← Eesti

3-12-1991/27

Obsah (17)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 41§ 21§ 16§ 31§ 25§ 38§ 44§ 120§ 17§ 24§ 165§ 37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 12. juuli 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-199

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

3-12-1991 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. K O laps R J (sündinud xxxxxxx) on kantud Rae valla elanikeregistrisse ning on alates 22.06.2010 Rae valla lasteaiajärjekorras. 14.06.2010 avalduses märkis K. O, et soovib R. Jile lasteaiakohta
  2. a septembrist alates (andmed kaebuse ps-t 3 ja Rae Vallavalitsuse 02.07.2012 kirjast tl 6). Kevadel 2012 võttis K. O vallavalitsusega ühendust, soovides teada, kas lapsele eraldatakse
  3. a lasteaiakoht. Saanud valla 10.05.2012 vastusest teada, et
  4. a tema lapsele lasteaiakohta ei võimaldata, esitas K. O 22.05.2012 vallavalitsusele uue avalduse (tl 4 ja 5), milles palus R. Jile võimaldada Rae valla lasteaias Jüri alevikus lasteaiakoht alates 01.08.2012, või juhul, kui vald ei kindlusta last lasteaiakohaga vallale kuuluvas lasteaias, siis hüvitada K. O tehtavad lisakulud eralasteaias, vastavalt K. O esitatud arvetele. Avaldaja viitas koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 10 lg-le
  6. Rae Vallavalitsuse 02.07.2012 vastuskirjas (tl 6) märgiti, et R. J on seisuga 02.07.2012 lasteaiajärjekorras oma vanuserühmas positsioonil nr 157 ning algaval õppeaastal (2012/2013) saavad sellest vanuserühmast kohad 29 last, kelle hulka R. J kahjuks ei mahu. Alternatiivina lasteaiakohale on pakkuda eralasteaia toetust või koduse mudilase toetust, mida samaaegselt ei maksta. R. Ji eest on makstud koduse mudilase toetust alates detsembrist
  7. Vallavalitsus viitas võimalusele taotleda eralasteaia toetust, märkides, et vald maksab seda toetust lasteaiale vastavalt esitatud arvetele 196 eurot kuus lapse kohta.
  8. K. O esitas 22.08.2012 Rae Vallavalitsusele avalduse (tl 7), milles palus hüvitada seoses valla poolt lapsele lasteaiakoha mittevõimaldamisega avaldaja poolt eralasteaiale tehtavad lisakulutused.
  9. Rae Vallavalitsuse 27.08.2012 vastuskirjas (tl 8) märgiti, et lisakulusid ei ole vallal võimalik tasuda. Rae Vallavolikogu 18.01.2011 määruse nr 49 alusel makstakse eralasteaias käiva lapse eest toetust, mida avaldajal on seoses eralasteaiakoha kasutamise algusega 13.08.2012 võimalik augusti eest saada vastavalt lasteaias käidud ajale ja edaspidi täiskuude eest 196 eurot kuus. Vallavalitsuse kirjas märgiti ka seda, nagu oleks avaldaja tõstnud üles küsimuse eelisjärjekorras lasteaiakoha saamisest (kuigi 22.08.2012 avaldusest seda ei nähtu – ringkonnakohtu märkus), ja viidati Rae Vallavalitsuse 08.05.2012 määruse nr 23 §-s 5 sätestatud lasteasutusse väljaspool järjekorda ja erandolukorras vastuvõtmise tingimustele.
  10. K O esitas Tallinna Halduskohtule 18.09.2012 kaebuse, mille nõudeks oli: „1) kohustada Rae Vallavalitsust tagama R Jile lasteaiakoht Rae valla munitsipaallasteaias või 2) kohustada Rae Vallavalitsust hüvitama minu poolt tehtud lisakulu vastavalt esitatud arvetele.“ K. O seisukohad (tl 1-3, 26-28) olid järgmised. 1) KELS § 10 lg 1 paneb kohalikule omavalitsusele kohustuse luua kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on antud valla või linna haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Seadus ei jäta lasteasutuse kohtade tagamisel kohalikule omavalitsusele õigust teisiti otsustada, mistõttu pole võimalik luua ka eelistuste või järjekordade süsteemi. KELS võeti vastu juba 18.02.1999, mis2

(16)3-12-1991 tõttu peab § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmiseks vajalike summade planeerimisel kohalikul omavalitsusel olema vastav kogemus. K. O andis oma lapsele lasteaiakoha saamise soovist teada juba üle kahe aasta tagasi, kuu pärast lapse sündi. See on piisav aeg, et arvestada lapse vajadustega. Kohalikul omavalitsusel on võimalik tulevikus vajaminevate lasteaiakohtade arvu prognoosida tulenevalt sündivuse näitajatest oma haldusterritooriumil, ning eelarves lasteasutuste majandamisel ja finantseerimisel arvestada oma haldusterritooriumil elavate laste arvuga. Vald pole seda teinud. Valla 02.07.2012 vastuskirjas toodud järjekorranumbrist võib järeldada, et vallas on ligi 5 korda enam lapsi kui lasteaiakohti. See näitab, et omavalitsus ei tee üldse pingutusi talle pandud kohustuste täitmiseks. Nagu selgub valla arengukavast, on alates
  1. aastast vallas nii elanike arv kui sündimus järk-järgult suurenenud, lasteaiakohtade arvu suurendamiseni on jõutud aga alles
  2. a (Õie Lasteaia rajamisega). Rohkem kui kahe aasta jooksul, mil K. O laps on lasteaiajärjekorras olnud, on vald suutnud luua oma haldusterritooriumil vaid 80 uut lasteaiakohta (seoses Assaku Lasteaia renoveerimisega).
  3. a suutis vald järjekorra alusel kõikidesse lasteaedadesse vastu võtta kõigest 142 last. 2) Olenemata valla vastuse sõnastusest, on selge, et vald jättis taotluse rahuldamata ning ei eraldanud taotleja lapsele kohta teeninduspiirkonna lasteaias. Mis puudutab valla seisukohti võimalusest tagada lasteaiakoht kõigile järjekorras olijatele, siis antud kaebuse näol ei ole tegemist kõikide järjekorras olevate isikute ühispöördumisega ning kohtul ei ole võimalik kohustada valda koheselt pakkuma lasteaiakohti kõigile järjekorras olijaile. Seetõttu ei oma tähtsust järjekorras olijate arv, vaid see, kas kaebuse esitaja taotlus lasteaiakoha saamiseks on põhjendatud. 3) Kuna lasteasutuste ülalpidamise korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne ning raha selleks ei pea tingimata tulema konkreetse lapse vanemate arvelt, ei oma tähtsust valla selgitused lapsevanemate tulumaksuosa suuruse ebapiisavusest lapsele lasteaiakoha ehitamiseks. 4) Nõustuda ei saa valla väitega tegutsemisest kehtiva üldakti alusel. Põhiseaduse § 3 lg-st 1 ja § 154 lg-st 1 tulenevalt peab kohalik omavalitsus kohaliku elu küsimused lahendama vastavuses seadusega ning madalama õigusjõuga norm peab olema kooskõlas kõrgema õigusjõuga normiga. Õiguskantsler on 13.04.2012 märgukirjas nr 6-05/111616/1201772 rõhutanud, et valla- või linnavalitsusel on õigus kehtestada vaid lasteasutusse vastuvõtmise ja sealt väljaarvamise kord, mitte tingimused. Seega on Rae Vallavalitsuse 08.05.2012 määrus nr 23 ja 27.03.2012 määrus nr 20 vastuolus põhiseadusega ja tuleb jätta kohaldamata. 5) Vald ei ole pakkunud alternatiivseid lahendusi, mis võimaldaks munitsipaallasteaiaga võrreldava tasu eest lapse eest hoolt kanda. Ei saa nõustuda valla arvamusega, nagu oleks olukorra lahendamise ainus võimalus uute lasteaedade ehitamine. Kaebuse esitaja ettepanek, et ta leiab ise oma lapsele lastehoiu ning vald hüvitab kaasnevad lisakulud, jäeti rahuldamata ning pakuti toetust summas, mis ei kata eralasteaia kohatasu kulusid. Vallal oleks valida ka teiste võimaluste vahel, mis vähendaksid nõudlust piirkonnajärgse munitsipaallasteaia järele – koduse lapse toetuse summa suurendamine, eralastehoiu toetamine, koos töö teiste omavalitsustega, ruumide rent lasteaiakohtade tarbeks jne. Vastustaja seisukoha kohta, et eralasteaia kulude kogu ulatuses hüvitamine tooks kaasa lapsevanemate erineva kohtlemise, märgib K. O, et lapse eralasteaeda viimine ei ole tema vaba tahe, vaid johtus piirkondliku munitsipaallasteaia võimaluse puudumisest. Ta soovib, et vald hüvitaks eralasteaia kohamaksumuse (380 eurot), mis ei ole kaetud valla poolt antava toetusega (196 eurot). Ta on nõus kandma munitsipaallasteaiaga võrreldava osalustasu (mis teise lapse puhul on 33 eurot), samuti tasuma täies ulatuses lapse söögi eest. Alternatiivnõue on ajendatud vastutulelikkusest omavalitsuse vastu ning heast tahtest tekkinud olukord lahendada. 3
(16)3-12-1991 6) K. O pole kunagi taotlenud oma lapsele eelisjärjekorras lasteaiakohta, küll aga paneb teda nördima, et vald teeb lastel vahet sõltuvalt nende vanemate töökohast – vallavalitsuse määruse kohaselt on väljaspool järjekorda lasteaiakoha saamise võimalus ette nähtud vallavalitsuse ametnike ja valla munitsipaalharidusasutuste pedagoogide lastele. On üllatav, et sellises raskes olukorras lasteaiakohtadega lubab vald väljaspool järjekorda lasteasutusse vastu võtta ka nende vallavalitsuse ametnike ja pedagoogide lapsi, kelle elukoht ei ole Rae vallas. KELS § 15 lg-test 1 ja 3 tulenevalt peab lasteasutus esmalt vastu võtma teeninduspiirkonna lapsed, seejärel väljaspool teeninduspiirkonda samas vallas või linnas elavad lapsed ning alles siis võib vabade kohtade olemasolu korral võtta vastu lapsed, kelle vanemad töötavad antud teeninduspiirkonnas. Pedagoogide ja vallavalitsuse töötajate laste eelistamine on vastuolus põhiseaduse §-ga
  2. Rae Vallavalitsus palus jätta kaebus rahuldamata (10.10.2012 seisukohad tl 17-20). 1) Kuna kohalik omavalitsus peab kohtlema kõiki võrdselt, tuleb kaebaja kohustamiskaebust käsitleda antud juhul laiemalt ja vaadelda seda sisuliselt sellisena, et vastustaja on kohustatud tagama lasteaiakoha koheselt kõikidele, kes on täna Rae valla lasteaiakoha järjekorras. Käesoleva hetke seisuga on kõnealuses järjekorras lapsi kokku suurusjärgus
  3. 2) Vastustaja ei ole keeldunud kaebuse esitajale lasteaiakoha andmisest, vaid on esitanud üksnes selgitused, miks ei ole ta võimeline KELS-st tulenevat kohustust seaduses sätestatud ulatuses täitma. Et selgitada, miks ei ole vastustaja suuteline tagama kõikidele soovijatele lasteaiakohta (sh kaebuse esitaja lapsele) ja anda ülevaade, mis on sellise olukorra tinginud, soovib vastustaja märkida järgmist. Kohalik omavalitsus täidab avalikke ülesandeid oma eelarveliste vahendite arvel. Peamiseks nö sissetulekuallikaks on omavalitsuse jaoks valla elanikuks registreerinud maksumaksjate tulumaksust 11,4% suurune osa. Selle eest peab omavalitsus täitma kõik avalikud ülesanded, mis seadustest tulenevad ja mida on kokku mitusada. Kohaliku omavalitsuse üksuse eelarve koostamisele on aluseks eelkõige valla arengukava ning mistahes eelarveaastal peab kehtiv arengukava hõlmama vähemalt nelja eelseisvat eelarveaastat (KOKS § 37). Arengukava ja eelarvestrateegia on aluseks valla eelarve koostamisel, kohustuste võtmisel ja investeeringuprojektide kavandamisel. Rae valla arengukavast (http://www.rae.ee) nähtub, et
  4. a lisandus valda 175 inimest,
  5. aasta lõpuks 371 elanikku, aastal 2007 oli elanike arv juba võrreldes
  6. a 710 võrra suurem; aastal 2008 elas vallas rahvastikuregistri andmetel 898 elanikku enam kui eelmisel aastal; aastal 2009 lisandus veel 981 elanikku jne. Elanike arvu märkimisväärne kasv jätkub ja viimastel aastatel on olnud see keskmiselt 1000 uut elanikku aastas. Kuna uute elanike näol on tegemist valdavalt noorte peredega, on keskmiselt iga kolmas uus elanik lasteaia- või kooliealine laps. Tegemist on ootamatu ja väga kiire elanike arvu tõusuga, mis omakorda on kaasa toonud raskused kohalike avalike teenuste osutamisel. Kui aastatel 2001-2004 oli keskmine sündivus vallas 88 last, siis
  7. a sündis juba 126 last,
  8. a 146 last,
  9. a 230 last (so üks lasteaiatäis lapsi) jne. Kui
  10. a oli õpilaste koguarvuks koolides 800, siis alates
  11. a oli see juba veidi üle
  12. Seega ka õpilaste arvu tõus pidevalt jätkub. Lisaks eelnevale nähtub arengukavast, et vastustaja on oma peamiseks prioriteediks võtnud uute lasteaiakohtade loomise ja lasteaiakoha järjekorras olijate olukorra leevendamise ning teeb selleks suuri pingutusi. Vastustaja on kehtestanud mitmeid kordasid, et püüda oma rahaliste võimaluste piires kompenseerida lasteaiakohtade suuremahulist puudust. Näitena võib tuua koduse mudilase toetuse või toetuse eralasteaedadele, kompenseerides osaliselt eralasteaias käiva lapse kohamaksumuse. Paraku on vastustaja eelarvelised vahendid piiratud ja ka juhul, kui vastustaja suunaks 100% oma eelarvest järgneva viie aasta jooksul üksnes uute lasteaedade ehitamiseks, jättes sealjuures kõrvale vajaduse nende edaspidiseks ülalpidamiseks ja samuti kõikvõimalikud teised avalikud ülesanded, ei jätkuks ka siis piisavalt vahendeid, et kõikidele soovijatele lasteaiakoht tagada. Rae vald on ainus kohalik omavalitsus riigis, kes suunab igal aastal vahemikus 50-70% oma eelar4
(16)3-12-1991 velistest vahenditest haridusvaldkonda. Sealjuures suur osa kulub uute lasteaedade ehituseks. Viimaste aastate jooksul on vald ehitanud juurde või laiendanud mitmeid lasteaedasid (nt Jüri alevikus uus Õie Lasteaed (120 lasteaiakohta) ja Taaramäe Lasteaia juurdeehitus (lisandus 80 lasteaiakohta), Assaku Lasteaia renoveerimine (lisandus 80 lasteaiakohta) ja Peetri aleviku lasteaed (120 lasteaiakohta)). Käib uue Lagedi Lasteaia (80 lasteaiakohta) ehitus ja alustatakse Peetri Lasteaia juurdeehitustöödega (240 lisanduvat lasteaiakohta), mille teostamiseks on 19.09.2012 sõlmitud ehitusleping. Eeltoodust nähtub, et vastustaja teeb kõik enesest sõltuva, et lasteaiakohti juurde luua. Paraku aga ei taga riigi loodud mehhanism seda, et vastustaja suudaks maksumaksja tulumaksust kohalikule omavalitsusele laekuva 11,4% suuruse osa arvelt ehitada kõikidele soovijatele koheselt uusi lasteaedasid ja koole ning täita lisaks teisi kohalikule omavalitsusele seadustega pandud kohustusi. Üksikisiku tulumaksu laekumine aastatel 2007-2011 on vallas sisuliselt jäänud samaks. Valla maksumaksja keskmine brutopalk oli
  1. a 1056 eurot. Seega ideaalolukorras, kus lapse mõlemad vanemad käivad tööl ja teenivad vähemalt keskmist tasu, teenivad nad kokku brutotasuna aastas 25 344 eurot. Antud summast laekub Rae vallale 11,4% suuruse tulumaksuosana kokku 2889 eurot. Ühe lasteaiakoha ehitamise hind (tuginedes Peetri Lasteaia juurdeehituse hanke tulemusele) on käesoleval hetkel ca 10 000-15 000 eurot (arvestamata lasteaia inventari soetamise, personali ja ülalpidamiskulusid jms). Seega peaks ühe lasteaiakoha ehitamise maksumuse kogumiseks laekuma kahe lapsevanema tulumaksuosa Rae vallale keskmiselt viis aastat. Samas on kohalikul omavalitsusel lisaks lasteaiakohtade tagamisele veel palju muid kohustusi ja kogu vallale laekuvat tulumaksuosa ei ole võimalik üksnes lasteaedade ehitamisele suunata. Kui maksumaksja registreerib end elanikuks, hakkab tema tulumaksuosa laekuma vallale alles järgnevast aastast ja kui näiteks isik registreerib end elanikuks poole aasta pealt, on ta toonud omavalitsusele avalike teenuste tarbimisega kaasa selle poole aastaga kulu, mis teenib end keskmiselt nulli järgmise 3 aastaga, mil isiku tulumaksuosa vallale laekub. Alles pärast seda hakkab isiku maksust omavalitsusele reaalselt kasu olema. Antud vaidluse kontekstis ei ole tähtsusetu ka asjaolu, et riik on 20.02.2009 vastu võetud TuMS § 5 lg 1 p 1 muutmisega vähendanud kohalikule omavalitsusele laekuvat tulumaksuosa 11,93%-lt 11,4%-le. Nii jääb Rae vallal näiteks
  2. a seetõttu saamata 465 000 eurot, mille eest oleks võimalik ehitada ca 45 uut lasteaiakohta. Riigikohtu üldkogu on 16.03.2010 otsuse nr 3-4-1-8-07 punktis 86 öelnud järgmist: „Üldkogu hinnangul on võimalik, et TuMS § 5 lg1 p 1 muutmise säte võib rikkuda õigust piisavatele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks. Kuna TuMS § 5 lg 1 p 1 muutmise säte vähendab omavalitsusüksuse ühe peamise tuluallika laekumisi, siis võib see muu hulgas tingida olukorra, kus omavalitsuslike ülesannete täitmiseks mõeldud vahenditest ei piisa nende ülesannete täitmiseks minimaalselt vajalikus mahus.“ Kohalike avalike teenuste ebapiisav tase on põhjustatud muuhulgas KOV-de rahastamise osas tehtud otsustest. Lugedes üldteada olevaks asjaoluks lasteaiakohtade probleemi kõikides kiiresti kasvavates kohalikes omavalitsustes (Tallinna ümbruse omavalitsused, Tallinna ja Tartu linn), saab põhjendatult asuda seisukohale, et kehtiv rahastamise mudel ei ole piisav, tagamaks kiiresti arenevates KOV-des kohalike teenuste nõutavat taset. 3) KELS § 19 lg 3 võimaldab ajutise lasteaiakohtade puuduse korral luua lasteasutuses kõikidele soovijatele osaajaline koht, kuid seda lahendust peab vastustaja ebamõistlikuks. Esiteks pole lasteaiakohtade puudus vallas ajutine probleem, kuivõrd lasteaiakoha järjekorrad on eksisteerinud juba aastast
  3. Teiseks oleks valla lasteasutustes osaajalise koha kehtestamine selgelt ebaefektiivne. Selline lahendus pärsiks ilmselgelt laste arengut ja vaimset tervist laiemalt. Samuti ei oleks ilmselt selline lahendus vastuvõetav suuremale osale lastevanematele (nii neile, kelle laps juba käib lasteaias ja kellel on tekkinud õiguspärane ootus, et selline statsionaarne lasteaiakoht tema lapsel on, ning neile, kelle laps on hetkel ootejärjekorras). Olukorras, kus vastustaja võimaldaks lastel lasteaias osaajaliselt käia ja lasteaedade koosseisu lisanduks seega kõik järjekorras olevad ca 1000 last, tekiks olukord, kus üks laps ei saaks viibida 5
(16)3-12-1991 lasteaias järjestikku enam kui 3-4 tundi. See minetaks lasteasutuse tegevuse eesmärgid ning alushariduse andmise põhimõtted. On selge, et lapsevanem toob lapse lasteaeda eeskätt vajadusest ja üldjuhul terveks päevaks, mil ta ise tööl viibib või muid püsivaid kohustusi täidab. 4) Kaebuse rahuldamisel sekkuks kohus õigusvastaselt põhiseaduse §-ga 154 ja KOKS §-ga 3 kaitstud kohaliku omavalitsuse diskretsiooni kohaliku elu küsimuste iseseisval otsustamisel. Kui kohus kohustaks vastustajat tagama kaebuse esitaja lapsele lasteaiakoht, tooks see kaasa vältimatu vajaduse muuta olulisel määral kohtuotsuse täitmise tagamiseks valla arengukava ja eelarvet. Vastustajale tähendaks kohtuotsus kohustust luua lasteaiakoht kõikidele täna lasteaiakoha järjekorras olijatele ja ainus reaalne väljund kohtade tagamiseks on ehitada juurde veelgi enam uusi lasteasutusi ja teha seda kogu valla eelarveliste vahendite eest vähemalt järgnevad viis aastat, jättes sealjuures paratamatult täitmata kõik teised kohustused, mis kohalikul omavalitsusel lasuvad. Kui kohus peab põhjendatuks kaebus rahuldada, peab ta andma vastustajale selged ja reaalselt täidetavad juhised, kuidas on võimalik kohtuotsust täita nii, et vastustaja oleks võimeline täitma kõiki avalikke ülesandeid võrdselt avalikkuse poolt oodatud ulatuses ja seadustes sätestatud tingimustel. Kaebuse esitaja soovitud toimingu tegemine oleks ilmses vastuolus võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtetega. 5) Vastustaja tegutseb kehtiva üldakti alusel, juhindudes lasteasutusse laste vastuvõtmisel ja sealt väljaarvamisel ning samuti lasteaiakoha järjekordade pidamisel lisaks KELS-s sätestatule ka KELS § 15 lg 4 alusel antud Rae Vallavalitsuse 08.05.2012 määrusest nr 23 „Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord“. Lisaks käsitleb laste lasteaeda võtmist iga õppeaasta kohta antav määrus lasteaiarühmade komplekteerimise kohta (Rae Vallavalitsuse 27.03.2012 määrus nr 20 „Lasteaiarühmade komplekteerimine“). Kuivõrd vastustaja ei ole suuteline täitma KELS-st tulenevat lasteaiakoha tagamise kohustust kõikidele soovijatele, on määruses nr 23 seetõttu muuhulgas reguleeritud lasteaiakoha järjekorda ja lasteasutusse vastuvõtu tingimused, et kõik soovijad võrdsetel alustel, organiseeritult ja võimalikult lühikese aja jooksul lapsele lasteaiakoha saaksid. Võrdse kohtlemise põhimõte on haldusmenetluse üldine põhimõte, mida rakendatakse haldusmenetluses. Lasteaiakohtade jaotamise osas läbiviidav haldusmenetlus algab avalduse esitamisega ja lõppeb vastava otsustuse (toimingu) tegemisega haldusorgani poolt. Kirjeldatud menetluses on vastustaja kõiki menetlusosalisi võrdselt kohelnud – lasteaiakohtade jagamisel on kõikide taotlejate osas lähtutud samadest eeldustest, tingimustest ja õigusaktidest. Kaebaja ei ole vastavat asjaolu ka kahtluse alla seadnud. Asjaolu, et kaebaja laps ei ole seni saanud lasteaiakohta, on tingitud ressursi piiratusest, mitte aga ebavõrdsest kohtlemisest. Lasteaiakoha võimaldamine ei ole absoluutne kohustus, mille täitmist saaks isik kohalikult omavalitsuselt igal juhul nõuda. Seadusandja on KELS § 15 lg-ga 4 möönnud, et valla- või linnavalitsus võib lasteaeda vastuvõtmiseks kehtestada korra ning käsitleda huvitatud isikuid tema poolt kehtestatud korra alusel. Kaebaja taotlust menetledes ongi vastustaja nimetatud korrast lähtunud. Kohustamiskaebuse rahuldamiseks peab kohus hindama, kas kaebaja poolt taotletava toimingu sooritamine on õigusaktidest tulenevalt haldusorganile kohustuslik ja lubatud kohtuotsuse tegemise ajal. Kohus ei saa kohustada haldusorganit toimingut sooritama, kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus seda ei võimalda. Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus lahendis nr 3-3-1-5-10 (p 14). 6) Mis puudutab alternatiivnõuet, siis Rae vald hüvitab 2012. a valla laste eest eralasteaedadele ühes kuus 196 eurot ühe lapse kohta vastavalt Rae Vallavolikogu 18.01.2011 määrusega nr 49 kehtestatud „Koolieelsete lasteasutuste toetamise korrale“. Eralasteaedadele makstava tasu suurus on võrdne valla poolt hüvitatava munitsipaallasteaedade kohamaksumuse osaga, mis on kehtestatud Rae Vallavalitsuse 03.01.2012 määrusega nr 3 (aastal 2012 196 eurot kuus ühe lapse kohta). Vastavalt Rae Vallavolikogu 22.11.2011 määrusele nr 66 „Lasteaiatasu määrad ja maksmise kord“ kohustuvad osalustasu maksma ka munitsipaallasteasutuses käiva lapse vanemad (sh tasuma täies ulatuses lapse söögi eest). 2012. a on selle tasu suurus 47 eurot ühe 6
(16)3-12-1991 lapse eest ühes kuus. Ka juhul, kui vastustajal oleks piisavalt rahalisi vahendeid lapse eralasteaiatasu 100% hüvitamiseks, ei saaks pidada mõistlikuks hüvitada lapsevanemale lapse eralasteaias käimise kogu kulu. Tegemist on lapsevanema vaba tahtega, millises eralasteasutuses tema laps käib. Selline kulu on eralasteaedade kaupa erinev, mis tooks vastustajale kaasa prognoosimatu ja ilmselt väga suure kohustuse, mis veelgi enam pärsiks uute lasteaiakohtade tagamist. Teisalt tooks see kaasa lapsevanemate ebavõrdse kohtlemise. Erinevalt eralasteaias käivate laste vanematest tasuksid munitsipaallasteaias käivate laste vanemad omaosalustasu ning omavahel erineksid ka erinevate eralasteaiatasude hüvitised. Ka eralasteasutuste kohatasu hüvitamisel tugineb vastustaja kehtivatele kordadele, mida kaebaja vaidlustanud ei ole.
  1. Tallinna Halduskohtu 21.09.2012 määruses, millega kaebus menetlusse võeti, märgiti, et kuna kaebus on esitatud R Ji õiguste kaitseks, loeb kohus kaebajaks R Ji ning käsitleb K Od kaebaja seadusliku esindajana. Kaebajana käsitles halduskohus R Ji ka kohtuotsuses.
  2. Tallinna Halduskohtu 13.11.2012 otsusega kohustati Rae Vallavalitsust „looma R Jile võimalus käia Rae valla lasteaias ning kuni selle võimaldamiseni finantseerida R Ji eralasteaia või lapsehoiuteenust igakuiselt summas, mis ületab samal ajal Rae valla lasteaias käivate laste vanemate omaosaluse summat, jättes R Ji toiduraha eralasteaias või -lastehoius tema vanemate kanda“ (otsuse resolutsiooni p 1) ja otsustati „kompenseerida R Ji lapsehoiuteenuse või eralasteaia kulud Rae valla lasteaias käivate vanemate omaosaluse summat ületavas osas tagasiulatuvalt alates 01.09.2012 (v.a. eralasteaeda või -lastehoidu tasutud toiduraha“ (otsuse resolutsiooni p 2). Kohus mõistis Rae vallalt K O kasuks välja menetluskuluna riigilõivu 15 eurot (resolutsiooni p 3). Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. 1) Halduskohtule esitatud kohustamiskaebuse rahuldamiseks peavad täidetud olema järgmised eeldused: avaliku võimu kandjal, kelle vastu kaebus esitatud on, on seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või lepingust tulenev kohustus vastav haldusakt anda või toiming sooritada; avaliku võimu kandja ei ole, vaatamata kaebaja taotlusele, seda toimingut veel sooritanud ning ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt võiks õigus toimingule olla ära langenud (vt Riigikohtu lahendid haldusasjades nr 3-3-1-2-01, 3-3-1-77-09 ja 3-3-1-5-09). 2) KELS § 10 lg 1 sätestab, et valla- või linnavalitsus loob kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on antud valla või linna haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Sama paragrahvi
  3. lõikes on täpsustatud, et selles seaduses ja selle alusel antud määrustes käsitletakse rahvastikuregistri objektiks oleva isiku elukohana rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi või kui isik ei ole rahvastikuregistri objekt, määratleb ta oma elukoha ise. Poolte vahel pole vaidlust selles, et R. J on sündinud
  4. mail 2010, olles kaebuse esitamise ja kohtuotsuse tegemise ajal 2-aastane; et rahvastikuregistri kohaselt asub R. Ji elukoht Rae vallas; et R. Ji ema on Rae vallale avaldanud 22.06.2010 soovi, et R. J saaks käia Rae valla lasteaias. Seega esinevad kõik asjaolud, mis on KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohaliku omavalitsuse kohustuse luua R. Jile võimalus käia teeninduspiirkonna lasteaias tekkimise aluseks. 3) KELS § 10 lg-s 1 on sätestatud sõnaselge ja üheselt mõistetav kohustus, mis tekib samas normis sisalduvate aluste esinemisel. Vastustaja seisukoht, nagu saaks kohalik omavalitsus sellest normist tulenevat isiku õigust KELS § 15 lg 4 alusel piirata, on ekslik. KELS § 15 lg-s 4 on sätestatud, et laste lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise korra kehtestab vallavõi linnavalitsus. Tegemist on delegatsiooninormiga seadusest alamal seisva õigusakti andmiseks, mis annab kohalikule omavalitsusele õiguse kehtestada teatud menetluskord, mille alusel laste lasteaedadesse vastuvõtmine toimub. Muuhulgas võib sellises korras ette näha selle, millises vormis ja millal peavad vanemad esitama kohalikule omavalitsusele sooviavalduse lapse 7
(16)3-12-1991 lasteaeda vastuvõtmiseks, millistest põhimõtetest lähtudes jagatakse lapsed erinevate lasteaedade vahel jne. Sellised tingimused peavad aga olema proportsionaalsed ning kooskõlas KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse olemusega. See tuleneb põhiseaduse § 3 lg-s 1 sätestatud seadusereservatsiooni põhimõttest. Üldist seadusereservatsiooni konkretiseerivast seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt peab volituse alusel antud määrus vastama volitavale seadusele. Seadusele vastavus tähendab seejuures nõuet, et volitusest ei astutaks üle ega asutaks reguleerima küsimusi, mis pole volitusest hõlmatud (vt Riigikohtu lahendid põhiseaduslikkuse järelevalve asjades nr 3-4-1-5-05 ja 3-4-1-3-09). Samuti tuleneb volitusnormi nõue haldusmenetluse seadusest (HMS), mille § 90 lg 1 kohaselt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ning kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Eelnevast tuleneb, et KELS § 15 lg-s 4 sisalduv volitusnorm laste lasteasutusse vastuvõtmise korra kehtestamiseks tähendab üksnes volitust kehtestada menetlusnormid, mis reguleerivad laste lasteasutustesse vastuvõtmise korraldamist ning seda, kuidas seaduses sätestatud kohustusnorme (eeskätt KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustusnormi) täita. Riigikohus on selgitanud (vt otsus nr 34-1-10-02), et kord tähendab seaduses sisalduva üldkorra tehnilist täpsustamist ning korra kehtestamiseks antud volitusnorm ei hõlma volitust kehtestada seadusega võrreldes täiendavaid sisulisi piiranguid. Muuhulgas ei või sellise korraga kehtestada menetlust, mille tulemusena võib konkreetne laps üldse ilma jääda lasteaias käimise võimalusest või saab selle võimaluse vaid (tema vanemate sooviga võrreldes) väga piiratud aja jooksul. 4) Ekslik on vastustaja seisukoht, nagu välistaks kohustamiskaebuse rahuldamise Rae Vallavalitsuse 08.05.2012 määrus nr 23 „Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt välja arvamise kord“. Nimetatud määrus reguleerib lapse lasteaeda vastuvõtmise korda ning selle § 4 lg-s 2 sätestatakse, et lasteaiakoha eraldamisel on aluseks teeninduspiirkond ja üldjärjekord. Kõnealuse määrusega ei reguleerita ega saagi reguleerida KELS § 10 lg-s 1 nimetatud isikute õigust sellele, et vald looks valla elanikuks olevale lapsele, kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia lasteaias. Kõnealust vallavalitsuse määrust ei ole alust tõlgendada selliselt, nagu tuleks vallavalitsusel KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustust täita üksnes vabade lasteaiakohtade olemasolul või et lapsevanemal poleks õigust nõuda lapsele lasteaias käimise võimalust üksnes põhjusel, et vallas reaalselt lasteaiakohti ei ole. Seetõttu ei tõusetu käesoleval juhul ka vajadust kaaluda Rae Vallavalitsuse 08.05.2012 määruse mõne normi kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. See, et vallavalitsus on nimetatud määrusega otsustanud koostada mingisuguse nimekirja, mille alusel ta lapsi lasteaedadesse vastu võtab, puudutab üksnes seda, kuidas laste lasteaeda vastuvõtmine tehniliselt toimub, mitte aga seda, kas või millistel tingimustel on KELS § 10 lg-s 1 nimetatud tunnustele vastaval lapsel õigus saada vallalt võimalus lasteaias käia. Teatud isikutegruppidele (vallavalitsuse töötajate ja pedagoogide lapsed) eeliste loomine lasteaeda saamiseks olukorras, kus eksisteerib lasteaiajärjekord, on ilmselgelt ebavõrdne kohtlemine ja seetõttu õigusvastane. 5) Kohalik omavalitsus ei saa KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmist õigustada selliste asjaoludega nagu reaalsete lasteaiakohtade vähesus või üldine rahapuudus. KELS § 10 lg-st 1 tuleneb vallale kohustus pidada lasteaiakohtade vajadust arvestades ülal piisaval arvul lasteasutusi. Kohalik omavalitsus peab eelarves lasteasutuste majandamisel ja finantseerimisel arvestama oma haldusterritooriumil elavate laste arvuga. Üldjoontes peavad valla demograafilised arengud olema kohalikule omavalitsusele teada. Ka vastustaja ise kinnitab, et tegemist ei ole ühekordse, üllatusliku ja paratamatu rahvaarvu suurenemisega, vaid elanike arv vallas on pidevalt kasvanud. Seejuures on ilmne, et sedavõrd märkimisväärse elanike arvu kasvu eelduseks on olnud ka eluruumide arvu suurenemine. Eluruumide arv suureneb tõenäoliselt ennekõike uusehitiste arvelt, mis tähendab seda, et kohalik omavalitsus on kehtestanud planeeringud, mis võimaldavad uute elamute ehitamist. Planeerimisseaduse § 4 lg 2 p 2 kohaselt on kohalikul omavalitsusel planeerimisalase tegevuse korraldamisel kohustus tagada pla8
(16)3-12-1991 neeringute koostamisel avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine, mis on planeeringu kehtestamise eeldus. Seega tuleb selliste küsimuste peale, nagu uute lasteaiakohtade loomise vajalikkus, mõelda juba valla kohaliku omavalitsuse territooriumi ruumilisel planeerimisel. Selle tegematajätmisega ei saa hiljem õigustada lapsele, kellel on seadusest tulenev õigus lasteaias käia, lasteaiakoha mittevõimaldamist. 6) Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus ei ole absoluutne ning ei anna kohalikule omavalitsusele vabadust seaduses sätestatud kohustusi mitte täita ega võta isikutelt õigust vastavaid sooritusi nõuda. KELS § 10 lg-st 1 ei tulene kohalikule omavalitsusele diskretsioonivolitust otsustada, et mõni vallas elav pooleteise- kuni seitsmeaastane laps saab võimaluse lasteaias käia alles 6-aastaselt või mõni, kes jõuab kooliikka enne seda, kui järjekord temani jõuab, ei saa seda võimalust üldse. 7) Mis puudutab vastustaja vastuses viidatud eelarvestrateegiat ja arengukava, siis juhul, kui valla demograafilises koosseisus toimub mingeid muudatusi või kui ilmneb, et selliste strateegiadokumentide koostamisel on mingid demograafilised arengud põhjendamatult arvestamata jäetud, tuleb vastavaid dokumente muuta või kohandada. Samuti on eksitav vastustaja väide selle kohta, kui palju kuluks ressursse ja aega selleks, et praegu ehitada lasteaiakohti kõigile lastele, kellel oleks õigus ja soov valla lasteaias käia. Avalik-õigusliku lasteaiateenuse osutamise ainsaks võimaluseks pole valla eelarvevahendite arvelt uute lasteaedade ehitamine. Ehitamiseks on vallal võimalik võtta laenu. Samuti ei ole välistatud koolieelsete lasteasutuste ülalpidamiseks halduslepingu sõlmimine eraõiguslike isikutega. Valla halduspiirkonnas vajalikul arvul koolieelsete lasteasutuste ülalpidamine on kohaliku elu küsimus ning see, kuidas kohalik omavalitsus selle küsimuse seadusega sätestatud piires lahendab, on tema otsustada. Kohtu ülesanne on kohaldada õigust, mitte anda haldusorganile juhiseid, kuidas haldusorgan oma pädevuse piires talle seadusega pandud avalik-õiguslikke ülesandeid täitma peab ja kuidas selleks vahendeid leiab. 8) Asjakohatu on vastustaja väide, et riik on tulumaksuseadust muutes vähendanud kohaliku omavalitsuse tulubaasi. Käesoleval juhul ei ole vaidluse all kohaliku omavalitsuse kohustus, mille adressaadiks oleks riik, vaid tegemist on soorituskohustusega konkreetse isiku, kaebaja ees. Selleks, et mõjutada riigivõimu kohaliku omavalitsuse huvide ja vajadustega rohkem arvestama, on kohalikul omavalitsusel ilmselt erinevaid poliitilist, aga ka õiguskaitselisi võimalusi. Nii näiteks on kohaliku omavalitsuse volikogul põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) §-st 7 tulenevalt õigus esitada Riigikohtule taotlus tunnistada jõustumata seadus või valitsuse või ministri määrus põhiseadusega vastuolus olevaks või jõustunud seadus või valitsuse või ministri määrus või selle säte kehtetuks, kui see on vastuolus kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega. Seega juhul, kui kohalik omavalitsus leiab, et riik ei taga talle piisavalt vahendeid kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks, tuleb kohalikul omavalitsusel selles osas vaielda riigiga, mitte aga keelduda isiku ees kohustuse täitmisest. 9) Kohalik omavalitsus ei saa isiku ees seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmist õigustada viitega isikute võrdse kohtlemise põhimõttele. Asjaolu, et avaliku võimu kandja rikub samamoodi ka paljude teiste isikute õigusi, ei võta konkreetselt isikult, kes oma õiguste rikkumisega rahul ei ole, õigust rikkumise lõpetamiseks kohtusse pöörduda ega välista ka selleks esitatud kohustamiskaebuse rahuldamist. 10) Kaebaja on esitanud alternatiivnõudena lasteaia koha võimaldamise nõudele kompenseerida perele R. Ji eralasteaias käimisega seotud kulud nii, et R. Ji eest peaks tema vanemad ise tasuma summa, mis vastaks valla lasteaias käimisel vanemate omaosaluse summale. Kohus leiab, et alternatiivnõue on põhjendatud ja Rae vald peab kuni R J’ile Rae valla lasteaias laste9
(16)3-12-1991 aiakoha võimaldamiseni kompenseerima Rae valla lasteaedade omaosalust ületavad eralasteaias käimise või muu lastehoiu kulud, mis kaebaja vanematele tekivad seoses sellega, et R. Jile Rae valla lasteaiakohta võimaldatud ei ole. Kaebaja on seejuures avaldanud, et ei nõua eralasteaiale või -lastehoiule makstud toiduraha kompenseerimist. Kuna Rae vald ei ole kohtuotsuse tegemise ajaks oma kohustust lasteaiakoht võimaldada täitnud, kuulub rahaline nõue rahuldamisele tagasiulatuvalt alates 01.09.2012 (ajast, mis oli märgitud R. Ji ema K. O esitatud lasteaia koha saamise avaldusse juunis 2010). Kuna vallal oli kohustus R. Jile lasteaiakoht tagada alates 01.09.2012, puuduvad mistahes põhjendused kompenseerida kaebaja vanemate otsitud muu lapsehoiu kulud väiksemas summas, nii, et R. Ji vanemad peaksid tasuma suurema summa, kui nad tasuksid Rae valla munitsipaallasteaias käimise eest. Vastasel korral koheldaks R. Ji ja tema peret ebavõrdselt nende 1,5-7 aastaste lastega, kelle ees vald oma KELS § 10 lg-s 1 tulenevad kohustused täidab. Vallavalitsuse 03.01.2012 määruses nr 3 sätestatud eralasteaia toetuse määr 196 eurot kalendrikuus on ilmselgelt ebapiisav ja ei ole käsitletav alternatiivina valla KELS § 10 lg 1 tuleneva kohustuse täitmisele. Vald saab eelnimetatud kompensatsiooni arvestamiseks võtta arvesse vastava perioodi valla lasteaia vanemate omaosaluse suurima määra, jättes R. Ji eralasteaia või lapsehoiukulud selles osas hüvitamata. Kuna kaebaja ei nõua toiduraha hüvitamist, saab vald jätta selles osas eralasteaia- või lastehoiu kulud kompenseerimata, kuid ei või seejuures arvestada toiduraha kulu ka Rae valla lasteaiakoha omaosaluse summa mahaarvamisel kaebajale makstavast kompensatsioonist. R. Ji vanemad peavad esitama rahalise kompensatsiooni saamiseks Rae vallale R. Ji lapsehoiu kulude kohta arved perioodi kohta alates 01.09.
  1. Kohus märgib, et siinjuures ei ole vahet, kas R. J kasutas lapsehoiuteenust või eralasteaeda ja kas seda teenust osutati Rae valla või mõne muu omavalitsuse territooriumil. Kui vastustajale tundub, et R. Jil oleks võimalik käia eralasteaias või -lastehoius odavama raha eest, peaks ta seda kaebajale põhjendama ja näitama, kus asub odavam lastehoid või lasteaed (see ei tohi olla kaebajale oluliselt kaugemal) ja kas seal oleks ka kaebajale kohta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. Rae valla apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. 1) Apellant nõustub halduskohtuga selles, et KELS § 10 lg- 1 ei ole soovitusliku iseloomuga säte ning KELS-s või mõnes muus seaduses puuduvad erandolukorrad, mil kohalik omavalitsus vabaneks KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmisest, samuti volitusnormid, mis annaksid kohalikule omavalitsusele õiguse oma määruses vastavaid erandeid kehtestada. Järelikult peab kohalik omavalitsus KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustust alati ja igas olukorras täitma. Apellant märgib aga, et lasteaiakohtade nappuse olukorras on põhjendatud ja õiguspärane, kui lasteaeda vastuvõtt toimub järjekorra alusel ning sellega tagatakse isikute võrdne kohtlemine ja õiglasem tulemus piiratud ressursi jagamisel. 2) Samas leiab apellant, et halduskohtu otsus on põhistamata osas, millega leitakse ilma detailseid põhjendusi esitamata, et KELS § 10 lg 1 sätestatud kohustuse täitmine kuulub üksnes KOV pädevusse. Hariduse (sh alushariduse) andmine ning lastehoiuteenuse pakkumine on nii riigi kui kohaliku omavalitsuse ülesanne. Antud asjaolule viitab ka KELS teksti süstemaatiline tõlgendamine koosmõjus põhiseaduse § 37 lg-ga 2, mis räägib riigi ja kohaliku omavalitsuse ülesandest pidada ülal piisavat hulka õppeasutusi. Seega, pannes vastava kohustuse KELS § 10 lg-ga 1 üksnes kohalikele omavalitsustele, peab riik põhiseaduse § 154 lg 2 alusel tagama enda osa puudutavate ülesannete täitmiseks kuluva summa eraldamise riigieelarvest. Kuna samade tegevuste rahastamine paralleelselt nii riigi- kui kohaliku omavalitsuse eelarvest oleks 10
(16)3-12-1991 keeruline, samuti oleks keeruline ka lasteaedade korraldusega seonduvate üksikute ülesannete täitmise kohustuse jagamine riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel, on mõistlik tõlgendada olukorda nii, et riik peab tagama kohalikele omavalitsustele piisava tulubaasi KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmiseks, iseäranis olukorras, kus olulised demograafilised muudatused seavad mõne kohaliku omavalitsuse KELS § 10 lg 1 sätestatud kohustuse täitmisel eriti raskesse olukorda. Eeltoodut kinnitab kaudselt ka KELS § 27 lg 1 p 1, mis viitab lasteasutuste rahastamise osas nii riigile kui KOV-le. 3) Kuna eeltoodust nähtuvalt on ka riigil roll KELS § 10 lg 1 rakendamiseks, siis peaks riik olema antud haldusasjas läbi Haridus- ja Teadusministeeriumi menetlusosaliseks vähemalt kaasatud haldusorganina, kui mitte vastustajana. Apellant on seisukohal, et on omalt poolt KELS § 10 lg 1 täitmiseks kõik teinud, ning leiab, et hoopis riiki tuleks kohustada tagama vajalik täiendav rahastamine lasteaedade ehituseks. Seetõttu on ekslik ka halduskohtu seisukoht, nagu poleks antud asjas asjakohased apellandi põhjendused selle kohta, miks tal pole võimalik KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustust täies ulatuses täita. 4) Kohus märkis, et kui riik on muutnud kohaliku omavalitsuse tulubaasi, tuleks kohalikul omavalitsusel vaielda riigiga, mitte jätta oma kohustused inimeste ees täitmata. Samas ei täpsusta kohus, kuidas peaks kohalik omavalitsus selle vaidluse alusel rahaliste vahendite puudumisel oma kohustusi täitma ja kuidas võiks apellanti aidata kohtu viidatud PSJKS § 7, mis riigi vastu kohustamisnõuet esitada ei võimalda. Riigi kohustamist saaks nõuda üksnes isik, kelle põhiõigusi on rikutud, seega kaebaja. 5) Kohtuotsuses ei käsitleta osaajaga lasteaiakoha loomise küsimust. 6) Kohus ei ole esitanud sisulisi põhjendusi, miks on apellanti kohustatud eralasteaias käimise kulusid hüvitama, ning pole viidanud hüvitise väljamõistmise õiguslikele alustele. Kohus pole tuvastanud, kas tekkinud kulutusi oleks kaebaja saanud tervikuna või suures ulatuses ära hoida (so kas eralasteaed, kus laps käib, on hinnalt piirkonna soodsaim jms), kas esineb objektiivseid asjaolusid, mis välistaks kaebajal kulu tekkimise, kas kulu tekkimist sai kaebaja ette näha, millises ulatuses on apellant kaebaja õigusi rikkunud, ega hinnanud muid asjaolusid, millest tulenevalt kulu hüvitamine täies ulatuses võiks olla apellandi suhtes ebaõiglane. 10. Kaebuse esitaja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Ta leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, jääb varasemate seisukohtade juurde ja märgib vastuseks apellatsioonkaebusele täiendavalt järgmist. 1) Kaasates Eesti Vabariiki antud vaidlusesse ületatakse esitatud kaebuse piire. Tulenevalt

§ 41

lg-st 1, ei või kohus teha otsust nõude ega aluse (põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse) kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. Apellatsioonkaebuse seisukoht kõikidele lastele lasteaiakoha võimaldamisest on printsiibis õige, kuid väljub esialgse kaebuse piiridest. Kohtule esitatud kaebusega sooviti tagada üks koht ühele lapsele Rae valla lasteaias või kuni selle võimaldamiseni finantseerida eralasteaias käimise või lapsehoiuteenuse kasutamisel tekkivad igakuised lisakulutused. Kaebust ei esitatud riigi kohustuse osa väljaselgitamiseks, vaid selleks, et kohalik omavalitsus temale seadusega pandud nõudeid täidaks. Apellant püüab käesoleva kohtuasja muuta riigi ja omavalitsuse vaheliseks põhimõtteliseks vaidluseks lasteaiakohtade rahastamise üle, jättes kaebaja huvid teisejärguliseks. Apellandi poolt kaebuse piiride sedavõrd ulatuslik laiendamine ning taotlus kaasata vaidlusesse riik ühes asja saatmisega uueks otsustamiseks tagasi esimese astme kohtule näitab, et apellant ei käitu heas usus. Puudub vajadus tagastada asi madalamalseisvale kohtule, kuna kolmanda isiku võib kaasata menetlusse igas kohtuastmes (

§ 21lg 1). Asja uus läbivaatamine esimese astme kohtus tähendab täiendavat ajakulu ning vaidluse lõplik la- 11

(16)3-12-1991 hendamine lükkub edasi kaugemasse tulevikku. Iga järgnev kuu tähendab kaebajale aga täiendavaid kulusid eralasteaia koha eest tasumisel. 2) Kaebaja hinnangul on valla ponnistused lasteaiakohtade tagamisel jäänud pigem tagasihoidlikuks. KOKS, millega pannakse omavalitsusele kohustus korraldada lasteasutuse ülalpidamist, on vastu võetud 02.06.1993; KELS, mis kohustab tagama oma piirkonnas elavatele lastele lasteaiakohad, jõustus 27.03.
  1. Seega ei ole lastehoiuteenuse pakkumise kohustus ootamatu. Kui apellandi hinnangul peaks olema lasteaiakohtade rahastamisel riigi osalus suurem, siis on tal olnud piisavalt aega, et tekkinud olukord lahendada. Ka kaebaja soov saada lasteaiakoht ei ole apellandile tulnud äkitsi. R. J on olnud järjekorras alates 22.06.2010 ning korduvalt kinnitanud oma soovi alates maist
  2. Valla poolt saadetud vastused on üleolevad, R. Ji esindaja avaldust peeti algselt „informatiivse tähendusega“ dokumendiks. 3) Jääb arusaamatuks, mida apellant seoses kulude ärahoidmise võimalusega silmas peab. Kahtlemata oleks kaebajal olnud võimalik kulu tekkimist ära hoida, jättes näiteks lapse sünnitamata või kolides lapse sünni puhul teise omavalitsuspiirkonda, kus lasteaiakohtadega probleeme ei ole. Samuti oleks kaebajal olnud võimalik kulu tekkimist eralasteaiale vältida, kui üks vanematest loobuks oma tööst. Kaebaja ei ole aga valmis omavalitsuse huve enda erahuvidele sellisel määral eelistama. Peale selle oleks tal piisavate elatusvahendite puudumisel tõenäoliselt raske täita põhiseaduse § 27 lg-t 3, mis kohustab vanemaid oma laste eest hoolt kandma. Kuna vald siiani lisakulusid ei hüvita, on kaebaja püüdnud kahe tingimuse seisukohast – et lisanduvad kulud oleks võimalikud väiksed ning lasteaed mõistlikus kauguses – leida optimaalse lahenduse. Kuna lapsevanemad peavad kulude osaliseks kompenseerimiseks esitama vallale sellekohase avalduse, siis peaks apellant lastehoiuteenuseid pakkuvatest ettevõtetest kaebajast teadlikum olema. Seega on mõistlik esimese astme kohtu seisukoht, et kui apellandil on mure lasteaiakohtade hüvitamise pärast, siis aitab ta vanematel leida mõistlikuma hinnaga lasteaiakoha.
  3. 05.06.2013 teatas Rae vald, et R. J saab lasteaia üldjärjekorra alusel koha Rae vallas koolieelses lasteasutuses „Õie Lasteaed“ alates 01.08.2013, mille kohta on K. Oga sõlmitud leping. 19.06.2013 esitas Rae vald kohtule lasteaia ja K. O vahel 22.05.2013 sõlmitud lasteaiakoha kokkuleppe.
  4. 29.96.2013 kinnitas K. O sellesisulise lepingu sõlmimist ja märkis, et lasteaiakoha võimaldamisega alates 01.08.2013 on vald alates sellest ajast tema ees oma KELS-s sätestatud kohustuse täitnud. Küll aga leiab K. O, et vald ei täitnud oma kohustuse õigeaegselt ning on põhjustanud sellega K. Ole täiendavaid lisakulutusi 1346 eurot. K. O soovib, et vald hüvitaks talle kohatasu vahe, mis tal tuli võrreldes munitsipaallasteaiaga lisaks maksta. Ta esitas vastava kalkulatsiooni ja lasteaia kohatasu arved. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Esmalt peatub ringkonnakohus menetlusosaliste ringi määratlemisega seotud küsimustel, vaadates seejärel apellatsioonkaebuse läbi lasteaiakoha tagamise (II) ja lasteaiakulude hüvitamise nõuete osas (II). Lõpuks langetab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse suhtes otsuse (IV). I 14.

§ 16kohaselt on kaebaja isik, kes on esitanud halduskohtule kaebuse.

Kaebuse võib esitada isiklikult või esindaja kaudu (

§ 31). Alaealist, kellel TsÜS § 8 lg-st 2 ja 12

(16)3-12-1991

§ 25

lg-st 1 tulenevalt pole halduskohtumenetluses teovõimet, esindab tema seaduslik esindaja, kelleks on perekonnaseaduse § 120 lg 1 kohaselt tema hooldusõiguslik vanem. 15.

§ 38

lg 1 p 1 kohaselt tuleb kaebuses märkida kaebaja nimi ja p 3 kohaselt kaebaja esindaja nimi, kui kaebajal on esindaja. Halduskohtule esitatud kaebuses oli K. O märgitud kaebajana, mitte R. Ji kui kaebaja seaduslik esindaja. Kaebuses puudusid andmed kaebaja esindaja kohta. Halduskohus käsitles sellele vaatamata kaebajana R. Ji ja K. Od kaebaja esindajana (vt käesoleva otsuse p 7).

  1. KELS § 1 lg 1 kohaselt on koolieelne lasteasutus (milleks sama seaduse § 5 lg 1 p 2 kohaselt on ka lasteaed) koolieast noorematele lastele hoidu ja alushariduse omandamist võimaldav õppeasutus. Seega on koolieelse lasteasutuse tegevuse eesmärgiks ühelt poolt anda lastehoiuteenuse pakkumisega lastevanematele võimalus tööl käia ja elatusvahendeid teenida, teiselt poolt aga pakkuda lapsele alusharidust. Nii võib KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse rikkumine sõltuvalt konkreetse juhtumi asjaoludest kahjustada lapse, tema vanema või mõlema huve. Et luua selgust küsimuses, kas kohtusse pöördunud lapsevanem on kaebuse esitanud enda nimel või lapse seadusliku esindajana lapse nimel, on asjakohane hinnata, milliste huvide kaitseks on kaebus esitatud. Pidamata K. O ja tema lapse lastehoiuteenusega seonduvaid huve vastandlikeks, ei arva ringkonnakohus samas, nagu poleks need eristatavad.
  2. Põhjendamatu ja kaebusele mittetuginev on halduskohtu seisukoht, nagu oleks kaebus esitatud R. Ji, mitte tema ema K. O õiguste kaitseks. Kaebuses toodud andmetest nähtuvalt teenib kaebus eeskätt just K. O, mitte R. Ji huve. Selle järelduse teeb ringkonnakohus kaebuse nõudest kohustada Rae Vallavalitsust hüvitama K. O kulud ning vallavalitsuse 27.08.2012 vastuskirjast K. Ole (tl 8), milles märgitakse, et K. O alustas eralasteasutuse lasteaiakoha kasutamist alates 13.08.
  3. See näitab, et sõltumata kohaliku omavalitsuse poolt KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmisest, on R. Jile eralasteaia kaudu tagatud koolieelse lasteasutuse poolt lapsele seaduse kohaselt pakutav. R. Jile lasteasutuse poolt antava alushariduse kvaliteet ei olene sellest, kes kannab lasteaiakoha kulutused. Pole mõistlik eeldada, nagu maksaks R. J, kes on sündinud 21.05.2010 ja tulenevalt perekonnaseaduse § 97 p-st 1 õigustatud oma vanematelt saama ülalpidamist, lasteasutusele enda hoidmise eest ise tasu. Seega saavad kaebuses mainitud kulutused olla K. O, mitte R. Ji omad.

§ 44lg 1 kohaselt pole R.

Jil õigust kohtusse pöörduda K. O õiguste kaitseks. 18. Seega on K. O end kaebuses õigesti märkinud kaebajaks. Halduskohtu vastupidine seisukoht on meelevaldne ja rikub K. O

§ 44lg-st 1 tulenevat õigust pöörduda oma õiguste kaitseks halduskohtusse.

Ringkonnakohus märgib, et kui halduskohtul tekib kahtlus, kas kaebuses on kaebaja isik märgitud õigesti, tuleks tal enne poole omatahtsi ümber kvalifitseerimist nõuda kaebuse esitanud isikult küsimuses selguse loomiseks

§ 120lg 1 p 2 ja lg 3 alusel täiendavaid andmeid.

19. Apellandi arvates peaks käesolevas asjas olema vastustajaks Eesti Vabariik avalikõigusliku juriidilise isikuna, kes on apellandi arvates kohustatud tagama kohaliku omavalitsuse üksusele sellise tulubaasi, mis võimaldaks viimasel KELS § 10 lg-s 1 sätestatud ülesannet täita. 20.

§ 17

lg 1 kohaselt on vastustaja institutsioon (Vabariigi Valitsus, peaminister, minister, riigiasutus, kohaliku omavalitsuse üksus, avalik-õiguslik juriidiline isik või avalikku ülesannet enda nimel täitev eraõiguslik juriidiline või füüsiline isik), kelle tegevuse peale on esitatud kaebus. Kaebusest nähtuvalt vaidlustab K. O Rae valla tegevust tema lapsele võimaluse loomisel käia teeninduspiirkonna lasteaias. Kaebuses taotletakse ettekirjutuse tegemist Rae vallale, mitte Eesti Vabariigile. Kaebuse esitaja ei ole hinnanud Eesti Vabariigi tegevust 13

(16)3-12-1991 Rae vallale tulubaasi tagamisel oma õigusi rikkuvaks. Seetõttu on põhjendamatu apellandi väide, justkui oleks käesolevas haldusasjas vastustaja Eesti Vabariik. 21. Apellant väidab, et kuna ka riigil on roll KELS § 10 lg 1 rakendamiseks, siis peaks riik olema antud haldusasjas läbi Haridus- ja Teadusministeeriumi menetlusosaliseks vähemalt kaasatud haldusorganina. Haldusorgani menetlusse kaasamise alused sätestab

§ 24

lg 1, mis annab kohtule kaalutlusõiguse, kuid ei pane kohustust haldusorgani arvamuse andmiseks menetlusse kaasamiseks. Haldusorgani kaasamata jätmine menetlusse võib küll olla protsessinormi rikkumine, kuid see annaks alust halduskohtu otsuse tühistamiseks siis, kui see viga mõjutas asja lahendamise tulemust. II

  1. Halduse vastu esitatavate nõuete rahuldamise alused reguleerib riigivastutuse seadus (RVastS), mille § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt tuleb taotlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks esitada selleks pädevale haldusorganile ning taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada kaebuse halduskohtule või vaide haldusorganile. Sellise kohustamiskaebuse suhtes on kohaldatav Riigikohtu praktikas avaldatud seisukoht – kohus peab sellise kaebuse rahuldama, kui on tuvastatud järgmised asjaolud: vastustaja on kohustatud sooritama toimingu; kaebuse esitajal on õigus nõuda toimingut vastustajalt; toimingut ei ole vaatamata kaebaja taotlusele veel sooritatud; ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt õigus toimingule võiks olla ära langenud. Kohustus toiming sooritada ja sellele vastav õigus nõuda toimingut võib tuleneda seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või halduslepingust (Riigikohtu 06.03.2001 otsus nr 3-3-1-2-01, p 1).
  2. Sõltumata sellest, et kaebusega halduskohtusse pöördumise ajal võis Rae vald olla kaebaja KELS § 10 lg-st 1 tulenevat õigust rikkunud ning kaebajal võis sellest tulenevalt olla õigus nõuda valla kohustamist KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmiseks, tuleb kohtul kohustamiskaebuse rahuldamisel lähtuda kohtuotsuse tegemise ajal esinevast, kohtumenetluse vältel muutunud õiguslikust olukorrast (vt RVastS § 6 lg 1 ja Riigikohtu 19.11.2009 otsus nr 3-3-162-09, p 13; 07.12.2009 otsus nr 3-3-1-5-09, p 44; 14.12.2009 otsus nr 3-3-1-77-09, p 11; 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-5-10, p 15; 24.04.2012 otsus nr 3-3-1-1-12, p 20).
  3. Käesoleval hetkel reguleerib Rae valla kohustusi kaebaja lapsele lasteaiakoha võimaldamisel K. Oga sõlmitud leping, mille kohaselt alustab lapse pere lasteaiakoha kasutamist alates 01.08.
  4. Kui kaebaja ja vald on kokku leppinud selles, et kaebaja lapsele tagatakse koht valla lasteaias alates 01.08.2013, ei ole kaebajal õigust nõuda vallalt lasteaiakoha võimaldamist muul, varasemal ajal. III
  5. Põhjendatud on Rae valla apellatsioonkaebuse väide, et kohus ei ole esitanud sisulisi põhjendusi, miks on apellanti kohustatud eralasteaias käimise kulusid hüvitama, ning pole viidanud hüvitise väljamõistmise õiguslikele alustele. Selles osas ei ole kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud. Kohus on rikkunud

§ 165

lg 1 p-i 5, mille kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas märkida õigus, mida kohus kohaldas. 26. Erinevalt KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohaliku omavalitsuse kohustusest tagada tema haldusterritooriumil elavale pooleteise- kuni seitsmeaastasele lapsele võimalus käia teenin14

(16)3-12-1991 duspiirkonna lasteaias, puudub seadustes säte, mis paneks kohalikule omavalitsusele rahalise kohustuse hüvitada sellise lapse eralasteaias käimise kulud. Selliste kulude hüvitamine on võimalik Rae Vallavolikogu 18.01.2011 määruse nr 49 alusel, kuid selle määruse § 1 lg-s 3 märgitud ulatuses, mille kohaselt on toetuse suurus võrdne Rae valla munitsipaallasteaedade keskmise kohamaksu suurusega. Esitamata põhjendusi, millele ta oma järeldused rajab, on halduskohus märkinud, et see toetuse määr on ilmselgelt ebapiisav ega ole käsitatav alternatiivina Rae valla KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmisele. Kohus ei põhjendanud, millisest õigusaktist tuletas ta toetuse kohtu välja mõistetud määras. 27. Arvestades p-s 26 toodud põhjendusi, ei ole kohtul RVastS § 6 lg-le 1 tugineva

§ 37

lg 2 p-s 2 märgitud kohustamiskaebuse alusel võimalik rahuldada kaebaja nõuet lapse eralasteaiakulude hüvitamiseks suuremas ulatuses, kui tuleneb Rae Vallavolikogu 18.01.2011 määrusest nr

  2. Ringkonnakohtu arvates on kaebajale Rae Vallavolikogu 18.01.2011 määrusest nr 49 tulenevat toetuse määra ületava eralasteaiakulude hüvitise väljamõistmise võimalik õiguslik alus RVastS § 7, millele saab tugineda kaebuses avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks (

§ 37lg 2 p 4).

Kui Rae valla poolt kaebaja lapse suhtes KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmata jätmine kujutas endast õigusvastast tegevusetust, võib see olla põhjustanud kaebajale RVastS § 7 ja § 8 alusel hüvitamisele kuuluvat otsest varalist kahju, mis seisneb kulutustes, mida kaebaja poleks Rae valla õiguspärase käitumise korral kandnud. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitise väljamõistmist Rae Vallavolikogu 18.01.2011 määrus nr 49 ei reguleeri. 29. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks kaebust käsitlenud kahju hüvitamise kaebusena ja lahendanud seda kahju hüvitamise sätete alusel. Tuvastamata on kahju hüvitamise nõude lahendamisel tähtsust omavad asjaolud, sh kahju suurus, ning halduskohtu poolt on kogumata ja hindamata jäetud sellekohased tõendid.

§ 120

lg 1 p 3 ja § 122 lg 2 p-de 6 ja 7 kohaselt oleks kohus pidanud kaebajale selgitama kaebuse eesmärgi saavutamiseks vajadust esitada kahju hüvitamise nõue ja seda põhjendavad tõendid. See oleks võimaldanud ka vastustajal esitada hüvitise suurusele RVastS § 13 seisukohalt asjakohaseid vastuväiteid.

  1. Kahju hüvitamise nõude lahendamisel Rae valla tegevuse õiguspärasuse hindamisel tuleb pöörata tähelepanu ka Rae valla väitele, et ta juhindub lasteaiakohtade eraldamisel valla kehtivatest õigusaktidest, mis on temale kohustuslikud. Kaebuse esitamise ajal kehtinud Rae Vallavalitsuse 08.05.2012 määruse nr 23 „Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord“ § 4 lg 2 kohaselt on lasteaiakoha eraldamisel aluseks teeninduspiirkonnad ja üldjärjekord. Täpselt sama sisuga säte on ka praegu kehtivas sama pealkirja ja reguleerimisesemega Rae Vallavalitsuse 12.03.2013 määruse nr 12 (jõustunud 15.03.2012) § 4 lg-s
  2. Vallavalitsuse 02.07.2012 vastuskirjast (tl 6) nähtuvalt ei mahtunud R. J tulenevalt oma positsioonist lasteaiajärjekorras
  3. a sügisel valla lasteaiakoha saajate hulka. Halduskohus leidis, et KELS § 10 lg-s 1 on sätestatud sõnaselge ja üheselt mõistetav kohustus, mis tekib samas normis sisalduvate aluste esinemisel ning kohalik omavalitsus ei saa sellest normist tulenevat isiku õigust KELS § 15 lg 4 alusel piirata ning sellise korraga ei saa kehtestada seadusega võrreldes täiendavaid sisulisi piiranguid, muuhulgas menetlust, „mille tulemusel võib konkreetne laps üldse ilma jääda lasteaias käimise võimalusest või saab selle võimaluse vaid (tema vanemate sooviga võrreldes) väga piiratud aja jooksul“. See ei välista ringkonnakohtu arvates seda, et kohalik omavalitsus võib sellise piirangu praktikas siiski olla kehtestanud. Rae Vallavalitsuse 08.05.2012 määruse nr 23 § 4 lg 2 kohta leidis halduskohus, et sellega ei reguleerita ega saagi reguleerida KELS § 10 lg-s 1 nimetatud isikute õigust lapsele lasteaiako15

(16)3-12-1991 ha loomisele, määrus puudutab üksnes seda, „kuidas laste lasteaeda vastuvõtmine tehniliselt toimub“. Seetõttu ei tõusetunud halduskohtu arvates vajadust kaaluda kõnealuse määruse nimetatud normi kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Rae Vallavalitsuse 08.05.2012 määruse nr 23 § 4 lg 2 reguleerib ringkonnakohtu arvates lasteaiakohtade eraldamist. HMS § 93 lg 1 kohaselt kehtib määrus seni, kuni selle tunnistab kehtetuks haldusorgan või Riigikohus või kehtivusaja lõppemiseni või volitusnormi kehtetuks tunnistamiseni. Kehtiv valla õigusakt, mis näeb ette lasteaiakohtade eraldamise järjekorra alusel, on kohustuslik nii vallale endale kui halduskohtule. Kohtul ei ole sellise määruse kohaselt võimalik kohustada valda lasteaiakohti eraldama kuidagi teisiti kui järjekorra alusel. Kui õigustloov akt takistab kaebuse rahuldamist ja on selle tõttu asjassepuutuv, ei saa kohus seda akti ignoreerida ka siis, kui see akt ei ole kooskõlas kõrgemalseisva õigustloova aktiga. Sellise madalamalseisva õigustloova akti kohaldamata jätmine on võimalik põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-s 9 sätestatud viisil. IV 31. Eeltoodud põhjendustel tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse. Kohtuotsuse põhjenduste II osas toodud põhjendustel teeb ringkonnakohus kaebuse lasteaiakoha tagamise nõude suhtes uue otsuse, millega jätab selle nõude rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste III osas toodud põhjendustel saadab ringkonnakohus kaebuse eralasteaiakulude hüvitamise nõudes halduskohtule uueks arutamiseks. Sellega saab Rae valla apellatsioonkaebuse lugeda rahuldatuks. 32. Menetluskulud saab jagada sõltuvalt asja uue läbivaatamise tulemustest. /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman 16
(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.