Obsah (4)

§ 396§ 159§ 113§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2013. a Tartu Tsiviilasja number 2

) § 396 lg 1 mõttes ei ole poolte vahel mitte kunagi olnud. Laenuleping on allkirjastatud hageja kasuks juhuks, kus hageja on poolte töövõtusuhtest tulenevad kohustused kohaselt täitnud. Kuna hageja on jätnud siiani töövõtusuhtes 285 000 krooni eest töid tegemata, siis ei saa hageja seda summat kostjalt nõuda. Kostja ei ole kohustatud hagejale tegemata ehitustööde eest maksma. Seega ei ole kostjal hageja ees ka laenulepingust tulenevaid kohustusi. Hageja majanduslik seisund ei võimaldanud tal kostjale laenu anda.

1. Tartu Maakohus jättis
2. augusti
3. a otsusega hagi rahuldamata, tühistas hageja kasuks kinnistule seatud kohtuliku hüpoteegi ja jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt peab kostja tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg-st 1 tõendama negatiivse asjaoluna seda, et ta ei saanud hagejalt tegelikult raha. Riigikohtu tsiviilkolleegium on
4. jaanuaril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-147-05 tehtud otsuse p-des 12 ja 13 asunud seisukohale, et laenulepingu rahatuse tõendamisel saab laenaja (ehk kostja) tugineda asjaolule, et laenuandjal (ehk hagejal) ei olnud laenu andmiseks raha, sest kui laenuks antavat raha ei olnud, ei olnud võimalik ka seda laenajale üle anda. Tulenevalt üldise tõendamiskoormuse reeglist tuleb kostjal esitada oma väite kinnituseks sellekohased tõendid. Hagejal tuleb aga oma nõude kaitseks esitada sellekohased vastuväited ja neid kinnitavad tõendid. Maakohus tuvastas kostja esitatud tõendite (saldoteatised, Maksu- ja Tolliameti andmed OÜ Stramme Ehitus maksuvõla kohta, OÜ Walton Ehitus pangatehingute väljavõte ajavahemikul aprill 2005 kuni juuni 2006 ning veebruar 2008 kuni november 2008) alusel, et hageja kui ehitusettevõtja oli rahalistes raskustes. Hageja ja tema esindaja ei ole kohtule esitanud veenvaid vastuväiteid ega tõendeid, mis lükkaks ümber kostja esitatud asjaolud ja tõendid. Seega leidis maakohus, et kostja on tõendanud dokumentaalsete tõenditega laenulepingu rahatust. Maakohus leidis, et kostja esitatud tõendid (kalkulatsioonid) ja tunnistajana ülekuulatud E. I. antud ütlused näitavad, et hageja kasutab skeemi, kus ta vormistab töövõtusuhtes tekkivad rahalised kohustused laenulepinguna. Hageja ja tema esindaja ei ole selle skeemi kohta loogilisi järeldusi ja vastuväiteid ega tõendeid esitanud. Kostja on esitanud kohtule veenvad vastuväited ja tõendid, mis lükkavad ümber hageja esitatud asjaolud ja tõendid selle kohta, et kostja juhitud OÜ Walton Ehitus on kandnud ehitusarvete tasumiseks OÜ-le Stramme Ehitus raha kostja elumaja ehitamise eest. Kuna kostja on tõendanud, et poolte laenuleping on rahatu, siis ei ole asja lahendamisel olulist tähtsust sellel, et poolte vahel oli töövõtusuhtes rahalise kohustuse täitmise tagatisena vormistatud laenuleping. Kostja on vaidlustanud laenulepingu kui iseseisva lepingu eraldiseisvana töövõtusuhtest.
5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. 3 RINGKONNAKOHTU LAHEND JA PÕHJENDUSED
7. Tartu Ringkonnakohus jättis
8. aprilli
9. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Ringkonnakohus leidis, et kostja vastuväide, et ta ei ole hagejalt laenu saanud, vaid pooled sõlmisid laenulepingu töövõtusuhtest tuleneva võimaliku nõude tagamiseks, ei ole tõendatud. Hageja on kostja väitele vastu vaielnud. Asjaolu, et OÜ Stramme Ehitus (juhatuse liige hageja) ja OÜ Walton Ehitus (juhatuse liige kostja) vahel olid töövõtu- ja laenusuhted, ei tõenda hageja ja kostja kui füüsiliste isikute vahel töövõtusuhte olemasolu. Seega ei ole selles asjas vaja hinnata seda, kas oli üldse võimalik sõlmida laenulepingut töövõtulepingust tekkida võiva kohustuse tagamiseks. Seda, et hagejal ei olnud võimalik kostjale raha laenata, kinnitas hageja maakohtu
10. märtsi
11. a istungil, märkides, et tal on laenuleping M. P. ning kostjale laenas ta M. P. saadud raha. Sama asjaolu on hageja kinnitanud ka apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus leidis, et asjaolu, et hageja laenas M. P. raha, ei tõenda seda, et ta kasutas laenuna saadud raha omakorda edasilaenamiseks kostjale. Ringkonnakohus leidis, et hageja pidi tõendama, et ta laenas M. P. laenuna saadud raha edasi kostjale, kuid ta ei ole seda teinud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
12. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
13. Kostja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata, ringkonnakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. RIIGIKOHTU SEISUKOHT
14. Riigikohus leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on kostjale
15. oktoobril 2009 sõlmitud laenulepingu alusel andnud laenu 285 000 krooni. Riigikohus ei nõustunud seisukohaga, et asja lahendamisel ei ole tähtsust, kas poolte vahel oli töövõtusuhtes tellija rahalise kohustuse täitmiseks vormistatud laenuleping (

§ 396

lg 2) või tegemist oli laenulepinguga

§ 396

lg 1 mõttes.

§ 396

lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 396

lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Riigikohus leidis, et asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata poolte esitatud väiteid ja asjaolusid ning 4 tuvastada, kas pooled olid tõesti sõlminud laenulepingu

§ 396

lg 1 mõttes või sai tegemist olla töövõtusuhtega, millest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise tagamiseks sõlmiti laenuleping (

§ 396lg 2).

Õige on kohtute järeldus, et laenaja võib laenu mittesaamist tõendada asjaoluga, et laenuandjal ei olnud laenamiseks raha, sest kui laenuks antavat raha ei olnud, ei olnud võimalik ka seda laenajale üle anda. Riigikohus leidis, et hageja juhitud äriühingute majanduslikku seisundit iseloomustavad tõendid võivad tõendada äriühingute kui juriidiliste isikute majanduslikku seisundit, kuid need tõendid ei saa samaväärselt tõendada hageja kui füüsilise isiku majanduslikku seisundit. Need tõendid saavad ainult kaudselt tõendada hageja majanduslikku seisundit. Hageja on tuginenud sellele, et sai M. P. raha, mille laenas edasi kostjale. Sellele viitas hageja maakohtu istungil vande all seletust andes (I kd, tl 198 pöördel). Maakohus leidis otsuses, et hageja ei ole kohtule esitanud veenvaid vastuväiteid ega tõendeid, mis lükkaks ümber kostja esitatud asjaolud ja tõendid, mistõttu on kostja tõendanud dokumentaalsete tõenditega laenulepingu rahatust. Hageja esitas apellatsioonkaebusega koos ka tõendina M. P. sõlmitud laenulepingu, mille ringkonnakohus jättis asja juurde võtmata TsMS § 652 lg 4 alusel. Riigikohus märkis, et ei ole selge, kas ja mis alusel luges ringkonnakohus tõendatuks hageja väite M. P. laenu saamise kohta. Seega jääb selgusetuks, kas ringkonnakohus arvestas hageja esitatud M. P. sõlmitud laenulepinguga ning kas ringkonnakohus leidis vastupidiselt maakohtule, et hageja vande all antud seletusega on hageja väide laenu saamise kohta tõendatud, või lükkas ringkonnakohus siiski hageja väite M. P. sõlmitud laenulepingu alusel raha saamise kohta tagasi. Riigikohus nõustus hageja seisukohaga, et põhjendamatu on ringkonnakohtu järeldus, et hageja peaks tõendama, et väidetavalt M. P. saadud raha laenas hageja edasi just kostjale. Kostja väite, et hagejal ei olnud laenu andmiseks raha, ümberlükkamiseks ei pea hageja tõendama, et ta andis M. P. saadud raha kostjale üle. Samas jääb kostjale võimalus tõendada nt seda, et hageja kulutas M. P. saadud raha mujale kui laenu andmiseks kostjale. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL 10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, maakohtu otsus tühistada ja ringkonnakohus saab teha asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi, välja arvatud nõue mõista välja viivis kuni nõude täitmiseni. Ringkonnakohus muudab ka menetluskulude jaotust. 11. Hageja esitas laenulepingu täitmise nõude. Kirjalikus laenulepingus kinnitas kostja oma allkirjaga, et on lepingus märgitud raha kätte saanud. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et kostja ei täitnud laenulepinguga võetud kohustusi. Ringkonnakohus leiab, et tsiviilasjas esitatud asjaolude ja tõendite alusel tuleb tuvastada, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping

§ 396lg 1 tähenduses.

5

§ 396

lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. 12. Kostja seisukoha järgi oli hageja ja kostja vahel töövõtuleping, hageja pidi ehitama kostjale elamu, kostjal oli selle eest kohustus tasuda ettemaks, kuid kuna kostjal selleks raha puudus, siis vormistati laenuleping, mille kohaselt hageja laenas kostjale vajaliku ettemaksu summa. Hageja vaidlustas kostja seisukohad. Hageja seletuse kohaselt oli tellijaks kostja äriühing ja töövõtjaks hageja äriühing, füüsiliste isikute, s.o hageja ja kostja vahel ei ole töövõtusuhteid. Oma seisukohti kinnitas hageja 14.03.2011 kohtuistungil vande all. Hageja ütluste kohaselt „ehitas Stramme Ehitus, objekt oli Raadil, objektil oli 3 inimest. Laenusumma liikus sularahas, konto peale ei saanud lasta kanda, pank ei oleks andnud enam soodsa % laenu. Raha laenamiseks sain eraisikult M. P. käest. Mul on laenuleping M. P.. Kostja soovis maksta läbi OÜ Valton Ehituse“ (I kd lk 198). Samuti esitas hageja maakohtus oma väite kinnituseks hageja juhitud OÜ Stramme Ehitus konto väljavõtted, millel on näha ülekanded kostja juhitud OÜ Walton Ehitus poolt (I kd lk 122). Kostja esitas oma seisukoha, et töövõtusuhe oli hageja ja kostja vahel, kolm käsikirjaliste kalkulatsioonide ärakirja. Kalkulatsioonidel puuduvad viited objektile, koostajale ja koostamise ajale. Kostja väitel on tegemist A. Tilga (kostja) ja E. I. elumaja ehitamiseks koostatud kalkulatsioonidega (I kd lk 134-136). Ringkonnakohus märgib, et toimikust ei nähtu, kas kohus rahuldas poolte taotlused tõendite asja juurde võtmiseks, kuid kuna nende üle istungil arutleti, siis eeldab ringkonnakohus, et maakohus rahuldas taotlused. Kostja andis vande all 14.03.2011 kohtuistungil seletuse, milles märkis, et „ma tean palju ma laenu võtsin. Ma pole laenu saanud, see oli ehituse osa finantseerimine. Vineril oli suur võlg ABC Ehituse ees, siis oli sinna vaja kiiresti laenu saada. Laenuandja tahtis täiendavat tõendit, et tal oleks raha tulemas kusagilt kohe“ (I kd lk 198). Ringkonnakohus leiab arvestades asjas esitatud tõendeid, et kostja vastuväited ei ole piisavad selleks, et tuvastada poolte vahel töövõtusuhtest tuleneva kohustuse ümbervormistamine laenusuhteks

§ 396lg 2 tähenduses.

Ringkonnakohtu arvates ei ole kostja tõendanud, et töövõtusuhe oli sõlmitud hageja ja kostja vahel. Kostja on juriidilise isiku seaduslik esindaja, st ta orienteerub õiguslikes suhetes. Kostja pidi aru saama, millised õiguslikud tagajärjed on sellel, kui ta füüsilise isikuna kinnitab, et on raha kätte saanud ja kohustub igakuiselt tasuma intresse ning tagastama tähtajaks laenu. Kostja selgitus, et laenuleping sõlmiti ehituse finantseerimise tagamiseks, ei ole tõendatud. Eeldades, et hageja äriühing teostas kostja elamu juures töid, ei ole pooled esitanud asjaolusid ega seisukohti, millisel põhjusel kostja füüsilise isikuna tagas ehituse finantseerimist. Asjas ei ole tuginetud kohustuse ülevõtmisele ega ühinemisele. Kostja taotlusel kuulati tunnistajana üle E. I., kelle seletuse kohaselt „majaehitus jäi seisma. Ago (hageja) selgitas, et oleks vaja laenu, et keegi Priit annab talle laenu. Et Priidul oleks teada, et Agol oleks raha tulemas, siis oli vaja laenulepingut, näitamaks, et Priit saab raha tagasi“ (I kd lk ). Ringkonnakohus möönab, et tunnistaja ütlused viitavad sellele, et hageja vormistas erinevaid suhteid ümber laenulepinguteks, kuid nimetatud ütlused ei tõenda kostja esitatud vastuväiteid. 6

1. Käesolevas asjas on tõstatatud ka küsimus, kas hagejal oli raha, mida edasi laenata. Riigikohus on eelneval asja läbivaatamisel märkinud, et hageja äriühingute majanduslik olukord on üks asjaolu, mida hinnata, kuid mis ei ole piisav tuvastamaks, et hagejal raha ei olnud. Hageja vande all antud ütluse kohaselt laenas ta raha M. P.. Ringkonnakohus ei rahuldanud eelmisel asja läbivaatamisel hageja taotlust võtta asja juurde apellatsioonkaebusele lisatud kirjalik laenuleping, mis oli sõlmitud M.P. ja hageja vahel. Ringkonnakohus möönab, et maakohtus ei arutletud selle üle, kas pooled peaksid oma väidete kinnituseks veel tõendeid esitama ja hagejal võis tekkida kujutelm, et vande all antud seletus on piisav. Asja uuel läbivaatamisel pooled täiendavaid tõendeid esitada ei soovinud. Vastustaja esindaja märkis istungil, et kostjale ümberpööratud tõendamiskoormise panemine – tõendada, et hageja ei kasutanud M. P. laenatud raha kostjale laenamiseks – on menetluslikult ebaotstarbekas. Samas ei soovinud ta seoses tõendamisega taotlusi esitada. Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, et kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka menetluse käigus kohtu poolt seisukoha võtmist, kas üks või teine asjaolu on poole poolt tõendatud ja kuidas kohus seda tõendit hindab. Ringkonnakohtu arvates piirdub selgitamiskohustus tõendamiskoormise jaotuse selgitamise ning asjaolude kohta tõendite esitamise võimaluse tagamisega. Kohus saab selgitada tõenditega seonduvat vaid juhul, kui tegemist on ilmselgelt asjakohatu või lubamatu tõendiga TsMS § 238 mõttes. Poole vande all antud seletus on tõend. Hageja on oma vande all antud seletusega tõendanud, et tal oli raha kostjale laenamiseks. Ringkonnakohus peab seda piisavaks, et lugeda kostja vastuväide, et hagejal puudus laenamiseks raha, ümberlükatuks.
2. Ringkonnakohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 18 214,82 eurot (285 000 krooni). Hageja on palunud mõista välja laenulepingust tulenev leppetrahv summas 319,56 eurot (5000 krooni). Laenulepingu p 1.5.
3. kohaselt leppisid pooled kokku, et laenuandja ei pea leppetrahvi nõudmisest eraldi teatama (poolte suhtele ei rakendu

§ 159lg 2).

Kuna pooled on laenulepingus kokku leppinud, et laenuandja võib leppetrahvi nõuda olenemata sellest, kas laenuandja teatab mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele poolele leppetrahvinõudest, ei rakendu käesoleval juhul

§ 159lg 2.

Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista leppetrahv summas 319,56 eurot. Hageja on palunud mõista kostjalt välja laenulepingust tulenev intress summas 1001,82 eurot (15 675 krooni). Hageja on arvestanud intressi alates laenu väljastamisest, s.o alates 12.10.

1. a kuni laenulepingu ülesütlemiseni 03.02.
2. a 1,5% laenujäägilt kalendrikuus. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja intressiarvestus õige. Samuti ei ole ülemäärane kokku lepitud intressimäär 1,5% laenujäägilt kalendrikuus. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista intress summas 1001,82 eurot. Samuti palub hageja mõista kostjalt välja viivis alates 11.02.
3. a 0,3% laenusummast iga tagastamisega viivitatud päeva eest kuni põhinõude täitmiseni. Viivis 0,3% päevas põhivõlgnevuselt 18 214,82 eurolt alates 11.02.
4. a kuni käesoleva lahendi tegemiseni, s.o 30.04.
5. a on 64 097,96 eurot. Otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisesumma 64 097,96 eurot ületab rohkem kui kolmekordselt põhivõlgnevuse summat, s.o 18 214,82 eurot. Kostja on palunud

§ 113

lg 8 alusel viivist vähendada vastavalt

§-s 162 sätestatule. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul esineb alus

§ 162

lg 1 alusel viivise vähendamiseks, sest tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur. Kohtute praktika kohaselt ei või viivisenõue ületada põhinõuet. Ringkonnakohus vähendab tasumisele kuuluvat 7 viivise summat kuni põhinõudeni ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 18 214,82 eurot. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja viivis kuni nõude täitmiseni. 14. Ringkonnakohus rahuldab hagi olulises ulatuses Ringkonnakohus jätab rahuldamata viivise n.ö etteulatuva ja summaliselt määratlemata nõude, seetõttu tuleb menetluses kantud kulud jätta Ahti Tilga kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. /digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp 8 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi