KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Margo Klaar, liikmed Ülle Jänes ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 05.12.2012, Tallinn Ts

§ 189sätestatud kaheaastane tähtaeg möödunud.

Lisaks ei saanud A. P kinkelepingu sõlmimisel arvestada 22.03.2011 tsiviilasjas nr 2-10-13354 tehtava otsusega. 21.08.2008 kinkeleping on nn 2 tagasikinkimine. R. P kinkis A. P-le ja hageja eestkostjale M. P-le võrdsetes osades (1/2 kummalegi) 26.08.2005 XXXXXXXX XXX X kinnistu. 28.05.2008 taganes R. P kinkelepingust ja A. P kandis kingi teel saadud kinnistu osa tagasi. M. P keeldus saadud kinki tagastamast ja R. P-i hagi M. P-i vastu kingi tagasisaamiseks jäi rahuldamata (tsiviilasi nr 2-09-26183). A. P-i ja M. P-i abielu oli küll lahutatud, kuid pooled elasid koos kuni maikuuni 2008 ja selle ajani toimetasid ühise eesmärgi nimel, sh Hispaaniasse kinnistut soetades ja selleks hageja arveldusarvet kasutades. Pärast kooselu lõppu seati hagejale eestkoste 10.11.2009 Harju Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-09-14691. Hinnates 21.08.2008 tehingut, tuleb silmas pidada Harju Maakohtu 22.03.2011 otsust tsiviilasjas nr 2-10-13354, millest järeldub, et R. P ei ole 26.08.2005 sõlmitud kinkelepingust taganenud ja seetõttu ei olnud õiguslikku alust tagasitäitmiseks. 21.08.2008 kostjate vahel sõlmitud kinkelepingut tuleb vaadelda iseseisva kinkelepinguna. Esimese astme kohtu otsus 06.07.2012 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda. Pooled olid erinevatel seisukohtadel, millise tehinguga A. P võõrandas 21.08.2008 XXXXXXXX XXX X ½ mõttelist osa kinnistust. Hageja leidis, et tehingu sisuks on omandi üleandmine ja tehingu vormistamine kinkelepingu vormis ei oma tähendust. Kostjad, et tegemist on kinkelepinguga ja seetõttu kuulub kohaldamisele

§ 189lg 1.

Kinkelepingut iseloomustab olukord, kus üks isik kohustub teise isiku ees ilma vastutasuta teist isikut tasuta rikastama. Ka on kinkelepingu puhul tegemist lepinguga, millega tihti täidetakse moraalseid kohustusi, mistõttu on õigusliku regulatsiooni puhul arvesse võetud ka eetilise käitumise nõudeid. Lisaks on kinkelepingu aluseks teatud asjaolud, mille muutumisel võib alus kinkimiseks kaduda (head suhted lähedastega, vara olemasolu jne.) Samuti tuleb kinkelepingu puhul arvestada selle lepingu eesmärki. Käsutuste aluseks on kinkimise tahe. Kohus leidis, et Harju Maakohtu 22.12.2009 otsusest tsiviilasjas nr 2-09-26183 tulenevalt ei olnud A. P-l õiguslike eeldusi 26.08.2005 sõlmitud kinkelepingu tagasitäitmiseks R. P-le. A. P sõlmis 21.08.2008 kinkelepingu R. P-ga ja kinkis eelnevalt kinkelepinguga saadud vara tagasi R. P-le. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et tegemist oli näiliku tehinguga TsÜS § 89 mõttes. TsÜS § 75 lg 1 alusel tõlgendas kohus A. P-i tahet ja asus seisukohale, et puudub alus kahelda, et kostja soovis sõlmida kinkelepingu ja vara seeläbi üle anda. Asjaolu, et A. P kasutab kingitud vara jätkuvalt enda elukohana lepingu p 2.2 alusel, ei muuda vaidlusaluse tehingu sisu. Seega kuulub kohaldamisele erisättena

§ 189lg 1.

Vaidlust ei olnud selles, et hageja on piiratud teovõimega isik ning talle on seatud eestkoste ning määratud eestkostja. Kooskõlas TsÜS § 165 lg-ga 1, kui piiratud teovõimega isikul ei ole seaduslikku esindajat, peatub tema nõuete ja tema vastu suunatud nõuete aegumine kuni isiku teovõimeliseks saamiseni või talle seadusliku esindaja määramiseni. Viidatud sättega kaitstakse piiratud teovõimega isikut selle eest, et tema nõuded aeguksid, ilma et neid (esindajata) teostada saaks. Hagejale määrati eestkostja 10.11.2009. Hageja on sündinud puudega, seega ei ole tema tervislik seisund muutunud. Sellest tulenevalt hakkab kulgema hagejale

§ 189

lg 1 sätestatud tähtaeg alates 10.11.2009, s.o eestkostja määramisest (RK 3-2-1-45-10). Kohus leidis, et hagi ei ole aegunud. Kohus leidis, et kuivõrd kohaldub erisäte (

§ 189

), siis annab õiguse tagasivõitmiseks kinkelepingu puhul järgmiste asjaolude esinemine: 1) tehing on tehtud kuni kaks aastat enne hagi esitamist, 2) tegemist ei ole tavapärase kingitusega, 3) kinkelepingu puhul ei ole võlgniku ja 3 kingisaaja kavatsused või tahtlus sissenõudja huvide kahjustamiseks määravad, 4) kinke iseloomuga tehingu puhul tuleb tõendada ka tehingu majanduslikku kahjulikkust, vastastikuste kohustuste korrelatsiooni jne. Praegusel juhul on täitedokumendiks Harju Maakohtu 22.03.2011 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-10-13354, milles esitati hagi kohtule 19.03.

1. Vaidlusalune tehing on sõlmitud 21.08.
2. Seetõttu ei saa nõustuda hageja seisukohaga, et viimatinimetatud tehing on tehtud üksnes eesmärgiga teha A. P varatuks ja maksejõuetuks. Vastupidi, R. P soovis oma kingitud vara tagasi
3. aastal, mil ta on esitanud kohtule hagi tahteavalduse andmise kohustuse tuvastamiseks. Seega olid kinkelepingu tegemiseks muud eesmärgid, mitte aga teadlikult majanduslikult kahjuliku tehingu tegemine. Ka ei ole esitatud asjaolusid selle kohta, et tegemist ei oleks tavapärase kingitusega. Avaldatud asjaoludest ja tõenditest tuleneb, et pooled on ka eelnevalt oma vara kinkinud. Samuti on üldteada asjaolu, et lähikondsete isikute vaheliste tehingute puhul on kinkeleping tavapärane. Seega ei saa teha järeldust, et vaidlusaluse tehingu puhul on tegemist tavapäratu kingiga. Kohtutäituri K. S 01.03.2012 õiendist tuleneb, et nõutava summa sissenõudmine on võimatu juhul, kui võlgnik ei realiseeri talle kuuluvat kinnisasja Hispaanias või kui sissenõudja ei pöördu sundtäitmise avaldusega läbi Eesti Justiitsministeeriumi Hispaania kohtutäituri poole. Pooled ei vaielnud, et A. P ja M. P omandasid Hispaanias, XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX asuva kinnistu koos ridaelamuga, millest ½ kuulub kostjale ja ½ M. P-le. Seega on kostjal vara, millele on võimalik sissenõuet pöörata ja kohus ei nõustunud hagejaga selles, et kostja on teinud vaidlusaluse tehingu üksnes selleks, et vältida sundtäitmist. Kohus leidis, et hageja valikuline nõudeõigus pöörata sissenõue läbi tagasivõitmise eelkõige Eesti Vabariigis asuvale varale ei tulene seadusest. Samuti ei kaalu see üles asjaolu, et kostja on eelnevalt emalt kingina saadud vara viimase nõudmisel emale kinkinud, sõltumata tehingu motiividest. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellant nõustub kohtuotsusega osas, milles kohus asus seisukohale, et hageja nõue ei ole aegunud. Kohus on asunud ekslikult seisukohale, et kostjate vahel 21.08.2008 sõlmitud leping ei ole näilik tehing. Esiteks on kohus jätnud tähelepanuta selle, et kinkelepingu sõlmimine toimus vaid mõned kuud pärast seda, kui lõppesid M. P-i ja A. P-i kooselulised suhted. Seejuures on tähelepanuväärne, et M. P oli juba
4. aastal A. P-le avaldanud, et kavatseb H. P-lt võetud raha tagasi nõuda. Arvestades eeltoodut, oli kostja ilmselgelt huvitatud sellest, et ta oleks selleks hetkeks, kui M. P H. P-i eestkostjana kohtu poole pöördub, varatuks muutunud. Seda enam, et M. P-i ja A. P-i omavahelised suhted olid selleks hetkeks äärmiselt halvad. Ainuüksi asjaolu, et A. P võis mõistlikult eeldada, et tal võib tekkida hageja ees raha tagastamise kohustus, tekitab kahtluse tehingu eesmärkide osas. Teiseks ei ole kohus põhjendamatult pidanud oluliseks asjaolu, et R. P ei ela vaidlusaluses eramus, vaid XXXXXX ning kinkelepingu esemeks olnud kinnistul elab A. P. Seega puudus A. P-l mis tahes mõistlik põhjus kinkida oma emale tagasi kinnistu, mida tema XXaastane ema reaalselt ei vajanud. Kolmandaks on A. P töövõimetuspensionär ning ta ei ole viimased 11 aastat tööl käinud. Seega puudub kostjal püsiv sissetulek, millest oleks võimalik maksta tagasi võlgnevust. Kohtuotsuse täitmise kohustusest vabanemiseks on A. P kinkinud ka ainsa talle kuulunud vara emale. Kostja pahatahtlikku käitumist iseloomustab ka asjaolu, et kostja on arestinud tsiviilasjas nr 2-1013354 välja mõistetud menetluskulude nõude tagamiseks H. P-i pangakonto ja võtnud sellega hagejalt pangakaardi kasutamise võimaluse, kuigi ta teab väga hästi, et H. P ei oska sularahaga arveldada ning saab kasutada ostude tegemiseks üksnes oma pangakaarti. Lisaks on kostja keeldunud vabatahtlikult müümast pooltele kuuluvat maja Hispaanias, hoidudes seeläbi tahtlikult ja teadlikult oma võlakohustuse täitmisest. Seejuures üürib A. P Hispaanias asuvat maja ilma selle 4 teise kaasomaniku nõusolekuta välja ning saab majalt üüritulu, mida ta keeldub M. P-ga jagamast. Kõiki asjaolusid, mh A. P-i varasemat pahatahtlikku käitumist arvestades, on ilmne, et ka 21.08.2008 tehingu eesmärgiks oli etteulatuvalt kindlustada, et juhul, kui H. P peaks asuma oma raha tagasi nõudma, ei ole kostjal võimalik oma kohustusi tütre ees täita. Eelnevalt välja toodud asjaolusid arvestades on ilmne, et 21.08.2008 sõlmitud lepingu näol oli tegemist näiliku tehinguga, mille motiiviks oli muuta kostja varatuks. Juhul, kui kohus peaks leidma, et tehing ei olnud näilik, on siiski täidetud kõik alused kõnealuse tehingu tagasivõitmiseks ning hageja nõue tuleb rahuldada. Esiteks, tehing on tehtud 21.08.2008, hageja pöördus hagiga kohtu poole 26.04.2011, seega on võlgnik teinud tehingu vähem kui kolm aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Teiseks on kõiki eelpool toodud asjaolusid arvestades ilmne, et A. P on teinud kõnealuse tehingu teadliku eesmärgiga kahjustada H. P-i huve. Ka asjaolu, et R. P taganes
5. aastal sõlmitud kinkelepingust ning esitas hagi tahteavalduse andmise kohustuse tuvastamiseks, oli seotud sellega, et M. P-i ja A. P-i kooselulised suhted lõppesid taganemisavalduse tegemise ajal, mitte, et hageja oleks näidanud kostjate suhtes üles jämedat tänamatust. Kinkelepingust taganemise taga oli A. P, kes soovis seeläbi saada kontrolli kogu Pärnaõie 1 kinnistu üle. R. P pidi teadma sissenõudja kahjustamisest tehingu tegemise ajal. A. P ning tema ema R. P on lähikondsed pankrotiseaduse § 117 mõttes, mistõttu tuleb eeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Et A. P on töövõimetuspensionär ega oma kindlat sissetulekut, on ilmne, et ilma tehingu tagasivõitmiseta ei ole võimalik hageja nõuet rahuldada. Nagu apellant on eelnevalt viidanud, ei ole R. P-il mingisugust vajadust ega mõistlikku põhjendatud huvi omada Pärnaõie 1 kinnistut, kuna ta elab juba aastaid XXXXXX. Vaidlusalust kinnistut on kogu aeg kasutanud ning kasutab ainuisikuliselt A. P. Seejuures on oluline ka märkida, et R. P kinkis A. P-le ja M. P-le üksnes kinnistu, mille koguväärtus oli
6. aastal ca 100 000 krooni. Vaidlusaluse lepingu sõlmimise hetkeks oli kinnistule ehitatud maja väärtusega ca 2 800 000 krooni. Seega kinkis A. P oma emale 1 350 000 krooni väärtuses rohkem vara, kui oli eelnevalt saanud. Sellise kinkelepingu sõlmimiseks puudus mis tahes mõistlik põhjus, arvestades seda, et A. P ei ole jõukas inimene, kelle jaoks on selliste kingituste tegemine tavapärane. Kõiki asjaolusid kogumis vaadates on ilmne, et tegemist ei olnud tavapärase kinkega. Eeltoodust tulenevalt on hageja usutavalt põhistanud ning tõendanud ka 21.08.2008 tehingu tagasivõitmise aluste esinemise. Maakohus hindas tõendeid pealiskaudselt ega ole võtnud seisukohta kõikide hageja poolt esitatud väidete osas, jättes muuhulgas ka osa olulisi tõendeid üldse hindamata ning otsuses käsitlemata, kohtuotsus on olulises osas põhjendamata. Maakohus viitas otsuses, et kohtu ette ei ole toodud asjaolusid selle kohta, et praegusel juhul ei ole tegemist tavapärase kingitusega. Samas ei ole kohus kogu menetluse jooksul kordagi viidanud sellele, et hageja peaks asjaolusid täiendavalt selgitama või tõendeid esitama. Seetõttu on maakohus rikkunud oluliselt seadusest tulenevat selgitamiskohustust. Arvestades maakohtu rikkumist, on põhjendatud kuulata ringkonnakohtus tunnistajana üle M. P, kes saaks kõiki kinkelepinguga seotud asjaolusid selgitada, mh ka seda, miks ei saa 21.08.2008 tehingut käsitleda tavapärase kinkena ning miks oli tegemist majanduslikult kahjuliku tehinguga. TsMS § 355 sätestab, et kohus võib poolest tuleneval mõjuval põhjusel menetluse peatada kuni põhjuse äralangemiseni. Hageja esitab ringkonnakohtule ka taotluse menetluse peatamiseks seni, kuni A. P-i ja M. P-i kaasomandis olev eramu Hispaanias on müüdud. Nimelt on maakohus leidnud otsuses, et hageja valikuline nõudeõigus pöörata sissenõue läbi tagasivõitmise eelkõige Eesti Vabariigis asuvale varale ei tulene seadusest. Seega on kohus sisuliselt leidnud, et kõigepealt tuleks Hispaanias asuv vara müüa ning alles seejärel saab hinnata, kas R. P-le 5 kinkelepingu alusel antud vara tagasivõitmine on põhjendatud. Kuigi hageja ei nõustu sellega, et hagi rahuldamise eelduseks on Hispaanias asuva vara müük, on hageja maakohtu otsusest juhindudes siiski saatnud Justiitsministeeriumi kaudu Hispaaniasse ka taotluse vara müügiks sealse kohtutäituri kaudu, mis on aga aeganõudev protsess. Enne vara müüki ei ole aga teada, kui suures ulatuses on maja müügist saadava raha arvelt võimalik H. P-i hagi rahuldada. Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi tühistada ja saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Poolte vahel ei ole vaidlust alljärgnevates asjaoludes:
7. A. P kinkis 21.08.2008 R. P-le ½ mõttelist osa Harjumaal XXXXXX XXXXXX XXXXXXXX XXX X asuvast kinnistust (registriosa XXXXXXX).
8. Harju Maakohtu 22.03.2011 otsusega mõisteti A. P-lt hageja kasuks välja 85 050,15 eurot.

§ 187

lg 1 järgi võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks täitemenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudja huvisid (edaspidi tagasivõitmine).

§ 187

lg 2 järgi võib sissenõudja tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni.

§ 188

lg 1 järgi tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne ja lõige 3 järgi võlgniku lähikondsed määratakse PankrS § 117 kohaselt.

§ 189

lg 1 sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist ja lg 3 järgi toetused ja tavapärased kingitused, mis vastasid võlgniku majanduslikule olukorrale, ei ole tagasivõidetavad. Maakohus on lahendanud hagi, tuginedes

§-le 189, lähtudes sellest, et kostjate vahel oli sõlmitud kinkeleping. Pooled vaidlesid maakohtus hagi aegumise üle ja maakohus nõustus pooltega, et TsMS § 189 lg-s 1 sätestatud tähtaeg on hagi aegumistähtaeg. Kolleegium maakohtu seisukohta ei jaga ja leiab, et

§ 188

lg-s 1 ja § 189 lg-s 1 sätestatud tähtaegade puhul on tegemist nõuet lõpetava ehk preklusioonitähtajaga, millele ei kohaldu tsiviilseadustiku üldosa seaduse aegumise peatumist reguleerivad sätted. Täitemenetluse seadustik ei sätesta täitemenetluses tagasivõitmise hagide esitamisele aegumistähtaega viisil, nagu on see sätestatud näiteks PankrS § 118 lg-s 2, mille kohaselt tagasivõitmise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat pankroti väljakuulutamisest arvates. Samas PankrS §-des 110 ja 111 on sätestatud mitte aegumistähtajad, vaid menetlust lõpetavad tähtajad. Kuna vaidlusalune kinkeleping sõlmiti 21.08.2008 ja hagi selle tagasivõitmiseks esitati 26.04.2011, siis oli hagi esitamise ajaks möödunud

§ 189lg-s 1 sätestatud õigust lõpetav tähtaeg.

Eeltoodu tõttu ei ole alust hagi rahuldada

§ 189järgi.

6 Kolleegium leiab, et eeltoodu ei välista hagi rahuldamise kaalumist

§ 188

järgi.

§ 188

on üldsäte kõigi tehingute tagasivõitmiseks ja see säte on kohaldatav kolleegiumi arvates ka kinkelepingutele.

§ 188

kohaldamise eelduseks on tehinguga võlausaldaja huvide teadlik kahjustamine võlgniku poolt,

§-s 189 sellise tagasivõitmise eelduse olemasolu ei ole aga nõutud, kuna kinkelepingu järgi ei saa võlgnik mingit vastusooritust ja seetõttu on kinkeleping juba oma olemuselt võimalikke võlausaldajaid kahjustav. Kolleegiumi arvates on seaduses sätestatud lühem nõudeõigust lõpetav tähtaeg kinkelepingu puhul just seetõttu, et kinkelepingu tagasivõitmise nõuet on sissenõudjal

§ 189

järgi võimalik esitada ilma võlausaldajate huvide teadliku kahjustamise tõendamiseta. Juhul, kui sissenõudja ei ole esitanud nõuet kinkelepingu tagasivõitmiseks

§ 189

järgi, on tal võimalus seda teha

§ 188

järgi, kuid sellisel juhul on tal vajalik tõendada sissenõudja huvide teadlikku kahjustamist ja tehingu teise poole teadmist sellest, välja arvatud juhul, kui tehingu teiseks pooleks on võlgniku lähikondne, mil sellist teadmist eeldatakse.

§ 188

lg 1 järgi on tehingu kehtetuks tunnistamise nõudeõigust lõpetavaks tähtajaks 3 aastat, mis ei olnud hagi esitamiseks möödunud. Nõude esitamisel tuleb hagejal esile tuua ja tõendada lisaks

§-s 188 sätestatud eeldustele ka

§ 187lg-tes 1 ja 2 toodud üldisi eeldusi.

Seega tuleb hagejal

§ 188

alusel nõude esitamisel esile tuua ja tõendada asjaolud, millest järeldub, et tehing kahjustab sissenõudja huvisid, sissenõudjal on olemas täitedokument, sissenõudja nõue on muutunud sissenõutavaks, sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamisele, tehing on tehtud kolme aasta jooksul enne hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks ja tehingu teine pool teadis või pidi teadma sellest tehingu tegemise ajal, kusjuures, kui tehingu teine poole on võlgniku lähikondne, siis eeldatakse võlausaldajate huvide kahjustamisest teadmist. Hageja on oma nõude esitanud viisil, kus ta toob välja just

§ 188kohaldamise aluseks olevad asjaolud (I kd lk 32-33, 58-62).

Hageja tõi esile, et tal on olemas kehtiv täitedokument, milleks on Harju Maakohtu 22.03.2011 otsus kostja A. P-lt 85 050,15 euro väljamõistmise kohta, nõue on muutunud sissenõutavaks, võlgnikul puudub Eestis vara, võlgniku sissetulekuks on töövõimetuspension, kinkelepingu eesmärgiks oli välistada nõude täitmine, kuna tehingu tagajärjel muutus A. P varatuks, ning kingisaajaks oli A. P-i ema. Maakohus õiguse kohaldamist pooltega ei ole arutanud. 08.03.2012 on toimunud küll korraldav istung, kuid selle protokollist ei tulene, et maakohus oleks tõstatanud poolte ees küsimuse seaduse kohaldamise kohta. Järgnevalt kontrollib kolleegium vaidluse lahemist

§ 188järgi.

Vaidlust ei ole selles, et hagejal on Harju Maakohtu 22.03.2011 otsusest tulenev sissenõutav nõue kostja A. P-i vastu, A. P ja R. P on 21.08.2008 sõlminud kinkelepingu ½ mõttelise osa kinnistust, mis asub Tallinnas XXXXXXXX XXX X, kinkimiseks, kingisaaja R. P on A. P-i ema ehk lähikondne

§ 188lg 3 ja Pankr

S § 117 järgi. Ülejäänud käesoleva vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud olid vaidluse all. Kolleegium leiab, et 21.08.2008 kinkelepinguga on kahjustatud hageja huvisid, kuna tehingu tulemusel vähenes A. P-i vara oluliselt ja hageja kasuks tehtud kohtuotsust ei ole senini õnnestunud täita. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas kohtuotsust on võimalik täita A. P-i Hispaanias asuva vara arvel. Maakohus tuvastas, et sissenõue on võimalik rahuldada Hispaanias XXXXXXXXX asuva A. P-le kuuluva vara arvel, mistõttu ei ole täidetud

§ 187

lg-s 2 sätestatud eeldus ja see oli üheks 7 põhjuseks, miks maakohus jättis hagi rahuldamata. Vaidlust ei ole, et A. P-le kuulub ½ mõttelist osa Hispaanias asuvast kinnistust koos ridaelamuboksiga. Ülejäänud ½ mõttelist osa kuulub hageja seaduslikule esindajale M. P-le. Seega on võlgnikul olemas vara, kuid maakohtu poolt tuvastatud asjaolu, et selle arvel on võimalik täita hageja kasuks tehtud kohtuotsus, on jäetud maakohtu poolt põhjendamata. Kolleegiumi arvates ainult vara olemasolu ei tähenda veel seda, et selle arvel on võimalik kohtuotsus täita. Selleks, et hinnata, kas on alust eeldada, et Hispaanias asuvale varale sissenõude pööramine viib hageja nõude rahuldamisele, tuleb tuvastada, milline on Hispaanias asuva vara väärtus ja millise hinnaga on võimalik seda täitemenetluses müüa. Hageja esitas ringkonnakohtule analoogse kinnisvara müügikuulutused. Vastavalt kuulutustele on ridaelamubokside väärtuseks ca 75 000 – 110 000 eurot (II kd lk 57-66). Arvestades, et A. P-le kuulub ½ mõttelist osa ridaelamuboksist ja vara täitemenetluses müügil lähevad saadud rahast maha täitekulud, siis ei ole kolleegiumi arvates alust eeldada, et Hispaanias asuva võlgniku kinnisvara arvel on võimalik kohtuotsust täita. Kõige kõrgema hinnaga müügipakkumises oli hinnaks 110 000 eurot, millest pool on 55 000 eurot, mis ei kata hageja nõuet. Arvestades ringkonnakohtule esitatud tõendeid, on maakohtu järeldus, et Hispaanias asuvast kinnisvarast piisab nõude täitmiseks, ebaõige. Seega on täidetud

§ 187lg-s 2 toodud eeldus tehingu tagasivõitmiseks.

Kuna maakohus lähtus vaidluse lahendamisel ebaõigesti

§-st 189, siis ei arutatud maakohtus selle üle, kas A. P-i ja R. P-i vahelise kinkelepinguga teadlikult kahjustati sissenõudja huve ja ei tuvastatud seda kinnitavate asjaolude olemasolu või puudumist. Samuti ei ole tuvastatud, kas R. P oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. Kuna

§ 188

lg 2 järgi lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis võlausaldajate huvide kahjustamisest, siis vastupidise tõendamise kohustus lasus kostjatel. Maakohus ei selgitanud kostjatele tõendamiskoormist tulenevalt

§ 188lg-st 2.

Kolleegiumi arvates tingib eelmises lõigus toodud rikkumine maakohtu otsuse tühistamise ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise. Maakohtu poolt ebaõige materiaalõiguse normi kohaldamine tingis selle, et vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud on jäänud suures ulatuses välja selgitamata. Maakohus peab materiaalõiguse normi kohaldamise üle otsustama eelmenetluses ja vajadusel peab pooltele selgitama tõendamiskoormist. Maakohus seda teinud ei ole. Eeltoodu tõttu on jäänud täitmata TsMS § 392 lg-s 1 sätestatud eelmenetluse eesmärgid, mis on tinginud selle, et maakohtu otsus on olulises osas põhjendamata ja olulised asjaolud on jäänud tuvastamata. TsMS § 656 lg 1 p 5 järgi ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Ringkonnakohtul ei ole võimalik teha asjas ise otsust ja tuvastada esmakordselt olulisi asjaolusid ning hinnata olulises ulatuses tõendeid, kuna see riivaks oluliselt poolte kaebeõigust. TsMS § 688 järgi Riigikohus lähtub kassatsioonkaebuse lahendamisel alama astme kohtute poolt tuvastatud asjaoludest. Kolleegium nõustub kostjate seisukohaga, mille kohaselt on hageja oma nõude formuleerinud ebatäpselt. Hageja on sõnastanud oma nõude viisil, kus ta palub kinkelepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada (I kd lk 229), kuid nõuet, milles palutakse tuvastada tehingu tühisus näilikkuse tõttu, hageja alternatiivselt esitanud ei ole, kuigi nõude aluseks olevad asjaolud on esile toodud. Maakohus on hinnanud hageja väiteid ja leidnud, et tegemist ei ole näiliku tehinguga ning selle järelduse on apellatsioonkaebuses hageja vaidlustanud. Kolleegium leiab, et kuna hageja on esitanud nõude tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks, siis maakohtul ei olnud alust kaaluda nõuet tehingu tühisuse tuvastamiseks, küll aga võivad esiletoodud asjaolud olla olulised

§ 188järgi tehingu tagasivõitmisel.

8 Seoses maakohtu otsuse tühistamisega ja saatmisega uueks arutamiseks maakohtule tuleb menetluskulud jagada asja uuel läbivaatamisel. Ülle Jänes Ele Liiv Margo Klaar 9