← Eesti

3-11-2018/105

Obsah (7)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 108§ 201

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Virgo Saarmets ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 10. mai 2013, Tallinn Haldusasja number 3-11-2018 H

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

3-11-2018 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus (Lä

MTK) tegi 08.04.2011 maksuotsuse nr 12.2-3/694-2, millega kohustas H. R-t tasuma

  1. a eest täiendavalt tulumaksu 29 011,29 eurot ja
  2. a eest 28 779,16 eurot, kokku 57 790,45 eurot. Maksuhaldur kontrollis 19.02.2008 korraldusega nr 12-2.1/2086 OÜ F E maksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust perioodil 01.01.2006-31.12.2007 ning kohustas osaühingut esitama 26.02.2008 LäMTK-le kõik revisjoni käigus vajalikud raamatupidamis- ja maksuarvestusdokumendid ning andma suulist või kirjalikku teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kohta. H. R palus 27.02.2008 e-kirjas revisjoni alguse edasi lükata tervislikel põhjustel, kuna perearst oli talle määranud voodiravi. Maksukohustuslane lubas dokumendid esitada 03.03.
  3. Töövõimetusleht oli H. R-le väljastatud perioodiks 26.02.2008-03.03.
  4. LäMTK lükkas 27.02.2008 revisjoni alguse edasi 03.03.2008 kl 13.00-ks. H. R teatas 07.03.2008, et ta ei saa alluda LäMTK korraldusele nr 12-2.1/2086, kuna alates 28.02.2008 ei kuulu ta enam OÜ F E juhatusse ja tal puuduvad äriühingu esindamiseks volitused. Äriregistri teabesüsteemi andmetel vormistati 28.02.2008 OÜ F E uueks juhatuse liikmeks V. V, kelle elukohaks on XXXXXXX XXXX XX-XX, XXXX, XXXX. Rapla notar sõlmis 28.02.2008 võlaõigusliku müügilepingu OÜ F E (esindaja volikirja alusel V. V) ja J. R-e vahel, millega osaühing kohustus müüma Harku vallas XXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXX XX asuva korteriomandi J. R-le. 03.06.2008 sõlmiti sama korteriomandi üleandmise asjaõigusleping. OÜ-d F E esindas H. R volikirja alusel. H. R on perioodil 01.01.2006-31.12.2006 OÜ F E juhatuse liikmena äriühingu pangakontodelt välja võtnud 1 973 600 krooni ja perioodil 01.01.2007-31.12.2007 2 046 800 krooni. Kuna puudusid dokumendid raha ülekandmise kohta äriühingule, siis on kõnealuste summade puhul tegemist H. R-e isikliku tuluga, millelt on jäetud tulumaks maksmata. OÜ F E müüdi tahtlikult maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil. Sellest tulenevalt on H. R viidatud perioodide eest kohustatud tasuma täiendavat tulumaksu.
  5. H. R esitas 06.05.2011 vaide 08.04.2011 maksuotsuse tühistamiseks, edastades maksuhaldurile täiendavad dokumendid OÜ F E võõrandmise kohta ning tõendid raamatupidamisdokumentide üleandmise kohta. Samuti esitati mitusada lehekülge sularahaarveid.
  6. LäMTK tegi 08.06.2011 maksuotsuse muutmise otsuse nr 12.2-3/694-3, millega vähendati H. R-e poolt tasumisele kuuluvat tulumaksusummat 36 973,01 euroni. H. R-e 06.05.2011 esitatud sularahaarvete koopiatest selgus, et
  7. aastal on väljavõetud sularahast OÜ F E tarbeks kasutatud 936 094 krooni ja
  8. aastal 501 905 krooni. Seega jäi H. R-e isiklikku kasutusse
  9. a väljavõetud rahast 1 037 506 krooni ja
  10. aastal 1 544 895 krooni. Sellest tulenevalt tuleb määrata H. R-e poolt tasumisele kuuluvaks tulumaksuks 36 973,01 eurot. 2

(7)3-11-2018
  1. H. R esitas 17.08.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse LäMTK 08.04.2011 maksuotsuse nr 12.2-3/694-2 ja 08.06.2011 otsuse nr 12.2-3/694-3 tühistamiseks. Kaebust põhjendati järgmiselt: 1) maksunõue on aegunud. Maksukohustuslane oleks pidanud
  2. a väljavõetud summadelt deklareerima maksmisele kuuluvat tulumaksu hiljemalt 31.03.2007 ja
  3. a väljavõetud summadelt 31.03.
  4. Seega aegus Maksu- ja Tolliameti (MTA) maksunõue
  5. aasta eest 31.03.2010 ja
  6. a summade eest 31.03.2011, kuid maksuotsus on koostatud 08.04.
  7. H. R ei ole maksukohustust tahtlikult täitmata jätnud ja seega puudub alus aegumistähtaja pikendamiseks. Tahte puudumist tõendab ka asjaolu, et MTA-le esitati mitusada lehekülge sularahaarveid, mis tõendavad raha kasutamist OÜ F E tarbeks. Asjaolu, et 28.02.2008 võõrandamisleping vormistati revisjoni alguses, oli juhus. Ükski seadus ei keela äriühingut võõrandada ajal, mil toimub maksumenetlus. Tehingu tegemise ajal elas H. R Tallinnas ja notaritehing tehti Tallinnas, kuid MTA kutsus selgitusi andma Kuressaarde, kuhu edasi-tagasi sõit võtnuks aega 8 tundi. Kuna kaebaja ei olnud tehingu sõlmimises kindel, ei pidanud ta vajalikuks MTA-d sellest informeerida. Äriühinguga seotud maksukohustused käivad kaasas äriühinguga, sõltumata äriühingu omanikust; 2) H. R-l ei ole kõiki sularahaarveid säilinud. Endisel juhatuse liikmel ei ole seadusest tulenevat kohustust raamatupidamisdokumentide säilitamiseks. Sularahaarved ja nende hulk tõendavad, et sularaha ei ole kasutatud isiklikuks otstarbeks ja osaühing ei ole võõrandatud maksukohustuse vältimiseks. Vaidlustatud otsustest ei nähtu, miks määrati täiendavad maksud seoses äriühinguga just kaebajale, milles seisneb kaebaja süü; 3) kaebaja mäletab vähemalt kolme äriühingut, kellele OÜ F E tasus kaupade ja teenuste eest sularahas: OÜ J S&F, TÜ T ja OÜ S. Esimesed kaks nimetatutest on korduvalt lubanud esitada dokumente sularahamaksete kohta. Kolmas äriühing ei ole kaebaja dokumentide nõudele vastanud.
  8. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväited: 1) raha väljavõtmine ja saadud tulu mittedeklareerimine saab olla ainult tahtlik tegevus, millest tulenevalt ei ole maksusumma määramine aegunud; 2) tegemist ei ole juhusliku kokkulangevusega revisjoni algatamise ja äriühingu müümise vahel. Kaebaja eesmärgiks oli end distantseerida osaühingu majandustegevusest ja väita, et tal puudub juurdepääs ettevõtte dokumentidele. Kuigi perearst määras kaebajale voodiravi, on kaebaja sellest hoolimata sõlminud notari juures müügitehingu. Äriühing võõrandati koheselt pärast 19.02.2008 korraldusega antud tähtaega. Kaebaja teavitas maksuhaldurit äriühingu võõrandamisest alles 07.03.
  9. Kaebaja juurdepääsu maksudokumentidele kinnitab tema enda poolt maksuhaldurile 06.05.2011 sularahaarvetest koopiate esitamine. Asjaolu, et kaebaja soovib vältida maksukohustuse määramist ja sissenõudmist, kinnitab 15.02.2011 saadetud korralduse vastuvõtmata jätmine ja 07.03.2011 edastatud korralduse täitmata jätmine.
  10. Tallinna Halduskohtu 28.09.2012 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjendused: 1) kaebaja ei ole tõendanud Läti kodaniku varasemat huvi Eesti ehitusturule sisenemise ja kaebajale ostupakkumise tegemise kohta. Läti kodanikust osaühingu juhatuse liige ei ole maksuhalduri juurde ilmunud, vaatamata temale saadetud korraldusele. Revisjoni algus ja äriühingu müümine leidsid aset lühikese ajaperioodi vältel. Kaebajal oli võimalik osaühingu 3
(7)3-11-2018 võõrandamisega kaasnevaid sündmusi ette näha. Äriühingu müük oli kaebaja poolt planeeritud tegevus; 2) arvestades, et kaebaja äriühingu esindajana võttis äriühingu pangakontodelt välja suurtes summades sularaha, pidi ta juhatuse liikmena olema teadlik nõuetekohaste dokumentide koostamise vajadusest. Esitades sularahaarved, täitis kaebaja talle seadusega pandud kaasaaitamiskohustust (MKS § 58) ja maksuhaldur ka arvestas seda maksukohustuse tuvastamisel. Siiski ei tõenda nimetatud arved summade kasutamist äriühingu huvides ja arvestades asjaolu, et arved esitas kaebaja alles pärast maksuotsuse koostamist, 06.05.2011, ei kinnita nimetatud asjaolu kaebaja väiteid tahtluse puudumisest maksude tasumisest kõrvalehoidmisel; 3) süü tuvastamine ei ole maksustamise seisukohast tähendust omav asjaolu. Maksustamisel tuleb välja selgitada sellised objektiivsed asjaolud, mis toovad endaga kaasa maksustamise. Ka maksukohustuslase pahauskne käitumine ei too endaga kaasa karistust, vaid kõrgendatud tõendamiskoormuse maksukohustust vähendavate asjaolude tõendamisel. Kaebajale ei saa ette heita haiguse tõttu maksuhalduri juurde ilmumata jätmist. Osaühingu osa müügileping on sõlmitud Raplas asuvas notaribüroos, kus kaebaja oli isiklikult kohal. Järelikult esitas kaebaja valeandmeid lepingu sõlmimise asukoha osas. Kaebuses toodud andmed kaebaja enesetunde kohta haiguse ajal on vastuolus asjas tuvastatud faktiliste asjaoludega. Seetõttu ei ole usutav, et kaebaja seisund takistas töövõimetuslehel viibimise ajal kohtuda maksuhalduriga; 4) kuigi kaebaja teatas 07.03.2008, et tal puuduvad volitused äriühingu esindamiseks, sõlmis ta 03.06.2008 äriühingu esindajana asjaõiguslepingu korteriomandi üleandmise kohta. Järelikult on kaebaja väited osaühingu esindamisõiguse osas vastuolulised; 5) äriühingu suhtes läbiviidud maksumenetluses tegi maksuhaldur pangakonto väljavõtete alusel kindlaks OÜ F E tehingupartnerid. Asjaolusid, mis kinnitaksid väiteid, et osaühing tegi tehinguid ka sularahas, maksumenetluses ei tuvastatud. Maksuhaldur ei ole maksustanud äriühingut sularaha väljaviimise eest ja seetõttu ei ole kinnitust leidnud kaebaja kahtlused võimaliku topeltmaksustamise kohta; 6) tuginedes MKS § 150 lg-le 1 ja lähtudes tuvastatud asjaoludest ning hinnates esitatud tõendeid, ei ole kaebaja ümber lükanud vastustaja poolt maksustamise aluseks olnud väiteid ja järeldusi maksusumma määramisel kohaldamisele kuuluva aegumistähtaja osas; 7) kaebaja taotles asjas kantud menetluskulude hüvitamist. Vastustaja vastavat taotlust esitanud ei ole. Kuna kaebust ei rahuldata, jäävad kaebaja menetluskulud

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. H. R esitas 29.10.2012 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja uue otsusega tühistada vaidlustatud maksuotsused ning mõista vastustajalt välja menetluskulud. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) eraisikute või väikefirmade soovi siseneda võõrriigi turule tihti ei dokumenteeritagi. Samuti on ettevõtte võõrandamisel enne müügilepingu sõlmimist eelnevalt kirjalike läbirääkimisprotokollide koostamine pigem suur erand kui reegel. Seega ei saanudki kaebaja nimetatud asjaolusid millegagi tõendada. Isegi kui isikul puudus soov Eesti ehitusturule siseneda, ei anna see alust kaebust rahuldamata jätta; 4

(7)3-11-2018 2) MKS § 58 ei saa kaebaja suhtes kohaldada, kuna temal ei olnud OÜ F E juhatuse liikme ametiajal isiklikku kohustust kogu äriühingu raamatupidamisdokumentatsiooni endale talletada. Maksukohustuslane on äriühing, mitte kaebaja; 3) H. R andis 28.02.2008 äriühingu raamatupidamisdokumendid uuele juhatuse liikmele üle (äriseadustiku (ÄS) § 179 lg 1 ja § 183). Seega ei olnud H. R-l võimalik täies mahus dokumente esitada. V. V-i tegevusetust ei saa tõlgendada apellandi kahjuks. Apellant esitas 07.03.2012 kohtule koopia OÜ J S&F ning OÜ F E vahel sõlmitud õigusalase teenuse osutamise lepingust ja kassaorderitest summas 200 000 krooni, kuid kohus jättis nimetatud tõendid käsitlemata. Märgitud summat ei saa käsitleda kaebaja tuluna; 4) maksuotsustes on jäänud selgitamata, millega on tõendatud kaebaja tahtlus perioodil 01.01.2006-31.12.
  1. Äriühingu tahtlikku võõrandamist ei saa samastada maksude tasumata jätmise tahtlusega. Seega tuleb vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-54-11 kohaldada 3-aastast aegumistähtaega. Maksu määramisel on oluline välja selgitada tahtluse algus ja seejärel otsustada, millisele osale maksunõudest kohaldub 3- ja millisele 6-aastane aegumistähtaeg. Määrav on kaebaja tahtlus raha väljavõtmise hetkel, mitte 28.02.2008; 5) kaebaja taotles menetluskulude väljamõistmist juba kaebuses ja esitas 23.08.2012 menetluskulude nimekirja. Seega on halduskohus ebaõigesti märkinud, et kaebaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja.
  2. Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Põhjendused: 1) võõrandades äriühingu osa maksumenetluse ajal, taotledes eelnevalt maksuarvestusdokumentide esitamise pikendamist, tekkis kaebajal kohustus oma väiteid äriühingu võõrandamise asjaolude kohta tõendada. Halduskohus ei ole leidnud, et Läti kodaniku poolt osaühingu soetamise soov peaks olema dokumenteeritud nimelt läbirääkimisprotokollidega, vaid viidanud mistahes kirjalikku taasesitamist võimaldavatele tõenditele; 2) apellant on rikkunud MKS § 85 lg-s 4 sätestatud kohustust esitada deklaratsioonis õigeid andmeid; 3) apellandi kohustus dokumente säilitada ei tulene mitte äriühingu juhatuse liikme seisundist, vaid asjaolust, et apellant võttis äriühingu pangakontolt suurtes summades sularaha; 4) MKS § 58 järgi peab ka füüsiline isik säilitama dokumente ning tulumaksuseaduse (TuMS) § 36 lg 2 järgi peab ta pidama tulude ja kulude arvestust. TuMS § 12 lg 3 kohaselt ei loeta füüsilise isiku tuluks teise isiku kasuks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulude hüvitisi. Seega tulnuks apellandil tõendada, et pangakontolt väljavõetud sularaha näol on tegemist OÜ F E kasuks tehtud kulude hüvitamisega; 5) halduskohtu seisukoht OÜ-le J S&F tehtud sularaha väljamaksete kohta on väljendatud kokkuvõtvas hinnangus, et kaebaja ei ole ümber lükanud vastustaja poolt maksustamise aluseks olnud väiteid. Seega nõustus halduskohus vastustaja 23.03.2012 esitatud arvamuses antud hinnanguga OÜ-le J S&F tehtud sularaha väljamaksete kohta; 6) maksuhalduri järeldused ei piirdu mitte üksnes asjaoluga, et äriühing müüdi tahtlikult maksudest kõrvalehoidmise selgumise vältimiseks, vaid maksuotsuses ja otsuses on selgitatud, et H. R oli teadlik, et äriühingu pangakontolt saadud summad on tema isiklik tulu, mis kuulunuks deklareerimisele, mistõttu on ta tahtlikult kõrvale hoidunud tulumaksu 5
(7)3-11-2018 tasumise kohustusest. Tahtlus väljendub kaebaja tegelikus suuruses saadud tulu deklareerimata jätmises tuludeklaratsioonide esitamisel ning hilisemas tulumaksu tasumata jätmise faktis; 7) kohtuotsuses on kajastatud, et vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Kuna kaebust ei rahuldatud, jäid ka kaebaja menetluskulud tema enda kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohtu istungil loobus kaebaja apellatsioonkaebuse väitest, mille kohaselt on halduskohus ebaõigesti märkinud, et kaebaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja. Halduskohtu otsuse teksti analüüsides selgus, et vastav väide oli esitatud vastustaja suhtes. Ringkonnakohus nimetatud küsimusel seega lähemalt ei peatu.
  2. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduri ja halduskohtuga osas, et usutav on OÜ F E võõrandamine seoses toimunud maksumenetlusega. Tõenäosus, et äriühingu võõrandamine langes juhuslikult vahetult maksuhalduri poolt korralduse andmise järgsesse aega, on väga väike. Eriti arvestades, et äriühing ja tema uus juhatuse liige ei ole olnud võõrandamisjärgselt maksuhaldurile kättesaadav ning äriühing enam ei tegutse. Ringkonnakohus nõustub vastavate halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes

§ 201lg-le 4 ei korda neid.

  1. Eeltoodule vaatamata leiab ringkonnakohus, et vaidlustatud otsused on õigusvastased, sest need ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Otsustest ei nähtu, miks on kaebaja kui äriühingu juhatuse liikme poolt äriühingu arvelt välja võetud sularaha loetud kaebaja kui residendist füüsilise isiku tuluks. Selliseks järelduseks ei piisa üksnes asjaolust, et raha võttis välja kaebaja. Sularaha väljavõtmine kaebaja poolt on loogiline tegevus, sest ta oli äriühingu juhatuse liige ning seega volitatud muu hulgas ka sularahas arveldama. Tuleb selgelt eristada, kas kaebaja tegutses füüsilise isikuna või äriühingu seadusliku esindajana. Arusaamatu on seega maksuhalduri seisukoht, et kuna raha võttis välja kaebaja, on see automaatselt tema tulu. Kaebaja on maksumenetluses suutnud osaliselt tõendada, et maksuhalduri selline lähtekoht ei ole õige ning väljavõetud sularaha kasutati siiski äriühinguga seoses.
  2. OÜ F E maksumenetluses tõendeid sularaha kasutamise kohta ei esitatud, kuid sellele vaatamata äriühingule selles osas maksuotsust ei tehtud. Äriühingu suhtes 11.06.2009 antud maksuotsuses leiti hoopis, et kuna raha võttis välja H. R ning dokumentide mitteesitamise tõttu ei leidnud väljavõetud sularaha kasutamine OÜ F E ettevõtluses tõendamist, on väljavõetud raha H. R-e isiklik tulu. Ringkonnakohus märgib, et kui äriühing ei esita tema kontolt välja võetud sularaha kasutamise kohta tõendeid, on reeglina tegemist ettevõtlusega mitteseotud kuludega TuMS § 51 tähenduses, millelt peab tulumaksu maksma äriühing. Nimelt on äriühingul kohustus tõendada, et kulud on siiski ettevõtlusega seotud. Seda, et äriühing üldse mingeid tõendeid ei esita, ei saa tõlgendada äriühingu kasuks. Alles siis, kui äriühing maksuotsust ei täida, järgneb juhatuse liikme vastutus MKS-s reguleeritud korras. Väljaspool vastutusmenetlust saab väljavõetud raha lugeda äriühingu juhatuse liikme kui füüsilise isiku tuluks juhul, kui seda toetavad ka muud tõendid lisaks raha väljavõtmise faktile (nt kui juhatuse liikme väljaminekud on suuremad kui tema deklareeritud tulud). Antud juhul selliseid tõendeid kogutud ei ole.
  3. Maksuhaldur pole kvalifitseerinud, millise kaebaja tuluga TuMS § 12 mõttes oli väljavõetud sularaha näol tegemist. Õige on, et TuMS § 12 lg-s 1 toodud tuluallikate loetelu 6

(7)3-11-2018 on näitlik, kuid see ei tähenda, et maksuhaldur võib ilma põhjendamata lugeda selle raha abstraktselt mingiks tuluks. Arvestada tuleb, et tegemist oli äriühingu rahaga, mille väidetavalt sai enda käsutusse juhatuse liige. Õiguspäraselt käitudes teeb äriühing oma juhatuse liikmele väljamakseid kas juhatuse liikme tasu või dividendide näol. Tulu kvalifikatsioonist sõltub muu hulgas nt, kellel oli tulumaksu tasumise kohustus. Maksuhaldur ei ole selle asjaoluga arvestanud.
  1. Eeltoodud põhjendustel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ning halduskohtu otsus ja maksuhalduri otsused tühistada. Kuna maksuotsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud, ei ole kaebajal kohustust tõendada, et maks määrati valesti.
  2. Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist. Halduskohtus tasus kaebaja riigilõivu 15,97 eurot ning kandis õigusabikulusid summas 3036 eurot. Maksuhaldur leidis halduskohtus, et õigusabikulusid tuleb kokku 4,5 töötunni osas vähendada, sest vastavad kulud ei ole seotud kohtumenetlusega. Õigusabikulude spetsifikatsioon näitab, et seal on muu hulgas kajastatud järgmised kulud: õigusliku positsiooni kooskõlastamiseks kliendiga kohtumine 10.08.11 (2,5 tundi) ja kohtumine kliendiga 06.04.2012 (2 tundi). Ringkonnakohus leiab, et kliendiga kohtumine on samuti kohtus esindamiseks vajalik kulu. Seega tuleb vastustajalt välja mõista kogu halduskohtus kantud kulu. Ringkonnakohtus on kaebaja tasunud riigilõivu 300 eurot. Muude menetluskulude hüvitamist taotletud ei ole. Seega tuleb maksuhaldurilt kaebaja kasuks välja mõista 3351,97 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.