Obsah (11)

§ 110§ 116§ 1028§ 108§ 161§ 162§ 114§ 107§ 111§ 189§ 197

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 25. juuni 2013, Tartu Tsiviilasja number 2-10-8087

§ 110

ja § 111 alusel õigustatud keelduma omapoolsete kohustuste täitmisest kuni hageja on tasunud lepingust tuleneva summa. Äramuutva tingimusega müügilepingu p 6.2 kohaselt pidi kostja E. K. viivitamatult informeerima, kui saabub äramuutev tingimus. Kostja pidi seitsme päeva jooksul tagastama E. K. tasutud ostuhinna ja viimane pidi sama tähtaja jooksul andma kostjale või hagejale üle korteriomandi. Hageja pole andnud kostjale võimalust võimalikku rikkumist heastada, mistõttu taganemisavaldus ei toonud kaasa õiguslikke tagajärgi. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostjal leppetrahvi maksmise kohustust. Hageja rikkus lepingut, jättes tasumata ostuhinna, mistõttu kostjal on leppetrahvi nõudmise õigus. Kui kohus asub seisukohale, et leping on hageja poolt kehtivalt üles öeldud, palus kostja vähendada leppetrahvi 10 euroni põhjendustel, et hagejal ei ole leppetrahvi ulatuses kahju tekkinud ning leppetrahvi väljamõistmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja ei ole esitanud kostjale nõudeid lepingurikkumise osas. Samas on hageja ise rikkunud lepingust tulenevat tasu maksmise kohustust. Sellel alusel on kostja esitanud lepingust taganemise avalduse. Kostja pole lepingu alusel hagejalt saadud summasid saanud ise käsutada. Kostja märkis, et on esitanud 04.12.2009 hagejale esitatud avalduses tasaarvestusavalduse. MAAKOHTU LAHEND 3. Tartu Maakohus rahuldas 15. novembri 2012 otsusega hagi osaliselt ning mõistis välja I.-Õ. Noobelilt A. Paimla kasuks lepingu alusel üle antud 193 400 krooni, s.o 12 360,51 eurot, ja leppetrahvi 200 eurot, kokku 12 560,51 eurot. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 163 lg 1 alusel 76% ulatuses kostja kanda ja 24% ulatuses hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt puudub õiguslik alus 13.11.2009 taganemisavalduses toodud esimesel põhjendusel: kostja ei vabastanud müügilepingu sõlmimise järel korterit oma mööblist ja hageja ei ole saanud välisukse võtme puudumise tõttu alates märtsist 2009 korterit kasutada. Taganemisavalduse teine põhjendus on esitatud õiguslikul alusel.

§ 116

lg 2 p 2 ja 3 järgi olulise lepingurikkumisega on eelkõige tegemist, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu; kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu. 17.11.2008 müügilepingus leppisid pooled kokku, et müügilepingu objekti kohta ei tohi olla sõlmitud muid lepinguid ning selle kohta avatud registriosas ei tohi olla muid kandeid. Arvestades ostjale müügihinna tasumiseks antud tähtaega pidi kostja hoiduma sellistest toimingutest kuni 17.11.2009. Kostja võõrandas müügilepingu kehtivuse ajal müügilepingu objekti ning omandi saanud isik kanti kinnistusraamatusse omanikuna. Hagejat tehingust ei informeeritud ja tema nõusolekut ei küsitud. Kohus oli seisukohal, et tegemist on niivõrd olulise lepingurikkumisega, et tulenevalt

§ 116

lg-st 4 ei olnud hagejal kohustust anda kostjale täiendavat tähtaega enne lepingust taganemise avalduse esitamist. Asjaolu, et kostja ja E. K. vahel sõlmitud korteriomandi müügi- ja asjaõigusleping oli äramuutva tingimusega, ei kõrvalda kostja poolt hagejaga sõlmitud müügilepingu rikkumist. Kostjal ei olnud pärast E. K. kandmist 18.08.2009 kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna enam hagejale müüdavat asja. Kostja rikkus teadlikult ja tahtlikult hagejaga sõlmitud müügilepingu p-i 6.1.2, mis keelas tehingu tegemise lepingu objektiga ning kinnistusraamatu kande muutmise. Tegemist oli lepingutingimuse olulise rikkumisega

§ 116

lg 2 p 2 kohaselt.

§ 116

lg 1 järgi võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Hageja 13.11.2009 ülesütlemisavaldus on kehtiv, see toimetati kostjale kätte 14.11.2009. Kostja taganemisavaldust kohtus ei vaidlustanud ning oli seega kohustatud 17.11.2008 müügilepingu p 7.2 ja

§ 1028lg 1 alusel 14.

detsembriks 2009 tagastama hagejale 193 400 krooni, sest hageja kohustus maksta kostjale lepingu kohaselt kinnisasja müügihind 3 langes ära. Kostja 01.10.2009 ettepanek 17.11.2008 lepingu täitmiseks ei oma õiguslikku tähendust, sest lepingu p 3.3 kohaselt oli hagejal aega lepingust tuleneva kohustuse täitmiseks kuni 17.11.2009. Kostja ei täitnud seadusest ja lepingust tulenevat kohustust lepingus kokkulepitud tähtaja jooksul ning hageja nõue kostjalt 193 400 krooni, s.o 12 360,51 euro väljamõistmiseks tuleb

§ 108lg 1 alusel rahuldada.

Hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust kostja poolt 04.12.2009 esitatud taganemisavaldus, sest müügilepingust oli selleks ajaks 13.11.2009 avaldusega kehtivalt taganetud, st leping oli lõppenud. Hageja esindaja teatas 15.10.2009 vastuses kostja 01.10.2009 kirjale, et hageja kavatseb müügilepingu rikkumise tõttu esitada lepingust taganemise avalduse ning nõuda tasutud raha ja leppetrahvi maksmist ühe kuu jooksul taganemisavalduse kättesaamisest. Hageja väitel sai ta äramuutva tingimusega müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimisest teada 2009 augusti lõpus. Taganemisavaldus koos leppetrahvi nõudega toimetati kostjale kätte 14.11.2009, s.o vähem kui kolme kuu jooksul arvates müügilepingu olulisest rikkumisest teadasaamisest. Kohus oli seisukohal, et hageja teatas kostjale leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul. Tulenevalt

§ 161

lg-st 1 ei ole kahjustatud lepingupoolel kahju tekkimine leppetrahvi ulatuses obligatoorne. Leppetrahv tagab kohustuse täitmist ja selle rakendamisel on ka lepingut rikkunud poole karistamise eesmärk. Leppetrahvi vähendamise aluseks ei saa olla asjaolu, kuidas lepingut rikkunud pool kasutas üle antud raha. Kohus arvestas leppetrahvi suuruse kindlaksmääramisel vastavalt

§ 162lg-le 1 kohustuse täitmise ulatust mõlema lepingupoole osas.

Eelnevalt on kohus põhjendanud lepingust tuleneva kohustuse olulist rikkumist kostja poolt, kuid ka hageja ei täitnud lepingut vastavalt selles kokkulepitule. 17.11.2009 müügilepingu p 3.2 järgi pidi hageja tasuma 200 000 krooni kostja pangakontole kolme pangapäeva jooksul arvates lepingu sõlmimise päevast. Hageja maksis kostjale ainult 193 400 krooni alles 28.11.

1. Samas kolis hageja vastavalt tunnistaja M. L. ütlustele korterisse juba 22.11.
2. Arvestades hageja poolt lepinguliste kohustuste täitmisega viivitamise ja puuduliku täitmisega, ei saa tal olla õigustatud huvi kokkulepitud ulatuses (65 000 krooni, s.o 4154,26 eurot) leppetrahvi saamiseks. Hageja taganes müügilepingust 13.11.2009 taganemisavaldusega. Lepingu p 3.3 kohaselt pidi hageja maksma kostjale hiljemalt 17.11.
3. a 456 600 krooni. Hageja esitas hagi kostja vastu kohtusse kolm kuud hiljem, s.o 18.02.2010, ning taotles menetlusabi riigilõivu tasumiseks 27 500 krooni ulatuses põhjendusega, et ta on töövõimetuspensionär, kelle sissetulek on 3050 krooni kuus, tal puuduvad muud sissetulekud, säästud ja vara, mille võõrandamisest oleks võimalik vajaminev summa tasuda. Puudub mõistlik põhjus arvata, et hageja oli huvitatud müügilepingu täitmisest, sest tema poolt avaldatust nähtub, et tal ei olnud raha korteriomandi eest tasumiseks, nagu on väitnud ka kostja. Hageja poolt tehingu täitmise vastu huvi kaotamine on tõendatud ka asjaoluga, et tema väitel kaotas ta juurdepääsu korterile märtsis 2009, kuid kirjaliku teate selle kohta esitas kostjale alles 15.10.2009 ja ei teinud vahepeal mitte midagi, et saada juurdepääs korterile. Kogu takistus seisnes välisukse võtme saamata jäämises, mis oli kõrvaldatav kas sel teel, et hageja korteriühistu juhatuse liikmena oleks ise korraldanud võtmekoopiate valmistamise või oleks mõistliku aja jooksul pöördunud kostja poole vastava nõudega. Korteri valdus anti hageja poolt E. K. üle alles 12.05.
4. Kohus leidis, et arvestades leppetrahvi nõudva poole õigustatud huvi, on mõistlik leppetrahv 200 eurot. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5. I.-Õ. Noobel esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
6. novembri 2012 otsuse tühistamist vaidlustatud osas ja asja saatmist vastavas ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 4 1) leidis kohus ebaõigesti, et hageja 13.11.2009 taganemisavalduse teine põhjendus on esitatud õiguslikul alusel ja seetõttu on taganemisavaldus kehtiv. 12.08.2009 sõlmitud äramuutva tingimusega müügilepingu p 6.1 kohaselt leppisid kostja ja E. K. kokku, et kõik antud lepingust tulenevad poolte õigused ja kohustused lõpevad hetkel, mil p-s 2.2.1 nimetatud lepingu ostja täidab nimetatud lepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse. Äramuutva tingimusega müügilepingu p-s 2.2.1 oli kehtestatud, et kostja ja hageja vahel kehtib 17.11.2008 sõlmitud müügileping, millega kostja müüs kinnistu hagejale. Äramuutva tingimusega müügilepingu p 6.2 kehtestas, et kostja on kohustatud eelnimetatud tingimuse saabumisest E. K. viivitamata teatama. Tingimuse saabumisel: (6.2.1) kohustub kostja hiljemalt seitsme päeva jooksul arvates tingimuse saabumise päevast tagastama E. K. viimase poolt käesoleva lepingu alusel tasutud müügihinna; (6.2.2) kohustub E. K. hiljemalt seitsme päeva jooksul arvates tingimuse saabumise päevast andma kostjale või p-s 2.2.1 nimetatud lepingu ostjale (hagejale) üle lepinguobjekti omandi. Seega on ebaõige kohtu seisukoht, et äramuutva tingimusega müügileping takistas hagejal soovitud õiguste realiseerimist ning kostja rikkus teadlikult ja tahtlikult müügilepingu p-i 6.1.
7. Juhul kui hageja oleks müügilepingu p-dest 3.2 ja 3.3 tulenevad kohustused täitnud, oleks kinnistu omand hagejale üle läinud. Kohus pole äramuutva tingimusega müügilepingut hinnanud, kuigi kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Samuti on kohtuotsus motiveerimata osas, kus kohus leidis, et kostja on teadlikult ja tahtlikult rikkunud müügilepingu p-i 6.1.
8. Kohus ei hinnanud ka seda, mis põhjendustel äramuutva tingimusega müügileping sõlmiti ega selle lepingu sõlmimise eesmärki. Kostja väitis, et hageja oli talle väljendanud, et ei kavatse müügilepingut täita, ning kuna hageja polnud kostjale müügilepingu p-s 3.2 kokkulepitud 200 000 kroonist osa maksnud, siis oli kostjal alust seda ka eeldada. Kuna hageja oli kaotanud tehingu täitmise vastu huvi ning kostja sõlmis enda õiguste kaitseks äramuutva tingimusega müügilepingu, tagades hagejale lepingu p 2.2.1 alusel õiguse omandi üleminekule, ei ole seda alust käsitleda kostja teadliku ja tahtliku müügilepingu p 6.1.2 rikkumisena; 2) ei tasunud hageja kostjale müügilepingu p-st 3.2 tulenevat 200 000 krooni, vaid tasus 193 400 krooni, seega oli kostja ka

§ 110

ja § 111 alusel õigustatud keelduma omapoolsete kohustuste täitmisest kuni hageja on tasunud müügilepingust tuleneva summa. Kohus jättis kostja nimetatud väite tähelepanuta, rikkudes TsMS § 442 lg-t 8; 3) leidis kohus ebaõigesti, et 12.08.2009 äramuutva tingimusega müügilepingu sõlmimisel on tegemist niivõrd olulise lepingurikkumisega

§ 116

lg p 2 tähenduses, et hagejal ei olnud kohustust anda kostjale täiendavat tähtaega enne lepingust taganemise avalduse esitamist. Apellant viitab Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-11-10 (p 11) ja leiab, et kui lepingupool taganeb

§ 116

alusel lepingust seetõttu, et asi on puudustega, on kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganemine lubatud üldjuhul üksnes siis, kui lepingupool on andnud teisele poolele täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks (

§ 114

). Kuna hageja ei andnud kostjale võimalust

§ 107

kohaselt võimalikku rikkumist heastada, siis hageja taganemisavaldus ei toonud kaasa õiguslikke tagajärgi, kuna lepingust taganemise õiguslikud eeldused ei olnud täidetud. Samuti on motiveerimata kohtu seisukoht, et kostja pidi hageja taganemisavaldust kohtus vaidlustama; 4) kuna hageja ülesütlemisavaldus ei toonud kostjale kaasa õiguslikke tagajärgi, pidanuks kohus võtma seisukoha ka kostja ülesütlemisavalduse ja tasaarvestuse avalduse suhtes; 5) ei ole kohtuotsuse tühistamisel võimalik teha uut otsust, sest tõendite hindamisel ja faktiliste asjaolude tuvastamisel peab olema pooltele tagatud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks tulenevalt TsMS § 688 lg-tes 3 ja 4 sätestatust.

1. A. Paimla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. 5 Vastuväidete kohaselt: 1) asus kohus õigesti seisukohale, et hageja 13.11.2009 taganemisavalduse teine põhjendus on esitatud õiguslikul alusel ja taganemisavaldus on kehtiv. Müügilepingu p 6.1.2 eesmärgiks oli ostjale müügihinna tasumiseks antud tähtaja jooksul välistada müüja poolt ostja nõusolekuta korteriomandi väärtuse vähendamine selle koormamise teel ning korteriomandi kolmandatele isikutele võõrandamine. Nimetatud punkt pidi kaitsma ostja õigusi müügihinna tasumiseks antud tähtaja jooksul ja selle täpne järgmine oli hagejal lepingu täitmise vastu huvi püsimise eelduseks. Lepingu p-s 6.1.2 ei lepitud kokku erandeid, millistel juhtudel on kostjal õigus müügilepingu eset ilma hageja nõusolekuta koormata või võõrandada. Seetõttu ei pidanud kohus hindama kostja ja E. K. vahel 12.08.2009 sõlmitud äramuutva tingimusega müügilepingu sisu ning eesmärki. 12.08.2009 äramuutva tingimusega müügilepingu on notar koostanud ja tõestanud vastavalt kostja tahtele. Eeltoodust tulenevalt rikkus kostja äramuutva tingimusega müügilepingu sõlmimisega teadlikult ja tahtlikult hagejaga sõlmitud müügilepingu p-i 6.1.
2. Kostja väiteid, mille järgi hageja oli talle väljendanud, et ei kavatse müügilepingut täita, ja kostja sõlmis äramuutva tingimusega müügilepingu enda õiguste kaitseks, ei kinnita ükski tõend. Kuna 17.11.2008 müügilepingu täitmise tähtaeg ei olnud saabunud, jääb mõistetamatuks, milliseid enda õigusi kostja, eirates varasemaid, hagejaga sõlmitud kokkuleppeid, äramuutva tingimusega müügilepingu sõlmimisega kaitsta kavatses; 2) kostja väide, et kuna hageja ei tasunud kostjale lepingu p-st 3.2 tulenevat 200 000 krooni, vaid tasus 193 400 krooni, siis oli kostja

§ 110

ja § 111 alusel õigustatud keelduma omapoolsete kohustuste täitmisest kuni hageja on tasunud lepingust tuleneva summa, ei õigusta kostja poolt lepingu p 6.1.2 rikkumist. Kuivõrd hageja tasus müügilepingu sõlmimisel suurema osa lepingus kokkulepitud summast, ei võinud kostja

§ 111

lg-st 3 tulenevalt kohustuse täitmisest keelduda, kuna keeldumine ei olnud mõistlik ja olnuks vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja enne äramuutva tingimusega müügilepingu sõlmimist puuduoleva summa tasumist ei nõudnud ega teatanud hagejale, et kavatseb keelduda müügilepingus kokkulepitud kohustuste täitmisest. Väidetavast õigusest omapoolsete kohustuste täitmisest keelduda hakkas kostja rääkima kohtuvaidluse käigus, püüdes õigustada lepingurikkumist; 3) asus kohus põhjendatult seisukohale, et kostja rikkus teadlikult ja tahtlikult müügilepingu p-i 6.1.2, mis sõnaselgelt keelas tehingu tegemise lepingu objektiga ning kinnistusraamatu kande muutmise, ja et tegemist oli lepingutingimuse olulise rikkumisega

§ 116lg 2 p 2 järgi.

Samuti asus kohus põhjendatult seisukohale, et hagejal ei olnud tulenevalt

§ 116

lg-st 4 kohustust anda kostjale täiendavat tähtaega enne lepingust taganemise avalduse esitamist. Kostja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-11-10 ei ole asjakohane, kuna kostjal ei olnud pärast äramuutva tingimusega müügilepingu sõlmimist ja E. K. kandmist kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna enam hagejale müüdavat asja. Hageja poolt täiendava tähtaja andmine ei oleks kõrvaldanud kostja poolt müügilepingu p 6.1.2 rikkumist; 4) kuivõrd kohus tuvastas, et hageja lepingust taganemine on kehtiv, puudus kohtul vajadus võtta motiveeritud seisukoht kostja ülesütlemisavalduse ja tasaarvestuse avalduse suhtes. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesolevas asjas on apellatsioonkaebuse maakohtu otsusele esitanud kostja. Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta kostja maakohtu otsust osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 200 eurot ning osas, milles maakohus asus seisukohale, et hagejale ei andnud taganemiseks põhjust taganemisavalduses märgitud esimene asjaolu (hagejal puudub võimalus kasutada korterit alates
2. a märtsist). 6 Nimetatud osas ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli.
3. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega, st kohus kohaldab õigust omal algatusel. Tulenevalt TsMS § 639 lg-s 1 sätestatust kohaldab ka ringkonnakohus õigust omal algatusel, s.o sõltumata sellest, kas apellatsioonimenetluses on sellele tuginetud või mitte. Asja materjalidest nähtuvalt tugines hageja hagiavalduses sellele, et ta on müügilepingust kehtivalt taganenud ning

§ 189

lg 1 alusel on kostja kohustatud müügilepingu alusel üleantu 193 400 krooni (12 360,51 eurot) hagejale tagastama. Maakohus leidis vaidlustatud otsuses, et kostja kohustus üleantu tagastamiseks tuleneb

§ 1028lg-s 1 sätestatust.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus kohaldas selles osas ebaõigesti materiaalõigust. Hageja nõue põhines müügilepingust taganemisel.

§ 189

lg 1 esimese lause kohaselt lepingust taganemise korral võib kumbki pool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Lepingust taganemise korral lõpevad poolte kohustused üksnes tuleviku suhtes ning pooltevahelist suhet ei reguleeri sellisel juhul

§ 1028lg 1. Ülalmärgitud osas muudab ringkonnakohus Ts

MS § 657 lg 1 p 21 alusel maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Ringkonnakohus märgib siinjuures, et maakohtu ebaõige tuginemine

§ 1028lg-le 1 ei too kaasa kohtuotsuse resolutsiooni muutmist.

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu vaidlustatud otsus sisuliselt muutmata (arvestades käesoleva otsuse p-s 7 märgitud põhjendusi). Maakohtu otsuse põhjendused apellatsioonkaebuses vaidlustatud osas on õiged ja kooskõlas esitatud tõenditega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda neid kõiki oma otsuses.
2. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist. 9.
3. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja rikkus 12.08.2009 äramuutva tingimusega müügilepingu sõlmimisega hagejaga 17.11.2008 sõlmitud müügilepingu p-s 6.1.2 kokkulepitud tingimusi ning et tegemist on olulise lepingurikkumisega

§ 116lg 2 p-de 2 ja 3 tähenduses, mis andis hagejale aluse müügilepingust taganeda.

Apellandi vastupidine seisukoht on ekslik. Pooltevahelise müügilepingu p 3.3 kohaselt oli hagejal aega ülejäänud müügisumma 450 000 krooni tasumiseks kuni 17.11.2008 ning müügilepingu p-des 6.1 ja 6.1.2 kokkulepitu andis hagejale kindluse, et pärast ülejäänud müügisumma tasumist annab kostja talle omandi üle ega võõranda korteriomandit kolmandatele isikutele. Hageja on kinnitanud, et kostja teda äramuutva tingimusega müügilepingu sõlmimisest ei teavitanud ning ta ei ole avaldanud kostjale, et tal puudub soov müügilepingut täita. Kostja vastupidised väited on tõendamata. Äramuutva tingimusega müügilepingu p-s 2.5.2 on kostja müüjana kinnitanud ostjale, et hageja on talle avaldanud, et ei hakka müügilepingut täitma ja soovib selle lõpetamist. Sama lepingu p-s 2.6.2 on ostja kinnitanud, et ta ostab müügilepingu objekti eesmärgiga kasutada seda eluruumina ja peab müüja (kostja) eelmises lepingupunktis antud kinnitusi eeltoodud eesmärki arvestades piisavaks. Eelmärgitu kinnitab, et kostja avaldas äramuutva tingimusega müügilepingu sõlmimisel ostjale ebaõiget informatsiooni ning ostja lepingut sõlmides lähtus sellest. Kuigi 12.08.2009 müügilepingus on eraldi fikseeritud äramuutev tingimus (lepingu p-d 6.1 ja 6.2 - poolte õigused ja kohustused lõpevad hetkel, mil hageja tasub kostjale ülejäänud müügisumma ning 7 sellest seitsme päeva jooksul tasub müüja ostjale müügihinna ning ostja kohustub andma tagasi lepinguobjekti omandi), on ekslik apellandi väide, et äramuutev tingimus tagab hageja õiguste realiseerimise. Arvestades äramuutva tingimusega müügilepingu p-des 2.5.2 ja 2.6.2 märgitut ning seda, et kostja andis nimetatud lepingu järgsele ostjale üle lepinguobjekti omandi, ei ole välistatud, et äramuutva tingimusega müügilepingu pooled ei täida lepingu p-des 6.2.1 ja 6.2.2 märgitud kohustusi ning tekivad vaidlused nimetatud punktides kokkulepitud kohustuste täitmise suhtes. Müügilepingu p-s 6.1.2 kokkulepitud tingimused sätestasid hageja jaoks huvi püsimise eeldused lepingu täitmise vastu ning õige on maakohtu seisukoht, et kostja poolt müügilepingu p 6.1.2 tingimuste rikkumisega kaotas hageja huvi lepingu täitmise vastu ning tal oli õigus lepingust taganeda. Tegemist on olulise lepingurikkumisega

§ 116lg 2 p 2 ja 3 tähenduses.

Ringkonnakohus peab siinjuures vajalikuks rõhutada veel seda, et kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsusega temalt leppetrahvi 200 euro väljamõistmist seoses hageja poolt müügilepingust taganemisega olulise lepingurikkumise tõttu (müügilepingu p 7.1). 9.2. Apellandi tuginemine

§ 111

lg-le 1, õigustamaks äramuutva tingimusega müügilepingu sõlmimist, ei ole asjakohane.

§ 111reguleerib kohustuste täitmisest keeldumist vastastikuse lepingu puhul.

Vaidlusaluse müügilepingu puhul oli hageja kohustuseks tasuda kostjale lepinguobjekti müügihind ja kostja kohustuseks anda hagejale üle lepinguobjekti omand. Seega juhul, kui hageja ei oleks tasunud kostjale müügihinda hiljemalt 17.11.2009, oleks kostjal õigus keelduda asjaõiguslepingu sõlmimisest, mitte aga võõrandada lepinguobjekti 12.08.2009 kolmandale isikule. Asjaolu, et hageja tasus kostjale müügilepingu p 3.2 järgi 200 000 krooni asemel 193 400 krooni, ei andnud kostjale samuti õigust võõrandada lepinguobjekti kolmandale isikule. 9.3. Tulenevalt

§ 116

lg-s 4 märgitust puudus hagejal kohustus anda kostjale täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks. Apellandi tuginemine Riigikohtu 30.03.2010 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-11-10 väljendatud seisukohtadele ei ole antud vaidluse asjaolusid arvestades asjakohane. 9.

1. Maakohus on õigesti märkinud, et kuna hageja oli müügilepingust kehtivalt taganenud, siis ei ole tähendust kostja 04.11.2009 taganemisavaldusel. 9.
2. Põhjendatud ei ole apellandi seisukoht, et kuna tal on hageja vastu nõue 135 000 krooni (8628,10 eurot) ulatuses, siis hagi rahuldamise korral tuleb see tasaarvestada temalt väljamõistetava summaga. Tulenevalt

§ 197

lg-s 1 sätestatust on tasaarvestuse eelduseks tasaarvestava poole nõude sissenõutavus, st tasaarvestaja peab saama nõuda teiselt poolelt nõudele vastava kohustuse täitmist. Apellant tugines tasaarvestuse vastuväite esitamisel hageja 30.10.2008 antud võlakirjale (I kd, t.l 129), millest nähtuvalt hageja laenas kostjalt 135 000 krooni. Hageja on maakohtu istungil (I kd, t.l 199) kinnitanud, et ta ei ole kostjalt nimetatud rahasummat saanud ning kirjeldanud võlakirja andmise asjaolusid. Ringkonnakohtu istungil jäi hageja maakohtus antud selgituste juurde. Kostja on 06.08.2009 õiendis (I kd, t.l 197) kinnitanud, et ta ei ole kunagi hagejale raha laenuks andnud. Kostja väide, et märgitud õiendi andis ta hageja ähvarduse mõjul, on tõendamata. Eelkirjeldatud asjaolude põhjal leiab ringkonnakohus, et kostjal puudub hageja vastu sissenõutav nõue, mida tasaarvestada. 8 9.6. TsMS § 652 lg 4 alusel jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellandi 04.06.2013 menetlusdokumendis esitatud väited, millele apellant ei ole apellatsioonkaebuses tuginenud. 9.7. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja