Obsah (17)

§ 8§ 186§ 197§ 396§ 11§ 367§ 100§ 127§ 158§ 163§ 113§ 101§ 6§ 140§ 9§ 76§ 139

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-10-43867 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31.12.2012, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Margo Klaar, Gaida Kivinurm Tsiviil

§ 8

ja § 76 lg 1 alusel pooltele täitmiseks lepingu perioodil kohustuslik ning lepingu ülesütlemine on kujundusõigus, mida pool saab kasutada kas 3 lepingus ettenähtud tingimustel või seadusest tulenevalt (

§ 186p 6; § 101 lg 4; § 195 lg 2; § 196 koos § 116 lg-tega 1 ja 2).

Kostja ei ole kordagi väitnud, et ta oleks kasutanud ise nn kujundusõigust ning öelnud lepingu üles olukorras, kus tema arvates ei olnud mõistlikult võttes poolte huvisid kaaludes lepingu jätkamine võimalik (§ 196 lg-d 1 ja 2) ja mis oleks toonud kaasa lepingu lõppemise ja sellest tulenevalt liisingumaksete maksmise kohustuse lõppemise. Eeltoodu tõttu ei nõustunud kohus kostjaga, et hageja poolt lepingu lõpetamata jätmine kostja nõudel oleks hea usu põhimõttega vastuolus olev käitumine ja mõjutaks hageja õigust kostjale leping üles öelda kostjapoolse kohustuse rikkumise tõttu. Seda väidet, et kostja oleks leidnud sõidukile ise ostja või et ta seda 2009.a kevadel otsis ja et hageja oleks keeldunud pakutud vastu võtmast, ei ole kostja tõendanud. Ülalpool viidatud e-kirjavahetusest selliseid asjaolusid ja väiteid ei nähtu.

1. Kohtule esitatud aktist (I tlk 41) nähtuvalt tagastati liisinguese hageja esindajale Autolink OÜ-le 13.01.
2. Ehkki kostja väitis, et sõiduk tagastati perioodil 06.-08.01.2010, ei ole sellel vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust, kuna ajavahe on väike ning kostja ei ole väitnud, et märgitu oleks mõjutanud sõiduki turuhinda ja sellest lähtuvat müügihinda. Seega puudub vajadus anda hinnang kostja esitatud ABC Motors AS nimel vastava vastuse koostanud P. H-i e-kirjale.
3. Kostja väitis, et kui vaidlusalune sõiduk anti hageja esindajale Autolink OÜ-le üle, jäid sinna ka tema poolt soetud talverehvid 5600 krooni väärtuses, mis olid sõidukil all, samal ajal kui teised rehvid jäid autosse. Kohtule esitatud ATK Ehitus-Invest OÜ 02.11.2009 arvest nr 94-824 nähtub, et vaidlusalusele sõidukile on tehtud rehvide vahetus, rehvi andmeid kirjas ei ole. Kostja esitatud arvest 05.11.2008 nr 81585 nähtub, et kostja on soetanud rehvid 195/60R15 NOKIAN koos käibemaksuga summas 5762,71 krooni. Märgitud arvest nähtub, et tegemist on Škoda Octavia rehvidega, samas nähtub, et ostetud on NOKIAN rehvid. Kostja esitatud e-kirjast 30.04.2010 hagejale nähtub, et kostja on teavitanud, et sõidukil olid all kostja poolt soetatud rehvid, ja juhul kui hageja neid ei hüvita, siis palub kostja need tagastada. Esitatud hageja vastusest kostjale nähtub, et hageja ei kavatse nende väärtust hüvitada (30.04.2010 e-kiri). Hageja esitatud vara tagastamise aktist ei nähtu, et sõidukil oleks olnud all need rehvid, mis väidetavalt olid sõiduki pakkumises – naastrehvid 4tk 205/55R UG
4. Samuti ei nähtu, millise suurusega veljed olid sõidukil tagastamise ajal all. Eeltoodud tõendeid hinnates leidis kohus, et kostja on tõendanud, et sõiduki tagastamise ajal talvel 06.01.2010 olid sõidukil all kostja soetatud rehvid (vahetuse aeg 02.11.2009) ning hageja ei ole ümber lükanud kostja väiteid sellest, et liisinguesemel olid all tagastamise ajal kostja poolt soetatud rehvid. Kuna hageja ei ole ise soovinud neid hüvitada ega nähtu ka seda, et ta oleks soovinud neid tagastada, siis oli kostjal õigus tasaarvestada rehvide väärtus 5 600 krooni (väärtuse üle vaidlus puudus). Nõue tasaarvestada hageja nõudega kostja vastu on kooskõlas

197 lg-ga 1. 07.12.2010 on teinud kostja vastavasisulise avaldus hagejale. Eeltoodu tõttu on hageja nõue

§ 197lg 2 alusel alates 07.12.2010 5 600 krooni ulatuses kostja vastu vähenenud.

Ülaltoodu põhjustel puudus kohtul vajadus anda hinnang kostja esitatud P. H-i ja kostja e-kirjavahetusele rehvide vahetusest, kostja esitatud arvest istmetevahelise konsoolivahetusele, sõidukist tehtud fotodele, Škoda Octavia Elegance üleandmis-vastuvõtuaktile. Kostja väited sõiduki vigastustest seoses plahvatusega 22.-23.10.2009 ei oma vaidluses tähendust, sest sellest tulenevaid nõudeid ei ole pooled teineteisele esitanud.

1. Kostja leidis, et pooled sõlmisid lepingu lõpetamisel kokkuleppe, mille kohaselt võlgnes kostja lepingu lõppedes hagejale 42 627,50 krooni, mis refinantseeritakse tagatisega või tagatiseta laenulepingu kaudu selliselt, et laenusumma moodustab 42 627,50 krooni, intress 5 %. Kostja leidis, et tasus (arvestades tasaarveldusavaldust 5600 krooni) vastavalt 37 027,50 krooni ja sellega on pooltevahelised suhted lõppenud ning hagejal ei ole 4 nõudeid kostja vastu. Vaidlust ei ole selles, et pooled pidasid läbirääkimisi pärast 06.01.2010 lepingu lõppemist võla osas ning selle refinantseerimises. Märgitu nähtub kostja ja liisinguandja e-kirjavahetusest perioodil 23.02.-23.03.2010 ning poolte läbirääkimiste protokollist, mis on koostatud kostja poolt 12.04.
2. Viidatud protokoll kajastab poolte kavatsust edaspidise lepingu sõlmimise tingimustest, sj nähtub sellest, et tulevase lepingu sõlmimise eelduseks on laenukomitee otsus (p 11). Protokollist nähtuvalt toimub edaspidi laenulepingu vormistamine, sh on märgitud laenu võimalikud tagatised ja notariaaltoimingute kulude kandmine. Seega kajastab märgitud protokoll poolte nägemusi edaspidi sõlmitava lepingu tingimustest, mitte ei ole pooltevaheline tahteavalduste vahetamine, millega oleks saavutatud veel pooli õiguslikult siduv leping

§ 8lg 1, § 9 lg-d 1-3.

Ka 21.04.2010 hageja e-kiri (kostjale) viitab, et seisuga 21.04.2010 on olemas otsus laenu vormistamiseks ning kostjale on tehtud ettepanek lepingu allakirjutamiseks. Seega on 21.04.2010 hageja e-kirjast üheselt arusaadav koos kostja koostatud protokolliga, et leping poolte vahel tuleb alles sõlmida. Ka kostja 26.04.2010 e-kirjast nähtub, et „selle“ nädala jooksul peaksid pooled suutma lepingu kooskõlastada, pooli rahuldavasse vormi valada ja notari juures ära käima. Seega ei olnud pooled 12.04.2010 koostatud protokolli ajal veel lepingut liisingulepingust tuleneva võla vormistamiseks laenuna

§ 396

lg 2 järgi nende poolt vajalikus vormis sõlminud (

§ 11

lg 2) ja seega on alusetu kostja väide, et 12.04.2010 saavutasid pooled võla osas kokkuleppe. Kokkuleppe vormi ei ole pooled maininud, kuid lepinguks ei ole pooled pidanud 12.04.2010 koostatud protokolli. Iseenesest on õige kostja väide, et R. K oli hageja töötaja ja et kinnitades laenukomitee otsuse olemasolu, on ta vastutav TsÜS § 116 lg 2 alusel oma avalduste ja kinnituste eest. Märgitu ei tähenda aga seda, et liisingulepingust tuleneva võla tasumise kokkulepe oleks 12.04.2010 koostatud protokoll, sest ka kostja 26.04.2010 e-kiri hagejale kinnitab seda, et alles tulevikus sõlmitakse leping. Hageja esitas krediidikomitee otsuse 22.04.2010, mis kinnitab hageja valmisolekut leping sõlmida, kuid mis iseenesest ei tähenda lepingu sõlmimist. Seda, et tulevikus jäi leping sõlmimata, ei ole kumbki pool eitanud, lisaks kinnitavad pooltevaheliste lepinguliste läbirääkimiste jätkumist pärast 12.04.2010 koostatud protokolli hageja esitatud pooltevahelised e-kirjad 20.-26.04.2010. Nimetatud kaalutlustel puudus vajadus anda hinnang hageja esitatud laenulepingu L10101307 projektile, hageja esitatud rendilepingu lõpetamise kokkuleppe projektile koos asutusesisese kliendiprobleemi kirjeldusega ja e-kirjavahetusele krediidiinfos oleva infoga. Eeltoodu alusel ei ole tõendanud kostja väide, et pooled saavutasid 12.04.2010 kokkuleppe selle kohta, et kostja võlgneb liisingulepingus tuleneva võla laenuna

§ 396lg 2 järgi.

1. 06.01.2010 ütles hageja lepingu kostjale üles seoses kostja võlaga, mis tekkis 2009.a novembrist. Kostja ei ole nimetatud asjaolu vaidlustanud, samuti ei ole kostja vaidlustanud seda, et lepingu ülesütlemine oli lepingu rikkumise tõttu põhjendatud. Eeltoodu tõttu on leping lõppenud hageja poolt ülesütlemisega 06.01.
3. Liisingulepingu p 10.2 järgi peab liisinguvõtja maksma liisinguandjale kõik lepingu lõpetamise päevani tasumisele kuuluvad summad ja hüvitama kõik liisinguandjale lepingu ülesütlemiseni tekkinud kahjud.

§ 367

lg 1 alusel peab liisinguandja hüvitama liisingulepingu lõpetamisel liisingueseme finantseerimise kulud, v.a need, mis on kaetud maksetega ning lg 2 kohaselt lähtutakse kulude määramisel tasumata jäänud liisingumaksete suumast. Kostja leidis, et tema ei ole hagejale müügikahju tekitanud ning et kahju saabumine ei olnud ettenähtav.

1. Liisingueseme finantseerimise kulud olid 327 546 krooni, millest hageja sai tagasi 316 666,05 krooni, mis sisaldab endast kostja poolt tasutud summasid ja müügist laekunud summasid (94 800 kooni, sh km). Kostja esitatud ja koostatud maksegraafik seda ümber ei lükka. Sisuliselt puudub vaidlus selles, et kostja rendi- ja 5 kindlustusmaksete võlg oli 14 879,95 krooni, et tasumata müügiteenuse võlg oli 4 740 krooni, tasumata kindlustusmaksete võlg oli 533,39 krooni ja lepingu lõpetamise teate tasu võlg oli 1200 krooni.
2. Pooltevahelise liisingulepingu järgi on hagejal õigus nõuda lepingu p 10.1 järgi lepingu ülesütlemist kui kostja jääb liisingumaksetega võlgu; p 10.2 alusel ning

§ 367

lg-te 1 ja 4 kohaselt on hagejal õigus nõuda finantseerimise kulusid ja muid lisakulusid ehk kahju, kui leping lõpetatakse ennetähtaegselt lepingu p 10.1 tõttu. Leping öeldi kostjale üles 06.01.2010 seoses kostjapoolse kohustuse rikkumisega

§ 100tähenduses.

Seega pidi kostjal olema ette näha kulud ja kahjud, mis võivad tekkida, kui liisingueseme turuväärtus selle tagastamise ajal ei kata finantseerimise kulusid, aga ka kõiki muid liisingulepingu ülesütlemisest tingituid kulusid. Seda ei ole kostja vaidlustanud, et liisinguese müüdi turuväärtusega 94 800 krooni (km-ga). Seega ei katnud see koos kostja poolt tasutuga, kokku 316 666,05 krooni, finantseerimise kulusid 327 546 krooni ning muid kulusid nagu ülapool viidatud müügiteenuse kulud, kindlustusmaksete võlg ning lepingu lõpetamisega seotud teate kulud. Eeltoodu alusel on ebaõiged kostja väited, et hageja on endale ise põhjustanud kahju ning et kahju (müügikahju) tekkimine ei olnud kostjale ettenähtav lepingu sõlmimise ajal (

§ 127lg 3).

1. Kostja leidis, et hagejal ei ole õigust nõuda leppetrahvi, kuna see on esitatud hilinemisega ja see on põhjendamatult suur. Hageja leidis, et leppetrahvi nõue on esitatud koheselt võlanõude ja lepingu ülesütlemise hoiatuses. Esitatud võlanõudest 23.12.2009 nr T1-41/09/5570 nähtuvalt on hageja märkinud, et nõuab lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel vastavalt lepingu p-le 5.10 leppetrahvi ja kui võlga ära ei tasuta, siis öeldakse leping üles 06.01.
2. Lisaks esitas hageja kohtule ka leppetrahvi arve, millest nähtuvalt nõudis hageja arves 06.01.2010 leppetrahvi 5 000 krooni. Vaidlus puudus selles, et kostja jäi võlgu alates 2009.a novembrist, seega on hageja oma leppetrahvi nõude esitanud viivitamatult pärast rikkumise avastamist, mistõttu on hageja lepingust tulenev leppetrahvi nõue lubatav kooskõlas

§ 158lg-ga 1.

Eeltoodu alusel on ebaõige kostja väide, et leppetrahvi nõue on esitatud hilinemisega (

§ 163). 22.

Kostja väitis, et viivis on lubamatu, kuna kostja soovis lepingu juba 2009.a kevadel lõpetada, on põhjendamatult suur ja seda tuleks vähendada ning seda ei saa arvestada 5 600 kroonilt, mis oli tasaarvestatud. Lisaks ei ole arusaadav, millelt on viivist arvestatud ning hageja ei ole seda õigel ajal esitanud. Hageja väitel oli kostja viivituses ning viivis on 4 819,47 krooni.

§ 113

lg 1 ja § 76 lg 1 ja § 101 lg 1 p 6 alusel on võlasusaldajal õigus nõuda viivist kohustuse täitmisega viivitamise korral alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Kostja tegi hagejale tasaarvestuse 07.12.2010 5 600 krooni, seega vähenes kostja võlg hageja ees 5 600 krooni (

§ 197lg 2 I.

lause järgi). Eeltoodu alusel on õige kostja väide, et viivist ei saa arvestada tasaarvestatud 5 600 kroonilt. Ärakuulamisel selgitas hageja, et viivist on arvestatud kuni 18.03.2010, samas ei nähtu hagiavaldusest ega täpsustatud hagiavalduselt millistelt ja kui suurtelt nõuetelt ja mis ajast arvates on hageja viivist kostjalt nõudnud, sh on hagiavalduses märgitud, et viivist on nõutud kuni 06.12.

1. Kohus nõustus kostjaga, et viivisenõue on põhjendamata, kuna selle aluseks olev põhinõude ulatus ja selle arvestamise aeg (sissenõutavus ning periood kokku) ei ole kontrollitavad. Kohus ei tuleta tõenditest asjaolusid ega tugine asjaolule, millele pool pole viidanud. Kuna kostja on vaidlustanud viivise põhjusel, et selle aluseks olev võlanõue ja periood ehk arvestus on arusaamatu, siis leidis kohus, et viivisenõue on põhjendamata. Seega puudus vajadus anda hinnang ka muudele kostja väidetele viivisest.
2. Eeltoodu alusel leidis kohus, et kostja võlg oli kokku 47 382,42 krooni (14 879,95 + 5 000 (leppetrahv) + 27 709,08 + 4740 + 533,39 + 120 - 5600). 6 24.

§ 113

lg 8 ja § 162 lg 1 alusel võib kohus poole taotlusel vähendada leppetrahvi kui see on ebamõistlikult suur kuni mõistliku suuruseni, arvestades kohustuse täitmise ulatust, teise poole õigustatud huvi, lepingupoolte majanduslikku seisundit. Vaidlust ei ole selles, et kostja jäi võlgu alates 2009.a novembrist ning leping öeldi üles 06.01.

1. Leping oli sõlmitud hageja ja kostja õiguseellase vahel perioodiks 25.11.2009-15.11.2010 ning leping lõppes vähem kui aasta enne selle lepingus kokku lepitud tähtaega. Kostjapoolne rendi ja kindlustusmaksete kohustuse rikkumise ulatus oli hagi kohaselt 14 879,95 krooni. Leppetrahv 5 000 krooni moodustab sellest võlguolevatest rendi- ja kindlustusmaksetest (millega kostja jäi võlgu enne lepingu ülesütlemist ja mille tõttu hageja nõuab leppetrahvi) 34%. Arvestades rikkumise ulatust (14 879,95 krooni), mille tõttu leping üles öeldi ning leppetrahvi suurust sellesse (34 %), lepinguliste suhete pikkust 25.11.2005-06.01.2009 (peaaegu 5 aastat kestev leping öeldi üles veidi pärast 4aastast kehtivust), rikkumise perioodi enne ülesütlemist (2009.a novembrist tekkinud rikkumine ja ülesütlemine 06.01.2010), lepingu täitmist ligi 4 aastat rikkumiseta, leidis kohus, et leppetrahv on ebamõistlikult suur ning seda tuleb vähendada kuni 50 kroonini. Hageja muud nõuded (v.a viivis) on tõendatud ja põhjendatud ning kuna hageja saab liisingueseme finantseerimise kulud ja muud võlad hüvitatud, siis on vähendatud leppetrahv 50 krooni kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades piisav, selle kaudu ei rikastu hageja ning see ei koorma ebamõistlikult kostjat.
2. Eeltoodu tõttu on hageja tõendatud ja põhjendatud nõue kostja vastu

§ 367

lg-te 1 ja 4 järgi (liisingueseme finantseerimise kulud ja muud lepingu lõpetamisega seotud kulud) ning leppetrahv

§ 158

lg 1, § 162 lg 1 alusel vähendatud ulatuses kokku 47 332,42 krooni (47 382,42 - 50). Kuna kostja tasus 06.12.2010 37 027,50 krooni, siis on kostja võlg 10 304,92 krooni. Kuna kostjal on seni tasumata 10 304,92 krooni, on hageja õigustatud nõudma kostjalt 10 304,92 krooni tasumist

§ 101lg 1 p, § 108 lg 1, § 158 lg 1, § 162 lg 1, § 367 lg-te 1 ja 4 järgi.

Seega on hageja nõue osaliselt tõendatud ja põhjendatud, kuulub osalisele rahuldamisele ja 10 304,92 krooni ehk 658,60 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

1. Istungil pakkus hageja välja kompromissiks 50 % nõudest, mis on vastavalt hagetud 20 774,39 kroonist 10 387,20 krooni ehk 663,86 eurot. Kohus rahuldas nõude summas 658,60 eurot, st ligilähedaselt selles ulatuses, millise hageja pakkus kompromissina välja. Kostja kompromissiga ei nõustunud. Käesolev asi oli lihtmenetlusi asi, kuna tsiviilasja hind on alla 2000 euro, mistõttu sai kohus määrata kindlaks ka otsuses kulude rahalise suuruse TsMS § 405 lg 1 p 3 alusel. TsMS § 163 lg 2 sätestab, et kui hagi rahuldatakse osaliselt või sellesarnaselt ulatuses, nagu kohtumenetluses kompromissina pakkus üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kuivõrd kostja ei nõustunud hageja pakutud kompromissiga, jäid kõik menetluskulud kostja kanda, sõltumata kostja esitatud menetluskulude nimekirjast ning kohus nendele hinnangut ei andnud. Hageja palus välja mõista kostjalt riigilõivu 191,73 eurot. Eeltoodu alusel mõistis kohus kostjalt hageja kasuks TsMS § 163 lg 2, § 405 lg 1 p 3 alusel välja riigilõivu 191,73 eurot. Apellatsioonkaebus
2. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud jätta hageja kanda.
3. Maakohus andis ebaõige hinnangu 12.04.2010 protokollile. Pooled sõlmisid 12.04.2010 protokollina pealkirjastatud dokumendi näol siduva kokkuleppe kõigis olulistes lepingu tingimustes: 1) liisingulepingu tasumata võlajäägi lõplikus summas 42 627,50 krooni ja võla ümbervormistamises laenuks (p-d 1 ja 2); 2) laenuintressis 10 % või alternatiivselt 7 5 %, kui kostja annab laenule tagatise (p 3); 3) muud protokollis kajastamata nõuded hagejal kostja vastu puuduvad (p 10). 12.04.2010 protokoll vastab nii sisu, eesmärgi kui ka vormi mõttes

§ 396lg-le 2 ning kohus on jätnud nimetatud õigusnormi ebaõigesti kohaldamata.

12.04.2010 tehinguga tekkisid kindlaksmääratud õigused ja kohustused laenukomitee positiivse otsuse ehk kokkulepitud tingimuste saabumisel. Asjaolu, et pooled pidasid pärast 12.04.2010 protokolli allkirjastamist e-kirjavahetust, ei mõjuta 12.04.2010 kokkulepitud tingimuste kehtivust. Kuna pooled ei saavutanud 12.04.2010 kokkuleppes sätestamata lisatingimustest kokkulepet, tuleb lähtuda algse 12.04.2010 kokkuleppe sõnastusest. Maakohus on andnud pärast 12.04.2010 toimunud poolte kirjavahetusele ebaõige hinnangu. Maakohus oleks pidanud hindama kas ja millist õiguslikku tähendust omavad poolte poolt 12.04.2010 protokollis antud kinnitused. Kostja võis eeldada, et hageja ei esita tema vastu muid, s.o 12.04.2010 protokollis sätestamata, nõudeid. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei lähtunud hageja nõude suuruse hindamisel 12.04.2010 protokollis sätestatust ning pidas põhjendatuks hagi rahuldamist 658,60 euro suuruses summas. Kuivõrd kostja vaidles hageja nõudele täies ulatuses vastu, ei ole õige maakohtu järeldus, et poolte vahel puudus vaidlus rendi- ja kindlustusmaksete, müügiteenuse ja lepingu lõpetamise teate tasu võlas. Põhinõude puudumise tõttu on põhjendamatu ka nõue viivise ja leppetrahvi tasumise kohta. Kostja ei saanud näha ette hageja poolt kostja vastu protokollis sätestamata rahalise nõude esitamist, veel vähem ei pidanud kostja nägema ette hageja võimalikku kahju. Kostja eeldas põhjendatult TsÜS § 138 lg 1 ja

§ 6

lg 1 alusel, et kirjalikult fikseeritud võlajäägi tasumisel loeb hageja kostja võla tasutuks. Puudub vaidlus, et kostja on 12.04.2010 protokollist tuleneva rahalise kohustuse hagejale täitnud. 29. Maakohus on jätnud põhjendamatult vähendamata kahjuhüvitise. Kohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta, et hageja ei teinud faktiliselt midagi selleks, et tema võimalikku ja sel hetkel juba hageja jaoks ettenähtavat kahju ära hoida või vähendada. See oli üks põhilisemaid asjaolusid, mida kostja hagejale ette heitis. Kostja palus kohtul arvestada hageja osa kahju tekkimisel, kuna kahju on selle tõendamise korral tekkinud hagejast endast tulenevatest asjaoludest, kuid kohus on jätnud kostja nimetatud vastuväited põhjendamatult tähelepanuta. Kostja palus kohtul kohaldada

§ 140

lg-t 1 juhul, kui kohus leiab, et kostja vastutab hagejale kahju tekkimise eest ning kahju ei ole tekkinud hagejast tulenevatest asjaoludest.

1. Kohus on jätnud lepingu täitmisel poolte käitumist hinnates ebaõigesti tuvastamata hagejapoolse hea usu põhimõtte rikkumise. Hageja on oma tegevusest tulenevalt käitunud suhetes kostjaga hea usu põhimõtte vastaselt. Kohtu järeldus, et kostja oleks võinud ise liisingulepingu üles öelda, ei ole õige, kuna kostjal puudus selleks õiguslik alus. Kostja oli liisingumaksetega viivituses juba alates 2009.a aprillist, st oli juba lepingut rikkunud ning kostja teavitas hagejat kirjalikult, et ta ei suuda liisingumakseid edaspidi tasuda. Seega oli just hageja selleks lepingu pooleks, kes hea usu põhimõtte kohaselt oleks pidanud kasutama kohaseid abinõusid enda võimaliku kahju ärahoidmiseks või võimaliku kahju vähendamiseks.
2. Maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust. Maakohus on jätnud kostja väidetele olulises osas hinnangu andmata. Kohus ei ole hinnanud tõendeid objektiivselt, on andnud poolte väidetele ning tõenditele ebaõige hinnangu ning jätnud asjas tähtsust omavad asjaolud olulises ulatuses välja selgitamata. Vastus apellatsioonkaebusele
3. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. 8 Ringkonnakohtu otsus
4. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
5. Kuna hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, kontrollib ringkonnakohus vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 esimese astme kohtu otsuse sisulist seaduslikkust ja põhjendatust üksnes hagi osalist rahuldamist puudutavas osas.
6. Kolleegium nõustub maakohtu poolt hagi osalise rahuldamisega ning selle aluseks olevate faktiliste asjaolude tuvastamist puudutavate seisukohtade ja järeldustega ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et on maakohtuga ühel meelel selles, et pooltevahelised läbirääkimised võla vormistamiseks laenulepinguna ei ole kokkleppega päädinud. Arutlus on jäänud kavatsuste tasandile ja 12.04.2010 koostatud protokolli ei saa lepinguks pidada.

§ 9

järgi loetakse leping sõlmituks tahteavalduste vahetamise teel kui kõigis pooltele olulistes tingimustes on üksmeel saavutatud. Maakohus on õigesti leidnud, et lepingu sõlmimise aluseks olevate tahteavalduste vahetamine ei ole tõendamist leidnud, samuti viitab protokollile järgnev poolte suhtlus ja fakt, et liisinguleping lõppes hageja poolt selle ülesütlemisega, mõlemat poolt rahuldavates tingimustes kokkuleppele mittejõudmisele. 36. Kaebuse seisukoht, et maakohus oleks pidanud väljamõistetavat summat vähendama põhjusel, et hageja ei nõustunud kostja ettepanekul liisingulepingut lõpetama, ei pea sumuti paika. Maakohus on käsitlenud lepingu ühepoolse lõpetamise väljavaateid ning leidnud õigesti, et kostjal on need puudunud. Kostja on apellatsioonkaebuses ka ise möönnud, et tal ei olnud alust lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks. Samuti ei ole kostja toonud esile asjaolusid, mis oleks andud põhjust lepingu tingimusi muuta (

97). Asjaolu, et hageja ei ole nõustunud kostja poolt pakutud tingimustel lepingut lõpetama või seda muutma ning on nõudnud kostjalt lepingu täitmist, on kooskõlas

§ 76

lg 1 regulatsiooniga, mille kohaselt tuleb võlgnikul täita kohustusi vastavalt lepingule ega ole vastuolus hea usu põhimõttega. Lepingu rikkumise korral on võlausaldajal õigus kasutada võlgniku suhtes kokkulepitud või seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid (

§-d 100 ja 101). Kostja majandustegevuse edutust ja sellest tulenenud makseraskusi ei saa seada süüks hagejale ega tuletada sellest kaebuses ekslikult märgitud

§ 139

lg 1 järgset hageja kohustust võtta osa kostja poolt lepingu täitmata jätmisest tekkinud majanduslikult negatiivsete tagajärgede kandmisest.

1. Kaebuse väide, et maakohus on tõendite hindamisel rikkunud menetlusnorme ning et otsus on olulises ulatuses põhjendamata, ei ole õige. Kostja on teinud kaebuses etteheite, et maakohus on tõendid ebaõigesti hinnanud, kuid ei ole täpsustanud, millise tõendi hindamisel on maakohus eksinud või millise tõendi jätnud põhjendamatult tähelepanuta. Samuti ei ole kaebaja täpsustanud, millise kostja vastuväite on maakohus jätnud otsuses käsitlemata. Erinevalt kaebajast leiab kolleegium, et maakohtu hinnang võlgnevuse kinnitamiseks esitatud tõenditele on olnud seadusekohane ning kolleegiumil ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nende pinnalt maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Maakohus on tõendite asjassepuutuvuse ja lubatavuse hindamisel õigesti lähtunud vaidluse aluseks olevatest asjaoludest ning tõendite pinnalt tehtud järeldusi TsMS § 442 lg-st 8 juhindudes otsuses nõutava põhjalikkuse ja selgusega põhjendanud. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus tõendeid seadusest juhindudes ning otsustab siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Kostja üldsõnaline mittenõustumine kohtu kaalutlustega ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. 9
2. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Iko Nõmm Margo Klaar Gaida Kivinurm 10