KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 5. juuli 2013. a Tartu Tsiviilasja number 2-12-2

§ 652

lg 3 p 2 alusel, kuna maakohus on asja lahendamisel rikkunud selgitamiskohustust. Ringkonnakohus hindab nimetatud tõendeid kogumis koos teiste asjas kogutud tõenditega. 5 10.

§ 438

lg 1 kohaselt otsust tehes otsustab kohus mh ka seda, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Seega ei ole kohus asja otsustamisel seotud poolte õiguslike seisukohtadega. Käesolevas asjas on hagi esemeks liisinguandja poolt liisingulepingu ülesütlemisest tulenev nõue. Hagi on esitatud VÕS § 367 lg 1 alusel, mille kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Samuti tugineb hageja ka liisingulepingu üldtingimuste punktile 10.6, mille kohaselt lepingu ülesütlemise korral realiseerib liisinguandja vara ning rahuldab saadud raha arvel oma nõude liisinguvõtja vastu. Juhul kui saadud rahast ei piisa liisinguandja kogu nõude rahuldamiseks, tasub liisinguvõtja puudujääva osa 10 päeva jooksul liisinguandja poolt vastava nõude esitamisest arvates. Nii hageja kui ka maakohus on jätnud tähelepanuta VÕS § 367 lg-e 3, mille kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Apellant on põhjendatult leidnud, et maakohus ei ole asja otsustamisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel (st

1. juulil 2011) tuvastanud, vaid on asja otsustamisel võtnud aluseks liisingueseme hilisema realiseerimishinna.
2. Erinevalt VÕS § 367 lg-st 3 näeb liisinguandja poolt kasutatud tüüptingimus p 10.6 ette, et kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb arvestada mitte liisingueseme väärtust tagastamise hetkel, vaid liisingueseme võõrandamisest saadud summat. Riigikohus on korduvalt leidnud, et tüüptingimus, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses, on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-33-08, p 17,
5. juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 15). Ringkonnakohus leiab, et liisingulepingu üldtingimuste p 10.6 on VÕS § 42 lg 1 alusel tühine ja tuleb jätta asjas kohaldamata.
6. Riigikohus on korduvalt selgitanud (tsiviilasjad nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-56-08, nr 3-2-177-08), et kohus peab VÕS § 367 kohaldamisel välja selgitama liisingueseme väärtuse selle tagastamise hetkel. Vastustaja seisukoht, et maakohtu menetluses puudus vaidlus liisingueseme väärtuse osas, ei ole põhjendatud. A. Kupri on maakohtu menetluses tuginenud oma vastuväidetes hagile liisinguvõtja OÜ Salumatter soovile liisinguese ise välja osta ja on esitanud tõendina
7. mai 2012 e-kirja apellandile, milles ta annab teada, et „vaidlusaluse vara loovutamise ajal oli tal olemas varale ostja ja ta oli huvitatud kokkulepetest. Danske Bank müüs vara 2000 eurot odavamalt kui minul oli võimalus müüa. OÜ-t Salumatter ei teavitatud ka kordagi vara müümisest“ (lk 62). Seega oli apellant tõstatanud vara müügihinna ja protseduuri küsimuse ka maakohtu menetluses, kuid maakohus jättis nimetatud apellandi väite tähelepanuta.

§ 392

lg 1 p 1 ja 4 kohaselt eelmenetluses peab kohus selgitama eelkõige välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, samuti tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Eelmenetluse ülesannete täitmiseks võib kohus nõuda menetlusosalistelt selgitusi ja neid küsitleda (

§ 392lg 3).

Asjaolu, et maakohus lahendas asja kirjalikus menetluses, ei vähenda kohtule pandud selgituskohustusi. Käesoleval juhul on tegemist ka lihtmenetluses arutatava asjaga (hagihinnaga alla 2000 euro), millises menetluses on maakohtul veelgi suuremad võimalused asja õiglaseks menetlemiseks.

§ 405

lg 1 p 8 kohaselt võib maakohus lihtmenetluses 6 koguda tõendeid ka omal algatusel. Lihtmenetluses võib kohus pooli ära kuulata ka kohtuistungit korraldamata (

§ 405lg 2).

Maakohus ei ole oma nimetatud ülesandeid täitnud.

1. VÕS § 367 lg 3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Esitades hagi liisingulepingu ülesütlemisest tulenevas kahju nõudes, peaks hageja kõigepealt tõendamagi, milline oli sõiduki väärtus tagastamise hetkel. Hageja pole käesolevas asjas tõendanud aga isegi seda, millise hinnaga sõiduauto müüki pandi, kuidas seda sõidukit müüdi, sh ei nähtu asja materjalidest müügiperioodi pikkus. Ringkonnakohus leiab, et hageja peab kõigepealt tõendama, et ta müüs sõiduki selle tagastamisaegse turuhinnaga. Hindamaks müügihinna vastavust turuhinnale on vajalik informatsioon teiste võrreldavate müügitehingute kohta ligilähedaselt samal perioodil. Hageja on esitanud sõiduki väärtuse kohta üksnes
2. novembri 2011 ostu-müügi lepingu (lk 29), mille kohaselt on sõiduk müüdud Tehase Auto OÜ-le hinnaga 2166.67 eurot (hind ilma käibemaksuta). Kostja esitatud tõendist Nemm Autokeskus OÜ arvamusest nähtub, et liisinguesemeks olnud sõiduki Ford Transit

§ 230

lg 2 sätestatud kohustust teha menetlusosalistele ettepanekuid tõendite esitamiseks. Samas ei ole ka hageja ka ringkonnakohtu menetluses ikkagi esitanud kohtule täiendavaid tõendeid sõiduki turuväärtuse tõendamiseks, kuigi ringkonnakohtu

1. mai 2013 korraldava määrusega on apellandi vastavad tõendid vastu võetud. Arvestades nimetatut ja sõiduauto tagastamisest möödunud aega, asub ringkonnakohus seisukohale, et hagejal neid tõendeid ei ole, sest ta ei ole vaidlustanud ka apellandi tõendeid.
2. TsÜS § 65 kohaselt on eseme väärtus selle kohalik keskmine müügiväärtus (turuhind). Hageja ei ole tõendanud sõiduki keskmist müügiväärtust sõiduki üleandmisel talle kui liisinguandjale, st VÕS § 367 lg 3 järgset liisingueseme väärtust, mis on liisinguandja nõude arvestamise eelduseks, seega ei ole hageja tõendanud, et ta on saanud vara müügil kahju ja hagi tuleb jätta seetõttu rahuldamata. Kui liisinguandja võtab vara vastu liisinguvõtjalt ilma seda hindamata ja liisinguvõtjat ning käendajat hinnast teavitamata, siis ta võtab sellega enda kanda vara turuhinna tõendamiskoormise ja riski, et võimalik müügikahju jääb tema kanda. Kuna hageja ei ole 7 esitanud piisavalt tõendeid sõiduki turuhinna kohta, võis kostja ka piirduda üksnes vastuväidete esitamisega selle kohta, et autot oleks saanud müüa kallimalt. Sellises olukorras on põhjendatud asuda seisukohale, et olukorras, kus pärast liisingulepingu ülesütlemist jäi liisinguese liisinguandja omandisse, hageja ei ole tõendanud sõiduki turuhinda selle tagastamise hetkel ning kostjatel ei olnud võimalik müüki kontrollida ja mõjutada, tuleb eeldada, et sõiduki väärtus kattis kõik liisinguandja võimalikud nõuded liisinguvõtja vastu.
3. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 p-s 16 asunud seisukohale, et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus hageja ainsaks tõendiks vara turuhinna kohta on müügileping, hageja ei ole vara müüki suunamisel informeerinud liisinguvõtjat ja käendajat vara turuväärtusest, müüki paneku hinnast ja kostjad ei ole osalenud vara müügiprotsessis, ei ole hageja menetluses suutnud tõendada, et ta on sõiduki võõrandanud turuhinnaga.
4. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, siis tuleb

§ 173lg 3 esimese lause alusel muuta ka menetluskulude jaotust.

Kuna hagi jääb rahuldamata, tuleb

§ 162

lg 1 ja § 171 lg 1 alusel menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda. /digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp 8 /digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks