Obsah (10)

§ 8§ 100§ 101§ 108§ 361§ 142§ 145§ 116§ 195§ 367

2-12-48645 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Maire Lukk Otsuse avaldamise aeg ja koht 26. juuni 2013 kell 11.00, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number Tsiviilasi

§ 8

lg 2, § 65 lg 1, § 76 lg 1, § 82 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1 ja 4, § 142 lg 1, § 145 lg 1 ja 2, § 367 lg 1 ja

1. Kostja vastuväited
2. Kostja I hagi ei tunnista ja palub jätta selle rahuldamata (tl 74). Kostja II on 11.06.2013 ärakuulamisel märkinud, et on nõus põhivõla summas 430,63 eurot ja riigilõivu summas 75 eurot ära maksma (tl 105). Kohtu põhjendused
3. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 määras kohus asja lahendamise lihtsustatud korras menetlusse võtmise määruses. Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Menetlusosalised ärakuulamist ei taotlenud.
4. TsMS § 444 lg 2 alusel, kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus võib juhindudes TsMS § 444 lg 4 jätta otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa, kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses. Seega jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava osa, mille täiendamist juhinduvalt TsMS § 444 lg 1 ei saa nõuda ning piirdub põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite märkimisega, millele on rajatud kohtu järeldused.
5. Hageja on esitanud taotluse asja arutamiseks hageja osavõtuta ning andnud nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Kohus, kuulanud ära kostja II, tutvunud kohtule esitatud kirjalike materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. 2 2-12-48645
6. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
7. Kohus juhindub antud asjas lahendamisel võlaõigusseaduse (

) § 76 lg 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Vastavalt

§ 108

lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 8.

§ 361

sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Puudub vaidlus, et hageja ja kostja I sõlmisid 21.09.2006 liisingulepingu nr XXX (edaspidi liisinguleping), mille esemeks oli kaubik maastur Ford F150, 5.4, ehitusaasta 2006 (edaspidi liisinguese) (tl 7-11). Liisingulepingu lahutamatuks osaks on maksegraafik (tl 12) ning liisingulepingule kohaldatakse liisingulepingu üldtingimusi (tl 13-18). Liisinguese anti kostja I kasutusse 29.09.2006 (tl 19). 9.

§ 142

lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega.

§ 145

lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Puudub vaidlus, et hageja ja kostja II sõlmisid 02.06.2009 käenduslepingu nr XXX (edaspidi käendusleping), mille kohaselt kohustus kostja II tagama solidaarselt kostjaga I hageja ja kostja I vahel 21.09.2006 sõlmitud liisingulepingust nr XXX ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate kostja I kohustuste kohase ja täieliku täitmise (tl 47-48). Kostja II vastutuse piirmääraks lepiti kokku 55 893,66 eurot vastavalt käenduslepingu punktile 1. Seega vastutab kostja II solidaarselt kostjaga I liisingulepingust tuleneva võlgnevuse eest. 10.

§ 116

lg 6 alusel, kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt käesoleva seaduse §-s 196 sätestatule üles öelda.

§ 195

lg 1 järgi lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Vastavalt liisingulepingu üldtingimuste punktile 7.1.3 on liisinguandjal õigus liisinguleping üles öelda, kui liisinguvõtja on jätnud liisingu osamakse ja/või intressi kohaselt tasumata või tasub mittetäielikult ning pole võlgnevust kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva (tl 16-17). Puudub vaidlus, et kostja I rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata liisingulepingu alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed kokku summas 3 667,97 eurot (tl 20-25). Kuna kostja I ei täitnud oma kohustusi edastas hageja kostjale I ja kostjale II 3 2-12-48645 25.05.2010 teatise liisingulepingu ülesütlemise kohta, milles andis kostjatele tähtaja tasuda võlgnevus hiljemalt 14.06.2010 ning teavitas, et loeb vastasel korral lepingu alates 15.06.2010 üles öelduks ning palus sellisel juhul vara tagastada (tl 31-33 ja 49-50). Kuna kostjad täiendavaks tähtajaks võlgnevust ei tasunud, oli hageja õigustatud lepingu ennetähtaegselt lõpetama. 11. Vastavalt

§ 195

lg 2, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. On tuvastatud, et leping öeldi ennetähtaegselt üles. Seega oli kuni lepingu ennetähtaegse ülesütlemise ajani kostja I kohustuseks tasuda hagejale liisingumakseid ja intressi vastavalt lepingule ja maksegraafikule. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt jättis kostja I tasumata liisingulepingu alusel esitatud arved nr XXX-XXX(tl 20-25) summas 3 667,97 eurot. Seega on kostja I ja kostja II kohustatud vastavalt

§-le 361 ja § 101 lg 1 p-le 1, §-le 108 lg 1 § 145 lg 1 tasuma solidaarselt hagejale rendimaksed liisingulepingu alusel summas 3 667,97 eurot. Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid rendimaksete tasumata jätmise osas. 12.

§ 101

lg 1 p 6 alusel, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Vastavalt liisingulepingu punktile 5.1 oli viivisemääraks 0,25% päevas (tl 8). Hageja on arvestanud liisingulepingust tulenevate võlgnevuste eest viivist kokku 812,14 eurot (tl 26-30). Kostjad ei ole viivisearvestusele vastuväiteid esitanud. 13. Vastavalt

§-le 367 lg 4 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja tulenevalt liisingulepingu üldtingimuste punktist 7.5 andma hagejale üle liisingueseme valduse, millest liisinguvõtjat teavitati ka 25.05.2010 teatises lepingu lõpetamise kohta (tl 31-33). Vastavalt liisingulepingu üldtingimuste punktile 7.5.1 kui liisinguvõtja ei täida nõuetekohaselt liisingulepingu üldtingimuste punktis 7.5 sätestatud liisingueseme üleandmise kohustust ning liisinguandja kannab seoses liisingueseme valduse ülevõtmisega lisakulusid, on liisinguvõtja kohustatud eeltoodud kulutused liisinguandjale hüvitama. Kostjad ei ole vastu vaielnud sellele, et kostja I vara hagejale ei tagastanud, mistõttu pöördus hageja vara tagastamiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri OÜ R poole. Vara valdus taastati 04.07.2011 (tl 34). Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle BR OÜ-le (tl 35). Hageja kandis vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulusid kokku summas 957,08 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud (tl 36-39). Seega on hagejale tekkinud lisakulusid seoses liisingulepingu ülesütlemisest kokku 957,08 eurot. Kostjad ei ole nimetatud kulutustele vastu vaielnud. Kohus leiab, et tegemist on lisakuludega

§ 367lg 4 tähenduses, mis kuuluvad hüvitamisele.

14. Vastavalt

§ 367

lg-le 1 peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

§ 367

lg 3 alusel, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja andis liisingueseme võõrandamiseks üle BROÜ-le (tl 35), kes suunas liisingueseme müüki hinnaga 27 500 eurot (koos käibemaksuga) ja hageja teavitas sellest ka kostjaid (tl 84-85). Liisinguese realiseeriti 22.07.2011 hinnaga 27 500 eurot (käibemaksuga) (tl 40). Nähtuvalt liisingulepingu lahutamatuks osaks olevalt maksegraafikult (tl 12) ja hageja poolt esitatud õiendist (tl 41) oli liisingueseme jääkväärtuseks lepingu ülesütlemise seisuga 17 910,11 eurot. Puudub vaidlus, et liisinguese jäi pärast liisingulepingu ülesütlemist hageja omandisse. Samuti ei ole kostjad vastu vaielnud sellele, et

§ 367

lg 3 kohustab hüvitamisele kuuluvate summade arvestamisel lähtuma liisingueseme tagastamise turuväärtusest. Hageja on esitanud www.auto24.ee’st tehtud 4 2-12-48645 hinnapäringu, mille kohaselt pakuti nimetatud müügiperioodil müügiks kolme sarnast sõidukit ning nende keskmine pakkumishind koos käibemaksuga oli 17 300 eurot (tl 86-87). Kuna liisinguese realiseeriti hinnaga 27 500 eurot (tl 40), ei saa väita, et hageja oleks realiseerinud liisingueseme alla turuväärtuse. Lisaks ei ole kostjad esitanud tõendeid selle kohta, et liisingueseme tagastamisaegne turuväärtus oli veegi kõrgem hageja poolt väidetust.

1. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 7.4 kohaselt kuulub liisingulepingu ülesütlemisel liisinguese liisinguandja poolt võõrandamisele. Liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutatakse esmajärjekorras liisingulepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel liisinguvõtja poolt liisingulepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress, seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed, siis tasumata viivised ja leppetrahvid ning üksnes seejärel kannab liisinguandja järelejääva rahasumma liisinguvõtja kontole. Punkti 7.4.1 kohaselt kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa (tl 17). Puudub vaidlus ning kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostjal I oli hageja ees liisingulepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest tulenev võlgnevus kokku 23 347,30 eurot (s.h debitoorne võlg 3 667,97 eurot, viivisemaksete võlg 812,14 eurot, vara tagastamisest ja realiseerimisest tekkinud kulutuste võlg summas 957,08 eurot ning liisingueseme jääkmaksumus 17 910,11 eurot). Liisinguese võõrandati hinnaga 22 916,67 eurot (käibemaksuta). Seega tulenevalt liisingulepingu üldtingimuste punktist 7.4 oli hagejal õigus kustutada liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kostja I võlgnevus hageja ees, millist õigust hageja kasutas ning mille tulemusel on kostja I võlg hageja ees jätkuvalt 430,63 eurot (tl 41 ja 43). Kostja II on 11.06.2013 ärakuulamisel märkinud, et on nõus põhivõla summas 430,63 eurot ja riigilõivu summas 75 eurot ära maksma (tl 105). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi on tõendatud ja põhjendatud ning kostjalt I ja kostjalt II kuulub hageja kasuks solidaarselt väljamõistmisele võlgnevus summas 430,63 eurot. Menetluskulud
2. Kooskõlas TsMS §-ga 162 lg 1 ja § 165 lg 1 jätab kohus hageja menetluskulud 100% ulatuses solidaarselt kostjate kanda. Juhindudes TsMS §-st 174 on menetlusosalisel õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Tulenevalt TsMS § 177 lg 2 kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Maire Lukk Kohtunik 5