← Eesti

3-12-2314/26

Obsah (13)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 199§ 37§ 41§ 120§ 158§ 104§ 167§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 9. mai 2013, Tallinn Haldusasja nu

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

3-12-2314 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. J-R R (sünd. XX.XX.XXXX) elab Rae vallas. XX.XX.XXXX, s.o üks nädal pärast lapse sündi, esitasid J-R R-i vanemad T. L ja R. R Rae Vallavalitsusele avalduse võtta J-R R lasteaia Õie järjekorda. Vanemad soovisid J-R R-le saada lasteaiakohta alates
  2. a septembrist. J-R R taotletud ajast lasteaiakohta ei saanud. 28.08.2012 esitasid T. L ja R. R Rae Vallavalitsusele taotluse (tl 11-12) J-R R-le lasteaiakoha tagamiseks Rae valla munitsipaallasteaias.
  3. Rae Vallavalitsuse 02.10.2012 vastuses nr 10-1.1/6361 (tl 13-14) selgitati, miks Rae vallal ei ole võimalik J-R R-le Rae valla munitsipaallasteaias lasteaiakohta tagada.
  4. R. R taotles 02.11.2012 halduskohtule esitatud kaebuses Rae Vallavalitsuse 02.10.2012 kirja nr 10-1.1/6361 tühistamist, Rae valla kohustamist J-R R-le lasteaiakoha tagamiseks Rae valla munitsipaallasteaias või alternatiivselt kohustada Rae valda hüvitama kaebaja kantud ja tulevikus kandmisele kuuluvad lisakulud. Kaebaja leidis, et koolieelsete lasteasutuste seaduse (KELS) § 10 lg-st 1 tulenevalt on vastustajal kohustus tagada kaebaja lapsele lasteaiakoht. KELS § 15 lg 4 ei vabasta vastustajat KELS § 10 järgsest kohustusest. Vastustaja ei saa õigustada rahaliste vahendite puuduse tõttu oma kohustuste täitmata jätmist. Kohalik omavalitsus peab eelarvelisi vahendeid planeerima selliselt, et oleks tagatud seadusest tulenevate kohustuste täitmine. Rae vald peab hüvitama kaebajale lapse eralasteaeda panekuga tekkinud lisakulud, mille määramisel saab lähtuda järgnevast: valla lasteaias oleks kohatasu 47 eurot ning toiduraha 1,50 eurot päevas, eralasteaia kohatasu on 380 eurot, millest vald hüvitab 196 eurot ja toiduraha 2,50 eurot päevas.
  5. Tallinna Halduskohus võttis 13.11.2012 määrusega kaebuse eelpool näidatud nõuetega menetlusse.
  6. R. R muutis 07.12.2012 taotlusega alternatiivsete nõuete järjestust, sõnastades need järgmiselt: esmajärjekorras rahuldada kaebaja kahju hüvitamise nõue 152 eurot kuus igakuiste maksetena kuni seadusest tuleneva kohustuse täitmiseni, selle nõude rahuldamata jätmisel rahuldada kohustamiskaebus. Kaebaja märkis, et esitas algselt tühistamis- ja kohustamisnõude ning alternatiivselt kahjunõude, kuid valla vastusest selgub, et vallal puuduvad igasugused võimalused kaebaja lapsele lasteaiakohta võimaldada, mistõttu kohustamisnõude rahuldamine ei tagaks kaebuse eesmärki, mistõttu on ainuke mõeldav lahendus, et kohus mõistab vallalt välja tekkinud ja tulevikus tekkiva kahju igakuiste maksetena. Kahjunõude osas täpsustas kaebaja, et tema lisakulu kuus on 152 eurot, arvestades, et laps käib keskmiselt lasteaias 15 päeval kuus ning toiduraha erinevuse arvelt tuleb igakuulisele kohatasu vahele (137 eurot) juurde liita 15 eurot.
  7. Rae vald palus vastuses (tl 43-47) kaebus rahuldamata jätta. Kuigi vastustaja nõustub sellega, et KELS § 10 lg-st 1 tulenevalt on Rae vallal kohustus kaebaja lapsele lasteaiakoht võimaldada, pole see võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt objektiivselt võimalik, sest praegu on järjekorras ca 1000 last. Riik pole täitnud oma kohustust tagada KOV-dele piisav tulubaas KELS § 10 lg 1 sätestatud kohustuste täitmise võimaldamiseks. Rae vallas on elanike arv suurenenud ootamatult ja väga kiiresti noorte perede arvelt ning valla arengukava kohaselt on keskmiselt iga kolmas uus elanik lasteaia- või kooliealine laps. Kui aastatel 2001-2004 oli keskmine sündivus vallas 88 last, siis
  8. a sündis juba 126 last,
  9. a 146 last,
  10. a 2

(10)3-12-2314 230 last. Isegi kui vastustaja suunaks 100% oma eelarvest järgneva viie aasta jooksul üksnes uute lasteaedade ehitamiseks, jättes sealjuures kõrvale vajaduse nende edaspidiseks ülalpidamiseks ja samuti kõikvõimalikud teised avalikud ülesanded, ei jätkuks ka siis piisavalt vahendeid, et kõikidele soovijatele lasteaiakoht tagada. KELS ei sisalda lahendusi selliste erandolukordade jaoks, KELS § 19 lg-s 3 ette nähtud võimalus osaajalise lasteaiakoha võimaldamiseks probleemi ei lahenda ning on ebamõistlik. Rae vald hüvitab
  1. a Rae valla laste eest eralasteaedadele ühes kuus 196 eurot ühe lapse kohta vastavalt Rae Vallavolikogu 18.01.2011 määrusega nr 49 kehtestatud koolieelsete lasteasutuste toetamise korrale. Eralasteaedadele makstava tasu suurus on võrdne Rae valla poolt hüvitatava munitsipaallasteaedade kohamaksumuse osaga, mis on kehtestatud Rae Vallavalitsuse 03.01.2012 määrusega nr
  3. a on see 196 eurot ühes kuus ühe lapse kohta. Kehtiv eralasteaiakoha toetus on mõistlik ja juhul, kui lasta see summa nö „vabaks“, seab see vastustaja eelarve väga pingelisse olukorda, mistõttu väheneb omakorda võimalus luua juurde uusi lasteaia- ja kooli kohti. Vastavalt Rae Vallavolikogu 22.11.2011 määrusele nr 66 „Lasteaiatasu määrad ja maksmise kord“ kohustuvad osalustasu maksma ka munitsipaallasteasutuses käiva lapse vanemad (sh tasuma täies ulatuses lapse söögi eest). Käesoleval aastal on selliseks tasu suuruseks 47 eurot ühe lapse eest ühes kuus. Söögiraha suurus on erinevates lasteaedades erinev ja selle tasub täies ulatuses lapsevanem. Vastustaja ei kompenseeri lasteaialaste sööki ja ilmselgelt põhjendamatu oleks asuda antud juhul seda kompenseerima ka kaebaja lapse osas. Kaebaja ei ole esitanud sisulisi põhjendusi, miks on vastustaja kohustatud tekkinud kulud hüvitama ega viidanud ka õiguslikule alusele. Kaebaja on jätnud selgitamata, kas ta oleks tekkinud kulusid saanud ise ära hoida või vähemasti minimaliseerida ja kas esineb objektiivseid asjaolusid, mis välistaks kulu tekkimise kaebajale. Kaebuses ei ole selgitatud, kas kulu tekkimist sai kaebaja ette näha, millises ulatuses on vastustaja kaebaja õigusi rikkunud ja muid asjaolusid, millest tulenevalt kulu hüvitamine täies ulatuses võiks olla vastustaja suhtes ebaõiglane. Eralasteaia kohatasu ühes kuus 380 eurot on ebamõistlikult kõrge ja kaebaja oleks saanud leida oma lapsele samas piirkonnas odavama lastehoiu, näiteks Rae vallas Peetri alevikus asuv Pisi-Peetri lastehoid, mille kuutasu on odavam.
  4. Tallinna Halduskohus rahuldas 17.12.2012 otsusega kaebuse, kohustas Rae Vallavalitsust looma J-R R-le võimalus käia Rae valla lasteaias ning kuni selle võimaldamiseni finantseerida J-R R-i vanematele eralasteaia või lapsehoiuteenust igakuiselt summas, mis ületab samal ajal Rae valla lasteaias käivate laste vanemate omaosaluse summat (resolutsiooni p 1), kohustas valda kompenseerima J-R R-le lapsehoiuteenuse või eralasteaia kulud Rae valla lasteaias käivate vanemate omaosaluse summat (sh toiduraha) ületavas osas tagasiulatuvalt alates 01.09.2011 (resolutsiooni p 2) ning mõistis Rae vallalt R. R-i kasuks välja menetluskuluna tasutud riigilõivu 15 eurot (resolutsiooni p 3). Vanemal on subjektiivne õigus nõuda kohalikult omavalitsuselt KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmist ning vanem võib selleks esitada kaebuse enda nimel ega pea seda tegema lapse nimel lapse seadusliku esindajana. Poolte vahel pole vaidlust selles, et J-R R on sündinud XX.XX.XXXX, rahvastikuregistri kohaselt asub tema elukoht Rae vallas ning J-R R-i ema on Rae vallale avaldanud XX.XX.XXXX soovi, et J-R R saaks käia Rae valla lasteaias alates septembrist
  5. Seega esinevad kõik asjaolud, mis on KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohaliku omavalitsuse kohustuse tekkimise aluseks ning Rae vallal on kohustus luua J-R R-le võimalus käia teeninduspiirkonna lasteaias. 3
(10)3-12-2314 Vastustaja seisukoht, nagu saaks kohalik omavalitsus KELS § 10 lg-st 1 tulenevat isiku õigust KELS § 15 lg 4 alusel piirata, on ekslik. KELS § 15 lg-s 4 on delegatsiooninorm seadusest alamalseisva õigusakti andmiseks, mis annab kohalikule omavalitsusele õiguse kehtestada teatud menetluskord, mille alusel laste lasteaedadesse vastuvõtmine toimub. Seega ei välista kohustamiskaebuse rahuldamist Rae Vallavalitsuse 08.05.2012 määrus nr 23 „Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt välja arvamise kord“, mille § 4 lg-s 2 sätestatakse, et lasteaiakoha eraldamisel on aluseks teeninduspiirkond ja üldjärjekord. Kõnealust vallavalitsuse määrust ei ole alust tõlgendada selliselt, nagu tuleks Rae Vallavalitsusel KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustust täita üksnes vabade lasteaiakohtade olemasolul või et lapsevanemal poleks õigust nõuda lapsele lasteaias käimise võimalust üksnes põhjusel, et vallas reaalselt lasteaiakohti ei ole. Seetõttu ei tõusetu käesoleval juhul ka vajadust kaaluda Rae Vallavalitsuse 08.05.2012 määruse mõne normi kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Vastustaja koostatud järjekorranimekiri puudutab üksnes seda, kuidas laste lasteaeda vastuvõtmine tehniliselt toimub, mitte aga seda, kas või millistel tingimustel on KELS § 10 lg-s 1 nimetatud tunnustele vastaval lapsel õigus saada vallalt võimalus lasteaias käia. J-R R ei ole vaatamata tema ema esitatud sooviavaldusele ühegi Rae valla lasteaia nimekirja kantud. Seega on täidetud ka teine kohustamiskaebuse eeldus. Ei esine ka muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt võiks õigus toimingule olla ära langenud. Kohalik omavalitsus ei saa KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitamata jätmist õigustada reaalsete lasteaiakohtade vähesuse, üldise rahapuuduse või valla arengukavaga. Vastustaja seisukoht, nagu tuleks käesoleva vaidluse lahendamisel lisaks seaduses sätestatule arvestada ka muid asjaolusid, on väär ning asjakohatu. Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus ei ole absoluutne ning seadusest tulenevad kohustused, millele vastavad isikute õigused teatud sooritusi kohalikult omavalitsuselt nõuda, tuleb kohalikul omavalitsusel igal juhul täita ning enesekorraldusõiguse alusel saab kohalik omavalitsus otsustada, kuidas täpselt ta seda teeb. Enesekorraldusõigus ei anna kohalikule omavalitsusele vabadust seaduses sätestatud kohustusi mitte täita ega võta isikutelt õigust vastavaid sooritusi nõuda. Seetõttu ei sekku kohus käesoleva kaebuse rahuldamisega valla enesekorraldus- ja diskretsiooniõigusesse. Eksitav on vastustaja väide selle kohta, kui palju kuluks ressursse ja aega selleks, et praegu ehitada lasteaiakohti kõigile lastele, kellel oleks õigus ja soov Rae valla lasteaias käia. Avalikõigusliku lasteaiateenuse osutamise ainsaks võimaluseks ei ole valla olemasolevate eelarvevahendite arvelt uute lasteaedade ehitamine. Ehitamiseks on vallal võimalik võtta laenu, välistatud ei ole koolieelsete lasteasutuste ülalpidamiseks halduslepingu sõlmimine eraõiguslike isikutega. Valla halduspiirkonnas vajalikul arvul koolieelsete lasteasutuste ülalpidamine on kohaliku elu küsimus ning see, kuidas kohalik omavalistus selle küsimuse seadusega sätestatud piires lahendab, on tema otsustada. Väide, et riik on tulumaksuseadust muutes vähendanud kohaliku omavalitsuse tulubaasi, on ilmselt õige, aga pole asjakohane. Käesoleval juhul ei ole vaidluse all kohaliku omavalitsuse kohustus, mille adressaadiks oleks riik, vaid tegemist on sooritusekohustusega konkreetse isiku, kaebaja ees. Kohalik omavalitsus ei saa isiku ees seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmist õigustada viitega isikute võrdse kohtlemise põhimõttele. Asjaolu, et avaliku võimu kandja rikub samamoodi ka paljude teiste isikute õigusi, ei võta konkreetselt isikult, kes oma õiguste rikkumisega rahul ei ole, õigust rikkumise lõpetamiseks kohtusse pöörduda ega välista ka selleks esitatud kohustamiskaebuse rahuldamist. 4
(10)3-12-2314 Kaebaja esitatud alternatiivnõue on põhjendatud. Rae vald peab kuni J-R R-le Rae valla lasteaias lasteaiakoha võimaldamiseni kompenseerima Rae valla lasteaedade omaosalust ületavad eralasteaias käimise või muu lastehoiu kulud, mis kaebaja vanematele tekivad seoses sellega, et J-R R-le Rae valla lasteaiakohta võimaldatud ei ole. Kuna Rae vald ei ole kohtuotsuse tegemise ajaks oma kohustust lasteaiakoht võimaldada täitnud, kuulub rahaline nõue rahuldamisele tagasiulatuvalt alates 01.09.2011 (ajast, mis oli märgitud J-R R-i ema esitatud lasteaia koha saamise XX.XX.XXXX avaldusse). Kuna Rae vallal oli kohustus J-R R-le lasteaiakoht tagada alates 01.09.2011, puuduvad põhjendused kompenseerida kaebaja vanemate otsitud muu lapsehoiu kulud väiksemas summas, s.o nii, et J-R R-i vanemad peaksid tasuma suurema summa kui nad tasuksid Rae valla munitsipaallasteaias käimise eest. Vastasel korral koheldaks J-R R-i ja tema peret ebavõrdselt nende 1,5-7 aastaste lastega, kelle ees Rae vald oma KELS § 10 lg 1 tulenevad kohustused täidab. Rae Vallavalitsuse 03.01.2012 määruses nr 3 sätestatud eralasteaia toetuse määr 196 eurot kalendrikuus on käesoleval juhul ebapiisav ja ei ole käsitletav alternatiivina Rae valla KELS § 10 lg 1 tuleneva kohustuse täitmisele. Rae vald saab kompensatsiooni arvutamiseks võtta arvesse vastava perioodi suurima Rae valla lasteaia vanemate omaosaluse määra (koos toidurahaga), jättes J-R R-i eralasteaia või lapsehoiukulud selles osas hüvitamata. J-R R-i vanemad peavad esitama rahalise kompensatsiooni saamiseks Rae vallale J-R R-i lapsehoiu kulude kohta arved perioodi kohta alates 01.09.
  1. Rae vald saab kompensatsioonist arvutada maha J-R R-i eest eralasteaiale juba makstud summad. Kui vastustajale tundub, et J-R R-il oleks võimalik käia eralasteaias või -lastehoius odavama raha eest, peaks ta seda kaebajale põhjendama ja näitama, kus asub odavam lastehoid või lasteaed (see ei tohi olla kaebajale oluliselt kaugemal) ja kas seal oleks ka J-R R-le kohta. Kui aga J-R R-i vanemad ei soovi last sinna odavamasse lastehoidu panna, on vastustajal õigus võtta kaebajale munitsipaallasteaia koha mittesaamise hüvitamisel arvesse eelnimetatud odavama lapsehoiu kuutasu. Juhul, kui kaebaja leiab, et nimetatud lapsehoid ei taga lapsele alushariduse andmist või ei ole lastehoiu tingimused nende perele muul põhjusel sobilikud, on iseenesest kaebajal võimalik ka see iseseisvalt halduskohtus vaidlustada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. Rae vald esitas 15.01.2013 apellatsioonkaebuse (tl 179-184) Tallinna Halduskohtu 17.12.2012 otsuse tühistamiseks ja kaebaja menetluskulude tema enda kanda jätmiseks. Vastustaja mõistab, et KELS § 10 lg-s 1 sätestatu näol ei ole tegemist kohalikule omavalitsusele soovituslikku iseloomu omava sättega. Lasteaedadesse vastuvõtmise osas järjekordade moodustamine ei tähenda, et KOV ütleks lahti KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmisest. Kohtade puudumine KOV teeninduspiirkonna lasteasutuses on objektiivne tegelikkus ning sel ajal, kui laps on vastava lasteasutuse koha järjekorras, saab KOV tagada KELS § 10 lg 1 aluseks olevate põhiõiguste järgimise läbi asendusmeetmete (eralasteaia kohatasu osaline hüvitamine või koduse mudilase toetus). Vastustaja ei ole keeldunud KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmisest, samas on lasteaiakohtade puuduse tinginud objektiivsed asjaolud, mis taanduvad piisavate rahaliste vahendite puudumisele, et seadusest tulenevat kohustust nõuetekohaselt täita. Kohus on üllatuslikult järeldanud sellest, justkui oleks vastustaja väitnud, et tal on lasteaiakohtade eraldamise piiramiseks õigus KELS § 15 lg 4 alusel ja justkui ei sooviks vastustaja oma seaduslikku kohustust täita ja õigustaks end. Õige on kohtu seisukoht, et Rae Vallavalitsuse 08.05.2012 määrus nr 23 „Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord“ ei välista kohustamiskaebuse rahuldamist. Küll aga ei ole vastustaja hinnangul täidetud kolmas kohustamiskae- 5
(10)3-12-2314 buse rahuldamise eeldus, s.o antud juhul esinevad muud põhjendatud vastuväited, millest tulenevalt langeb ära võimalus toimingu reaalseks sooritamiseks vastustaja poolt. Vastustaja põhjendused rahapuuduse osas on asjakohased. Vastustaja on teinud kõik endast oleneva, et KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustust täita. Paraku riigi poolt vastustaja rahastamisele seatud raamistik, seda nii maksudest kui muudest riiklikest allikatest laekuvate sissetulekute kui ka laenupiiri näol, ei võimalda enamat. Vastustaja on selgitanud, miks ei ole võimalik ja märkimisväärselt tulemuslik koostöö naaberomavalitsuste või eralasteaedade/lastehoidudega. Halduskohus on jätnud antud selgitused tähelepanuta ja märkinud arusaamatult otsuse p-s 37, et lasteaia ehituseks on võimalik võtta laenu või teha koostööd eraõiguslike isikutega. Kohus on heitnud vastustajale ette ebaratsionaalset planeerimistegevust, mis on viinud tänase olukorrani, kus lasteaiakohti ei jagu kõikidele soovijatele. Vastustaja kohtu seisukohaga ei nõustu, kuivõrd ei vastustaja ega ilmselt ka keegi teine ei saanud mõistlikult eeldades ette näha sedavõrd ulatuslikke riigis toimuvaid demograafilisi muudatusi, mille „kinnisvara buum“ kaasa tõi. Samuti ei saanud vastustaja mistahes viisil eeldada, et Rae valda asuvad elama just noored pered, mitte aga näiteks vanurid, kes võiksid mõne hetke pärast vajada kohta hooldekodus. Rae vald on ainus kohalik omavalitsus Eesti Vabariigis, kes suunab vahemikus 50-70% (
  1. a eelarve järgi 72%) oma eelarvelistest vahenditest igal aastal haridusvaldkonda. Sealjuures suur osa kulub uute lasteaedade ehituseks. Enam raha ei ole võimalik antud valdkonda suunata selliselt, et oleks täidetud ka kõik teised omavalitsuse kohustused, mille täitmist kõik Rae valla ca 14 000 elanikku vastustajalt ootavad. Kohalikel omavalitsustel tekkis laenu võtmise õigus alles möödunud aastast, enne seda oli see keelatud. Täna on vastustaja eelarvestrateegias kavandanud, et võetakse küll laenu, kuid see raha suunatakse lisaks lasteaedade ehitusele ka koolide laiendusteks (käesoleval aastal Jüri Gümnaasiumi laiendus ja Peetrisse täiendava lasteaia ehitus teostatakse laenu arvelt). Lasteaedade ehitamine on pikaajaline protsess ja ei saa eeldada, et vahetult pärast laenu võtmise õiguse tekkimist on lasteaiakohad kohe olemas.
  2. a eelarves ja valla eelarvestrateegias planeeritud investeeringute ning praeguse rahvastikuprognoosi järgi on võimalik lasteaiakohtade puudus viia hiljemalt
  3. a rahuldavale tasemele. Üksnes lasteaedade ehitamiseks võimalikult suurimas mahus laenu võtmine ei oleks mõistlik ega ka põhjendatud, seda enam, et kohalikul omavalitsusel on lisaks lasteaiakohtade tagamisele veel palju muid seadusega pandud kohustusi. Lahenduseks ei ole ka koostöö naaberomavalitsustega. Lasteaiajärjekorrad on kõikides Tallinna lähivaldades, sh pealinnas. Samuti ei ole võimalik sedavõrd suuremahuline koostöö eralasteaedade/lastehoidudega, kuivõrd Harjumaal ei ole vastustajale teadaolevalt piisavalt palju selliseid teenuse pakkujaid, kellel oleks vabu kohti kõikidele soovijatele. Lisaks nõuaks selline lahendus rahalisi vahendeid (keskmine kohatasu on vastustaja hinnangul ühe lapse kohta 350-400 eurot), mida aga ei ole võimalik kusagilt leida ja kui ka oleks, ei oleks enam mõeldav uute munitsipaallasteaedade ehitamine. Seoses tulumaksuosa vähendamisega ei ole kohus vastustaja väiteid arvestanud ja on jätnud tähelepanuta selgitused, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 7 ei aita kohalikku omavalitsust oma õiguste kaitsmisel riigi vastu kuidagi, antud norm kohustamisnõude esitamise õigust kohalikule omavalitsusele riigiga vaidlemiseks ei anna. Kohus ei ole esitanud sisulisi põhjendusi, millele tuginedes ta leiab, et vastustaja on kohustatud tekkinud kulud kaebajale hüvitama, samuti ei ole kohus viidanud õiguslikele alustele hüvi6
(10)3-12-2314 tise väljamõistmisel. Kohus oleks pidanud tuvastama, kas tekkinud kulusid oleks saanud vastustaja ise ära hoida või hoida neid ära suures ulatuses (s.o kas eralasteaed, kus laps käib on hinnalt piirkonna soodsaim jms) ja kas esineb objektiivseid asjaolusid, mis välistaks kulu tekkimise vastustajale. Samuti ei ole kohus hinnanud, kas kulu tekkimist sai ette näha, millises ulatuses on vastustaja kaebaja õigusi rikkunud ja muid asjaolusid, millest tulenevalt kulu hüvitamine täies ulatuses võiks olla vastustaja suhtes ebaõiglane.
  1. R. R palub vastuses (tl 192-195) apellatsioonkaebus rahuldamata ja kõik kulud vastustaja kanda jätta. Asjakohatu on vastustaja väide, et ta ei ole kunagi keeldunud kohustuse täitmisest, kuid kohustuse täitmine ei ole osutunud võimalikuks kolme aasta jooksul. KELS §-st 10 tuleneva kohustuse sisuks ei ole isikule järjekorrakoha võimaldamine, vaid reaalse lasteaiakoha tagamine. Vastustaja ainuke sisuline vastuväide kaebusele on, et Rae vallas on toimunud demograafiline plahvatus, mis on toonud kaasa lasteaiakohtade vajaduse hüppelise kasvu. Vastustaja ei ole suutnud olukorraga kohaneda ning vastavalt ei ole olnud võimalik lasteaiakoha tagamine. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et demograafiline kasv on Rae vallas eksisteerinud juba aastaid (s.o enam kui viis aastat). Viis aastat on piisav aeg olukorraga kohanemiseks ja tegevuse ümberplaneerimiseks. Vastustaja ei ole võtnud ette piisavaid samme, et tulemus saavutada. Samuti on vastustajal aastate jooksul olnud võimalus eelarvelisi vahendeid planeerida, küsida lasteaedade ehitamiseks eurotoetusi vms. Asjakohatud on vastustaja väited ja etteheited seoses kaebaja poolt eralasteaia valikuga. Kaebaja valikud lasteaia valimisel on äärmiselt piiratud. Ka eralasteaedadesse on järjekorrad ning koha saamine sõltub suuresti õnnest ja heade tutvuste olemasolust. Ka vastustaja ise on tunnistanud, et eralasteaedu, kellega koostööd teha, on piiratud hulk. Kaebaja on valinud asenduslasteaia koha, mille hind ja tingimused vastavad turusituatsioonile. Olukorras, kus vastustaja ei täida ega kavatsegi täita talle seadusest tulenevaid kohustusi, ei ole kaebajal muud võimalust, kui esitada kahju hüvitamise nõue kohustuste täitmata jätmise puhuks. Sisuliselt on tegu kahjuga, mis on tekkinud seetõttu, et vastustaja ei täida oma kohustusi. Asendusteenuse hinnavahest tekkinud kahju on selgelt ettenähtav kahju (VÕS § 127 lg 3). Seda kinnitab ka Riigikohtu praktika (vt lahend nr 3-2-1-106-11). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et kohtuotsus tuleb tühistada ja asi saata uueks arutamiseks halduskohtule. Halduskohus on rikkunud menetlusnorme olulisel määral ning ringkonnakohtul pole võimalik rikkumisi apellatsioonimenetluses kõrvaldada (

§ 199lg 2 p-d 2 ja 3).

  1. Kaebuses nõudis kaebaja Rae Vallavalitsuse 02.10.2012 kirja tühistamist, lapsele munitsipaallasteaias koha võimaldamist või kaebajal lapse eralasteaeda paigutamisest tekkinud lisakulude hüvitamist. Need nõuded võttis kohus 13.11.2012 määrusega menetlusse, nõudis kaebajalt 23.11.2012 lisakulude suuruse kohta selgitust ja tõendeid ning vastustajalt 30.11.2012 vastust kaebusele ja määras asja lahendamiseks kirjalikus menetluses, lubades pooltel esitada täiendavaid seisukohti kuni 07.12.
  2. Kaebaja saatis selgituse kulude kohta 22.11.2012, lisades järgmised tõendid: eralasteaia arved
  3. a septembri, oktoobri ja novembri kohta ja Rae valla munitsipaalasteaia arve (selgituses viidati ka eralasteaiakohalepingu esitamisele tõendina, kuid seda kohtule tegelikult ei esitatud). Kaebaja soovis kulude vahest tekkinud kahjusummana lisakulude hüvitamist tulevikus ja tagasiulatuvalt temale esitatud arvete alusel. 07.12.2012 esitas kaebaja täiendava seisukoha ja taotluse alternatiivsete nõuete järjekorra muutmiseks: kaebaja soovis esmajärjekorras vastustajalt välja mõista kahjusumma 152 eurot 7

(10)3-12-2314 igakuiste maksetena kuni vastustaja poolt seadusest tuleneva kohustuse täitmiseni ning selle nõude rahuldamata jätmisel rahuldada kohustamiskaebus. Kohtuotsuse sissejuhatava osa kohaselt on kohus menetlenud kaebaja tühistamisnõude asemel sama kirja õigusvastasuse tuvastamise nõuet ning kohustamisnõuet esmase alternatiivina kahjunõude ees. Kohtuotsuse resolutsioonis puudub seisukohavõtt nii kirja tühistamise kui õigusvastasuse tuvastamise osas ning rahuldatud on nii kohustamisnõue kui ka kahjunõue, seejuures hüvitamisele kuuluva rahasumma väljaarvutamise on kohus jätnud vastustajale ja kohustanud kompenseerima eralasteaia või lapsehoiuteenuse kulud Rae valla munitsipaallasteaias käivate laste vanemate omaosaluse summat (sh toiduraha) ületavas osas alates 01.09.2011 kuni lasteaiakoha võimaldamiseni. 12.

§ 37

lg 3 näeb ette, et kaebuses võib esitada mitu omavahel seotud nõuet ning liitkaebuse nõuded võivad olla ka alternatiivsed. Käesoleval juhul on kaebaja esialgses kaebuses esitanud kaks omavahel seotud nõuet - tühistamis- ja kohustamisnõude ning alternatiivsena kahju hüvitamise nõude, hiljem kohustamis- ja kahjunõude järjekorda muudeti. Kuna ka halduskohtumenetluses kehtib dispositiivsuse põhimõte (

§ 41lg 1 lause 2), on kaebajal õigus otsustada, kuidas ta nõuded esitab.

Kui kaebaja esitab alternatiivsed nõuded, võib ta jätta kohtu otsustada, millise nõude kohus rahuldab (nn järjestamata alternatiivsed nõuded), kui aga kaebaja on taotlenud kontrollida ühte alternatiivset nõuet esimeses järjekorras ning rahuldada järgmine nõue üksnes siis, kui kohus esimest nõuet ei rahulda, ei saa kohus sellest taotlusest kõrvale kalduda. Samuti pole selgesõnaliselt alternatiivsete nõuetena esitatud nõudeid võimalik kohtuotsusega rahuldada üheaegselt. Kui kohtu hinnangul ei vii alternatiivsete nõuete esitamine kaebajat eesmärgile ning kaebaja eesmärgi - saada lasteaiakoht ja ning hüvitada enne koha saamist tekkinud kahjud - tagaks nõuete esitamine liitkaebusena, peab kohus seda

§ 120lg 1 p 3 alusel selgitama.

Kuna üksnes kaebajal on õigus määrata, millised nõuded ta soovib esitada, ei saa kohus ilma kaebaja selgesõnalise tahteta tõlgendada alternatiivsena esitatud nõudeid liitkaebusena. 13.

§ 158

lg 1 teine lause näeb ette, et kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Käesoleval juhul ei ole kohus eelnimetatud normi rikkudes teinud otsust Rae Vallavalitsuse 02.10.2012 kirja tühistamise nõude kohta. Kohus oleks otsuses pidanud võtma seisukoha, kas eelnimetatud kirja näol on tegemist haldusaktiga, millega keeldutakse lasteaiakoha eraldamisest enne järjekorra kaebajani jõudmist. Kui tegemist on sellist siduvat õiguslikku regulatsiooni omava haldusaktiga, pole kohustamisnõude rahuldamine võimalik ilma haldusakti tühistamata. Kui kirjal regulatiivset toimet pole ning tegemist pole haldusaktiga, tuleb tühistamiskaebus rahuldamata jätta. 14. Kohus on kohtuotsuse tegemisel täiesti tähelepanuta jätnud ka kaebaja taotluse alternatiivsete nõuete järjekorra muutmiseks.

§ 41

lg 1 teine lause näeb ette, et kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. Olukorras, kus kahjunõude kui sekundaarnõude esitamise võimalus sõltub sellest, kas õiguste rikkumine on võimalik kõrvaldada riigivastutuse seaduse (RVastS) §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (primaarnõuetega), võib nõuete järjekorrast sõltuda kaebuse eesmärgi saavutamine ning kohtul tekib

120 lg 1 p 3 alusel selgitamiskohustus. Kaebaja selgitusest nõuete järjekorra muutmiseks saab järeldada, et ta soovib pigem eralasteaia kasutamise kulude hüvitamist kui kohta munitsipaallasteaias. Samas ei kuulu kahjunõue RVastS § 7 lg 1 kohaselt rahuldamisele, kui kaebajal on kohustamisnõue olemas. Kaebajal kohustamisnõude olemasolu või ka kohustamisnõude rahuldamist ei välista vastustaja väide, et väljaspool munitsipaallasteaia järjekorda ei ole võimalik kaebaja lapsele kohta võimaldada, kuna see rikub võrdse kohtlemise printsiipi. 15. Tähelepanu tuleb juhtida asjaolule, et kohus ei ole kindlaks teinud kahjunõude suurust ega nõudnud kaebajalt kaebuse esitamisel riigilõivu tasumist seaduses ettenähtud ulatuses 8

(10)3-12-2314 (

§ 104lg 1 3.

lause). Kohus on kahjunõude osas jätnud kohtuotsuse ka olulises osas põhjendamata. Kuna kohtuotsusest ei selgu, mis on lasteaiatasude "finantseerimise" või "kompenseerimise" õiguslik alus, võib jääda mulje, et kohus on igakuiste lasteaiakulude hüvitamise nõuet käsitlenud kohustamisnõudena. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et kaebaja on oma õiguste kaitseks põhjendatult esitanud kahjunõude, sest kohustamisnõudega saaks vallalt lasteaiakulude hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui seadus selliseks hüvitamiseks valda otsesõnu kohustaks. RVastS § 7 lg 1 sätestatud eelduste täitmise korral on isikul võimalik sama paragrahvi lg 3 kohaselt nõuda otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu hüvitamist. Kaebaja nõuab otsese varalise kahju hüvitamist perioodiliste maksetena. Otsene varaline kahju hõlmab VÕS § 128 lg 3 kohaselt ka kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavaid mõistlikke kulusid. Perioodiliste maksetena hüvitamist RVastS ette ei näe muu kui terviserikke tekitamisest tuleneva kahju korral (RVastS § 8 lg 4). Samas näeb RVastS § 7 lg 4 ette, et avalikõiguslikus suhtes kahju tekitamisele võib kohaldada ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. VÕS § 136 lg 1 näeb ette, et üldjuhul makstakse kahju välja ühekordse rahasummana, kuid vastavalt kahju iseloomule on erandjuhul võimalik hüvitamine ka perioodiliste maksetena. Kohus peab kaaluma, kas selle sätte kohaldamine on praegusel juhul võimalik ja vajalik, eriti tingimustes, kus kaebajal on kohustamisnõue, mille täitmist saab nõuda kindlaks tähtajaks ning kahjunõue on üksnes sekundaarnõue. 16. Kohus on rahuldanud kahjunõude tagasiulatuvalt alates 01.09.2011, kohustades vastustajat alates sellest kuupäevast tekkinud lapsehoiuteenuse või eralasteaia kulud hüvitama. Toimikus puuduvad tõendid, et kaebaja oleks alates sellest kuupäevast mingeid kulusid kandnud. Tegelikult puudub ringkonnakohtu arvates ka nõue hüvitada kulud varasema kuupäeva kui 01.09.2012 eest, sest kaebaja on oma nõude täpsustuses märkinud, et palub hüvitada kulud vastavalt kaebajale esitatud arvetele, esitatud arved käsitlevad üksnes perioodi september kuni november 2012. Selge pole, miks kohus on kohustanud hüvitama lapsehoiuteenuse kasutamise kulud, kui sellist nõuet pole esitatud ning kulude kandmist seoses lapsehoiuteenusega pole kaebaja väitnudki. Kaebuse uuel arutamisel tuleb kahjunõude suurus täpsustada ning nõuda kaebajalt vastavas ulatuses riigilõivu tasumist. 17. Kohus on

§ 167

lg 1 alusel teinud vastustajale ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks. Sellise ettekirjutuse saab kohus teha ainult juhul, kui rahasumma kindlaks tegemine kohtu poolt nõuaks suurt ajakulu. Ringkonnakohtu arvates ei ole see tingimus käesoleval juhul täidetud, sest kahjusumma kindlaksmääramine nõuaks kohtult lihtsa lahutustehte tegemist, kui kohus oleks kogunud kõik nõude kindlaks määramiseks vajalikud tõendid. 18. Eeltoodud põhjustel tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab asja uueks arutamiseks samale kohtule. Kuna kohus saadab asja uueks arutamiseks, pole käesoleval ajal võimalik võtta seisukohta menetluskulude jaotuse osas (

§ 109lg 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Lilianne Aasma /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise 9

(10)3-12-2314 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.