, § 96 lg 2). 3 Õigus ärakuulamisele on küsitav ja moonutatud, kui ärakuulamisel esitatu ei leia analüüsimist haldusakti tegemisel. Vaidlustatud otsuse puhul on tegemist just sellise olukorraga. Vastuväited maksuotsustes esitatud järelduste kohta. Tehingud OÜ-ga Sulle-Mulle. Vastutusotsuse kohaselt Akirama Grupp OÜ 2009 oktoobrikuu käibemaksu arvestamise ja tasumise õigsuse kontrolli käigus kogutud tõendite ja faktiliste asjaolude analüüsimisel jõudis vastustaja järeldusele, et Akirama Grupp OÜ ei ole OÜ Sulle-Mulle poolt 05.10.2009 esitatud arvel nr 6 märgitud kaupa ja teenust saanud ega tasunud OÜ-le Sulle-Mulle äriühingu kassast 41 826 eurot, mistõttu on Akirama Grupp OÜ teostanud äriühingu kassast OÜ-le Sulle-Mulle ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid, jättes arvestamata ja deklareerimata tulumaksu summas 11 117, 94 eurot. Vastutusotsuse p-s 3 on esitatud eeltoodud järelduse aluseks olevad asjaolud, milliseid kaebajad käsitlevad allpoolt. Vastustaja asus Vastutusotsuses seisukohale, et Akirama Grupp OÜ ei ole kontrolli käigus suutnud tõendada, et on saanud OÜ Sulle-Mulle nimel 05.10.2009 vormistatud arvel nr 6 näidatud kaupu ja teenuseid. Sellele järeldusele jõudis vastustaja tuginedes järgmistele asjaoludele:
sätestatud kohustuste täitmise, mistõttu vastutavad seda kohustust rikkunud juhatuse liikmed võrdsetel alustel. Kaebajad juhivad tähelepanu, et kolmanda isiku vastutus võõra isiku maksukohustuse eest ei ole formaalset laadi, vaid eeldab maksuhalduri poolset põhjalikku tõendamiskohustuse täitmist ning vastutuskohustuse aluseks ei saa olla pelgalt fakt, et isik on juhatuse liikmena kantud äriregistrisse. Kõik juhatuse liikmed ei pruugi olla süüdi ning mõningate liikmete süüvormid võivad olla erinevad. Viitega Riigikohtu 31.01.2005 lahendis haldusasjas nr 3-3-1-41-05 esitatud halduskolleegiumi seisukohtadele on kaebajad on seisukohal, et Vastutusotsuses ei tuvastanud vastustaja iga juhatuse liikme individuaalse vastutuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Vastutusotsuse põhjendustest tulenevalt ei suutnud vastustaja kogutud tõendite alusel üheselt ja põhjalikult tõendada, milles konkreetselt seisnes iga juhatuse liikme tegevus iga konkreetse väidetavalt rikutud kohustuse osas. Vastutusotsuses ei ole nõuetekohaselt põhjendatud iga juhatuse liikme individuaalse vastutuse eeldusi ega kohustuste väidetava rikkumise süüvormi iga juhatuse liikme osas. Vastutusotsuse põhjendused, mis puudutavad juhatuse liikme hoolsusstandarti ja hoolsuskohustuse rikkumist, ei ole käesolevas vaidluses asjakohased, kuna nad käsitlevad juhatuse liikme vastutust äriühingu ees.
näeb ette vastutuse maksuvõla eest, mis on tekkinud
§-s 8 nimetatud kohtutuste rikkumise tõttu. Seega pidi vastustaja viitama 6 Vastutusotsuses mitte üldisele hoolsusstandardile, vaid analüüsima põhjuslikku seost
§-s 8 nimetatud kohustuste rikkumise ja maksuvõla tekkimise vahel. Vastustaja on märkinud Vastutusotsuses, et asjaolu, et Helju Saluste ei osalenud äriühingu tegevuses, mistõttu ta ei pruukinud olla teadlik Akirama Grupp OÜ deklareerimiskohustuse täitmata jätmises või valesti deklareerimises ning maksukohustuse tasumata jätmises, näitab, et Helju Saluste on rikkunud juhtorgani liikme hoolsuskohustust. Hoolsuskohustuse rikkumist heitis vastustaja ette ka Ene Salustele ja Olev Salustele.
näeb ette vastutuse mitte hoolsuskohustuse rikkumise eest, vaid
§-s 8 nimetatud kohustuste rikkumise eest tahtluse või raske hooletuse vormis. Seega pidi vastustaja tuvastama Vastutusotsuses faktilised asjaolud, mis viitaksid sellele, et kaebajad on raskest hooletusest või tahtlikult rikkunud deklareerimiskohustust ja maksusumma tasumise tagamise kohustust. Vastutusotsuses lähtus vastustaja mitte
§-s 40 ette nähtud individuaalselt tuvastatud solidaarse vastutuse põhimõttest, vaid rakendas juhatuse liikmete vastutuse eelduste tuvastamisel kollektiivse vastutuse printsiibi, tunnistades vastutavaks maksuvõla tekkimise eest igat juhatuse liikme, lähtudes seejuures äriregistri andmetest. Vastutusotsuses märkis vastustaja, et võttes arvesse, et Akirama Grupp OÜ raamatupidamises kajastati tegelikkuses mittetoimunud tehingute kohta vormistatud arveid eesmärgiga tasuda riigieelarvesse vähem makse ja tehes ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid, jättes ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt tulumaksu arvestamata ja deklareerimata, on Helju Saluste, Ene Saluste ja Olev Saluste rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustusi, põhjustades sellega Akirama Grupp OÜ-le maksuvõla. Eeltoodud vastustaja põhjendustest tuleneb, et kaebajatele heidetakse ette eesmärgipärast tegevust, kuid Vastutusotsuse kohaselt vastutavad Ene Saluste ja Helju Saluste maksuvõla põhjustamise eest raske hooletuse vormis. Samas Vastutusotsuse kohaselt ei ole Ene Saluste ja Helju Saluste käitumises tuvastatud eesmärgipärasele tegevusele viitavaid asjaolusid. Vastutusotsuse kohaselt tuvastas vastustaja, et äriühingu juhtimisega ja juhtimisega kaasnevate ülesannetega tegeles Olev Saluste ja äriühingu raamatupidamisega Ene Saluste. Helju Salustel tööülesandeid ei olnud. Samuti raha ülekandeid ja sularaha väljamakseid teostas Olev Saluste. Ka äriühingu pangakontodele ja sularahakassale omas juurdepääsu vaid Olev Saluste. Arvelduskontode deebetkaardid olid samuti Olev Saluste kasutuses. Eeltoodust tegi makshaldur järelduse, et Helju Saluste ei osalenud aktiivselt äriühingu juhtimises ning äriühingut ja selle majandustegevust puudutavate küsimuste arutamises ja otsuste vastuvõtmises, mistõttu ei omanud ka ülevaadet äriühingu tegevusest. Kaebajad märgivad, et eeltoodud asjaolud osutavad tööjaotusele Akirama Grupp OÜ juhatuse liikmete vahel ja omavad tähendust ka vastutuse kindlaksmääramisel. Vastutusotsuse tegemisel
§-s 40 sätestatud koosseisu alusel peab maksuhaldur tuvastama, et juhatuse liige on rikkunud tahtlikult või raskest hooletusest deklareerimise ja maksu tasumise kohustusi ning maksusumma tähtpäevaks tasumata või ülekandmata jätmise ja juhatuse liikme käitumise vahel peab olema põhjuslik seos. Vastutusotsuses ei ole vastustaja põhjendanud, miks Helju Salustele heidetakse ette väidetavalt tegelikkuses mittetoimunud tehingute kohta vormistatud arvete kajastamist raamatupidamises eesmärgiga tasuda riigieelarvesse vähem makse olukorras, kus juhatuse liikmete vahel on kujunenud konkreetne tööjaotus ja Helju Saluste ei pidanud täitma deklareerimise ja maksu tasumise kohustusi. Samuti ei sisalda Vastutusotsus põhjendusi selle kohta, milles väljendub põhjuslik seos Helju Saluste poolt kohustuste väidetava rikkumise (tegevusetus) ja maksuvõla tekkimise vahel olukorras, kus Vastutusotsuses heidetakse juhatuse liikmetele ette väidetavalt tegelikkuses mittetoimunud tehingute kohta vormistatud arvete eesmärgipärast kajastamist raamatupidamises (kohustuse rikkumine tegevuse vormis). Põhjendades vastutusotsust, peab maksuhaldur välja tooma faktilised asjaolud, mis osutavad süü vormile. Vastutusotsuses leidis vastustaja, et Helju Saluste on rikkunud äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustust raskest hooletusest. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) 104 lõigete 3 ja 7 4 kohaselt on hooletus käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Vastutusotsuses ei ole vastustaja põhjendanud, miks Helju Salustele etteheidetav kohustuse rikkumine ei ole toime pandud hooletusest. Vastutusotsuses peab maksuhaldur põhjendama süüvormi, välistades ülejäänud süüvormid juhatuse vastutava isiku käitumises. Seda vastustaja ei ole teinud. Näiteks Helju Saluste ja Ene Saluste puhul leidis vastustaja, et nad vastutavad raskest hooletusest toimepandud kohustuste rikkumise eest. Samas on Vastutusotsuses tuvastatud, et Helju Salustel ei olnud äriühingus kohustusi ja ta ei tegelenud äriühingu juhtimisega, ja Ene Saluste osales Akirama Grupp OÜ juhtimises aktiivselt ja tegeles äriühingus raamatupidamisega. Hoolimata sellest on Vastutusotsuse kohaselt Helju Saluste ja Ene Saluste süü võrdne. Kaebajad on seisukohal, et vastutusotsus on selles osas ebaloogiline. Vastutusotsuses leidis vastustaja põhjendamatult, et Ene Saluste oli teadlik tehingute väidetavast mittetoimumisest, jättes ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt tulumaksu arvestamata ja deklareerimata. Nimetatud asjaolu ei ole Vastutusotsuses tuvastatud. Samas on Ene Saluste vastutus Vastutusotsuses rajatud just sellele asjaolule. Põhivõlgniku varaline seis ei ole kontrollitud. Vastutusotsust ei tulene seda, et vastustaja oleks välja selgitanud Akirama Grupp OÜ varalise seisu ja võime tasuda maksuvõlg oma vara arvelt pärast seda, kui kaebajad taganesid äriühingu juhatuse liikme ametikohalt. Vastutusotsuse tegemiseks peab maksuhaldur tuvastama, et maksuvõla tekkimise ja juhatuse liikme tegevuse vahel esineb põhjuslik seos.
Seega pidi vastustaja Vastutusotsuses tuvastama, et Akirama Grupp OÜl puuduvad maksude tasumiseks vahendid. Vastutusotsuses tuvastas vastustaja, et äriühingul on vara (väikelaev Dori NMA-021 ehitusaastaga 1992). Samas peaks Vastutusotsuse tegemine olema välistatud olukorras, kus juhatuse liikme ametikohalt lahkumise aja seisuga on äriühingul piisavalt vara maksukohustuse täitmiseks. Seda asjaolu ei ole vastustaja välja selgitanud, rikkudes sellega uurimispõhimõtet. Vastutusotsuses ei arvestanud vastustaja olulise asjaoluga, mis välistab Akirama Grupp OÜ maksustamise. Nimelt oli 01.03.2007 Olev Saluste ja Pro Investhaus OÜ (Akirama Grupp OÜ) vahel sõlmitud laenuleping, mille alusel Olev Saluste andis äriühingule laenu summas 5 000 000 krooni. Kaebajad leiavad, et maksuhaldur peab tõlgendama faktilisi asjaolusid vastavalt majandusliku tõlgendamise põhimõttele, asudes seisukohale, et Akirama Grupp OÜ tegi ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed kolmandatele isikutele just kaebajate juhtimisel ja peab vastustaja tõlgendama laenu andmist raha tagastamisena äriühingusse, mis välistab tulumaksu määramist Akirama Grupp OÜ-le. Maksuõiguses üldtunnustatud seisukoha kohaselt, kui põhivõlgnikule on maksusumma määratud maksuotsusega, siis lisatakse vastutusotsusele maksuotsuse ärakiri (
Sel juhul on maksuotsus eelhaldusakt vastutusotsuse suhtes ning vastutusotsuse adressaadil tekib õigus vaidlustada maksuotsus ja ta saab esitada kõiki vastuväiteid, mida oleks saanud esitada põhivõlgnik (vt RKHK 3-3-1-41-05). Lisaks sellele saab vastutusotsuse adressaat esitada vastuväiteid vastutuse aluste kohaldamise osas. Vastustaja Maksu- ja Tolliamet on seisukohal, et Vastutusotsus on õiguspärane ja motiveeritud, mistõttu puuduvad alused selle tühistamiseks, paludes jätta kaebus rahuldamata. ning vastustaja vastuväited. Seoses kaebajate seisukohaga, et vastustaja ei andnud sisulist hinnangut eriarvamusele, rikkudes kaebajate ärakuulamisõigust koostoimes haldusakti põhjendamiskohustusega, märgib MTA, et käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et kaebajatele oli piisavalt täpselt teada, mille kohta nad võisid vastuväited esitada. Samuti oli kaebajatel võimalus esitada täiendavaid andmeid. Kaebajad seda võimalust ka kasutasid ning koos vastuväidetega esitasid täiendavaid 8 tõendeid. Kaebusest ei nähtu, et kaebajad ei saanud aru, millise sisuga haldusakt võidakse välja anda. Kaebuse kohaselt süüdistab kaebaja maksuhaldurit selles, et maksuhaldur ei ole sisuliselt kaebaja argumente hinnanud. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja selline seisukoht ei ole õige ning kaebaja pahameel käesolevas asjas tuleneb sellest, et kaebajale lihtsalt ei meeldi maksuhalduri seisukoht, milleni maksuhaldur vastuväiteid ja esitatud tõendeid hinnates jõudis. Maksuhaldur on Vastutusotsuse p-s 7 leheküljel 19 kinnitanud, et analüüsis esitatud vastuväiteid ning vastustajal ei ole mingit põhjust kahelda, et nii see ka oli. Kaebajad märkisid eriarvamuses, et vastutusotsuse projektis ei selgitanud vastustaja, miks ei ole üritatud täita maksukohustust nimetatud (väikelaev) vara realiseerimise arvelt. Nii nagu maksuhaldur on Vastutusotsuses selgitanud kuulub Akirama Grupp OÜ-le väikelaev Dori ehitusaastaga 1992, millele on seatud keelumärge 09.06.2011. a avalduse alusel MTA kasuks. Samuti on maksuhaldur Akirama Grupp OÜ maksuvõla sissenõudmiseks pöördunud 02.12.2011. a kohtutäituri Raigo Pärs poole. Vastustajale teadaolevalt ei ole kohtutäitur suutnud väikelaeva üle leida, millest tulenevalt pole olnud võimalik seda ka võõrandada. Samas jääb vastustajale arusaamatuks millist tähendust omab nimetatud asjaolu Vastutusotsuse õiguspärasuse seisukohast.
lg 5 kohaselt ei ole vastutusotsuse tegemise eelduseks maksumaksja kogu vara võõrandamine. Vastustaja hinnangul ei oma nimetatud asjaolu Vastutusotsuse õiguspärasuse seisukohast mitte mingisugust tähendust. Tõsiasi on küll see, et kui nimetatud väikelaev võõrandatakse, siis müügist saadud summa võrra väheneb ka kaebajate poolt tasumisele kuuluv maksuvõlg. Samuti on maksuhaldur Vastutusotsuse p-s 23 kohaselt välja selgitanud ka selle, milline on Akirama Grupp OÜ varaline seis ja võime tasuda maksuvõlga. Täiesti arusaamatuks jääb kaebaja väide, et Vastutusotsuse tegemine on välistatud olukorras, kus juhatuse liikme ametikohalt lahkumise aja seisuga on äriühingul piisavalt vara maksukohustuse täitmiseks. Kahetsusväärselt ei täpsusta kaebaja, millisele õiguslikule alusele kaebaja selline väide tugineb. Kui selline asjaolu välistab Vastutusotsuse tegemise, siis peaks see tulenema maksukorralduse seadusest. Vastustajale teadaolevalt sellist sätet aga ei eksisteeri. Tehing OÜ-ga Sulle-Mulle. Tõendite kohaselt 04.06.
Vastustaja on seisukohal, et Marko Kallas kirjalik selgitus, mis on tema poolt koostatud ja allkirjastatud, on tõendina käsitletav. Samuti ei saa märkimata jätta seda, et tegemist on ainult ühe tõendiga, mida hinnatakse koos teiste tõenditega. Kui kaebaja leiab, et Marko Kallas kirjalik seletus ei ole tema poolt koostatud ja allkirjastatud, siis peaks kaebaja vastav tõendid ka esitama, mitte tühipaljaid väiteid esitama. Juhatuse liikmete vastutus.
lg 1 kohaselt juriidilise isiku seaduslik esindaja on kohustatud tagama esindatava käesolevast seadusest ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Seega kõik äriühingu seaduslikud esindajad on kohustatud tagama esindatava kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Vastustaja hinnangul käesolev kohustus lasub igal juhatuse liikmel olenemata sellest, kui aktiivselt ta äriühingu juhtimises osaleb. Vastustaja on Vastutusotsuse p-des 6.1 kuni 6.3 ära näidanud iga juhatuse liikme vastutuse aluseks olevad faktilised asjaolud ning selgitanud millest tulenevalt maksuhaldur leiab, et juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud. Samuti on iga juhatuse liikme süü eraldi tuvastatud – Helju Saluste ja Ene Saluste puhul raske hooletus, Olev Saluste puhul tahtlus. Maksuhaldur on Vastutusotsuse kohaselt tuvastanud maksumenetluses juhatuse liikmete tööjaotuse, mida on arvesse võetud iga juhatuse liikme süü tuvastamisel. Asjaolust, et kaebajatele ei meeldi maksuhalduri põhjendused, ei saa teha järeldust, et Vastutusotsus on juhatuse liikmete vastutuse osas nõuetekohaselt motiveerimata. Maksuhaldur on oma 20.07.
lg 1 kohaselt maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 2 määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslase poolt on maksuhalduril tõendamiskoormus nende tõendite osas, mida valdab ainult maksuhaldur. Halduskohtumenetluses kehtib põhimõte, et iga menetlusosaline peab oma väiteid tõendama. Kohus, analüüsinud ja hinnanud Vastutusotsuses märgitut, asjakohaseid õigusnorme ja sellekohast kohtupraktikat, poolte kirjalikke ja suulisi seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et antud juhul kaebajad on suutnud tõendada, et maksusumma määrati neile solidaarselt tasumiseks valesti. Ka kohtu arvates on Vastutusotsus õigusvastane, mis sellisena rikub kaebajate subjektiivseid õigusi ja mis seetõttu kuulub tühistamisele. Sealjuures kohus leiab, et Vastutusotsus on iseenesest õigusvastane, st õigusvastane sõltumata sellest, kas Akirama Grupp OÜ-le tehtud maksuotsused on samuti õigusvastased. Kohus nõustub põhimõtteliselt kaebajate seisukohtadega (välja arvatud vastustaja süüdistamine ärakuulamisõiguse rikkumises, kuna kaebajatele on seadusest ettenähtud korras antud Vastutusotsuse tegemise menetluses võimalus oma selgitusi anda, otsuse projektile eriarvamust esitada jne. Isikute selgitustega mittearvestamine võib olla uurimispõhimõtte ja/või motiveerimiskohustuse rikkumine, kuid mitte ärakuulamisõiguse rikkumine) ning kuivõrd kaebajate seisukohad on käesolevas otsuses üksikasjalikult ja loogiliselt esitatud, siis puudub kohtul vajadus kõike üle korrata. Kohus toob välja üksnes põhikaalutlused, mille tõttu ta kaebuse rahuldab. 3. Äriühingu seadusliku esindaja vastutust äriühingu maksukohustuse eest reguleerib
, mille lg 1 kohaselt, kui seaduslik esindaja, tegevjuht või vara valitseja rikub tahtlikult või raskest hooletusest käesoleva seaduse §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Vastavalt osundatud
lg-le 1 juriidilise isiku seaduslik esindaja on kohustatud tagama esindatava maksukorralduse seadusest ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Rahalised kohustused täidetakse esindatava vara arvel. Tulenevalt
lg-st 1 maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, teeb maksuhaldur vastutusotsuse. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt vastutusotsuses näidatakse vastutuse kohaldamise alus ja maksusumma arvutamise metoodika ning määratakse maksusumma tasumise ja kõrvalkohustuste täitmise tähtaeg, mis ei või olla lühem kui 30 päeva, arvates otsuse kättetoimetamise päevast. Kui maksusumma on määratud maksuotsusega, mida ei ole vastutusotsuse adressaadile kätte toimetatud, lisatakse vastutusotsusele maksuotsuse ärakiri ja maksusumma arvutamise metoodikat vastutusotsuses ei näidata. Kahtlemata on vastutusotsus maksuhalduri haldusakt, millele kohalduvad ka maksuotsustele ja haldusaktidele sätestatud üldised sisu- ja vorminõuded, arvestades sealjuures vastutusotsuse erisustega. Vastutusotsuse küsimustes on välja kujunenud ka selge kohtupraktika. Seadusliku esindaja vastutust on RKHKo selgitanud oma 31. oktoobri 2005. a otsuses asjas nr 3-3-1-41-05 jj asjakohastes lahendites. Kõrgeima kohtu selgituste kohaselt
lgst 1, § 40 lg-st 1 ja § 8 lg-st 1 tuleneb, et juhatuse liikme vastutuse eeldused temalt maksuvõla sissenõudmisel on järgmised: - juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi; 12 - rikutud on kohustust tagada Maksukorralduse seadusest ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; - sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg. Riigikohus on selgitanud, et vastutuse kohaldamise aluse näitamiseks tuleb maksuhalduril muuhulgas tuvastada, et juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud süüliselt ja juhatuse liikme süü vorm. Vastutuse kohaldamise aluse näitamine tähendab, et vastutusotsuses tuleb motiveerida, miks maksuhaldur asus seisukohale, et juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi. Juhatuse liikme süü on individuaalne, s.t et iga juhatuse liikme süü tuleb tuvastada eraldi. On võimalik, et mõni juhatuse liige erinevalt teistest pole süüdi või et juhatuse liikmete süü vorm on erinev. Eriti suur koormus on raske hooletuse tuvastamisel ja motiveerimisel, sest kerge hooletus ei too kaasa juhatuse liikme vastutust. 4. Kohus on kõigepealt seisukohal, et Vastutusotsusega kaebajatele solidaarselt tasumiseks määratud äriühingu maksuvõla summa 28 046,27 eurot ei ole õige järgmistel põhjustel. Juriidilise isiku seaduslik esindaja täidab rahalised kohustused eelkõige esindatava vara arvel.
lg-st 5 tuleneb, et
§-des 38–40 nimetatud isikutele võib teha vastutusotsuse alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist käesoleva seaduse § 130 lõike 1 punktis 6 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või kui maksumaksjale või maksu kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot. Seega enne, kui maksuhaldur saab teha äriühingu seaduslikule esindajale vastutusotsuse, peab ta olema püüdnud maksuvõlga sisse nõuda eelkõige äriühingu enda varade arvelt. Viidatud
lg-s 5 sätestatud „ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda“ eeldab, et maksuhaldur on nimetatud aja jooksul teinud intensiivselt toiminguid. Antud juhul ei ole vaieldav, et äriühingule kuulub väikelaev Dori NMA-021 ehitusaastaga 1992, millele on seatud keelumärge just MTA kasuks (09.06.2011 avalduse nr 13-2.6/33126 alusel). Järelikult on vähemalt osaliselt väär Vastutusotsuse p-s 2 ja kaebajate vastuväidete analüüsis märgitu, et maksuhalduril ei ole võimalik Akirama Grupp OÜ-lt maksuvõlga sisse nõuda. Vastutusotsusest (ega kaebajate seletuste protokollidest) ei nähtu, et maksuhaldur oleks püüdnud kõnealuse väikelaeva asukohta ja maksumust kindlaks teha ja äriühingu maksuvõlga selle arvelt vähendada. Kohtumenetluses asus vastustaja paljasõnaliselt väitma, et keegi ei ole seda laeva kunagi leidnud, ei maksuhaldur ega kohtutäitur. Samas ei osanud maksuhalduri esindaja midagi isegi laeva iseloomustamiseks ütelda ega selgitada, mida maksuhaldur on teinud, et nimetatud laeva leida /II kd tl 69-70/. Niisuguse ükskõikse suhtumise korral ei saa kuidagi rääkida, et „maksuhalduril ei ole õnnestunud võlga sisse nõuda“, mis annaks aluse kogu summa kaebajatelt sisse nõuda. Arusaamatu on vastustaja suhtumine, et „kui laev leitakse ja maha müüakse ning selle arvelt saab seda summat vähendada, siis selle arvelt saab raha tagasi, kui on alusetult makstud“. Selline suhtumine ei ole kooskõlas ei hea halduse tava ega vastutusotsuse tegemise seaduslike eeldustega, sh ka
lg 6 p-ga 3, mille kohaselt vastutusotsust ei tehta, kui maksuvõlg on kustutatud. Ehk teisisõnu, kui maksuvõlga saab kustutada või vähendada äriühingu enda vara arvelt, siis vastava summa osas ei tohi teha seaduslikule esindajale vastutusotsust (sisse nõuda saab vaid allesjäänud maksuvõla, mitte igaks juhuks kogu võla).
alusel (§ 96 lg-st 1, § 40 lg-st 1 ja § 8 lg-st 1 tulenevalt) vastutusotsust. Isiku seadusliku aluseta, volituseta tegevus võib tuua kaasa tsiviilõigusliku vastutuse, kuid mitte vastutuse
alusel. 6. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida seoses PMTK 13.05.2010 maksuotsusega nr 12.2-3/10303-17 seda, et kuigi PMTK leidis maksuotsuses, et OÜ Sulle-Mulle ja OÜ Jäneda olemasolu. Maksuhaldur on maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid (
RKHKo on selgitanud oma
lg-s 1 nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub sama seaduse paragrahvis 8 nimetatud kohustusi. Asjas nr 3-3-1-74-09 tehtud otsuse p-s 12 on RKHKo selgitanud, et hoolsusnõuete eiramisest ei tulene järeldus, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult. „Hoolsusnõuete eiramine võib olla oluline seoses käibemaksuarvestuse ja käibemaksukohustuse täitmisega, mitte aga tahtluse väljaselgitamisega. Ainuüksi nendest asjaoludest, mis puudutavad müüjat ja tema tegevust ning hoolsusnõuete järgimist ostja poolt, ei tulene ka nende kogumis järeldus, et ostja on maksude tasumisest hoidunud tahtlikult. Ka siis, kui oleks tuvastatud, et hoolsusnõudeid eirati tahtlikult, ei saaks sellestki asjaolust teha järeldust, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult.“ 8. Käesoleval juhul Vastutusotsusest nähtuvalt maksuhaldur on kaebajate süüvormide osas järgmisel seiskohal: Helju Saluste passiivse tegevuse ja Akirama Grupp OÜ maksukohustuse tasumata jätmise vahel esineb põhjuslik seos ning Helju Saluste käitumine on käsitletav raske hooletusena; kuna Akirama Grupp OÜ raamatupidamises kajastati tegelikkuses mittetoimunud tehingute kohta vormistatud arveid eesmärgiga tasuda riigieelarvesse vähem makse ja tehes ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid, jättes ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt tulumaksu arvestamata ja deklareerimata, on Ene Saluste on rikkunud juhatuse liikme kohustust raskest hooletusest, põhjustades sellega Akirama Grupp OÜ-le maksuvõla; Akirama Grupp OÜ endise juhatuse liikme Olev Saluste teadliku ja tahtliku tegevuse tulemusena tekkis olukord, kus Akirama Grupp OÜ jättis osaliselt maksud deklareerimata või deklareeris valesti ja seega jättis maksud tasumata. Juhul, kui Olev Saluste ei oleks Akirama Grupp OÜ raamatupidamises OÜ Sulle-Mulle poolt väljastatud ja OÜ Relani Servis nimel koostatud ebatõeseid arveid kajastanud, oleks täitnud õigeaegselt ja õigesti deklareerimiskohustust ning täitnud maksukohustusi, samuti kui äriühingu rahalisi vahendeid oleks juhatuse liikme poolt kasutatud otstarbekalt ettevõtluse huvides, siis ei oleks tekkinud maksuvõlgnevust, mille tulemusel on äriühing tänaseks muutunud maksevõimetuks. Asja materjalidest (Helju Saluste 11.08.2011 kirjalike seletuste protokoll, I kd tl 157-158; Ene Saluste 11.08.2011 kirjalike seletuste protokoll, I kd tl 154-156; Olev Saluste 11.08.2011 kirjalike seletuste protokoll, I kd tl 159-161) ilmneb, et äriühingu igapäevase juhtimise ja juhtimisega kaasnevate ülesannetega tegeles Olev Saluste, kes teostas ka raha ülekandeid ja 15 sularaha väljamakseid, omas juurdepääsu ettevõtte pangakontodele ja sularahakassale ning samuti olid Akirama Grupp OÜ arvelduskontode deebetkaardid Olev Saluste kasutuses. Samas äriühingu raamatupidamisega tegeles Ene Saluste, Helju Salustel aga tööülesandeid ei olnud. Kõigepealt kohus märgib, et kuivõrd "raske hooletus" ja "tahtlus" on
mõttes määratlemata õigusmõisted, siis igal konkreetsel juhul nende sisustamine on maksuhalduri kaalutlusotsus. Kuivõrd lähteandmed, millest PMTK on lähtunud iga juhatuse liikme individuaalse süü tuvastamisel, on osaliselt valed, nagu kohus on eelnevalt näidanud, siis ainuüksi seetõttu ei saa olla ka vastustaja lõppjäreldused õiged ega ka kontrollitavad, ja seda kõigi kaebajate osas. Seega vastustaja esindaja kohtuistungil avaldatud lootus, et Vastutusotsus võiks ühe või teise isiku osas jääda kehtima, on alusetu. 9. Lisaks, kuigi kohus nõustub Vastutusotsuses viidatud Tallinna Ringkonnakohtu asjas nr 3-08-7 28.02.2011 tehtud otsuse seisukohtadega („Kui äriühingul on mitu juhatuse liiget, on nende vastutus
§-s 8 nimetatud kohustuste rikkumise korral solidaarne. Kahe või enama liikmelise juhtorgani puhul võib olla otstarbekas äriühingu tegevusvaldkondade korraldamine ja juhtimistegevuse jagamine, kuid seaduses sätestatud äriühingu kohustuste puhul on määravaks mitte see, kes juhtorgani liikmetest neid täidab, vaid oluline on, et kõik kohustused oleksid nõuetekohaselt täidetud. Kui üks juhtorgani liige lähtub üksnes organisisestest kohustuste jagamise kokkuleppest ega huvitu üldse teiste liikmete tegevusest, jättes neile piiramatu tegutsemisvabaduse, siis ei ole ka see üks liige täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt, kui teised liikmed tegutsevad ebaseaduslikult.“), ei ole PMTK suutnud veenvalt põhistada, miks kahe juhatuse liikme Ene Saluste, kes tegeles äriühingu raamatupidamisega, ja Helju Saluste, kes oli nn passiivne liige, hoolsuskohustuse rikkumist hinnati võrdselt raskeks hooletuseks. Vastustaja on ise möönnud, et kuna Helju Saluste ei osalenud aktiivselt äriühingu tegevuses, ei pruukinud ta olla teadlik Akirama Grupp OÜ deklareerimiskohustuse täitmata jätmises või valesti deklareerimises ning maksukohustuse tasumata jätmises, mille tulemusena tekkis äriühingu maksuvõlg. Neil asjaoludel jääb arusaamatuks, miks nende juhatuse liikmete tegevust/ tegevusetust on hinnatud ühtmoodi. Ene Saluste ja Helju Saluste hoolsuskohustuse rikkumise kvalifitseerimine vastutust kaasa toovaks raskeks hooletuseks on seda üllatavam, et nii PMTK 13.05.2010 maksuotsuses nr 12.2-3/10303-17 kui ka LMTK 28.03.2011 maksuotsuses nr 12.2-3/8179-10 on käsitletud vaid Olev Saluste võimalikku ebaseaduslikku tegevust äriühingu juhtimisel ning teistele juhatuse liikmetele ei ole tehtud ühtegi etteheidet. Kummastki maksuotsusest ei nähtu, et neilt oleks maksumenetluses isegi seletusi võetud, kuna maksuotsustest sellekohased viited niisugustele võimalikele seletustele puuduvad. Seda enam vajanuks iga juhatuse liikme süü Vastutusotsuses hoopis põhjalikumat motiveerimist, kuna pelgalt hooletus, igasugune hoolsusnõuete eiramine vastutusotsust teha ei võimalda. Ehkki isiklikud suhted ei tohi mõjutada juhtorgani otsuseid ning kohus nõustub maksuhalduri selgitusega, et juriidilise isiku juhatuse liikme õigus osad oma kohutustest delegeerida teisele juhatuse liikmele toob samas kaasa äriühingu juhatuse liikmete kohustuse teostada järelvalvet teise juhatuse liikme tööülesannete nõuetekohase ja seaduskuuleka täitmise üle, omab siiski käesolevas asjas süüvormi tuvastamisel muude asjaolude kõrval olulist tähtsust tõik, et juhatuse liikmete näol oli tegemist ema, poja ja pojanaisega. Vastutusotsusest ei nähtu, et PMTK oleks neid lähedasi isiklikke sidemeid süü määratlemisel arvestanud. On selge, et pereliikmetest juhatuse liikmete vahel valitsevad hoopis teistsugused (usaldus)suhted kui nii lähedasi sidemeid mitteomavate nn pelgalt äripartnerite vahel. Seetõttu on ka mõistetav, miks konkreetseid ülesandeid mitteomanud Helju Saluste ei teostanud nõuetekohaselt järelvalvet teiste juhatuse liikmete üle. Iseasi, kas seda antud juhul saab käsitleda just raske hooletusena. Küsitav on ka Olev Saluste tegevuse äriühingule maksuvõla tekitamises kvalifitseerimine tahtlikuks muu hulgas olukorras, kus O. Saluste on andnud äriühingule laenu /I kd tl 201/ ja soovinud hoopis negatiivse olukorra likvideerida. Kuivõrd 01.03.2007 laenuleping lisati 16 16.01.2012 arvamusele vastutusotsuse projektile saanuks seda lõpliku otsuse tegemisel arvestada. Kohus ei nõustu Vastutusotsuses toodud maksuhalduri formaalse seisukohaga kaebajate vastuväidetele, „et vastutusotsuse projekti eriarvamusele lisatud dokumendid ei ole asjakohased, kuna teostatud tehingud ei puuduta kontrollitavaid perioode ega hõlma kontrollitavaid tehinguid OÜ-ga Sulle-Mulle ja OÜ-ga Relani Servis“. Kokkuvõtlikult kohus leiab, et vastustaja poolt uurimispõhimõtte ja motiveerimiskohustuse rikkumine Vastutusotsuse tegemisel on viinud õigusvastase, sh kaalutlusveaga haldusakti andmisele. Sealjuures tuleb nõustuda kaebajatega, et Vastutusotsuses lähtus vastustaja mitte
§-s 40 ette nähtud individuaalselt tuvastatud solidaarse vastutuse põhimõttest, vaid rakendas juhatuse liikmete vastutuse eelduste tuvastamisel kollektiivse vastutuse printsiibi, tunnistades vastutavaks maksuvõla tekkimise eest iga juhatuse liikme, lähtudes seejuures äriregistri andmetest. ÄS § 34 lg 2 kohaselt äriregistri kanne kehtib kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. Maksuhaldur, kes suhtleb äriühingutega nende seaduslike esindajate vahendusel ja kellel lasub uurimiskohustus, ei saa jätta kontrollimata, kas kanne vastab tegelikkusele. On elementaarne, et kui äriühingu võlgade eest soovitakse panna vastutama äriühingu seaduslikku esindajat, siis tuleb kõigepealt teha kindlaks, kes ühel või teisel perioodil juhatuse liige oli (see on maksuhalduripoolne hoolsuskohustus!). Seega ei saa maksuhaldur tuginevalt nimetatud sättele väita, et ta ei teadnud ega pidanud teadma, kas kanne on õige või vale. 10. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. HKMS § 109 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Samast sättest tulenevalt kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 6 kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Antud juhul kohus rahuldab Helju Saluste, Olev Saluste ja Ene Saluste kaebuse. Kaebajad on palunud mõista vastustajalt kaebajate menetluskulud nende kasuks välja ja jätta vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Kaebajad on esitanud kohtule ka menetluskulude nimekirjad ja kuludokumendid koos kuluaruannetega /I kd tl 83, II kd tl 60-65, 75-78/. Neist nähtuvalt kaebuse esitajate kulud koosnevad kaebuse esitamisel tasutud riigilõivust 958.67 eurot ning õigusabi (advokaaditeenuse) eest tasutud (käibemaksuta) summadest 3060.- eurot ja 1531.20 eurot, kokku moodustavad menetluskulud 5549.87 eurot. Õigusabile on kulutatud kokku ca 35 tundi. MTA esindaja kohtuistungil leidis, et kulude kandmine on tõendatud, ja jättis põhjendatud kulude suuruse kohtu otsustada märkusega, et telefoni nõupidamised klientidega ei ole võibolla täies mahus põhjendatud /II kd tl 72/. Pärast kohtuistungit täiendavalt esitatud menetluskulude taotluse osas leidis MTA, et taotlus arve nr 130868 osas on põhjendatud ainult istungile kulutatud aja 2 h 10 min osas. Vastustaja arvates ei saa aktsepteerida, et kohtupraktika analüüsile kulutatud aega loetakse menetluskuluks /II kd tl 88/. Kohus on seisukohal, et Helju Saluste, Olev Saluste ja Ene Saluste on taotlenud menetluskulude hüvitamist seaduses ettenähtud korras. Arve nr 120991 summas 4018.67 (3060.- + 958.67) ja arve nr 130868 summas 1031.20 eurot on tasunud Ene Saluste, arve nr 130868 summas 500.- eurot on tasunud Olev Saluste. Seega on menetluskulude kandmine kogusummas 5549.87 eurot tõendatud. Kohus leiab, et telefonilised nõupidamised kliendiga on aktsepteeritav viis õigusabi osutamiseks ning käesoleva asja mahtu (3 maksuhalduri otsust, 3 17 kaebajat) ja keerukust arvestades on kaebajate menetluskulud on põhjendatud ja mõistlikus suuruses. MTA-l olnuks võimalik nende kulude tekkimist kas vältida või suurust vähendada, kui vastustaja oleks tõsiselt suhtunud kaebajate eriarvamusse ja hiljem kohtukaebusesse. Seega nende kulude täies ulatuses MTA-lt välja mõistmine kulude tegelike kandjate kasuks ei ole „äärmiselt ebaõiglane“ (HKMS § 108 lg 11). /allkirjastatud digitaalselt/ Hurma Kiviloo kohtunik 18
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.