2-12-23503 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Taimi Kollom Otsuse teatavaks tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2013 kell 15.00, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja numb

) § 143 alusel kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on esitanud aegumise vastuväite, mistõttu annab kohus esmalt hinnangu aegumisele. Pooled vaidlevad, kas hageja nõude puhul on tegemist töötasu hulka käiva nõudega, mille aegumistähtaeg on tulenevalt individuaalse töövaidluse lahendamise seadus (ITVS) § 6 lg 3 alusel kolm aastat või töösuhtest tuleneva nõudega, mille aegumistähtaeg on ITVS § 6 lg 1 järgi neli kuud. Kohus on seisukohal, et boonuse ehk lisatasu puhul on tegemist töötasuga, kuna boonust on makstud hagejale tehtud töö eest. „Töölepingu seadus. Kommenteerinud professor Heino Siigur“ on märgitud, et töötasu kui termin laiemas mõttes hõlmab nii tasu töötaja poolt ajavõi tükitöö alusel tehtud töö eest, majandustulemuse alusel makstava tasu kui ka summad, mida tööandja on kohustatud maksma töötajale seoses hälvetega töötingimustes või juhtudel, kui töötaja mitte oma süü tõttu ei saa teha tööd (võib keelduda tööst) või tema töö ei anna ettenähtud tulemust. Teisisõnu hõlmab töötasu kõik tööandja maksed, mis töötajal tulenevad tööst töölepingu alusel. Seega leiab kohus, et käesoleval juhul kohaldub ITVS § 6 lg 3, mille alusel töötasu nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat.

§ 147

lg 1 järgi aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 147

lg 2 alusel nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Töölepingu seadus (TLS) § 84 lg 1 kohaselt töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Hagejaga lõpetati tööleping 04.11.2009, seega muutusid kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks hiljemalt 05.11.2009, millisest ajast algas ka aegumistähtaeg. Aegumistähtaeg lõppes tulenevalt ITVS § 6 lg 3 05.11.2012.

§ 160

lg 1 järgi aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Hageja on esitanud avalduse töövaidluskomisjoni 21.03.2012, seega ei ole käesolev nõue aegunud.

1. TLS § 5 lg 1 p 5 alusel töölepingu kirjalikus dokumendis peab sisalduma muuhulgas vähemalt töö eest makstav tasu, milles on kokku lepitud (töötasu), sealhulgas majandustulemustelt ja tehingutelt makstav tasu, töötasu arvutamise viis, maksmise kord ning sissenõutavaks muutmise aeg (palgapäev), samuti tööandja makstavad ja kinnipeetavad maksud ja maksed. TLS § 12 sätestab, et töölepingut saab muuta ainult poolte kokkuleppel. VÕS § 13 lg 3 kohaselt kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele tingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmisega teistsuguses vormis. Pooled sõlmisid 01.09.2003 määramata ajaks töölepingu nr 13, mille alusel hageja asus kostja juures tööle müügiesindaja ametikohal (TVK tlk 20-21) töötasuga 7000 krooni, millist 3 2-12-23503 suurendati poolte kokkuleppel 8600 kroonini alates 01.06.
2. Pooled muudes tasudes lepingus kirjalikult kokku leppinud ei ole. Hageja pangakonto väljavõttest perioodil 21.07.2006-04.12.2009 (TVK tlk 64-65) nähtub, et kostja on tasunud hagejale alates veebruar 2006 – mai 2009 boonust. Samas on kostja selgitanud, et kostja maksis hagejale boonuseid ühepoolselt enda otsuste alusel ebaregulaarselt, kuna kostja majandustegevus läks edukalt ning kostja soovis hagejat motiveerida. Kohus leiab, et pangakonto väljavõttest nähtub tõepoolest, et boonust on tasutud ebaregulaarselt ning antud asjaolule ei vaidle vastu ka hageja. Kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlustega on tõendatud, et boonust tasuti hageja eduka töötamise korral 25% (tlk 100-102), millise hageja ja kostja seaduslik esindaja leppisid kokku suuliselt. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole hageja esitanud tõendeid, millest nähtuks, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud kokkulepe, millest tuleneks kostja kohustus hagejale boonuseid maksta. Kostja on hagejale tasunud omaalgatuslikult ning ebaregulaarselt motivatsioonitasu, mis sõltus küll hageja töö tulemuslikkusest, kuid mille maksmise otsustamine lähtus üksnes tööandjast ja hagejal puudub alus selle nõudmiseks olukorras, kus tööandja motivatsioonitasu maksmist põhjendatuks ei pidanud. Antud seisukohta kinnitavad ka asjaolud, et kostja ei kehtestanud juhendit boonuse maksmiseks ega ole boonust maksnud teistele töötajatele. Kohus osundab Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-118-10, milles Riigikohus on pidanud õigeks ringkonnakohtu seisukohta, et tööandja peab lisatasu juhendi kinnitamisega arvestama, et selle alusel saadaolevad rahasummad on osa palgast ja juhendi reeglid muutuvad osaks töötajate töölepingust. Iseenesest on õige tööandja seisukoht, et lisatasu maksmine on tööandja õigus, mitte kohustus, kuid kui tööandja on muutnud lisatasu maksmise oma palgakorralduse osaks ja töötaja on täitnud lisatasu saamiseks tööandja kehtestatud tingimused, siis on ka makstav lisatasu muutunud töötaja palga osaks ja tööandja kehtestatud reeglid töölepingu osaks. Kohus märgib, et käesoleval juhul ei ole kostja kehtestatud mingit juhendit ega tingimusi lisatasu maksmise kohta ei hagejale ega ka teistele töötajatele, samuti ei olnud sõlminud ühtegi kirjalikku kokkulepet boonuse maksmise kohta. Seega puudub hagejal alus nõuda kostjalt lisaks koondamisel saadud tasudele ka lisatasusid, mille väljamaksmist kostja põhjendatuks ei pidanud.
3. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja nõue on põhjendamata ja esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
4. Menetluskulud jätab kohus TsMS § 162 lg 1 alusel täielikult hageja kanda. Menetlusosaline võib taotleda Harju Maakohtult tulenevalt TsMS § 174 kohtukulude rahalist kindlaksmääramist 30 päeva jooksul pärast kohtulahendi jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Taimi Kollom Kohtunik 4