) § 8 lg 1 kohaselt leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.
lg 2 kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
lg 1 kohaselt leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.
lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Pooled vaidlevad selle üle, kas poolte vahel on võlasuhe. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Laenulepingu sisuks on laenuandja kohustus anda laenusaajale üle laen ja võimaldada laenusaajal laenu objektiks olevat vara kokkulepitud aja jooksul kasutada. Laenulepingu jaoks ei ole seaduses sätestatud kohustuslikku vormi ette nähtud.
lg 1 kohaselt lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Seega on võimalik laenulepingut sõlmida ka suuliselt. Käesoleval juhul oleks laenulepingu objektiks sularaha 300 000 eurot samas väärtuses sularaha tagastamise kohustusega. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud poolte vahel sõlmitud suulise laenulepingu olemasolu ja kostjale sularaha 30 000 euro üleandmist. Kostja vande all antud seletuse kohaselt ei saanud mitte ühtegi laenu olla, sest ta ei töötanud, ta ei saanud sellist summat laenuks võtta, kuna millest ta oleks seda tagasi maksnud. Auto ostis ta oma raha eest oma nimele. Samuti andis kostja vande all seletusi selle kohta, et kui ei õnnestunud maja ostmine tõi hageja kostjale raha tagasi summas 19 000 eurot. Kohtu arvates on kostja vande all antud seletus veenev, kuna mitte ükski dokumentaalne tõend ei tõenda suulise laenulepingu olemasolu ega raha üleandmist kostjale. Kostja abikaasa V S , kui tunnistaja andis ütlusi selle kohta, et tema ja ta abikaasa ei saa võtta laenu ja nad pole kunagi võtnud võlgu. 2 Kohtu hinnangul ei tõenda kostja poolt ostetud sõiduauto müügihind laenusumma suurust. Samuti ei tõenda poolte vahel sõlmitud laenulepingu olemasolu asjaolu, et kostja sai 30.03.2010 hagejalt mingi rahasumma ning kostja ostis samal päeval auto. Eeltoodust tulenevalt ei saa lugeda suulist laenulepingut sõlmituks, hageja ei ole kostjale 30 000 eurot laenu andnud ja hagi rahuldamisele ei kuulu. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb hagimenetluse kulud jätta hageja kanda. Kooskõlas § 174 lg-ga 1 on kostjal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Maie Seppo kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.