KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 26. juuni 2013, Tallinn Haldusasja n

) § 79 lg 1 p 3 alusel vaide esitamise tähtaja möödumise tõttu. 5. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla esitas 22.10.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse sotsiaalministri kohustamiseks vaadata läbi PERH 11.09.2012 vaie sotsiaalministri 09.08.2012 käskkirja nr 132 ja 23.08.2012 käskkirja nr 135 peale. Vaide tagastamine oli õigusvastane ja sellega rikuti kaebaja subjektiivseid õigusi. Vaide esitamise tähtaja arvestamisel tuleb lähtuda faktist, et 09.08.2012 käskkiri nr 132 toimetati kaebajale nõuetekohaselt kätte alles 17.08.2012, mitte ei toimunud kättetoimetamist käskkirja edastamisega 09.08.2012 e-kirjaga aadressile info@regionaalhaigla.ee.

§ 27

lg 2 kohaselt eeldab elektrooniline kättetoimetamine isiku nõusolekut, mida kaebaja ei ole enne 17.08.2012 mingil kujul andnud. Antud juhul ei saa kehtida ka põhimõte, mille järgi peab juriidiline isik hoolitsema oma posti vastuvõtmise korraldamise eest ning kannab selle kohustuse täitmata jätmisega seotud riskid. Struktuuritoetuse taotluse esitamisel sellele oma eposti aadressi märkimine ei ole käsitatav nõusoleku andmisena

§ 27

lg 2 tähenduses, vaid see eeldab isiku teadlikku taotlust olla seotud elektroonilise kättetoimetamise õiguslike tagajärgedega, kuna vastasel korral muutuks

§ 27lg 2 sisutuks.

Haldusakti isikule eposti teel kättetoimetamist ei saa

§ 27lg-st 2 tulenevalt pidada iseenesestmõistetavaks.

Kaebajale edastati 09.08.2012 kahe üksteisele vahetult järgnenud e-kirjaga kaks sama kuupäeva ja sarnast numbrit (131 ja 132) kandvat haldusakti, mistõttu viimast peeti ekslikult korduvaks saatmiseks. Sotsiaalministeeriumi poolt

§ 27lg 2 järgimine oleks sellise eksituse ära hoidnud.

Käskkirja nr 132 olemasolust saadi teada alles 17.08.2012 telefonivestlusest Sotsiaalministeeriumi juristiga. Kaebaja ei taotlenud vaide esitamise tähtaja ennistamist, kuna esitas vaide tähtaegselt. Sotsiaalministeeriumil oli vaidluse olulisust ja kaebaja poolt käskkirjast teadasaamise kohta antud selgitusi arvestades võimalus vaide esitamise tähtaeg ennistada ka omal algatusel. Kui kohus asub seisukohale, et vaidetähtaeg hakkas kulgema enne 17.08.2012, palub kaebaja 2

§ 27lg-st 2.

Sotsiaalminister rahuldas 04.12.2012 käskkirjaga nr 181 osaliselt PERH poolt 11.09.2012 esitatud vaide, vaatamata selle formaalsele tagastamisele, korrigeerides käskkirjas esinenud arvutusvea. Seega asus vastustaja sisuliselt vaiet menetlema ning seetõttu tuleks vaie läbi vaadata ka ülejäänud osas.

1. Sotsiaalminister vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Sotsiaalministri 09.08.2012 käskkiri nr 132 edastati kaebajale 09.08.2012 elektrooniliselt aadressil info@regionaalhaigla.ee. PERH esitas käskkirja peale vaide 11.09.2012 ehk
2. päeval pärast haldusakti temale edastamist. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid või asjaolusid, mis oleksid andnud alust vaidetähtaja ennistamiseks. PERH viib ellu Euroopa Regionaalarengu Fondist finantseeritavat projekti nr 2.6.0101.09-002 „SA PõhjaEesti Regionaalhaigla juurde- ja ümberehitus“ ning toetuse saamiseks 04.07.2008 esitatud taotluses märkis kaebaja nii oma postiaadressi kui ka elektroonilise aadressi, millega andis Sotsiaalministeeriumile nõusoleku edastada toetuse kasutamisega seotud kirjavahetust (sh haldusakte) ka elektrooniliselt vastavale aadressile. Menetlusökonoomiast tulenevalt ei saa pidada põhjendatuks igakordset üleküsimist, kas dokumente võib esitada elektrooniliselt. Seda eriti olukorras, kus konkreetse projekti raames on osapoolte vaheline kirjavahetus (sh haldusaktide esitamine) aastatepikkuselt toimunud vaid elektrooniliste kanalite kaudu. Haldusaktid edastatakse toetuse saaja üldaadressil, et tagada nende kättesaamine sõltumata mõne konkreetse töötaja puudumisest. Sotsiaalministeerium pidi arvestama õiguskindluse põhimõttega ning vaidetähtaja ennistamine saaks olla vaid erandlikuks olukorraks, mis eeldab vaide tähtaegset esitamist takistanud objektiivset laadi mõjuva põhjuse olemasolu (s.o sündmust, mille tekkimist ja kulgemist ei saanud isik ise vahetult mõjutada). Vaide esitaja ei esitanud vastustajale ühtegi mõjuvat põhjust, mis takistas vaidetähtajast kinnipidamist ning haldusorgan ei saa neid vaide esitaja eest välja mõelda. Mõjuvaks põhjuseks tähtaja ennistamiseks ei ole pelgalt vaidluse rahaline maht.
3. Tallinna Halduskohus jättis 11.01.2013 otsusega SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kaebuse rahuldamata. Vaidlus puudub selles, et Sotsiaalministeerium edastas käskkirja nr 132 kaebajale 09.08.2012 e-posti teel aadressil info@regionaalhaigla.ee ning PERH sai e-kirja kätte samal päeval. Vaidlus on selle üle, kas käskkirja nr 132 saab lugeda kaebajale 09.08.2012 nõuetekohaselt kättetoimetatuks (s.o kas sellest kuupäevast hakkas kulgema haldusakti vaidlustamise tähtaeg). Õige on vastustaja seisukoht, et käskkirja nr 132 vaidlustamise tähtaja kulgemist tuleb arvestada alates 09.08.2012 ning PERH 11.09.2012 vaie oli seetõttu mittetähtaegne. Kuna õigusaktid ei näinud praegusel juhul ette käskkirja kättetoimetamise viisi, pidi valiku tegema haldusorgan. Vastustaja lähtus elektroonilise kättetoimetamise valimisel põhjendatult asjaolust, et kaebaja oli 04.07.2008 taotluses märkinud oma kontaktina ka e-posti aadressi info@regionaalhaigla.ee. Samuti oli vastustajal alus kaebaja nõusolekut dokumentide elektroonilisel teel saamiseks eeldada tulenevalt pooltevahelisest sellekohasest järjepidevast ja pikaajalisest praktikast. Dokumentide elektroonilist kättetoimetamist võib suurte organisatsioonide omavahelises suhtluses pidada juba reegliks.

§ 27

lg-s 2 sätestatud nõusoleku andmiseks pole kehtestatud kindlat vormi, mistõttu võib see olla nii selgesõnaline kui ka tuletatav konkreetse haldusmenetluse asjaoludest ja praktikast.

§ 27

lg 2 on mõeldud kaitsma isikut, kellel ei ole võimalik kasutada elektroonilisi suhtlusvahendeid või kes ei soovi seda teha. Käesolevas asjas ei ole aga probleem selles, et kaebaja oleks mingil objektiivsel põhjusel või põhimõtte pärast keeldunud elektroonilisi dokumente vastu võtmast. 3

§ 59

kohaselt omal algatusel ning olenemata menetlusosalise poolt vastava taotluse esitamisest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 8. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Vaidlust ei saa olla selles, et

§ 62

lg 2 p 1 kohaselt tuli käskkiri nr 132 apellandile teatavaks teha kättetoimetamisega. Käesoleval juhul valis vastustaja elektroonilise kättetoimetamise, milleks

§ 27

sätestab kolm tingimust: (

1. a)adressaadi nõusolek; (
2. b)digitaalallkiri ja vajaduse korral digitaalne tempel; (
3. c)saatmine taotleja poolt märgitud e-posti aadressil. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et PERH andis

§ 27

lg 2 tähenduses nõusoleku käskkirja nr 132 elektrooniliseks kättetoimetamiseks 04.07.2008 taotluses oma elektroonilise kontaktaadressi märkimisega. Seda seisukohta ei toeta kehtiv õigus ega kohtupraktika (nt Tartu Ringkonnakohtu 13.06.2011 otsus nr 2-10-37058, p 7; 11.06.2010 otsus nr 2-09-43406, p 6). Seejuures on üldse arusaamatu viide PERH 04.07.2008 taotlusele, sest käskkiri nr 132 anti selle põhjenduste kohaselt hoopis Sotsiaalministeeriumi poolt Rahandusministeeriumi 06.01.2012 kirjast nr 10-5/318 lähtudes algatatud toetuse tagasinõudmise menetluses. PERH 04.07.2008 taotluse alusel algatatud haldusmenetlus lõppes juba sotsiaalministri 13.08.2009 käskkirjaga nr 123. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks apellandi nõusolekut temale käskkirja nr 132 kättetoimetamiseks elektrooniliselt.

§ 27

lg-s 2 sätestatud nõusoleku andmist ei saa tuletada ka asjaolust, et pooled on varasemalt elektroonilisel teel suhelnud, ning sättest kõrvalekaldumist ei õigusta seegi, et vastustaja ebaõigele käitumisele pole varem tähelepanu juhitud. Erinevalt konkreetsest juhtumist ei ole Sotsiaalministeerium varem PERH-le ka ühel ja samal kuupäeval edastanud kahte eksitavalt sarnase numbriga haldusakti. Vaidlust ei ole selles, et käskkiri nr 132 edastati apellandile 09.08.2012 elektrooniliselt, vaid küsimus on selles, et adressaat pidas seda sama haldusakti korduvaks saatmiseks.

§ 27

lg 2 eesmärk on tagada isiku valmisolek elektrooniliselt edastatava haldusakti vastuvõtmiseks ning ainult isikult selge nõusoleku saamise korral võivad elektroonilisel kättetoimetamisel olla õiguslikud tagajärjed. Halduskohus jättis üldse analüüsimata, millisest hetkest tuleb elektroonilise kättetoimetamise puhul lugeda dokument kättetoimetatuks. Haldusmenetluses on selles osas kohane juhinduda analoogiast haldus- ja tsiviilkohtumenetlusega, millest tulenevalt saab dokumendi lugeda elektrooniliselt kättetoimetatuks pärast adressaadilt vastavasisulise kinnituse saamist (vt nii kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 73 lg 3 kui ka alates 01.01.2012 kehtiva HKMS § 73; 4

§ 27

lg-s 1 sätestatud nõudele vaatamata digitaalselt allkirjastatud, vaid tegemist oli sotsiaalministri omakäelist allkirja kandva dokumendiga, mis edastati apellandile pdf-failidena (vt ka Riigikohtu 19.12.2007 otsus nr 33-1-75-07). Kuna käskkirja nr 132 ei antud haldusmenetluses, mis oleks algatatud PERH taotluse alusel, ei saadetud seda ka „taotluses näidatud“ e-posti aadressil. Kokkuvõtlikult ei toimetatud käskkirja nr 132 apellandile kätte 09.08.2012 ning seadusel ega asjas kogutud tõenditel ei põhine halduskohtu järeldus, et käskkirja nr 132 vaidlustamise tähtaeg hakkas kulgema 10.08.

1. Arusaamatu on halduskohtu põhjendus, et PERH-l oli võimalik vältida oma hooletusest tulenevaid õiguslikke tagajärgi ning esitada vaie 24 päeva jooksul. Käesoleval juhul ei saanud 30-päevane vaidlustamise tähtaeg asjaoludest tulenevalt hakata kulgema enne 18.08.
2. Halduskohtuga saaks tinglikult nõustuda vaid juhul, kui adressaat oleks 17.08.2012 teadnud, et käskkiri nr 132 edastatakse teistkordselt. Seda asjaolu pole vastustaja tõendanud. Sotsiaalministeeriumi 17.08.2012 kaaskirjast ei ilmnenud, et tegemist ei ole esmakordse saatmisega ja apellandilt ei saanud sellistel tingimustel eeldada oma varasemate e-kirjade läbivaatamist, kuna tal puudus sellise teabe otsimiseks ajend (vt Riigikohtu 07.05.2003 määrus nr 3-3-1-31-03, p 30). Haldusorgani eksitav käitumine kujutab endast mõjuvat põhjust tähtaja ennistamiseks (vt Riigikohtu 09.05.2005 määrus nr 3-3-1-28-05, p 16). Ebamõistlik on lähenemine, et kui vaide esitaja lähtus teadmisest, et vaie on tähtaegne, oleks ta ikkagi pidanud n-ö igaks juhuks alternatiivselt esitama tähtaja ennistamise taotluse. Asjaolu, et vastustaja pidas vaiet mittetähtaegseks, selgus apellandile alles 28.09.2012 vaide tagastamise otsusest. Kui vastustaja asus seisukohale, et vaide esitamise tähtaeg oli möödunud, oli tal võimalus ja põhjus tähtaeg omal algatusel ennistada, arvestades vaidluse ilmselget olulisust PERH jaoks ja 09.08.2012 käskkirja nr 132 kättetoimetamisel esinenud olulisi puudusi, samuti 17.08.2012 toimunud edastamise eksitavat iseloomu. Kuna vaidlus puudub selles, et vastustaja pole tähtaja ennistamist üldse kaalunud, oleks tulnud vaide tagastamise otsus ainuüksi sellel põhjusel tühistada. Sisuliselt jäi PERH poolt alternatiivne tähtaja ennistamise taotlus esitamata vastustaja eksitava tegevuse tõttu. Ebaõige ja põhistamata on seegi väide, et halduskohtul puudus PERH kaebuse lahendamisel võimalus ennistada vaide esitamise tähtaeg. Halduskohtu pädevuses on kõigi vaide menetlemisega seotud küsimuste otsustamine. Väär on halduskohtu järeldus, et PERH vaiet ei ole sotsiaalministri 04.12.2012 käskkirja nr 181 andmise raames, millega osaliselt tühistati käskkiri nr 132, faktiliselt ka osaliselt menetletud. Käskkirja nr 181 lisa 2 p-st 7 nähtuvalt on arvutusveale tähelepanu juhitud nimelt toetuse saaja 11.09.2012 vaide p-s 2.1.
3. Seega menetles vastustaja vaiet osaliselt sisuliselt ja muutis vaidest tulenevalt osaliselt käskkirja nr
4. Kuna muudatusega vähendati tagasinõutavat summat, siis ei olnud mingil juhul tegemist ka pelgalt

§-s 59 kirjeldatud ilmse ebatäpsuse parandamisega haldusaktis, sest sellega muutus ilmselgelt haldusakti sisu (vt analoogia korras ka Riigikohtu 12.01.2011 määrus nr 3-2-1-86-10, p 16). Samuti sisaldab käskkiri nr 181 hinnangut muudatustööle nr IC, mida käskkirjas nr 132 üldse ei käsitletud. Kuna vastustaja on vaiet vähemalt osaliselt sisuliselt menetlenud ja koguni rahuldanud, siis on 5

§-st 79 tulenevaid asjaolusid. Põhjendamatu on väita, et kuna vastustaja on vaiet justkui osaliselt sisuliselt menetlenud, oleks tulnud teda kohustada vaatama vaie läbi tervikuna. Sotsiaalministeerium ei esitanud 17.09.2012 kirjas nr 11.9-3/4551 küsimusi vaide asjaolude või sisu kohta, vaid küsis täiendavaid põhjendusi ainult vaide tähtaegsuse ja vaide esitamise tähtaja ennistamise osas. PERH oli hiljemalt 17.08.2012 teadlik, et Sotsiaalministeerium saatis käskkirja nr 132 talle 09.08.2012, mistõttu võis apellant juba temalt vaidetähtaja ennistamise põhjuste kohta küsimisest eeldada, et haldusorgan võib vaide ka tagastada. Kõik apellandi argumendid tulenevad kokkuvõtlikult üksnes asjaolust, et PERH ei pidanud vajalikuks tutvuda tema eposti aadressil saadetud dokumendiga ning hävitas selle sisuga tutvumata. Kuna käskkiri nr 132 toimetati apellandile kätte nõuetekohaselt, vaie oli esitatud tähtaega ületades ning PERH ei pidanud ka vastustaja viite peale vajalikuks taotleda vaide esitamise tähtaja ennistamist, siis oli vaide tagastamine õiguspärane. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on lõppjärelduste osas seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
2. PERH on apellatsioonkaebusele lisanud Sotsiaalministeeriumi 17.08.2012 e-kirja ministri käskkirja nr 132 e-posti aadressile info@regionaalhaigla.ee edastamise kohta (tl 176), millega soovib tõendada, et vastustaja rikkus käskkirja edastamisel elektroonilise kättetoimetamise nõudeid. Kuigi asjas ei ole olnud sisulist vaidlust, et käskkiri nr 132 edastati 17.08.2012 üheaegselt ja identsel kujul nii e-posti aadressil aivi.karu@regionaalhaigla.ee kui ka PERH üldaadressil info@regionaalhaigla.ee ning kohtutoimikus sisaldub juba samasisuline väljatrükk (tl 27), peab ringkonnakohus siiski põhjendatuks nimetatud täiendav tõend HKMS § 62 lg 2 alusel vastu võtta, kuivõrd see on asjakohane ja seda pole varem kohtule esitatud. Sotsiaalminister on apellatsioonkaebuse kohta esitatud vastusele lisanud uute tõenditena Sotsiaalministeeriumi 04.07.2012 järelepärimise nr 11.7-5.2/3608 (tl 184-186) ning PERH 6

§ 25

lg 1 kohaselt toimetatakse haldusakt menetlusosalisele kätte vastavalt õigusaktides ettenähtud korrale või taotluses tehtud valikule kas postiga, dokumendi väljastanud haldusorgani poolt või elektrooniliselt. Kui õigusaktides ega taotluses pole konkreetset vormi ette nähtud, valib haldusorgan kättetoimetamisviisi kaalutlusõiguse alusel (

§ 5

lg 1).

§ 27

lg-st 2 tulenevalt võib dokumendi toimetada isikule kätte elektrooniliselt, kui isik on sellega nõus. Dokumendi elektroonilise kättetoimetamise korral saadetakse dokument taotleja poolt taotluses näidatud elektronposti aadressil ning dokumendile peab olema lisatud digitaalallkiri ja vajaduse korral digitaalne tempel (

§ 27lg 1).

13. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et halduskohus ja vastustaja on põhjendamatult asunud seisukohale, et PERH nõusolekuks toimetada vaidlusalune käskkiri temale kätte elektrooniliselt saab pidada kaebaja poolt 04.07.2008 taotluses (tl 80) oma kontaktandmetena muu hulgas e-posti aadressi info@regionaalhaigla.ee väljatoomist. Seda juba ainuüksi põhjusel, et sotsiaalministri 09.08.2012 käskkirja nr 132 ei antud mitte PERH 04.07.2008 taotluse alusel algatatud haldusmenetluses, vaid Sotsiaalministeeriumi enda poolt algatatud toetuse tagasinõudmise menetluses (vt ka Sotsiaalministeeriumi 04.07.2012 järelepärimine nr 11.7-5.2/3608 – tl 184-185). Samuti ei pea ringkonnakohus võimalikuks

§ 27

lg-t 2 tõlgendada selliselt, et suurte organisatsioonide puhul polegi tänapäeval eraldi nõusoleku andmine vajalik, sest see muudaks nimetatud sätte osade menetlusosaliste puhul sisutuks. Nõusoleku andmiseks ei ole nähtud ette kindlat vormi, kuid asjakohane on lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 68 tahteavalduse kohta sätestatust. Puuduvad tõendid, mille alusel oleks käesoleval juhul võimalik üheselt järeldada menetlusosaliste vahel sellise järjepideva ja pikaajalise praktika olemasolu haldusaktide elektrooniliseks kättetoimetamiseks. Selle kinnitamiseks ei piisa ainuüksi konkretiseerimata sisuga varasemast elektroonilisest suhtlemisest, mille toimumise üle iseenesest vaidlust ei ole, vaid vastavat praktikat saaks tõendada esmajoones varem antud koormavate haldusaktide sarnasel viisil teatavakstegemisega ja selle aktsepteerimisega adressaadi poolt. See tähendab, et adressaat peab olema juba korduvalt varem pidanud sellist teatavakstegemist piisavaks ega ole täiendavalt taotlenud temale haldusakti edastamist muul viisil.

§ 27

lg 2 eesmärk on küll tagada isiku valmisolek haldusakti kättetoimetamiseks elektrooniliselt, kuid olukorras, kus dokumendi tegelik kättesaamine konkreetsel kuupäeval on leidnud kinnitust, ei saa pelgalt adressaadi nõusoleku puudumine muuta tegelikku kättetoimetamist olematuks ning pole alust väita, et haldusakt ei olegi hakanud kehtima (

§ 61lg 1).

Ka ei oma iseenesest tähtsust, et PERH ei saatnud Sotsiaalministeeriumile kinnitust käskkirja nr 132 kättesaamise kohta, sest selline kättesaamiskinnitus on oluline esmajoones dokumendi saatjale, kuna haldusorgan peab olema võimeline hiljem vajaduse korral tõendama, et adressaat on elektrooniliselt kättetoimetatud haldusakti ka tegelikkuses kätte saanud. Käesoleval juhul 09.08.2012 e-kirja samal päeval kättesaamise üle vaidlus puudub. 14. Vaidlust ei ole ka selles, et sotsiaalministri 09.08.2012 käskkiri nr 132 (tl 9; lisad tl 1020) oli allkirjastatud paberil, mitte digitaalallkirjaga, ning Sotsiaalministeerium edastas ministri käskkirja PERH-le e-kirja manuses skaneeritud kujul pdf-formaadis (vt DORA väljavõte – tl 134). Seega ei toimunud käskkirja nr 132 kättetoimetamine HKMS § 27 lg 1 7

§ 27

nõuetele mittevastavat haldusakti elektroonilist edastamist võib käsitada menetlusosalise teavitamisena haldusaktist, millest tulenevalt peab menetlusosaline astuma mõistliku aja jooksul samme, et teda puudutav haldusakt talle korrektselt teatavaks tehtaks (vt HKMS § 46 lg 7; nt viimati Riigikohtu 18.04.2013 määrus nr 3-3-1-3-13, p 16). Samas tuleb käesoleval juhul arvestada, et kuigi PERH on

§ 27

lg 1 mittejärgimisele kohtumenetluses tähelepanu juhtinud, pidas apellant temale saadetud dokumenti siiski õige isiku saadetud ehtsaks ja täielikuks haldusaktiks (s.o mitte haldusakti projektiks, väljavõtteks vms), kuivõrd ta ei ole ka hiljem kahelnud saadetud käskkirja nr 132 terviklikkuses ega taotlenud selle temale mingil teistsugusel viisil kättetoimetamist, vaid 17.08.2012 edastati see talle teistkordselt identsel kujul, mis ei vastanud samuti

§ 27lg 1 nõuetele (tl 27-39).

PERH on küll kohtumenetluses rõhutanud, et andis alles 17.08.2012 nõusoleku temale käskkirja nr 132 elektrooniliseks kättetoimetamiseks, kuid see ei saa kuidagi mõjuta asjaolu, et täpselt samas vormis ja koosseisus oli sama haldusakt talle teatavaks tehtud juba varem. Vaidlust ei ole selle üle, et 09.08.2012 e-posti aadressil info@regionaalhaigla.ee saadetud ekiri, mis sisaldas käskkirja nr 132 koos lisadega, jõudis adressaadini. Seda on PERH ise korduvalt kinnitanud, selgitades, et tema üldisele e-posti aadressile saabus Sotsiaalministeeriumist 09.08.2012 kaks järjestikust eksitavalt sarnast e-kirja, millega edastati sotsiaalministri käskkirjad nr 131 ja nr

1. Sellest lähtudes tuleb Sotsiaalministeeriumi poolt 09.08.2012 toimunud kättetoimetamine lugeda PERH suhtes siiski kehtivaks, kuna digitaalallkirja puudumine ei ole kuidagi mõjutanud kaebaja võimalust tutvuda otsuse sisu ja lisadega ning anda neile oma õiguste rikkumise võimalikkuse seisukohalt igakülgne hinnang (vt Riigikohtu 02.04.2009 otsus nr 3-4-1-5-09, p 20).
2. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et Sotsiaalministeerium oleks 09.08.2012 kahe järjestikuse e-kirjaga sarnaste numbritega dokumentide (käskkirjade nr 131 ja nr 132) edastamisega apellanti eksitanud. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et eksitamisega võinuks tegemist olla juhul, kui dokumentide numbrid oleksid olnud identsed, kuid puudub vaidlus, et viimane number siiski erines. Samuti ei saa PERH eksitamist järeldada Sotsiaalministeeriumi 17.08.2012 e-kirjaga (tl 27, tl 176) käskkirja nr 132 teistkordsest edastamisest, kuna selles pole väidetud, et tegemist olnuks esmakordse saatmisega. Asjaolust, et 17.08.2012 toimunud telefonivestluses viitas Sotsiaalministeeriumi ametnik PERH-le adresseeritud sotsiaalministri 09.08.2012 käskkirja nr 132 olemasolule, pidi hoopis PERH-l endal tekkima kahtlus, et nimetatud haldusakt on talle tegelikkuses saadetud juba varem. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et käesoleval juhul on PERH poolt käskkirja nr 132 peale vaide esitamise tähtaja möödalaskmise põhjustanud apellandi enda hooletus, mitte Sotsiaalministeeriumi minetused dokumendi elektroonilisel kättetoimetamisel.
3. Nõustuda ei saa ka apellandi selle seisukohaga, et kuivõrd PERH ise pidas 11.09.2012 esitatud vaiet tähtaegseks, ei olnud tal mingit põhjust esitada Sotsiaalministeeriumile enne 28.09.2012 vaide tagastamise otsuse nr 11.9-3/4551-3 (tl 56-58) tegemist taotlust vaidetähtaja ennistamiseks. Halduskohus leidis õigesti, et PERH pidi juba Sotsiaalministeeriumi 17.09.2012 kirjast nr 11.9-3/4551 (tl 54; tl 78) üheselt mõistma, et haldusorgan peab käskkirja nr 132 temale 09.08.2012 kättetoimetatuks ning sellest tulenevalt PERH 11.09.2012 vaiet esitatuks tähtaja rikkumisega, kuna selles on selgelt viidatud, et vaide esitamise tähtaeg on 30 8

§-st 34 tulenevalt asjaolud, mis oleksid aluseks vaide esitamise tähtaja ennistamiseks.

§ 34

lg-st 1 tulenevalt võib haldusorgan mõjuval põhjusel möödalastud menetlustähtaja ennistada küll ka oma algatusel, kuid haldusorganil saab selline kohustus siiski esineda vaid juhul, kui talle peab juba ilma menetlusosalise taotluseta olema selgunud tähtaja ennistamist tingiv mõjuv põhjus. Kui haldusorgan ei teadnud ega pidanudki teadma menetlusosalise poolt menetlustoimingu õigeaegset sooritamist takistanud asjaolust, siis ei saa haldusorganile kuidagi ette heita tähtaja omaalgatusliku ennistamise kaalumata jätmist. Mõjuvaks põhjuseks vaide esitamise tähtaja ennistamiseks ei saa olla vaidluse olulisus PERH jaoks ega ka 09.08.2012 käskkirja nr 132 teatavakstegemisel elektroonilise kättetoimetamise nõuete rikkumine, sest need ei võinud antud juhul iseenesest kuidagi mõjutada vaide õigeaegset esitamist. Vastustajale ei saa ette heita ka 17.08.2012 toimunud teistkordse edastamise väidetavalt eksitava iseloomu hindamata jätmist, kuna talle ei olnud ega pidanudki olema teada, et PERH käsitles käskkirja nr 132 hilisemat uuesti saatmist eksitavana. Apellant ei ole ka kohtumenetluses toonud välja selliseid temast mittesõltuvaid ja ettenägematuid asjaolusid, mis oleksid tal hoolsa käitumise puhul takistanud vaide õigeaegset esitamist. 17. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et kuna sotsiaalminister muutis 04.12.2012 käskkirjaga nr 181 (tl 148 ja pöördel; lisad – tl 149-154) oma 09.08.2012 käskkirja nr 132 tulenevalt PERH 11.09.2012 vaide p-s 2.1.4 arvutuskäikude puudulikkusele tähelepanu juhtimisest (vt käskkirja nr 181 lisa 2 p 7), siis on Sotsiaalministeerium vaiet sisuliselt menetlenud ja selle rahuldamata jätnud. Iseenesest on õige apellandi seisukoht, et käskkirjaga nr 181 varasema käskkirja nr 132 muutmist ei saa pidada pelgalt

§ 59

tähenduses ilmse ebatäpsuse (arvutusvea) parandamiseks haldusaktis, mis ei mõjuta haldusakti sisu, sest käskkirja nr 181 tegemisel on arvestatud täiendavate asjaoludega, argumentatsioon on varasemast erinev ja muudeti ka haldusakti resolutiivosa. Kohtumenetluses kehtiva analoogilise regulatsiooniga (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 447 lg 2) seoses on praktikas korduvalt rõhutatud, et otsuse põhjendavas osas arvutusvea ilmnemisel ei saa kohus muuta otsuse resolutsiooni, mis põhines ekslikul arvutusel, kuna sellega muudetaks otsuse sisu ja selline parandamine riivaks õiguskindlust (vt Riigikohtu 12.01.2011 määrus nr 3-2-1-86-10, p-d 16-17). Käesoleval juhul on sotsiaalminister küll ringkonnakohtu hinnangul käskkirjaga nr 181 muutnud varasemat käskkirja nr 132, kuid sellist tegevust ei saa siiski pidada PERH 11.09.2012 vaide menetlemiseks. Haldusakti muutmisel tuleb lähtuda

§-des 64–70 ettenähtud tingimustest ja korrast.

§ 64

lg-st 2 tulenevalt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise või muutmise reeglina kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei sätesta teisiti.

§ 68

lg 1 piirab üksnes haldusvälise isiku võimalust taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist või muutmist, kuid ei sea piirangut haldusakti kehtetuks tunnistamise või muutmise otsustamiseks haldusorgani enda initsiatiivil.

§ 70

lg 1 näeb ette, et haldusakt tunnistatakse kehtetuks või muudetakse iseseisva haldusaktiga. Kuivõrd antud juhul puudus sotsiaalministril seadusest tulenev kohustus või keeld käskkirja nr 132 muuta, võis ta selle otsustada kaalutlusõiguse alusel (järgides seejuures mõistagi sisulisi piiranguid, nt usalduse kaitset). Ajend haldusakti muutmiseks haldusorgani enda initsiatiivil võib pärineda ka mittetähtaegselt esitatud vaidest, kuid see ei tähenda, et haldusakti muutmine kujutaks endast mittetähtaegse vaide sisulist lahendamist või vaide 9

§ 79lg 1 p 3 alusel vaide esitamise tähtaja rikkumise tõttu.

Kuna

§ 70

lg-st 1 tulenevalt toimub haldusakti muutmine iseseisva haldusaktiga, siis ei saa haldusakti muutmise tagajärjeks olla ka muudetava haldusakti tervikuna vaidlustamise võimaluse taasavamine, vaid vaidlustada on võimalik üksnes muutmisakti.

1. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11.01.2013 otsus muutmata.
2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 näeb ette, et menetluskulude väljamõistmiseks tuleb kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid ning nende õigeaegselt esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla on asjas tasunud riigilõivu kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel kokku 30 eurot (tl 59; tl 175). Muude menetluskulude kandmise kohta kumbki menetlusosalistest esimese ega teise astme kohtus andmeid esitanud ei ole. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi Ruth Plaks Virgo Saarmets 10