldus, et kannatanule tekitatud vigastus ja selle raviks tehtud kulutused on põhjuslikus seoses süüdistatava kuritegeliku käitumisega, on põhjendatud. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 26.oktoobrist 2012.a. Marko Ennoki suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Sten Lind 10