Obsah (6)

§ 184§ 84§ 68§ 65§ 832§ 21

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13.november 2012.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 5.november 2012.a. Kriminaalasja number 1-11-8853 Kohtuk

§ 184

lg 2 p 1 ja Aleksei Gribanovi süüdistuses

§ 184lg 2 p 1, 2 järgi üldmenetluses Harju Maakohtu otsus 20.juuni 2012.a.

Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Aleksandr Konovalov ja tema kaitsja adv. Kriminaalasi Andrus Repnau, Aleksei Gribanovi kaitsja adv. Juho Aule ja riigiprokurör Andres Ülviste Prokurör Andres Ülviste Süüdistatavad Aleksandr Konovalov ja Aleksei Gribanov (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses, Aleksei Gribanovi töökoht: XXXXXXX) Kaitsjad RESOLUTSIOON Adv. Andrus Repnau ja Juho Aule Harju Maakohtu otsus 20.juunist 2012.a. Aleksandr Konovalovi ja Aleksei Gribanovi suhtes tühistada osaliselt ja nimelt osas, millega maakohus jättis Aleksandr Konovalov`i suhtes kohaldamata konfiskeerimise asendamise

§ 84sätete alusel summas 14 202 eurot.

1 Teha nimetatud osas uus o t s u s, millega

§ 84

alusel mõista Aleksandr Konovalov`ilt konfiskeerimise asendamiseks välja Eesti Vabariigi kasuks 14 202 eurot, mis vastab kuriteoga saadud ja konfiskeerimisele kuuluva selle vara väärtusele, milline on ära tarvitatud. Konfiskeeritud summa kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXX SEB pank või Swedbankis XXXXXXXXXXXXXX, viitenumber XXXXXXXXXXXX. Kviitung esitada Harju Maakohtule. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Süüdistatava A.Konovalovi ja süüdistatavate kaitsjate esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. Prokuröri apellatsioon rahuldada. Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo ARKINS kasuks 153,60 eurot adv. Juho Aule poolt Aleksei Gribanovi süüdistusasjas kaitse teostamise eest. Välja mõista Aleksei Gribanovilt riigieelarve tuludesse 134,40 eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsjatasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas XXXXXXXXXXXXXX või Swedpangas nr XXXXXXXXXXXXXX, viitenumber XXXXXXXXXXXX ( selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik) Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse 2 poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 20.juuni 2012.a. otsusega Aleksandr Konovalov süüdi tunnistada

§ 184

lg 2 p 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises ning mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 6 (kuus) aastat.

§ 68

lg 1 alusel arvestada eelvangistus karistusaja hulka ning Aleksandr Konovalovile mõistetud tähtajalise vangistuse 6 (kuus) aastat ärakandmist arvestada alates Aleksandr Konovalovi kahtlustatavana kinnipidamisest, so alates 16.05.2011.a. Aleksandr Konovalovi suhtes valitud tõkend vahistamine jätta muutmata ning tühistada kohtuotsuse jõustumisel või mõistetud karistuse ärakandmisel. Prokuröri taotluse kohaldada A.Konovalovi suhtes

prg. 84 sätteid ja mõista temalt välja

prg.83-2 lg 1 konfiskeerimise asendamiseks kuriteoga omandatud vara summas 14 202 eurot, maakohus ei rahuldanud. Aleksei Gribanov süüdi tunnistada

§ 184

lg 2 p 1, 2 ettenähtud kuriteo toimepanemises ning mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 6 (kuus) aastat.

§ 68

lg 1 alusel arvestada eelvangistus karistusaja hulka, so kahtlustatavana kinnipidamise aeg 12.07.2011 kuni 13.07.2011, so 2 (kaks) päeva, lugedes ärakandmata karistuseks tähtajalise vangistuse 5 (viis) aastat 11 (üksteist) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva.

§ 65

lg 1 ja § 64 lg 1 alusel, suurendades käesoleva otsusega mõistetud ja ärakandmata raskeimat karistust, so vangistust 5 aastat 11 kuud ja 28 päeva Harju Maakohtu 09.05.2011 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, so tähtajalise vangistuse 5 kuud ja 26 päeva võrra, mõista kohtuotsuste kogumis karistuseks tähtajaline vangistus 6 (kuus) aastat 5 (viis) kuud ja 24 (kakskümmend neli) päeva. Aleksei Gribanovi suhtes valitud tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada. Aleksei Gribanovile mõistetud liitkaristuse 6 aastat 5 kuud ja 24 päeva ärakandmist arvestada alates Aleksei Gribanovi karistuse ärakandmisele asumisest või tema toimetamisest karistuse ärakandmisele. Aleksei Gribanovilt mõistetu muude menetluskulude hulgas välja ka ekspertiisikulud ja nimelt KrMS §de 173 lg 1 p 1 ja lg 2; 175 lg 1 p 3; 180 lg 1 alusel riiklikul ekspertiisiasutusel ekspertiisi nr 11E-GE0626 tegemisel tekkinud kulust 1938 eurot kulu 1/6 ulatuses, so 323 eurot ja ekspertiisi nr 11E-AN0442 tegemisel tekkinud kulust 1764 eurot kulu 1/6 ulatuses, so 294 eurot. Sama kohtuotsusega on mõistetud süüdi ka H.P ja V.B, kelle osas ei ole kohtuotsust apelleeritud. 3 Aleksandr Konovalov mõisteti süüdi selles, et tema pani 2011.a. veebruaris Tallinnas ja Harjumaal isikute grupis toime suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise – suures koguses narkootilise aine amfetamiini ebaseadusliku omandamise, valdamise ja edasiandmise isikute grupis O.R-ga – alljärgnevalt: Eeluurimisel täpselt kindlaks tegemata ajal enne 28.02.2011.a. O.R ja Aleksandr Konovalov isikute grupis ebaseaduslikult omandasid tuvastamata isikult suures koguses narkootilist ainet – 3989 grammi pulbrilist amfetamiini, mis sisaldas 570,2 grammi puhast amfetamiini. Pärast eelnimetatud narkootilise aine ebaseaduslikku omandamist O.R ja Aleksandr Konovalov isikute grupis ebaseaduslikult toimetasid selle XXXXXXX aadressil XXXXXXX XX asuvasse XXXXXXX, kus oli Aleksandr Konovalov`i töökoht. Seejärel O.R ja Aleksandr Konovalov isikute grupis ebaseaduslikult valdasid suures koguses eelnimetatud narkootilist ainet – ebaseaduslikult hoides seda XXXX-XXX XX asuva XXXXXXX ruumides kuni 28.02.2011.a. kella 11:40-ni. 28.02.2011.a. kella 11:40 paiku andsid O.R ja Aleksandr Konovalov isikute grupis Harju maakonnas H.P`ile ja V.B`ile ebaseaduslikult edasi suures koguses eelnimetatud narkootilist ainet. Eelnevalt olid Aleksandr Konovalov ja H.P omavahel kooskõlastanud H.P`i poolt soovitava amfetamiini koguse ja hinna ning leppinud kokku narkootilise aine üleandmise konkreetse aja ja koha. Läbirääkimisi narkootilise aine üleandmise asjaolude kooskõlastamiseks pidas H.P`iga vahetult Aleksandr Konovalov tehes seda kokkuleppel O.R`iga. Vastavalt kokkuleppele sai H.P tema poolt tellitud koguse amfetamiini kätte 28.02.2011.a. Harju maakonnas XXXXXXX aadressil XXXX-XXX XX asuvast XXXXXXXXX, kuhu nimetatud narkootilise aine olid H.P`ile ja V.B`ile edasiandmise eesmärgil eelnevalt toimetanud isikute grupis O.R ja Aleksandr Konovalov. Nimetatud autoremonditöökojast tõi amfetamiini vahetult ära H.P ja paigutas kõnealuse narkootilise aine sõiduautosse VW Passat (reg nr XXXXXX), tehes seda kokkuleppel ja kooskõlastatult V.B`iga, kes ootas samal ajal sõidukis. Seejärel toimetas V.B kõnealuse narkootilise aine kokkuleppel H.P`iga ja viimase ülesandel, seega isikute grupis koos H.P`iga, samal päeval XXXXXXXXX XXXXXX XX X asuvasse XXXXX XXXXXXXXXX, et anda narkootiline aine nimetatud asukohas ebaseaduslikult edasi eeluurimisel tuvastamata isikule. 28.02.2011.a. XXXXXXXXX XXXXXX XX X asuvas XXXXX XXXXXX peeti V.B politseiametnike poolt kahtlustatavana kinni ning temal kaasas olnud seljakotist leiti ja võeti ära pakendid 3989 grammi pulbrilise amfetamiiniga, mis sisaldas 570,2 grammi puhast amfetamiini. Aleksei Gribanov mõisteti süüdi selles, et tema, varem narkootikumidega seotud kuriteo sooritanud isikuna, pani 2011.a. märtsis ja aprillis Tallinnas isikute grupis korduvalt toime suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise – suures koguses narkootilise aine amfetamiini ebaseadusliku omandamise, valdamise ja edasiandmise korduvalt isikute grupis koos D.L`iga – alljärgnevalt: 03.03.2011.a. Tallinna linnas omandasid Aleksei Gribanov ja D.L isikute grupis ebaseaduslikult A.K`i vahendusel A.B`lt ja Vladislav Gololobov`ilt suures koguses narkootilist ainet – vähemalt 150 grammi amfetamiini. 4 Sealjuures kaalus ja pakendas nimetatud amfetamiini vastavaks koguseks Vladislav Gololobov, tehes seda A.B ülesandel ning vahetult andis narkootilise aine D.L`ile ja Aleksei Gribanov`ile üle A.B. Initsiatiiv narkootilise aine omandamiseks tuli Aleksei Gribanov`ilt, kes teatas vastavast soovist esialgu D.L`ile, mispeale viimane pöördus narkootilise aine omandamise sooviga edasi A.K`i poole. A.K`i poolne vahendus seisnes D.L`i ja A.B omavahel kokkuviimises, et D.L ja Aleksei Gribanov saaksid A.B`lt omandada narkootilist ainet. 03.03.2011.a., vahetult peale kõnealuse narkootilise aine omandamist, andsid Aleksei Gribanov ja D.L isikute grupis suure koguse narkootilist ainet – vähemalt 150 grammi amfetamiini – XXXXXXXXX aadressil X XXXXXX X-XX asuvas korteris ebaseaduslikult edasi M T S`ile ja P K P`le. 11.-12.03.2011.a. Tallinna linnas omandasid Aleksei Gribanov ja D.L isikute grupis ebaseaduslikult S.J`i vahendusel A.B`lt ja Vladislav Gololobov`ilt suures koguses narkootilist ainet – vähemalt 350 grammi amfetamiini. Sealjuures kaalus ja pakendas nimetatud amfetamiini A.B ülesandel vastavaks koguseks Vladislav Gololobov enda elukohas ning S.J`i vahendusel andis narkootilise aine D.L`ile ja Aleksei Gribanov`ile üle A.B. S.J`i poolne vahendus seisnes selles, et tema paigutas Vladislav Gololobov`i käest saadud narkootilise aine 11.03.2011.a. kella 22:17 paiku A.B korraldusel peidikusse, mis paiknes XXXXXXXXX aadressil X XXXXXX X asuva maja vihmaveetorus. Seejärel D.L ja Aleksei Gribanov isikute grupis ebaseaduslikult omandasid eelmärgitud suure koguse narkootilist ainet – vähemalt 350 grammi amfetamiini, kusjuures vihmaveetorus asunud peidikust võttis narkootilise aine A.B`lt saadud juhiste kohaselt ajavahemikul 11.03.2011.a. kell 22:17 kuni 12.03.2011.a. kell 00:22 vahetult ära Aleksei Gribanov. Kohe pärast kõnealuse narkootilise aine omandamist andsid Aleksei Gribanov ja D.L isikute grupis suure koguse narkootilist ainet – vähemalt 350 grammi amfetamiini – XXXXXXXXX aadressil X XXXXXX X asuva maja juures ebaseaduslikult edasi M T S`i poolt saadetud isikule, kusjuures vahetult andis narkootilise aine üle Aleksei Gribanov. Narkootilise aine andis Aleksei Gribanov tuvastamata isikule kokkuleppe kohaselt üle selleks, et viimane edastaks selle M T S`ile. 06.04.2011.a. omandasid Aleksei Gribanov ja D.L isikute grupis XXXXXXXXX aadressil X XXXXXX X asuva maja juures tuvastamata isikult ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet – 278,63 grammi pulbrilist amfetamiini, mis sisaldas 56,43 grammi puhast amfetamiini. 06.04.2011.a., vahetult peale kõnealuse narkootilise aine omandamist, andsid Aleksei Gribanov ja D.L suure koguse narkootilist ainet – 278,63 grammi pulbrilist amfetamiini, mis sisaldas 56,43 grammi puhast amfetamiini – XXXXXXXXX aadressil X XXXXXX XXX asuvas korteris isikute grupis ebaseaduslikult edasi M T S`ile ja P K P`le. Samal päeval andsid M T S ja P K P kõnealuse narkootilise aine XXXXXXXXX aadressil X XXXXXX X-XX asuvas korteris isikute grupis ebaseaduslikult edasi J R J U’le, M V H M’le ja K J R’le, kes pakendasid amfetamiini ümber väiksematesse pakenditesse ja vedasid seejärel J R J U poolt juhitava sõiduautoga Nissan Primera (reg nr XXXXXX) isikute grupis ebaseaduslikult XXXXXXXXX aadressil XXXXXX XX asuvasse Tallinna Reisisadama B-terminali, eesmärgiga toimetada narkootiline aine isikute grupis ebaseaduslikult üle riigipiiri Soome Vabariiki. Kinnipidamisel võtsid 5 Maksu- ja Tolliameti töötajad M V H M`lt ära pakendid 216,29 grammi pulbrilise amfetamiiniga, mis sisaldas 44,54 grammi puhast amfetamiini ja K J R`ilt pakendid 62,34 grammi pulbrilise amfetamiiniga, mis sisaldas 11,89 grammi puhast amfetamiini. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava Aleksandr Konovalovi kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist oluliste menetlusnormide rikkumiste tõttu. Juhul, kui kohus leiab, et kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine võimaldab ka maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, palub apellant Aleksandr Konovalov õigeks mõista. Põhjendused on järgmised: Harju Maakohus on tulnud järeldustele, mis ei vasta tuvastatud asjaoludele, kohtuotsuse kujunemine ei ole jälgitav. Kohus on vaid toetanud kriminaalasjas süüdistuse poolt pakutud süüdistusversiooni, mis on aga rajatud oletustele. Apellant leiab ka , et kohtuotsus on sisuliselt motiveerimata. Aleksandr Konovalovi süüd kinnitavateks tõenditeks pakkus süüdistus välja H.P-i ütlused ja kaks jälitustoimingut. Neist üks telefonikõne ja üks P ja Konovalovi kohtumine. H.P-i ütluste kohaselt temalt telliti narkootikume, sellest rääkis Konovalovile, kes talle ka narkootikumid muretses. Neil oli kokku lepitud aeg ja koht ning vastavalt sellele leppele sai narkootikumid kätte Konovalovi autoremonditöökojast. Kinnitamaks H.P-i ütlusi on süüdistus välja pakkunud jälitusprotokolli, millest nähtuvalt kõnelesid P ja Konovalov omavahel telefonitsi. Apellant on seisukohal, et nimetatud telefonikõne ei ole seotud narkootikumide käitlemisega. Ka H.P kohtuistungil väitis, et nimetatud kõnel polnud mingit pistmist narkotehinguga, kuna selleks puudus ka vajadus. Kõik oli varem kokku lepitud. Jälitusprotokoll, milles kajastub Konovalovi ja P kohtumine – nad kohtusid korraks ja arutasid midagi sõiduauto tagaosas. Ka siit ei ole võimalik leida seost narkotehinguga. Nii P kui ka Konovalov on seletanud , et too kohtumine oli seoses sõiduauto WV tagapamperi remontimise vajadusega. Nimetatud tõendite hindamise pinnalt maakohtu poolt tehtud järeldused on oletuslikud. Apellant märgib, et tõendiks saab olla ainult asjaolu, mis kas otseselt või kaudselt viitab seosele kuriteoga. Apellant on seisukohal, et nimetatud jälitusprotokollides kajastatu ei seo Konovalovit temale inkrimineeritud kuriteoga. Need jälitusprotokollid on esitatud materjalide juurde kinnitamaks otsest tõendit – H.P-i ütlusi. Kuna aga ka H.P ise eitab nende jälitusprotokollide seost narkotehinguga, ei saa ka kohus asuda teistsugusele seisukohale. Ülaloodule tuginedes on apellant seisukohal et neid jälitusprotokolle ei saa käsitleda ka kaudsete tõenditena. Mahukas kriminaalasjas puuduvad Aleksander Konovalovit süüstavad teised tõendid. Puuduvad tõendid , mis seostanuks Konovalovit antud narkootilise ainega, s.o. mitte ühegi ekspertiisi arvamusega ei ole Aleksandr Konovalovi sidet tuvastatud. Süüdistuse versiooni kohaselt Aleksandr Konovalov koos O.R-ga toimetasid aine remonditöökotta, kust see siis P poolt ära võeti. Kui O.R-i puhul on DNA ekspertiisi arvamuse kohaselt olemas viimase bioloogiline materjal, siis Aleksandr Konovalovi puutumust ainega ükski DNA ekspertiis ei tuvastanud. Samuti ei ole sisuliselt jälitustoiminguid, mille tulemusi võiks käsitleda Aleksandr Konovalovi süüstavate tõenditena. Seega jäävad Konovalovi süüstavaks tõendiks vaid P ütlused. Tegemist on 6 olukorraga ,n.ö. sõna sõna vastu. Apellant on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas algasid menetluslikud manipuleerimised juba eeluurimise lõpus. Kriminaalasi oli mahukas, ühendati mitmed menetlused. Seejärel eraldati menetlusi. Lõppjärgus jällegi ühendati osaliselt. Nimetatud asjaolu iseenesest ei oleks märkimisväärne kui see ei rikuks ausa kohtupidamise põhimõtteid. Ja nimelt tõenditele antava hinnangu kujunemisel. Kohus on mahuka kohtuotsuse koostamisel pühendanud Konovalovi süü motiveerimisele vaid mõne lõigu. ( kohtuotsus on 47 lehekülge pikk ) Apellandil jääb arusaamatuks kohtu järelduse kujunemine. Sisuliselt on kohtuotsuses ümber jutustatud süüdistuse versioon. Kaitsja poolt kohtuistungil välja toodud põhjendustele ebakõlade kohta on kohus jätnud seisukoha võtmata. Kohus seob Konovalovit kuriteoga, kuna viimane oli seoseks O.R-i ja H.P-i vahel. Apellant leiab, et kahe isiku tundmine ei saa olla aluseks nende poolt toimepandu seostamisele. Tõepoolest on tuvastatud , et nii H.P kui ka O.R mõlemad suhtlesid Aleksandr Konovaloviga autode remontimise tasandil, kuid see asjaolu ei saa kinnitada süüdistuse väidet Konovalovi seotuse kohta kriminaalasjas. Kui asuda seisukohale , et H.P narkootilise aine Konovalovi töökojast sai, võib esitada küsimuse, kuidas sai narkootiline aine töökotta. Tegelikkuses on tuvastamata fakt , kuidas aine töökotta sai. Konovalov eitab oma seotust kuriteoga. O.R sisulisi ütlusi ei anna, kuid on eitanud nii oma süüd kui ka Aleksandr Konovalovi seotust kuriteoga. Kohus asus seisukohale ( kohtuotsuses lk 37 ) et kuna H.P sai aine kätte just Konovalovi autoremonditöökojast , siis see asjaolu viitab üheselt Konovalovi puutumusele narkootilise aine ebaseaduslikul käitlemisel, kuivõrd narkootiline aine oli Konovalovi kasutuses olevas hoones ja ruumis, millest saab järeldada, et talle oli aine asukoht teada ja ta avaldas selle P-le. Kohus jättis siinkohal aga tähelepanuta kaitsja poolt kohtuistungil viidatud ebakõlale. Nimelt on kriminaalasjas tuvastatud , et ruum , kus asus Konovalovi töökoda , on vaid üks väike osa suuremast hoonest. Hoonest , kus asusid peale Konovalovi töökoja ka teised firmad, metallitöökoda jms. Sellel hoonel on mitu sissepääsu. Välisuksest, mis otse viib Konovalovi töökotta võib siseneda ka läbi töökoja minevasse koridori kust pääseb teistesse ruumidesse. H.P-i ütluste kohaselt ta ei võtnud kotti narkootikumidega mitte Konovalovi töökojast vaid sellest läbi minnes mingist teisest ruumist. Kriminaalasjas on teostamata sündmuskoha vaatlused, skeemid. Nii puudub tegelikkuses teave, millise hoonega on tegemist, millised firmad seal tegutsevad, kuidas on ruumid ühendatud. Asjas pole teostatud ettenäitamist , et H.P oleks konkreetselt saanud näidata , kust ta koti narkootikumidega võttis. Asjaolu, et P koti sealt võttis tuleneb tegelikult ka vaid tema ütlustest. Jälitustoiminguga ei ole fikseeritud, et P-l autoremonditöökojast väljudes oli kaasas kott narkootikumidega. Kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Kohus peab rajama otsuse vaid kohtuliku uurimise esemeks olnud tõenditele. Kohus peab vastama kohtuotsusega lisaks küsimusele , kas tegu on toimepandud , ka küsimusele, kas teo on toime pannud süüdistatav. Apellant on seisukohal , et Harju Maakohus ei ole otsuses veenva kindlusega nendele küsimustele vastanud. Kohus rikkunud kriminaalmenetlusnorme. Süüdistatav Aleksandr Konovalov ise vaidlustab samuti maakohtu otsust ja leiab, et ta on põhjendamatult mõistetud süüdi. Oma sisu poolest ühtib süüdistatava apellatsioon kaitsja omaga. Apellatsioon on rajatud seisukohale, et kaassüüdistatav H.P valetab. Esiteks, on süüdistatav A.Konovalov kindel, et H.P valetab, et ta ei tundnud O.R kuna H.P kasutas O.R sõiduautot BMW. XXXX XXX XX hoone skeemi järgi on võimalik 7 kindlaks teha, kust täpselt H.P võttis narkootikumid. Just H.P kasutas süüdistuses näidatud ajal ruume nimetatud aadressil. Sellega seoses taotleb kohtusse kutsuda H.P ja kaks tunnistajat, kes vaidlusalusel ajaperioodil töötasid seal ruumides A.K ja V.K. Teda hämmastab ka asjaolu, et kohtueelsel uurimisel ei viidud läbi H.P ütluste seostamist sündmuskohaga. Ka suunab ta kohtu tähelepanu süüdistusele ja maakohtu otsusele, kus, viidatakse kohtueelsel uurimisel tuvastamata isikule. Teda süüdistatakse O.R-ga koos narkootikumide käitlemises, kuid selle kohta puuduvad tõendid. O.R ei ole üldse ütlusi kohtueelsel uurimisel andnud ja keeldus seda tegemast ka maakohtus, kuhu oli kutsutud tunnistajana. Maakohus märgib aga otsuses, et O.R andis kohtueelsel uurimisel ütlusi. Juhib tähelepanu prokuröri tegevusele seoses kriminaalasjade eraldamisega. Ei nõustu ka maakohtu seisukohaga tunnistaja A.K-i ütlused on ebausaldusväärsed. Ka on maakohus otsuses hinnanud H.P ütlusi väga erinevalt – kord on need osaliselt usutavad, siis loetakse ütlused ennastõigustavateks ja seejärel veel ka täielikult usaldusväärsed. Apellanti hämmastab asjaolu, et kohus usub H.P-i, kes on korduvalt sattunud kriminaalmenetluse alla seoses narkootikumidega ja samas A.K-i, kellel ei ole kriminaaliga midagi ühist, ei usu. Süüdistatava Aleksei Gribanovi kaitsja adv. Juho Aule, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist oma kaitsealuse suhtes ja uue otsusega tema õigeksmõistmist. Apellant väidab, et kohtuotsus A.Gribanovi süüdimõistmisel põhineb ainult süüdimõistetud D.L-i ütlustel, mida ei saa lugeda tõepärasteks ja usaldusväärseteks. D.L püüab oma ütlusi kohandada A.Gribanovile esitatud kahtlustusega. D.L väidab, et A.Gribanov on narkomaan, seega ei saanud temale olla tundmatud võimalused narkootilise aine omandamiseks. OÜ Tervisekeskus Elulootus on esitanud tõendi, et A.Gribanov on alates 18.03.2010 metadooni asendusravil. Selle ja jooksul on temale tehtud regulaarselt uriini proove narkootilistele ja psühhotroopsetele ainetele ning alati on olnud ta puhas. Seega on D.L andnud ütlusi lähtudes vananenud andmetest ja teadmistest, mis ei ole tõesed. Apellant analüüsib apellatsioonis D.L-i ütlusi ning leiab, et need on ebamäärased. Narkootilise aine omandamise ja edasiandmisega antud juhul ei tegelenud mitte ainult D.L ja A.Gribanov, vaid samuti A.B, S.J, V.G, A.K, aga samuti M.T.S, P.K.P, J.R.J.U, M.V.H. M ja K.J.R. Keegi neist ei ole andnud ütlusi, et nad teadsid A.Gribanovi poolt narkootilise aine omandamisest või edasiandmisest. Kriminaalasjas on suurel hulgal telefoni eristusi kõigi eelpoolnimetatud isikute vahel, kuid otseseid tõendeid , mis kinnitaks A.Gribanovi poolt narkootilise aine käitlemist ei ole. Apellant vaidlustab ka ekspertiisikulude väljamõistmist , sest leiab, et need ei puuduta A.Gribanovit ja nendes ei ole tuvastatud tema kokkupuudet nende esemete ega narkootiliste ainetega. Seega ei ole põhjendatud A.Gribanovilt ekspertiisi tasu välja mõistmine. Prokurör leiab esitatud apellatsioonis, et maakohus on põhjendamatult jätnud kohaldamata konfiskeerimise asendamist. Riiklik süüdistaja palus

§ 84

alusel mõista Aleksandr Konovalov`ilt konfiskeerimise asendamiseks välja 14 202 eurot, mis vastab kuriteoga saadud ja konfiskeerimisele kuuluva selle vara väärtusele, milline on ära tarvitatud. Kohus leidis, et analüüsis välja toodud järeldus selle kohta, et rahalised vahendid 222 220 krooni ulatuses pärinevad narkootiliste ainete käitlemisest saadud 8 tulust, on oletuslik .Prokurör ei nõustu kohtu eeltoodud seisukohaga ja seda järgmistel põhjustel. Kriminaalasja materjalidest (vara analüüsi õiend kriminaalasjas nr 11221000004 koos õiendi koostamisel aluseks võetud lisadega) nähtub, et alates 2007.a. kuni käesoleva ajani Aleksandr Konovalov`il legaalne sissetulek täielikult puudus. Samal ajal on Aleksandr Konovalov`i pangakontodele tehtud sularaha sissemakseid summas 222 220 Eesti krooni (kehtiva kursi järgi 14 202, 45 eurot), mille legaalset päritolu ei ole tuvastatud ja mille puhul on alust eeldada, et isik on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Alust vastavateks eeldusteks annab Aleksandr Konovalov`ile inkrimineeritud kuriteo olemus ja asjaolu, et ei ole suudetud tuvastada eelloetletud sularahasissemaksete legaalset päritolu. Kriminaalasjas kogutud materjalide põhjal on ilmne, et Aleksandr Konovalov`i legaalse sissetuleku (täpsemalt öeldes selle puudumise) ja varandusliku olukorra ning elatustaseme vahel on väga suur erinevus. Legaalne sissetulek alates 2007.a. puudub, kuid pangakontodele on sel ajal tehtud sularaha sissemakseid enam kui 14 000 euro ulatuses. Arvestades seda ja pidades silmas süüks arvatava kuriteo olemust (omakasuline narkokuritegu), on alust eeldada, et Aleksandr Konovalov on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Eeluurimisega kogutud materjalidest nähtub, et Aleksandr Konovalov`il puudusid õiguspäraselt saadud vahendid. Seesuguste vahendite (õiguspäraste ehk legaalsete) vahendite olemasolu Aleksandr Konovalov`il ei leidnud kinnitust ka kohtus. Kohtus vastavas küsimuses üle kuulatud isikutest (kaitsja poolt taotletud tunnistajad O.T, R.P, A.G) ei kinnitanud keegi legaalsete (õiguspäraselt saadud) vahendite olemasolu Aleksandr Konovalov`il. Otse vastupidi – Aleksandr Konovalov tunnistas kohtus ka ise, et alates 2007.a. tal igasugune legaalne sissetulek puudub. Tuttavatele pakutud põrandaalusest autoremonditeenusest pärinevast varjatud ja konkretiseerimata tulust pajatav versioon, mille Aleksandr Konovalov ning eelloetletud 3 tunnistajad kohtus esmakordselt välja käisid (kusjuures ei kinnitanud seda ainsagi dokumendiga), ei ole küll kindlasti mitte selline tõendamine, mida seaduseandja

§ 832

lg 1 viimases lauses silmas peab, öeldes: „Konfiskeerimist ei kohaldata varale, mille suhtes isik tõendab, et see on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel“. Maakohus leidis, et kuna isikule on esitatud süüdistus üksnes ühes narkokuriteos, mille puhul ta aga kriminaaltulu saada ei jõudnud, polevat alust eeldada, et isik on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Sealjuures asjaolule, et isik vähimalgi määral ei tõendanud vara legaalset päritolu (vara omandamist õiguspäraselt saadud vahendite arvel), kohus tähelepanu ei pööranud. Prokurör leiab, et Harju Maakohtu apelleeritavas kohtuotsuses väljendatud eeltoodud seisukoht ei ole kooskõlas senise kohtupraktikaga. Prokurör viitab Riigikohtu lahendites 3-1-1-4-11; 3-1-1-38-11 esitatud seisukohtadele. Viidatud lahenditele tuginedes ei nõustu prokurör apelleeritavas kohtuotsuses maakohtu poolt rakendatud põhimõttega, mille kohaselt mittelegaalne tulu peaks laiendatud konfiskeerimise (antud juhul konfiskeerimise asendamise) rakendamisel olema ilmtingimata seotud isikule esitatud süüdistusega või varasemate süüdimõistmistega narkokuritegudes. 9 Käesoleval juhul on Aleksandr Konovalov`ile inkrimineeritava kuriteo olemuse (omakasuline narkokuritegu, ligi 4 kg amfetamiini vahendamine), isiku legaalse sissetuleku (legaalse sissetuleku puudumine) ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse tõttu küllaldaselt alust eeldada, et isik on saanud tema kontodele makstud kõnealuse sularaha (üle 14 000 euro) kuriteo toimepanemise tulemusena. Isik ei ole tõendanud kõnealuse vara omandamist õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Kuna nimetatud vara on ära tarvitatud, on küllaldaselt alust mõista Aleksandr Konovalov`ilt välja summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. Kuna apellandi arvates on tegemist eelkõige materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega KrMS § 338 p 2 mõttes (kohaldamisele kuulunud õigusnormi mittekohaldamisega), aga ka muu mõjutusvahendi mittevastavusega kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule KrMS § 338 p 4 mõttes (ka mõjutusvahendi põhjendamatut mittekohaldamist võib lugeda selle mittevastavuseks kuriteo raskusele ja toimepanija isikule), kuulub maakohtu appelleeritav otsus nimetatud osas (

§ 84sätete mittekohaldamise osas) tühistamisele.

Prokurör taotleb Harju Maakohtu 20.06.2012.a. otsuse tühistamist osas, millega kohus jättis Aleksandr Konovalov`i suhtes kohaldamata konfiskeerimise asendamise

§ 84sätete alusel summas 14 202 eurot.

Teha nimetatud osas uus otsus, millega

§ 84

alusel mõista Aleksandr Konovalov`ilt konfiskeerimise asendamiseks välja 14 202 eurot, mis vastab kuriteoga saadud ja konfiskeerimisele kuuluva selle vara väärtusele, milline on ära tarvitatud. Ringkonnakohtu istungil toetasid apellandid oma apellatsioone. Prokurör vaidles vastu süüdistatava A.Konovalovi ja tema kaitsja ning süüdistatava A.Gribanovi kaitsja apellatsioonile. Süüdistatav A.Konovalov ja tema kaitsja vaidlesid vastu prokuröri apellatsioonile. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega, tuli alljärgnevatele järeldustele.

1. Esitatud apellatsioonides taotlevad apellandid – süüdistatav ja kaitsjad - sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatavate õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud väited eraldivõetult ega ka kogumis ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi süüdistatavate süü osas. Seejuures osundab kohtukolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel 10 tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatavate kaitseversiooni kui ka kaitsjate poolt esitatud kaitseväited.
2. Esiteks peab kohtukolleegium vajalikuks väljendada otsuses põhjalikumalt oma seisukohta süüdistatava A.Konovalovi poolt apellatsioonis esitatud ja kohtuistungil korratud taotluste osas, millised jäeti apellatsioonikohtu istungil rahuldamata. Nimelt taotlesid süüdistatav ja tema kaitsja apellatsioonikohtu istungile kutsuda kaassüüdistatav H.P ja kaks tunnistajat – A.K ja V.K. Seejuures H.P istungile kutsumise ja veelkordse küsitlemise vajadust põhjendatakse sellega, et tema ütlustes on vastuolusid, millised tuleks kõrvaldada. Kohtukolleegium peab vajalikuks siinjuures viidata Riigikohtu otsuses 3-1-1-115-04 selgitatule, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. Uute faktiliste asjaolude tuvastamine ringkonnakohtus peaks kujunema erandlikuks ja seda eelkõige juhtudel, kui peale esimese astme kohtuotsuse tegemist on asjas ilmnenud täiendavaid tõendeid. Oma otsuses 3-1-1-17-03 on aga Riigikohus öelnud, et apellatsioonikohtule ei ole seadus pannud kriminaalasja vahenditu arutamise kohustust. Üldjuhul apellatsioonikohtus tõendite vahenditut uurimist ei toimu. Teatud juhtudel on siiski õiglase kohtumõistmise huvides, et ringkonnakohus uuriks kriminaalasja tõendeid vahenditult. Milline olukord tingib tõendite vahenditu uurimise ja milliseid tõendeid vahenditult uurida, selle määrab igal konkreetsel juhul protsessi iseloom. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul puudub põhjendatud alus üle kuulata veelkord kaassüüdistatav H.P ja tunnistaja A.K ning täiendavalt tunnistaja V.K. Seaduseandja on kehtestanud kriminaalmenetlusele kindlad reeglid ja need on seaduse näol kohustuslikud menetlejale, s.h. ka apellatsioonikohtule. Üldmenetlust reguleerivates normides on selgelt väljendatud, millal ja kuidas tõendeid saab esitada. Ka näeb seadus ette üldmenetluses ristküsitluse, mille sisu seisneb nii süüdistatava, kui tunnistaja esmaküsitluses ja teisesküsitluses. Selle küsitluse käigus on antud kohtumenetluse pooltele võrdsed võimalused küsitleda nii süüdistatavat, kui ka tunnistajat. Nii oli see ka käeolevas menetluses – kaitsjal ja süüdistataval oli võimalus esitada küsimusi nii H.P-le, kui ka A.K-le ja seda nii vastuolude kõrvaldamiseks või teatud asjaolude selgitamiseks. Kokkuvõtteks märgib kohtukolleegium, et seadus ei näe ette ei süüdistatava ega ka tunnistaja “kolmandas” ega “nejandas” küsitlust. Apellatsioonimenetluses toimub vajadusel apellantide küsitlemine apellatsiooni piirides ja Tallinna Ringkonnakohus annab võimaluse küsitleda apellandist süüdistatavat juhul, kui seda on taotletud apellatsioonis. Veel märgib kohtukolleegium, et nii kaitsja, kui ka süüdistatav nõustusid maakohtus kohtuliku uurimise lõpetamisega ning mingeid täiendusi ega taotlusi ei olnud. Tunnistaja V.K-i ülekuulamist kohtumenetluses ei taotletud. Seega tunnistasid menetlusosalised, et kohtulik uurimine oli igakülgne ja täielik ja et uuritud tõendite põhjal teeb ka kohus oma otsustuse. Väidetavaid vastuolusid H.P ütlustes ei esine ja kui süüdistatav ja kaitsja neid H.P ütlustes nägid, siis oli võimalik neil H.P-le maakohtus selles osas küsimusi esitada. Kohtukolleegiumi kriminaalmenetluslik kogemus lubab aga väita, et taotlusi kaaskohtualuse ülekuulamiseks apellatsioonimenetluses olukorras, kus kaaskohtualune on andnud 11 apellandi vastu süüstavaid ütlusi ning nendele on maakohus pidanud võimalikuks ka otsust rajada ja kaaskohtualune ise ei ole otsust ka vaidlustanud, kasutatakse pigem mitte niivõrd mingite uute asjaolude selgitamise eesmärgina, vaid viimase võimalusena saada kokku kaassüüdistatavaga ja mõjutada teda ütlusi muutma.
3. Süüdistatavatel A.Konovalovil ei A.Gribanovil ei ole kokkulangevaid kuriteosüüdistusi e. nad ei ole ühes ja samas kuriteoepisoodis kuriteo toimepanijad. Mõlema süüdistatava puhul on aga apellatsioonid üles ehitatud maakohtule tehtud etteheidetele selles, et maakohus on otsuse rajanud sisuliselt ainult ühele otsesele tõendile, milleks on apellantide väitel mõlemal juhul siis kuriteo kaastoimepanija – A.Konovalovi puhul kaassüüdistatav H.P ja A.Gribanovi puhul juba süüdimõistetud D.L – ütlused. Ka siin peab kohtukolleegium vajalikuks kasutada Riigikohtu seisukohti, mis selliseid olukordi puudutavad. Nii selgitas Riigikohus oma otsuses 3-1-1-15-12, et kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; 3-1-1-21-09, p 11; ja 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Osas, mis puudutab olukordi, kus selliseks üheks süüstavaks otseseks tõendiks on kaassüüdistatava ütlused, on kohtupraktika asunud seisukohale, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemine üksnes kaassüüdistatava ütlustele tuginevalt on teatud juhtudel võimalik. Kaaskohtualuse ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes põhimõttelisi kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega. Mõistetavalt tuleb sellisel juhul kohtul aga erilise hoolega selgitada, mis põhjustel loeb ta kaaskohtualuse ütlused usaldusväärsemaks kui nt kohtualuse enda süüd eitavad ütlused. Eriti juhtumitel, kui kaaskohtualuse ütluste näol on tegemist ainukese süüstava tõendiga, tuleb arvesse võtta kõik motiivid, miks võib konkreetne isik anda kaaskohtualuseid süüstavaid ütlusi; siinkohal pöörab aga kohtukolleegium koheselt tähelepanu just sellele, et tegemist ei ole ainukese tõendiga, mille alusel on A.Konovalovi ja A.Gribanovi suhtes tehtud süüdimõistev otsus. Maakohus on arvestanud ja hinnanud kõrvuti H.P ütlustega A.Konovalovi puhul ja D.L ütlustega A.Gribanovi puhul ka jälitustegevuse protokolle, millistes mõlema süüdimõistetu puhul on telefonikõnede eristused. Kaudselt on maakohus süü tõendamisel kasutanud ka tuvastatud tehiolude pinnalt tehtud järeldusi, mis tuginevad nii teiste kuriteo toimepanijate tegevuse hindamisel, kui ka maakohtu siseveendumusel. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on oma otsuses pööranud piisavat ja põhjalikku tähelepanu nii H.P, kui ka D.L-i ütluste analüüsile, nende kõrvutamisele teiste tõenditega ning põhjendatult tulnud järeldusele, et tegemist on usaldusväärsete tõenditega, millistele saab rajada süüdimõistvat kohtuotsust. Maakohus on omapoolset tõendite eelistust ka motiveerinud. Seega, erinevalt apellantidest ei leia kriminaalkolleegium aga, et tegemist on A.Konovalovit ja A.Gribanovit alusetult süüstavate ütlustega ning need tuleks kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta. 12 Kohtukolleegium leiab, et olukorras, kus isik annab süüstavaid ütlusi kellegi vastu ja ise seejuures ka oma süüd tunnistab e. annab ka ütlusi iseenda vastu, ei ole alust rääkida rõõnast. A.Konovalov ei ole rahul ka sellega, et maakohus ei ole H.P ütluste usaldusväärsuse hindamisel olnud järjekindel, pidades neid siis osaliselt usaldusväärseteks ja osaliselt mitte. Maakohus leidis tõesti, et H.P ja V.B-i süüd tunnistavad ütlused on valdavas osas usaldusväärsed osas, mis puudutavad neile inkrimineeritud teo üldisi asjaolusid, kuid üksikasjades on nende süüdistatavate ütlused ennast õigustavad, olles suunatud süü vähendamisele ning selles osas need ütlused ei riimu kogutud ja kontrollitud kirjalike tõenditega. Kohtukolleegium leiab, et sellise hinnanguga tõendi usaldusväärsusele ei ole maakohus rikkunud kohtupraktikas tunnustatud tõendite hindamise põhimõtteid. KrMS § 61 lg 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis; ringkonnakohus leiab, et ka üksiktõendit tuleb käsitleda terviklikult ning seega ei saa ka ühte isikulist tõendiallikat käsitleda lähtuvalt põhimõttest „kas kõik või mitte midagi“ (sellist seisukohta toetavad ka Riigikohtu otsuse 3-1-1-15-12 p-des 23-24 ning 3-1-1-85-07 p.8.3). Isikulised tõendiallikad ning nende poolt avaldatud teabe usaldusväärsuse küsimus tuleb seega asetada tõendite terviklikku konteksti, arvestada nende andmise asjaolusid, tähendust tõendiallika enda jaoks, arvestada tuleb mh nendes ütlustes sisalduvat detailirohkust, isiku poolt edastatavat teavet tuleb kõrvutada teiste uuritud tõenditega jne Ehk teisisõnu – kriminaalkolleegiumi hinnangul on võimalik olukord, kus isiku ütlused kohtus loetakse teatud osas tõele mittevastavaks, teatud muus küsimuses aga jätkuvalt asjakohaseks ning usaldusväärseks. Oluliseks tunnismärgiks selle kohta, et isik annab (vähemalt osaliselt) tõele vastavaid ütlusi, peetakse erialakirjanduses sedagi, kui ütlustes sisaldub samaaegselt isikut ennast süüstav/inkrimineeriv teave ning isik on teadlik enda ütluste sellisest tähendusest. Käesoleval juhul ei ole kohus lugenud usaldusväärseteks H.P ütlusi osas, millised mõjutavad H.P-le inkrimineeritud grupi tunnust. Ta püüab eitada kooskõlastatud tegevust V.B-ga. Sarnaseid seisukohti on apellatsioonikohtud oma otsustes ka varem tunnistanud ning need on väljendatud jõustunud kohtuotsustes, millistele esitatud kassatsioonid ei ole Riigikohtult menetlusluba saanud (1-11-7347;1-08-3124). Kirjeldatud asjaolusid silmas pidades leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et H.P ütlused selle kohta, et narkootilise aine, milline V.B-lt ära võeti sai tema A.Konovalovilt, on usaldusväärsed. Mingeid veenvaid asjaolusid, mis apellantide arvates võinuksid ajendada H.P-i andma alusetult süüstavaid ütlusi A.Konovalovi vastu, apellatsioonid ei sisalda. Ka ei saa nõustuda süüdistatava A.Konovalovi kaitsjaga, et esialgselt mahuka kriminaalasjana kohtusse saadetud üldmenetluse asjast eraldati nende süüdistatavate suhtes, kes nõustusid kriminaalasja lahendamisega kokkuleppemenetluses, mingite kriminaalmenetluslike vangerduste või manipulatsioonide eesmärgil. O.R osas olid kriminaalasja materjalid eraldatud, ta nõustus kokkuleppemenetlusega. See, kellega prokuratuur kokkuleppele läheb, see on vaieldamatult prokuratuuri otsustada, kuid kohtukolleegiumi arvates ei saa kuidagi heita prokuratuurile ette seda, et prokuratuur ei ole olnud valmis sõlmima kokkuleppeid kaassüüdistatavatega. Prokuratuur ei saa kuidagi süüdistatavatele lubada kindlalt mingeid konkreetseid n.ö. leebemaid karistusi nagu seda väidab kaitsja. Kohtupraktika kinnitab üheselt, et kohtud teavad Riigikohtu seisukohta, et (maa)kohus ei ole kuidagi seotud prokuröri poolt taotletava karistusega ja seda võimalust kasutatakse ka tihti. Teiseks, kui prokuratuur oleks tahtnud leebelt kohelda V.B-i ja H.P-i, siis palju kindlam 13 menetluslik samm olnuks süüstavate ütluste kindlustamiseks kohaldada KrMS prg. 205, mis üheaegselt teeninuks n,ö. soodustuse pakkumise eesmärki sobivate ütluste eest ja kindlustaks ka nende sobivate ütluste säilimise, mida sisuliselt püüab apellatsioonikohtule väita apellant. Vaidlustatud kohtuotsusest on igale lugejale arusaadav, milliseid asjaolusid maakohus tegelikult arvestas karistuse mõistmisel ning miks on A.Konovalovile mõistetud vangistusmäär pikem, kui seda on H.P-le ja V.B-ile või A.Gribanovi karistus karmim, kui seda on teistel sama narkootiliste ainete käitlemisega seotud isikutel, kellele karistus mõisteti eraldi menetluses. Kohtupraktika on järjekindlalt toetanud arusaama, et isikule, kes ise oma tegu tunnistades selle teo hukka mõistab ja seda kahetseb, võib olla riigi poolt avaldatav hukkamõist väiksem, kui isikule, kes oma süüd ei tunnista. Õige ei ole ka seisukoht, et olukorras, kus süüstavaid ütlusi andev kaassüüdistatav on karistatud leebemalt, on automaatselt alus kahelda tema ütluste usaldusväärsuses e. et kergema karistuse eesmärgil annab süüdistatav süüdistusele meelepäraseid ütlusi. Nii on näiteks Riigikohus oma otsuses 3-1-1-96-11 p.-s 7.4 tuvastades, et kaassüüdistatavat, kes annab süüstavaid ütlusi on karistatud kohtupraktikat eirava karistusega, ikkagi leidnud, et ka selline karistus ei anna alust järeldada, et kaassüüdistatava ütlused on rõõnavad ja tõendina ebausaldusväärsed. Seega nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et H.P ütlused selles, et narkootilise aine, mille ta autoremonditöökojast sai ja V.B-ile üle andis, et selle narkootilise aine hankis ja toimetas kokkulepitud kohta A.Konovalov. Samuti nõustub kohtukolleegium sellega, et jälitusprotokollid, millised kajastavad telefonikõnesid, on maakohus arvestanud tõendite kogumisse ning hinnanud neid koos teiste tõenditega. Maakohtu arutlused, miks telefonikõnedes räägitut saab ja tuleb seostada edasise narkootikumide käitlemisega, on loogilised ja veenvad.
4. A.Gribanovi kaitsja apellatsiooni väidete ümberlükkamine on raskendatud seetõttu, et sisuliselt seal ei olegi midagi väidetud peale selle, et D.L ütlused ainukese tõendina ei saa olla usaldusväärsed. Kõik muu, mida sisaldab apellatsioon on kohtukolleegiumi arvates arusaadav vaid selle koostajale – väljarebitud jutt D.L-i ütlustest, kusjuures tsiteeritud on vaid neid lõike D.L-i ütlustest, kus viimane teatud asjaolude kohta seletab, et ta ei mäleta täpselt mõnda fakti. A.Gribanovi kaitsja apellatsioonis esitatud väitega, et D.L-i ütlused, millistele maakohus tugines A.Gribanovi süüdimõistmisel, on umbmäärased ja sisaldavad vananenud andmeteid ja valefakte, kohtukolleegium ei nõustu. Maakohus on põhjendatult tulnud järeldusele, et D.L`i ütlused on usaldusväärsed. Omapoolset tõendite eelistust ka selles osas on maakohus põhjalikult motiveerinud ja kohtu järeldus tugineb samuti põhjalikul tõendite analüüsil. D.L pole oma ütlusi sisuliselt muutnud ja tema ütlused langevad kokku jälitusprotokollides sisalduva informatsiooniga. Seega on maakohus põhjendatult leidnud, et kõigi kohtuotsuses käsitletud tõendite kogumiga on täielikult tõendamist leidnud, et A.Gribanov pani isikute grupis D.L´iga 3 korral toime suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise, kusjuures käitlemine seisis narkootilise aine ebaseaduslikus omandamises, valdamises ja edasiandmises. Maakohtu otsuses toodud põhjendustega on kohtukolleegium nõus ning ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata.
5. Mõlemad süüdistatavad on valinud kaitsetaktika enda osavõtu eitamisega ja süüdistust apelleeritakse just sellega, et ei A.Konovalovi DNA-d ega ka A.Gribanovi DNA-d ei ole leitud kättesaadud narkootilise aine pakenditelt ega mujalt. Kohtukolleegiumi arvates ei ole see asjaolu süüd välistavaks.

prg.-s 184 kriminaliseeritud narkootilise aine 14 ebaseaduslik käitlemine ei tähenda seda, et kuriteokoosseis on realiseeritud vaid siis, kui tuvastatakse, et isik on narkoainele n.ö. käe külge pannud. Nagu näitab kohtupraktika on ka narkootiliste ainete käitlemine kujunenud hästi läbimõeldud ja konspireeritud skeemkuriteoks, kus läbivaks käitumismustriks on salatsev käitumine ja rangelt paikapandud tegevus, kus ühe ja sama narkoaine erineval ajal ja erinevates vormides käitlejad ei püüa omavahel mitte ainult kohtuda, vaid nad isegi ei pruugi teineteist tunda. Möödas on ka need ajad, kus narkootilist ainet omav isik aine käestkätte selle ostjale üle annab. See n.ö. kätlemine on asendunud narkoaine peidikutega, kuhu üks isik toob ja peidab aine ning mõne aja möödudes – eesmärgiga, mitte olla ühel ajal ühes kohas – teine tuleb ja võtab selle ära. Täiesti teadlikult välditakse või vähemalt püütakse vältida n.ö. koos käimist eesmärgiga välistada grupitunnust jne. Peaaegu et asendamatuteks abimeesteks selliste skeemide toimimise juures on aga mobiiltelefonid, milliseid ka vahetatakse jms. Ka telefonitsi peetavad vestlused on loomulikult n.ö. kodeeritud tekstiga. Naiivne oleks arvata, et vestlustes kasutatakse otseselt selliseid sõnu, millised üheselt viitavad mingile konkreetsele narkoainele või üldse mingile ebaseaduslikule tegevusele. Selline skeemitamine ei tähenda aga muud, kui seda, et eesmärgiga tuvastada kõik või vähemalt rohkem konkreetse narkoaine käitlemisega erinevatel aine narkoaine käitlemisetappidel sellega seotud erinevaid isikuid võimaldab politsei käitlemisega seotud isikutel kauem vabalt tegutseda ja kaetakse see tegevus jälitustegevuse toimetamisega e. nende tegevuse jälgimisega. Väär on arusaam, et selline „nipitamine“ peaks garanteerima kriminaalmenetluse alt pääsemise, kriminaalvastutuse vältimise ja narkootiliste ainete vaba leviku sellest huvitatud isikute seas. Kõike seda arvestades on maakohus oma otsuses põhjalikult analüüsinud kummagi süüdistatava seotust narkootilise ainega, põhjendanud neile süüdistuses omistatud ja kohtu poolt tuvastatud tehiolude kaudu ka nende poolt kuriteo toimepanemist kaastäideviimise vormis ja seda just teovalitsemisteooria ja teopanuse olulisuse seisukohast. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestvas praktikas on täideviimise määratlemisel omaks võetud nn teovalitsemise teooria, mille alusel kujutab

§ 21

lg 2 ls 1 endast nn omistamisnormi, mille alusel vastutab kaastäideviija ka teise isiku poolt realiseeritu eest nii, nagu oleks ta selle ise toime pannud, kuid tuleb rangelt silmas pidada, et see saab toimuda vaid juhul, kui isikutele etteheidetav käitumine on ühine ja kooskõlastatud. Kaastäideviimine teovalitsemise teooria tähenduses nõuab isikute gruppi kui tervikut iseloomustavate objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste tuvastamist. Väga selgesõnaliselt on sellisele seisukohale asunud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium, märkides otsuses nr 3-1-1-97-04 järgmist. Objektiivses mõttes panevad isikud süüteo toime ühiselt, kui nad valitsevad toimuvat funktsionaalselt tööjaotuslikus koostoimes. See tähendab, et igaüks (kaas)täideviijatest peab lisama tagajärje saabumisse teoühtsust hinnates olulise teopanuse, millest kokkuvõtvalt sõltub taotletava eesmärgi saavutamine. Tegemist peab olema kõigist täideviijatest sõltuva ühtse teovalitsemisega, kus kõik isikud tegutsevad ühtsest teoplaanist lähtuva tööjaotuse alusel (p 21.1). Samuti peab täideviijaid iseloomustama ühine teootsus ehk teisisõnu - kooskõlastatud käitumine teatud eesmärgi saavutamiseks. Kaastäideviijad peavad olema kokku leppinud rollijaotuses ja selle vastastikusest sõltuvusest - st süütegu pannakse toime läbi teadliku ja soovitud koostegutsemise. Kaastäideviimise korral soovib isik enda teopanust näha just osana ühtsest tegutsemisest. Teovalitsemise teooria tähenduses tuleb seda mõista teovalitsemise tahtlusena (p 21.2). Ringkonnakohtu hinnangul on 15 käesolevas kriminaalasjas leidnud tõendamist teovalitsemise tahtlus süüdistatavate poolt, mis annab põhjendatud aluse lugeda nad kuriteo kaastäideviijateks neile inkrimineeritud kuriteoepisoodides ning inkrimineerida ka neile karistust raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemine grupis.

1. Kokkuvõtvalt eelöeldule märgib kohtukolleegium, et need seisukohad, millised on apellatsioonides esitatud etteheidetena maakohtu otsusele, ei kujuta endast tegelikult vigu, millised Riigikohtu seisukohast võiksid mõjutada apellatsioonikohut tõendeid ümber hindama. Maakohus on otsuse tegemisel järginud kõiki otsusele esitatavaid nõudeid ning andmaks hinnangut maakohtu otsuse põhjendatusele, tunnistab kohtukolleegium selle põhjalikult motiveerituks. Maakohus on hinnanud tõendeid nende kogumis ning põhistatud argumentatsiooni tulemusel jõudnud kriminaalkolleegiumi hinnangul jõudnud õigele järeldusele süüdistatavate süü tõendatuse osas; kohtukolleegium ei näe otsuses mingeid minetusi. Kohtu arutluskäik ning siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale täiesti mõistetav ning kriminaalkolleegium soostub täielikult maakohtu seisukohtadega süüteo toimepanemist kinnitavate faktiliste asjaolude tõendatuse osas, pidamata vajalikuks neid KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel korrata. Omapoolsed põhjendused apellatsioonide väidete osas esitas kohtukolleegium eelnevalt. Kaitsjate poolt esitatud väide, et maakohus on sisuliselt ümber kirjutanud prokuröri jutu, ei ole kohtukolleegiumi arvates õige. Maakohtu otsust lugedes võib üheselt väita, et selles esitatud arutlused on kohtu looming, mitte pelgalt prokuröri teeside ümberkirjutamine. Paraku on nii, et põhjendatud süüdistuse korral langevad prokuröri seisukoht ja kohtu seisukoht kokku. Käesoleval juhul ei esine ühtegi sellist veenvalt kaitseargumenti, millele saaks kohtuotsuse tegemisel toetuda.
2. Põhjalikult on maakohus ka motiveerinud süüdistavatele mõistetud karistusi ning ka selles osas nõustub kohtukolleegium maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid üle korrata.
3. Prokuröri poolt apellatsioonis taotletavat konfiskeerimisotsustuse tegemist A.Konovalovi suhtes peab kohtukolleegium põhjendatuks Maakohus on vaidlustaud kohtuotsusega tuvastanud, et Aleksandr Konovalov`il puudub pikemat aega legaalne sissetulek ja samal ajal on tema kontodelt käinud läbi hulgaliselt sularaha, kusjuures 222 220 krooni osas ei ole raha legaalset päritolu tuvastatud. Samal ajal asus aga kohus seisukohale, et analüüsis välja toodud järeldus selle kohta, et rahalised vahendid 222 220 krooni ulatuses pärinevad narkootiliste ainete käitlemisest saadud tulust, on oletuslik. Kohtukolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et laiendatud konfiskeerimise kohaldamisel põhinebki kohtu siseveendumus eeldusel, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Aluseks võetakse seejuures isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdlus. Riigikohus on oma määruses 3-1-1-1-12 p.-s 10 märgitakse muuhulgas, et alust eeldada isiku vara ebaseaduslikku päritolu annab põhjendamatult suur erinevus tema legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra vahel. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul ei ole A.Konovalov tõendanud tema pangaarvelt n.ö. läbi käinud rahast 222 220 krooni ( 14202,45 eurot) osas selle raha legaalset päritolu. Riigikohus on otsuses 3-1-1-38-11 selgitanud, et kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimise korral kehtib ümberpööratud tõendamiskoormis, sest

§ 832

lg 1 teise lause kohaselt ei kohaldata konfiskeerimist varale, mille suhtes isik tõendab, et see on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Oluline ei ole seejuures, et konfiskeeritav vara oleks pärinenud samast kuriteost, milles isik süüdi 16 mõistetakse ja et ta üldse selle kuriteoga vara oleks saanud. Samuti ei saa arvestada asjaolu, et isik ei ole olnud varem süüdi mõistetud omakasulistes kuritegudes e. et tal peaks kindlasti olema karistusregistri järgi tuvastatav n.ö. kriminaalne minevik. Teada on, et ka illegaalset e. kriminaaltulu saab teenida vaid olukorras, kus isik on vabaduses. Laiendatud konfiskeerimise kohaldamiseks

prg. 83-2 lg 1 alusel vara konfiskeerimisel võib kohus asjaolude tuvastamisel tulla näiteks järeldusele, et isiku elustiil oli selline, mis tõi talle sisse kriminaaltulu. Kohtukolleegium on veendunud, et isik, kellel on soov hankida narkootilist ainet, ei teata oma ostusoovist ei avalikult ega pöördu ka esimese ettejuhtuva suvalise isiku poole. Sellise hankesooviga minnakse isiku juurde, kelle osas ollakse enam, kui kindel, et see isik tegeleb narkootikumide ebaseadusliku käitlemisega ja omab ka vastavaid sidemeid. Ja isik, kes sellise ettepaneku vastu võtab, kinnitab selle aktseptiga seda, et tal on vastavad võimalused olemas. Ka lubab kriminaalmenetluslik koguemus väita, et sellise tegevusega nagu seda on vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud A.Konovalovi puhul, ei tegeleta heategevuse korras vaid omakasu ajendil ja eesmärgiga teenida kriminaaltulu – vaheltkasu või „teenuse“ osutamise tasu vms. Asjaolu, et konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal ei ole kuriteo toimepanijal enam kriminaaltuluna saadud raha alles, ei sea teda soodsamasse olukorda, kui seda olnuks siis, kui raha alles oleks olnud. Seega tunnistades

prg. 83-2 lg 1 laiendatud konfiskeerimise kohaldamise põhjendatust ja samas seda, et konfiskeerimisele kuuluv vara ei ole enam alles, kohaldab kohtukolleegium

prg. 84 sätteid ning mõistab A.Konovalovilt välja riigituludesse 14202,45 eurot.

prg. 184 lg 5 p.2 alusel kohaldab kohus laiendatud konfiskeerimist isiku süüdimõistmisel

prg. 184 ettenähtud kuriteos.

1. A.Gribanovilt menetluskuludena väljamõistetud 1/6 ekspertiiside kogumaksumusest on seaduslik ja kooskõlas KrMS prg. 180 lg 1 ja 190 p.1 sätetega. Mõlemal juhul olid ekspertiisi esemeks V.G-i elukohast leitud ja äravõetud esemed või aine. Küll kahe erineva kohtuotsusega aga siiski on ühe ja sama narkoaine käitlemises mõistetud süüdi V.G ja A.Gribanov ning ekspertiisidega on tõendatud nende kuritegude toimepanemine, milles on süüdi mõistetud ka A.Gribanov
2. Apellatsioonikohtu istungil esitas süüdistatava A. Gribanovi kaitsja adv. Juho Aule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja apellatsioonimenetluseks ettevalmistamiseks 4 pooltundi ja kohtuistungil osalemisele 29.10.2012.a. pool tundi ning 5.11.2012.a. 3 pooltundi s.o. kokku 8 pooltundi , mille eest taotleb tasu 128 eurot, millele lisandub käibemaks 24,60 eurot. Käibemaks on tegelikult 25,60 eurot e. 20 % 128-st eurost ja kogusumma seega 153, 60 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. Kuna käesoleva kohtuotsusega jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata, siis vastavalt KrMS prg. 185 lg 2 1.lausele, jäävad menetluskulud süüdistatava kanda ja kohtukolleegium mõistab need temalt käesoleva otsusega välja, kuid seda osaliselt ja nimelt 7 pooltunni eest. 29.10.2012.a. ei lükkunud kohtuistung edasi mitte süüdistatavate ega nende kaitsjate tegevusest põhjustatuna. Seega mõistab kohtukolleegium A.Gribanovilt välja apellatsioonimenetluse kuludena 7 pooltunni eest 112 eurot, millele lisandub käibemaks 22,40 eurot e. kokku 134,40 eurot. 19,20 eurot jäävad riigi kanda. 17 Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.4; 338 p.2; 340 lg 4 p.5; 343; 344 lg.1, 345 lg.1,2, 185 lg 2, tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse A.Konovalovi suhtes osaliselt , teeb selles osas uue otsuse ja mõistab süüdistatavalt A.Gribanovilt välja kaitsjatasu. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Meelika Aava 18