Obsah (11)

§ 113§ 475§ 159§ 883§ 101§ 422§ 115§ 6§ 5§ 450§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2013 Tartu Tsiviilasja number 2-08-79

§ 113lg 1 alusel (I kd lk 186).

1. oktoobri 2009 esitatud viivisearvestuse kohaselt on viivisenõue kostja 1 vastu 151 300 krooni perioodi eest 15.04.2008-15.10.2009 ja kostja 2 vastu 73 099 krooni perioodi eest
2. detsember 2008 kuni 15.oktoober 2009 (I kd lk 195-196). Hageja nõustus menetluse selguse huvides viiviste arvestamisega kostjalt 1 alates
3. juulist 2008 (II kd lk 151). Viivisenõue ei ole aegunud

§ 475

lg 3 tulenevalt, sest hageja viivisenõue ei tulene mitte lepingust, vaid seadusest (

§ 113lg 1).

Lepingust tuleneva nõude (kindlustushüvitise maksmise nõue) hageja esitas ja kohus selle ka rahuldas. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa aegumistähtaja piires nõude esitamine olla heade kommete või hea usu vastane. Reeglina on ebamõistlik see viivis, mis ületab põhinõuet. Antud asjas on viivise suurus määratud seadusega ja on oluliselt alla põhinõude. Kostja 1 täitis kohustuse

1. oktoobril
2. Hagejal on seega perioodil
3. juuli 2008 kuni
4. oktoober 2011 õigus nõuda kostjalt 1 kokku viivist 18 096,39 euro ulatuses (II kd lk 151). Hageja põhinõue kostja 2 vastu on rahuldatud ja selle üle ei saa olla vaidlust. Asjaolu, et apellatsioonikohus saatis viivisenõude maakohtule uueks menetlemiseks, ei tähenda seda, et hageja peaks esitama uue hagi. Kostja 2 ei ole pööranud piisavat tähelepanu tema suhtes esitatud viivisenõude põhjendustele. Hageja selgitas
5. oktoobri 2009 menetlusdokumendi viimases lõikes, et 73 099 krooni on arvestatud lähtudes eeldusest, et kindlustusandja suhtes jääb nõue rahuldamata, kuid kui rahuldatakse, siis tuleb teha ümberarvestus ( vähendamise suunas). Kuna kohus mõistis kostjalt 2 välja 38 700 krooni, siis tulenevalt asjaolust, et kostja 2 sattus viivitusse hagi (
6. novembril 2008 esitatud) kättesaamisest, s.o alates
7. detsembrist 2008, ja asus 500 euro kaupa maksma alates
8. novembrist 2011, on hagejal õigus nõuda kostjalt 2 viivist 9608,55 krooni (614,10 eurot), millise rahasumma hageja palus ka kostjalt 2 viivisena välja mõista (II kd lk 152).
9. Kostja 1 palus jätta OÜ Diggerpower hagi Salva Kindlustuse AS vastu viivise 9669,83 euro nõudes rahuldamata või vähendada OÜ Diggerpower viivisenõuet mõistliku suuruseni. Vastuse kohaselt tuleb TsÜS § 143 alusel kohaldada asjas aegumist.

§ 475

lg 3 kohaselt kui kindlustusvõtja on esitanud kindlustusandjale taotluse kindlustusandja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ja kindlustusandja teatab kindlustusvõtjale kirjalikult taotluse 3 rahuldamata jätmisest, vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi kohtusse täitmisele sundimiseks ühe aasta jooksul taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest. Kahju hüvitamisest keeldumise teate edastas kostja 1 hagejale 9. juulil 2008 ja viiviste nõue tulnuks esitada hiljemalt 9. juulil 2009, aga esitati alles 1. septembril 2009. Viivisenõue esitati hageja poolt

§ 159

lg 2 mõttes ebamõistlikult hilja ning seega on hageja kaotanud õiguse viivist nõuda. Kuna hageja esitas viivisenõude alles

1. septembril 2009, lubab see eeldada, et selle ajani oli hageja nõustunud kohustuse täitmise edasilükkamisega. Seetõttu leiab kostja 1, et heade kommetega on vastuolus viivise nõudmine aja eest, mil hageja nõustus kohustuse täitmise edasilükkamisega, s.o ajavahemiku eest 09.07.2008-01.09.
2. Juhul, kui kohus leiab, et hageja viivisenõue on siiski põhjendatud, palub kostja

§ 113lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada mõistliku suuruseni.

4. Kostja 2 vaidles hagile vastu ja tugineb

§ 113lg-le 4.

Kostja keeldus õigustatult kohustuse täitmisest, kuna poolte vahel puudus kirjalik hoiuleping, mis tuvastati alles Tartu Ringkonnakohtu

1. juuni 2010 kohtuotsusega. Kostjale 2 jääb arusaamatuks viivise arvestus. MAAKOHTU LAHEND
2. Viru Maakohus jättis
3. septembri 2012 otsusega OÜ Diggerpower hagi kostja 1 vastu rahuldamata. Kohus rahuldas OÜ Diggerpower hagi kostja 2 vastu ja mõistis B&R Automobile OÜ-lt välja OÜ Diggerpower kasuks viivise 614,10 eurot. Otsuse põhjenduste kohaselt on asjas tuvastatud, et hageja sõlmis kostjaga 1
4. oktoobril 2007 ettevõtja seadmete ja masinate kindlustuspoliisi, mille lahutamatuks lisaks on Salva Kindlustuse AS-i tehniliste riskide kindlustuse üldtingimused ning ettevõtja seadmete ja masinate kindlustuse tingimused. Viimaseid kohaldatakse koos kindlustuse üldtingimustega. Tartu Ringkonnakohtu
5. juuni 2010 jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et B&R Automobile OÜ ja hageja vahel oli hoiulepingust (

§ 883

) tulenev võlasuhe ning viimaselt on välja mõistetud kahjuhüvitis 2473,38 eurot (38 700 krooni), s.o traktori turuväärtuse ja kostja 1 poolt hüvitatava kindlustussumma vahe. Kostjalt 1 mõisteti hageja kasuks välja kindlustushüvitis 63 138, 32 eurot (987 900 krooni). TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna viivise väljamõistmine sõltub põhivõlgnevusest, mis oli hagi rahuldamiseks materiaalõiguse järgi oluline asjaolu, ei saa samad pooled selle asjaolu üle enam vaielda.

§ 101

lg 1 p 6 ja

§ 113

lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Maakohus leidis, et hageja nõue Salva Kindlustuse AS vastu tuleneb kindlustuslepingust (

§ 422

lg 1) ja B&R Automobile OÜ vastu hoiulepingust (

§ 883) ning seda ka viiviste osas.

Viivise nõude aluseks on kostjate poolt lepingutest tulenevate kahjuhüvitiste väljamaksmisega viivitamine, st viivis kaasneb lepingulise kohustuse täitmata jätmisega. Seega tuleneb viivisenõue lepingust, mitte seadusest, olenemata sellest, et hageja nõuab viivist

§ 113lg-s 1 sätestatud määras.

Kohus märkis, et

§-i 113 ei kohaldata, kui pooled on lepingus kokku leppinud kohustuse rikkumisel suurema viivise maksmises, kui tuleneb seadusest (

§ 113lg 1 viimane lause).

Poolte sõlmitud kindlustuslepingu lisaks olid kostja kindlustuse üldtingimused, mille p 15.7 kohaselt pidi kindlustusandja kindlustushüvitise maksmisega viivitamisel õigustatud isiku nõudmisel maksma viivist 0,1% väljamakstavast summast päevas 4 iga viivitatud päeva kohta, kuid mitte rohkem kui 10% väljamakstavast summast. Seega tulenes ka viivise määr lepingust, mitte seadusest. Kohus leidis, et

§ 475

lg-s 3 sätestatud üheaastane tähtaeg on õigustlõpetav tähtaeg, mitte aegumistähtaeg, nagu väidab kostja 1. Regulatsiooni eesmärgiks on luua kindlustusandja jaoks õiguskindel olukord, kus ta peab arvestama tema vastu hagi esitamisega vaid ühe aasta jooksul pärast nõude rahuldamata jätmise otsuse tegemist. Kohus pidas põhjendatuks kostja 1 väidet, et ka viivise nõue tuleb esitada

§ 475lg-s 3 nimetatud tähtaja jooksul.

Hüvitise- ja viivisenõude tähtajad algavad samal ajal. Kohtu arvates ei tähenda hüvitise (põhinõue) õigeaegselt esitamine seda, et viivisenõude (kõrvalnõue) võib esitada hiljem. Põhinõue ja kõrvalnõue on omavahel seotud ning tuleb esitada sama tähtaja jooksul. Kohus ei nõustunud kostja 1 seisukohaga tähtaja alguse osas. Kostja 1 on tähtaja alguseks lugenud hagejale kahju hüvitamisest keeldumise teate edastamise aega (9. juuli 2008).

§ 475

lg 3 sätestab sõnaselgelt, et üheaastane tähtaeg hakkab kulgema taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest, st ajast, mil kindlustusvõtja teate kätte sai, mitte aga ajast, mil kindlustusandja teate kindlustusvõtjale edastas. Teisisõnu sõltub tähtaja algus kindlustusvõtja poolt teate kättesaamisest, mitte kindlustusandja poolt selle edastamisest. Viivisenõude esitamise tähtaeg algas kättesaamisele (edastamisele) järgnenud päevast, s.o

1. juulil 2008 kell 00.00 (TsÜS § 135 lg 1) ja lõppes
2. juulil 2009 kell 24.00 (TsÜS § 136 lg 3). Hageja on viivise nõude esitanud
3. septembril 2009, seega tuleb hagi jätta kostja 1 vastu rahuldamata ning puudub vajadus kostja 1 teiste väidete (viivise nõudeõiguse kaotamise, viivise sissenõutavaks muutumise, arvestuse ja vähendamise kohta) analüüsiks. Kohus leidis, et viivisenõude maksmapanek ei sõltu sellest, kas hoiuleping kostjaga 2 oli kirjalik või mitte. Kahjustatud pool võib viivist nõuda olenemata lepingu vormist. Viivise nõude aluseks on antud juhul

§ 115

lg 1 mõttes lepingu rikkumisest tulenev kahjuhüvitis, mis on kostjalt 2 välja mõistetud summas 2473,38 eurot.

§ 113

lg 2 kohaselt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kuivõrd hageja on arvestanud viivist seadusjärgses suuruses ja viivise summa ei ületa põhinõuet, ei pidanud hageja ka põhjendama suurema kahju olemasolu. Viivise suuruse ja arvutamise tähtaja osas kostja 2 vastuväiteid esitanud ei ole. Maakohus mõistis kostjalt 2 hageja kasuks välja viivise hageja nõutud ulatuses 614,10 eurot. Kohus leidis, et kuna hagi kostja 1 suhtes jääb rahuldamata, kannab kostja 1 menetluskulud hageja. Hagi rahuldamise tõttu kostja 2 suhtes jäävad tema enda ja hageja menetluskulud kostja 2 kanda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Diggerpower esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu
2. septembri 2012 otsus osas, millega jäeti rahuldamata hagi kostja 1 vastu, ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 5 1)põhineb maakohtu otsus üllatuslikul tuvastusel, et poolte vahel oli lepinguga kokku lepitud viivis (TsMS § 436 lg 3 ja 4). Kohus viitab lahendis kindlustuse üldtingimuste punktile 15.
3. Vastustaja esitas kindlustuse tingimused ühel lehel ja
4. aprilli 2009 istungil kindlustuse üldtingimused neljal lehel. Nendest on apellant ka lähtunud ja teadnud, et viiviste osas puudub kokkulepe. Ei apellandi ega kostjate menetlusdokumentide lisadest ega istungi protokollidest ei nähtu sellist dokumenti, milles sisalduks p 15.
5. Vastustaja ei ole kordagi vaidlustanud apellandi väidet, et puudub lepinguga kokkulepitud viivis. Maakohus ei saanud otsuse tegemisel vastupidisest lähtuda; 2)kuid isegi juhul, kui lepinguliselt oleks viivis määratletud, siis on apellant seisukohal, et

§ 475

lg 3 regulatsiooni „kindlustuslepingust tuleneva kohustuse“ all tuleb silmas pidada kindlustusvõtja kohustust esitada kindlustushüvituse nõue kohtule selles sättes määratud aja jooksul. 3) on kohus ebaõigesti leidnud, et hüvitise nõude õigeaegselt esitamine ei tähenda seda, et viivisenõude võib esitada hiljem. Kohus on valesti kohaldanud

§-i 475 ja

§ 113lg-t 1.

Põhinõude õigeaegsel esitamisel on viivisenõuet võimalik esitada kogu asja lahendamise ajal esimese astme kohtus. Viivisenõue on õiguskaitsevahend kohustuse rikkumise korral (

§ 101lg 1 p 6).

Kui võlgnik rikub kohustust ja kohus selle tuvastab, siis on ebaõiglane heita ette võlausaldajale õiguskaitsevahendi kasutamisega hilinemist – seda enam, et kohtu põhjenduste kohaselt olla võlgnik/vastustaja antud asjas ka arvestanud (oma vastutust piiranud) maksimumsummaga 10% kindlustushüvitisest. Kui aga nõustuda maakohtu põhjendustega

§ 475

lg 3 regulatsiooni eesmärkidest, siis arvestades asjaolu, et enamus kindlustuslepingust on tüüptingimused, siis vähemalt nende tüüptingimuste järgi, mis on apellandil, on need apellanti ebamõistlikult kahjustavad osas, milles need ei sisalda viivise regulatsiooni. See tähendab, et

§ 475

lg-le 3 tuginemine on hea usu vastane

§ 6lg 1 tähenduses lõikest 2 tulenevate tagajärgedega.

Kui vastustaja/kindlustusandja soovinuks vastava ala ettevõtjana tagada oma õiguste (piirata vastutust ühe aastaga) kaitset ka viiviste osas, oli tal võimalus kajastada vastav regulatsioon ka kindlustuslepingus. See oleks taganud kindlustusvõtjale, kes ei tegele igapäevaselt kindlustushüvitiste nõudmisega, mõlema õiguse (kindlustushüvitise kui ka kõrvalnõude) maksmapaneku võimaluse; 7. Salva Kindlustuse AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on ebaõige väide, et Salva Kindlustuse AS-i üldtingimused ei ole kohtus käsitlemist leidnud. Vastustaja esitas maakohtule kõik üldtingimused, mis kõnealuse kindlustuspoliisi suhtes kehtivad, sh Salva Kindlustuse AS kindlustuse üldtingimused, mis sisaldavad muuhulgas punkti 15.7, milles nähakse ette viivise suuruseks 0,1%. Need tingimused on ka avalikult kättesaadavad Salva Kindlustuse AS-i veebilehel. Sellele asjaolule on vastustaja esimese astme kohtus tähelepanu juhtinud. Apellanti on kogu menetluse ajal esindanud vandeadvokaat ning seetõttu on vähetõenäoline, et apellant ei olnud sellest tingimusest teadlik; 2) on maakohus õigesti leidnud, et viivise nõudmise õigus on minetatud. Viivist ei saa nõuda pärast põhinõude esitamise õiguse lõppemist isegi siis, kui põhinõue on esitatud. Selleks annab aluse

§ 475lg 3. Kuna Ts

MS § 438 lg 1 kohaselt otsustab kohus ise, milline seadus kuulub kohaldamisele ning TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus seotud poolte õiguslike väidetega, siis kohaldab kohus õigust lõpetavat tähtaega sõltumata poolte taotlustest. Nii nagu aegumise puhul aeguvad põhinõude aegumisel ka kõik sellest tulenevad kõrvalnõuded, ei saa õigust lõpetava tähtaja puhul samuti põhinõude lõppemise korral jääda kestma kõrvalnõuded. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-20-12 kohaselt „hakkab lepingu põhikohustuse kestva rikkumise algusega kõigi sellest tulenevate ja ettenähtavate nõuete aegumine“. Analoogiliselt aegumisega tuleb ka õigust 6 lõpetava tähtaja korral kohtul igakordse nõude esitamisel tähtaega kontrollida. Nõude osas, mida kohtule ei ole esitatud, kulgeb õigust lõpetav tähtaeg edasi; 3) on kohus õigesti kvalifitseerinud apellandi viivisenõude lepingust tulenevaks nõudeks.

§ 5

sätestatud seaduse dispositiivsuse põhimõttest tuleneb ühtlasi lepingu prevaleerimise põhimõte – kui poolte võlasuhted on lepinguga reguleeritud ja see pole seadusega keelatud, kohaldatakse lepingut. Seejuures ei muuda kohtu seisukoht apellandi positsiooni viivise nõudes halvemaks – viivisemäär ei muutu. Samuti ei ole kohus kohaldanud viivise nõude suurusel piiranguid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Kuna apellatsioonkaebuse on esitanud üksnes kostja 1, siis kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendatust üksnes osas, milles maakohus jättis hagi kostja 1 vastu rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada materiaalõigus- ja menetlusnormi rikkumise tõttu. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha uue otsuse, millega rahuldab hagi kostja 1 Salva Kindlustuse AS-i vastu ja mõistab Salva Kindlustuse AS-lt hageja kasuks viivisena välja 18096.39 eurot ja jätab menetluskulud Salva Kindlustuse AS-i kanda.
2. Samas kohtuasjas on Viru Maakohtu
3. märtsi 2010 jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud kostjalt 1 hageja kasuks 63 138.32 eurot kindlustushüvitisena. Vaidlustatud maakohtu otsusega on lahendatud hageja samast õigussuhtest tulenevat viivise nõue. Hageja ja kostja 1 vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, kas neil oli sõlmitud kokkulepe viivise tasumise osas ja kas

§ 475lg 3 sätestatud õigustlõpetav tähtaeg kohaldub ka kõrvalnõuetele.

10.

§ 475

lg 3 kohaselt kui kindlustusvõtja on esitanud kindlustusandjale taotluse kindlustusandja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ja kindlustusandja teatab kindlustusandjale kirjalikult taotluse rahuldamata jätmisest, vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi kohustuse täitmisele sundimiseks ühe aasta jooksul taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest. Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et nimetatud tähtaeg on õigustlõpetav tähtaeg, mitte aegumistähtaeg, mis peab andma kindlustusandjale kindluse, kus ta peab tema vastu kohustuse täitmisele sundimise hagi esitamisega arvestama vaid ühe aasta jooksul pärast nõude rahuldamata jätmise otsuse tegemist. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu seisukohaga selles, et ka viivise nõue tuleb esitada

§ 475

lg-s 3 nimetatud tähtaja jooksul, sest hüvitise- ja viivisenõude tähtajad algavad samal ajal. Ringkonnakohus juhib siinjuures tähelepanu, et käsitletav regulatsioon üheaastase õigustlõpetava tähtaja kehtestamisega on erand üldisest kindlustuslepingutest tulenevate nõuete aegumise regulatsioonist ja tulenevalt seaduse sõnastusest puudutab üksnes tähtaega hagemaks kohustuse täitmisele sundimist.

§ 101

loetleb õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral ning kohustuse täitmise nõue ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivise nõue on mõlemad iseseisvad õiguskaitsevahendid, mida võlausaldaja võib sama paragrahvi lõige 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos. Ringkonnakohus on seisukohal, et

§ 475lg-s 3 sätestatud õigustlõpetav tähtaeg ei kohaldu seetõttu ka viivisenõudele.

Viivisenõudele kohaldub

§ 475

lg-st 1 tulenev kindlustuslepingust tuleneva nõude aegumise üldreegel, mis on kolm aastat ja mis hakkab kulgema kalendriaasta, mil nõue muutub sissenõutavaks, lõpust.

§ 475

lg-s 3 sätestatud õigust lõpetav tähtaeg kohaldub viivisenõudele küll siis, kui hagi kohustuse täitmisele sundimiseks ei esitata. Sellisel juhul ei saa pärast nimetatud tähtaja lõppu esitada ka samast õigussuhtest tulenevat viivise nõuet. Kui aga 7 kohustuse täitmisele sundimise hagi on esitatud tähtaegselt, siis saab viivise nõuet kõrvalnõudena esitada kuni viivisenõude aegumistähtaja lõpuni. Viru Maakohtu 22. märtsi 2010 jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et kindlustusjuhtum toimus 10. aprillil 2008, mil kostjale 2 kuuluvast parklast läks kaduma hagejale kuuluv traktor.

§ 450

lg 1 kohaselt kindlustusandja lepingu täitmise kohustus muutub sissenõutavaks kindlustusjuhtumi toimumise ja kindlustusandja täitmise ulatuse kindlaksmääramiseks vajalike toimingute lõpetamisega. Käesoleval juhul lõpetas kindlustusandja vajalikud toimingud

1. juuliks 2008, mil teatas hagejale kahju hüvitamisest keeldumisest (I kd lk 15). Seega hakkas kolme aastane aegumistähtaeg kulgema
2. aasta, mil nõue muutus sissenõutavaks, lõpust ja ei olnud viivise väljamõistmiseks hagi esitamise ajaks,
3. septembriks 2009, lõppenud.
4. Hageja on esitanud kohtule viivise nõude

§ 113lg 1 teise lause alusel ja seadusega sätestatud määras.

Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud viivise kokkulepe. Vaidlustatud otsuse kohaselt jõudis maakohus sellisele järeldusele hinnates tõendina kindlustuslepingu lisaks olevat kostja kindlustuse üldtingimusi ja nende tingimuste punkti 15.

1. Poliisi (I kd lk 17) p 13 kohaselt on poolte vahelise kindlustuslepingu lahutamatuks osaks Salva CPM-99; Salva ON.99, Salva TÜT-99, täiendkokkulepe 401 lisas nr 1, kindlustuspoliisi lahutamatuks osaks on kirjalik avaldus. Maakohus võttis
2. aprillil 2009 kohtuistungil asja juurde Salva Kindlustuse AS-i tehniliste riskide kindlustuse üldtingimused (Salva TÜT-99, I kd lk 107 – 110), milles punkt 15.7 ja viivise regulatsioon puudub. Muid poliisi järgi kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olevaid (tüüp)tingimusi ei ole kohtule esitatud ja maakohtu menetluses ei ole ka kumbki pooltest viivise kokkuleppele tuginenud. TsMS § 438 lg 1 kohaselt kohus otsust tehes hindab tõendeid ja otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Sellest tulenevalt oli maakohtul asja otsustamisel iseenesest õigus ka tuvastada, kas poolte vahel oli sõlmitud viivise kokkulepe, kuid sellise kokkuleppe tuvastamisel sai maakohus tugineda üksnes asjas kogutud ja uuritud tõenditele. Seejuures peab kohus arvestama ka TsMS § 436 lg-s 3 sätestatuga, et kohus võib otsust tehes tugineda üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on apellandi väited selles, et maakohtu otsus põhineb teatud ulatuses üllatuslikul tuvastusel, et poolte vahel oli sõlmitud viivise kokkulepe. Asja materjalide kohaselt ei olnud maakohus pooltega seda asjaolu arutanud. Tuvastades poolte kokkuleppe tõendite alusel, mida maakohtu menetluses ei ole uuritud ja mida toimikus ei leidu, on maakohus rikkunud oluliselt menetlusõigusnorme (TsMS § 436 lg 2 ja 3). Vastustaja väited selles, et ta on vastavad kindlustuse üldtingimused, mis sisaldavad vaidlussalust punkti 15.7, kohtule esitanud, on paljasõnalised ning esitatud ilmselt eesmärgiga kohut eksitada. Poliisis on loetletud need kindlustuse üldtingimused, mis on kindlustuslepingu lahutamatuks lisaks. Vastustaja vastusest apellatsioonkaebusele ei nähtu, millistes poliisis loetletud üldtingimustes on siis viivise kokkulepe sõlmitud, samuti ei viita vastustaja nimetatud tõendi leidmiseks ühelegi toimiku leheküljele, vaid üksnes oma veebilehele. Seega on maakohus menetlusõiguse norme rikkudes jõudnud ebaõigele järeldusele pooltevahelise kokkuleppe osas. Asjas kogutud tõendite alusel ei ole pooltevaheline kokkulepe viivise osas tuvastatav.
3. Hageja nõuab kostjalt 1 viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras perioodi eest 10.

juuli 2008, mis on ka nõude sissenõutavaks muutumise tähtaeg

§ 450lg 1 kohaselt, kuni 26.

oktoober 2011 summas 18096.39 eurot. Kostja 1 ei ole viivise arvestust asja uuel 8 läbivaatamisel maakohtus vaidlustanud, samuti puudub poolte vahel vaidlus selles, et kostja 1 täitis põhikohustuse hagejale

1. oktoobril
2. Ringkonnakohus leiab, et kostjalt 1 tuleb hageja kasuks välja mõista viivisena 18096.39 eurot.
3. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et hageja muutis ja täiendas oma hagi, kuid ei esitanud viivise nõuet ikkagi enne
4. septembrit 2009, ei tähenda seda, et hageja on kaotanud õiguse viivist nõuda. Ringkonnakohus leiab, et viivisenõude esitamine aegumistähtaja jooksul ei saa tähendada nõude esitamist ebamõistlikult hilja ja seda eriti olukorras, kus hageja oli juba esitanud nõude kohustusele täitmisele sundimiseks. Samadel põhjustel ei ole viivise nõudmine perioodi eest enne viivise nõude esitamist vastuolus heade kommetega. Viivise nõudmisel ei kuulu kohaldamisele leppetrahvi nõudmist reguleerivad sätted, sh

§ 159lg 2, kui seaduses ei ole sellele otseselt viidatud.

Seetõttu ei ole põhjendatud kostja 1 seisukoht, et hageja on oma viivise nõude kaotanud. 14. Kostja 1 on esitanud maakohtus ka taotluse viivise vähendamiseks mõistliku suuruseni, kui kohus peab hageja viivise nõuet põhjendatuks.

§ 113

lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule.

§ 162

lg 1 kohaselt võib kohus leppetrahvi vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole majanduslikku huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja 1 on viivise vähendamise alusena toonud välja needsamad motiivid, mille tõttu ta peab hagejat viivise nõude õiguse kaotanuks (hageja ei ole nõudnud viivist mõistliku aja jooksul ja heade kommetega on vastuolus nõuda viivist aja eest, mil hageja vastavat hagi ei esita ). Lisaks leiab kostja 1, et hageja ei ole väitnud, et talle on kahju tekkinud ja viivise nõue ei saa olla alusetu rikastumise aluseks. Arvestades viimaste aastate loodusstiihiast tingitud kindlustusjuhtumite paljusust, on sellises suuruses viivise tasumine kostjale 1 ülemäära koormav. Ringkonnakohus on käesoleva otsuse punktis 13 kujundanud seisukoha kostja 1 väidete osas, mis puudutavad hageja nõudeõiguse võimalikku kaotamist ja nõude vastuolu heade kommetega. Ringkonnakohus leiab jätkuvalt, et nõude esitamine aegumistähtaja kestel ja pärast põhinõude esitamist, ei saa tuua üldjuhul kaasa nõude vastuolu heade kommetega. Kui kostja 1 otsustas kindlustushüvise välja maksta alles jõustunud kohtuotsuse alusel, siis pidi ta ka arvestama sellega, et hagejal tekib viivitatud aja eest tema vastu viivise nõude õigus. Hageja ei ole tõendanud oma väiteid, et nõutavas suuruses viivise tasumine on kostjale 1 ülemäära koormav. Kostja 1 on kindlustusselts, kelle tegevuse eesmärgiks peaks olema kindlustusjuhtumist tulenevate kahjude kiire hüvitamine kliendile. Sel eesmärgil peab kostjal 1 olema ka piisavalt likviidseid vahendeid väljamaksete tegemiseks. Hageja on esitanud viivise nõude seadusega ettenähtud määras, seega ei ole viivise määr ebamõistlikult suur ega kohustatud isikut liigselt koormav. Kuna hagejal on

§ 113

lg 1 esimese aluse kohaselt õigus nõuda viivist kuni kohustuse kohase täitmiseni ja kostja 1 otsustas oma kohustuse täita alles seadusjõustunud kohtuotsuse alusel, siis kujuneski viivise lõplikuks suuruseks hagetav 18096.39 eurot. Seega ei ole kostja 1 esile toonud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse

§ 113lg 8 ja § 162 alusel viivist vähendada.

1. Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, siis tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta TsMS § 171 lg1 alusel kostja 1 kanda. TsMS § 173 lg 3 kohaselt kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi kostja 1 vastu täielikult, tuleb kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1 jätta kõik menetluskulud maakohtus seoses hagiga kostja 1 vastu tema kanda. 9
2. Hageja esitas maakohtus hagi kostja 1 vastu viivise 18096.39 euro nõudes ja kostja 2 vastu 614.10 euro nõudes. Maakohus on ekslikult määranud hagi hinnaks 9669.93 eurot. Ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel lähtunud samuti maakohtu poolt ekslikult määratud hagihinnast ja määranud hagihinnaks apellatsioonimenetluses arvestades kaebuse ulatust 9055.73 eurot, millelt apellant tasus riigilõivu 425 eurot. TsMS § 136 lg 4 kohaselt tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust võib kohus muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga. TsMS § 137 lg 1 kohaselt kõrgema astme kohus võib asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. Arvestades eeltoodut muudab ringkonnakohus hagi hinda maakohtus ja määrab hagi hinnaks 18710.49 eurot. Apellatsioonkaebuse hinnaks tuleb määrata arvestades kaebuse ulatust 18096.39 eurot, millelt kuulub tasumisele riigilõiv 650 eurot. Apellant on apellatsioonkaebuselt tasunud riigilõivu 425 eurot, mis on seadusega ettenähtust vähem 225 eurot. Apellant on kaebuse esitanud e-toimiku kaudu. Vähemtasutud riigilõiv tuleb seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega välja mõista kostjalt 1 riigi tuludesse. Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ 10 Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/