KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 17. mai 2013, Tartu Tsiviilasja number 2-12-3

§-st 2 õigus ise omal algatusel selgitada, kas tehing on kooskõlas heade kommetega (TsÜS § 86).

§ 2

kohaselt on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Tsiviilasja õige lahendamise all tuleb mõista, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja õiglane. Kohus oli seisukohal, et TKL kokkulepped nr 3 ja 4 on eelpool toodud põhjustel heade kommetega vastuolus (TsÜS § 86 lg-d 1–3) ja sellest tulenevalt tühised. TsÜS § 84 lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. BIGBANK AS esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 9. novembri 2012 otsuse tühistamist ja asja saatmist tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) rikkus kohus menetlusõiguse norme (

§ 5lg 2; § 436 lg 1, 2, 3, 4). Asjas ei esitatud väiteid seoses KAS § 83; § 89 ja Ts

ÜS § 86 kohaldamisega. Kohus hindas menetluses esiletoodud asjaolusid erinevalt mõlemast poolest, kuid ei juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ning ei andnud võimalust avaldada oma seisukoht kohtu hinnangu osas või nõuet vastavalt sellele muuta/täpsustada. Sellega rikkus kohus oluliselt õigusliku ärakuulamise põhimõtet (

§ 199lg 1 p 5; § 656 lg 1 p 1).

Samuti ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud (

§ 656lg 1 p 5) ning kohus on kohaldanud asjasse mittepuutuvaid sätteid.

Kohus ei põhjendanud, millel põhineb KAS § 83 lg-s 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõttele sisu ja tähenduse andmine. Seadusandluses ja õiguskirjanduses on nimetatud põhimõttele antud teistsugune tähendus. Kohus asus seisukohale, et hageja rikkus kokkulepete nr 3 ja 4 sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuid ei põhjendanud, mille alusel oli hageja jõupositsioonil olukorras, kus kokkulepete sõlmimiseks on vajalik kostja tahteavaldus, kuidas kahjustas kokkulepete sõlmimine kostja olukorda võrreldes olukorraga, kui kokkuleppeid ei oleks sõlmitud, kuidas kokkulepete võimalik tühisus mõjutab kogu lepingu tühisust ning miks kokkulepete nr 3 ja 4 tühisuse tuvastamisel ei saa lähtuda viimasest kehtivast kokkuleppest (nr 2). Ringkonnakohtul ei ole võimalik tulenevalt

§ 652

lg-st 5 puudust apellatsioonimenetluses kõrvaldada ning asi tuleb saata tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks; 2) järgis hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on kogunud ja säilitanud andmeid kostja rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutas andmeid kostja jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Enne kokkuleppe nr 3 sõlmimist oli kostja täitnud kohustusi nõuetekohaselt enam kui 20 kuu jooksul. Kostja esitatud andmete järgi ületas kostja sissetulek krediidilepingu järgset kuumakset vähemalt kaheksa korda, ainuüksi kostja muud rahavood (ilma palgatuluta) ületasid kuumakset vähemalt neli korda. Seega ka töökaotuse puhul oleks kostja olnud suuteline kohustusi täitma. Hageja tegi päringud avalikesse registritesse: Ametlikes Teadaannetes puudusid andmed 4 kostja kohta, maksehäireregistri andmetel oli kostjal üks lõpetamata kohustus (sidevõlg), kinnistusraamatu andmetel kuulub kostjale kinnistu; kostja antud info kohaselt kuulub kostjale ka sõiduauto. Kostja pidi enne kokkulepe sõlmimist tasuma hagejale eeldusmakse, tõestamaks, et ta on võimeline kohustusi täitma. Enne kokkuleppe nr 4 sõlmimist oli kostja täitnud kohustusi nõuetekohaselt enam kui 20 kuu jooksul. Kostja esitatud andmete järgi oleks kostja ka töökaotuse puhul suuteline lepingust tulenevaid kohustusi täitma. Ametlikes Teadaannetes puudusid andmed kostja kohta, maksehäireregistri andmetel oli kostjal kaks lõpetamata kohustust, kinnistusraamatu andmetel kuulub kostjale kinnistu; kostja antud info kohaselt kuulub kostjale ka sõiduauto. Kostja sooritas nii enne kokkuleppe nr 3 sõlmimist kui ka kokkuleppe kehtivuse perioodil mitu makset laenukohustuste katteks, mis juba iseenesest tõendab, et laenukoormus oli kokkuleppe sõlmimisel kostja jaoks jõukohane ja mõistlik. Juhul kui hageja oleks keeldunud kokkuleppe nr 4 sõlmimisest, oleksid tagajärjed kostja jaoks olnud tunduvalt keerulisemad (kogu nõue oleks tulnud täita viivitamatult ühekordse maksena vähemalt 5000 eurot, lisandunud oleks viivis 27,27% aastas ning kohtu- ja täitemenetluse kulud). Asjaolusid hinnates sai pigem eeldada, et kostja suudab pärast 6-kuulist maksepuhkust, mil kuumakse oli 151 eurot, kohustust täita. Kostja oli varasemaid lepinguid täitnud korrektselt ja sellega tõendanud, et tal on tahe kohustusi täita. Samuti lähtusid pooled asjaolust, et kostja töötus on ajutise iseloomuga, kostjal on ka muid rahavoogusid ja talle kuulub vara, mille realiseerimisel oleks kostjal olnud võimalik kohustusi täita. Viimases tulude-kulude ülevaates tõi kostja ühe kuluartiklina välja transpordikulud (autokütus) igakuiselt ca 130 eurot. Vastavate kulude kokkuhoidmisel oleks kostja olnud võimeline täitma kokkulepet nr

1. Paar kuud pärast maksepuhkuse lõppemist sai hagejale teatavaks, et kostjal on tekkinud sissetulek töötasu näol ja
2. a lõpuks oli kostja sissetulek üle 600 euro kuus, mis üheselt viitab asjaolule, et kostjal oli võimalik kohustusi täita. Juhindudes VÕS § 6 lg-st 1 ja § 7 lg-st 1 tuleb kostja käitumine hinnata hea usu põhimõtte vastaseks. Pahauskselt käituva isiku kohustuste vähendamine annab signaali, et kohustusi ei ole vaja täita ning isik võib lepingute sõlmimisel ja täitmisel käituda vastutustundetult. Hageja ei mõjutanud kostjat uusi kokkuleppeid sõlmima. Hageja esitas mitu ettepanekut ja selgitas iga lahenduse tagajärgi. Kostjal oli võimalik valida, kas ta: 1) täidab kokkulepet nr 3 edasi või 2) sõlmib kokkuleppe nr 4 või 3) eelistab nõude kohest sissenõutavaks muutumist. Kostja otsustas lepinguvabaduse põhimõttest lähtuvalt sõlmida kokkuleppe nr 4, olles teadlik ka oma majanduslikust olukorrast. Kokkulepete nr 3 ja 4 puhul ei ole tegemist kostja olukorda raskendavate kokkulepetega, kuna (makse)tingimusi oluliselt ei muudetud; 3) ei kuulu TsÜS § 86 asjas kohaldamisele. Kokkulepped nr 3 ja 4 on kooskõlas heade kommetega ning kehtivad. TsÜS § 86 kohtu poolt aluseks võetud redaktsioon kehtib alates 01.05.
3. Kokkulepe nr 3 sõlmiti 20.03.
4. Seega ei olnud hagejal võimalik vastavate nõuetega arvestada ja tal ei lasu ka sellist kohustust, kuna TsÜS § 86 kohta ei ole rakendussätetes sätestatud, et see omaks tagasiulatuvat jõudu (III-4/1-5/94; 3-2-1-51-02; 3-2-1-96-03; 3-2-1-79-05). Seega ei kuulu TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3 kokkulepe nr 3 osas kohaldamisele. Tehingu tühisuse alused, mis alates 01.05.2009 sisalduvad TsÜS § 86 lg-tes 2 ja 3, olid varem tehingu tühistamise alusteks. Kohus ei saa omal algatusel hinnata enne 01.05.2009 sõlmitud lepingute tühisust TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 alustel, kuna selleks on vajalik kostja lepingu tühistamise avaldus. Kostja ei ole avaldust esitanud. Kohus ületas kokkulepe nr 3 tühisuse tuvastamisel oma pädevuse piire. Kokkuleppe nr 4 puhul ei ole täidetud TsÜS §-s 86 toodud eeldused. Tehingu tühisuse tuvastamiseks TsÜS § 86 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras. Kokkuleppest nr 4 tulenevate vastastikuste soorituste väärtus ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, kuna kostja 5 poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kokkuleppe nr 4 krediidi kulukuse määraks on 44,01%, Eesti Panga poolt septembris 2009 avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr oli 28,27%. Samuti ei ole tehingud tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Tehingu tühisuse hindamisel tuleb hinnata iga üksiku tehingu kehtivust eraldi; 4) ei too vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine kaasa tehingu tühisust TsÜS § 86 alusel. Heade kommete vastasuse tuvastamine taandub sisuliselt väärtushinnangulise otsuse tegemisele (3-2-1-80-02; 3-2-1-72-01). Kuna enne 01.07.2011 ei olnud krediidiandjal eraõiguslikes suhetes kohustust vastutustundliku laenamise põhimõtet järgida (seda põhimõtet ei tuntud ka Euroopa Ühenduse eraõiguse tasandil), siis ei saa käesoleval ajal vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes sõlmitud lepinguid pidada vastuolus olevaks ühiskonna väärtushinnangutega ehk selline leping ei saa olla vastuolus heade kommetega. Apellant viitab Riigikohtu seisukohale otsuses nr 3-2-1-123-11 (p 15) ning leiab, et Euroopas (näit Suurbritannias ja Saksamaal) ei ole tunnustatud pankade üldist kohustust kliente nõustada ja teavitada võimalikest prognoositavatest makseraskustest krediidilepingu täitmisel. Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda ka VÕS § 29 lg-st 8, mille kohaselt lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. Nimetatud põhimõtte kehtib ka lepingu kehtivusele tervikuna. Eesti seadusandlus üldiselt ei näe ette mingit kindlat tagajärge vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise puhuks. Saksamaa õiguskirjanduses on leitud, et olukorras, kus krediidiandja rikub krediidivõimelisuse hindamise ja tarbija nõustamise kohustust (vastutustundliku laenamise põhimõte), ei ole direktiivil 2008/48//EÜ tarbija individuaalsete huvide ja õiguste kaitse-eesmärki (P. Wösthoff, Die Verbraucherkreditrichtlinie und deren Umsetzung ins deutsche Recht, Dissertation Universität Wien, 2010, S. 91 ja C. Herresthal, Die Verpflichtung zur Bewertung die Kreditwürdigkeit und zur angemessenen Erläuterung nach der neuen Verbraucherkreditrichtlinie 2008/48/EG, Wertpapiermitteilungen – Zeitschrift für Wirtschafts- und Bankrecht, 2009, Heft 25, S 1178). Direktiivi 2008/48/EÜ artikkel 23 räägib karistustest ehk avalik-õiguslike iseloomuga sanktsioonidest, mitte eraõiguslikest kaitsevahenditest. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmine ei too kaasa tarbijakrediidilepingu tühisust vastuolu tõttu seaduses sätestatud keelu või heade kommetega. Tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa terve tehingu tühisust (Varul, P., Kull, I., Kõve; V., Käerdi, M.

§ 657

lg 1 p 3 alusel tühistada ning tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

1. Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid pooled 14.02.2008 tarbijakrediidilepingu nr 0800072/49st. Pärast lepingu sõlmimist on pooled seda neljal korral muutnud. Hagiavaldusest nähtub veel see, et hageja on lepingu üles öelnud ning hageja nõue kostja vastu on 9841,70 eurot, millest 4776,87 eurot moodustab tagastamata krediidisumma, 3145,76 eurot sissenõutavaks muutunud intress, 383,45 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud, 1484,92 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ja 50,70 eurot lepingu sõlmimise tasu. Lisaks nõudis hageja kostjalt alates 08.08.2012 tagastamata krediidisummalt kuni selle täieliku tasumiseni viivise 27,58% väljamõistmist. 7 Maakohus jättis hagi täielikult rahuldamata ning põhjendas hagi rahuldamata jätmist sellega, et hageja on laenu andmisel kostjale rikkunud KAS § 83 lg-s 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning lepingu muutmise kokkulepped nr 3 ja nr 4 on tühised vastuolu tõttu heade kommetega TsÜS § 86 lg-te 1-3 järgi.
2. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus on rikkunud õigusliku ärakuulamise põhimõtet (

§ 656

lg 1 p 1) ega ole kohtuotsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud (

§ 656

lg 1 p 5), st tegemist on olulise menetlusõiguse normi rikkumisega, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

§ 438

lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada.

§ 436sätestab kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõude.

Sellest nõudest tulenevalt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele (

§ 436

lg 2); võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada (

§ 436

lg 3); ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud, samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht (

§ 436lg 4).

Kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõude täitmiseks näeb

ette eelmenetluse (

41. peatükk).

§ 392

lg 1 p-de 1-4 kohaselt peab kohus eelkõige välja selgitama hageja nõude ja kostja seisukoha nõude suhtes; menetlusosaliste taotlused; menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised oma faktiliste väidete põhjendamiseks esitavad. Kuivõrd antud asjas kostja hagile ei vastanud ning maakohtul ei olnud teda kostja seisukohta hageja nõuete suhtes, pidi maakohus

§-s 392 sätestatud kohustused täitma kohtuistungil (

§ 348

, § 351).

§ 199

lg 1 p 4 näeb ette, et menetlusosalisel on õigus anda kohtule seletusi ja esitada põhjendusi kõigi asja arutamisel tõusetunud küsimuste kohta. Kohtuistungi protokollist (t.l 73-76) nähtuvalt on maakohus

§-des 392, 348 ja 351 sätestatud kohustused jätnud täitmata ning sellega rikkunud oluliselt selgitamiskohustust, mis on omakorda toonud kaasa selle, et kohtuotsus on olulises ulatuses põhjendamata (

§ 442lg 8).

Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole maakohus selgitanud välja kostja seisukohta hageja nõuete kohta. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus nimetatud rikkumise kõrvaldama ning esmalt välja selgitama, kas kostja vaidleb hagile vastu või mitte. Kuna hageja nõue koosneb põhi- ja kõrvalnõuetest, tuleb kindlaks teha kostja seisukoht iga nõude kohta eraldi ning vastuväidete korral nõuda selgitusi ja tõendeid vastuväidete põhjendamiseks. Kostja selgitustest maakohtu istungil nähtub üksnes see, et makseraskused tekkisid tal seoses töötuks jäämisega

1. a ning ettepaneku
2. a uuesti laenu võtta tegi hageja (lepingu muutmise kokkulepped nr 3 ja nr 4). Eelnev kostja selgitus ei ole kindlasti piisav, et teha kindlaks kostja seisukoht hageja nõuete suhtes. Lisaks faktiliste asjaolude väljaselgitamisele peab maakohus arutama menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid õiguslikust küljest, kuivõrd nõude õiguslik kvalifitseerimine võib kaasa tuua vajaduse esitada täiendavaid tõendeid. Antud juhul on maakohus kohaldanud KAS § 83 ja TsÜS § 86, kuid kohtuistungil ei ole nende õigusnormide võimalikust kohaldamisest menetlusosalistega arutanud (vt Riigikohtu 05.01.2011 otsuse p 40). Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus pooltega vaidlusaluste asjaolude õigusliku külje läbiarutamisel arvestama muu hulgas sellega, et TsÜS § 86 kehtiv redaktsioon jõustus alates 01.05.
3. Kohus võib küll ise lepingu tühisuse tuvastada, ilma et menetlusosalised oleks 8 seda taotlenud, kuid eelnevalt tuleb kindlaks teha tühisuse aluse faktilised asjaolud. Samuti märgib ringkonnakohus, et KAS § 83 lg-s 3 sätestatud vastutustundetu laenamise põhimõtte rikkumine ei too iseenesest kaasa lepingu tühisust (vt Riigikohtu 27.11.2012 otsuse p 24-25). Ühtlasi peab maakohus asja uuel läbivaatamisel võtma seisukoha hageja apellatsioonkaebuses nimetatud tõendite asja materjalide juurde võtmise kohta. 8.

§ 173lg 3 järgi otsustab menetluskulude jaotuse maakohus asja uuel läbivaatamisel.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja