lg 1 alusel konstitutiivne võlatunnistus, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse võlga. Kostja on lepingut XXX aktsepteerinud tasumistega, tulenevalt TsÜS § 68 lg 3 ja
Hageja on seisukohal, et 05.01.2010 leping XXX on kehtiv ja kostja on teinud tasumisi kõnealuse lepingu alusel. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, millise kohaselt on kostja tasunud hagejale alates nõude loovutamisest kokku 326,67 eurot. hageja andmetel on kostja tasunud 05.01.2010 võla tasumise kokkuleppe leping XXX alusel kokku 313,89 eurot. Hageja palub seisuga 11.02.2013 kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 54,56 eurot, intressid 166,17 eurot, seisuga 06.12.2012 sissenõutavaks muutunud viivised 10,43 eurot ja alates 07.12.2012 viiviseid 0,022% päevas tasumisele kuuluvast summast kuni põhinõude täies ulatuses tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. 26.03.2013 täpsustas hageja oma nõuet, mille kohaselt on kostja tsiviilasja menetluse kestel alates 24.09.2012 vähendanud võlga 45,00 euro võrra ning kostjal on tasumata põhiosa 16,21 eurot ja intressid 166,17 eurot. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu ja palub kohtul jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda.
Olenemata sellest, kas tegu on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega, on üldreegliks, et võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigikohus on kinnitanud (lahendis 3-2-1-22-09), et deklaratiivne võlatunnistus on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest. Oluline on, et deklaratiivne võlatunnistus tuleb sõlmida alati põhikohustusega samas vormis. Tegemist on imperatiivse vorminõudega, millest ei ole võimalik kõrvale kalduda (sh võla tasumise kokkuleppes XXX sisalduva kokkuleppega). Seega ei ole võimalik Hagejal tõendada kostjaga võla tasumise kokkuleppe XXX sõlmimist kaudsete tõenditega (makse selgituse ja maksegraafiku tasu ülekandmisega). Eelnevast tulenevalt ja seaduses deklaratiivsele võlatunnistusele sätestatud vorminõude mittejärgimise tõttu ei ole hageja ja kostja vahel sõlmitud võla tasumise kokkulepet nr XXX. Kostja on täitnud kõik PGOÜ ja kostja vahel 13.10.2009.a sõlmitud tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused. PGOÜ ja kostja sõlmisid 13.10.2009 tarbijakrediidilepingu
PGOÜ ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidileping ei sisalda kostjale kui tarbijale antud krediidi kulukuse määra aasta kohta. Seega tuleb lepingu intressimäärana käsitleda
§-s 94 sätestatud määra.
lg 2 alusel arvestatakse kostja maksed tarbijakrediidilepingu korral järgmises järjekorras: sissenõudmiseks tehtud kulude eest, põhisumma osamakse eest, intressi eest ja siis muude kohustuste eest. Kuivõrd PGOÜ-ga sõlmitud tarbijakrediidilepingu alusel saadud krediidisumma oli 191,73 eurot, sellele kohaldus
kohane intressimäär 1% aastas ja kostja on tasunud nii hageja sissenõudmiskulud kui ka loovutatud nõude 1.62 kordselt (310,69/191,73), siis on kostja seisukohal, et on kõik PGOÜ-ga sõlmitud tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused hageja ees täitnud. Kostja jääb 25.02.2013 seisukohas oma hagiavalduse vastuses väljendatud seisukoha juurde, et XXX kokkuleppe näol saab tegemist olla ainult deklaratiivse võlatunnistusega
Kuna deklaratiivsele võlatunnistusele sätestatud imperatiivset vorminõuet järgitud ei ole, siis ei ole poolte vahel sõlmitud võla tasumise kokkulepet nr XXX. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, uurinud kõiki asjas esitatud kirjalikke tõendeid ning hinnanud neid kogumis, leiab, et esitatud hagiavaldus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Võlaõigusseaduse (
) § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
Vastavalt
lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja 3 nõuda selle täitmist.
lg 1 kohaselt võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Sama paragrahvi lg 2 kohaselt nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et PGOÜ ja kostja sõlmisid 13.10.2009 SMS internetikeskkonnas XXX kiirlaenulepingu 3 000,00 krooni (191,73 euro) saamiseks. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja kohustus tasuma PGOÜ-le 12.11.2009 põhinõude summas 191,73 eurot. Poolte vahel puudub ka vaidlus selles, et OÜ PG loovutas oma nõude kostja vastu OÜ-le ITM Inkasso. Poolte vahel on vaidlus selles, kas võla tasumise kokkuleppe nr XXX puhul on tegemist kas konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusena. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud.
lg 2 kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande § 396 lg 2 kommentaari kohaselt reeglina tekib kokkuleppe tulemusena senise võlakohustuse (põhikohustus) kõrvale uus võlakohustus (uus kohustus), mille sisuks on teatava rahalise kohustuse täitmine kokkulepitud tähtaja jooksul, kusjuures kohustuselt võidakse arvestada intressi. Võlakohustuse ümberkujundamise kokkulepe omab sisuliselt võlatunnistuse tähendust- kokkuleppe tulemusena tekib uus kohustus, mille täitmist saab võlausaldaja nõuda ning mille osas on tõendamiskoormus ümber pööratud, st kohustatud isik peab vaidluse korral tõendama, et kohustust tegelikkusest ei eksisteeri. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-69-06 märkinud, et peale
§-s 30 sätestatu on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Kohus leiab, et võla tasumise kokkulepe nr XXX ei ole käsitletav konstitutiivse võlatunnistusena
kohaselt ning tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega
lg 2 mõttes.
§-s 30 sätestatud kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõude alus. Pooltel puudub vaidlus selles, et pooled ei ole allkirjastanud võla tasumise kokkulepet nr XXX.
lg 2 kohaselt kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus on seisukohal, et
lg-st 2 tulenev tingimus ei ole täidetud ja võlatunnistus ei ole kirjalikult vormistanud. Kostja ei kirjutanud võlatunnistusele alla, millega ei tunnistanud kohustuse olemasolu hageja ees ning sellest tulenevalt on võla tasumise kokkulepe nr XXX tühine. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et võla tasumise kokkuleppe sõlmimist ei ole võimalik tõendada makse selgituse ja maksegraafiku tasu ülekandega. Kostja poolt maksete tegemine on käsitletav kostja poolse sooviga tasuda hagejale kiirlaenulepingust tulenev võlgnevus. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt kirjalik vorm tähendab võlatunnistuse puhul kirjalikku dokumenti, millel on kohustatud pool alla kirjutanud. Kuna lõike 2 kohaselt võib võlatunnistus olla muus vormis kui kirjalikus antud ainult seaduses ettenähtud juhtudel, siis tuleb eeldada, et kirjaliku vorminõude järgimata jätmine toob kaasa võlatunnistuse tühisuse kõigil juhtudel, kui seaduses ei ole ettenähtud teisiti (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Komm § 30, lk 112-113). 4 Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlatunnistusele sätestatud vorminõude mittejärgimise tõttu ei ole poolte vahel sõlmitud võla tasumise kokkulepet nr XXX ning hagiavaldus rahuldamisele ei kuulu. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb hagimenetluse kulud jätta täies ulatuses hageja kanda. Kooskõlas § 174 lg-ga 1 on kostjal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Maie Seppo kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.