← Eesti

2-11-383/39

Obsah (12)§ 396§ 397§ 113§ 8§ 142§ 145§ 149§ 146§ 65§ 69§ 127§ 14

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Mati Maksing Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 25. märts 2013. a, Tallinn, kohtu kantsel

) mõlema nimetatud lepinguliigi kohta käivate sätete ja üldosa normide alusel.

  1. Kohus tuvastas, et hageja ja põhivõlgnik sõlmisid
  2. detsembril 2007 laenulepingu nr XXX(I kd tlk 8–16), mille kohaselt andis hageja põhivõlgnikule laenu summas 17 383,96 eurot intressimääraga kuue kuu Euribor, millele lisandus 4% aastas, ja laenu tagastamise tähtpäev oli
  3. detsember
  4. Nimetatud lepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise tagamiseks sõlmis hageja käenduslepingud kostjate (I kd tlk 17-22) ja kolmanda isikuga (I kd tlk 23–27). Lisaks sõlmisid hageja ja põhivõlgnik
  5. juunil 2008 laenulepingu nr XXX(I kd tlk 50–50), mille sihtotstarve oli liisinguandja ja põhivõlgniku vahel
  6. novembril 2007 sõlmitud liisingulepingu nr XXX (I kd tlk 211–214) osaline refinantseerimine summas 20 132,16 eurot. Selle laenulepingu järgi tuli põhivõlgnikul maksta intressi 16% aastas ja laenu tagastamise tähtpäev oli
  7. august
  8. Põhivõlgniku kohustuste täitmist tagas kostjate ühine käendus (I kd tlk 53–54) ja endise kostja garantii (I kd tlk 55–56). Hageja on laenulepingu nr XXXüles öelnud
  9. veebruari 2009 seisuga (I kd tlk 30), olles sellest enne põhivõlgnikku hoiatanud (I kd tlk 28 ja 29). Neid asjaolusid ei ole kostjad vaidlustanud.
  10. Hageja andmetel on laenulepingust nr XXXtulenevate põhivõlgniku täitmata kohustuste summa 16 078,10 eurot, sh tagastamata laenujääk 15 454,51 eurot, maksmata intress 472,21 eurot, tagatistasu 64,38 eurot, laenujäägilt arvutatud viivis 80,96 eurot (seisuga 6

(12)2-11-383
  1. veebruar 2009) ja tagatistasult arvutatud viivis 6,04 eurot (sama kuupäeva seisuga). Summa kujunemise kohta on hageja esitanud lepinguga seotud operatsioonide väljavõtte (I kd tlk 31–33), millele kostjad ei ole konkreetseid vastuväiteid esitanud. Laenulepingu nr XXXjärgi on põhivõlgnikul maksmata 3 289,29 eurot, sh tagastamata laenujääk 3 196,38 eurot ja laenujäägilt arvutatud viivis 92,91 eurot (seisuga
  2. detsember 2008), mida kajastab samuti operatsioonide väljavõte (I kd tlk 51–52) ja mille kohta puuduvad kostjate selged vastuväited. Kostjad üksnes sedastasid kohtuistungil, et nad ei tea, kui palju on laenu tagastamata, mistõttu sellega seonduvat asjaolu omaks võtta nad ka ei saa. Kostjad möönsid, et tõendeid selle asjaolu kohta neil esitada ei ole. Kuna hageja on tõendanud laenulepingute sõlmimise ja vaidlust ei ole hagejapoolse raha väljamaksmise kohustuse täitmise üle, siis tuleks kostjatel hageja nõude vaidlustamiseks tõendada, et laenu on tagasi makstud rohkem (põhinõue puhul) või hageja märgitust varem (kõrvalnõuete puhul, vt Riigikohtu
  3. jaanuari
  4. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-05, p 27 ja selles viidatud varasem kohtupraktika). Eelneva põhjal saab kohus tuvastada, et põhivõlgnikul on laenulepingutest täitmata kohustused hageja ees kokku summas 19 367,39 eurot (=16 078,10 + 3 289,29).
  5. Laenusumma tagastamine on laenulepingute p-dest 6.1 ja

§ 396lg-st 1 tulenevalt laenusaaja põhikohustus.

Hageja nõuded laenu tagastamiseks on mõlema lepingu puhul muutunud sissenõutavaks. Lisaks võib hageja laenulepingu nr XXXp-de 2.7, 7.1 ja 7.2 ning

§ 397

lg 1 alusel nõuda põhivõlgnikult intressi tasumist, lepingu p-de 2.15 ja 10.1 ning

§ 113

lg 1 alusel viivist, samuti lepingu p 2.17.2 alusel tagatistasu (käendustasu) maksmist. Laenulepingu nr XXXp-de 2.15 ja 10.1 ning

§ 113

lg 1 järgi saab hageja nõuda viivise maksmist ka sellest lepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmise viivitamise puhul. Lepinguline kohustus tuleb

§ 8lg 2 ja § 76 lg 1 alusel täita vastavalt lepingule ja seadusele.

Kui põhivõlgnik oma kohustust ei täitnud, siis tuleb see

§ 142lg 1 järgi täita kostjatel kui käendajatel.

Käendajate vastutus tuleneb laenulepingu nr XXXosas iga käendajaga eraldi sõlmitud käenduslepingust (vastavalt I kd tlk 17–18, 19–20 ja 21–22) ning laenulepingu nr XXXosas ühisest käenduslepingust (I kd tlk 53–54). Mõlema lepingu osas on hageja nõuded väiksemad käendajate vastutuse piirsummast. 16. Hageja nõuab mõlema laenulepingu alusel võlgnetavalt põhivõlalt kostjatelt edasiulatuva viivise maksmist alates hagi esitamisest, st 5. jaanuarist 2011. Sellise nõude alusnorm on samuti

§ 113lg 1 ja sellise nõude esitamist võimaldab Ts

MS § 367. Viivise määrana märgib hageja Euroopa Keskpanga intressi, millele lisandub 7% aastas. Hagiavalduse põhjendustes (p 35) viitab hageja

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määrale.

Sisuliselt soovib hageja selles määras edasiulatuva viivise väljamõistmist. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest

§ 145

lg 2 järgi täies ulatuses, sh kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Seega tuleb kostjatel kui käendajatel maksta hagejale viivist ka edasiulatuvalt alates hagi esitamisest.

  1. Kohtu tuvastatud asjaoludest ja eeltoodust tuleneb, et hageja nõuded on põhjendatud, kui kostjate ükski vastuväide mõne nõude või kõigi nõuete puudumise või vähenemise kohta ei osutu edukaks. Kohus kontrollib järgnevalt kostjate vastuväiteid.
  2. Kostjad väidavad esiteks, et laenulepingutest tulenevad kohustused lõppesid koos põhivõlgniku lõppemisega; teiseks, et hageja on nõude minetanud seoses põhivõlgniku pankrotist teatamata jätmisega ja selles menetluses nõude esitamata jätmisega; kolmandaks, et laenulepingust nr XXXtuleneva kohustuse täitmisest võivad nad keelduda; neljandaks, et põhivõlgnikul ja seeläbi ka kostjatel puudub hagetav kohustus tulenevalt vastutustundlikku laenamise põhimõtte rikkumisest, ning viienda vastuväitena esitasid kostjad tasaarvestuse avalduse neile sama põhimõtte rikkumisega tekitatud kahju nõudega. 7

(12)2-11-383
  1. Kostjate esimene vastuväide ei ole edukas, sest hagetavad nõuded ei ole lõppenud. Riigikohtu senise praktika järgi ei oma tähtsust asjaolu, et juriidilisest isikust põhivõlgnik oli käendaja vastu nõude esitamise ajaks lõppenud (
  2. novembri
  3. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-06, p 14 ja selles viidatud
  4. veebruari
  5. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1119-04). Kohus leiab, et laenulepingutest tulenevad kohustused ei lõppenud põhivõlgnikust juriidilise isiku lõppemisega, sest neid sai täita ilma võlgniku osavõtuta ja kohustuste täitmine oli tagatud muu hulgas kostjate antud käendustega. Riigikohus on sedastanud, et võlausaldaja saab pärast põhivõlgniku lõppemist jätkuvalt realiseerida nõude tagatiseks olnud tagatisi (vrd
  6. märtsi
  7. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-05, p 14).
  8. Lisaks puudub kostjatel kui käendajatel võimalus tugineda põhivõlgniku lõppemise ja sellega otseselt seotud vastuväidetele.

§ 149

lg 2 näeb ette, et käendaja ei või esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada, kui käenduslepingu eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks. Sel juhul ei või käendaja muu hulgas esitada põhivõlgniku kohustuse lõppemise vastuväidet tema likvideerimis- või pankrotimenetluses. Käenduslepingutest nähtub, et nende eesmärk seisnes tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks (I kd tlk 17, 19 ja 21, p 2; samuti I kd tlk 53, p 2). Kohus ei nõustu kostjatega, et sellist kokkulepet ei võiks sõlmida tüüptingimusena, ja et käenduslepinguid tuleks tõlgendada kostjate soovitud viisil. Kui käenduslepingute p 2 eesmärk ei oleks

§ 149

lg-s 2 nimetatud vastuväidete vältimine, siis muutuks vastav lepingutingimus sisutühjaks. Kohus ei saa eeldada, et pooled soovisid sisutu punkti lisamist lepingusse.

  1. Kostjate teise vastuväite osas ei ole kostjad tõendanud, et nende kui käendajate olukord praegu oleks erinev võrreldes olukorraga, kui hageja oleks esitanud nõude põhivõlgniku pankrotimenetluses ja/või sellest menetlusest kostjatele teatanud.
  2. Vaidlust ei ole selles, et hageja teavitas kostjaid oma nõuetest (I kd tlk 36–44). Kuna kostjad I ja II olid jätkuvalt põhivõlgniku juhatuse liikmed (I kd tlk 34–35 ja II kd tlk 32–34), siis eeldab kohus, et nad teadsid pankrotimenetlusest. Kui hageja ka ei teavitanud kostjat III põhivõlgniku pankrotimenetlusest ja ta pankrotimenetlusest ei teadnud, ei anna see alust jätta hagi rahuldamata.

§ 146

lg 2 järgi peab võlausaldaja põhivõlgniku pankroti korral esitama oma nõude pankrotimenetluses. Pankrotimenetlusest teadasaamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata käendajale teatama.

§ 146

lg 3 sätestab, et kui võlausaldaja ei täida eelnimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Kuivõrd praeguses asjas lõppes põhivõlgniku pankrot raugemisega, siis eeldab kohus, et pankrotimenetlusest teatamata jätmise ega nõude esitamata jätmisega ei tekkinud käendajatele kahju (vt Riigikohtu

  1. veebruari
  2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-21-3-10, p 11 teine lõik). Vastupidist kostjad tõendanud ei ole. Kohus ei nõustu kostjatega, et liisingulepingute lõpetamise ja selle käigus liisingvara müümine oleks selline asjaolu, mida saaks siduda põhivõlgniku pankrotimenetluse raugemise ja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisega. Põhivõlgniku pankrotimenetluses tuvastas kohus, et põhivõlgnikul puudub vara ja menetlus raugeb (I kd tlk 135). Seetõttu ei arvesta kohus käesoleva asja lahendamisel tõenditega, mis puudutavad liisingulepingutest tulenevaid kohustusi (I kd tlk 218–243), liisingvara hindamist (I kd tlk 249–251) ja võõrandamist (I kd tlk 137, 245– 247). Kuna põhivõlgniku pankrotimenetluses selgus, et põhivõlgnikul ei ole vara võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, siis käendajale

§ 146

lg s 2 sätestatud kohustuse täitmata jätmise tõttu kahju tekkida ei saanud (Riigikohtu

  1. detsembri
  2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-06, p 13). Neil kaalutlustel ei ole ka teine vastuväide edukas. Seda ei muuda kostjate seisukoht, et liisingulepingute esemeks olnud vara väärtus oli suurem kui hiljem nende müügist saadud summa. Erinevalt kostjatest leiab kohus, et pankrotivõlgniku 8

(12)2-11-383 võlausaldajal ei ole kohustust pankrotimenetlust rahastada selleks, et vältida käendajate vastu esitatavate nõuete kaotamist. 23. Kostja III täiendav vastuväide teiste kostjate pahausksest käitumisest ei mõjuta samuti hageja nõudeid kostjate vastu. Kostjad vastutavad käenduslepingute ja

§ 145

lg 1 järgi solidaarselt.

§ 65

lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kohtul ei ole alust hakata vastava nõudeta ette otsustama solidaarvõlgnike sisesuhte üle ja määrama sellest tulenevaid osasid, see on solidaarvõlgnike omavahelise võimaliku vaidluse küsimus (vt

§ 69ja Riigikohtu 27.

novembri

  1. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 20 teine lõik).
  2. Kostjate kolmas vastuväide puudutab üksnes laenulepingut nr XXX, mis sõlmiti
  3. juunil 2008 liisingulepingu nr XXX osalise refinantseerimise eesmärgil. Lepingu järgi tuli laenusumma maksta tagasi
  4. augustiks
  5. Hageja esitatud laenukonto väljavõttest (I kd tlk 51–52) nähtub, et esimene osamakse summas 10 001,58 eurot tagastati
  6. juulil 2008, teine osamakse summas 4 634,83 eurot laenulepingu tähtpäeval ehk
  7. augustil
  8. Hiljem kustutas põhivõlgnik veel osaliselt oma võlga hageja ees, sh tasus
  9. septembril 2008 osasumma 2 238,61 eurot. Hageja ütles refinantseeritud liisingulepingu üles
  10. oktoobri 2008 kirjaga (I kd tlk 136 ja kordusena 244). Kuigi selleks ajaks oli põhivõlgnikul hageja ees endiselt võlg tulenevalt laenulepingust nr XXX, ei tähelda kohus piisavat seost nende lepingute vahel selleks, et laenulepingust tuleneva raha maksmise kohustuse hindamisel tuleks uurida liisingulepingut ja selle lõpetamise asjaolusid. Kostjad ei ole väitnud ja kohus ka ei tuvastanud menetlusosaliste esitatu põhjal, et kirjeldatud viisil lepingu täitmiseks raha laenamisega oleks tegemist muu kohustuse ümbervormistamisega laenuks (

§ 396lg 2).

Liisingulepingus ette nähtud ühe suurema osamakse refinantseerimine ei mõjutanud oluliselt põhivõlgniku kohustuste suurust, vaid üksnes võimaldas teha rahalise soorituse pikema aja vältel. Sellega ei tekkinud põhivõlgnikule kahju

§ 127

lg 1 tähenduses ja kostjatel puudub alus keelduda nimetatud alusel võla tasumisest. 25. Kostjate neljas vastuväide käsitleb vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 2 sätestab, et krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Vaidlust ei ole selles, et hageja on krediidiasutus KAS § 3 lg 1 tähenduses ja eelviidatud säte jõustus enne laenulepingute sõlmimist. Riigikohus on tõlgendanud vastutustundliku laenamise põhimõtet muu hulgas sel viisil, et krediidiandjal võib olla

§ 14

lg 2 alusel kohustus teavitada nii krediidi taotlejat kui ka tema kohustusi tagavat isikut kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest (

  1. novembri
  2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24 kolmas lõik). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist

§ 14ja § 115 lg 1 alusel.

Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks

§ 127

lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (

§ 127

lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste 9

(12)2-11-383 rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. (Riigikohtu
  1. novembri
  2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25 esimene lõik). Sellist krediiti käendanud käendaja võib

§ 149

lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda (Riigikohtu

  1. novembri
  2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1136-12, p 25 teine lõik).
  3. Kohus nõustub kostjatega, et eelmises punktis viidatud normide alusel saavad käendajad laenu- ja käenduslepingul rajaneva nõude puhul muu hulgas esitada vastuväite vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta. Siiski on see põhivõlgniku kujundusõigusel rajanev käendaja vastuväide

§ 149lg 3 alusel (tasaarvestuse puhul täpsemalt selle sätte teine lause alusel).

Erinevalt põhivõlgnikule kuuluvatest vastuväidetest

§ 149

lg 1 tähenduses, mida käendaja saab kasutada põhivõlgnikust sõltumatult, annavad põhivõlgnikule kuuluvad kujundusõigused käendajale üksnes ajutise täitmisest keeldumise õiguse. Täitmisest keeldumise õigus eksisteerib seni, kuni kujundusõiguse teostamine on veel võimalik (vt Varul, P. jt, Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, 2006, § 149 p 3.4.2). Kuna põhivõlgnik on lõppenud enne kohtumenetluse algust (II kd tlk 32–34), siis ei ole tema tasaarvestus enam võimalik ja seega ei saa kostjad käendajatena menetluses tugineda põhivõlgniku tasaarvestusele. Järelikult ei ole neljanda vastuväite puhul muude aluste, sh tasaarvestuse lubatavuse tuvastamine enam vajalik, ja see vastuväide tuleb sarnaselt eelmistega samuti tagasi lükata. 27. Kostjate viies vastuväide rajaneb sarnaselt neljandaga eeldusele, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjad väidavad, et sellega on ka neile tekkinud kahju ja nad tasaarvestavad vastava nõude hageja nõuetega.

§ 14

lg-st 2 tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu käenduslepingu sõlmimisel võib käendajal olla ka omaenese kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu, mis seisneb käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mis nõude saab ta võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Sarnane tagajärg on

§ 146

lg-s 3 ette nähtud mh siis, kui võlausaldaja ei teavita käendajat tema nõudel põhivõlgniku poolsest kohustuse täitmisest ja selle ulatusest, st juba tekkinud või võimalikust võlast. Käendajal võib olla ka võimalik käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada, kui krediidiandja jättis teda põhivõlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest teavitamata (Riigikohtu

  1. novembri
  2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 26). Seega on kostjate endi tasaarvestus põhimõtteliselt võimalik.
  3. Kohus tõlgendab eespool p-des 25 ja 27 viidatud norme ja põhimõtteid sel viisil, et käendaja kahju on kõnelausel juhul põhimõtteliselt võimalik, kui krediidiasutus rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet (st eelkõige ei kogu teavet, mis on vajalik põhjendatud krediidiotsuse langetamiseks) või jätab käendaja olulistest krediidiga ja põhivõlgniku maksevõimega seonduvatest asjaoludest teavitamata. Nimetatud rikkumised moodustaksid põhjusliku seose

§ 127lg 4 tähenduses, mille olemasolu on käendajate kahjunõude eeldus.

Kohus kontrollib järgnevalt kas kumbki neist alustest esineb käesoleval juhul. 29. KAS § 83 lg 2 teisest lausest tuleneb, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Hageja on tõendanud, et ta kogus andmeid põhivõlgniku maksevõime kohta (II kd tlk 35–36) lähtudes põhivõlgniku esitatud aruannetest (II kd tlk 55–59) ja äriplaanidest (II kd tlk 37–43 ja 44–45). Sellest järeldab kohus, et hageja ei rikkunud laenulepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta seaduses otsesõnu sätestatud tingimusi. Lisaks tuleb krediidiasutusel tuvastada ja teavitada kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja 10

(12)2-11-383 krediidiga seotud riskidest (vt eespool p 25 ja eelkõige selles viidatud Riigikohtu
  1. novembri
  2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24 kolmas lõik). Kohtu hinnangul ei sisaldanud laenulepingute sõlmimine selliseid ettenähtavaid riske, millest tulnuks kostjaid kui põhivõlgniku juhatuse liikmeid eraldi teavitada.
  3. Käendaja teavitamise kohustuse sisustamisel tuleb lähtuda

§ 14

lg-st 2, mille kohaselt lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama. Lisaks on võimalik analoogia korras lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 95 ja teavitamiskohustuse väljaselgitamisel arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused vajalike andmete saamiseks ja kui suured on tema poolt nende andmete saamiseks tehtavad vajalikud kulutused (Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-05, p 16). Selline analoogia on asjakohane, sest käendaja tasaarvestuse vastuväide on samuti kujundusõigus nagu käendaja õigus käendusleping tühistada (nt pettuse või eksimuse tõttu). Käesoleval juhul olid kõik kolm kostjat nii laenulepingute kui ka käenduslepingute sõlmimise ajal põhivõlgniku juhatuse liikmed. Äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 1 kohaselt peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Tulenevalt ÄS § 180 lg-st 5¹ kuulub juhatuse liikme kohustuste hulka ettevõtte maksevõime hindamine. Seetõttu pidi kostjatele ilma hageja teavituseta olema selge, kas põhivõlgniku nimel laenude taotlemine ja nende käendamine vastab põhivõlgniku maksevõimele ja kas see kätkeb endas erilisi krediidiriske.
  3. Kohus ei nõustu kostjatega aga ka selles, et liisingulepingute ja laenulepingute järjest sõlmimine viitas põhivõlgniku suutmatusele täita lepingutega endale võetud kohustusi. Põhivõlgniku olulisemad majandusnäitajad olid
  4. aasta lõpu seisuga (I kd tlk 197–201) võrreldes
  5. aasta esimese seitsme kuu jooksul muutunud järgmiselt (II kd tlk 56–59): 31.07.2007 EEK Käibevara 873 414,00 sh raha 206 359,00 ettemaksud 355 711,00 varud 311 344,00 Põhivara 94 754,00 AKTIVA 968 168,00 Kasum 847 032,00 31.12.2006 EUR EEK 55 821,33 79 549,00 13 188,74 79 549,00 22 734,08 19 898,51 6 055,88 61 877,21 79 549,00 54 135,21 29 549,00 EUR 5 084,11 5 084,11 5 084,11 1 888,53 Muutus EUR 50 737,22 8 104,63 22 734,08 19 898,51 6 055,88 56 793,10 52 246,68
  6. Kui ettevõtte on seitsme kuuga suurendanud käibevara ca kümme korda ja käibevahendite väärtus on üle 55 000 euro, siis ei ole liisingulepingutega nr XXX, XXX ja XXX (I kd tlk 202-217) võetud rahalised kohustused ebamõistlikult suured. Kostjad on esile toonud, et liisingulepingutega võttis põhivõlgnik endale pikaajalisi kohustusi summas 167 651,12 eurot, millele lisandusid intressid ja lepingute sõlmimise tasud (kokkuvõtvalt II kd tlk 69). Liisingulepingute sõlmimise järel kohustus põhivõlgnik perioodil
  7. september 2007 –
  8. november 2007 tasuma lepingute sissemakseid ja lepingutasusid kokku summas 69 632,66 eurot ja edasine igakuine rahaline kohustus liisinguandja kui hageja tütarettevõtte ees oli keskmiselt 1 687,43 eurot. Kuna esimese kolme kuu maksete summa vastab suurusjärgus põhivõlgniku käibevara mahule juba
  9. aasta juuli lõpu seisuga ja põhivõlgniku esitatud andmete põhjal võib eeldada jätkuvat kasumit ca 7000 eurot kuus, siis ei osunda võetud kohustus põhivõlgniku krediidivõimetusele ega kajasta krediidiriski. Lähtudes samast kasumiootusest moodustasid liisingulepingutega võetud igakuised 11

(12)2-11-383 kohustused koos laenulepinguga nr XXXsiiski üksnes ca 25% põhivõlgniku igakuisest kasumist
  1. aastal. Ka see ei osunda krediidivõimetusele ega kajasta krediidiriski. Kohus ei tuvasta ka muid asjaolusid ega riske, millest saaks järeldada vastutustundliku laenamise põhimõtte või teavitamiskohustuse rikkumist.
  2. Järelikult ei anna ka viies vastuväide alust jätta hagi rahuldamata, sest puudub põhjuslik seos kostjate väidetava kahju ja hageja käitumise vahel. Kohus ei kontrolli kostjate väidetava kahju ega tasaarvestuse avalduse muid aspekte.
  3. Kokkuvõtvalt ei ole ükski kostjate vastuväide edukas. Kuna hagi on asjaoludega ja õiguslikult põhjendatud (eespool p 17), siis rahuldab kohus hagi.
  4. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hagi hind on selle esitamise ajal kehtinud TsMS § 124 lg 1 ning § 133 lg 1 ja 2 järgi hagetava põhivõla summa ehk 18 650,89 eurot.
  5. Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad hageja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostjate kanda. TsMS § 167 lg 1 näeb ette, et iseseisva nõudeta kolmanda isiku ja tema seadusliku esindaja menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele niivõrd, kuivõrd vastaspool kannab menetluskulud vastavalt TsMS
  6. ptk
  7. jaos sätestatule. Kolmas isik on menetlusse astunud hageja poolel, seega tuleb kostjatel ka kolmanda isiku menetluskulud hüvitada. Kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad TsMS § 165 lg 3 esimese lause kohaselt menetluskulude eest samuti solidaarselt. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.