(5)asjaolud, et kostja ei kehtestanud juhendit boonuse maksmiseks ega ole boonust maksnud teistele töötajatele. Kohus osundas Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-118-10, milles Riigikohus on pidanud õigeks ringkonnakohtu seisukohta, et tööandja peab lisatasu juhendi kinnitamisega arvestama, et selle alusel saadaolevad rahasummad on osa palgast ja juhendi reeglid muutuvad osaks töötajate töölepingust. Iseenesest on õige tööandja seisukoht, et lisatasu maksmine on tööandja õigus, mitte kohustus, kuid kui tööandja on muutnud lisatasu maksmise oma palgakorralduse osaks ja töötaja on täitnud lisatasu saamiseks tööandja kehtestatud tingimused, siis on ka makstav lisatasu muutunud töötaja palga osaks ja tööandja kehtestatud reeglid töölepingu osaks. Käesoleval juhul ei ole kostja kehtestanud mingit juhendit ega tingimusi lisatasu maksmise kohta ei hagejale ega ka teistele töötajatele, samuti ei olnud sõlminud ühtegi kirjalikku kokkulepet boonuse maksmise kohta. Seega puudub hagejal alus nõuda kostjalt lisaks koondamisel saadud tasudele ka lisatasusid, mille väljamaksmist kostja põhjendatuks ei pidanud. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme. Kohus ei käsitlenud otsuses hageja seisukohti talle faktiliselt makstud boonustasude arvutuste osas, need on jäetud põhjendusi esitamata tähelepanuta. Maakohus on jätnud analüüsimata hageja esitatud müügitabelid ja tabelitest tulenevad arvestused, samuti hageja toodud konkreetsete perioodide eest talle arvestatud ja makstud boonussummade vastavuse tabelites toodud arvestustega. Kohus on põhjendamatult keskendunud vaid lisatasu arvestamise korra puudumisele ning ei ole põhjendanud, miks ei kuulunud kohaldamisele hageja viidatud VÕS § 25. Hageja arvates on asjakohatu kohtu viide Riigikohtu lahendile 3-2-1-118-10, kuna selle lahendi aluseks olevad asjaolud olid erinevad käesolevast vaidlusest. Samas ei ole andnud kohus hinnangut hageja esitatud Riigikohtu seisukohale, et töölepingu muutmise kokkulepe ei ole selle kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühine. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega ja järgib neid, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole asja menetlemisel menetlusõiguse norme rikkunud ning vastavalt tuvastatud asjaoludele kohaldas õigesti materiaalõigust. Ebaõige on kaebuse väide, et maakohus ei käsitlenud vaidlustatud otsuses hageja väiteid tegelikult makstud boonustasude kohta. Maakohus on tuvastanud hageja pangakonto väljavõttest, et hagejale 4

(5)on ebaregulaarselt tasutud lisatasu, mida on nimetatud boonustasuks. Selle asjaolu üle ei olnud poolte vahel vaidlust. Pooled ei olnud lisatasu maksmises kirjalikult kokku leppinud ja kostja polnud kehtestanud lisatasu maksmise korda. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli sõlmitud suuline kokkulepe lisatasu maksmise kohta hageja poolt kirjeldatud viisil. TsMS § 230 lg 1 järgi pidi hageja tema poolt esitatud asjaolude olemasolu tõendama. Ainuüksi see, et kostja on hagejale maksnud ebaregulaarselt lisaks töötasule boonustasu, ei tõenda hageja poolt väidetut. Hageja selgitas vande all, et suuline kokkulepe lisatasu 25% müügitulemist maksmise kohta tehti poolte vahel

1. aasta alguses ja väljamaksmine pidi toimuma igakuiselt (lk 96-97). Kostja seaduslik esindaja juhatuse liige V S on vande all selgitanud, et hageja pöördus
2. aastal tema poole sooviga saada lisatasu ja poolte vahel käisid sellekohased läbirääkimised. V. S selgitas, et ta oli nõus, et olenevalt äriühingu majandustulemustest, juhul, kui firmal läheb hästi, võib ta hagejat vahest premeerida (lk 100), kuid see toimub igakordselt juhataja otsusega. Seega ei tulene hageja ja kostja juhatuse liikme vande all antud seletustest, et poolte vahel oleks olnud kokkulepe lisatasu maksmise tingimuste kohta. Hageja poolt tehtud boonustasu arvestused ei tõenda samuti kokkulepet boonustasu maksmise kohta. Muid tõendeid pooltevahelise kokkuleppe kohta hageja esitanud ei ole. Apellandi arvates oleks maakohus pidanud kohaldama VÕS §
3. Kolleegiumi arvates seda, et kostja on ebaregulaarselt (
4. a neli korda,
5. a kaks korda,
6. a üks kord ja
7. a neli korda) tasunud hagejale boonustasu, ei saa lugeda pooltevaheliseks tavaks ega väljakujunenud praktikaks, mida pooled on kohustatud järgima. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et Riigikohtu lahendis 3-2-1-118-10 toodu ei ole asjakohane käesolevas vaidluses. Maakohus on viidanud Riigikohtu otsusele kontekstis, kus hinnati, kas oli olemas kokkulepe või kostja juhend lisatasu maksmise kohta, mis oli ka Riigikohtu lahendis vaidluse all. Õige on kaebuse väide, et kirjalikult sõlmitud töölepingut võib muuta ka suuliselt, kuid käesolevas vaidluses on oluline see, et hageja ei ole tõendanud, et suuliselt oleks töölepingut töötasustamise kokkuleppe osas muudetud. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi (hageja) kanda. Margo Klaar Gaida Kivinurm Malle Sik 5