KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18.märts 2013, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-12-4434 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla, Sten Lind Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Endel Pelska süüdistuses KarS prg. üldmenetluses Harju Maakohtu otsus 14.jaanuarist 2013.a. Apellatsiooni esitaja Endel Pelska kaitsja adv. Argo Küünemäe Süüdistatav Endel Pelska (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Prokurör RESOLUTSIOON 113 järgi Advokaat Argo Küünemäe Rita Siniväli Harju Maakohtu otsus 14.jaanuarist 2013.a. Endel Pelska suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Välja mõista Endel Pelskalt riigieelarve tuludesse 153,60 eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsjatasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas XXXXXXXXXXXXXX või Swedpangas nr XXXXXXXXXXXXXX, viitenumber XXXXXXXXXXXXXX ( selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest 1 tasutakse ning nõude liik) Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 14.jaanuari 2013 otsusega süüdi tunnistada Endel Pelska KarS § 113 järgi ja karistada teda vangistusega 8 (kaheksa) aastat. KarS § 68 lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestada Endel Pelska kinnipidamisest, s.o alates 19.11.2011.a. Endel Pelska’ suhtes valitud tõkend – vahistamine – jätta muutmata kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada. A.K poolt esitatud tsiviilhagi rahuldada osaliselt ning VÕS § 1043 alusel mõista Endel Pelska’lt välja A.K kasuks 752,80 eurot. Endel Pelska mõisteti süüdi KarS prg. 113 järgi süüdi selles, et tema olles alkoholijoobes, 18.11.2011 õhtul kella 22.30-23.12 paiku enda elukohas XXXXXXXX XXXX XXXX, XXXXX XXXXX, XXXXX XXX X tappis tahtlikult V.K, lüües paremal küljel maaslamavat V.K-d korduvalt tugevajõuliste löökidega kõvade tömpide piiratud pinnaga esemetega, sealhulgas sepavasaraga, pähe ja vasaku rindkere piirkonda, mille tagajärjel kannatanu sai eluohtlikud pea ja rindkere vigastused, millest peavigastuse tagajärjel saabus tema surm sündmuskohal. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja adv. A.Küünemäe. Apellant palub tühistada Harju Maakohtu 14.01.2013. a otsus kriminaalasjas nr 1-12-4434 materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu järgmistel põhjustel. Materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamine ja menetlusnormide oluline rikkumine Kaitsja leiab, et Harju Maakohus on vääralt asunud seisukohale, et süüdistatava Endel Pelska süütegu on tõendamist leidnud ja tema tegevus antud kriminaalasjas tuleb kvalifitseerida KarS 113 järgi. Maakohus ei ole hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud 2 tõendeid kogumis, osalt on neid vääralt hinnanud ja omavaheliselt kõrvutanud, millest tulenevalt andnud väära hinnangu süüdistatava tegevusele. Nii kaitsja kui ka prokurör taotlesid kohtuliku uurimise käigus statsionaarset kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi läbiviimist, kuna kohtueelses menetluses läbiviidud kohtupsühhiaatria ekspertiis ei andnud vastuseid küsimustele, mis asja menetlemisel olid ülesse kerkinud. Kompleksekspertiisi vajalikkus oli tingitud süüdistatava võimaliku füsioloogilise afekti seisundi või alkohoolse amneesia mälulünga kahtlusest. Kohtuliku uurimise käigus juhtis kaitsja ka kohtu tähelepanu asjaolule, et ambulatoorse ekspertiisi läbiviimisel 10.02.2012. a oli eksperdi käsutuses üksnes osaline kriminaaltoimikus sisalduv oluline informatsioon ehk ekspert tegi oma järeldused tuginedes üksnes piiratud mahul tõenditele, mis sisaldusid toimikus. Ka ekspert märgib ekspertiisi järeldustes, et temale esitatud info põhjal teeb ta järeldused , mis kajastuvad ekspertiisiaktis. Kohtulikul uurimisel aga selgus, et eeluurimisasutus oli pärast ekspertiisi tegemist kuulanud üle olulisi tunnistajaid ja kaitsja 04.09.2012. a taotluses põhjendas, millistele asjaoludele tuginedes on kompleksekspertiis vajalik. Kohus leidis, et statsionaarse kompleksekspertiisi läbiviimine ei ole vajalik. Küll rahuldas kohus taotluse eksperdi ülekuulamiseks kohtuistungil, kuid kuna eksperdil ei olnud võimalust tutvuda kõikide kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, siis ei olnud eksperdil võimalik ka kohtuistungil põhjalikult analüüsida uut olukorda, sest eksperdil puudusid andmed kateldes sisalduvate ainete keemilisest koostisest, nende võimalikust mõjust süüdistatava tervisele ja võimalikule koosmõjule isiku alkoholijoobega. Kaitsja ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et küttekatelde jääkide, mis on üldteada ülimürgise saastesisaldusega, puhastamise fakt sündmuse päeval ei ole oluline asjaolu. Kohtumenetluse käigus viitas nii süüdistatav, kui ka tunnistaja J.A, et 2011. a leidis äriühingus A aset juhtum, kus katlakütja sai katelde puhastamisel Jüri alevikus surma ja seda just kateldes sisalduvate ülimürgiste vedelkütuse jääkide aurude sissehingamise tagajärjel. Samuti leiab kaitsja, et süüdistatavale ei saa ette heita, et ta ei ole katelde puhastamisest eksperdile midagi rääkinud. Süüdistatav ei ole menetluse asjatundja ja vastas eksperdi kõikidele küsimustele, mis talle esitatud olid. Samuti vastas süüdistatav ka kõikidele uurija küsimustele, mis puudutasid sündmusele eelnenud ja sündmuse aset leidmise päeva. Sarnaselt kohtuga ei kahtle kaitsja eksperdi pädevuses, kuid ilmselgelt ei saanud ekspert analüüsida ja teha järeldusi asjaolude osas, mis olid eksperdile teadmata. Seetõttu on ekspertiisiaktis väljendatu puudulik ja ei tugine kriminaalasjas sisalduvatele kõikidele olulistele asjaoludele. Seetõttu oli ka kompleksekspertiisi läbiviimine asjakohane ja vajalik. Maakohus on otsuses nõustunud prokuröri taotlusega, mitte arvestada süüdistatava ütlustega, mitte lugeda neid tõenditeks, kui ebausaldusväärsed. Kaitsja ei hakka siinjuures käsitlema kohtu põhjendusi selles osas, millega kaitsja ei nõustu, kuna järelejäänud kirjalike tõendite põhjal ei saa kuidagi lugeda süüdistatavale esitatud süüdistust tõendatuks ja nimelt. Kohus leiab otsuses, et süüdistatava süü on tõendatud tõenditega, mis on loetletud otsuse leheküljel nr 3, 4 ja 10. Kaitsja leiab, et kohtu poolt nimetatud tõendite põhjal on tõepoolest võimalik teha järeldused, et kannatanu surnukeha leiti süüdistatava kodust, kannatanule oli tekitatud eluohtlikke tervisekahjustusi, kannatanu lähedusest leiti sepavasar, süüdistatava riietel olid verekahtlased jäljed, süüdistatav helistas politseisse ja teatas laiba olemasolust tema 3 kodus ning, et süüdistatav oli töökas ja rahuliku käitumisega aga kannatanu agressivse käitumisega ning alkoholi sagedasti tarvitades konfliktne. Kaitsja ei saa aga nõustuda kohtuga, et nimetatud tõendite põhjal saaks teha järelduse, et just süüdistatav sooritas talle süüks pandava kuriteo. Üksnes oletuste ja kahtluste põhjal ei saa lugeda isiku süüd tõendatuks. Süüdistatavaga on seostatav üksnes asjaolu, et kannatanu viibis süüdistatava kodus ja süüdistatav viibis kodus. Muud kirjalikud tõendid ei seo süüdistatavat kuidagiviisi talle süüks pandava süüteoga. Kaitsja ei saa nõustuda ka maakohtu järeldustega, mis puudutavad sepavasaraga kannatanu löömist. Nimelt nähtub surnu ekspertiisiaktist (p 6.-7), et pea piirkonna vigastuste tekitamine löögist/löökidest ekspertiisiks esitatud massiivse sepavasaraga (10,465
- kg)on välistatud, kuid täielikult ei saa välistada, et sepavasaraga võibolla tekitatud vigastusi, kukutades seda suhteliselt väikeselt kõrguselt maas lebavale kannatanule pähe. Kaitsja vaatles kohtulikul uurimisel sepavasarat ja veendus, et sepavasaral oli silmaga nähtav punaka värvusega aine üksnes käepideme lõpus, mis sisenes rauast sepavasarasse. Mujal sepavasaral punaka värvusega aine jäljed puudusid. On äärmiselt ebaloogiline ja ebausutav, et arvestades kannatanu peas esinevaid vigastusi (nähtuvad vaatlusprotokollist) ei jää, pärast sepavasara kukutamist kannatanule pähe, sepavasarale ühtki silmaga nähtavat verejärge. Süüdistuse kohaselt löödi kannatanut korduvate tugevajõuliste löökidega, sh sepavasaraga. Nimetatud ekspertiisiaktis aga ekspert välistav sepavasaraga kannatanu löömise. Maakohus on arusaamatult lugenud ekspertiisi aktist välja, et ekspert on asunud arvamusele, et osa lööke ikkagi võidi tekitada sepavasaraga. On äärmiselt ebaloogiline ja ebausutav, et keegi, soovides kannatanut tappa, hakkas konfliktsituatsioonis eksperimenteerima ja väikse kõrguse pealt kannatanule sepavasarat pähe kukutama. Ei ole ka tuvastamist leidnud, kes sepavasara kannatanule pähe kukutas, kui selline asjaolu üldse aset leidis. Tuginedes eelöeldule leiab kaitsja, et maakohtu poolt loetletud kirjalike tõendite põhjal ei saa kuidagi lugeda süüdistuses toodud etteheiteid tõendatuks, sest kirjalikud tõendid kuidagiviisi ei seo süüdistatavat talle süüks pandava süüteoga. Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust ja oluliselt rikkunud menetlusnorme KrMS § 338 p 1, 2 ja 3 ning 339 lg 1p 8 ja lg 2 mõttes. Kuna kohtuotsusest ei nähtu, kuidas kohtu poolt loetletud kirjalikest tõenditest lähtuvalt loeti tuvastatuks kõik tõendamiseseme asjaolud, siis on süüdistatava süüditunnistamine aset leidnud kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkudes. Tallinna Ringkonnakohtu 25.veebruari 2013.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 7.märtsini 2013.a. Määratud tähtajaks esitas kirjalikud seisukohad süüdistatav E.Pelska, kes tunnistades oma süüd kannatanu surma põhjustamises lubab, et olenemata karistuse pikkusest, ta enam uusi kuritegusid toime ei pane. Ta saab aru, et miski ei saa õigustada teiselt inimeselt elu võtmist, kuid palub arvestada ka kannatanu käitumist, kes ise tegi kõik selleks, et see juhtuks. Toimikus olevatest piltidest on näha, et kannatanul on käes juhtmed, süüdistus pole aga seda arvestanud. Selline asjaolu kinnitab kannatanu poolt 4 Elioni seadmete lõhkumist. Kahetseb juhtunut ja avaldab, et see jääb teda kogu eluks vaevama. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooni väidetega ja süüdistatava poolt esitatud kirjalike seisukohtadega, tuli alljärgnevatele järeldustele. Riigikohus on oma otsustes korduvalt selgitanud, et ringkonnakohtul on õigus hinnata tõendeid erinevalt maakohtust ja vajadusel, kui selleni viib tõendite analüüs, teha uus ja maakohtu otsusele vastupidine otsus. Samas märgib kohtukolleegium, et mitte alati ei pea maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead tooma kaasa maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatavate süü ümberhindamist. Apellatsioonikohus võib omapoolse tõendite analüüsi tulemil jõuda süüdistatava süü osas ka maakohtuga samale järeldusele. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on vaidlustatud kohtuotsuses toodud tõendite analüüsis teinud menetluslikke vigu konkreetse tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel, kuid kohtukolleegiumi seisukohast ei too need kaasa maakohtu otsuse tühistamist kohtuotsuse süüdistatava süü osas, tema käitumisele antud juriidilise kvalifikatsiooni ja karistuse osas. Nimelt ei nõustu kohtukolleegium maakohtu seisukohaga süüdistatava ütluste usaldusväärsusele antud hinnangu osas. Nimelt, maakohus analüüsides põhjalikult süüdistatava ütlusi tuli järeldusele, et nendes esinevate vastuolude tõttu, tuleb need täielikult välja jätta süüküsimuse otsustamisel tõendite kogumist. Süüdistatav E.Pelska on maakohtus tunnistanud oma süüd selles, et tema põhjustas kannatanu surma, kuid on eitanud tapmise tahtlust. Ka kogu maakohtus toimunud kohtumenetluse kestel oli kaitseversioon rajatud just süüdistatava käitumisele antava karistusõigusliku hinnangu vaidlustamisele, mille peamiseks väiteks oli süüdistatava poolt tahtliku tapmise toimepanemise eitamine. Lõpliku kinnituse sellisele kaitseversioonile annab kohtukolleegiumi arvates nii süüdistatava kaitsja kaitsekõne kohtuvaidlustes, kui ka süüdistatava viimane sõna. Samuti viitab süü tunnistamisele üheselt ka süüdistatava poolt käimasoleva apellatsioonmenetluse käigus esitatud kirjalik seisukoht. Süüdistatava ristküsitlusel leidis samuti kinnitust fakt, et kannatanu surma põhjustas just süüdistatav, kes ise avaldas, et loogiliselt ei saanud seda keegi teine teha. Asjaolu, et maakohus jättis välja tõendite kogumist süüdistatava ütlused täielikult tõi kaasa ka automaatselt kaitseversiooni muutumise ja apellatsioonis väljendab kaitsja juba arvamust, et n.ö. allesjäänud olemasolevate tõendite pinnalt ei saa enam rääkida süüdistava süüst ka osas, et just tema oma tegevusega põhjustas kannatanu surma. On tõsi, et mitmetes otsustes on Riigikohus leidnud, et isiku erinevates menetlusetappides antud ütluste diametraalse erinevuse korral tuleb selline tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Valikuline tuginemine ütlustele on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena ( 3-1-1-13-12). Prokurör on oma 5 süüdistuskõnes just sellele otsusele viidates leidnud, et antud juhul tuleb kohtualuse ütlused tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta, kui mitteusaldusväärsed. Kohtukolleegium ei nõustu sellega, et viidatud Riigikohtu seisukohta igas konkreetses menetluses automaatselt kohaldatakse ja tõend igal sellisel juhul tõendite hindamise protsessist välja jäetakse. Nii on näiteks süüdistatava diametraalselt erinevate ütlustega kindlasti tegemist ka siis, kui ta kohtueelses menetluses oma süüd täielikult eitab, kuid kohtus süü omaks võtab ja puhtsüdamlikult kahetseb. Kui rebida kontekstist välja eelviidatud Riigikohtu otsusest üks lõik, siis tuleks ka sellisel juhul süüdistatava kohtus antud süüd tunnistavad ütlused automaatselt kõrvale jätta. Oluline on aga asjaolu, et alati tuleb selgitada põhjused, miks süüdistatav on asunud eelnevalt räägituga diametraalselt erinevale positsioonile ja kui süüdistatav seda mõistlikult põhjendab ning kohtule ka need põhjendused veenvad tunduvad, siis ei saa nendega mitte arvestada. Veenev argument on sellistel juhtudel kohtukolleegiumi seisukohast kas või soov saada kergemalt karistatud. Seejuures ai saa aga eitada, et ka süüd tunnistavaid ütlusi tuleb hinnata kogumis teiste kogutud tõenditega ja veenduda, et isik ei püüa näiteks kellegi teise süüd mingitel põhjustel enda peale võtta. Arutatavas kriminaalasjas leiab kohtukolleegium esmalt, et süüdistatava poolt erinevates menetlusetappides antud ütlustes esinevad erinevused ei ole hinnatavad, kui diametraalselt erinevad. Kohtukolleegiumi seisukohast on süüdistatav nii kohtueelsel menetlusel, kui ka maakohtus tunnistanud seda, et kannatanu surma põhjustas tema. Ta on valinud küll kaitsetaktika, mis tugineb n.ö. valikulisele mälule ja väidab, et täpselt ta kannatanu tapmise momenti ja enda konkreetset tegevust ei mäleta, kuid seda, et seda tegi tema, ta ei eita. Nii ei eita süüdistatav seda, et tal oli konflikt kannatanuga, et ta läks ja võttis sepavasara ning et toibudes avastas ta kannatanu surnuna. Ta sai ka aru, et tema on põhjustanud kannatanu surma. Selliste ütluste pinnalt ei saa kuidagi järeldada, et süüdistatav tõi sepavasara, jäi sepavasar käes mingisse hämarseisu ja uinus, et sel ajal sisenes korterisse keegi kolmas, peksis kannatanu surnuks ja lahkus. Mis aga puutub Riigikohtu seisukohtadesse osas, kas teatud juhtudel on võimalik ka ütluste osaline arvestamine, mitte nende automaatne kõrvalejätmine olukorras, kui erinevused erineval ajal antud ütlustes on tuvastatavad, siis kohtukolleegium, siis sellele küsimusele vastab kohtukolleegium jaatavalt. Kohtukolleegium ei toeta seisukohta, kas “kõik või mitte midagi”. Sellist seisukohta on kohtukolleegium ka varem korduvalt väljendanud oma otsustes ja Riigikohus ei ole ka kordagi pidanud sellist tõendile antud hinnangut, kus see osaliselt usaldusväärseks loetakse, menetluslikult põhjendamatuks. Näiteks on selline seisukoht väljendatud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses 5.11.2012.a. kriminaalasjas 1-11-8853, kus on viidatud ka varasematele otsustele, millistes on ringkonnakohtud asunud samale seisukohale. Eriti põhjalikult on oma samasisulist seisukohta samuti tapmissüüdistuses põhjendanud Tartu Ringkonnakohus oma otsuses 11.04.2012.a. kriminaalasjas 1-08-3124 p.8.3 jj., milles süüdistatava versiooni tapmise asjaolude kohta ei ole terviklikuna usaldusväärseks loetud. Viidatud otsuses on ringkonnakohus märkinud, et on mõistetav, et enda rolli toimunus püüab isik sageli minimaliseerida, seda n.ö ilustada ning näidata paremas valguses. KrMS § 61 lg 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis; ringkonnakohus leidis, et ka üksiktõendit tuleb käsitleda terviklikult ning seega ei saa ka ühte isikulist tõendiallikat 6 käsitleda lähtuvalt põhimõttest „kas kõik või mitte midagi“ (seda kaude toetavalt, sh tõendeid omapoolselt vahetult hinnates, ka RKKK otsuse 3-1-1-15-12 p-des 23-24; 3-11-85-07 p.8.3). Isikulised tõendiallikad ning nende poolt avaldatud teabe usaldusväärsuse küsimus tuleb seega asetada tõendite terviklikku konteksti, arvestada nende andmise asjaolusid, tähendust tõendiallika enda jaoks, arvestada tuleb mh nendes ütlustes sisalduvat detailirohkust, isiku poolt edastatavat teavet tuleb kõrvutada teiste uuritud tõenditega jne (õiguskirjanduse kohaselt on tegemist nn ütluste homogeensuse põhimõttega – kas ütlustes sisalduvad detailid ning muud tuvastamist leidnud asjaolud saab siduda selliseks ühtseks orgaaniliseks tervikuks, mis lubavad lõppjäreldusena asuda seisukohale, et ütlused enda teatud põhisisus on tõele vastavad). Ehk teisisõnu – kriminaalkolleegiumi hinnangul on võimalik olukord, kus isiku ütlused kohtus loetakse teatud osas tõele mittevastavaks, teatud muus küsimuses aga jätkuvalt asjakohaseks ning usaldusväärseks. Nii võib ju isik tunnistada nt sündmuskohal viibimist, samuti teise inimese pihta tulistamist, samal ajal kui kohus leiab, et tema edasised ütlused hädakaitseseisundis viibimise kohta ei ole usaldusväärsed. Sellises olukorras puudub vähimgi põhjus lugeda isiku ütlused ebausaldusväärseks ka osas, milles ta tunnistab kannatanu pihta lasu tegemist süüdistuses kirjeldatud ajal ning kohas. Kohtukolleegium on seisukohal, et ka käesoleval juhul on süüdistatava ütlused arvestatavad osas, mis kinnitavad tema viibimist sündmuskohal ja kannatanu surma põhjustamist tema poolt. Kohtukolleegium osundab ka sellele, et Riigikohus on korduvalt oma otsustes tunnistanud muuhulgas välistamismeetodi kasutamist süüküsimuse otsustamisel. Nii selgitab Riigikohus otsustes 3-1-1-33-08 p.-s 10.2 ja 3-1-1-24-12 p.-s 8 et otsustamisel, kas teo pani toime süüdistatav, tuleb sellises situatsioonis muuhulgas lähtuda välistamismeetodist - kohtuotsuse põhjendustes peavad kajastuma ka argumendid selle kohta, mille alusel kohus leiab, et tegu ei saanud toime panna teine samas ruumis viibinud isik. Ehk siis, kohtukolleegium on seisukohal, et lähtudes välistamismeetodist on käesoleval juhul absoluutselt välistatud kannatanu surma põhjustamine kellegi kolmanda isiku poolt ja selle asjaolu tõendamisel on kasutatavad ka süüdistatava sellekohased ütlused e. kohtukolleegium ei tunnista süüdistatava ütlusi täielikult ebausaldusväärseteks ja kohtuotsuse tegemisel mittearvestatavateks. Kohtukolleegium hindab süüdistatava süüküsimuse otsustamisel süüdistatava ütlusi kogumis koos teiste maakohtu poolt hinnatud tõenditega ja leiab, et nii süüdistatava ütlused, kui ka maakohtu poolt süüdistatava süüd tõendavateks tõenditeks loetud tõendid kogumis kinnitavad usaldusväärselt süüdistust selles, et kannatanu surma põhjustas just Endel Pelska ja et ta tegi seda kannatanut pekstes süüdistuses kirjeldatud viisil. Samas ei saa jätta märkimata, et isegi juhul, kui ringkonnakohus ei saaks tõendite kogumisse arvestada osaliselt ka süüdistatava ütlusi, on maakohtu otsuses süüdistatava süüküsimuse otsustamisel arvestatud tõendite kogum piisav, et lugeda usaldusväärselt tõendatuks fakt, et kannatanu surma põhjustas just süüdistatav. Maakohus on oma sellekohast järeldust piisavalt põhjendanud, järeldus rajaneb põhjalikul tõendite analüüsil ning vastupidise järelduse tegemine ei ole võimalik. Ka apellatsioonis esitatud väited ei anna 7 alust maakohtust erinevaks lõppjärelduseks süüdistatav süü osas. Apellatsioonis väljendatud seisukoht, et maakohtu poolt analüüsitud tõendite kogum ei tõenda süüdistatava poolt kannatanu surma põhjustamist on alusetu ega lükka ümber maakohtu poolt otsuses veenvalt ja põhjalikult esitatud sellekohast tõendite analüüsi. Kohtukolleegium peab põhjendatuks maakohtu seisukohta, et kannatanu peksmisel kasutas süüdistatav löögirelvana ka asitõendiks tunnistatud sepavasarat. Maakohus on oma sellekohast seisukohta põhjendanud ja selline järeldus rajaneb kõigi tõendite kogumis hindamisel. Nimelt, sepavasar leiti kannatanu vahetust lähedusest, sellel esinevad ka verekahtlased jäljed ja ka kohtuarstliku ekspertiisi järeldustes ei ole välistatud selle kasutamine kannatanule osaliste kehavigastuste tekitamisel. Väide, et sepavasaraga pekstes oleks kannatanul esinevad vigastused olnud massiivsemad ja raskemad, ei ole kohtukolleegiumi arvates samuti põhjendatud. Keegi ei ole väitnud, s.h. kohtuarst, et sepavasaraga peksis süüdistatav kannatanut pähe hooga, piltlikult väljendades selliselt nagu kirvega lõhutakse suuri puukände – võttes madalasendist hoogu, tõstes hooga vasara peast kõrgemale ja siis tugeva jõuga kannatanule pähe pekstes. Sellisel juhul oleks surma põhjustamiseks tõesti piisanud ainult sepavasaraga tehtud paarist pealöögist. Eksperdi arvamuse kohaselt võisid sepavasaraga olla tekitatud vigastused seda madalas asendist kasutades. Näiteks võis süüdistatav sellega rippasendis vehkides vastu kannatanu pead lüüa ja veendudes, et tema alkoholijoobest pärsitud jõuvarud ei ole selle riista jõulisemaks kasutamiseks piisavad, võttis ta kasutusele jalad, milliste tõstmine ja nendega löömine ei nõua lisajõudu. Tuvastatud on, et enamus ja seejuures surmavaid kehavigastusi on kannatanule tekitatud teda jalgadega pekstes ajal, kui kannatanu oli lamavas asendis. Süüdistataval olid jalanõud, mille ninad olid metalliga kaetud. Maaslamavat kannatanut peksis süüdistatav jalgadega erinevatesse kehaosadesse – pähe ja rindkeresse – ja tegemist ei olnud üksikute löökidega, sest kannatanul esinesid nii peas, kui rindkeres hulgimurrud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on tõendite vahetu uurimise tulemusel ja nende kogumis hindamisel tulnud õigele järeldusele ka selles, et süüdistatava käitumises ei esine selliseid asjaolusid, mis annaks alust rääkida provotseeritud tapmisest. Maakohus on oma otsustust ka piisava põhjalikkusega motiveerinud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega ja märgib, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks kuna nad ei lükka veenvalt ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Omalt poolt lisab kohtukolleegium, et käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud sellised tehiolud, mis sisuliselt välistavad süüdistatava käitumise kvalifitseerimise provotseeritud tapmisena. KarS § 115 objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel ning oluline on, et kannatanu vägivaldne või solvav tegu vallandab vahetult süüdlase emotsionaalse reaktsiooni. Olukorras, kus süüdlane on ennast viinud erutusseisundisse tapmise momendist ajaliselt tunduvalt varem ei saa rääkida kohtukolleegiumi arvates ei põhjuslikust seosest erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel ega ka süüdlase emotsionaalse reaktsiooni vallandumisest vahetult kannatanu käitumisest. 8 Kohtupraktikas kvalifitseeruvad provotseeritud tapmisena sellised juhtumid, kus tapmise riistaks (kui seda on kasutatud) on esimene ettejuhtuv lõike-torke- , löögi – vms. riist, mis on süüdlasel n.ö. käeulatuses. Kohtukolleegiumi arvates on see üheks asjaoluks, mis ilmestab just äkki tekkinud hingelise erutuse seisundis tapmist. Apellatsioonis väidetakse, et süüdistatav oli tapmise momendil füsioloogilise afekti seisundis , mida peaks kinnitama ka taotletud kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia statsionaarne ekspertiis. Kohtukolleegium peab vajalikuks selgitada, et KarS § 115 kujutab endast tapmise põhikoosseisu privilegeeritud e vähemohtlikku koosseisu. Oluline on seejuures tähele panna, et tegemist on subjekti iseloomustava tunnusega, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes. Privilegeeritud koosseisu subjektiivne e tahteline külg on põhikoosseisuga sama - isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma. Kohtukolleegiumi arvates on süüdistatava väited temal tapmise tahtluse puudumise kohta tingitud väärast arusaamast nagu eeldaks tapmise tahtlus seda, et peaks olema eelnevalt mingi läbimõeldud plaan või peaks süüdlane eelnevalt kindlasti verbaalselt väljendama oma tahtlust konkreetset isikut tappa. Nii see tegelikult ei ole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas korduvalt selgitanud, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu. Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel vajalik kasutada mitteõiguslikke eriteadmisi. Maakohtus uuritud tõendite, s.h. süüdistatava enda ütluste alusel, on kohtukolleegiumi arvates välistatud süüdistatavale inkrimineeritud tapmise toimepanemine äkki tekkinud hingelise erutuse seisundis. Just äkki tekkinud hingelise erutuse seisund moodustab tapmise vähemohtliku koosseisu e. provotseeritud tapmise koosseisu. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-86-04 selgitanud, et erutusseisund pole pelgalt meditsiiniline mõiste, mille peaks ja saaks tuvastada üksnes ekspertiisi käigus, vaid lisaks saab selle kindlaks teha ka kannatanu(
- te)käitumisele antava hinnanguga kriminaalasja menetlemisel. Seejuures tuleb aga tuvastada kannatanu vägivaldne või solvav tegu, mis vahetult vallandas süüdlase emotsionaalse reaktsiooni. Hinnates kõiki maakohtu otsuses analüüsitud ja juba hinnatud tõendeid aga ka süüdistatava ütlusi, milliseid maakohus on samuti muuhulgas konkreetse asjaolu tuvastamisel siiski kasutanud, ei saa käesoleval juhul rääkida olukorrast, kus süüdistatav tekitades kannatanule pea ja rindkere hulgivigastusi, seejuures ka esemega, mida ta käis spetsiaalselt eemalt e. esikust toomas , oleks viibinud hingelise erutuse seisundis, mis oli tal tekkinud äkki ja see seisund oleks ajendanud teda selliselt käituma. Ka on süüdistatav väitnud, et ta oli juba enne kannatanu suhtes vägivallategude alustamist häälestatud sellele, et kannatanu ei jää tema juurde ööbima , 9 talle ei olnud selline asjade kulg vastuvõetav. Ka nähtub süüdistatava ütlustest, et ta oli juba enne ühist alkoholitarvitamist sündmuse toimumise päeval, teadlik sellest, et kannatanu käitumine võib muutuda agressiivseks. Asjaolu, et süüdistatavale kannatanu käitumine ei meeldinud ja see teda pigem häiris, ei anna veel alust hinnata tõendeid selliselt nagu seda soovitakse apellatsioonis. Kannatanu poolt ei eelnenud vahetult süüdistava rünnakule sellist vägivaldset ega solvavat tegu, mis oleks vallandanud äkki süüdistatava emotsionaalse reaktsiooni. Süüdistatav väidab, et kohtutoimikus olevad fotod, kus kannatanul on käes juhtmed, peaks tõendama tema poolt eelnevalt Elioni seadmete lõhkumist. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud foto seda ei kinnita. Sündmuskoha vaatlusel tehtud fotodest on näha ka see, et süüdistatava korteris ei olnud juhtmed veetud seinte ääri mööda ega kinnitatud. Juhtmed on veetud konkreetsete seadmeteni keset tuba ja on kinnitamata. Ilmselgelt ei lamanud kannatanu peksmise ajal liikumatult ja inimesele omase kaitseinstinkti avaldumise käigus haaras ta kätte käeulatuses vedelenud juhtmed. Tuvastatud on ja vaidlust ei ole selles, et süüdistatav tõi kasutatud löögiriista e. sepavasara esikust, et ta sellega ründas kannatanut, kes ründe momendil oli pikali asendis ning sättis ennast magama, mille vastu oli süüdistatav juba ajaliselt varem. See tähendab, et peale seda, kui ta otsustas rünnata kannatanut , pidi ta minema esikusse, võtma sealt vasara ja siis kannatanu juurde minema. Sepavasar ei olnud tema käeulatuses vabalt saadaval löögiriist. Seejuures, ta ei peksnud kannatanut mitte ainult vasaraga, vaid peksis lamavat kannatanut korduvalt ja jõuliselt jalgadega. Seega käitus süüdistatav selliselt nagu see on omane isikule, kes soovib põhjustada teise isiku surma ja kellel oli piisavalt aega enne löögiriista võtmist kuni sellega kannatanule pealöökide tegemiseni oma viha jahutada. Süüdistatava käitumine, tema teo objektiivne avaldumine, tema teoeelne – ja järgne käitumine kinnitab üheselt, et tegemist ei olnud lühiajalise tormiliselt kulgeva emotsionaalse reaktsiooniga. Sellisele lühiajalisele emotsioonile on kohtukolleegiumi arvates iseloomulik ka sellest kiire väljatulek ja kohene arusaam toimunust, kui millestki hirmsast ning ka vastav reaktsioon. Süüdistatava teojärgne käitumine, millele on hinnangu andnud ka maakohus, ei kinnita samuti süüdistataval äkki tekkinud hingelise erutuse seisundit teo toimepanemise ajal. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et tegemist on tahtliku tapmisega ja tapmise motiiviks oli ebameeldivast külalisest vabanemine, mis muul viisil ei õnnestunud. Apellant kahtlustab ka süüdistataval alkohoolse amneesia mälulünga esinemist temale inkrimineeritud käitumise ajal, milline võis tekkida ohtlike gaaside sissehingamisest katelde puhastamise käigus ning hilisemalt tarbitud alkoholi koosmõjust. Kohtukolleegium välistab alkohoolse amneesia esinemise süüdistataval. Süüdistatav tegutses vastavalt enda poolt varasemalt öeldule e. vastavalt sellele, et ta ei soovinud, et kannatanu tema juurde ööseks jääks. Tema agressiivsus kannatanu suhtes algas just siis, kui kannatanu hakkas tegutsema vastupidiselt tema poolt öeldule, e. hakkas ennast tema juurde magama sättima. Seega ei saa rääkida mingist mälulüngast, mida iseloomustab osaline või täielik võime kasutada eelnevalt kogetut, öeldut jne. Ka nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et süüdistataval ei esinenud kuriteo toimepanemise ajal mingit mürgistusseisundit, mis süüdistatava väitel võis temal tekkida 10 töö käigus sissehingatud mürgistest ainetest. Raske mürgistuse korral avalduvad selle tagajärjed vahetult peale saadud mürgistust – teadvusekaotus, oksendamine jne. ning isik vajab sellisel juhul kohe arstiabi. Sellist olukorda ei esinenud. Kui töö käigus isegi süüdistatav hingas sisse mingeid keemilisi aineid, siis sellest tekkida võinu kerge mürgistusseisund, mis ilmselgelt ei vajanud meditsiinilist vahelesekkumist, hakkab taanduma aja möödumisel, mitte ei intensiivistu. Värske õhk, söömine ja ajaline faktor on piisavad sellest seisundist taastumiseks. Ka on kohtukolleegium seisukohal, et maksimaalne, mida võib kaasa tuua alkoholi tarvitamine sellises seisundis on alkoholi toime potentseerimine ja raskema joobe tekkimine. Joobest tingitud hägustunud teadvus ning alanenud enesekontroll, mis on omased alkoholi tarvitamisele ja mis kaudselt on vägivalda soodustavaks, võivad tekkida kiiremini. Eelöeldu on kooskõlas ka ekspertiisiaktis tehtud järeldusega, et E.Pelska oli temale inkrimineeritud käitumise ajal alkoholijoobes, milline ei takistanud tal aru saamast oma teo keelatusest, seda juhtimast. Maakohus on seda eksperdi arvamust kasutanud süüdistatava süüküsimuse hindamisel kogumis teiste tõenditega ning alus sellega mittearvestamiseks puudub. Süüdistatavale mõistetavat karistust, mis jääb alla sanktsiooni keskmäära, on maakohus põhjendanud. Muuhulgas on kohus arvestanud kergendava asjaoluna süüdistatava süü tunnistamist ja toimepandu kahetsemist aga ka kannatanu käitumist. Asjaolusid, mis annaks aluse maakohtu poolt mõistetud karistuse kergendamiseks kohtukolleegium ei ole tuvastanud. Süüdistatava kaitsja adv. A.Küünemäe taotleb õigusabikulude hüvitamist summas 153,60 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja apellatsiooni koostamiseks 2 tundi, mille eest on ettenähtud tasu 64 eurot. Kuna käesoleval juhul kuulub kohaldamisele koefitsent 2, on summa 128 eurot, millele lisandub käibemaks 25,60 eurot. Seega kokku on taotletav õigusabikulu hüvitamise summa 153,60 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. KrMS prg. 185 kohaselt sõltub apellatsioonimenetluses tekkinud kulude väljamõistmine süüdistatavalt tehtavast kohtuotsuse liigist. Kui apellatsioonikohus teeb ühe KrMS prg. 337 lg 1 p.-des 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahendi, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. Kui aga apellatsioonikohus jätab maakohtu otsuse muutmata e. tehakse KrMS prg. 337 lg 1 p.1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud riigi kanda. Kohtukolleegium on seisukohal, et olenemata maakohtu otsuses esitatud tõendite osalisest ümberhindamisest, ei ole käesoleval juhul tegemist siiski KrMS prg. 337 lg 1 p.-s 3 nimetatud lahendiga, vaid samas lõikes punktis 1 nimetatud lahendiga. Nimetatud p.3 annab apellatsioonikohtule võimaluse muuta maakohtu otsust selliselt, et selles esitatud asjaolusid välja jätta. Antud juhul on aga tegemist põhistuste muutmisega e. maakohtu põhistuste asendamisega ringkonnakohtu põhistustega. Et tegemist on siiski kahe erineva olukorraga, seda kinnitab üheselt Riigikohtu pädevust otsuse tegemisel reguleeriv säte e. prg. 361 lg 1 p.3, mille sõnastus just sellisel kujul kehtib alates 1.09.2011.a. Ehk siis erinevalt ringkonnakohtust, on Riigikohtul pädevus muuta kohtuotsust kõrvuti selle põhisosas esitatud asjaolude väljajätmisega ka siis, kui selle põhiosas toodud õiguslikud alused asendatakse Riigikohtu põhistustega. Seega on kohtukolleegiumi arusaama kohaselt käesoleva otsuse näol tegemist KrMS prg. 337 lg 1 p.-s 1 nimetatud lahendiga ja menetluskulud 11 jäävad süüdistatava kanda. Kohtukolleegium mõistab seega süüdistatavalt välja 153,60 eurot. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 14.jaanuarist 2013.a. Endel Pelska suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Sten Lind 12