märtsi 2012.a otsus Kalle Asu süüditunnistamises ja karistamises
Teha uus otsus: Mõista Kalle Asu
Kohaldatud tõkend vahistamine tühistada ja vabastada Kalle Asu viivitamatult vahi alt. Vastavalt Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse §-le 1 on K. Asul õigus nõuda hüvitust seoses temalt alusetult vabaduse võtmisega 23.10.2011 – 27.06.2012.a, s.o 248 päeva eest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Pärnu Maakohtu 07.03.2012.a otsusega tunnistati Kalle Asu süüdi
MS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendati ja kandmisel kuuluvaks karistuseks mõisteti 4 aastat vangistust. Eelvangistuses viibitud aeg arvati karistusaja hulka ja karistuse kandmise alguseks loeti 23.10.2011.a. Kalle Asu tunnistati süüdi selles, et ta 23.10.2011.a kella 22.30 ajal XXXXX XXXXXXXX XXX XX-X korteris tekkinud tüli käigus lõi U.H ühe korra noaga vasakule rindkere piirkonda, tekitades kannatanule vasakusse rinnaõõnde tungiva lõike-torkehaava koos nahakriimustusega vasakul pool rindkere keha keskjoone ja rinnajoone vahelisel alal koos rinnakelme, 5. roide alaosa ja 6. roide, südamepauna ja südame parema vatsakese seina vigastusega, mille tagajärjel tekkis äge verekaotus sisemisest ja välisest verejooksust, mistõttu U.H suri sündmuskohal. APELLATSIOONI SISU Kalle Asu kaitsja taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsusega oma kaitsealuse süüditunnistamist
Alternatiivselt taotleb kaitsja kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmist. Kalle Asu võtab omaks, et ta U.H ühe korra noaga vasakule rindkere piirkonda lõi, mis põhjustas kannatanu surma, kuid tegemist ei ole mitte
-i §-is 113 märgitud kuriteoga vaid provotseeritud tapmisega
Kaitsja refereerib K. Asu ja tunnistaja A.P ütlusi, mis on kokkulangevad ja rõhutab, et kuivõrd U.H lõi eelnevalt K. Asu ja pani noa viimase kaelale, lõi noaga K. Asu suunas ning K. Asu, haarates kaitseks noa tera kätte, vigastas kätt ning et U.H oli väga agressiivselt meelestatud, siis oli K. Asul põhjust karta ning et U.H lõigi K. Asut uuesti rusikaga, mispeale haaras K. Asu noa ja lõi sellega ühe korra U.H suunas. Noa võttis selleks, et U.H ei saaks seda uuesti enda kätte. Kalle Asu tunnistas kohtuistungil, et tal oli suur hirm kuna U.H ei kontrollinud oma käitumist. Kohus võttis kohtuotsuse tegemisel aluseks kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kompleksekspertiisis märgitud arvamuse, jättes tähelepanuta Kalle Asu kaitsja väite, et nimetatud ekspertiisiakti ei saa käsitleda tõendina, kuna ekspertiisiakt ei vasta KrMS-i § 107 lg.3 punktide 1 ja 2 nõuetele. Kaitsja viitas Riigikohtu 28.04.2009.a. kohtulahendile 3-1-1-32-09. 2 Kohtutoimikus olevast kompleksekspertiisiaktist nähtub, et aktis puudub uuringute kirjeldus kuriteo toimepanemise ajal, millest saaks kontrollida eksperdi poolt arvamuseni jõudmise käiku. Eksperdid on andnud küll oma arvamuse, et kannatanupoolne käitumine ei põhjustanud Kalle Asul tugeva hingelise erutuse seisundit kuriteo toimepanemise ajal, kuid millest eksperdid sellisele järeldusele jõudsid, ei nähtu ekspertiisiaktist. Puudub süüdistatava psüühika igasugune kirjeldus teo toimepanemise eel ja ajal, puudub süüdistatava psühhoanalüüs. Ekspertiisiaktist ei nähtu, et eksperdid oleksid tundnud kõige vähematki huvi, millises psüühilises seisundis oli süüdistatav, kui kannatanu teda eelnevalt noaga ründas; kas süüdistatav oli tugevas hingelises seisundis, kui ja, siis kas see seisund oli Kalle Asul kuriteo toimepanemise ajaks möödunud. Samuti on selgusetu, kuidas harilikult käitub tavakodanik , keda on eelnevalt rünnatud noaga ja lubatud ta ära tappa, seejärel ähvardatakse uuesti, lüüakse tema tuttavat, kes oli saabunud appikutsel, kaks korda näo piirkonda, seejärel aga antud isikut näo piirkonda. Selgusetu on asjaolu, miks haaras süüdistatav noa, kas hirmu ajendil, kättemaksuks või muul ajendil, sellele ei anna kohtuotsus vastust. Kui ekspertiis eitab tugevat hingelise erutuse seisundi olemasolu süüdistataval, siis millega oli tegemist? Apellandi arvates ei piisa ainult väitest, et süüdistatav oli joobeseisundis. Süüdistatava käitumise motiivi on vajalik sisustada. Riigikohus asus 12.10.2006.a. kohtulahendis 3-1-1-88-06 seisukohale -ekspertiisiakt peab esmajoones kirjeldama eksperdi teostatud uuringuid ja nende tulemuste hindamise andmeid ning arvamuse põhjendust (KrMS § 107 lg 3). Seega peavad eksperdi järeldused tuginema faktilistele asjaoludele, mis on arvamuse andmise aluseks. Küsimusele, mis asjaolud on tagajärje osas põhjuslikud süüteokoosseisu tähenduses, peab vastama ainult kohus ning seda pädevust ei saa delegeerida eksperdile. Apellant leiab, et kohtulahendis puudub põhjalik õiguslik analüüs, miks kohus leiab, et tegemist on
-i § 113 märgitud kuriteoga ja on välistatud
-i § 115 kohaldamise võimalus. Kohus on jätnud tähelepanuta kaitsja poolt viidatud Riigikohtu 07.10.2004.a. kohtulahendi kriminaalasja nr. 3-1-1-86-04, milles kohus väga põhjalikult analüüsib
-i § 115 süüteokoosseisu lähtekohti. Riigikohus asus selles kohtulahendis seisukohale-
süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu, tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele.
kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms.
objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Provokatsioon võib olla ka pikaajaline või süstemaatiline ning seda tuleb käsitada üksikutest vägivalla- või solvamistegudest koosneva tervikteona, st kannatanu(
- i §is 113 märgitud kuriteoga, mitte aga
-i §-is 115 märgitud kuriteoga. 3 Asjaolu, et tegemist oli lühimenetlusega, ei anna kohtule veel õiguslikku alust kohtuotsust mitteküllaldaselt põhistada. Apellant on seisukohal, et kuna maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-38-11; 3-1-1-21-10), siis on õiguslik alus asja saatmiseks samale kohtule uueks arutamiseks. Maakohus ei ole järginud ka kriminaalmenetluses kohaldatavat süütuse printsiipi, mille kohaselt kahtluse korral tuleb asjaolusid tõlgendada süüdistatava kasuks. Antud juhul on maakohus aga tõlgendanud faktilisi asjaolusid kannatanu kasuks, süüdistust kinnitavaid tühimikke on kohus asunud täitma siseveendumusega, mis apellandi arvates ei ole kooskõlas kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-10-11 järgi ei või kohus tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 asuda süüdistaja rolli ja täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb need kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Süüdistatav ja tema kaitsja jäid apellatsiooni juurde. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, kohus on õigesti leidnud, et K. Asu pani tapmise toime hädakaitse piiride ületamisel, apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, ei soostu apellatsiooniga, kuid leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. 23.10.2011.a sündmused hargnesid maakohtu poolt kontrollitud tõenditele tuginedes järgnevalt. K. Asu ütlused kinnitavad, et agressiivselt meelestatud ja joobes U.H vehkis noaga, kärkis et „kellegi maha lööb“, toksis noaga vastu kummuti äärt, öeldes, et „toksin sinu ka ära“, pani noa talle vastu rinda ning kui ta noast selle eemalelükkamiseks kinni võttis, vigastas ta oma kätt. Seepeale viskas U.H noa minema. Vigastus K. Asul on fikseeritud. Kuivõrd ta oli hirmul, sest olukord oli väljunud kontrolli alt, kutsus kohale A.P, kes püüdis olukorda leevendada, käis U.Hga õues, kuid U.H asus jällegi ründele kui nemad kušetil istusid, A.P takistas U.H, mispeale viimane A.P-t lõi. U.H aga trügis edasi, ta tundis hirmu, haaras kummutil olnud noa ja lõi U.H suunas, tundis, et nuga läks sisse, sai kohe aru, mida ta teinud oli, U.H vajus maha, ta helistas kiirabisse. Ta ei tahtnud U.H tappa, tahtis noaga teda endast eemal hoida. K. Asu poolt olukorda tasakaalustama kutsutud A.P kinnitab, et käskis agressiivsel U.H-l ennast lüüa, koos mindi õue, kus U.H lõigi tunnistajata. A.P sõnul oli U.H seepeale pisut rahunenud ja koos mindi tuppa. Tema istus K. Asu voodi äärele ja tohterdas viimase vigastusi. Voodi kõrval kummutil olid sööginõud, nende hulgas ka terava otsaga kööginuga. U.H hakkas aga uuesti ennast n.ö „üles kruttima“, käis pidev sõim K. Asu aadressil. Järsku tuli U.H K. Asu suunas ja lõi üle kummuti teda kaks korda vastu nägu. Edasi käis kõik väga kiiresti – K. Asu, ise istudes, haaras noa ja nagu lükkas U.H eemale. U.H tõmbus kõverasse ja vajus pikali. K. Asu helistas kohe 112-te ja teatas noaga löömisest. 4 Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et kohtupsühhiaatria ja –psühholoogia ekspertiisiakt ei vasta KrMS § 107 lg 3 nõuetele. Aktis on uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus siiski olemas ja seetõttu on eksperdiarvamus käesolevas kriminaalasjas tõendina arvestatav. Kohtukolleegium peab aga vajalikuks osundada, et isiku käitumise hindamisel provotseeritud tapmisena, s.o tapmisena, mis on toime pandud äkki tekkinud hingelise erutuse seisundis, ei ole kohtupsühhiaatria ja –psühholoogia eksperdiarvamus kohtule möödapääsmatult siduv, kuivõrd erutusseisund pole pelgalt meditsiiniline mõiste, mille peaks ja saaks tuvastada üksnes ekspertiisi käigus. Erutusseisundit
mõttes on võimalik tuvastada ka kriminaalasjas kindlaks tehtud tehioludest lähtudes, kuivõrd see seisund on õiguslikule hindamisele avatud mõiste (Riigikohtu otsus nr. 3-1-1-86-04). Nõustuda ei saa kaitsjaga ka selles, et K. Asu poolt toimepandut tuleb hinnata kui provotseeritud tapmist
Provotseeritud tapmise puhul tuleb ühelt poolt vaieldamatult hinnata nimetatud paragrahvis ettenähtud teo objektiivse koosseisu tunnuseid, milleks on, nagu
koosseisugi puhul tegu, tagajärge (isiku surm) ja põhjuslikku seost nende vahel.
puhul lisandub aga veel neljas tunnus, milleks on hingelise erutuse seisundis toimepanija, kusjuures erutuse on esile kutsunud hilisem ohver kas vägivalla või solvamisega. Tegemist on subjekti iseloomustava eritunnusega. Seega tuleb ka käesolevas kriminaalasjas hinnata ühelt poolt U.H käitumist, teisalt aga sellest põhjustatud K. Asu seisundit. Hingelise erutuse seisundit võib teiste sõnadega nimetada ka raevuks, pimedaks vihaks. K. Asu on selgitanud, et juba eelnevat U.H rünnet arvestades tundis ta jubedat hirmu U.H ees ja võttis noa, et viimane seda võtta ei saaks. Sellist tugevat emotsionaalset tunnet, mille kohta võiks öelda afekt, raev või pime viha, ei ole K. Asu endal kirjeldanud. Tugev erutusseisund ei saa kohtukolleegiumi hinnangul märkamata jääda siiski ka kõrvalseisjale. Tunnistaja A.P ei ole samuti K. Asul äkki tekkinud hingelise erutuse seisundit (raev, viha) täheldanud. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on põhjendatult leidnud, et
Asu tegu kvalifitseerida ei saa. Maakohus on leidnud, et K. Asu, hoidmaks ära U.H arvatavat rünnakut, haarates noa ja lüües sellega U.H suunas, ületas hädakaitse piire. Maakohus on aga jätnud sealjuures hädakaitse kui õigusvastasust välistava asjaolu nõutaval viisil analüüsimata. Kohtu lõppjäreldusega kohtukolleegium aga ei nõustu.
lg 1 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata sealjuures hädakaitse piiri. Sama paragrahvi
Olles hädakaitseseisundis oli K. Asul õigus kaitsetegevuseks. Kaitsetegevus määratletakse
lg-s 1 sõnadega „ … kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri“. Hädakaitsetegevuse eesmärgiks on ründe tõrjumine, kusjuures selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-17-04). Siinkohal vajab rõhutamist, et õigus hädakaitsele ei sõltu võimalusest põgeneda või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole. Selline põhimõte sisaldubki
lgs 3, milles on sätestatud, et võimalus vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole ei välista õigust hädakaitsele. Seega ei ole käesolevas asjas alust K. Asule ette heita tema kaitsetegevust põhjusel, et kohal oli ka A.P ja et kahekesi oleksid nad U.H-st jagu saanud. Teiseks leiab kohtukolleegium, et raskes joobes isiku käitumine on märksa ettearvamatum kui seda vähem joobes isiku käitumine ja seetõttu ka ohtlikum. Arvestada tuleb sedagi, et U.H oli küll nägemispuudega, kuid K. Asu liikumispuudega, mis vaidlusaluses situatsioonis, hinnates jõuvahekorda, räägib siiski K. Asu kahjuks. Ka on tuvastatud, et U.H oli K. Asust kasvult suurem ja tugevam. Mis puutub maakohtu seisukohta, et U.H K. Asut noaga ei rünnanud, mistõttu ei tohtinuks K. Asu nuga haarata, siis kohtukolleegium peab vajalikuks osundada Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-17-04 antud selgitustele: hädakaitsetegevuse eesmärgiks on ründe tõrjumine, kusjuures selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve. Ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust. Seejuures peavad kaitsja poolt kaitsetegevuseks kasutatavad vahendid olema sobivad. Need peavad vastama ründe ohtlikkusele ja ei tohi olla ründe ohtlikkusele ilmselt mittevastavad ründajale kahjulikus suunas. Kaitsevahend on sobilik, kui see tõrjub ründe lõplikult, lõpetab selle täielikult ja otsekohe, ilma et kaitsja õigushüved ohtu jääksid või satuksid edaspidi ohtu ründesituatsiooni kui tervikut silmas pidades. Samuti on ründe tõrjumiseks sobiv kaitsevahend, 6 mis küll ei suuda rünnet täielikult lõpetada, kuid vähendab ründega õigushüvele tekitatavat kahju. Sobivuse kaalumisel ei arvestata kaitstava ja rünnatava õigushüve väärtust ega nõuta nende võrdsust või kaitstava hüve ülekaalukust. Kuna rünne on õigusvastane, siis ei pea kaitsja enda (või teise isiku) õigushüve kaitseks üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist. Hädakaitseõigusest tulenevat volitust tekitada ründaja õigushüvedele kahju (sealjuures ka tunduvalt suuremat rünnatavat ähvardavast kahjust) ei ole kaitsjale antud mitte üksnes individuaalse enesekaitseõiguse alusel, vaid arvestades ka arusaama, et ründaja tagasilöömine on vajalik õiguskorra kaitsmiseks üldiselt (üldprintsiip „õigus ei tagane ebaõiguse ees“). Sellise järelduse võimaldab teha
K. Asu väitel haaras ta käeulatuses oleva noa selleks, et U.H seda võtta ei saaks. Süüdistatava poolt öeldust tuleneb, et tal oli esimeses episoodis saadud kogemusest tulenevalt alus karta U.H poolt alustatud ründe ohtlikumaks muutumist, ta nägi ohtu oma elule ja tervisele ning ta tegutses kaitsetahtest lähtuvalt. Kohtukolleegiumi arvates ei saa K. Asule noa haaramist ette heita, kuivõrd sobivaks peetakse sellist kaitset, mis lõpetab ründe otsekohe ja täielikult, ilma et kaitsja õigushüved ohtu jääksid või edaspidi ohtu satuksid. Teiseks kaitsetegevuse vajalikkuse tingimuseks on, et kaitsja kasutatud vahend oleks säästvaim, s.o vahend, mis tekitab ründajale minimaalseimat kahju. Säästvaima vahendi tuvastamine eeldab aga alati, et kaitsjal oli mingi vahendite valik. Käesolevas asjas ei ole tegelikult tuvastatud, et K. Asul oleks vahendite valik olnud. Siinjuures tuleb jällegi silmas pidada, et noa haaramise üheks põhjuseks oli K. Asul põhjendatud kartus, et noa võib võtta U.H. Seega ei ole kohtukolleegiumi hinnangul võimalik K. Asule ette heita, et ta ei valinud mõnda säästvamat vahendit. Siinkohal tuleb korrata sedagi, et kaitsja ei pea üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski. Kaitsetegevuse sobivuse analüüsil ei võeta arvesse konfliktis olevate õigushüvede väärtust ega nende kaalukust teineteise suhtes. Seda arusaama on ühemõtteliselt rõhutanud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuses nr 3-1-1-111-04 – iseenesest ei ole hädakaitse puhul nõutav õigushüvede proportsionaalsuse täpne arvestamine. Kaitsetegevuse käigus on lubatud kahjustada ka ründaja õigushüve, mis on kõrgem kaitstavast õigushüvest ja tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat ähvardavast kahjust. Järgnevalt tuleb lahendada küsimus, kas K. Asu ületas hädakaitse piiri, juhindudes sealjuures
lg-st 2, mille kohaselt isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Seega tähendab hädakaitsepiiride ületamine kaitsetegevuse vajalikkuse nõuete järgimata jätmist ning eeldab kahte tingimust: 1) objektiivselt kaitse teostamist vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele või ründajale ilmselt liigse kahju põhjustamine ning 2) subjektiivselt kaitsepiiride ületamine kavatsetult või otsese tahtlusega. Nimetatud põhimõtet on rõhutanud Riigikohus oma otsuses 3-11-38-04 – hädakaitse piiride ületamisest saab objektiivselt rääkida siis, kui hädakaitset on teostatud vahendiga, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele või kui ründajale on tekitatud ilmselt liigne kahju. Kui analüüs näitab, et hädakaitse piire on objektiivselt ületatud, tuleb ühtlasi näidata, kas seda on tehtud vahendi sobimatuse või liigse kahju tõttu, ning järgnevalt hinnata hädakaitse piiride ületamise subjektiivset koosseisu.
lg-st 2 tuleneb selgesõnaliselt, et 7 hädakaitsepiiride ületamine on karistatav üksnes siis, kui see toimub otsese tahtlusega või kavatsetult. Nimetatud tahtluse liigid ei puuduta tegu kui sellist, vaid just nimelt hädakaitse piiride ületamist. Eelnevalt leidis kohtukolleegium, et K. Asu teostas kaitset sobiva vahendiga ning tema käsutuses ei olnud säästvamat kaitsevahendit ning kuivõrd vaieldamatult on tuvastatud, et U.H on tabanud üks noalöök, ei ole alust rääkida ka liigse kahju põhjustamisest. Asjas tuvastatud tehioludele tuginedes ei saa väita, et K. Asu oleks kindlalt teadnud või pidanud silmas eesmärki, et tema poolt kasutatud kaitsevahend ületab ilmselt ründe ohtlikkuse või et selline kahju, mida ta tekitab, on ilmselt liigne. Nagu öeldud, on subjektiivsest küljest välistatud hädakaitsepiiride ületamine kaudse tahtlusega, mis on põhjendatav ründeolukorra akuutsusega, kus pole aega pikemaks järelemõtlemiseks, kuivõrd kaitsta tuleb ennast reeglina kohe. Ka käesoleval juhul toimus nii süüdistatava enda kui tunnistaja A.P sõnul kõik väga kiiresti. Kaitsetegevust iseloomustavate objektiivsete asjaolude kõrval selle õigustava asjaolu subjektiivse külje tuvastamise vajalikkust on rõhutanud Riigikohus ka oma otsuses nr 3-1-1-17-04 Hädakaitse tuvastamiseks tuleb kindlasti välja selgitada ka kaitsja tegevuse subjektiivne külg. Kaitsja tegevus peab olema kantud kaitsetahtest. Isik peab subjektiivselt aru saama, et ta viibib kaitseolukorras (tahtluse intellektuaalne külg) ning ta peab tegutsema sellest arusaamast lähtuvalt (voluntatiivne külg). Kaitsja teo põhimotiiv peab olema enda või kellegi teise kaitsmine ehk ründe tõrjumine. Muud motiivid – vihavaen ründaja vastu, põlgus vms võivad küll esineda, kuid neil ei ole hädakaitse tuvastamisel esmatähtsust. Need võivad kõne alla tulla kaitsetahte kõrval teisejärgulistena. Kui kaitsetahe puudub, ei saa rääkida kaitsjast ega hädakaitsest. Tuvastatud tehiolud viitavad sellele, et K. Asu käsitas situatsiooni kaitseolukorrana ning tegutses kaitsetahtest lähtuvalt, tema põhimotiiviks oli ründe tõrjumine. Kohtukolleegium on seisukohal, et isegi kui öelda, et K. Asu ületas objektiivses mõttes hädakaitse piire, siis puuduvad käesoleval juhul igasugused asjaolud mis viitaksid tema poolt hädakaitse piiride ületamisele kavatsetult või otsese tahtlusega. Maakohus on muuhulgas leidnud, et K. Asu lõi noaga U.H otsese tahtlusega. Noaga rindkeresse löömisel peab isik aru saama, et see võib kaasa tuua teise isiku surma. Kohtukolleegiumile jääb maakohtu seisukoht arusaamatuks.
lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohtukolleegiumi hinnangul ei võimalda tuvastatud faktilised asjaolud öelda, et K. Asu pani teo toime otsese tahtlusega. Lõpetuseks peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et Karistusseadustik lähtub põhimõttest, mille kohaselt kaitsja tuleb vabastada prognoosiriskist. Rünnatava tegevus peab olema lubatud piirides, kus ta enam millegagi ei riskeeri. Kogu risk läheb ründajale, sest keegi ei ole sundinud teda ründama. Kaitsjal on n.ö piiratud tajumisvõime – ja selle tagajärjeks on juba mainitud üldtunnustatud reegel, et kaitsja ei pea kasutama ebakindlamat vahendit isegi siis, kui leebemalt (ebakindlamalt) kaitstes õnnestuks rünne võib-olla tõrjuda. 8 Eeltoodu alusel leiab kohtukolleegium, et K. Asu tegutses U.H suhtes hädakaitseseisundis ning tema kaitsetegevus ei väljunud hädakaitse piiridest, sest ta kaitses ennast õigusvastase ründe eest, kasutas selleks kohast vahendit ega põhjustanud ründajale ilmselt liigset kahju. Pärnu Maakohtu otsus K. Asu süüditunnistamises ja karistamises tuleb tühistada ning ta
Vastavalt Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse §le 1 on K. Asul õigus nõuda hüvitust seoses temalt alusetult vabaduse võtmisega. Kriminaaltoimiku materjalide kohaselt ei esine K. Asu puhul seaduse § 1 lg 3 p 1 ja 2 sätestatud kahju hüvitamist välistavaid tingimusi. K. Asu viibis vahi all alates 23. oktoobrist 2011 kuni 27.juunini 2012.a, s.o 248 päeva. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 2, 340 lg 2 p 1 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 07.03.2012.a otsuse Kalle Asu süüditunnistamises ja karistamises
järgi ja mõistab ta selles kuriteos õigeks ning rahuldab kaitsja apellatsiooni osaliselt. K. Asu kaitsja adv Nikolai Kõiv esitas taotluse määrata tema poolt K. Asule apellatsioonimenetluses (apellatsiooni koostamine, ringkonnakohtu istungil osalemine) osutatud õigusabi eest OÜ-le Advokaadibüroo Nikolai Kõiv makstavaks tasuks 352 eurot. Lisaks taotleb kaitsja riigi õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest 30 euro maksmist ja sõidukulude hüvitamist 41.60 euro ulatuses Kokku taotleb kaitsja 455.60 euro hüvitamist, millele lisandub 20% käibemaksu, kokku seega 546.72 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009.a otsuse punktidest 5, 16, 19, 47 p 4 ja 54 rahuldada. Kuivõrd ringkonnakohus teeb K. Asu suhtes KrMS § 337 lg-s 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jäävad kulutused riigi õigusabile riigi kanda. Malle Preimer Meelika Aava 9 Julia Katškovskaja
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.