KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06. september 2012, Tallinn Kriminaalasja number 1-11-14055 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Juli

§ 33

lg 2 p 8)/ ning ei olnud piisavalt tähelepanelik vähekaitstud liiklejate suhtes /LE § 64 (1.

§ 33

lg 1)/, mille tõttu ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, millega oleks arvestanud ilmastikutingimustega /madal vastu paistev päike/, sõiduki seisundiga /esiklaasid olid udused/ ja muude liiklusoludega /teiste liiklejate liiklemine/, et tal oleks võimalik eespoolse nähtavusulatuse piires oma sõiduk peatada etteaimatava takistuse ees, milleks kindlasti oli teadmine, et ülekäigurajal võib liikuda jalakäijaid /LE § 123 (1.

§ 50

lg 3 p 1, 2)/, lähenes peale ringristmikult väljasõitu asuvale reguleeritud ülekäigurajale, mis oli tähistatud liiklusmärkidega nr 543 ja nr 544 /ülekäigurada/ ning teekattemärgisega nr 945 /vöötrada/, jättis vähendamata oma mootorsõiduki kiiruse ning jäämata reguleerimata ülekäiguraja ees seisma, sõitis otsa reguleerimata ülekäigurajal autojuhi suhtes vasakult paremale mööda reguleerimata ülekäigurada teed ületavale jalakäijale U.Öle /LE § 46 (1.

§ 35

lg 4)/ tekitades kannatanule rasked tervisekahjustused /LE § 44 (1.

§ 35lg 1)/.

Krzysztof Pažucha rikkus järgmisi liiklusnõudeid: LE § 44 (1.

§ 35

lg 1) /juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat ega rikkuda tema riietust. Eriti tähelepanelik tuleb olla lapse, vanuri ning haigustunnuste ja puudega inimese suhtes/; § 46 (1.

§ 35

lg 4) /lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, peab juht vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootavale jalakäijale/; § 64 (1.

§ 33

lg 1) /juht 2 peab olema tähelepanelik teel liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist/; § 91 (1.

§ 33

lg 2 p 8) /enne manöövri alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid/; § 123 (1.

§ 50

lg 3 p 1, 2) /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb/. Krzysztof Pažucha pani toime KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. HARJU MAAKOHTU OTSUS:

1. Maakohus tunnistas Krzysztof Pažucha süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ja mõistis karistuseks 1 (üks) aasta ja 3 (kolm) kuud vangistust. Kohaldas KarS § 73 lg-te 1 ja 3 sätteid ja määras 3 (kolme) aastase katseaja. Katseaja kulgemist arvestas kohtuotsuse kuulutamise päevast. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti lisakaristusena ära Krzysztof Pažuchalt mootorsõiduki juhtimise õigus 6 (kuueks) kuuks. Liiklusseaduse § 127 alusel kohustati Krzysztof Pažucha 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama juhiloa Maanteeametile. KrMS § 310 lg 1 alusel rahuldas kannatanu U.Ö hagi varalise kahju nõudes ja mõistis Krzysztof Pažuchalt U.Ö kasuks välja 163.60 (ükssada kuuskümmend kolm) eurot ja 60 senti. Mittevaralise kahju nõude rahuldas osaliselt ja mõistis Krzysztof Pažuchalt U.Ö kasuks välja 3200.00 eurot. APELLATSIOON: 3.Kaitsja taotleb Harju Maakohtu 23.aprilli 2012.a. kohtuotsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega K.Pažucha kuritegu kvalifitseerida KarS § 423 lg 1 järgi ja vähendada määratud lisakaristust ning määratud mittevaralise kahju suurust. Kaitsja ei nõustu, et K.Pažucha oleks rikkunud LS § 35 lg 4 ja § 50 lg 3 p 1 nõudeid, sest liiklusõnnetuse põhjuseks ei olnud mootorsõiduki kiirus, vaid see, et juht ei märganud jalakäijat, kes ületas teed. Antud kohas võis auto sõita kiirusega 50 km/ h, aga K.Pažucha auto kiirus oli tunduvalt väiksem. Seda tõendab ka see, et peale kokkupõrget jalakäijaga õnnestus autojuhil koheselt auto peatada. K.Pažucha oli veendunud, et tema sõidu ajal mingeid reegleid ei rikkunud ja ei suhtunud liikluseeskirjadesse hoolimatult. Õnnetus juhtus seetõttu, et autojuht ei märganud jalakäijat ning jalakäija leidis, et aeglaselt sõitev auto laseb temal sõidutee rahulikult ületada. 3 K.Pažucha ei pannud liikluseeskirjade rikkumist toime otsese ega kaudse tahtlusega. Ületades Sõpruse pst – Ehitajate tee – Akadeemia tee ringristmiku oli ta veendunud, et tema mingeid liikluseeskirju ei riku. Ta isegi ei möönnud, et tema sõitmisest võib tekkida mingeid ohtusid teistele liiklejatele. KarS § 422 lg 1 sätestatud süütegu seisneb mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumises vähemalt kaudse tahtlusega. K.Pažucha puhul ei olnud tegemist kergemeelse käitumisega, sest puuduvad igasugused viited, et tema pidas võimalikuks liiklusõnnetuse saabumist, kuid tähelepanematuse ja kohusetundetuse tõttu lootis, et õnnetust ei juhtu. K.Pažucha ei ole kuritegu toime pannud kaudse tahtlusega, sest ta ei arvanud, et antud juhul võib tekkida asjaolu, mis toob kaasa liiklusõnnetuse, ta isegi ei möönnud sellise olukorra tekkimist kuna ta oli enne korduvalt seda ringristmiku ületanud. Kannatanu on esitanud hagiavalduse varalise ja mittevaralise kahju heastamiseks. K.Pažuchal ei ole vastuväiteid varalise kahju nõudes, kuid ta ei ole nõus kandma vastutust mittevaralise kahju eest nii suures ulatuses kui kohus välja mõistis. Kannatanu on peale liiklusõnnetust jätkanud töötamist oma töökohal ning jätkanud ka õpinguid. Seega ei ole alust arvata, et liiklusõnnetusest olid kannatanul sellised rasked hingelised üleelamised, mis tekitasid sellise mittevaralise kahju, mis kuuluks heastamisele nii suures ulatuses. Kannatanu U.Ö puhul on tegemist täiskasvanud inimesega, kellele õpingute pikenemine ei oma määravat tähtsust ja ei saa tekitada raskeid läbielamisi, sest õpingute lõpetamine ei olnud piiratud mingite tähtaegadega. Samuti kaitsja märgib, et kannatanu U.Ö rikkus LS § 25 lg 7 nõudeid : „ Reguleerimata ülekäigurajal peab jalakäija enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiirust sujuvalt vähendada või seisma jääda ja veenduma, et juht on teda märganud ning sõidutee ületamine on ohutu. „ U.Ö rikkus LE § 31 „ Reguleerimata ülekäigurajal enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiiruse sujuvaks vähendamiseks ja veenduma, et juht on teda märganud ning tee ületamine on ohutu.“ Kannatanu U.Ö ütlustest ( t.l. 40 ) on näha, et ta ei olnud veendunud ohutuses, vaid ta eeldas , et kuna auto kiirus ei ole suure, siis autojuht näeb teda. Liiklejad, nii autojuht kui ka jalakäija peavad olema liikluses vastastiku tähelepanelikud ja viisakad. Liiklusõnnetus toimus 02.10.2010 ja kuni käesoleva ajani on K.Pažucha kasutanud mootorsõidukit ning ta ei ole toime pannud mingit liiklusrikkumist. Samuti ei olnud ta ka varasemalt toime pannud kuritegusid ega väärtegusid, seetõttu ei saa lugeda põhjendatuks lisakaristusena K.Pažuchalt mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuueks kuuks 18 kuud peale liiklusõnnetust. K.Pažuchal on suur igaaastane auto läbisõit, sest ta töötab oma perefirmas, mis tegeleb toiduainete veoga Poolast Eestisse ja nende laialiveoga Tallinna kauplustele. Vaatamata sellele ei ole ta toime pannud liiklusavariisid. T G T OÜ on tema perekonna ainuke sissetuleku allikas. Juhtimise õiguse äravõtmine kuueks kuuks paneb K.Pažucha perekonna raskesse varalisse olukorda. MENETUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
2. Süüdistatav toetab kaitsja apellatsiooni ja palub selles esitatud taotlused rahuldada. Kaitsja-apellant toetab apellatsiooni. Leiab, et lisakaristuse tähtaeg võiks olla 1 kuu ja väljamõistetav moraalse kahju suurus võiks olla 1600 eurot. 4 Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud ning palub jätta apellatsiooni rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Kannatanu esindaja arvamuse kohaselt on kohtuotsus põhjendatud ning seaduslik. Leiab, et kuna maakohus niigi rahuldas vaid osaliselt kannatanu mittevaralise kahju nõude, siis selle veelgi vähendamise taotlus rahuldamisele kuuluda ei saa. Samuti on põhjendatud lisakaristuse tähtaeg. Palub jätta kohtuotsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
3. Kolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni väidetega ja ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Apellatsioonis on sisuliselt taotletud maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning samadele tõenditele tuginevalt K.Pažucha süüditunnistamist KarS § 423 lg 1 järgi. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuses toodud seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi süüdistatava käitumisele antud õigusliku hinnangu osas. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Maakohus on otsuses põhjalikult ja veenvalt põhjendanud miks ta leidis, et K.Pažucha poolt toimepandu on kvalifitseeritav just KarS § 422 lg 1 järgi. Maakohus on ringkonnakohtu arvates olnud tõendite hindamisel ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik. Tõendite hindamisel tehtud vigu, mis annaksid seadusliku aluse anda samadele tõenditele maakohtust erinev hinnang ringkonnakohus ei tuvastanud. Apellatsioonis esitatud väidete osas on maakohus oma seisukohad juba esitanud, kolleegium nendega nõustub, mistõttu ei pea vajalikuks neid korrata ja vastuseks apellatsioonile märgib vaid järgmist. 5.
4. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et kanntanu rikkus ise liikluseeskirja nõudeid. Riigikohus on sedastanud, et mitme osapoolega liiklusõnnetuste puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist. On võimalik, et liiklusnõudeid rikkusid erinevad liiklusõnnetuse osapooled ning sellisel juhul tuleb välja selgitada, milline neist rikkumistest põhjustas varalise kahju või inimese tervisekahjustuse(vt nt RKKKo nr 3-1-1-63-03 ja nr 3-11-2-05). Antud juhul ongi maakohus andnud hinnangu ka kannatanu käitumisele ning põhistatult leidnud, et kannatanu pole liiklusnõudeid rikkunud. Kaitsja poolt viidatud liiklusseaduse ja liikluseeskirja paragrahvide sisu on apellant ise ka lahti kirjutanud ning kolleegiumi veendumuse kohaselt reguleerivad nimetatud sätted jalakäija kohustust veenduda enne reguleerimata ülekäigurajal sõidutee ületamise alustamist, et läheneva sõiduki juht on teda märganud, et sõidutee ületamine on ohutu. Antud juhul on aga nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlustega kui ka jalakäija vigastuste kui ka sõiduki vigastuste hindamisel üheselt tuvastatav, et kannatanu U.Ö oli juba ületanud sõidutee ühe ülekäiguraja, keskel oleva ohutussaare, ületas ka teise sõidutee osa, ning olles juba kõnniteele astumas sai löögi sõiduautolt. Seega pole antud juhul tegemist kannatanu poolt sõidutee ületamise 5 alustamisega vaid ta oli juba sõidutee ületamist lõpetamas kui sai ootamatult löögi. Kusjuures oluline on sündmuskoha vaatlusprotokolli ning fotodega tuvastatav asjaolu, et enne kui jalakäija jõuab sõiduteed ületades üldse osale, kus saavad sõita sõidukid peab ta kõndima teel 5,3 meetrit. Arvestades nimetatud asjaolu ja ka seda, et praktiliselt sõidutee laiuseks oli kokku 10,9 meetrit ning otsasõit toimus juba ülekäigurajalt juba kõnniteele astumisel, kõnnitee servas ei saa sõidutee ületamise ebaõigest alustamisest enam rääkida. 5.2 K.Pažucha on kohtu poolt süüdi tunnistatud vastavalt esitatud süüdistusele KarS § 422 lg 1 järgi, mille subjektiivne koosseis eeldab tahtlust sõiduki liiklus-või käitusnõuete rikkumise kui koosseisupärase teo suhtes. Süüteokoosseis on realiseerunud kui isik rikkus liiklus- või käitusnõudeid vähemalt kaudse tahtlusega, st piidas võimalikuks, et ta rikub oma teoga nimetatud nõudeid. Koosseisupärase tagajärje osas piisab kergemeelsusest. Apellant leiab, et süüdistatav ei märganud jalakäijat ning seega puudus tal tahtlus rikkuda liiklusnõudeid. Maakohus on piisava selgusega põhjendanud oma järeldust sellest, et süüdistatav pani süüdistuses ja otsuses esitatud liiklusnõuete rikkumise toime kaudse tahtlusega. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega ja leiab, et süüdistatava väide sellest, et teades, et ees on ülekäigurada, ning saades aru, esiklaas oli nii udune, et ta ei näinudki sellest välja, sellele vaatamata ei peatunud vaid jätkas sõitmist, annab aluse vähemalt kaudse tahtlusega liiklusnõuete rikkumise tuvastamiseks. 5.
5. Apellant on vaidlustanud lisakaristuse tähtaega, leides, et selleks võiks olla 6 kuu asemel 1 kuu. Maakohus on juba märkinud, et KarS § 50 lg 1 näeb kuriteo toimepanemise korral ette lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni 3 aastaks. Maakohus on süüdlasele mõistnud lisakaristuse 6 kuulises tähtajas. Oma järeldust on maakohus põhistanud. Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-26-10 sedastanud, et töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Antud juhul pole apellatsiooni väidete alusel ja ka süüdistatava ütluste kohaselt tegemist isegi töökoha kaotusega vaid teataval määral osaühingu majandustegevuse aeglustumise ja süüdistatava sissetuleku vähenemisega. Kolleegiumi veendumuse kohaselt sellised asjaolud ei anna alust tuvastada, et 6 kuu pikkune mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on ebaseaduslik. 5.
6. Apellant on vaidlustanud ka väljamõistetud moraalse kahju suurust. Apellatsioonikohtus apellant täpsustas, et väljamõistetava kahju suurus võiks olla 3200 euro asemel 1600 eurot. Kolleegium leiab et apellandi taotlus rahuldamisele ei kuulu. Maakohus on, võttes aluseks mittevaralise kahju suuruse kindlakstegemise põhimõtted ja viidates ka Riigikohtu vastasisulistele lahenditele, veenvalt põhistanud oma seisukohti ja järeldusi väljamõistetava mittevaralise kahju suuruse osas. Antud asjas oli kannatanu poolt taotletud mittevaralise kahjuna 15 000.00 euro väljamõistmist. Kohus võttes aluseks kõik arvestatavad ja kohtule teadaolevad asjaolud, sh. nii toimepandu raskust, kannatanule tekitatud vigastuste laadi, tema elukvaliteedi langust aga ka süüdistatava võimalusi, majanduslikku olukorda, ülalpeetavate olemasolu, on märkimisväärselt väljamõistetavat summat taotletuga võrreldes vähendanud. Kolleegiumi veendumuse kohaselt apellandi väited, 6 et kannatanu on täiskasvanud inimene, kes on saanud edasi töötada ja õppida, ei anna alust tuvastada, et mittevaralise kahju summa määramisel oleks maakohtul jäänud mingid olulised faktorid tähelepanuta või et summa pole kooskõlas kohtupraktikaga.
7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
8. aprilli 2012 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
9. Apellatsioonikohtus esitas riigi õigusabi osutamise korras süüdistatavat kaitsnud vandeadvokaat J.-E. A, Arkins Advokaadibüroo OÜ-st taotluse õigusabiga seonduva tasu väljamõistmiseks koos käibemaksuga summas 96,00 eurot. Vastavalt kaitsja poolt toimingute tegemise ajal kehtinud Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12.2009 otsusega kinnitatud ja juhatuse
10. detsembri
11. a. otsusega muudetud „ Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“ / edaspidi Korra/ punktile 16 on määratud kaitsjatasu kriminaalasja apellatsioonimenetluseks ettevalmistumise eest 16 eurot iga poole tunni kohta, kuid mitte rohkem kui 192 eurot. Korra p 18 kehtestab, et määratud kaitsja tasu kriminaalasja kohtumenetluse istungil osalemise eest on samuti 16 eurot iga poole tunni kohta. Taotluses märgitu kohaselt võttis kaitsjal ettevalmistus apellatsioonikohtuistungiks koos apellatsiooni koostamisega kokku aega 2 tundi, kohtuistungil osalemise ajaks on kaitsja märkinud 0,5 tundi. Tulenevalt RÕS § 22 lg 7 esimesest lausest lasub kohtul kohustus kontrollida advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ehk kas advokaadi poolt taotletud tasu ja kantud kulud on kooskõlas Korras sätestatuga ja põhjendatud. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul on alust lugeda esitatud taotlust põhjendatuks nii tehtud toimingute kui ka nendele kulutatud aja osas ning seega kuulub kaitsja taotlus rahuldamisele ja hüvitamisele kuuluvaks kaitsjatasuks koos käibemaksuga on 96,00 eurot.
12. Kannatanu esindaja, vandeadvokaat Indrek Sirk, Advokaadibüroost Sirk & Saareväli esitas apellatsioonikohtus taotluse hüvitada kannatanule õigusabi koos käibemaksuga summas 192.00 eurot. Taotluse kohaselt on advokaadi tunnitasuks 80.00 eurot ja apellatsioonimenetluseks ettevalmistumise ajakuluks 1 tund ja ringkonnakohtus esindamise ajakuluks on esindaja märkinud samuti 1 tunni. Kohtukolleegium, nõustudes nii tunnitasu suuruse kui ka ettevalmistumise ajaga, ei saa siiski soostuda kannatanu esindaja poolt märgitud istungi osalemise ajaks näidatud 1 tunniga. Ringkonnakohus on kohustatud istungist osavõtu ajakulu määratlema vastavalt kohtuistungi protokollis kajastatud istungi alguse ja lõpu kellaaegade järgi. Vastavalt kohtuistungi protokollile kestis kohtuistung 33 minutit. Kohtukolleegium leiab, et sellest tulenevalt kuulub hüvitamisele kohtuistungil osalemise eest 0,5 tundi ehk arvestades advokaadi tunnitasu 40.00 eurot. Seega kuulub kannatanu kasuks hüvitamisele apellatsioonimenetluseks ettevalmistumise eest ja kohtuistungil osalemise eest 80.00 + 40.00= 120.00 eurot, millele lisandub käibemaks 20% ehk 24.00 eurot, kokku 144.00 eurot.
13. KrMS § 175 lg 1 p 1,4 kohaselt on valitud esindajale ja määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. 7 KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Esimese astme kohtuotsusele esitas apellatsiooni kaitsja. Ringkonnakohus jättis esimese astme kohtuotsuse muutmata, mis on ette nähtud KrMS § 337 lg 1 p 1, seega jäävad apellatsioonimenetlusega seotud kulud K.Pažucha kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 175 lg 1 p 1,4, § 180 lg 1, §185 lg 2, §191 lg 1, §387 lg 1 ja Eesti Advokatuuri juhatuse 13.detsembri 2011 otsusest kuulub kaitsja taotlus rahuldamisele ja kaitsja õigusabi kulud kuuluvad hüvitamisele summas 96,00 eurot. Kannatanu esindaja tasu kuulub kannatanule hüvitamisele summas 144.00 eurot. Ivi Kesküla Julia Katškovskaja Malle Preimer 8