Obsah (4)

§ 155§ 152§ 38§ 45

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna halduskohus Kohtunik Hurma Kiviloo Määruse tegemise aeg ja koht 08. august 2013, Tallinn Haldusasja number 3-13-1167 Haldusasi M.L. kaebus Tallinna vangla tegevuse vaidlusta

§ 155lg 5, § 204 lg 1 ja 2).

MENETLUSE KÄIK

1. 30.05.2013 sai kohus M.L. kaebuse Tallinna vangla kohustamiseks vastama kaebaja märgukirjadele nr 11-/13-2956-1 ja 11-7/13-2956-
2. Kaebaja esitas 29.05.2013 vanglale ka samasisulise vaide. Lisaks taotles kaebaja vaidemenetluse ajal esialgse õiguskaitse korras – kohustada Tallinna vanglat vastama märgukirjadele nr 11-/13-2956-1 ja 11-7/13-2956-
3. Samuti taotles kaebaja menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
4. 31.05.2013 määrusega kohus jättis kaebuse käiguta. Muu hulgas märkis kohus määruses: „Kaebaja on esitanud taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks, lisatud on isikukonto väljavõte. /.../ Kuna kaebaja ei ole esitanud nõuetekohast taotlust, siis kohus lisab määrusele vastavad blanketid, mis tuleb kaebajal täidetult kohtule tagastada. /.../ Kaebaja väitel on ta esitanud vanglale 29.05.2013 vaide, seoses kaebaja 26.03.2013 märgukirjadele nr 11-/13-2956-1 ja 11-7/13-2956-2 mittevastamisega. Samas ei ole kaebaja esitanud kohtule ühtegi asjaga seonduvat dokumenti (märgukirjade ega ka 29.05.2013 vaide koopiat). Kuna üheaegselt ei saa toimuda vaide- ja kohtumenetlus, siis tuleb kaebajal edastada kohtule asjaga seonduvate dokumentide koopiad, et kohus saaks kontrollida kaebaja kaebeõigust nii kaebuse kui ka esialgse õiguskaitse taotluse osas. /.../ Antud juhul on esialgse õiguskaitse taotlus 1 täielikult põhistamata ning kohtule jääb arusaamatuks, kuidas ilma esialgse õiguskaitseta võiks kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kohus annab kaebajale võimaluse taotluse põhistamiseks ja oma väidete tõendamiseks“. Tallinna vanglal tuli esitada seisukoht esialgse õiguskaitse kohaldamise põhjendatuse ja kaebeõiguse kohta 7 päeva jooksul taotluse puuduste kõrvaldamisest.
5. 05.06.2013 on kaebaja vastanud 31.05.2013 määrusele. Kaebaja on esitanud nõuetekohase menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning selgitanud, et esialgne õiguskaitse on vajalik, kuna vangla ei ole vastanud kaebaja märgukirjadele 2 kuud.
6. 07.06.2013 on Tallinna vangla teatanud, et Tallinna vangla on kaebaja märgukirjadele nr 11-/13-2956-1 ja nr 11-7/13-2956-2, mis registreeriti vanglas numbriga 1-9/10410, vastanud 06.06.2013 kirjaga nr 1-9/10410-1 (tl 19 pöördel). Vangla leiab, et seega on kaebaja oma eesmärgi saavutanud ja kaebus on põhjendamatu ning puudub vajadus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Kaebaja on esitanud 29.05.2013 Tallinna vanglale vaide (nr 515/18855), milles kohustas vanglat kaebaja märgukirjadele nr 11-/13-2956-1 ja nr 11-7/132956-2 vastama. 11.06.2013 on vangla kaebaja vaide tagastanud (tl 29), kuna märgukirjadele vastati vangla 06.06.2013 kirjaga nr 1-9/10410-
8. 27.06.2013 määrusega kohus andis kaebajale menetlusabi esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel ja vabastas ta riigilõivu tsumisest (p 1), jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata (p 2) ning jättis kaebuse veelkord käiguta (p 3), selgitades menetluse lõpetamise asjaolusid. Muu hulgas märkis kohus määruses: „Kuna kohtule vanglast edastatud informatsiooni alusel on selgunud, et vangla on kaebaja märgukirjadele 06.06.2013 vastanud (nr 1-9/10410-1), siis on kaebaja oma eesmärgi saavutanud ja kaebuse alus on ära langenud. /.../ Kohus selgitab, et

§ 152

lg 1 p 4 kohaselt kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.

§ 152

lg 2 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. /.../ Eeltoodust tulenevalt palub kohus kaebajal teatada, kas kohus võib asja menetluse lõpetada. Kui kaebaja soovib ikkagi toimingu õigusvastasuse tuvastamist, siis tuleb selleks selgitada oma põhjendatud huvi (

§ 38lg 4)“.

Kohus andis kaebuse kättetoimetamisest. täpsustamiseks aega 10 päeva, arvates määruse ärakirja

1. M.L. on 27.06.2013 määruse kätte saanud 02.07.2013 ja edastanud kohtule vastuse 09.07.
2. Kaebaja on teatanud, et soovib jätkata tuvastamiskaebuse menetlemist ning põhjendatud huviks on mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise soov tulevikus. KOHTU SEISUKOHT 7.

§ 152

lõige 1 punkti 4 kohaselt kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.

§ 152

lõige 2 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. 8. Et Tallinna vangla on 06.06.2013 kirjaga nr 1-9/10410-1 kaebaja märgukirjadele nr 11-/13-2956-1 ja nr 11-7/13-2956-2 vastanud, st sooritanud kaebuse esitaja 2 kohustamiskaebuses soovitud toimingu, siis on kaebaja oma eesmärgi saavutanud. Seega esineb alus asja menetluse lõpetamiseks

§ 152lõike 1 punkti 4 alusel.

Samas soovib kaebaja jätkata asja menetlust tuvastamisnõude menetlemiseks. Põhjendatud huvina on kaebaja märkinud soovi esitada tulevikus mittevaralise kahju hüvitamise nõue.

1. Riigikohus on lahendi 3-3-1-24-10 p-s 17 asunud seisukohale, et tuvastamiskaebuse esitamiseks on põhjendatud huvina kohtupraktikas aktsepteeritud kavatsust esitada tulevikus kahju hüvitamise kaebus. Kohtul tuleb tuvastamiskaebuse läbivaatamisel kontrollida põhjendatud huvi haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise vastu, kuid selle raames ei tohi kohus anda hinnangut võimaliku kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta. Kaebaja hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse võib kohus põhjendatud huvina kõrvale jätta üksnes juhul, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu (Riigikohtu halduskolleegiumi
2. veebruari
3. a määrus asjas nr 3-3-1-88-09).
4. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt kaebaja märgukirjad nr 11-/13-2956-1 ja nr 11-7/13-2956-2 olid ajendatud asjaolust, et 04.01.2013 ja 06.03.2013, kui kaebaja helistas vangla telefoninumbrile, kõne vastu võtnud isik ei öelnud kaebajale oma nime. Seega asjast nähtuvalt ei olnud märgukirjade esitamine sisuliselt ajendatud kaebaja oluliste, põhiõiguslike huvide ja õiguste kaitse vajadusest, millisel juhul märgukirjale vastamise ooteaeg võib olla teatud juhtudel oluline. Antud juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Käesoleval juhul on kaebaja esitanud halduskohtule kaebuse, vaidlustades vangla poolt kaebaja märgukirjadele vastamisega viivitamist (märgukirjad esitati 07.03.2013, kaebus esitati kohtule 30.05.2013). Asjast nähtuvalt ei vaidlusta kaebaja märgukirju sisuliselt. Esitatust ei nähtu, milliste kaebaja õiguste kaitseks vangla toimingu - märgukirjadele vastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamine, vajalik oleks. Kuna vangla on 06.06.2013 märgukirjadele juba vastatud, siis ilmselgelt ei ole kaebajale saanud sellest kahju tekkida. Seega ei ole kaebajal põhjendatud huvi kahju hüvitamise reaalseks taotlemiseks. Pelgalt soov veenduda vangla toimingu õigusvastasuses, ei ole käsitletav põhjendatud huvina hilisemal kahju hüvitamise taotlemisel. Ka Riigikohtu halduskolleegium on varasemalt (3-3-1-24-10 p 19) selgitanud, „...et olukorras, kus isik on minetanud muude õiguskaitsevahendite kasutamise võimalused, võib toimingu õigusvastasuse tuvastamine olla isiku jaoks küll moraalseks väärtuseks ning samaaegselt sisaldada haldusorgani jaoks olulist märguannet tema tegevuse lubamatuse suhtes, kuid sellest reeglina põhjendatud huvi olemasoluks ei piisa (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
5. aprilli
6. a otsus nr 3-3-1-4-10).“ 11.

§ 45

lg 2 kohaselt hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Kohus leiab, et asjaolusid ja asjakohast kohtupraktikat arvestades ei oleks kaebaja kahju hüvitamise nõudel ilmselgelt perspektiivi, sest märgukirjadele (milles kurdeti, et telefonikõne vastu võtnud isik ei öelnud kaebajale oma nime) vastamisega viivitamine ei saanud kaebajale tekitada sellist mittevaralist kahju, millega kaasneks kahjuhüvitise väljamõistmine. Seega puudub kaebajal põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks ja kohus lõpetab asja menetluse

§ 152lg 1 p 4 ja lg 3 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/ Hurma Kiviloo Kohtunik 3