4-13-2616/29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. august 2013, Tartu Väärteo number 4-13-2616 (2590,13,001334) Kohtukoosseis Paavo Randma, Mati Kartau, Maarika Kuusk Kohtuistungi sekretär Anne Vaher Väärteoasi Henri Orvandi väärteoasi liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
2. mai 2013 otsus Apellatsiooni esitaja menetlusalune 338405140253) Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo Rakvere politseijaoskond, vanemväärteomenetleja Ave Uue Istungi toimumise aeg ja koht
3. august 2013, Tartu Istungil osalenud isikud ---- isik Henri Orvandi (isikukood RESOLUTSIOON Juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu
4. mai 2013 kohtuotsus väärteoasjas nr 4-13-2616 muutmata ja Henri Orvandi apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel oli võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Menetlusalusel isikul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 Asjaolud ja eelnev menetluskäik
5. Viru Maakohus tunnistas 14.05.2013 otsusega Henri Orvandi süüdi 12.04.2013 lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis, s.o LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemises. Maakohus mõistis H. Orvandile karistuseks 20 päeva aresti, mis KarS § 69 alusel asendati 40 tunni üldkasuliku tööga selle tegemise tähtajaga 2 kuud. Lisakaristusena võttis kohus LS § 227 lg 5 p 3 alusel H. Orvandilt 6 kuuks ära mootorsõiduki juhtimisõiguse. 1.1 Maakohus võttis karistuse mõistmisel arvesse, et H. Orvandi karistust kergendavad süü tunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus ning karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei leidnud. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on H. Orvandit varem liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud 16-l korral, sealjuures korduvalt analoogsete liiklusalaste väärtegude eest, määratud rahatrahvid on tal tasutud. Eeltoodust tulenevalt ja eripreventiivsetel kaalutlustel ei ole kohtu arvates karistuse eesmärke võimalik saavutada H. Orvandi karistamisega rahatrahviga, sest eelnevad karistused rahatrahvide näol ei ole suutnud teda panna käituma selliselt, et ta uusi analoogseid väärtegusid toime ei paneks. Kohus leidis, et H. Orvandile tuleb põhikaristusena mõista arest 20 päeva. H. Orvandi avaldas kohtuistungil, et soovib võimalusel teha üldkasuliku tööd. Kohtule teadaolevalt menetlusalune isik ei tööta. Ka kohtuväline menetleja esindaja leidis, et arest on võimalik asendada üldkasuliku tööga. Kohtu hinnangul oli põhjendatud asendada H. Orvandile mõistetud arest 40 tunni üldkasuliku tööga, määrates selle tegemise tähtajaks 2 kuud. 1.2 Kohus leidis, et kuivõrd H. Orvandi on varasemalt korduvalt pannud toime analoogseid väärtegusid, mis iseloomustab tema pikemaajalist liiklusalast käitumist ja hoiakuid, on kohtu hinnangul õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt, s.o üldpreventiivsetel kaalutlustel põhjendatud lisaks põhikaristusele kohaldada tema suhtes lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist selle minimaalmääras, s.o kuueks kuuks.
6. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsioonikorras H. Orvandi. Apellatsioonkaebuse taotlused ja põhjendused on järgmised. 2.1 H. Orvandi vaidlustab talle määratud karistuse lisakaristuse osas. H. Orvandi on seisukohal, et väärteoasjas esinevad asjaolud, mis võimaldavad lisakaristust kohaldada maakohtu poolt kohaldatust väikesemas mahus ja alla sanktsiooni alammäära. Viidates KarS § 61 lg-le 1 leiab H. Orvandi, et osundatud säte ei tee vahet põhi- ja lisakaristusel ning selles väljendatud võimalus kehtib ka lisakaristuse osas. 2.2 Kaebuse esitaja leiab, et tema perekondlikud asjaolud mõjutavad teda aktiivselt tööd otsima püsiva ja kindla sissetuleku saamiseks ning tal on käesoleval ajal avanenud võimalus asuda tööle kaubakalluri ametikohale, mis aga eeldab mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu. H. Orvandi mõistab, et lisakaristuse kohaldamine võib käesoleval juhul olla õigustatud ning arvestab, et peab mingi aja olema ilma juhtimisõiguseta, kuid palub kohtul arvestada, et vähemalt sügisest tööle asumine oleks vajalik seoses pere juurdekasvuga. Nimetatud asjaolu ning see, et H. Orvandi peres on juba üks alaealine laps, on vaadeldav erandliku asjaoluna KarS § 61 lg 1 mõistes. Mootorsõiduki juhtimisõigust mitte eeldavat tööd ei ole H. Orvandi seni leidnud. Kaebuse esitaja märgib ka, et teda ei ole karistatud liiklusnõuete rikkumise eest, mille eest on ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmine, ning sellisel määral sõidukiiruse ületamine oli esmakordne juhus. H. Orvandi on seisukohal, et karistuse eesmärk on saavutatav ka määratud lisakaristust vähendades ning kinnitab, et on teinud senisest kohtumenetlusest ja määratud karistusest end jaoks tõsised järeldused ning soovib tulevikus selliseid olukordi vältida. Samas leiab H. Orvandi, et kiiruse 2 ületamine leidis aset heade teeoludega teelõigul, kus menetlusalune isik liikus üksinda, st ei seadnud ohtu teisi liiklejaid.
7. Apellatsioonkaebusele esitas enda kirjalikud vastuväited kohtuväline menetleja. Kohtuväline menetleja palub jätta Viru Maakohtu otsuse väärteoasjas nr 4-13-2616 muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata alljärgnevatel põhjendustel. 3.1 Kohtuväline menetleja leiab, et H. Orvandi on varasemalt korduvalt pannud toime analoogseid väärtegusid, mis iseloomustavad tema pikemaajalist hoolimatut suhtumist liikluskultuuri. Sellest saab järeldada, et tal puudub vähimgi tahtmine liikluskorrast kinni pidada. Seega ei ole ta aru saanud oma teo ohtlikkusest ja selle võimalikest tagajärgedest. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
8. Ringkonnakohus, tutvunud väärteoasja materjalide, kohtuvälise menetleja seisukohaga ja kuulanud ära menetlusaluse isiku, leiab, et Viru Maakohtu 14.05.2013 otsuses esitatud motiivid ja järeldused menetlusealusele isikule mõistetud lisakaristuse määra osas on põhjendatud ja asjakohased ning apellatsioon jääb edutuks. Vastavalt VTMS § 153 lg 4 p-le 4, kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, ei pea ta maakohtu kohtuotsuse põhiosa asjaolusid oma kohtuotsuses kordama, kuid vajaduse korral võib lisada oma põhistused. Seega käsitleb ringkonnakohus järgnevalt apellatsioonis esitatud põhilisi seisukohti, kordamata maakohtu põhjendusi.
9. Käesolevas väärteoasjas on keskseks küsimuseks H. Orvandile väärteo toimepanemise eest mõistetud lisakaristuse kestus, täpsemalt selle kestuse võimalik lühendamine. 5.1 Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohus on 14.05.2013 otsuses (tl 25-29) asjakohaselt motiveerinud, miks on H. Orvandile põhjendatud lisakaristuse mõistmine ja ringkonnakohus nõustub selle põhjendusega täielikult. 5.2 Karistuse mõistmise aluseks on isiku süü ja selle suurusest tulenevalt oli antud juhul põhjendatud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine. Maakohus on arvestanud kõigi KarS §-st 56 tulenevate karistuse alustega, mistõttu ei ole apellatsiooni põhjendused sellised, mis tooks kaasa H. Orvandile määratud lisakaristuse kergendamise. Maakohus on oma otsuses märkinud, et varasemad rahatrahvid ei ole süüdlase puhul mõju avaldanud. Õigustatult on kohus seejuures juhindunud kohtupraktikas maksvusele pääsenud arusaamast, mille kohaselt kohaldatakse juhtimisõiguse äravõtmist lisakaristusena juhul, kui isikul on varasemast mitmeid karistusi ja jätkuv väärtegude toimepanemine näitab, et ta ei ole oma liikluskäitumist muutnud. Need tingimused on H. Orvandi isiku ning varasemate liiklusrikkumiste näol enam kui täidetud. Ringkonnakohus leiab samuti, et H. Orvandile on enam kui korduvalt antud võimalus teha liiklusseaduse rikkumistest tulenevalt õiged ja vajalikud järeldused oma edasise elu korraldamiseks. Paraku ei ole varasemad karistused mingit arvestatavalt/nähtavat positiivset eripreventiivset toimet H. Orvandi käitumisele avaldanud. Sellistel juhtudel on pöördumine lisakaristuse poole ringkonnakohtu hinnangul vältimatu. 5.3 Ringkonnakohus mõistab iseenesest H. Orvandi muret töökoha leidmise raskenemisega seoses mõistetud lisakaristusega – juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks, kuid kindlasti ei saa see olla asjaoluks, mis vääraks lisakaristuse kohaldamise. Nimelt on kohtupraktikas leitud – ja ringkonnakohus soostub sellega täielikult – et isegi töökoha kaotamise võimalus ei saa olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS 50 lg 2 3 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (RKKKo 3-1-1-26-10, p 7.3). Seejuures on H. Orvandi avaldanud, et tema peres on praegugi väike laps, kes vajab ülalpidamist ning juba enne vaidlustatud karistuse määramist oli H. Orvandi töötu, seega pidi ta aprillis 2013 liiklusnõuete rikkumist toime pannes arvestama võimalike oluliste kitsendustega tema pereelu toimetulekus, kui talle hiljem karistus mõistetakse. Seadust mitte järgides oli H. Orvandile juba teada tema kohustus pere ees, väikese lapse olemasolu ning ka uue lapse sündimine (tl 41), kuid ometi ei takistanud need teadmised teda olulisel määral piirkiirust ületamast. 5.4 Ringkonnakohus peab oluliseks märkida, et väärteomaterjalidest (tlk 8-9) nähtub, et H. Orvandit on karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest varasemalt 16-l korral, s.h korduvalt suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Seetõttu on eksitav apellatsioonkaebuses märgitu, et teda pole kordagi karistatud sellise liiklusalase rikkumise eest, mis näeb ette juhtimisõiguse äravõtmise. Kohus, tutvunud H. Orvandi karistusregistri väljatrükiga, tuvastas, et teda on 4-l korral karistatud LS (kuni 30.06.2011 kehtinud redaktsioon) § 7422 lg 2 ja 1-l korral LS (kuni 30.06.2011 kehtinud redaktsioon) § 7422 lg 3 alusel, mis mõlemad nägid põhikaristusena ette ka juhtimisõiguse äravõtmise. 5.5 Maakohus leidis seega õigustatult, et üld- ja eripreventiivsetel kaalutlustel, arvestades H. Orvandi poolt analoogsete väärtegude varasemat korduvat toimepanemist, on põhjendatud ning ainumõeldav lisaks põhikaristusele kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Seejuures on üldist kohtupraktikat silmas pidades pigem üllatav, et maakohus kohaldas lisakaristust minimaalmääras. Ringkonnakohtu hinnangul on lisakaristuse vähendamine tuvastatud tehioludel täielikult välistatud, mistõttu ei pea kohus vajalikuks edasiselt peatuda küsimusel, kas KarS § 61 lg-s 1 sätestatud regulatsioon laieneb ka lisakaristusele või mitte.
10. Eeltoodust tulenevalt jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Mati Kartau Maarika Kuusk 4